Obsah (7)

§ 12§ 100§ 91§ 95§ 85§ 131§ 84

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Mare Merimaa, liikmed Gaida Kivinurm ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 23.09.2013, Ta

ei sätesta, et muudatused, mis on sõlmitud muul viisil kui kirjalikus vormis, oleksid tühised, samuti ei ole muudatuste kohustuslikku kirjalikku vormi pooled sätestanud töölepingus. Kui oleks õige kostja väide, et tema töötasu oli 13 000 krooni, kuid talle maksti igakuiselt 1000 krooni vähem, siis oleks palgaarvestuses kajastatud kostja töötasu õigesti, s.o igakuiselt 13 000 krooni. Palgaarvestuses on kajastatud igakuine töötasu 12 000 krooni. Seega oleks hagejal kostja ees töötasu võlgnevus, mis 01.02.2011 seisuga puudub. Kostja ja raamatupidaja on 02.02.2011 oma allkirjaga kinnitanud, et kostja töötasu oli 12 000 krooni kuus. Kokkulepet uuesti kostja töötasu suurendamiseks ei ole pooled sõlminud. Oma töötasu tagantjärele suurendamisega arvestas kostja endale ka suuremast töötasust lahkumiskompensatsiooni 78 000 krooni (6 x 13 000 krooni), mille endale välja maksis. Kostjal puudus õigus saada lahkumiskompensatsiooni. Kui kohus leiab, et kostja võis endale lahkumiskompensatsiooni arvestada, on kostja arvestanud endale lahkumiskompensatsiooni lubatust suuremas ulatuses ning see kuulub hagejale tagastamisele. Kostjal puudus väljamaksete tegemiseks äriseadustiku § 168 lg 1 p 10 kohane osanike nõusolek või juhatuse otsus. Hageja juhatusse kuulusid kostja töölepingu lõppemisel G. P ja kostja. Osaühingut võib küll kõikide toimingute ja tehingute tegemisel esindada iga juhatuse liige, kuid tehingu tegemiseks peab eelnema vähemalt juhatuse vastavasisuline otsus tehingu tegemiseks, s.t juhtimisotsustus. Juhatuse liikmel ei ole ainuisikuliselt õigus langetada juhtimisotsuseid. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli ajavahemikul 10.11.2003 - 18.02.2011 hageja juhatuse liige ja toonase juhatuse liikmena maksis endale töölepingu lõpetamisel välja töölepingus kokkulepitud 6 kuu töötasu suuruse hüvitise ja 2010. aasta jooksul vähemsaadud töötasu, kokku 4447,06 eurot. Väljamaksete puhul ei olnud tegemist ebaseaduslike väljamaksetega. Alates 01.06.2006 oli kostja töötasu 13 000 krooni. Osaniku ja juhatuse liikme S. K ettevõttest lahkumisel 2009. a juunis, kui talle maksti üks miljon krooni dividende, lisaks ettevõtte maksukoormus 0,28 miljonit krooni ning majandussurutis, oli hageja raskes seisus likviidsusprobleemide tõttu jäid teistele osanikele dividendid maksmata ja 2010. a tuli ka töötajaid koondada. Kulutuste vähendamise nimel jättis kostja endale 2010. a igas kuus välja maksmata 1000 krooni. Tegemist ei olnud kokkuleppel töötasu vähendamisega, vaid kokkulepitust väiksema töötasu maksmisega aasta vältel. Kostja kuupalka ei ole kokkuleppel vähendatud, selle kohta ei ole vastu võetud juhatuse otsust ega tehtud mingit muudatust töölepingusse.

§ 12kohaselt saab töölepingut muuta vaid poolte kokkuleppel, mida ei ole tehtud.

S. K lahkumisega kostja töökoormus

1. a kahekordistus, kuid töötasu ta suurendada ei saanud. Kostja ei ole osanike 08.02.2011 koosolekul tunnistanud töötasu vähendamist. Kostjale saadetud koosoleku protokoll ei vastanud tegelikkuses kostja poolt antud vastustele, mistõttu kostja esitas 23.02.2011 protokolli parandamise taotluse, mis jäi vastuseta. Kuna kostja ise juhatuse liikmena oli volitatud töötasusid maksma, siis arvestatigi kostjale tema enda nõusolekul
2. a igakuiselt 1000 krooni vähem palka, kui pidanuks ning lepingu lõppemisel 4 oli kostja õigustatud saama ka aasta jooksul vähemsaadud töötasu. Hageja 02.02.2011 tõend ei näita töölepingus kokkulepitud töötasu
3. a veebruarikuu seisuga, vaid kostjale
4. a tegelikult arvestatud töötasu. Tegemist on tavalise panga jaoks antud töötasu tõendiga, mis ei saa olla tõendiks, kinnitamaks kostja töötasu muutmise kokkulepet ja töölepingujärgset töötasu suurust. Ettevõtte raamatupidamisarvestuses kajastatakse töötajale arvestatud töötasud. N-ö palgavõlana jäävad üles arvestatud, aga välja maksmata töötasud. Kuivõrd kostja korraldusel arvestas raamatupidaja talle
5. a igakuiselt töötasu 12 000 krooni ja maksis selle ka välja, siis ei pidanudki vähemarvestatud ja makstud töötasud raamatupidamislikult kuskil kajastuma.
6. a majandusaasta aruande kinnitas hageja esindaja G. P ise. Tõend pangale ega raamatupidamisaruannetes töötasu võla kajastamata jätmine ei tõenda poolte vahel kokkulepitud töötasu muutmist. Töötasu muudatusena

mõttes pole käsitletav ka juhatuse liikme poolt vähendatud töötasu maksmise aktsepteerimine. Asjaolu, et G. P on hageja enamusosanik, ei oma tähtsust. G. P sai juhatuse liikmeks

1. a oktoobris, seega saab aktsepteerida võimalikku kostja töötasu vähendamist alates
2. a novembrist. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli nii töölepinguline suhe kui kostja juhatuse liikmeks olekust tulenev võlaõiguslik käsundusleping. Töölepingus oli poolte vahel kokku lepitud töötajale lahkumiskompensatsioon 6 kuu palga ulatuses. Töölepingus ei ole märgitud lahkumiskompensatsiooni maksmise tingimusi, kuid kokkulepe ei ole vastuolus seaduse sisu ja mõttega. Lepingu sõlmimisel tööandjana töölepingu allkirjastanud S. K ja kostja nägid ette, et lahkumiskompensatsioon makstakse sõltumata lepingu lõppemise alusest. Alusetu on hageja põhjendus, nagu oleks lahkumiskompensatsiooni maksmine võimalik töölepingu ja

mõtte kohaselt vaid juhul, kui lepingut soovib üles öelda tööandja. Poolte vahel sõlmitud leping ega seadus ei ütle üheselt, et hüvitis on ette nähtud vaid tööandja algatusel lepingu ülesütlemisel. Vastupidi,

§ 100

lg 4 näeb ette hüvitise maksmise kohustuse ka siis, kui leping öeldakse üles erakorraliselt tööandjapoolse rikkumise tõttu. Kostja maksis endale lahkumiskompensatsiooni, lähtudes töölepingust. Kostja esitas 01.02.2011 hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Avalduses ei ole küll märgitud lepingu ülesütlemise alust, kuid põhjenduste kohaselt oli tegemist

§ 91

lg 1 olukorraga, kus kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei võinud tööandja mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Kostja järgis sealjuures

§ 95

lg-s 2 sätestatud erakorralise ülesütlemise põhjendamise kohustust, mida hageja on põhjusena aktsepteerinud ega ole seaduses sätestatud aja jooksul vaidlustanud. Töölepingu ülesütlemise avalduse on vastu võtnud hageja juhatuse liige G. P. Töölepingusse ülesütlemise alusena märgitud

§ 85lg 1 on ebaõige.

Põhjendamatu on viide ka äriseadustiku §-le 168, kuivõrd selle lg 1 p 10 sätestab osanike pädevuse osanike ja juhatuse vahelistes tehingutes. Tegemist on töövaidlusega, kus töölepingu lõpetamise hetkel oli kostja samaaegselt nii töötaja kui tööandja esindaja. Kostja hageja juhatuse liikmena oli õigustatud maksma töötajatele, s. h. iseendale, nii töötasu kui lõpparvet, s. h. lahkumiskompensatsiooni. Kostjal juhatuse liikmena olid kõik ÄS §-st 181 tulenevad esindusõigused, sh võis ta esindada osaühingut kõikide tehingute tegemisel üksinda. Kuna ei põhikirjas ega töölepingus ega ühegi osanike otsusega polnud piiratud kostja kui juhatuse liikme volitusi rahaliste väljamaksete suuruse osas, jääb arusaamatuks, mil viisil kostja oma õigust endale töölepingus kokkulepitud hüvitist välja makstes kuritarvitas. ÄS § 181 lg-st 1 ei nähtu, et tehingu tegemiseks peaks eelnema juhatuse vastav otsus. Kostja ei ole endale saamata töötasu ja lahkumishüvitise maksmisel rikkunud ÄS § 32 ega käitunud hea usu põhimõtteid rikkudes. Hageja juhatuse teine liige G. P oli

1. a huvitatud S. K osade omandamisest (dividendide maksmisest viimasele), tekitades hageja raske finantsolukorra. Kuni juhatuse liikmeks saamiseni
2. a oktoobris ei tundnud ta huvi ettevõtte 5 finantsmajandusliku seisu kohta ja ka juhatuse liikmeks saamise järel oli end distantseerinud äriühingu igapäevatöö tegemisest ja juhtimisest Esimese astme kohtu otsus 08.06.2012 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt asus kostja 01.11.2003 sõlmitud töölepingu alusel hageja juures tööle direktori ametikohal. Töölepingu p 4.2 järgi oli kostja töötasu 10 000 krooni kuus. Töölepingu p 4.5 kohaselt on kostjale ette nähtud lahkumishüvitis kuue kuu töötasu suuruses määras. Pooled muutsid 01.06.2006 töölepingu p 4.2, suurendades töötasu 13 000 kroonini. 10.11.2003 valiti kostja hageja juhatuse liikmeks. Ajavahemikul 12.06.2009 - 22.10.2010 oli kostja ainus hageja juhatuse liige, 22.10.2010 - 18.01.2011 oli hageja üks kahest juhatuse liikmest. 01.02.2011 esitas kostja hagejale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, milles palus lepingu lõpetada 04.02.2011 põhjendusel, et tal ei ole võimalik täita tööülesandeid hageja enamusosaniku ja teise juhatuse liikmega tekkinud lahkhelide tõttu. Kostja maksis 01.02.2011 endale töölepingu lõpetamisel hüvitisena välja töölepingus kokkulepitud kuue kuu töötasu suuruse lahkumishüvitise 78 000 krooni ja 2010.a. iga kuu 1000 krooni vähem arvutatud ja maksmata töötasu 12 000 krooni. Hageja nõuab kostjalt lahkumishüvitise ja enam makstud töötasu, s.o kokku 4447,06 euro tagastamist. Tähelepanuta tuleb jätta kostja väide, et hageja lõpetas töölepingu valesti

§ 85lg 1 alusel.

Kostja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-s 2 ettenähtud tähtaja jooksul. Kostja oli hageja juhatuse liikmena pädev otsustama töötasude suuruse üle. Kostja nõusolekul arvutati talle töölepingu p-des 8 ja 4.2 kokkulepitud töötasust

1. a-l iga kuu 1000 krooni vähem. Töölepingu lõppemisel oli kostjal õigus saada
2. a. vähem saadud töötasu, s.o kokku 12 000 krooni. Hageja esitatud dokument kostja töötasu suuruse kohta tõendab kostjale
3. a. tegelikult arvutatud töötasu, mitte töölepingus kokkulepitud töötasu suurust. See tõend ei asenda töötasu suuruse muutmise kokkulepet. Kuivõrd kostja korraldusel arvutas hageja raamatupidaja talle
4. a. iga kuu töötasu 12 000 krooni ja maksis selle ka välja, ei saanud vähem arvutatud ja makstud töötasud raamatupidamisdokumentides kajastuda. Tõendatud ei ole, et kostja töötasu vähendati kooskõlas

§-ga 12 poolte kokkuleppel või hageja osanike või juhatuse otsusega. Hageja põhikirja, kostja töölepingu ega hageja ühegi osanike otsusega ei piiratud kostja kui juhatuse liikme õigusi rahaliste väljamaksete suuruse osas. Seega ei kuritarvitanud kostja oma õigusi, kui maksis töölepingu lõppemisel endale töölepingus kokkulepitud töötasu ja hüvitise. Töölepingu p 4.5 ei sisalda lahkumishüvitise maksmiseks mingeid piiranguid. Kostja vande all antud seletusega on tõendatud, et töölepingu sõlmimisel oli tema üheks tingimuseks, et töölepingu lõppemisel makstakse talle kuue kuu töötasu suurune lahkumishüvitis, kuna sellisel ametikohal võivad ettevõtte juhtide vahel tekkida kergesti erimeelsused ja lahkhelid. Seega oli töölepingu p 4.5 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 alusel poolte tegelik ühine tahe maksta kostjale töösuhte lõppemisel kuue kuu töötasu suurune lahkumishüvitis. Kostja ei ole lahkumishüvitise maksmisel rikkunud äriseadustikku ega käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Apellatsioonkaebus 6 Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta vastustaja kanda. Kohus tõlgendas ebaõigesti VÕS § 29 lõiget 1 ning ei arvestanud olemasolevat Riigikohtu praktikat. Kohus leidis küll õigesti, et tegu ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemisega, kuid pole järeldanud vastuolus Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-86-98 olevate seisukohtadega, et töötaja suvaotsusel lahkumisel on kompensatsiooni maksmine alusetu. Kohus ei põhjendanud, miks ta selle seisukohaga ei arvesta. Hageja ei nõustu, et kostja enda poolt enesele välja makstud lahkumiskompensatsioon oli hea usu põhimõtetega kooskõlas ja väljendas poolte ühist tahet. Töölepingu sõlmimisel ei olnud eesmärgiks ega tahet maksta kostjale igal juhul lahkumiskompensatsiooni, olenemata töösuhte lõppemise asjaoludest. Kohus on jäänud nimetatud küsimuse käsitlemisel ülimalt pealiskaudseks ning tuginenud üksnes kostja poolt maakohtus antud selgitustele. Töölepingus lepiti kokku vaid kompensatsiooni suurus, mitte selle väljamaksmise tingimused. Kostja selgitus, et kompensatsiooni kajastava sätte töölepingusse kirjutamine tulenes üksnes soovist tagada erimeelsuste ja lahkhelide tõttu ametist lahkumise kompenseerimine, on ühelt poolt paljasõnaline, kuid teisalt kinnitab, et silmas peeti sunnitud lahkumist, mitte lahkumist töötaja suvaotsuse alusel. Samuti ei saa pidada eluliselt usutavaks, et kompensatsioonilepingu sõlmimisel nähakse ette, et see rakenduks töötaja suvaotsuse tulemusena. Töölepingu sõlmimise ajaks oli viidatud Riigikohtu lahend tehtud ning kujundas kõigi töölepingulistesse suhetesse astuvate isikute praktikat. Lahkumiskompensatsiooni nõude tekkimisel tuleb lähtuda eelkõige

mõttest, eesmärgist ja praktikast. Kuna tööandjal puudub võimalus lahkumisprotsessi mõjutada, siis nimetatud kokkulepet ei saa käsitleda poolte tahtega kooskõlas oleva kokkuleppena ja enesestmõistetavana. Tegemist on töövõtja põhjendamatu eelistamisega tingimustes, kus kohus ei ole hinnanud lahkumiskompensatsiooni käsitlemisel kompensatsiooni väljamaksmise tingimusi, mõistlikkust ja otstarbekohasust. Õigus lahkumishüvitisele oleks tekkinud üksnes siis, kui töösuhe oleks lõppenud tööandja initsiatiivil. Kohtuotsuses puudub sisuline seisukoht töölt lahkumise põhjuste kohta. Avalduse esitamise põhjenduste välja selgitamiseta ei ole võimalik tuvastada poolte tegelikku tahet töölepingu lõpetamise kohta. Kostja varasem selgitus töösuhte lõpetamise kohta erineb olulises osas kohtuistungil antud selgitusest, mistõttu ütluste tõendiväärtus on kaheldav ega peegelda töösuhte lõppemise asjaolusid objektiivselt. Kohtuistungil vande all antud selgituses märgib kostja, et kahekordse töökoormuse ja äärmiselt kehva finantsseisu tingimustes loobus ta sunnitult osast oma igakuisest töötasust. Lahkumisavalduses märgib kostja, et töökoormusega saab edukalt hakkama üks juht ning ettevõte teenis tema juhtimise all 2010. a kuni 2 mln krooni kasumit. Kohus ei ole nimetatud vastuolu otsuse tegemisel hinnanud. Lahkumisavalduse esitamise tingis asjaolu, et kostja hinnangul ei olnud G. P panus ettevõtte müügitöö juhtimisse piisav. Tegemist ei ole sunnitud lahkumisega, vaid isiku ilmselge suvaotsusega. Seda möönab ka maakohus. Kohus hindas ebaõigesti juhatuse liikme volituste olemasolu rahaliste väljamaksete tegemisel. Kohtu seisukoht, et kuna kostja kui juhatuse liikme volitusi rahaliste väljamaksete suuruse osas ei ole piiratud, siis endale kui direktorile töölepingus kokkulepitud töötasu ja hüvitist välja makstes ei kuritarvitanud kostja oma õigusi, ei põhine tõenditel. Kehtinud põhikirja kohaselt oli juhatus pädev otsuseid vastu võtma üksnes juhul, kui otsustusprotsessi olid kaasatud juhatuse mõlemad liikmed ja otsustused võeti vastu ühehäälselt. Kuna põhikiri ei sätestanud detailselt töötasu ja hüvitistega seonduvaid otsustuspädevusi, siis kehtib kirjeldatud põhimõte töötasude ja hüvitistega seonduvatele otsustustele. Kohus ei arvestanud ettevõtte põhikirjalisi esindusõiguse piiranguid ning ei ole nende arvestamata jätmist põhjendanud. 7 Tegemist on ühe juhatuse liikme otsustuspädevuse ületamisega. Täpne ei ole kohtu seisukoht ka selles osas, et töölepingus puudus piirang enesele kokkulepitud töötasu ja hüvitiste väljamaksmiseks. Kostja töölepingust nähtuvalt on kõigi palgaga seonduvate küsimuste (töötasu suurendamine lisatasude, preemiate jms. maksmine) otsustuspädevus osaühingu osanike koosolekul. Hinnates töölepingus töötasuga seonduvaid sätteid tervikuna, on ilmne ja üheselt tuvastatav tööandja tahe, mille kohaselt kõik töötasu suurendamisega, preemiate jms. hüvede rakendamisega seotu otsustamine kuulus osanike koosoleku pädevusse. Kohus ei ole töölepingut hinnates lähtunud töölepingu mõttest ega analüüsinud töölepingu sisu. Isegi kui võtta aluseks, et osanike otsus ei olnud väljamaksete tegemisel nõutav (millega hageja ei nõustu), oleks väljamaksete tegemiseks olnud vajalik vähemalt juhatuse vastavasisuline otsus. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Menetluse edasine käik 12.10.2012 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse, rahuldas uue otsusega hagi täpsustatud ulatuses ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4447,06 eurot. 24.04.2013 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg 8 nõuete kohaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda maakohtu otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses olevatele väidetele märgib kolleegium alljärgnevat.

§ 131

lg 2 alusel tuleb töölepingu p-s 4.5 sätestatud lahkumishüvitise maksmise kokkulepet tõlgendada enne 01.07.2009 kehtinud töölepingu seaduse alusel ning alates 01.07.2002 kohaldub töölepingule lisaks töölepingu seadusele ka võlaõigusseaduse üldosas sätestatu, sealhulgas VÕS § 6 lg

1. Maakohus tuvastas, et kostja ei ole ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Kolleegium nõustub maakohtuga. Kostja ei ole esitanud tõendit, millest ilmneks, et hageja ei olnud õigustatud ilma juhatuse või osanike üldkoosoleku otsuseta teostama töölepingust tulenevaid väljamakseid. Tegemist oli kehtiva töölepingu täitmisega. Lahkumiskompensatsiooni suurus sisaldus töölepingu punktis 4.
2. Seega töölepingu lõpetamisel väljamaksmisele kuuluvas kompensatsioonis oli kokku lepitud töölepingu sõlmimisel. Töötasu on töölepingu oluline tingimus ning selle vähendamine tööandja poolt on võimalik üksnes seaduses ette nähtud korras. Töötasu suuruse vähendamise aluse kohta ei ole hageja tõendit esitanud. Seega tegemist oli kostjale vähemmakstud töötasu ja kokkulepitud rahalise kompensatsiooni väljamaksega.

§ 84

lg 1 kohaselt töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Seega töölepingu seaduse kohaselt tuleb töölepingu lõpetamisel töötajale välja maksta kõik saadaolevad tasud, mida ongi käesoleval juhul tehtud. Seega ei ole kostja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt ning ei ole rikkunud hageja poolt viidatud äriühingu põhikirja. Maakohus on otsuses ekslikult viidanud ÄS §-le 32, kuid see ei avalda mõju kohtu lõppjäreldusele. 8 Maakohus hindas tõendeid, sealjuures ka kostja vande all antud seletust, millest ilmneb, et töölepingu sõlmisel oli kokkulepe, et kui koostöö ei laabu ning töötaja lahkub töölt, et ka siis makstakse talle kokku lepitud rahalist kompensatsiooni (I kd lk.111-112). 01.02.2001 avalduses on kostja põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks jätkata tegevdirektori ülesannete täitmist (I kd. lk.37). Töölepingu p 4.5. ei sisalda piirangut lahkumiskompensatsiooni osas. Hageja juhatuse liikme G. P vande all antud seletus ei lükka ümber kostja vande all antud seletust, kuivõrd G. P ei olnud töölepingu sõlmimise juures. Kuivõrd töölepingus ei olnud määratud, millisel lepingu lõpetamise alusel on töötajal õigus lahkumishüvitist saada, tuleb töölepingut tõlgendada kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatuga. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas otsuses nr 3-2-1-30-13 asunud seisukohale, et maakohus on hea usu põhimõtet käsitlenud ning VÕS § 29 kohaldanud. Kolleegium nõustub maakohtuga VÕS § 29 lg 1 kohaldamisel, Maakohus tuvastas, et poolte ühine tahe oli töölepingu lõppemisel välja maksta 6 kuu töötasu ulatuses lahkumiskompensatsiooni ning selline kokkulepe ei ole vastuolus seadusega. Maakohtu seisukoht põhineb maakohtu poolt uuritud tõenditel. Kolleegium on seisukohal, et apellatsioonkaebuses olevad väiteid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Menetluskulu jaotus Kuivõrd apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Gaida Kivinurm Margo Klaar Mare Merimaa