alusel viivise mittevaralise kahju hüvitiselt alates 21.09.2013 kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastustab hagejale tekkinud kahju eest ja kas kostjal tuleb maksta hagejale mittevaralise kahju hüvitist. Pooled vaidlevad ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle. Kohus tugines otsuses VÕS § 1056 lg-tele 1 ja 2, §-le 1057 ning Riigikohtu lahendile nr 3-21-161-10, mille kohaselt kahju tekitaja süü ega kahju tekitamise õigusvastasus ei ole suurema ohu allika valitseja, sh mootorsõiduki otsese valdaja riskivastutuse tekkimise eelduseks. Seega vastutab mootorsõiduki käitaja suurema ohu allika valitsejana tekkinud kahju eest sõltumata sellest, kas ta rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o. suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-27-07 p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Kuna riskivastutus ei eelda õigusvastase teo toimepanemist, siis kohus ei analüüsi kas kostja rikkus liikluses osaledes liikluseeskirja või mitte või kas ta tegi seda süüliselt. Asjaolu, et autobussi juhtinud A P ei suutnud hagejale otsasõitu vältida, on otseselt autobussist kui mootorsõidukist ehk suurema ohtu allikast lähtuva riski realiseerumine. Kuigi hageja sai löögi bussiküljelt, siis just bussi suur mass ja liikumisenergia tõid kaasa olukorra, kus hageja paisati pikali maha kõvale asfaltkattega sõiduteele, mille tagajärjel sai hageja tervisekahjustusi. Seega esineb hagejale tervisekahjustuse tekitamise ja bussi, kui suurema 4 ohu allikana käsitletava mootorsõiduki liikumise vahel otsene kausaalseos. Hagejale ei oleks kahju tekkinud juhul, kui autobuss ei oleks hagejale otsa sõitnud. VÕS § 1057 sätestab välistused, milliste esinemisel ei vastuta mootorsõiduki otsene valdaja mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest. Üheks selliseks vastutust välistavaks asjaoluks on VÕS § 1057 p 3 tulenevalt see, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanud tahtlik tegu, välja arvatud kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et mootorsõiduki valdaja vastutus ei kohaldu kostja suhtes VÕS § 1057 p-st 3 tuleneva erandi tõttu põhjustel, et tegelikkuses põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse rikkudes liikluseeskirja mitmeid sätteid, mille tagajärjel sai kannatada, s.t. hageja enda tegevus on põhjuslikus seoses hagejale väidetavalt tekkinud kahjuga. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel ja lõppemisel. Õigusteoorias ja kohtupraktikas (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-161-10 p 12) on leitud, et VÕS § 1057 p 3 mõttes tuleb kannatanu tahtluse all mõista kannatanu tahtlust ennast kahjustada (antud juhul põhjustada tervisekahjustusi), sest üksnes sellisel juhul saab rääkida põhjusliku seose ahela katkemisest suurema ohu allika ohtliku mõju ja võimaliku kahju vahel (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-111-05 p 28). Kannatanu tahtlik tegu eeldanuks seda, et ta oleks otseselt oma tegevusega endale tervisekahjustuse põhjustamist soovinud. Kohus leidis, et kostja ei esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et hageja käitumine oleks otseselt suunatud endale tervisekahjustuse või kehavigastuse põhjustamisele. Seega ei ole kostja esile toonud VÕS § 1057 p-des 1-5 sätestatud asjaolusid, mille alusel oleks kostja vastutus välistatud. Eeltoodust tulenevalt on hagejal VÕS § 1056 ja 1057 alusel tekkinud kahju hüvitamise nõue kostja vastu. Kohtu hinnangul on tõendamist leidnud hageja väited tema tervisliku seisundi, töövõimekaotuse, pideva valu ja elukorralduslike muudatuste kohta. Mittevaralise kahju hüvitatavust riskivastutuse realiseerumise korral on kohtupraktikas tunnustatud (Riigikohtu lahendid 3-21-1-19-08 p 15 ja 3-2-1-85 p 11). Kohus tugines liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud VÕS § 130 lg-le, märkides, et nimetatud sätte kohaselt kehavigastuse tekitamise korral mittevaralise kahju olemasolu eeldatakse. Samuti tugines kohus Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-85-08 p-s 13 selgitatule, et kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja
Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad. VÕS § 130 lg 2 puhul tuleb rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat "valu suurust" (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 p-d 13 ja 14). Eeltoodust tulenevalt tuleb kannatanu mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestada kannatanu tervisekahju ulatust, tema valu ning samuti Eesti ühiskonna üldise heaolu taset ja analoogiliste tervisekahjustuste eest kohtupraktikas varem väljamõistetud hüvitiste suurust. Kohtupraktika osas viitas kohus ka Tartu Ringkonnakohtu 18.06.2004 otsusele tsiviilasjas 2-2-201/2004, Tartu Ringkonnakohtu 14.03.2011 otsusele tsiviilasjas nr 2-07-41874, Harju Maakohtu 14.03.2008 otsusele tsiviilasjas nr 2-05- 17746, Harju Maakohtu 19.12.2008 otsusele tsiviilasjas nr 2-07-41823, Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2011 otsusele tsiviilasjas nr 2-0941583 ja Harju Maakohtu 05.02.2013 otsusele tsiviilasjas nr 2-12-
lg-t 4, rajades otsuse muuhulgas asjaolule, mida menetluses ei arutatud ning mis on apellandi jaoks uus ja üllatuslik. Nimelt on maakohus vaidlustatud otsuses asunud seisukohale, et kostja ei ole esitanud tõendeid, et hageja tervislik seisund enne liiklusõnnetust erines oluliselt tavalisele tervele inimesele omasest tervislikust seisundist. Menetluse vältel ei ole tõusetunud küsimust sellest, milline on tavalisele tervele inimesele omane tervislik seisund. Samuti ei ole kostjal eluliselt võimalik hakata tõendama hageja tervislikku seisundit enne liiklusõnnetust. Ka ei ole kohus menetluse jooksul kordagi juhtinud poolte tähelepanu sellele, et pöörab ümber
Hageja kohustus tulenevalt
lg-st 1 esitama tõendid oma võimaliku „valu suuruse” ja selle kohta, milline oli tema elu-olu ja tervislik seisund enne liiklusõnnetust. Taoline tõendamiskoormise ümberjagamine läheb vastuollu
Riigikohus on mitmes lahendis (3-2-1-44-11 ja 3-2-1-57-11) jõudnud järeldusele, et kohtu esmane roll on anda poolte esitatule õiguslik hinnang, kuid samas ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatavana. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata ning võtmata seisukoha kostja poolt esitatud alternatiivse taotluse raames VÕS § 139 lg-tes 1 ja 3 nimetatud aluste esinemise kohta, rikkudes
Kohus on jätnud andmata hinnangu sellele, kas hagejat saab pidada sõiduteed ületades raskelt hooletuks seetõttu, et ta ületas sõiduteed kapuutsitatud peaga ja ajal, mil ilmastikutingimused oli äärmiselt halvad. Lisaks kapuutsitatud peale ja halvale ilmale vestles hageja sõiduteed ületama asudes oma sõbrannadega, mis omakorda hajutas tähelepanu ümbritseva suhtes ja tõendab ilmekalt, et vastustaja ei rakendanud enda ohutuse tagamiseks vajalikku hoolt. Seejuures viitab kostja LS § 2 lg-le
lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise põhimõtet.
lg 2 kohaselt ei saa ühelgi tõendil kohtu jaoks olla ette kindlaks määratud jõudu, kuid ometi jääb kohtuotsusest mulje, et antud juhul see just täpselt nii ongi. Lisaks on kohus rikkunud esmast kohustust anda poolte poolt esitatule õiguslik hinnang (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-57-11). Asudes seisukohale, et otsuses käsitlemata väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle, rikkus kohus ka
Maakohus on rajanud vaidlustatud otsuse osaliselt hageja paljasõnalistele väidetele, rikkudes nii
Nimelt on kohus, hinnates hüvitise suuruse aluseks olevaid asjaolusid, muuhulgas viidanud, et enne liiklusõnnetust oli hageja aktiivne, sportlik ja elurõõmus inimene. Hageja töötas kahel töökohal, oli armastatud ja tundis seda tunnet ka ise, tema kehakaal on suurenenud, mis rõhub teda nii füüsiliselt kui vaimselt jmt. Tuginedes
lg-le 1 ja märkides, et hageja ei ole menetluse käigus esitanud ühtegi tõendit ülaltoodud asjaolude esinemise kohta ega üleüldse selle kohta, milline oli tema tervislik seisund nii vaimses kui füüsilises plaanis enne liiklusõnnetust, leiab kostja, et kohus ei oleks tohtinud taolisi hageja väiteid hinnata ega arvesse võtta ka kahju suuruse kindlaks määramiseks. Kuivõrd maakohus on ebaõigesti kostjalt välja mõistnud 20 000 eurot, siis on ebaõigesti välja mõistetud ka viivitusintressid. Vastus apellatsioonkaebusele 5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses ega korda neid
lg 6 alusel.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 8 Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et apellant on kaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja neile kõigile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest ja kahju ei ole tekkinud hageja tahtliku teo tagajärjel VÕS § 1057 p 3 tähenduses. Asja materjalidega ei ole kooskõlas kaebuse väide, mille kohaselt põhjustas hageja ise liiklusõnnetuse ja soovides ennast kahjustada astus sõiduteele takistuse varjust, milleks oli tal peas olev kapuuts. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega, mille kohaselt ei olnud käesoleva vaidluse puhul põhjust rääkida takistusest LE § 36 p 2 mõttes. Hageja jalakäijana ei pidanud eeldama, et autobuss ületab ülekäiguraja ajal, mil jalakäijatele põleb valgusfooris roheline tuli. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LE § 32 kohaselt pidi jalakäija teed ületades juhinduma reguleeritud ülekäigurajal foorituledest. Hageja käitumine ei ole käsitletav VÕS § 1057 p 3 kohase kostja vastutust välistava tingimusena. Apellant heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetega ei nõustu.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Maakohus hindas
lõikest 1 tulenevalt kõiki tõendeid seadusest tulenevalt kogumis, täielikult, igakülgselt ja objektiivselt ning on otsustanud oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Maakohus ei ole pööranud ümber poolte tõendamiskoormust, st pooltel tuli oma väiteid ja vastuväiteid tõendada kooskõlas
Õige on apellandi väide, mille kohaselt ei tõusetunud menetluse vältel küsimust hageja tervislikust seisundist enne liiklusõnnetust, s.t milline on terve inimese tervislik seisund. Kui kostja väitis, et hageja ei vastanud nn tavamõistes tervele inimesele omasele tervislikule seisundile, tuli tal vastavaid asjaolusid tõendada või taotleda kohtult tõendite kogumist. Ebaõige on kaebuse väide, mille kohaselt on otsus rajatud asjaolule, mida menetluses ei arutatud ja mis oli apellandi jaoks üllatuslik. Kohus ei ole asja arutamisel kaebuses väidetud menetlusnorme rikkunud. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt maakohus ei käsitlenud kostja väited VÕS § 139 kohaldamise osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hagejat ei saanud pidada raskelt hooletuks ja kahjuhüvitise vähendamiseks ei olnud alust. Hageja osa kahju tekitamisel puudub ja lubava rohelise fooritule süttimisel sõiduteed ületama asumine ajal, kui ülekäigurajale on lähenemas sõidukid, ei ole keelatud liikluseeskirja ega -seaduse kohaselt. Maakohus ei tuvastanud, et esineksid asjaolud hageja hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 3 tähenduses. Kuna kostja kui mootorsõiduki valdaja vastustab sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomusliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel, ei oma kostja vastutuse seisukohalt tähtsust kostja või tema töötaja süü ega selle suurus. Samuti on ebaõiged ja asja materjalidega ei ole kooskõlas apellandi oletused hageja poolt endale valu suurendamise kohta, sest hageja eelistas statsionaarsele taastusravile ambulatoorset. Nõustuda tuleb vastustajaga, et vigastusi parandab taastusravi ise, mitte koht, kus seda osutatakse ja et arstid ei ole väitnud, et statsionaarne taastusravi oleks tulemuslikum või ambulatoorne vähemtulemuslikum ning seda ei ole tõendanud ka kostja. Kostja apellatsioonkaebuse vastavad väited on tõendamata ja oletuslikud. Maakohtu otsus on kooskõlas
Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi 9 kanda
lõike 1 alusel.
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Margo Klaar Kaupo Paal 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.