Hageja leiab lisaks, et isegi juhul kui leida, et üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik ja arusaamatu tüüptingimus
37 lg 3 mõistes, siis on tegemist tühise tüüptingimusega
Kostja on 23.01.2013.a menetlusdokumendis seisukohal, et hageja poolt 02.01.2013.a hagiavalduse täiendused on käsitletavad hagi aluse muutmisena TsMS § 367 tähenduses. Kostja märgib, et hageja ei ole hagis tuginenud väitele, nagu eksisteeriks hagi esemeks olev rahaline nõue põhjusel, et teatud pooltevahelise kindlustuslepingu osaks olevate kindlustustingimuste sätted ei ole saanud kindlustuslepingu osaks. Samal seisukohal on kostja seoses hageja väitega, et krediidikindlustuslepingu tüüptingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist tühise tüüptingimusega
Ühtlasi teatab kostja, et ei ole hagi muutmisega nõus. Kohus siinkohal kostja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et hageja poolt 02.01.2013.a esitatud seisukohad ei ole vaadeldavad hagi aluse muutmisena TsMS § 376 lg 1 mõttes. TsMS § 376 lg 4 järgi ei peeta hagi muutmiseks: esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid; hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist; esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Kohus märgib, et käesolevas asjas on hageja kõnesolevad täiendused esitanud vastusena kostja vastuväidetele ja seisukohtadele. Seega on täienduste näol tegemist hagejapoolsete seisukohtadega kostja hagiavalduse vastusele, ilma et oleks muudetud hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Kohus märgib, et isegi juhul kui hageja täiendusi tõlgendada hagi aluse muutmisena, siis tulnuks seda Riigikohtu poolt avaldatud seisukoha tõttu kohtul siiski lubada. Nimelt pidas Riigikohtu tsiviilkolleegium vajalikuks märkida, et isegi kui hageja on kohtule esitanud uusi asjaolusid kirjalikus seisukohas vastusena kostja vastuväidetele, tuleb eeldada tema tahet vastavalt muuta või täiendada ka hagi alust. Riigikohtu hinnangul oleks lubamatu olukord, kus hageja saab alles kohtulahendist teada, et kohus ei ole tema eelmenetluses esitatud asjaolusid hagi aluseks lugenud (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30.03.2006. a otsus asjas nr 3-2-1-4-06, p 46). Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja 02.01.2013.a menetlusdokumendis esitatud täiendused vastavad TsMS § 376 lg 4 p 1 esitatud tingimustele ning ei ole seega käsitletavad hagi aluse muutmisena. Eelnevast lähtudes kuuluvad 02.01.2013.a menetlusdokumendis 3 2-12-39714 esitatud täiendused kohtu poolt arvesse võtmisele. 5. Kohus kvalifitseerib järgnevalt hageja nõude. Hagi kvalifitseerimine tähendab hageja nõude õigusliku aluse määramist lähtuvalt sellest, mis asjaoludele on hageja soovinud hagiavalduses tugineda. Poolte vahel on krediidikindlustuslepingust tulenev võlasuhe. Hagiavalduse kohaselt on hageja põhinõudes tuginenud võlaõigusseaduse (
) § 489 lg-le 1, mille kohaselt peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Lisaks on hageja tuginenud
lg-le 1, mille esimesest lausest tuleneb, et kui kindlustusandja peab hüvitama tekkinud kahju, peab ta hüvitama sealhulgas kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemise ja selle suuruse määramisega seoses kantud vajalikud kulud. Hageja leiab hagiavalduses, et kostjal on olnud piisav aeg kahju kindlakstegemiseks ja hüvitamiseks, seega pole kostja oma kohustusi kohaselt täitnud. Poolte vahel on muuhulgas käimas küll vaidlus kahjunõude menetlemise ebamõistlikult pika kestvuse osas, kuid hageja on hagis esitatud faktilised asjaolud sidunud kostja poolt kahjunõude menetluses 16.02.2012.a tehtud otsuse sisulise osaga, esitades nõude selliselt, et kohus peab lahendama vaidluse selles, kas kostjal kui kindlustusandjal tekkis kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmise kohustus hageja kui kindlustusvõtja ees. Krediidikindlustus, olles oma olemuselt rahas mõõdetava kahju hüvitamise võimalust pakkuv kindlustusteenus, kus kindlustusjuhtumiks on kindlustatud isiku vara või õiguse kahjustumine, kuulub võlaõigusseaduse (
) 24. peatükis reguleeritava kahjukindlustuse alla.
lg 1 esimese lause kohaselt puhul peab kahjukindlustuse kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. 6. Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas kostjal kui kindlustusandjal tekkis kindlustusjuhtumi tagajärjel täitmise kohustus hageja kui kindlustusvõtja ees. Kostja on kahjunõude menetluse raames 16.02.2012.a tehtud otsuse p-s 3.1 leidnud, et hageja poolt otsuse tegemise hetkeks esitatud asjaolude ja andmete alusel ei ole Weroli poolsete kohustuste täitmata jätmisega hagejal kahju tekkinud, mis vastavalt kindlustustingimustele kuuluks kostja poolt hüvitamisele (tl 48). Eeltoodud kaalutlustel on kostja jätnud hageja poolt esitatud kindlustushüvitise taotluse rahuldamata. Pooltevahelise vaidluse keskseteks küsimusteks on: • kas kostjale kuulus õigus krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 alusel tasaarvestada 30.11.2012.a aktsiaseltsilt XXX hagejale laekunud summat varasemate nõuetega aktsiaseltsi XXX vastu olukorras, kus hageja oli enne makse laekumist tekkinud arvetest tuleneva nõudeõiguse loovutanud Aktsiaseltsile DNB Pank. Sama küsimuse raames tuleb hinnata, kas krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 näol on tegemist nõuete tasaarvestusega
mõttes või on kõnesolev lepingu tingimus määratletav kui
lg-test 6 kuni 8 tuleneva kohustuse täitmise järjekorraga; • kas hageja poolt 29.12.2011.a tehtud tehingut laofinantseeringu üleandmiseks tuleb krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 1.9 mõistes lugeda müügitehinguks. 29.12.2011.a tehingu müügitehinguks mitte pidamisel puudunuks kostjal õigus kohaldada krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 ning kostjal puudunuks alus keelduda kahjuhüvitise väljamaksmisest; • vajadusel peab kohus järgmisena tuvastama, kas krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on saanud kindlustuslepingu osaks; • juhul, kui kohus tuvastab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on saanud 4 2-12-39714 kindlustuslepingu osaks, tuleb hinnata, kas kõnesoleva tüüptingimuse puhul on tegemist tühise tüüptingimusega krediidikindlustuslepingu sõlmisel, s.o 23.02.2011. a kehtinud
• Hageja on hagiavalduses esitanud ka alternatiivse nõude. Hageja on seisukohal, et poliisis nr 8 kokku lepitud muu eritingimus nr 2 on sõlmitud olulise eksimuse mõjul ning on seeläbi tühistatav tsiviilseadustiku (TsÜS) § 90 lg 1 ja 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja palub nõudest loobumise aluse äralangemisel lugeda hagiavaldust poliisis sõlmitud kokkuleppe tühistamise avalduseks ning rahuldada hagi
• Teise alternatiivse nõudena on hageja palunud kohtul muuta poliisi nr 8 eritingimuste nr 2 kokkulepet
7. Esmalt tuvastab kohus, kas kostjale kuulus õigus krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 alusel tasaarvestada 30.11.2012.a aktsiaseltsilt XXX hagejale laekunud summat varasemate nõuetega aktsiaseltsil XXX vastu olukorras, kus hageja oli enne makse laekumist tekkinud arvetest tuleneva nõudeõiguse loovutanud Aktsiaseltsile DNB Pank. Kohus nõustub kostjaga selle osas, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul on tegemist
lg-st 6 tuleneva kohustuse täitmise järjekorraga.
lg 1 seab tasaarvestuse teostamise eelduseks tasaarvestuse poolte vastastikuse samaliigiliste sissenõutavaks muutunud nõuetele olemasolu. Kuivõrd poolte vahel ja kostja ning aktsiaseltsi XXX vahel puudusid samaliigilised sissenõutavaks muutunud nõuded, siis ei saa kohtu hinnangul krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul rääkida nõuete tasaarvestamisest. Kohus märgib, et võlausaldaja kasuks sõlmitav kohustuste täitmise järjekorra kokkulepe omab kostja tegevusvaldkonna spetsiifika tõttu olulist tähtsust, kuivõrd see on üheks aluseks, mille järgi hindab kostja kindlustusvõtjale võimalikku kahju tekkimist ning selle ulatust, millest omakorda oleneb kindlustushüvitise suurus. Kuivõrd hageja ei ole 02.01.2013.a menetlusdokumendis esitanud kostjapoolsele tingimuse olemuse tõlgendamisele sisulisi vastuväiteid, siis arvestades eeltoodut, käsitleb kohus krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kui kokkulepet, milles on kindlaks määratud kohustuste täitmise järjekord. Kohus leiab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kuulus kohaldamisele vaatamata sellele, et hageja on kindlustuslepingust tuleneva nõudeõiguse loovutanud kolmandale isikule – Aktsiaseltsile DNB Pank. Hagiavalduse lisa „Teatis nõude tagasiloovutamise kohta“ kohaselt oli Aktsiaseltsi DNB Pank ja hageja vahel 23.02.
mõistes.
lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.
lg 1 näeb ette, et võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Sama paragrahvi teine lõige sätestab, et mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7 ning selle esimene alapunkt on sõnastuses: „Müügitehinguga ette nähtud maksete teostamisel ja kohustuste täitmisel ostja poolt, sõltumata kokkulepetest ning olenemata laekunud summade suurusest ja sellest, kas tegu on kindlustuslepinguga kaetud või katmata kohustusega, loetakse kuni maksehäire teate esitamiseni täidetuks kronoloogiliselt varem tekkinud nõuded.“ Krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kindlustuslepingu osaks võimalikku mittesaamist hindab kohus esmalt läbi n-ö üllatusliku tüüptingimuse aspekti. Hageja on 02.01.2013.a menetlusdokumendis leidnud, et käesoleval juhul on mõistlikule kindlustusvõtjale üllatuslik tüüptingimus, mis võimaldaks lugeda 30.12.2011.a aktsiaseltsilt XXX laekunud summaga täidetuks vaidlusalused aktsiaseltsi XXX arved, kuna nende arvete osas oli faktooringust tulenevalt 29.12.2011.a seisuga nõudeõiguse omajaks Aktsiaseltsi DNB Pank (tl 170). Hageja märgib, et kostja oleks pidanud eelnevat professionaalina hagejale selgitama ning sellele ka eraldi kindlustuspoliisil tähelepanu juhtima. Kohus eelneva hageja käsitlusega ei nõustu. Kohus on varasemalt tuvastanud, et hageja poolt Aktsiaseltsi DNB Pank loovutatud nõudeõigused ei ole kindlustuslepingu raames kindlustuslepingu osapooltele täiendavaid õigusi või kohustusi tekitav asjaolu. Antud asjaolu peab kostja kui kindlustusandja arvesse võtma niivõrd, et Aktsiaseltsi DNB Pank oli kindlustuspoliisi nr 8 alusel määratud soodustatud isikuks, kellel
lg-st 1 tulenevalt on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Kohus ei leia, et kostja oleks 8 2-12-39714 pidanud hagejale, kes tegutses kindlustuslepingut sõlmides oma majadustegevuse raames, segitama seda, et soodustatud isikul on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule. Kohus märgib, et
lg 1 mõttes tuleb samas olukorras heas usus tegutsevat isikut mõista kui majandus- ja kutsetegevuses osalevat isikut, kelle eest juriidilise isiku puhul langetab otsuseid juhatuse liige. Ka juhatuse liikmelt eeldatakse juriidilise isikuga käsundilaadses õigussuhtes professionaalset kutsestandardit. Seega leiab kohus, et sarnastel asjaoludel võib mõistlikult kindlustusvõtjana kindlustuslepingut sõlmivalt isikult eeldada, et kõnesoleva tüüptingimuse sisu on temale ootuspärane. Kohtul puudub esitatud asjaolude pinnalt kahtlus, et kõnesoleva krediidikindlustuslepingu ning selle poliiside sõlmimisel ei oleks pooled arvesse võtnud krediidikindlustuslepingu võlasuhte olemust ja sellega seatud eesmärki. Kohus ei nõustu hageja viitega finantsinspektsiooni juhendile „Üldnõuded kindlustuslepingutele“ (tl 170), kuna kõnesoleva tüüptingimuse näol ei ole tegemist kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitamisele kuuluva kohustuse välistamisega. Kostja on õigesti leidnud, et välistuse näol on juhendi puhul tegemist kindlustuslepingu tingimustega, mis toovad kaasa kindlustusandjal kindlustusjuhtumi puhul eksisteeriva täitmiskohustuse erandliku lõppemise, välistavad kindlustusjuhtumi korral kindlustusandja vastutuse teatavate kahjude eest, mille eest seda liiki kindlustusleping tavapäraselt kaitseb või millega välistatakse kindlustusandja vastutuse tekkimine kahjujuhtumi toimumise korral, mille puhul seda liiki kindlustusleping näeb tavapäraselt ette hüvitamiskohustuse tekkimise (tl 181-182). Asjas on varem tuvastust leidnud, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 puhul on tegemist kohustuse täitmise järjekorda reguleeriva sättega, mis kindlustusjuhtumi toimumisel ei kuulu kohaldamisele kui kindlustusandja kohustust välistav tingimus 10. Krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kindlustuslepingu osaks võimalikku mittesaamist hindab kohus järgmisena läbi tüüptingimuse arusaadavuse aspekti. Tüüptingimuse arusaadavus tähendab seda, et selles ei ole kasutatud keerilisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat, mille tundmist ei saa keskmiselt lepingusõlmijalt oodata. Antud juhul on hageja leidnud, et keskmine kindlustusvõtja ei saa krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 sisust, väljendusviisist nign esituslaadist aru. Hageja märgib, et arusaadav tüüptingimus peaks olema kergestimõistetav, mitte ei pea kindlustusvõtja hakkama otsima sarnasusi erinevates õigusaktides olevate õigusnormidega. Kõnesoleva tüüptingimuse puhul juhib kohus tähelepanu sellele, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 on esimene alajaotis lepingu üldtingimuste p 4.2.7 raames. Kohtu hinnangul tuleb tüüptingimuse sätte üllatuslikkuse ning arusaadavuse tõlgendamisel lähtuda üldtingimuste p 4.2.7 struktuuri tervikust. Terviku hindmisel jääb kohtule selgusetuks hagejapoolne esialgne tõlgendus sellest, et üldtingimuste p 4.2.7 ning selle alajaotised oleksid viidanud tasaarvestuse regulatsioonile. Lisaks ei nähtu p 4.2.7 sõnastusest seda, et kostja oleks kasutanud keerilisi lauseid, ebatavalisi sõnu, erialast terminoloogiat. Kõnesolev tingimus on kohtu hinnangul struktureeritud võimalikult lihtsalt, milles sisalduv on keskmisele lepingusõlmijale kohtu hinnangul arusaadav. Hageja poolt esitatud väide, et kindlustusvõtja ei pea hakkama otsima sarnasusi erinevates õigusaktides olevate õigusnormidega, oleks iseenesest asjassepuutuv, kui hageja näol oleks tegemist tarbijaga. Samas on kohus eelnevas kohtuotsuse punktis juhtinud tähelepanu asjaolule, et hageja on kõnealuse krediidikindlustuslepingu sõlminud oma majandustegevuse raames. Seega peab hageja esindajana lepingu sõlminud juhatuse liige järgima üldisi hoolsuskohustuse nõudeid ning vajadusel paluma selgitusi lepingu sätetest arusaamiseks. Kohus lisab, et taolist 9 2-12-39714 selgitamiskohustust majandustegevuses tegutsev isiku puhul ei saa nii laias ulatuses pidada vaid kostja kohustuseks. Võttes arvesse eeltoodut, leiab kohus, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 ei ole üllatuslik ning arusaadav ning sellest tulenev on mõistetav ka isikule, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Eelnevast lähtudes leiab kohus, et ei ole täidetud tingimused, mis
lg-te 1 ja 2 redaktsioonide kohaselt.
lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
lg 2 esimese lause järgi ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Hageja leiab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kahjustab hageja ja Aktsiaseltsi DNB Pank huve ebamõistlikult. Krediidikindlustuslepingu olemus oli tagada ostja (antud juhul aktsiaseltsi XXX) maksejõuetuks muutumisel kindlustusvõtja ja Aktsiaseltsi DNB Pank kui soodustatud isiku majandushuvisid (tl 172). Hageja leiab, et kostjapoolsest tõlgendusest tulenev üldtingimuste p 4.2.7.1 rakendamine jätab hageja ja soodustatud isiku sellest võimalusest ilma ja läheb vastuollu hageja poolse kindlustuslepingu sõlmimise eesmärgiga. Hageja leiab õigesti, et lepingulise tasakaalu rikkumisel peaks arvestama kahte aspekti – majanduslikku ja õiguslikku. Majandusliku aspekti puhul tuleb siis jälgida, kas hinnatav tüüptingimus võib tekitada ühele lepingupoolele olulist majanduslikku kahju. Õigusliku aspekti puhul tuleb vaadata, kas hinnatava tüüptingimusega antakse põhjendamatult ühele lepingupoolele õigusi, andmata sarnaseid õigusi teisele lepingupoolele. Hageja märgib, et hagejal ei oleks mingit mõtet krediiti taotleda, kui see ei oleks katnud aktsiaseltsi XXX maksevõlgnevusi. Majanduslikult oleks äärmiselt ebaotstarbekas maksta kindlustusmakset kostjale, kui antud nõuded oleksid krediidiga katmata, millest järeldub, et kohustuste vahel puudub tasakaal. Samuti ei leidu pooltevahelises lepingus muid kompenseerivaid eeliseid. Seega on kohustuste tasakaal oluliselt hageja kahjuks tulenevalt üldtingimuste punktist 4.2.7.1. Kohus eelneva hageja käsitlusega ei nõustu ning leiab, et krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 reguleerib vaid kohustuste täitmise järjekorda. Lahti seletatuna kohaldub kõnesolev üldtingimuste punkt siis, kui võlgnikul on võlausaldaja ees mitmeid kohustusi ning teatud ajahetkel tulevad võlgniku poolt vahendid, mida saab kasutada kohustuste täitmiseks. Käesoleval juhul on selleks 29.12.2011.a tehingu alusel väljastatud arvest nr 113591 hagejale laekunud makse. Kõnesoleva maksega varasemad maksete tasutuks lugemine oleks iseenensest kindlustuslepingu mõistes tekitanud olukorra, kus hagejal oleks jäämata saanud arve nr 113591 alusel saadud summa. Arve nr 113591 alusel laekumata summa oleks kostja pidanud hagejale hüvitama juhul, kui arve nr 113591 alusel tehtud makse toimunuks kindlustuskaitse kehtivuse ajal ning arve nr 113591 summa oleks olnud kaetud poolte vahel kokku lepitud krediidilimiidiga. Käesoleval juhul oli poolte vahel kokku lepitud krediidilimiidiks 500 000 10 2-12-39714 eurot. Eelnimetatud krediidilimiit oli kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks täitunud. Seega olnuks kostjal õigus keelduda arve nr 113591 kohta hüvitise väljamaksmisest. Seega ei sõltu hageja poolt saadav hüvitis vaid krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 kohaldamisest, kuivõrd selle kohaldamisele eelnevad muud n-ö kontrollsätted (sh ka hageja poolt väljastatud arvete summade suuruse kinnitatud krediidilimiidile vastamine). Kohus leiab, et antud juhul ei ole krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 lepingupoolele olulist majanduslikku kahju tekitanud. Hageja väide, et hageja nõuete katmata olek ning sellest tulenev poolte kohustuste vahelise tasakaalu puudumine, ei saanud kohtu hinnangul tekkida krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 tõttu. Krediidilepingu üldtingimuste p 4.2.7.1 sisalduva põhimõttega ei ole tüüptingimusega kõrvale kaldutud seaduse olulisest põhimõttest, kuivõrd selle kohutuse täitmise järjekorra seadmise võimalus tuleneb võlaõigusseadusest. Seega ei ole siinkohal asjakohane hageja poolt esitatud seisukoht, et heas usus tegutsev ei eeldaks lühiajalise krediidikindlustuse lepingu sõlmimisel, et kindlustusandja seab sellise hüvitamise järjekorra, mille järgi on tema nõue katmata. Kohus lisab, et nõuete kaetavust reguleeritakse poolte vahel eritingimuste abil, mille raames saavutatud võimalikud kokkulepped ei muuda nende mittejärgmisel lepinguosaks saanud tüüptingimusi tühiseks. Seega ei piiranud tüüptingimus hageja lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine oleks muutunud küsitavaks. Kokkuvõttes leiab kohus, et antud juhul ei saa täidetuks lugeda
Seega on kostja poolt 12.06.2012.a tehtud otsus kindlustushüvitise taotluse osas õiguslikult põhjendatud. Kostjal ei tekkinud seega kahju, mida kostja peaks
12. Hageja on seisukohal, et poliisis nr 8 kokku lepitud muu eritingimus nr 2 on sõlmitud olulise eksimuse mõjul ning on seeläbi tühistatav tsiviilseadustiku (TsÜS) § 90 lg 1 ja 92 lg 3 p 1 alusel. Hageja palub nõudest loobumise aluse äralangemisel lugeda hagiavaldust poliisis sõlmitud kokkuleppe tühistamise avalduseks ning rahuldada hagi
Seega peab hageja nõude
alusel lahendamiseks poliisis nr 8 sõlmitud muu eritingimus nr 2 endast kujutama võlatunnistust ning sellel peab puuduma õiguslik alus. Samas on hageja oma alternatiivnõude esitanud eeldusel, et ilma poliisi nr 8 eritingimuse 2 kokkuleppeta, oleks kostjal olnud kohustus hagejale hüvitada 29.12.2011.a tehingust tulenev kahju. Kohus märgib, et kohus on asjas varem tuvastanud, et kostjal puudus kohustus hüvitada 29.12.2012. a tehingu tulemusel tekkinud kahju eelkõige seepärast, et hageja oli ületanud kostja poolt määratud krediidilimiidi. Kohus ei saa käesoleva menetluse raames välistada mõnda muud kindlustushüvitisest keeldumise aluse kohaldamist. Kuivõrd kohus on varasemalt leidnud, et kostja poolt 12.06.2012.a tehtud otsus kindlustushüvitise taotluse osas õiguslikult põhjendatud, siis ei saa
Eeltoodud põhjendustel ei pea kohus vajalikuks tuvastada poliisi nr 8 tühisust ega selle sisu vastavust võlatunnistuse olemusele, kuivõrd kohtuotsuses tehtud järeldused välistavad hageja alternatiivnõude rahuldamise alusetu rikastumise regulatsiooni alusel. 13. 02.01.2013.a menetlusdokumendis on hageja esitanud teisegi alternatiivse nõude, milles hageja palub muuta poliisi nr 8 nii, et see kehtiks ilma kõnesolevas poliisis sisalduva eritingimuse nr 2 kokkuleppeta.
lg 1 kohaselt kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt, võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt 11 2-12-39714 lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks.
lg 2 kohaselt võib lepingu muutmist võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel nõuda, kui kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda ja kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool ja kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel. Kõnesoleva sätte regulatsiooni eesmärk on anda võimalus ebaõigluse korrigeerimiseks juhul, kui lepinguliste kohustuste vahekord on oluliselt muutunud lepingu poolest sõltumatute ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematute asjaolude muutumise tõttu. Toimiku materjalidest nähtub, et poliis nr 8 sõlmiti 11.01.2012.a. Sellega on muudetud eelnevalt kehtinud poliisi selliselt, et kindlustuskaitse periood sai 01.02.2011.a kuni 31.12.2012.a asemel olema lõppkuupäevaga 31.12.2011.a. Seega on pooled tagasiulatuvalt leppinud kokku, et kindlustuskaitse lõppeb 31.12.2011.a kuupäevaga. Samas oli poliisi nr 8 sõlmimise hetkel hagejale teada, et hageja oli 29.12.2011.a väljastanud aktsiaseltsile XXXveel ühe arve. Kõnesoleva arve alusel laekus hagejale arves märgitud summas makse 30.12.2011. a. 29.01.2013.a istungil märkis kostja esindaja, et 29.12.2011.a tehing oli tehtud enne kindlustuslepingu lõpetamise kokkulepet (tl 186). Kostja esindaja pole kõnesolevat väidet ümber lükanud. Kohus on hinnangul, et puudub mõistlik alus arvamaks, et hageja oli tehtud tehingust ja selle raames laekunud maksest poliisi nr 8 sõlmimise hetkel teadlik. Sellega on hageja kõrvale kaldunud krediidikindlustuslepingu üldtingimuste p 3.1.2 sätestatud kindlustusvõtja kohustusest teavitada kindlustusandjat asjaoludest, mis on vajalikud ostjaga seotud riskide hindamiseks. Lisaks näeb üldtingimuste p 3.5.1 ette kindlustusandjale teabe esitamise kohustuse. Hageja sellist 29.12.2011.a tehingu kohta kostjale teavet ei esitanud. Kõnesolevast tehingust sai kostja teada alles 29.05.2012.a, kui hageja edastas kostjale dokumendid, milledest nähtus 29.12.2011.a tehing ning selle alusel väljastatud arve summa laekumine. Kohus lisab, et pooled peavad
§-st 6 tulenevalt teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõttest kinnipidamine eeldanuks hagejapoolset kostja teavitamiskohustusest kinnipidamist. Eelnevast lähtuvalt ei olnud hilisem poolte lepinguliste kohustuste vahekord lepingu poolest sõltumatute ja lepingu sõlmimise ajal ettenägematute asjaolude muutumise tõttu. Seega ei pea kohus vajalikuks anda hinnangul lepingu kohustuste vahekorrale, kuivõrd kohus ei tuvastanud, et käesoleval juhul oleks täidetud
MS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldamisele ei kuulu, siis menetlusosaliste menetluskulud jäävad hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest /allkirjastatud digitaalselt/ Haide Rimmel kohtunik 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.