Obsah (7)

§ 8§ 88§ 94§ 113§ 128§ 139§ 1131

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2013, Tartu Tsiviilasja number 2-12-306

) § 11 lg 1). Seega on ebaõige kostja väide, et hageja peab tellimuse tõendamiseks esitama müügilepingu ja/või tellimuslehe. Kostja on esitanud e-kirja väljavõtte, kust nähtub, et kostja on varasemalt esitanud hagejale tellimuse e-posti teel. Suure tõenäosusega ei näinud pooltevaheline praktika ette kirjaliku müügilepingu sõlmimist. Samas tulenevalt ka Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-72-05 (p 13) ei välista varasem e-kirja teel tellimuse esitamine tellimuse tegemist kas suuliselt või muude sidevahendite abil. Kohus leidis, viidates ka

§ 8lg 1; § 9 lg 1; § 20 lg 1; § 111 lg 1; § 208 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 68 lg 1 ja 3 sätetele, et eeltooduga on tõendamist leidnud, et kostja tellis 2011 novembris hagejalt kaupa ning poolte vahel oli sõlmitud suuline müügileping. Esitatud saatelehe ja arvega on tõendatud hageja poolt arvel märgitud koguses, sortimendis ja hinnaga kauba üleandmine ning kostja poolt vastuvõtmine. Kauba vastuvõtmise ja arve osalise tasumisega aktsepteeris ostja tehingu tingimusi. Hageja on oma kohustuse täitnud – kauba kostjale üle andnud, kuid kostja ei ole selle eest täielikult ega tähtaegselt tasunud. Arve tasumise tähtaeg oli 17.01.2012. Seega on kostja rikkunud võlasuhtest tulenevat kohustust. Kohtule ei ole teada, et hageja või kostja oleks määranud, milliste kohustuste katteks kostja tasumised arvestatakse.

§ 88

lg 8 järgi, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Arve nr 52095 oli summas 21 551,40 eurot maksmise tähtajaga 17.01.

1. Kostja tasus 02.04.2012 arvest 700 eurot. Seega jäi põhivõlgnevuseks 20 851,40 eurot. 03.04.2013 koostati kostjale viivisarve seisuga 31.03.2012 summas 407,32 eurot kohese tasumise kohustusega. 16.04.2012 väljastas inkassofirma kostjale nõudekirja võlgnevuse kohta, mis sisaldas põhivõlga 20 851,40 eurot, viivist 407,32 eurot ja kahjunõuet 1501,30 eurot (sissenõudmise kulutused). Kostja tasus pärast seda veel 1985 eurot. Kostja ei ole tasumiste osas vastuväiteid esitanud. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et pärast 1985 euro tasumist on kostja põhivõlaks 18 866,40 eurot. Tasutud 1985 eurot tuleb esmalt arvestada kulutuste katteks summas 1501,30 eurot, seejärel viivise katteks summas 407,32 ning alles ülejäänud summa põhivõla katteks. Seega said tasutud kulud ja viivis seisuga 31.03.2012 ning põhivõlaks jäi 20 775,02 eurot (1985 – 1501,30 – 407,32 = 76,38; 20 851,40 – 76,38 = 20 775,02). Järelikult on kostja põhivõlg 20 775,02 eurot. Kuna kohus ei või ületada hagi piire, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagiavalduses märgitud põhivõlgnevus 18 866,40 eurot. Arvel nr 52095 on märgitud viivis 0,07% päevas. Nagu kohus eelpool tuvastas, nõustus kostja tehingu tingimustega (sh viivisemääraga), kuna asus arvet tasuma. Kuna tasutud 1985 eurot tuleb arvestada kulutuste ja viivise katteks, siis tegi kohus uue viivisearvestuse perioodi eest 01.04.2012 kuni hagi esitamiseni, s.o 07.08.2012, kuna viimane viivisearvestus oli koostatud 31.03.2012 seisuga ja rohkem viivisearvestusi kohtule teadaolevalt kostjale esitatud ei ole.
2. ja 29.05.2012 tasumistega summas 1000 ja 485 eurot said suuremas osas tasutud kulud (1501,30–1000–485=16,3). 31.05.2012 tasumisega summas 500 eurot said lõplikult tasutud kulud ning viivis summas 407,32 eurot (500–16,3–407,32=76,38). Seega viimasest tasumisest läks väike osa – 76,38 eurot – ka põhivõla katteks. 4 01.04.2012 kuni 30.05.2012 oli põhivõlg 20 851,40 eurot (21 551,40–700), viivitatud päevi 60, viivis 875,76 eurot (20 851,40x60x0,07%). Alates 31.05.2012 kuni 06.08.2012 (k.a, 07.08.2013 esitati kohtule hagiavaldus, seega
3. augustit ei saa viivisearvesse lisada) oli võlgnetav summa 20 775,02 (20 851,40–76,38), viivitatud päevi 68 ja viivis 988,89 eurot (20 755,02x68x0,07%). Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis summas 1864,65 eurot. Kohus leidis, et kuna kulud summas 1501,30 eurot on juba kostja tasumistest kaetud, siis puudub alus selle summa väljamõistmiseks. Samas ei ole asjakohane kostja seisukoht, et hagiga ei saa selliseid summasid välja mõista, kuna tegemist on menetluskuludega ja selleks on eraldi menetlus. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses mõistetakse välja ainult need kulud, mis on seotud kohtuasjaga. Antud kahjunõue on seotud inkassofirma teenusega, mida kasutati võla kohtuväliseks sissenõudmiseks, ning selliseid kulusid ei ole võimalik välja mõista kohtus kui menetluskulusid. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4. Delibalt Production OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
5. mai 2013 otsuse tühistamist osaliselt, summas 10 000 eurot, ning uue otsuse tegemist, millega jätta viivisenõue ja põhivõlgnevuse nõue 10 000 euro suuruses summas rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta maakohtus poolte endi kanda ja apellatsioonimenetluses hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) tuvastas kohus faktilisi asjaolusid vastuoluliselt. Kohus märgib otsuse põhjendustes, et vaidlus puudub kauba kättesaamises, samas otsuse lk 4 (alt
6. lõik) märgib kohus, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kaup on kostjale üle antud; 2) hindas kohus tõendeid valesti, leides, et arve nr 52095 ja saateleht nr 16112011-2 on seotud. Arvele on märgitud tellimus kuupäevaga 18.11.2011, kuid saateleht on koostatud varem, 16.11.
7. Järelikult ei puutu saateleht asjasse ehk see ei ole arve aluseks. Kohus tegi väära järelduse, et kostja tegi 18.11.2011 tellimuse ja see on tõendatud. Kostja ei pea maksma kauba eest, mida ta ei ole tellinud. Hageja nõudeks peaks olema ekslikult saadetud kauba tagastamine; 3) leidis kohus ebaõigesti, et arve osalise tasumisega aktsepteeris kostja arvel märgitud viivisemäära. Arve ei loo õigusi ja kohustusi. Poolte vahel puudub kokkulepe viivisemääras 0,07% päevas. Seega saab lähtuda vaid seadusjärgsest määrast, 0,023% päevas (

§ 94

lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne 01.07.2013 oli 0,50%, millele lisandub 8% aastas (

§ 113

lg 1) ehk 8,50% aastas : 360 = 0,023%); 4) ületas kohus nõude piire, arvestades kostja poolt tasutu esmalt kulutuste, seejärel viivise ja siis põhivõla katteks. Hageja ei lähtunud sellisest arvestusest. Iseenesest on õige, et inkassokulu välja ei mõistetud, kuid põhjendus on väär. Apellant nõustub kohtu edasise põhjendusega, et kahjunõue on seotud inkassofirma teenusega, mida kasutati võla kohtuväliseks sissenõudmiseks, ning selliseid kulusid ei ole võimalik välja mõista kohtus kui menetluskulusid. Sarnaselt hagi piire ületades arvestas kohus viivist. Kohus ei saanud arvestada kostja tasumist kulutuste ja viivise katteks ning teha uut viivisearvestust, kuna hageja ei ole seda nõudnud; 5) jättis kohus tähelepanuta asjaolu, et pooled ei ole maksegraafikut allkirjastanud. Seega ei ole kostja maksegraafikus toodud summasid, sh inkassokulu ja viivist, aktsepteerinud; 6) tegi kostja hagejale kompromissettepaneku maksta 10 000 eurot 10 kuu jooksul. Kostja lisab sellele summale 731,05 eurot viivise katteks, seega vaidlustab kostja 10 000 euro 5 väljamõistmist (20 731,05–10 731,05). Nendel tingimustel kompromissiga asja lahendamine on mõistlik ja reaalne; 7) on õiglane ja mõistlik jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda (TsMS § 162 lg 4). Kostja püüdis kohtumenetluse kestel saavutada kompromissi, kuid hageja ei vaevunud kirjadele isegi vastama. Hageja ei ole tellimusi võttes vormistanud dokumente korrektselt, puudub leping või korrektne kirjavahetus oluliste lepingutingimuste kohta, arve ja saateleht on vastuolulised, tuginetakse maksegraafikule, mida ei ole sõlmitud jne. Hageja peab arvestama riskiga, kui ta saadab kaupa, mille kohta ei vormistata korrektselt dokumente või mida pole tellitud. Asja oleks saanud lahendada kohtuväliselt; 8) rikkus kohus eeltooduga menetlusnorme – TsMS § 442 lg 8; § 392 lg 1 p 3; § 400 lg 5; § 230 lg 2 ja § 439, ning tõlgendas vääralt võlaõigusseaduse norme ja tava lepingu/tellimuse sõlmimise ja viivisekokkuleppe sõlmimise kohta.

1. Bang & Bonsomer Eesti AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt tugineb apellant sisuliselt samadele väidetele, millised on toodud vastuses hagiavaldusele ning millele maakohus on hinnangu andnud. Maakohtu otsus on põhjendatud ja õige. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
3. mai 2013 otsus tuleb tühistada osaliselt, s.o, kostjalt hageja kasuks kokku 20 731,05 euro, sh 18 866,40 euro põhivõlgnevuse ja 1864,65 euro viivise, väljamõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku 19 801,01 eurot, sh põhivõlgnevuse katteks 18 866,40 eurot, viivise katteks 834,61 eurot ja kahju katteks 100 eurot. Ühtlasi muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele.
4. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline müügileping saatelehel nr 16112011-2 (t.l 6) märgitud kauba ostmiseks. Kauba vastuvõtmisega ja arve nr 52095 (t.l 5) osalise tasumisega on tõendatud müügilepingu sõlmimine suulises vormis ning tähendust ei ole sellel, et arvele nr 52095 on ekslikult märgitud tellimusel kuupäevaks 18.11.
5. Apellandi viidatud asjaolu, et maakohus on märkinud esmalt, et kostja ei vaidlusta vaidlusaluse kauba kättesaamist ning sellele järgnevalt, et poolte vahel on nimetatud asjaolu üle vaidlus, on iseenesest õige, kuid nimetatud vastuolu maakohtu otsuse põhjendavas osas ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Vaidlusaluse kauba saamist ei ole apellant ka apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Seega on kostjal kohustus saadud kauba eest tasuda.
6. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja on võlgnevusest 21 551,40 eurot tasunud 2685 eurot. Hagiavalduse põhjendustest nähtuvalt luges hageja kostja poolt tasutud 2685 euroga kaetuks põhivõlgnevuse ning seetõttu nõudis hageja kostjalt põhivõlgnevuse 18 866,40 euro väljamõistmist. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et maakohus on vastuolus hageja poolt väidetuga lugenud kostja poolt võlgnevuse osalise tasumisega esmalt täidetuks kahju ja viivise ning sellest tulenevalt asunud põhjendamatule seisukohale, et hageja poolt nimetatud põhivõlgnevuse suurus 18 866,490 eurot ei ole õige. Maakohus on lähtunud ilmselt (kuigi ei ole seda otsuses märkinud)

§ 88

lg-s 8 sätestatust, mille kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutis ja 6 intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kuna võlausaldaja on ise hagiavalduses kinnitanud, et arve nr 52095 osalise tasumisega on kostja täitnud põhivõlgnevust ning viivist nõuab hageja põhivõlgnevuselt 18 866,40 eurot, siis on maakohus kohaldanud ekslikult

§ 88lg-s 8 sätestatud regulatsiooni.

Maakohtu põhjendavas osas esitatud seisukoht, et tegelikult on kostja hagejale võlgu põhivõla summas 20 775,02 eurot, on põhjendamatu. Kostjalt tuleb põhivõlgnevuse katteks hagejale välja mõista 18 866,40 eurot. 9. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt leppisid pooled kokku viivise määras 0,07% päevas. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et üksnes arve, millele on märgitud viivise määraks 0,07% päevas, tasuma asumisega ei leppinud pooled kokku arvele märgitud viivise määras. Riigikohus on 17.12.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 asunud seisukohale, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri ei ole hinnatav arvele sisulise nõustumuse andmisega. Seda ei saa TsÜS § 68 lg 2 või lg 3 alusel lugeda otseseks ega kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. Samas lahendis on Riigikohus märkinud, et arvele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud tingimustega nõustumist, nt juhul, kui arve vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms. Praeguses asjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole ning sellistele asjaoludele ei ole hageja ka tuginenud. Hageja seisukoht, et kostja ei vaidlustanud arve saamisel sellele märgitud viivise määra, ei tähenda kostja nõustumust arvel märgitud viivise määraga. A. Volmeri allkirjastamata maksegraafik (t.l 8) ei ole käsitletav tõendina, milles väljenduks kostja nõustumus viivise määraga 0,07% päevas. 20.09.2012 menetlusdokumendis (t.l 46-47) on hageja võtnud omaks, et A. Volmeril puudusid volitused kostja esindamiseks. Seetõttu tuleb lähtuda viivise arvestamisel

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivise määrast.

Hageja nõuab viivist perioodi 18.01.2012 kuni 07.08.2012 (202 päeva) eest lähtudes võlgnevusest 18 866,40 eurot ning sellel ajavahemikul oli viivise määraks 8% (1% + 7%) aastas ning päevamääraks 0,0219%. Eelnevast tulenevalt on viivise summaks (202x18 866,40x0,000219) 834,61 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 10. Hageja nõudis kostjalt lisaks eelnevale kahjuna inkassokulude väljamõistmist

§ 128

lg 3 alusel.

§ 128

lg 3 kohaselt on otsese varalise kahjuna käsitletavad ka mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et inkassokulude näol on tegemist kahju hüvitamise nõudega, mitte õigusabikuludega TsMS-i tähenduses. Sellist seisukohta on kinnitanud ka Riigikohus 14.06.2005 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, märkides muu hulgas, et mõistlikud kulud inkassoteenuse kasutamiseks on käsitletavad võlausaldaja kahjuna. Maakohus on hageja inkassokulud 1501,30 eurot lugenud täies ulatuses põhjendatuks (märkides, et arve nr 52095 osalise tasumisega kostja poolt on täidetud inkassokulud 1501,30 eurot) ning on seejuures jätnud arvestamata asjaolu, kas inkassokulud täies ulatuses on mõistlikud ja käsitletavad hageja kahjuna. Maakohus ei ole arvestanud ka seda, et inkassokulude täies ulatuses kostjalt väljamõistmine rikub hageja

§ 139lg-s 2 sätestatud kahju vähendamise kohustust.

7 Asja materjalidest nähtuvalt on hageja lepingupartner Incure Inkasso agentuur OÜ saatnud kostjale nõudekirja 16.04.2012 (t.l 7) ühel lehel. Pärast nõudekirja saatmist on kostja tasunud hagejale 1985 eurot ning 07.08.2012 esitas hageja maakohtule hagi võlgnevuse väljamõistmiseks. Ühel võlgnevuse tasumisel on kostja viidanud inkassofirma nõudekirjale (31.05.2012 ülekanne summas 500 eurot). Eelneva alusel leiab ringkonnakohus, et mõistlikuks inkassokuluks võlgnevusega seotud nõude esitamiseks

§ 128lg 3 järgi on 100 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kostja viide

§ 1131

lg-le 1 ei ole põhjendatud, kuna hageja on esitanud kahjunõude

§ 128lg 3 alusel.

Hageja viide inkassofirmaga sõlmitud lepingule ja selles kokkulepitud teenustasule ei ole asjakohane, kuna kahjunõude aluseks on

§ 128

lg 3 ning kokkulepitud teenustasu ei ole käsitletav mõistliku kuluna

§ 128lg 3 tähenduses.

Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei too hageja esitatud kostja poolt allkirjastamata maksegraafik kostjale kohustust tasuda inkassokulusid täies ulatuses. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 19 801,01 eurot (18 866,40+834,61+100). Apellandi seisukoht, et ta võlgneb hagejale üksnes 10 731,05 eurot, on põhjendamatu. 11. Hageja nõudis kostjalt 23 035,41 euro väljamõistmist ning tema nõue rahuldati 19 801,01 euro, s.o 85,96% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad maakohtus kantud menetluskuludest 85,96% kostja ja 14,04% hageja kanda. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse 10 000 euro ulatuses ning apellatsioonkaebus rahuldati 930,04 euro, s.o 9,3% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskuludest 90,7% kostja ja 9,3% hageja kanda. Apellandi tuginemine TsMS § 162 lg-le 4 ei ole põhjendatud, kuna puuduvad sellised erandlikud asjaolu, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et menetluskulude kostjalt väljamõistmine oleks äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Väidetav kompromissi sõlmimise soov ei ole küllaldane TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja