KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Lauri Madise ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2013, Tallinn Haldusasja number

§ 15

lg 2 kohaselt ja EL riigihangete direktiividest (2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ) tulenevalt oleks ER pidanud pakkumuse esitamise õigusest ja võimalusest teavitama kogu EL ning avama hanke kogu EL ettevõtjatele. Hankemenetluse läbi viimata jätmine rikub kaebaja kui pakkuja õigust õiglasele menetlusele ja ausale ning avatud otsustusprotsessile. ER on hankija järgmistel põhjustel: 1) ER on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31.03.2004 direktiivi 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused, lisas IV „Raudteeteeninduse sektori ostjad“ nimeliselt nimetatud hankijaks. Direktiivis 2004/17/EÜ on ER Eestis koos üksustega nimetatud ostja ehk hankijana. Direktiivi lisas IV toodud loend Eesti osas loetleb järgmised ettevõtted: AS Eesti Raudtee, AS Edelaraudtee, üksused, mis tegutsevad riigihangete seaduse (

) § 10 lg 3 ja konkurentsiseaduse (KonkS) § 14 alusel. Vastavalt direktiivile on selles loendis toodud ettevõtted kohustatud juhinduma direktiivi nõuetest ning korraldama hankemenetlusi, mille kaudu on tagatud kõigi äriühingute võrdne juurdepääs hankele. Direktiivi artikli 16 p „a“ kohaselt on lepingukünniseks teenuste või asjade puhul 499 000 eurot ilma käibemaksuta. Käesolevas asjas vaidlustatud lepingu summa oli ligikaudu 5,5 miljonit eurot; 2) ER on sarnaselt teiste direktiivi 2004/17/EÜ lisas IV toodud hankijatega, nt äriühingutega a.s. CD Cargo, Deutsche Bahn AG, VR Osakeyhtiö, korraldanud riigihankeid võrgustikega seotud sektoris. ER rikkumist kinnitab ka asjaolu, et nt a.s. CD Cargo, Deutsche Bahn AG ja VR Osakeyhtiö on ka kaubavagunite ostmisel korraldanud hanke piirmäärast lähtuvalt üleühenduselisi riigihankeid; 3) ER on lugenud ennast hankijaks

kohaselt ja on korraldanud uue

kehtivusajal 37 riigihanget; 4) ER on lugenud ennast hankijaks

kohaselt ka pärast jagunemise äriregistrisse kandmist, on avaldanud teated riigihangete registris ja korraldanud mitu hanget ka pärast jagunemist. Ka varem on ER ostnud nii vedureid, vaguneid kui nende detaile riigihangetega; 5) ER on lugenud ennast hankijaks üleühenduselistes hangetes ja esitanud hanketeated just võrgustikega seotud sektoris, sh hanketeated, mis on esitatud pärast jagunemist, s.o 27.02.2009, 04.03.2009, 29.04.2009, 13.05.2009 ja 15.01.2009; 6) ER on asutatud eesmärkidel, milleks

näeb ette hanke korraldamise kohustuse; 3

kuritarvitamist. Sisulist vahet ei ole, kas ER korraldab hanke vagunite ostmiseks 10.01.2009 või 15.01.2009; 8) ER ostis vaidlusaluse hanke käigus vara avalikkusele transporditeenuse osutamiseks, s.o direktiiviga hõlmatud sfääris. Isegi kui see nii ei oleks, on transpordisektori administreerimisega seotud tegevus piisavas puutumuses tegutsemisega reguleeritud valdkonnas. Ilma ER teenusteta ja osata ei saaks tütarettevõtjad transporditeenuseid osutada, s.o tegutsetakse sisuliselt samas valdkonnas. Kui kohus leiab, et

kohaselt ei ole ER hankija, tuleb direktiivi 2004/17/EÜ otse kohaldada ja seal sisalduva sõnaselge märke „AS Eesti Raudtee“ alusel lugeda ER hankijaks. Õiguskaitsemeetmete direktiivi (2007/66/EÜ) kohaselt on otselepingud (hankemenetlust korraldamata sõlmitud lepingud) kõige tõsisemaks rikkumiseks. Rikkumise vastu võitlemiseks näeb direktiiv 2007/66/EÜ ette võimaluse konkurentsi tagamiseks ja uute ärivõimaluste loomiseks isikutele, kellelt on ebaseaduslikult võetud võimalus konkureerida avatud ja ausate tingimuste alusel, lepingu tühiseks tunnistamiseks. Eesti kehtiv seadusandlus piirab riigihangete vaidlustuskomisjoni poole pöördumist küsimustes, mis ei ole reguleeritud

§ 117

lg-s 2 ning pärast hankelepingu sõlmimist.

§ 117

lg 2 p-s 13 toodud „muu käesoleva seaduse alusel hankemenetluse käigus tehtud hankija otsus, mis võib rikkuda vaidlustaja õigusi“, ei hõlma hankemenetluse läbiviimiseks kohustamist või hankelepingu tühisuse tuvastamist direktiivi alusel. Lisaks eeldab sõnakasutus „hankemenetluse käigus“ riigihangete seadusest tulenevalt hanketeate esitamist või muid samme, mis muudavad menetluse avalikuks ja jälgitavaks. Euroopa Kohtu lahendist kohtuasjas nr C-247/89 tuleneb, et ka administratiivsed ülesanded transpordisektoris on osa transpordi mõistest. Hankijate selge nimetamine direktiivi lisas on taotluslik ja tehtud eesmärgiga välistada otselepingute sõlmimine nende isikute poolt. Kui vastustaja oleks korraldanud hankemenetluse, oleks ER väidetav otsustus sõlmida leping 30.10.2009 õigusvastane ja hankeleping õigusvastane ka

§ 69

lg 1 kohaselt, sest hankija ei või anda nõustumust hankelepingu sõlmimiseks enne 14 päeva möödumist pakkumuse edukaks tunnistamise otsuse kohta teate edastamisest arvates. Enne nimetatud tähtaja möödumist sõlmitud hankeleping on tühine. Kuigi Euroopa Liidu õiguses ei ole üheselt lahendatud küsimust direktiivide otsekohaldamisest juhul, kui direktiivi ülevõtmiseks ettenähtud periood ei ole möödunud, ning selles küsimuses tuleb küsida eelotsust, tuleneb Euroopa Kohtu lahendi nr C-212/04: Adeneler and Others p-st 123, et kohus peab sekkuma. Tuleb arvestada, et ER on osaliselt võrgustiku osas õigustatud isik. Nimelt kuulub talle isiklik kasutusõigus vähemalt ühele raudteeviaduktile (I kd, tl 222). ER on hankija

§ 10lg 1 p 6, § 10 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 10 lg 3 p-de 1 ja 2 alusel.

ER on eraõiguslik juriidiline isik, mis on asutatud avalikes huvides Eesti raudteede haldamiseks, administreerimiseks, raudteetranspordi korraldamiseks ja raudteehoiuks (võrgustikud). ER täidab neid ülesandeid tänaseni. Samuti on ER tegevustest üks osa raudteeohutus, mis on vähemalt kõrvaltegevus, millel ei ole ärilist iseloomu ja mis on avalikes huvides. ER juhtimis-, haldus- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad

§ 10lg 1 p-des 1–5 või teised p-s 6 nimetatud isikud.

ER põhikirja p 5.3.2 kohaselt on ER nõukogul 8 liiget ja kui aktsiaseltsil on üks aktsionär, kelleks on Eesti Vabariik, siis pooled nõukogu liikmetest määrab või valib ja kutsub tagasi osalust valitsev minister sellekohase ainuaktsionäri otsusega ja pooled rahandusminister oma käskkirjaga. Raudtee kui strateegilise võrgustiku ja transpordiliigi administreerimine on 100% riigi omandis oleva kontserni majandada, mis juba ise kinni4

-s sätestatud otselepingute sõlmimise keelu (kohustus korraldada riigihange) eesmärgiks on tuua riigihanke korraldamata jätmisel kaasa lepingu tühisus. Alates 01.07.2010 sätestatakse

§ 117

lg 21 p-s 3, et pakkuja või huvitatud isik võib vaidlustada hankelepingu, kui hankija ei ole esitanud hanketeadet ja selle esitamata jätmine ei olnud vastavalt riigihangete seadusele lubatud, samuti kui hankija ei ole esitanud vabatahtlikku teadet ega tähtaegselt riigihanke aruannet.

§ 69

lg 11 p 1 kohaselt on hankeleping tühine, kui hankija on jätnud registrile hanketeate esitamata ja selle esitamata jätmine ei olnud vastavalt riigihangete seadusele lubatud. TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Antud juhul on juba otselepingute sõlmimise keeld piisavaks õiguslikuks aluseks, et tuvastada otselepingu tühisus. Asjaolu, et vastustaja ei viinud läbi hankemenetlust, ei saa tuua kaasa samade otsuste vaidlustamisel halvemat õiguslikku positsiooni võrreldes olukorraga, kus hange oleks korraldatud. Selline olukord võimaldaks õiguse rikkumise kaudu saada rohkem õigusi ja kohustustest vabaneda, mis oma eesmärgilt ei vasta põhiseaduse mõttele ega kohtumenetluse olemusele. Tallinna Ringkonnakohus on tuvastanud, et ER tütarettevõtjad AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo on hankijad

§ 10mõttes.

Kui emaettevõtja ostab kaupa, mida saab kasutada üksnes tütarettevõtja, luuakse olukord, mis võimaldab riigihankemenetlust vältida. See ei ole kooskõlas direktiivide 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ mõttega ning on põhjuseks, miks on vastu võetud direktiiv 66/2007/EÜ ning nähtud ette kolmandatele isikutele lepingute tühisuse tuvastamise õiguse andmine. Direktiivi 2004/17/EÜ lisa IV sätestab, et hankijad on Eestis raudteeteenuste osas isikud, kes tegutsevad

§ 10lg 3 kohaselt ja Konk

S § 14 kohaselt, sh nimeliselt AS Eesti Raudtee ja AS Elektriraudtee. Seega on Eesti Vabariik ise teavitanud Euroopa Komisjoni, et ER vastab

§ 10lg 3 nõuetele ja on hankija.

Hankijate loetelu direktiivi lisas ei ole ammendav. Asjaolu, et AS Eesti Raudtee (varasema nimega AS EVR Infra) ja AS EVR Cargo ei ole antud nimekirjas nimeliselt toodud ja langevad

§ 10lg 3 alla, ei ole ER hankijaks olemise küsimuses oluline.

Riigikohtu praktika kohaselt (lahend nr 3-3-1-66-10) tuleb tuvastada vaidlustatud lepingu tühisus kohtuotsuse resolutsioonis. Vajadus tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleneb asjaolust, et tegemist on äärmiselt suure rikkumisega ning kaebaja õiguste kaitse ei ole võimalik teiste vahenditega. EL õigusruumis ei saa kohus jätta EL õiguse rikkumist sanktsioneerimata. Riigikohus selgitas lahendi nr 3-3-1-57-10 p-s 19, et pädevus hinnata seda, kas direktiivi 2004/17/EÜ rakendussäte vastab direktiivi materiaalõigusele, on Euroopa Kohtul. Seega pädevus tuvastada direktiivi 2004/17/EÜ lisas IV ER kohta tehtud kande kehtetus on üksnes Euroopa Kohtul. Siseriiklikul kohtul on pädevus tuvastada ER seisund hankijana konteinerplatvormide ostmisel riigihangete seaduse ja ostjana direktiivi 2004/17/EÜ tähenduses. Halduskohtul puudub pädevus tuvastada, et ER ei olnud konteinerplatvormide ostmisel ostja direktiivi tähenduses. Halduskohus saaks jätta kaebuse sisuliselt rahuldamata üksnes siis, kui ta on saanud Euroopa Kohtu seisukoha direktiivi 2004/17/EÜ lisa IV kande osalise kehtetuse kohta ER osas. Vastuolu siseriikliku õiguse ja ühenduse õiguse vahel võib olla selles, et ER ei olnud kohtu arvates hankijaks

tähenduses, kuid samas tuleneb tema seisund ostjana di- 5

tähenduses ning ostja direktiivi 2004/17/EÜ tähenduses. Kuivõrd Riigikohus on eelnevalt osundatud määruses ER vastavuse

§-le 10 juba tuvastanud, siis ei ole põhjendatud Riigikohtu seisukohtadega mittenõustumine. Seda enam, et asja menetlemise käigus ei ole esitatud selliseid uusi argumente või asjaolusid, mille alusel tuleks Riigikohtu seisukohti ümber vaadata. Riigikohus on viidatud määruse p-s 18 selgitanud, et hankija seisundi tuvastamisel tuleb lähtuda isiku tegelikust tegevusest. ER ostis konteinerplatvormid tütarettevõttele avaliku transporditeenuse pakkumiseks. Kuigi ER nõukogu 15.10.2009 koosolekul käsitleti konteinerplatvormide erinevaid müügipakkumisi, puudub protokollis informatsioon ostuobjekti kasutusotstarbe kohta. Samas tuleneb nõukogu liikmete arutluskäikudest see, et konteinerplatvorme soovitakse kasutada kontserni siseselt. Olukorras, kus tõusetuvad küsimused Eesti õigusaktide vastavusest Euroopa Ühenduse õigusaktidele, on õigusselguse saamiseks vältimatu pöörduda eelotsuse küsimusega Euroopa Ühenduse Kohtu poole. Välja tuleb selgitada, kas ühenduse õigusega on kooskõlas see, et direktiivis nimetatud hankijal on vastupidiselt direktiivile valikuvõimalus otsustada, kas hankemenetlus läbi viia või mitte. Lisaks tuleb eelotsusega tuvastada, kas kohus võib antud asjaoludel jätta Euroopa Kohtu praktikajuhiste vastaselt hankelepingu tühisuse tuvastamata või eksisteerib siiski selline kohustus niivõrd olulise ühenduse õiguse ja aluspõhimõtete rikkumise korral ja kas 1-2 kuud enne direktiivi ülevõtmise tähtaja lõppu toime pandud teadlikku ja väga olulist rikkumist saab kõrvaldada olukorras, kus direktiiv näeb ette 6-kuulise tähtaja otselepingute tühisuse tuvastamise nõudmiseks ja tagasiulatuva tühisuse tuvastamise. 5. ER palus kaebuse rahuldamata jätta. ER leidis, et tema otsustused 125 raudteeveeremi-konteinerplatvormi ostmisel on tsiviilõiguslikud tahteavaldused ostu-müügitehingu tegemiseks, millega ei otsustata avalik-õiguslikke küsimusi. Ostu-müügilepingu sõlmis ER ainuisikuliselt, seega ei puutu asjasse ER tütaräriühingute AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo staatus hankijana

§ 10tähenduses, sest tegemist on eraldiseisvate äriühingutega.

Kaebaja ei ole selgitanud põhjendatud huvi ER tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks, mistõttu ei ole täidetud tuvastamiskaebuse eeldused. Kaebus tuleb selles osas jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Võimalikku hilisemat kahju hüvitamise kaebust tuleb pidada ilmselgelt perspektiivituks, sest kaebaja on vastava taotluse esitamise tähtaja mööda lasknud ega ole esitanud väiteid ega andmeid taotluse esitamisega viivitamise mõjuvate põhjuste kohta. Viited võrgustikusektori direktiivile on asjassepuutumatud, sest direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmiseks on kehtestatud

, mistõttu on asjakohatud kaebaja püüded direktiivi otsekohaldamiseks, teisalt ei nähtu kaebaja viidatud direktiivi lisast IV ühtegi viidet ER-le. Võrgustikusektori hankijana saab olla käsitletav üksnes isik, kes tegutseb

§-des 83–89 nimetatud valdkonnas. Kuna antud juhul on esitatud kaebus ER tegevuse peale 125 raudteeveeremikonteinerplatvormi ostmisel, tuleb hinnata

§-s 86 sätestatut.

§ 86

lg-st 1 tulenevalt saaks ER-i hankijana käsitleda ainult juhul, kui vastustaja käitaks võrgustikku või pakuks rongiga avalikkusele transporditeenust. Vastustaja aga sellistes tegevusvaldkondades ei tegutse. Jagunemise tulemusena muutus ER üksnes n-ö haldusfunktsioone täitvaks äriühinguks, mis osutab tütaräriühingutele erinevaid tugiteenuseid. Seega ei tegutse ER transporditeenustega seotud valdkonnas

§ 86

tähenduses ning ei ole hankija

§ 10lg 3 mõttes. 6

mõttes, ei ole ta riigihankekohustuslane. Vastustaja on tavaline eraõiguslik juriidiline isik, kes ei ole kohustatud ostu-müügilepingute sõlmimiseks korraldama riigihankeid, ning vaidlusaluse ostu-müügilepingu puhul on tegemist tavapärase tsiviilõigusliku ostu-müügilepinguga võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 jj mõttes. Asjaolu, et vastustaja otsustas eraõigusliku juriidilise isikuna enne suuremahulise lepingu sõlmimist küsida pakkumisi erinevatelt äriühingutelt, ei muuda vastustajat hankijaks

§ 10

lg 3 tähenduses, pakkumiste küsimise protsessi riigihankeks ega sõlmitud ostu-müügilepingut hankelepinguks. ER ei ole käsitletav haldusorganina haldusmenetluse seaduse (HMS) § 8 tähenduses, mistõttu ei saa tema otsuseid ega tegevust käsitleda haldusorgani tegevusena haldusakti andmisel, toimingu sooritamisel või halduslepingu sõlmimisel (HMS § 2 lg 1). Kaebaja viited sõlmitud lepingu tühisusele tulenevalt riigihangete valdkonnas vastu võetud direktiivi nr 66/2007/EÜ regulatsioonist on asjassepuutumatud. See n-ö uus õiguskaitsedirektiiv ei olnud kaebuse esitamise ajal Eesti õigusesse veel üle võetud (ülevõtmise tähtajaks on 20.12.2009). Kehtiv

ei näe ette sõlmitud hankelepingu tühistamise võimalust, samuti on üksikud hankelepingute tühisuse alused väga selgelt

-s sätestatud, kuid antud asjas sellise juhtumiga tegemist ei ole. Asjaolu, et ER ei ole direktiivi nimekirjast kustutatud, ei ole piisav, et lugeda ER automaatselt hankijaks. Direktiivis toodud nimekirja tuleb vaadelda koosmõjus teiste esitatud tõendite ja asjaoludega. ER jagunemine viidi lõpule pärast kaebaja poolt viidatud direktiivi lisasse IV muudatuste tegemist ning direktiivi lisas IV toodud informatsioon ei võta arvesse ER jagunemist. Riigihankekohustuslase staatuse tekkimiseks on oluline see, kas ER-l on reaalselt olemas infrastruktuur ja vahendid veoteenuse osutamiseks, mitte põhikirjas esitatud tegevusalade loetelu. ER notariaalsest jagunemiskavast nähtub, et infrastruktuur ja vahendid veoteenuse osutamiseks on vastustaja omandist läinud üle tema tütaräriühingute omandisse. Kaebaja viited sellele, et ER on tegev raudteeohutuse tagamisel, mis on avalikes huvides ja ei oma ärilist eesmärki, on asjassepuutumatud. Kaebaja viited ER poolt korraldatud riigihangetele on asjassepuutumatud, sest kõik loetletud riigihanked on alustatud enne vastustaja jagunemise lõpuleviimist. Erandiks on riigihange viitenumbriga 110532, mille alustamise kohta avaldas riigihangete register teate üks päev pärast vastustaja jagunemist kinnitava kande tegemist äriregistrisse 14.01.2009. Kuna riigihanke korraldamine oli vajalik jagunemiseelse ER tegevuse järjepidevuse tagamiseks ning ei olnud võimalik kindlalt ette näha, millal täpselt äriregister jagunemisprotsessi lõpetava kande äriregistrisse teeb, viis vastava riigihanke läbi ER.

§ 10

lg 3 p-s 1 kasutatud väljendit „eri- või ainuõigus tegutseda

§-des 83–89 nimetatud valdkondades” sisustatakse analoogiliselt KonkS § 14 lg-s 1 sätestatule. Vastustajal ei ole sellist eri- ega ainuõigust

§ 10lg 3 p 1 tähenduses, mistõttu vastustaja ei ole käsitletav hankijana.

Rongitransporditeenuste valdkonnas tegutsemiseks peab isik olema käsitletav raudteeettevõtjana raudteeseaduse (RdtS) § 2 tähenduses. Nii raudteeveoteenuse osutamiseks kui raudteeinfrastruktuuri majandamiseks jt tegevusteks peab RdtS § 10 lg-te 1-5 kohaselt olema isikul kehtiv Konkurentsiameti poolt väljastatav tegevusluba. Arutatavas asjas on, arvestades

§ 83lg-s 1 esitatud võrgustikuettevõtja mõiste sisustamise kriteeriumeid, asjakohased seega Rdt

S § 10 lg-d 1-3. Tegevuslube omamata ei ole lubatud raudteeinfrastruktuuri majandada ja raudtee reisijateveoteenust ega raudtee kaubaveoteenust osutada, mistõttu ei saa selli7

§ 86lg 1 tähenduses. Kõik ER-le väljastatud tegevusload on kehtetuks tunnistatud. Rdt

S § 20 lg 1 kohaselt peab avaliku raudtee majandamiseks või raudteeveoteenuse osutamiseks olema raudtee-ettevõtjal ka kehtiv Tehnilise Järelevalve Ameti poolt väljastatav ohutustunnistus. Vastasel juhul ei ole lubatud avalikku raudteed majandada ega raudteeveoteenust osutada ning isik ei ole käsitletav RdtS § 2 mõttes (seega ka

§ 86lg 1 tähenduses) raudtee-ettevõtjana.

Tehnilise Järelevalve Amet on tunnistanud kehtetuks kõik ER-le väljastatud ohutustunnistused. Samuti on ER jagunemise tulemusena andnud AS-le Eesti Raudtee üle infrastruktuuri majandamiseks vajaliku vara ning ASle EVR Cargo raudteekaubaveo teostamiseks vajaliku vara. Seega ei saa ER-i käsitleda hankijana

§ 10lg 3 tähenduses.

Hanketeadete avaldamise aeg ei mõjuta ER staatust

mõttes. Uue

kehtivusaeg ei oma käesolevas asjas tähtsust ning vaidluse esemeks on küsimus, kas ER on pärast jagunemist jätkuvalt käsitletav hankijana. ER, kes oli küll jagunemisega minetanud hankemenetluse läbiviimise kohustuse, ei saanud jätta hankemenetlusi lõpuni viimata ega hankemenetlusi edasiseks menetlemiseks ka üle anda.

ei näe ette riigihanke üleandmise võimalust, seega tuli ER-l pooleliolevad riigihanked lõpuni viia, sh sõlmida hankelepingud ning teostada kõik teised käimasolevate hangetega seotud toimingud.

§ 86

lg 1 kohaselt ei ole võrgustikusektori hankijana käsitletav mitte ettevõtja, kes osutab „transporditeenust“, vaid isik, kes tegutseb „transporditeenustega seotud valdkondades“, kusjuures nende seotud valdkondadena on piiritletud kahte tüüpi tegevus: a) võrgustike käitamine; ja b) avalikkusele transporditeenuse pakkumine rongiga. Erinevalt kaebaja käsitlusest ei võimalda

§ 86

lg 2 sisustada laiendavalt

§ 86

lg-s 1 sätestatud väljendit „tegutsemine transporditeenustega seotud valdkonnas“ selliselt, et laiendatakse marginaalsete kõrvaltegevuste (nt tingimuste kehtestamise funktsiooni abil) kaudu seotud valdkondade loetelu, vaid

§ 86

lg 2 sätestab tingimused, millal üldse on võimalik rääkida käitatavast võrgustikust. Kaebaja ja Riigikohus on ebaõigesti samastanud iseseisvate eraõiguslike juriidiliste isikute tegevuse, tuletades ER hankekohustuslikkuse tema tütaräriühingute tegevusest. Tütaräriühingute tegevuse iseloom ei saa tuua kaasa ER riigihankekohustuslaseks muutumist.

ei tunne sellist instituuti, mille kohaselt oleks hankijana käsitletav konsolideerimisgrupp või kontsern. Teiseks ei muuda ER tehtud ostutehing mingil moel

-st ER tütaräriühingutele, kes on käsitletavad võrgustikuhankijatena, tulenevat kohustust järgida rangeid nõudeid lepingute sõlmimisel, sh lepingute sõlmimisel ER-ga. Kõik tegevused, mis on käsitletavad tegutsemisena avalikes huvides, on eraldatud ER-st ning antud üle AS-le Eesti Raudtee ja AS-le EVR Cargo. ER-le on jäänud üksnes administratiivne grupi valdustegevus. Mitte ühtegi nendest üldhuvidest kantud tegevustest, mida on oma määruses toonud välja Riigikohus või millele viitab kaebaja, ER ei tee, vaid neid funktsioone täidavad tütaräriühingud. Euroopa Liidu õigusest tuleneva kohustusliku õigusliku, organisatsioonilise ja funktsionaalse eraldamise tõttu ei ole võimalik tütaräriühingute eesmärke ja ülesandeid samastada ER tegevusega ega vastupidi.

§ 10

lg 1 p 6 koostoimes

§ 10

lg-ga 2 sätestavad tingimused, mis peavad olema täidetud, et eraõiguslikku juriidilist isikut oleks võimalik käsitleda hankijana

tähenduses. Seejuures peavad

§ 10lg 2 p-des 1-2 esitatud eeldused olema täidetud kumulatiivselt.

Antud juhul ei ole täidetud

§ 10

lg-s 2 sätestatud eeltingimused, mistõttu ei ole ER käsitletav ka nimetatud sätte alusel hankijana.

§ 10

lg 1 p 6 ja lg 2 tähenduses ei ole käsitletav avalikes huvides tegutsemisena asjaolu, et ER tegevus on suunatud võimalikult suure tulu teenimisele, millest muu hulgas läbi osaluse 8

§ 69

lg-tele 11-12 (jõustusid 01.07.2010, s.t pärast kaebuse esitamist) ja õiguskaitsedirektiivi 2007/66/EÜ regulatsioonile on asjassepuutumatud, kuna need ei näe ette võimalust hankija otsuste vaidlustamiseks pärast hankelepingu sõlmimist. Sarnaselt varemkehtinud regulatsiooniga on juhul, kui hankeleping on sõlmitud, võimalik isikul esitada kahju hüvitamise taotlus (

§ 117lg 3).

Uue regulatsiooniga lisandusid piiratud alused sõlmitud hankelepingu tühisuse tuvastamise taotluse esitamiseks. Hankelepingu sõlmimise järgselt hankija otsuste tühistamist või tühisuse tuvastamist aga ette nähtud ei ole. Halduskohtul puudub pädevus kohtuotsuse resolutsioonis eraõigusliku lepingu tühisuse tuvastamiseks. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-15-01 sõnastatud üldreeglist, mille kohaselt ei saa halduskohus tuvastada kohtuotsuse resolutsioonis õigusvastase haldusaktiga vahetult seotud tsiviilõigusliku lepingu tühisust, saavad erandid tulla kõne alla üksnes äärmiselt erandlikel põhjendatud juhtudel. Antud juhul selliseid äärmiselt erandlikke asjaolusid ei esine. Kaebaja ei ole ei toonud välja õigusnormi, millest tuleneks selge otselepingute sõlmimise keeld.

sellekohast keeldu ei sätesta. Ebaõige on kaebaja järeldus, et otselepingute sõlmimise keelu eesmärgiks on tuua kaasa sõlmitud otselepingu tühisus.

sätestab üksnes äärmiselt erandlikud ja piiratud juhud, mil sõlmitud hankeleping on tühine (nt

§ 69lg-d 1-11).

Antud juhul selliseid aluseid ei eksisteeri. Kaebaja ja ka Riigikohus on kohtuasjas nr 33-1-66-10 sõlmitud lepingu tühisuse alusena tuginenud üldnormina TsÜS §-le 87. Seejuures on jäänud tähelepanuta

§ 4lg-s 2 selgesõnaliselt sätestatud erinorm.

Kaebuse esitamise ajal kehtinud

redaktsioon ei sätestanud otselepingu sõlmimise tagajärjena hankelepingu kehtetust. Seega on kaebaja ebaõigesti TsÜS §-le 87 tuginedes järeldanud, et

-st tuletatavat otselepingute sõlmimise keeldu rikkudes sõlmitud leping on tühine. Ka riigihankedirektiivid (2004/17/EÜ, 2004/18/EÜ ja õiguskaitsedirektiiv 2007/66/EÜ ega sellega kehtetuks tunnistatud direktiivid) ei näe ette riigihanke regulatsiooni rikkumise puhul õigusliku tagajärjena sõlmitud lepingu vältimatut tühisust. Tagamaks õiguskindluse ja käibekiiruse põhimõtete realiseerumist on riigihankeõiguses detailselt reguleeritud juhtudel (nt asjade ostmine) võimalik üksnes kitsastel alustel taotleda sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamist. Nii riigihankedirektiivide kui nende alusel kehtestatud

regulatsiooni peamine loogika seisnes enne 01.07.2010 selles, et pärast hankelepingu sõlmimist saab huvitatud isik esitada üksnes kahju hüvitamise nõude hankija vastu (

§ 117lg 3).

Pärast 01.07.2010, s.o kaebuse esitamist käesolevas kohtuasjas, võeti Eesti õigusesse üle õiguskaitsedirektiiv 2007/66/EÜ, millega lisandusid täiendavad, kuid piiratud võimalused taotleda ka sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamist. Eeltoodud põhjustel puudub põhjus ja alus riigihankedirektiivide ja õiguskaitsedirektiivi 2007/66/EÜ otsekohaldamiseks antud asjas. 6. AS Holber Trade palus kaebuse rahuldamata jätta. ER näol ei olnud tegemist hankijaga. Ebaõige on ning seadusel ei põhine Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-57-10 p-s 18 toodud seisukoht, et vastustaja hankijaks olemist ei saa välistada, kui ta ostis konteinerplatvormid tütaräriühingutele avalikuks transporditeenuse pakkumiseks

§ 86

mõttes.

näeb ette selged juhud, millal on isiku näol tegemist hankijaga (

§ 10

) ega sea hankijaks olemist sõltuvusse sellest, kelle kasutusse asjad ostnud isik asjad hiljem annab. Riigikohtu eelpool toodud seisukoht läheb vastuollu kogu

senise mõtte ja regulatsiooniga. 9

ja Euroopa Ühenduse aluspõhimõtteid, võib halduskohus tuvastada tsiviilõigusliku lepingu tühisuse, tuleb arvestada, et ringkonnakohus tugines oma sellises seisukohas Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-66-

1. Nimetatud lahendis toodud asjaolud aga erinevad käesoleva haldusasja asjaoludest. Käesoleval juhul on vastustaja ja kolmanda isiku vahel sõlmitud müügileping, mis on juba täidetud, tegemist ei ole tulevikus jõustuva lepinguga ega pikaaegse kestvuslepinguga, samuti ei mõjuta see leping konkurentsi ja kolmandaid isikuid selliselt, nagu mõjutas haldusasjas nr 3-3-1-6610 kõne all olnud kontsessioonileping. Seega on käesoleva asja raames tegemist hoopis teistsuguse lepinguga, mis ei saa mingil juhul olla tühine, kuna seaduses puuduvad sellised tühisuse alused. AS Holber Trade sõlmis vastustajaga lepingu heauskselt ning ei teadnud ega pidanudki teadma, et võiksid esineda mingisugused väidetavad alused lepingu tühisuse tuvastamiseks. Lepingu tagasitäitmine ei oleks enam reaalne, arvestades seda, et konteinerplatvormid on juba ca 2 aastat kasutuses olnud. Seega ei saa AS Holber Trade ja vastustaja vaheline müügileping olla tühine ka seetõttu, et see rikuks oluliselt õiguskindluse põhimõtet ega oleks ka proportsionaalne (kaebaja saab esitada vastustaja vastu kahju hüvitamise nõude, kui talle on vastustaja tegevuse tagajärjel kahju tekkinud).
2. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.08.2012 otsusega kaebuse osaliselt ja tühistas AS Eesti Raudtee 21.07.2009 kirja nr 1-5.3/987-ER alusel toimunud pakkumisega seotud otsustused. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Menetluskulud jättis halduskohus menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 2). Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Alates 01.01.2012 kehtiva HKMS § 5 lg 2 kohaselt kui haldusaktis sisaldub või haldusakti alusel on tehtud vastustaja eraõiguslik tahteavaldus, võib kohus kaebuse rahuldamisel koos haldusakti tühistamisega teha kindlaks ka sellise tehingu tühisuse, mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud. Kaebaja tuvastamisnõuded tuleb jätta rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu. Kaebaja on oma 25.08.2011 seisukohas märkinud põhjendatud huviks kahju hüvitamise nõude esitamise tulevikus. Seejuures oli kohus varem mitmel korral kaebajale viidanud, et kaebajal on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue (23.11.2009 määruse p-d 13-14, 20.07.2011 määruse p 14). Kaebaja ei pidanud vajalikuks kahju hüvitamise nõuet täiendavalt kohtule esitada, põhistades sellega üksnes oma põhjendatud huvi tuvastamisnõuete esitamiseks. Tuvastamiskaebuses põhjendatud huvina hilisema hüvitamiskaebuse esitamine saab olla aktsepteeritav üksnes siis, kui hilisem hüvitamiskaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Käesolevas asjas on kaebaja mööda lasknud hüvitamisnõude esitamise tähtaja, mistõttu on hüvitamiskaebuse esitamine ilmselgelt perspektiivitu.

§ 121

lg 5 kohaselt võib kahju hüvitamise taotluse vaidlustuskomisjonile esitada ühe aasta jooksul hankelepingu sõlmimisest arvates. Kaebaja oli hiljemalt 19.11.2009 teadlik, et 30.10.2009 sõlmiti leping. Kaebaja esindajateks on kohtumenetluse jooksul olnud õigusteadmistega ja kogenud advokaadid, kellele pidi olema selge asjaolu, et kahju hüvitamise nõue tuleb esitada aasta jooksul hankelepingu sõlmimisest (kaebaja oli kindel, et tegemist on hankemenetluse ja hankelepinguga). Käesoleval juhul ei saa uue regulatsiooni kehtestamine kaebaja õigustele mõju avaldada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2012 otsus haldusasjas nr 3-10-3337, p 14). Puuduvad objektiivsed põhjendused, miks kaebaja ei esitanud kahju hüvitamise nõuet tähtaegselt. 10

ei ole vajalikul määral direktiivist tulenevaid nõudeid üle võtnud, tuleb direktiivi kohaldada otse. ER on hankija siseriikliku õiguse –

– tähenduses. Riigikohus on käesolevas haldusasjas 15.11.2010 tehtud määruses (lahend nr 3-3-1-57-10) käsitlenud küsimust, kas ER oli hankija (määruse p-d 9-20). Riigikohus selgitas, et

§ 10

lg 2 ja § 10 lg 1 p 6 kohaselt võib hankijaks olla ka eraõiguslik juriidiline isik. ER tegevuse peamiseks eesmärgiks on avalike huvide teenimine (tagada avalik juurdepääs raudteeinfrastruktuurile; samuti kasumi teenimine riigile dividendide maksmiseks. Samuti vastab ER

§ 10lg 2 p-le 2 seetõttu, et aktsiaid kontrollib riik.

ER vastab ka

§ 10lg-le 3 seoses juhtimisorganite moodustamise viisiga.

Riigikohus ei andnud lõplikku seisukohta selle kohta, kas ER oli konteinerplatvormide ostmisel hankija, andes juhise, et Euroopa Kohus käsitab direktiivi lisa rakendussättena, materiaalõiguslikuks aluseks on aga ikkagi ostja/hankija määratlus direktiivi konkreetse artikli kohaselt. Riigikohus on avaldanud käesolevas asjas seisukohta, et ainuüksi isiku õiguslikust vormist lähtuv tõlgendus ei ole hankija määratlemiseks piisav, lähtuda tuleb ka isiku tegelikust tegevusest. Vaidlust ei ole selles, et ER on määratletud direktiivi 2004/17/EÜ lisa IV kohaselt ostjana. Küsimus on seega, kas direktiivi lisa IV nimekirja kandmine on iseenesest piisav faktiline asjaolu, et lugeda vastavat äriühingut ostjaks direktiivi ning hankijaks

tähenduses. Kohus leiab, et ER on hankija

§ 10

mõttes, kuna vastab materiaalselt hankija tunnustele, ja on seetõttu ka direktiivi lisas õigesti märgitud. Seetõttu jätab kohus kaebaja esitatud alternatiivse menetlusliku taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata. Direktiivi lisa IV nimekirja kandmine iseenesest ei ole piisav lugemaks äriühingut ostjaks direktiivi ning hankijaks

mõttes. Asjaolu, et ER on hankija, tuleneb aga peale nimetatud direktiivi lisa ka muudest tõenditest. Vaidlus puudub selles, et ER oleks tulnud

§ 10

lg 3 alusel kuni jagunemiseni pidada hankijaks

§ 86

lg 1 mõttes; et ER ei majanda pärast jagunemist enam raudteeinfrastruktuuri ja tal puudub luba raudteetransporditeenuse pakkumiseks; et AS-l ER ei ole enam tegevusluba raudteeinfrastruktuuri majandamiseks, raudtee reisijateveoteenuse osutamiseks ja raudtee kaubaveoteenuse osutamiseks ning et Tehnilise Järelevalve Amet on käesolevaks ajahetkeks tunnistanud kehtetuks kõik vastustajale väljastatud ohutustunnistused. Seetõttu on üheselt mõistetav, et ER ei soetanud raudteeveeremeid endale. Seega ostis ER konteinerplatvorme olukorras, kus ta ise nendega vahetult transporditeenust osutada ei saa. See ei välista ER hankijaks olemist, kuna ta ostis konteinerplatvormid tütarettevõtetele avaliku transporditeenuse pakkumiseks

§ 86mõttes.

AS EVR Infra või AS EVR Cargo poolt vagunite ostul oleks aga pidanud korraldama riigihanke. ER on hankija seega

§ 10lg 1 p 6, § 10 lg 2 p-de 1 ja p 2 ning § 10 lg 3 p 1 ja 2 alusel.

ER on eraõiguslik juriidiline isik, mis on asutatud avalikes huvides Eesti raudteede haldamiseks, administreerimiseks, raudteetranspordi korraldamiseks ja raudteehoiuks (võrgustikud). ER täidab neid ülesandeid tänaseni. Samuti on ER tegevustest üks osa raudteeohutus, mis on vähemalt kõrvaltegevus, millel ei ole ärilist iseloomu ja mis on avalikes huvides. ER juhtimis, haldus- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad

§ 10lg 1 p-des 1-5 või teised p-s 6 nimetatud isikud.

ER põhikirja p 5.3.2 kohaselt on ER nõukogul 8 liiget ja kui aktsiaseltsil on üks aktsionär, kelleks on Eesti Vabariik, siis pooled nõukogu liikmetest mää11

§ 10mõttes.

Kui emaettevõtja ostab kaupa, mida saab kasutada üksnes tütarettevõtja, luuakse olukord, mis võimaldab riigihankemenetlust vältida. Antud olukord ei ole kooskõlas direktiivide 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ mõttega ning on põhjuseks, miks on vastu võetud direktiiv 66/2007/EÜ ning nähtud ette kolmandatele isikutele lepingute tühisuse tuvastamise õiguse andmine. ER põhikirja p 2.1 kohaselt on aktsiaseltsi põhitegevusalaks grupi valdustegevus. Sellise tegevusega ei ole vastuolus konteinerplatvormide omamine tütarettevõtte tegevuse eesmärkide tagamiseks või nende üleandmine tütarettevõttele. ER on hankija nii

§ 10

kui ka direktiivide 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ tähenduses ja direktiivi 2004/17/EÜ lisa IV kajastab ER õigesti hankijate nimekirjas. Vastavalt direktiivile 2004/17/EÜ on selle lisa IV loendis toodud ettevõtted kohustatud juhinduma direktiivi nõuetest ning korraldama hankemenetlusi, mille kaudu on tagatud kõigi äriühingute võrdne juurdepääs hankele. Direktiivi artikli 16 p „a“ kohaselt on lepingukünniseks teenuste või asjade puhul 499 000 eurot ilma käibemaksuta. Seega on ER nimetatud nõuet rikkunud, jättes hanke läbi viimata. Ka oli otselepingu sõlmimine ilma riigihanget korraldamata vastuolus

§ 3lg-tes 1-4 sätestatud põhimõtetega.

Ilma hanke läbiviimiseta lepingu sõlmimisele suunatud läbirääkimiste otsus sisaldus 21.07.2009 kirjas nr 1-5.3/987-ER. HKMS § 5 lg 1 p 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses tühistada ER 21.07.2009 kirja nr 1-5.3/987-ER alusel toimunud pakkumisega seotud otsustused. Nimetatud nõude tähtaegsus ja lubatavus on eelmenetluses põhjaliku kontrolli läbinud. Tühistada tuleb 21.07.2009 kirja nr 1-5.3/987-ER alusel tehtud ER otsustused. Selle eeldusena on halduskohus eelnevalt tuvastanud, et ER poolt hanke läbiviimata jätmine oli õigusvastane. Kuna aga eelnevalt kohus tuvastas, et kaebajal puudub põhjendatud huvi hanke läbiviimata jätmise õigusvastasuse ja lepingu tühisuse tuvastamise nõuete esitamiseks, konstateerib kohus hanke läbiviimata jätmise õigusvastasust vaid otsuse põhjendavas osas ja mitte resolutsioonis. HKMS § 108 lg 2 kohaselt tuleb jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesolevas asjas jäid kaks taotlust rahuldamata, üks taotlus rahuldati, ent vaidluse ese oli kõikide taotluste puhul sama. Kõige õiglasem ja otstarbekam on jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja taotleb menetluskuluna 12 878,36 euro väljamõistmist (koos käibemaksuga), vastustaja 11 368,51 euro väljamõistmist (ilma käibemaksuta) ja kolmas isik 6202,65 euro väljamõistmist (koos käibemaksuga). Kolmas isik on osalenud käesolevas menetluses märgatavalt väiksemas mahus kui kaebaja ja vastustaja, põhjustades aga edutu määruskaebusega tema kolmandaks isikuks määramisele täiendavaid menetluskulusid nii kaebajale kui vastustajale. Kolmanda isiku reaalseid õigusabikulusid arvestades on 6202,65 eurot ilmselgelt ülepaisutatud summa. Nii kaebuse esitaja kui vastustaja õigusabikulud on õigustatud. ER-l on oma õigusteenistus, mistõttu vandeadvokaadi kaasamine käesoleva asja menetlusse ei olnud hädavajalik. Seega, ehkki praktilise poole pealt on käesolev otsus pigem vastustaja ja kolmanda isiku võit, ei mõista kohus osa vastustaja ja kolmanda isiku kuludest kaebajalt välja põhjusel, et 1) asjas toimunud määruskaebemenetlustes on kaebaja saavutanud oma eesmärgi; 2) vastustaja oleks saanud enda esindamisega vähemalt osaliselt ise hakkama; 3) kolmanda isiku menetluskulud olid liiga suured ja osaliselt tema enda põhjustatud. 12

§-s 10 sätestatud hankija tunnustele võivad vastata ning seega muutuda riigihankekohustuslasteks ühiselt isikud, kes kuuluvad ühte kontserni, kuid kes iseseisvalt

§-s 10 sätestatud tunnuseid ei täida.

ei tunne n-ö kontsernihankija mõistet. ER ei ole hankijaks

§ 10

lg 3 alusel, sest ta ei tegutse

§ 86

tähenduses transporditeenusega seotud valdkonnas, ER ei käita võrgustikku ega osuta avalikkusele rongiga transporditeenust. Antud asjas on, arvestades

§ 83lg-s 1 esitatud võrgustikuhankija mõiste sisustamise kriteeriumeid, asjakohased Rdt

S § 10 lg-d 1-3. Kõik ER-le väljastatud nimetatud sätetes märgitud tegevusload on kehtetuks tunnistatud. Seega ei olnud ER-l vaidlusalusel ajal lubatud raudtee-ettevõtjana tegutseda. Tehnilise Järelevalve Amet on tunnistanud kehtetuks ka kõik ER-le väljastatud ohutustunnistused. Seega on põhjendamatu ja eksitav halduskohtu ja kaebaja väide, et ER tegutseb muuhulgas raudteeohutuse tagamisel. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ER osutab transporditeenust oma tütaräriühingutele. 125 raudtee-konteinerplatvormi rendileandmine ei ole käsitletav võrgustiku käitamise ega rongiga avalikkusele transporditeenuse pakkumisena. Arusaamatu on, kuidas saab rendilepingu sõlmimist ER ja AS EVR Cargo vahel lugeda rendileandja poolt avalikkusele rongiga transporditeenuse osutamiseks.

§ 86

lg 1 peab avalikkusele rongiga transporditeenuse osutamise all silmas lepingute sõlmimist raudteekaubaveo ettevõtja poolt vahetult avalikkusele rongiga transporditeenuse pakkumiseks ning ei laiene isikutele, kes sõlmivad ostu-müügilepinguid eesmärgiga anda lepingu ese hiljem rendile või võõrandada isikule, kes tegutseb raudteekaubaveo pakkujana. ER ja tema tütaräriühingute tegevuse samastamine on ebaõige. Tütaräriühingute tegevuse iseloom ei saa tuua kaasa ER riigihankekohustuslaseks muutumist. ER tehtud ostutehing ei muuda tema tütaräriühingutele kohustust järgida

nõudeid lepingute sõlmimisel, sh lepingute sõlmimisel ER-ga. Tütaräriühingute tegevuse ülekandmine AS-le ER on vastuolus RdtS ja Euroopa Liidu õiguses kehtestatud reeglitega (direktiivid nr 91/440/EMÜ, 2001/12/EÜ, 2001/14/EÜ, Euroopa Komisjoni 03.05.2006 teatis). Vastustaja ei ole käsitletav hankijana

§ 10lg 1 p 6 ja lg 2 tähenduses.

Halduskohus on ebaõigesti asunud seisukohale, et

§ 10

lg-tes 1-3 sätestatud hankija tunnuseid tuleb rakendada kumulatiivselt, eristamata

§ 10lg 1 p-s 6 (koostoimes lg-ga 2) ja lg-s 3 nimetatud hankijate kategooriaid.

Arusaamatu on, millisel õiguslikul alusel luges halduskohus ER hankijaks. Antud juhul ei ole täidetud

§ 10

lg-s 2 sätestatud eeltingimused, mistõttu ei ole ER käsitletav ka nimetatud sätte alusel hankijana. Halduskohus on ebaõigesti järeldanud, et ER tegutseb avalikes huvides

§ 10lg 2 p 1 tähenduses.

Tegemist on riigi huvidega, mis ei ole automaatselt samastatavad avalike huvidega. ER on kõik tegevused, mis on käsitletavad tegutsemisena avalikes huvides, andnud üle AS-le Eesti Raudtee ja AS-le EVR Cargo. Ühtegi nendest üldhuvidest kantud tegevustest, millele viitavad Riigikohus ja halduskohus, ER ei tee, neid funktsioone täidavad tütarfirmad.

§ 10lg 1 p 6 ja lg 2 tähenduses ei ole 14

regulatsioonist, arvestamata õiguskorra terviklikkust ning raudteeõiguses tegutsemist piiravaid norme. Põhjendamatult ja ebaõigesti on halduskohus asunud seisukohale, et ER jagunemine ning tema poolt konteinerplatvormide ostmine on teostatud eesmärgiga hiilida mööda

-s sätestatud riigihanke korraldamise kohustusest. 10. AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo paluvad vastuses OÜ Naprosaks Trading apellatsioonkaebusele jätta rahuldamata kaebaja taotlus tuvastada ER tegevuse õigusvastasus riigihanke korraldamata jätmisel; jätta läbi vaatamata kaebaja taotlus tuvastada ER ja AS Holber Trade (likvideerimisel) vahel sõlmitud pakkumisega seotud lepingu tühisus või kohustada ER nimetatud lepingut tühistama või selle tühisust tuvastama; jätta kaebus ülejäänud osas või tervikuna rahuldamata; mõista kaebajalt välja AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo menetluskulud. Antud vaidluse puhul on tegemist hankeasjaga HKMS § 266 lg 1 tähenduses, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus esitada HKMS § 278 lg-s 1 sätestatud 10-päevase edasikaebetähtaja jooksul. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitanud pärast nimetatud tähtaja möödumist, mistõttu tuleb apellatsioonkaebus tagastada kaebajale. Kaebajal puudub põhjendatud huvi vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks. Võimalikku hilisemat kahju hüvitamise kaebust tuleb pidada ilmselgelt perspektiivituks, kuna kaebaja on vastava taotluse esitamise tähtaja mööda lasknud. HKMS ja RVastS ei kuulu käesolevas vaidluses kahju hüvitamise nõuete esitamise õiguslike alustena kohaldamisele, lähtuda tuleb kuni 01.01.2012

-s sätestatud kahju hüvitamise nõuete esitamise eeldustest ja korrast. Kaebaja põhjendatud huvi tuvastamisnõude esitamiseks ja seda põhjendava kahju hüvitamise nõude esitamise ilmset perspektiivitust saab hinnata üksnes

§ 12lg-s 5 sätestatud üheaastase tähtaja piirides. Ka HKMS § 46 lg-s 4 ja RVast

S § 17 lg-s 3 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtajad on möödunud. Nimetatud seadustes ettenähtud kolmeaastane tähtaeg möödus juba 15.10.2012 ilma kaebaja poolt vastava nõude esitamiseta. Asjakohane ei ole kaebaja seisukoht, et põhjendatud huvi olemasolu tuleb kontrollida üksnes kaebuse esitamise hetke seisuga. Kahju hüvitamise nõudel ei ole ilmselgelt perspektiivi tähtaja ületamise tõttu. Tuvastamiskaebuse esitamine on ilmselt perspektiivitu, soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo nõustuvad halduskohtu seisukohtadega kaebaja põhjendatud huvi puudumise kohta ER ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu tühisuse tuvastamise kaebuse esitamiseks ega hakka neid üle kordama. Menetlus tuleb ka selles kaebuse nõudes lõpetada. Riigihankeõiguses ei ole põhjendatud huvina lepingu tühisuse tuvastamise kaebuse esitamisel käsitletav avalik huvi rikkumise tuvastamise vastu. Kaebaja ei ole kogu senise menetluse käigus kordagi oma põhjendatud huvi avaliku huviga põhistanud, samuti ei ole asunud seisukohale, et avalik huvi võiks olla käsitletav preventiivse huvina tagada ühiskonnas riigihankeõiguse normide järgimine tulevikus. Ka ei ole põhjendatud huvi põhistamine üldpreventiivsete eesmärkide kaudu Riigikohtu praktika kohaselt piisav tuvastuskaebuste esitamisel kaebeõiguse olemasoluks. Ebaõige on kaebaja käsitlus, mille kohaselt tuleneb avaliku huvi kaalutlustel Euroopa Liidu riigihankeõigusest piiramatu kaebeõigus kõikidele õiguskaitsedi15

-i üle võetud esmaste ja teiseste õiguskaitsevahendite süsteemist. Euroopa Liidu õigus ei reguleeri siseriiklikke halduskohtumenetluse reegleid ega laienda siseriiklikus õiguses kehtivat tuvastamiskaebuse esitamiseks vajamineva põhjendatud huvi kontseptsiooni. Ringkonnakohtul puudub pädevus tsiviilõigusliku lepingu tühisuse tuvastamise nõude lahendamiseks. Lepingu sõlmimise ajal ER ja kolmanda isiku vahel puudus kehtiva

§ 69lg-ga 11 analoogne regulatsioon.

Käesoleva vaidluse asjaolud ei ole võrreldavad Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-66-10 aluseks olnud asjaoludega.

1. AS Holber Trade (likvideerimisel) palub OÜ Naprosaks Trading apellatsioonkaebuse rahuldamata jätta ning AS Holber Trade (likvideerimisel) menetluskulud OÜ Naprosaks Trading ja/või ER kanda jätta. Apellatsioonkaebus on põhjendamatu, kolmas isik jääb oma varasemate menetluses esitatud seisukohtade juurde ning nõustub AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo seisukohtadega, sh sellega, et kaebaja apellatsioonkaebus on esitatud tähtaega rikkudes ning kaebajal puudub põhjendatud huvi. Kolmas isik rõhutab, et tema ja vastustaja vaheline müügileping ei saa olla tühine. Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-66-10 asjaolud on käesoleva haldusasja asjaoludest erinevad.
2. OÜ Naprosaks Trading märgib vastuses vastustajate apellatsioonkaebusele, et halduskohus tugines oma otsuses EL õigusele, Riigikohtu lahenditele ja Euroopa Kohtu lahenditele, mistõttu ei saa väita, et halduskohus lähtus üksnes riigihangete seaduse regulatsioonist. Riigikohus ega halduskohus ei ole erinevalt vastustajate seisukohast tuletanud ER hankekohustuslikkust mitte tütarettevõtte tegevusest, vaid ER enda tegevuspõhimõtetest. ER jagunemise asjaolud ei ole ka käesoleva vaidluse esemeks. Apellatsioonkaebus on tulenevalt halduskohtu lahendi resolutiivosas antud tähtajast esitatud tähtaegselt.
3. AS Holber Trade (likvideerimisel) palub vastuses ER ja AS EVR Cargo apellatsioonkaebus rahuldada ning kolmanda isiku menetluskulud kaebaja ja/või vastustajate kanda jätta. AS Holber Trade nõustub vastustajate apellatsioonkaebuses toodud põhjendustega ja jääb enda varasemate seisukohtade juurde ega hakka neid kordama. Kolmas isik soovib rõhutada, et Riigikohus ei ole oma määruses tuvastanud ega tõsikindlalt väitnud, et ER on hankija, vaid on sedastanud, et tegemist on keeruka õigusliku küsimusega. Ebaõige on ning seadusel ei põhine Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-57-10 p-s 18 toodud seisukoht, et vastustaja hankijaks olemist ei saa välistada, kui ta ostis konteinerplatvormid tütaräriühingutele avaliku transporditeenuse pakkumiseks

§ 86mõttes.

See seisukoht ei põhine

-l, mis näeb ette selged juhud, millal on tegemist hankijaga (

§ 10

), ega sea hankijaks olemist sõltuvusse sellest, kelle kasutusse asjad ostnud isik asjad hiljem annab. Riigikohtu seisukoha järgimine muudaks kogu senise

süsteemi ebaselgeks, kontrollimatuks ja eesmärgipäratuks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohtu menetluses on kaebaja nõuded 1) tuvastada ER tegevuse õigusvastasus vagunite soetamisel riigihanget korraldamata; 2) tühistada ER otsustused seoses ER
2. juuli
3. a kirja nr 1-5.3/987-ER alusel toimunud pakkumisega; 3) tuvastada ER ja kolmanda isiku vahelise lepingu tühisus või kohustada ER nimetatud lepingut tühistama või tuvastama selle tühisust. 16

§ 117

lg 21 p 3 ja § 121 lg 13, mis näevad ette vaidlustuse esitamise enne halduskohtusse pöördumist. Asju, kus enne kohtusse pöördumist tuleb esitada vaidlustus

järgi, tuleks käsitleda hankeasjadena.

1. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et käesolev vaidlus on hankeasi. HKMS § 278 lg 1 kohaselt tuli apellatsioonkaebused esitada seetõttu 10 päeva jooksul halduskohtu otsuse teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebused on esitatud pärast selle tähtaja möödumist.
2. AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo esitasid apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlused koos apellatsioonkaebustega ning kaebaja ringkonnakohtu istungil. Kõik apellandid taotlesid tähtaja ennistamist seetõttu, et halduskohus selgitas edasikaebamise korda ekslikult, märkides, et apellatsioonkaebuse saab esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest arvates. Ringkonnakohus leiab, et kuna käesoleva vaidluse käsitlemine hankeasjana ei ole selge ning kohtuotsuses viidatud edasikaebamise kord oli ekslikult märgitud, on apellatsioonkaebuste esitamise tähtaja ennistamine põhjendatud. Apellatsioonkaebuste esitamise tähtaeg tuleb ennistada.
3. AS Eesti Raudtee ja AS EVR Cargo taotlevad kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt läbi vaatamata jätmist taotluste osas tuvastada ER tegevuse õigusvastasus riigihanke korraldamata jätmisel, tuvastada ER ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingu tühisus ja alternatiivsete kohustamistaotluste osas. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus nii apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmise määruse kui kohtuotsuse peale, millega kaebus jäetakse rahuldamata, edasikaebamise tähtaeg on HKMS § 278 lõikest 1 tulenevalt 10 päeva, on menetlusökonoomia 17

§ 10lg 2 tähenduses.

Selle sätte kohaselt on hankija käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 6 tähenduses eraõiguslik juriidiline isik: 1) mis on asutatud eesmärgiga täita või mis täidab põhi- või kõrvaltegevusena ülesannet avalikes huvides, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu, ja 2) mida põhiliselt rahastavad või mille juhtimis-, haldus- või järelevalveorgani liikmetest rohkem kui poole määravad või mille juhtimist muul viisil kontrollivad koos või eraldi lõike 1 punktides 1–5 või teised punktis 6 nimetatud isikud või mõne muu Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigi vastavad isikud. Vaidlust ei ole menetlusosaliste vahel selle üle, et ER vastas

§ 10lg 2 p 2 tingimustele.

Vaidlus käib selle üle, kas samaaegselt on täidetud ka sama lõike punktis 1 sätestatud tingimus.

1. AS Eesti Raudtee, AS EVR Cargo ja kolmas isik leiavad, et ER oleks vastanud neile tingimustele juhul, kui ta oleks tegelenud mõne raudteeseaduses sätestatud avalikust huvist lähtuva tegevusega. ER-le väljastatud raudtee kaubaveoteenuse tegevusluba, ohutustunnistus ja kaubaveoteenuse osutamiseks väljastatud tegevusluba olid kolmanda isikuga lepingu sõlmimise ajaks kaotanud kehtivuse. Raudteeinfrastruktuuri majandamisega seotud ülesanded olid läinud tervikuna üle AS-le EVR Infra (hilisema nimega AS Eesti Raudtee).
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ER on eraõiguslik juriidiline isik, mis on asutatud avalikes huvides Eesti raudtee haldamiseks, administreerimiseks, raudteetranspordi korraldamiseks ja raudteehoiuks ning ER täitis neid ülesandeid jätkuvalt vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal, samuti on ER tegevustest üks osa raudteeohutus, mis on vähemalt kõrvaltegevus, millel ei ole ärilist iseloomu ja mis on avalikes huvides. ER põhitegevusalaks oli põhikirja kohaselt grupi valdustegevus ja eesmärgiks tulu saamine. Sellise tegevusega ei ole vastuolus tütarettevõtte tegevuse eesmärkide tagamiseks ja talle üleandmiseks konteinerplatvormide omamine.
3. Vaatamata asjaolule, et kaebaja peamine eesmärk põhikirjast nähtuvalt on riigile aktsionärina tulu teenimine, tuleb ringkonnakohtu arvates grupi valdustegevust mõista laiema ülesannete kogumina kui üksnes tütaräriühingute tegevuse kasumlikkuse tagamine. Grupi valdustegevus hõlmab ka vähemalt piiratud ulatuses kontrolli säilitamist tütaräriühingute avalikes huvides toimuva tegevuse üle. Sellisel avalikul huvil on ka muu iseloom peale tööstusliku ega ärilise iseloomu. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 15.11.2010 määruse nr 3-3-1-57-10 p-s 14, et raudteeinfrastruktuuri majandamine kujutab endast üldisi huve teenivat eesmärki. Ringkonnakohtu arvates ei saa käesolevas asjas tõendina esitatud ER jagunemist käsitlevatest dokumentidest teha järeldust, et ER pärast jagunemist tütaräriühingute avalikust huvist, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu, lähtuvaid tegevusi ei kontrollinud ega suunanud. Asjaomaste tegevuslubade puudumine ei tähenda, et valdusettevõtja ei osale tööstusliku või ärilise iseloomuta (nt raudteeohutuse, regionaalarengu, makromajandusliku vms iseloomuga) avaliku huvi eesmärgil kavandatava tegevuse planeerimisel ja suunamisel tütarettevõtja ainuaktsionärina. Ringkonnakohtu arvates kinnitab ER laiemat rolli juba konteinerplatvormide soetamine tütarettevõtja äritegevuse huvides. ER ei ole esitanud tõendeid, et ER jagunemise tulemusel lõppesid ER avalikest huvidest, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu, kantud ülesanded. Olukorras, kus enne jagunemist tegutses ER muu hulgas avalikes huvides, millel ei ole tööstuslikku ega ärilist iseloomu, pole ilma vastupidist kinnitavate tõenditeta võimalik asuda 18

§ 10lg 3 koosmõjus §-ga 86 tähenduses.

III 28. Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse tuvastada ER tegevuse õigusvastasus vagunite soetamisel riigihanget korraldamata. Halduskohus selgitas, et kaebaja on tuvastusnõuete esitamisel põhjendatud huvina viidanud vaid hilisemale kahju hüvitamise nõudele, ent selle esitamise tähtaeg möödus enne kohtuotsuse tegemist. 01.01.2012 jõustunud

§-s 129 sätestatud pikemad kahjunõude esitamise tähtajad ei ole kohaldatavad, sest seadusemuudatuse jõustumise ajaks oli kahjunõude esitamise tähtaeg juba möödunud, arvestades, et kaebaja sai hankelepingu sõlmimisest teada hiljemalt 19.11.2009 ja

§ 121

lg 5 kohaselt võib kahju hüvitamise taotluse vaidlustuskomisjonile esitada ühe aasta jooksul hankelepingu sõlmimisest arvates. 29. Apellant leiab, et kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega tuleb arvutada RVastS järgi. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

§ 121

lg 5 oli erinorm käesoleval juhul kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja reguleerimisel. Kahju ER tegevusest sai kaebajale tekkida avalik-õiguslikus suhtes vaid juhul, kui ER oli

§ 10kohaselt käsitletav hankijana ning oleks seega pidanud läbi viima riigihanke.

Kui hankija soetab kaupa

nõudeid eirates, on kauba soetamise lepingu näol tegemist ikkagi hankelepinguga. Asjaolu, et ost toimus ilma riigihangete seaduse nõudeid järgimata, ei muuda lepingut olemuselt muud liiki lepinguks. Seega sai kaebajale kahju tekkida üksnes hankelepingu sõlmimisega ning kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg möödus 19.11.2010. Kaebaja tähtaegselt kahju hüvitamise nõuet ei esitanud. 30. Ringkonnakohus ei jaga apellandi arvamust, et kuna

§ 117

lg 21 kaebuse ajal ei kehtinud ega lubanud hankija tegevuse peale vaidlustust esitada, siis ei olnud kaebajal võimalik ka kahju hüvitamise nõuet

§ 121

lõike 5 järgi esitada.

§ 121

lg 5 käsitleb kahju hüvitamise nõudega vaidlustuse esitamist ning kehtis juba hankelepingu sõlmimise ajal. Seega oli juba sel ajal võimalik vaidlustuse esitamine kahju hüvitamiseks. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et kaebaja ei oleks olnud käsitletav taotleja või pakkujana

§ 117

lg 3 tähenduses, ei saa asuda seisukohale, et

§ 121

lõikes 5 sätestatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg laienes üksnes taotlejatele ja pakkujatele ning muud isikud võisid kahju hüvitamist nõuda 3 korda pikema tähtaja jooksul. 31. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.02.2011 otsuse nr 3-3-1-76-10 kohaselt peab kohus kontrollima kaebeõiguse olemasolu kaebuse esitamise aja seisuga ning tuvastamisnõude põhjendamisel hilisema kahju hüvitamise nõude esitamisega, kui kohtuotsuse tegemise ajaks kahju 19

§ 121lõikes 5 sätestatud kahju hüvitamise tähtaeg ei ole ennistatav.

Enne kaebaja arvates kohaldamisele kuuluva 3-aastase kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja (RVastS § 17 lg 3) möödumist esitas kaebaja halduskohtule kahju hüvitamise nõude summas 204 082 USD (kohtuasi nr 3-12-2280), leides, et hüvitamisele kuuluv kahju koosneb saamata jäänud tulust, mille kaebaja oleks saanud ise hankelepingut sõlmides, ja sellelt arvutatud intressist ning inflatsioonist tulenevalt hüvitise suuruse muutmiseks vajalikust summast. Ringkonnakohtu arvates on olukorras, kus hankija ei ole hankemenetlust läbi viinud ning kaebaja ei ole teinud kulutusi pakkumuse esitamiseks, kahjunõue ilmselgelt perspektiivitu, sest eeldada ei saa, et kaebaja oleks teinud hankemenetluses parima pakkumuse. Teada ei ole, kes veel lisaks kaebajale ja hankelepingu sõlminud kolmandale isikule oleks pakkumused esitanud ning kas nende pakkumused oleks olnud kaebaja pakkumusest paremad. Arvestades nii kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaja möödumist kui kaebajale tekkinud kahju puudumist, tuleb asuda seisukohale, et kahju hüvitamise nõue on ilmselgelt perspektiivitu ning tuvastamisnõude esitamiseks vajalik põhjendatud huvi puudub. Ringkonnakohtu arvates oleks kahjunõue ilmselgelt perspektiivitu ka siis, kui see oleks esitatud tähtaegselt.

1. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ta põhjendas tuvastamisnõuet preventiivse huviga. Kaebaja ei selgitanud konkreetselt temale kaasnevaid tagajärgi tulevikus, kui tuvastusnõuet ei rahuldata. Viide riigihanget korraldamata sõlmitud hankelepingu õigusvastasusele ja avalikele huvidele riigihankemenetluse korraldamisel kaebaja põhjendatud huvi ei näita. HKMS § 44 lg 2 näeb ette kaebeõiguse avalike huvide kaitseks, sh nende preventiivseks kaitseks, üksnes seadusega sätestatud juhul. Hankeasjades sellist olukorda pole ette nähtud. Seega ei saa kaebaja avalike huvide preventiivse kaitse eesmärgil halduskohtusse pöörduda. Ühestki kaebaja apellatsioonkaebuses viidatud direktiivist ega muust õigusaktist ei tulene õigust nõuda kohtus riigihanke korraldamata jätmise õigusvastasuse tuvastamist pelgalt avalikest huvidest lähtuvalt. IV
2. Hankelepingu tühisuse tuvastamise nõue on nagu eelnevalt käsitletud riigihanke korraldamata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõuegi tuvastamisnõue, mille esitamisel tuli HKMS v.r. § 10 lg 3 kohaselt näidata põhjendatud huvi olemasolu. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et kaebaja ei olnud näidanud ära põhjendatud huvi lepingu tühisuse tuvastamise nõude esitamiseks. Selle nõude esitamiseks põhjendatud huvi olemasolu ei ole kaebaja käsitlenud eraldi eelnevalt käsitletud nõude esitamise eeldustest.
3. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kohtuasjas nr C-348/10: Norma-A ja Dekom 10.11.2011 tehtud otsuses selgitas Euroopa Kohus, et enne direktiivi 2007/66/EÜ ülevõtmise tähtaja (20.12.2009) möödumist sõlmitud hankelepingute tühistamist ega tühisuse tuvastamist 20

selline rikkumine, mis sarnaselt Riigikohtu halduskolleegiumi poolt käsitletud olukorraga asjas nr 3-3-1-66-10 toob kaasa lepingu tühisuse või mitte. V

1. Kuna kaebaja nõue hankelepingu tühisuse tuvastamiseks jääb rahuldamata, tuleb lahendada kaebaja alternatiivsed taotlused kohustada ER nimetatud lepingut tühistama või tuvastama selle tühisust. Ringkonnakohus asus 19.10.2011 määruses seisukohale, et kaebajal oli nende nõuete esitamise õigus olemas. Riigikohtu halduskolleegiumi 15.11.2010 määrusest nr 3-3-157-10 järeldub, et kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Riigikohtu seisukohad selles asjas on HKMS § 233 lg 1 kohaselt käesolevas asjas kohustuslikud. Kohustamisnõude esitamist piiravaid tingimusi ei esine. Halduskohus ei ole otsuses põhjendanud nende alternatiivsete taotluste rahuldamata jätmist.
2. Ringkonnakohtu arvates ei saa huvitatud isik nõuda hankijalt selliste toimingute tegemist ega aktide andmist, milleks riigihangete seadusega ei ole talle nõudeõigust ette nähtud.

regulatsioon on selles osas eriseaduseks teiste haldusmenetlust reguleerivate seaduste ees.

ei näe hankelepingu pooleks mitteolevale isikule ette võimalust hankijale taotluste esitamiseks toimingute tegemiseks pärast hankelepingu sõlmimist. Kohtule ei ole samuti antud volitust kohustada hankijat muudeks toiminguteks ning halduskohtu volitused piirduvad hankelepingu sõlmimise järel selle tühisuse tuvastamisega või tekitatud kahju hüvitamisega. Seetõttu on halduskohtu otsus kohustamisnõuete rahuldamata jätmise osas vaatamata kohtuotsuse põhjenduste puudumisele lõppjärelduses õige. VI 39. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused ei ole põhjendatud halduskohtus kantud menetluskulude jaotust puudutavas osas. Olukorras, kus kaebaja ja vastustaja menetluskulud ei erinenud halduskohtus kuigi palju (kaebaja kulud 12 878,36 € ja vastustaja kulud 11 368,51 €) ning kaebus rahuldati osaliselt, seejuures praktiline eelis jäi kaebajal saavutamata, oli menetluskulude jätmine menetlusosaliste endi kanda põhjendatud. Kaebaja apellatsioonkaebuse väide, et menetluskulude jaotust tuleks muuta, kuna vaidluse üks sõlmküsimus on lahendatud kaebaja kasuks, pole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Nii nõuete arvu kui ka faktilisi eeliseid silmas pidades ei saa asuda seisukohale, et kaebus rahuldati suuremas osas. VII 21