3-13-1121/36

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene

1. detsember 2013, Tartu Haldusasi Olev Tomsoni kaebus politsei tegevuse (tegevusetuse) õigusvastasuse tuvastamiseks ja kohustava ettekirjutuse tegemiseks Tartu Halduskohtu
2. septembri
3. a määrus Olev Tomsoni määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Olev Tomson Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-13-1121 RESOLUTSIOON Jätta Olev Tomsoni määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
4. septembri
5. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Olev Tomson tõsteti
7. augustil 2011 oma Valga linnas Torni tn 7 asuvast kodust ilma kohtuotsuseta välja. Välisukse lukk vahetati ning O. Tomson ei pääsenud oma koju ööbima ega saanud kätte ka talle kuuluvaid asju. O. Tomson pöördus korduvalt abi saamiseks Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri poole, kes leidis, et isiku subjektiivsete õiguste kaitse ei kuulu avaliku korra hulka, mistõttu politsei sellistesse vaidlustesse ei sekku.
8. O. Tomson esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada politsei tegevusetuse õigusvastasuse, mis seisneb jätkuva korrarikkumise lõpetamata jätmises. Lisaks soovis kaebaja, et politsei kohustaks luku vahetanud isikut kaebaja eluruumi kasutusõiguse takistamise lõpetamisele ning võtmete üleandmisele.
9. Tartu Halduskohtu
10. augusti
11. a määrusega tagastati O. Tomsoni kaebus halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Politsei ja piirivalve seadusest ei tulene õiguslikku võimalust kohustada PPA-d kaebaja soovitud toimingute sooritamiseks. Vaidluse lahendamine on võimalik eraõiguse sätete alusel, kuna tegemist on kaebaja ja tema endise abikaasa vahelise vaidlusega eluruumi kasutamise üle.
12. O. Tomson esitas
13. augustil 2013 menetlusabi taotluse, milles soovis endale advokaadi määramist riigi õigusabi korras ning ühtlasi enda vabastamist riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu
14. augusti
15. a määrusele.
16. Tartu Halduskohus jättis
17. augusti
18. a määrusega O. Tomsoni taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata, kuna kaebaja on käesolevas haldusasjas ise võimeline oma õigusi kaitsma.
19. O. Tomson esitas
20. augustil
21. a Tartu Halduskohtule pöördumise, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu
22. ja
23. augusti
24. a määrused.
25. Tartu Halduskohtu
26. septembri
27. a määrusega jäeti rahuldamata O. Tomsoni taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu
28. augusti
29. a määrusele. Määruse põhjendustes leidis halduskohus, et
30. augusti
31. a määrusele määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-le
32. Seega kontrollis halduskohus, kas määruskaebus, milles kaebaja palus enda vabastamist riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel
33. augusti
34. a määrusele, on põhjendatud. RLS § 571 lg 6 kohaselt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb lähtuda HKMS § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ja § 112 lg 1 p-st
35. O. Tomson esitas riigilõivust vabastamise taotluse
36. augustil 2013 koos määruskaebusega. Seega tuleb menetlusabi andmise otsustamisel võtta arvesse kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid taotluse esitamisele eelneval neljal kuul ehk perioodil
37. aprill 2013 kuni
38. august
39. Kaebaja viibib alates
40. juulist 2013 Tartu Vanglas, mistõttu tuleb arvesse võtta kaebaja sissetulekuid ja väljaminekuid, mis nähtuvad kaebaja vanglasiseselt isikuarvelt kui ka vabaduses viibides saadud sissetulekuid ja tehtud kulutusi. Kaebajal on sissetulekuid olnud 2739,08 euro ulatuses. Väljaminekuid on see-eest olnud 662,41 euro ulatuses. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 1038,34 eurot, seega ei ületa menetluskulud eeldatavasti O. Tomsoni kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mistõttu tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
41. O. Tomson esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
42. septembri
43. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on halduskohus vääralt hinnanud kaebaja majanduslikku seisu, mida tõendavad Tartu Maakohtu
44. juuli
45. a määrus asjas nr 2-13-32623 ja Tartu Ringkonnakohtu
46. augusti
47. a määrus asjas nr 2-12-
48. Nimelt võimaldas Tartu Maakohus oma määrusega kaebajale riigi õigusabi kohustuseta see hüvitada. Samuti leidis Tartu Ringkonnakohus enda määruses, et arvestades kaebaja rahalist seisu, on talle põhjendatud menetlusabi andmine täies ulatuses ehk 125 euro ulatuses. Samadele andmetele tuginedes on halduskohus jõudnud hoopis teistsugusele järeldusele ning leidnud, et kaebaja peab tasuma 15 euro suuruse riigilõivu. Kaebajal puudub võimalus kasutada vabanemisfondis olevaid rahalisi vahendeid enne vabanemist.
49. PPA vastuses O. Tomsoni esitatud määruskaebusele palutakse määruskaebus jätta rahuldamata. Vastuse põhjenduste kohaselt ei ole tsiviilkohtumenetluses tehtud otsus halduskohtule automaatselt siduv lähtudes HKMS § 61 lg-dest 2 ja
50. Halduskohtumenetluse raames menetlusabi andmist reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku
51. peatükk, mistõttu puudub vajadus tsiviilkohtumenetluse seadustiku vastavate sätete kohaldamiseks. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
52. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
53. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jõudnud õigele järeldusele kaebaja maksevõimelisuse osas, mistõttu ei ole kaebajale menetlusabi andmine riigilõivu tasumisest vabastamise näol põhjendatud. Kaebaja AS SEB Pank arvelduskonto väljavõttest (tl 72–73) nähtuvalt on kaebajal aprillist kuni juunini 2013 olnud pidev sissetulek, mis katkes, kui kaebaja asus kandma vanglakaristust. Fakt, et kaebaja ei oma vangistuse jooksul regulaarset sissetulekut, ei too automaatselt kaasa kaebaja vabastamist riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel. Kaebaja sissetulekute ja seaduse kohaselt mahaarvamisele kuuluvate summade võrdlusest selgub, et kaebajat ei saa pidada maksejõuetuks.
54. Kaebaja on määruskaebuses viidanud tsiviilasjades tehtud Tartu Maakohtu ja Tartu Ringkonnakohtu määrustele, milles leiti, et kaebajale on menetlusabi andmine põhjendatud. Sisuliselt viitab kaebaja antud juhul sellele, et halduskohus ei saa kitsalt lähtuda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatust, vaid peab menetlusabi taotluse lahendamisel hindama ka muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. HKMS § 112 lg 1 p-st 1 tuleneb sõnaselge keeld anda menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui tema kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on suurem kui eeldatavalt tasumisele kuuluvad menetluskulud. Kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku arvutamisel tuleb lähtuda HKMS § 112 lg 1 p-s 1 toodud loetelust, milles on sätestatud, milliseid mahaarvamisi võib menetlusabi taotleja sissetulekust teha. Sätte liiga lai tõlgendamine ei ole vastavuses menetlusabi andmise piirangu eesmärgiga, kuna loetelu laiendamine ei aita kuidagi kaasa menetlusökonoomia ja tõhusa kohtumenetluse põhimõtte realiseerumisele. Samas on kohtul tulenevalt HKMS § 116 lg-st 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 186 lg-st 1 hindamisruum, kas konkreetse menetlusabi taotluse lahendamisel esineb ka muid seaduses otseselt nimetamata tähendust omavaid asjaolusid, mida tuleks taotluse lahendamisel arvesse võtta. Määruskaebuses viidatud maakohtu ja ringkonnakohtu tsiviilasjades tehtud lahendites on kohtud menetlusabi taotluse lahendamisel arvestanud asjaolu, et kaebajal ei ole kinnisvara, väärtpabereid, hoiuseid või muud olulist vara. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb kohtul asjas tähtsust omavate asjaolude hindamisel juhinduda ka HKMS § 61 lg-dest 2 ja 4, mistõttu ei saa asjaolusid hindamata järeldada, et ühes kohtuasjas menetlusabi andmine tingiks menetlusabi taotluste rahuldamise teisteski kaebajaga seotud kohtuasjades. Riigikohus on leidnud, et kuna riigilõivust vabastamise küsimus on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Menetlusabi taotluse lahendamisel tuleb eelkõige lähtuda halduskohtumenetluse enda regulatsioonist ja põhimõtetest. See aga ei tähenda, et piirangud ei võiks tegelikkuses osaliselt kokku langeda tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatuga (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
55. septembri
56. a määrus nr 3-3-1-40-07, p 10).
57. Käesolevas asjas on tasumisele kuuluv riigilõiv 15 eurot. Tsiviilasjas, kus kaebajale anti menetlusabi, oli nõutava riigilõivu suuruseks 125 eurot. Lisaks anti kaebajale ka riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seega ei ole tasumisele kuuluvad summad omavahel võrreldavad. 15 euro tasumine määruskaebuse esitamiselt on igati proportsionaalne ning ei riiva ülemäära kaebaja võimalust oma õigusi kohtulikult kaitsta. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks lähtuda HKMS § 111 lg-st 1, milles on sätestatud ühe menetlusabi andmise eeldusena kavandatava menetluses osalemise edukus. 3 Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta esitatud kaebuse eduväljavaadete puudumise osas. Halduskohus leidis
58. augusti
59. a määruses, et halduskohtule esitatud kaebusega ei saavuta O. Tomson kaebuse eesmärki, kuna seadus ei võimalda PPA-l soovitud toiminguid sooritada. Tegemist on eraõigusliku vaidlusega ning seetõttu saab kaebaja oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluse korras. Seega ei esine ühtegi alust kaebajale menetlusabi andmiseks.
60. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb O. Tomsoni määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
61. septembri
62. a määrus muutmata. Tiina Pappel Agu Timmi 4 Einar Vene