3-12-683/56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits ja Agu Timmi 4.november 2013, Tartu 3-12-683 Apricot OÜ kaebus Veterinaar- ja Toiduameti Viljandimaa Veterinaarkeskuse 26.01.

1. a kontrollaktis nr 2710/01/2012-TH sisalduva ettekirjutuse nr 2, 15.02.
2. a korduva ettekirjutuse sunniraha hoiatusega nr 12.2-1.14/121 ja 28.03.
3. a kontrollaktis nr 2710/02/2012-TH sisalduva ettekirjutuse p 8.1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 20.09.
4. a otsus Apricot OÜ apellatsioonkaebus 02.10.2013 Kaebaja Apricot OÜ, esindajad Silver Laido, Toomas Sumer ja Sirle Kalma Vastustaja Veterinaar- ja Toiduameti Viljandimaa Veterinaarkeskus, esindaja Jaanus Tehver RESOLUTSIOON
5. Apellatsioonkaebus rahuldada.
6. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.09.
7. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada Veterinaar- ja Toiduameti Viljandimaa Veterinaarkeskuse 26.01.
8. a kontrollaktis nr 2710/2012-TH sisalduv ettekirjutus nr 2, 15.02.
9. a korduv ettekirjutus sunniraha hoiatusega nr 12.2-1.14/121 ja 28.03.
10. a kontrollaktis nr 2710/02/2012-TH sisalduva ettekirjutuse p 8.
12. Välja mõista Veterinaar- ja Toiduametilt 331.25 eurot Apricot OÜ kasuks menetluskulude katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 04.12.
13. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
14. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi 22.11.
15. a katseprotokolliga nr TL1107977-KT tuvastati Apricot OÜ-le saabunud mees klooramfenikooli. Viljandi Veterinaarkeskuse 26.01.
16. a kontrollakti nr 2710/01/2012-TH ettekirjutuse nr 2 kohaselt peatati ühtse sisseveo veterinaardokumendiga (ÜVSD) nr 11-EEMUGI-1089 sissetoodud meepartiist pärit mee kasutamine toiduna, kuna sellest leiti klooramfenikooli, mis on keelatud ainete nimekirjas. Samuti kohustati Apricot OÜ-d müüdud mett tagasi kutsuma. Viljandi Veterinaarkeskus tegi 15.02.
17. a korduvas ettekirjutuses sunniraha hoiatusega nr 12.2-1.14/121 Apricot OÜ-le ettekirjutuse peatada antud partiist pärineva mee kasutamine toiduna ja kutsuda tagasi sellest meepartiist pärit mesi. 28.03.
18. a kontrollaktiga nr 2710/02/2012-TH tehti Apricot OÜ-le korduv ettekirjutus peatada kontrollitud partiist pärineva mee tarvitamine toiduna ja kutsuda see turult tagasi.
19. Apricot OÜ esitas 02.04.2012 Tartu Halduskohtule kaebuse Veterinaar- ja Toiduameti Viljandimaa Veterinaarkeskuse (VVK) 26.01.
20. a kontrollaktis nr 2710/01/2012-TH sisalduva ettekirjutuse nr 2 ja VVK 15.02.2012 korduv ettekirjutuse sunniraha hoiatusega nr 12.2-1.14/121 tühistamiseks. 25.04.2012 esitas Apricot OÜ Tartu Halduskohtule kaebuse VVK 28.03.2012 kontrollaktis nr 2710/02/2012-TH sisalduva ettekirjutuse p 8.1 tühistamiseks. Kaebus registreeriti haldusasjana 3-12-
22. 25.05.
23. a määrusega liitis Tartu Halduskohus Apricot OÜ kaebused haldusasjades 3-12-683 ja 3-12-847 ühte menetlusse ning määras liidetud haldusasju menetleda haldusasjana 3-12-
24. HALDUSKOHTU LAHEND
25. Tartu Halduskohtu 20.09.
26. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et mees kindlaks tehtud klooramfenikool on vastavalt Euroopa Komisjoni 22.12.
27. a määrusele nr 37/2010 inimese tervisele ohtlik ja seega keelatud aine. Nõuetele mittevastava toidu käitlemise, seega ka tervisele ohtliku toidu käitlemise keeld on sätestatud toiduseaduse (ToiduS) § 12 lõikes 3, mille kohaselt riknenud, saastunud või mikrobioloogilistele nõuetele mittevastavat toitu või ebasobivate tehnoloogiliste võtete, antud toidule mitteomase lõhna, maitse, värvi või teiste asjaolude tõttu rikutud toitu käidelda on keelatud. ToiduS § 22 lg 3 kohaselt ei tohi toidu käitleja vastu võtta, käitlemisel kasutada ega väljastada nõuetele mittevastavat toitu. ToiduS § 49 lg 1 sätestab, et järelevalveametnikul on õigus võtta vastavalt kehtestatud korrale isiku kulul vajalikus koguses proove laboratoorsete analüüside tegemiseks. Vaidlus puudub osas, et protokolli nr 006812 kohaselt on proov võetud 14.11.2011 pädeva järelevalveametniku poolt. Nimetatud protokolli kohaselt käitleja esindajat proovi võtmise juures ei ole olnud, juuresviibinud isikuks on märgitud autojuht, kelle nimi ei ole loetav. Seega on proovi võtmisel nõudeid rikutud, puudunud on käitleja esindaja, või teisel juhul kahe tunnistaja juuresolek. Korra p 8 näeb ette, et lisaks sellele, et tunnistajatel tuleb anda allkirjad, tuleb proovivõtu protokolli märkida käitleja esindaja puudumisel mõlema tunnistaja nimi ja aadress. Vaidlustatud protokollis märgitud tunnistaja nimi ja aadress puudub, vähemalt ei ole nimi loetav. Lisaks näeb kord ette, et protokolli tehakse märge vastuproovi võtmise kohta. Protokollil nr 006812 on tehtud märge, et vastuproov on võetud. Hiljem on aga selgunud laboratooriumi enda kinnitusel, et vastuproovi ei võetud, vaid antud märge on tehtud ekslikult. Samas näeb korra p 6 ette, et vastuproov võetakse käitleja või tema esindaja nõudmisel. Kuna käitleja esindajat proovi võtmise juures ei viibinud, siis ei saanud käitleja ka seisukohta vastuproovi võtmise vajaduse kohta öelda. Eelpool väljatoodud rikkumised ei muuda proovi 2 võtmise protokolli ja katseprotokolli ebausaldusväärseteks. 14.11.2011 võetud proovi kontrollimise tulemusi ei muuda ebaõigeks ka kaebaja poolt hiljem kahel korral (02.01.2012 ja 04.04.2012) tehtud korduvanalüüsid. Mõlemal juhul on proovid võetud kaebaja enda poolt. Samas nähtub Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi 13.06.2012 vastusest kohtule, et kaebaja nõudmisel on Veterinaar- ja Toidulaboratoorium väljastanud 14.11.2011 võetud mee proovijäägid kaebajale 09.04.
28. Kaebaja on ekspertiisi taotluse esitanud alles peale seda, kui sai enda valdusesse proovi, millest leiti keelatud saasteaine. Sellega oli võetud ka võimalus proovijääkidest kordusekspertiisi tegemiseks. Seadusega on järelevalveametnikule antud volitused toidu käitlemise peatamiseks ja isiku kohustamiseks toitu käitlemisest kõrvaldama inimese tervisele ohtlike asjaolude ilmnemise korral. Lisaks on alusetu kaebaja väide, et tal ei ole võimalik mee turult tagasikutsumisele suunatud ettekirjutust täita, sest mesi on müüdud kolmandatele isikutele. Vaatamata sellele, et puudub alus vaidlustatud ettekirjutuste tühistamiseks, on vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetlus suures osas toonud kaasa olukorra, kus tarbijateni on jõudnud enamus vaidlusalusest partiist meest ning see on oluliselt raskendanud kaebajal ettekirjutuste täitmist. Nimelt on esimene kontrollakt ja ettekirjutus 22.11.2011 laboratooriumi poolt väljastatud katseprotokolli alusel tehtud alles 27.12.2011, ehk 30 päeva hiljem mee proovide saamisest. Kontrollaktis nr 2710/02/2012-TH on märgitud, et saastunud meepartiist oli saatelehtede järgi väljastatud 19591,2 kg mett ajavahemikul 30.11.201127.12.2011 Toomas Kaubandus OÜ-le. Seega on enamus saastunud partiist väljastatud enne kaebaja juures kontrollimise läbiviimist ning enne ettekirjutuse tegemist. Samas ei ole vastustaja selgitanud, miks sellises olukorras, kus Toidu- ja Veterinaarameti käsutuses oli alates 22.11.2011 vastav katseprotokoll, varem järelevalveasutuse poolt ei tegutsetud, andes hiljem aga kaebajale ettekirjutuse täitmiseks lühikesi tähtaegu. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
29. Apricot OÜ esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 20.09.
30. a otsuse ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Kohus on jätnud oma otsuses käsitlemata apellandi 21.08.2012.a. saadetud täiendavas vastuses väljatoodud argumendi, et käesolevas asjas on toimunud haldusmenetluse nõuete oluline rikkumine, nimelt huvide konflikt haldusaktide koostamisel. A. Raie saatis Viljandimaa Veterinaarkeskusesse Harjumaa Veterinaarkeskusest katseprotokolli nr TL1107977-KT, kus on tuvastatud Apricot OÜ-le kuuluvast meest saasteainet klooramfenikool. Jääb arusaamatuks, miks just A. Raie kaudu antud seireproov võetakse ja miks proovi tulemused täpselt 31 päeva kuskil viibisid. Järelepärimise käigus väitis VVK ametnik S. Uustalu, et tulemused jäid välja saatmata, kuna faksimasin olevat olnud katki ja väljaläinud dokumente ei olevat kontrollitud koheselt. Kui eeldada S. Uustalu väite tõelevastavust, siis on kaebaja arvamusel, et antud asjas on A. Raie läinud huvidega konflikti. 30.08.
31. kohtuistungil ütles vastustaja esindaja, et proov võeti Muuga piiripunktist, peale mida andmed liiguvad keskasutuse laboratooriumisse ja hiljem Viljandimaa Veterinaarkeskusesse läbi keskasutuse. Selline proovitulemuste teatavakstegemise käik on vale. Proovitulemused saadetakse laborist otse tagasi tellijale (Muuga Piiripunkti Veterinaaramet), peale mida saadab tellija proovitulemused edasi omanikule ning seejärel omakorda Viljandimaa Veterinaarkeskusesse, mitte aga Harjumaa Veterinaarkeskusesse, kus juhtumisi A. Raie töötab juhataja asetäitjana. Seega on täiesti lubamatu, et proovitulemused tulid seekord Harjumaa Veterinaarkeskusest, kui tegelikult peaksid tulema otse laborist. Kaebaja arvates vastab mesi toiduohutuse nõuetele, mida kinnitavad kaks korduvproovi tulemust. Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, kus kohus sedastab, et puudub alus vaidlustatud ettekirjutuse tühistamiseks. Kontrollakti ja ettekirjutuse sunniraha hoiatamisega nr 12.2-1.14/121 faktilist alust tõendama pidanud katseprotokoll nr TL1107977 on selgelt ebausaldusväärne. Protokollist nr 006812 ei selgu, kust (partii number, tarnija, saaja, omanik, anum jmt jne) oli proov võetud. Seetõttu ei ole mingit alust eeldada, et tegemist oleks olnud kaebajale kuulunud 3 meega. Pealegi, järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise korra kinnitamise määruse (RT 1999, 84, 767) p 3 sätestab ühemõtteliselt, et proov võetakse pädeva järelevalveametniku poolt käitleja esindaja või kahe tunnistaja juuresolekul. Kuna kaebaja on mitmeid kordi väitnud, et proov ei ole võetud määruses sätestatud korras, siis on kaebaja seisukohal, et tegemist on ebausaldusväärse tõendiga. Seega oleks täiesti lubamatu võtta proovijäägist uus proov. Lisaks ei ole tegemist niivõrd ohtliku ainega, mis võib tarbija tervist ohustada. Teisisõnu ka siis, kui ringkonnakohtu arvates esinevad vaidlustatud haldusaktidel nii õiguslik kui ka faktiline alus, on nad selgelt ebaproportsionaalsed ehk tegemist oleks vastustaja ülereageerimisega. Ebaproportsionaalsed haldusaktid ei saa olla seaduslikud. Samuti on kaebaja arvamusel, et korduv ettekirjutus sunniraha väljamõistmises summas 600 eurot on ebamõistlikult suur. Kaebaja esitas 25.04.2012 taotluse kohtuliku ekspertiisi läbiviimiseks, mille palus määrata ekspertiis kontrollimaks, kas vaidlusaluses mees sisaldub klooramfenikool või mitte. Kaebaja põhjendas ekspertiisi määramise vajalikkust sellega, et kogu vaidlus käib selle üle, kas mesi vastab nõuetele või mitte. Seega on vaidluse õiglaseks lahendamiseks väga tähtis, et kohus ise määraks ekspertiisi erapooletu korduvanalüüsi läbiviimiseks tuvastamaks mee kõlblikkuse. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kohus peab määrama kohtuekspertiisi. Kaebaja on omaalgatuslikult teinud mitmeid korduvanalüüse (2 tk) vaidlusalusest meepartiist, mis kõik osutusid negatiivseks (klooramfenikooli ei detekteerunud). Praegusel juhul ei arvestanud halduskohus kaebaja tõendeid ega rahuldanud kaebaja taotlust vaidlusalust asjaolu täiendavalt tõendada.
32. Veterinaar- ja Toiduameti Viljandimaa Veterinaarkeskus palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et 30.08.2012.a. kohtuistungil ei avaldanud kaebaja, et ta tugineb haldusaktide vaidlustamisel A. Raie väidetavale huvide konfliktile. Sellel põhjusel ei olnud ka vastustajal võimalik selle asjaolu kohta arvamust avaldada. Halduskohtumenetluse seadustiku § 157 lg 2 kohaselt saab kohus otsuse tegemisel tugineda üksnes asjaoludele, mille kohta pooltel oli võimalik oma arvamust avaldada. Seega ei saanud halduskohus ka sellele asjaolule otsuses tugineda ja kaebaja etteheide on alusetu. Lisaks sellele on kõnealune väide (A. Raie huvide konflikt) ka ilmselgelt põhjendamatu, sest A. Raie ei ole vaidlustatud haldusakte andnud ega nende koostamisel osalenud. Apellatsioonkaebus kordab sisuliselt kaebuse aluseks olevaid väiteid, mille halduskohus on põhjendatult ümber lükanud. Vastustaja peab halduskohtu otsust materiaalõiguse kohaldamise osas seaduslikuks ja põhjendatuks. Apellatsioonimenetluses tugineb vastustaja materiaalõiguse kohaldamise küsimustes halduskohtus väljendatud seisukohtadele ega korda neid vastuses apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuse väited tõendite ebaõige hindamise kohta on põhjendamatud ega saa olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele. Halduskohus jättis samasisulise taotluse põhjendatult rahuldamata ning ühtlasi põhistas ka nõuetekohaselt kaebaja poolt esitatud vastuväite mitterahuldamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole käesolevas haldusasjas täidetud ringkonnakohtus uute tõendite kogumise tingimused ja vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
33. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu Tartu Halduskohtu 20.09.
34. a otsus tuleb tühistada ja apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega tühistab vaidlustatud haldusaktid. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist. 4
35. HMS § 58 lg 1 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesoleval juhtumil on kaebaja üheks haldusaktide tühistamise nõude aluseks asjaolu, et proovi võtmisel on rikutud menetlusnõudeid, mistõttu on alus kahelda antud proovi analüüside tulemuse õigsuses ja seoses sellega ei olnud vastustajal ka võimalik anda välja vaidlustatud haldusakte.
36. Järelevalve käigus kontrollproovide võtmise ja analüüsimise kord (edaspidi Kord) on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 02.11.
37. a määrusega nr
38. Korra p 3 sätestab, et proov võetakse käitleja, tema esindaja või nimetatud isikute puudumisel kahe tunnistaja juuresolekul. Sama Korra p 8 lg 3 alusel peab proovivõtu protokoll sisaldama käitleja, tema esindaja või nimetatud isikute puudumisel kahe tunnistaja nime ja aadressi ning lg 10 alusel samade isikute allkirju. 14.11.
39. a koostatud protokollist nr 006812 (I kd tl 12) kohaselt ei viibinud proovi võtmise juures käitleja esindajat. Samuti on sellest näha, et proovi võtmise juures on viibinud üks tunnistaja, kuid puudub tema ees- ja perekonnanimi nagu see on ette nähtud Korra p 8 lg-st
40. Proovi võtmise juures ei viibinud teist tunnistajat, kuigi tema juuresviibimine on Korra kohaselt kohustuslik. Korra p 6 alusel võtab proovivõtja käitleja või tema esindaja nõudmisel käitleja kulul proovile lisaks vastuproovi. Protokolli kohaselt on vastuproov võetud, kuid hilisema menetluse käigus on selgunud, et tegelikult mingit vastuproovi võtmist ei ole toimunud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et protokollist nähtuvalt on proov võetud Hiina päritoluga meest, mida oli kokku 1580 kg. Protokollist ei ole võimalik teha järeldust, et proov on võetud just kaebaja poolt tarnitud meest. Kontrollaktist kohaselt on kaebaja tarninud meepartii kogukaaluga 20 300 kg. Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi katseprotokolli nr TL1107977-KT kohaselt leiti võetud proovist klooramfenikooli (II kd tl 12), mis oligi aluseks vaidlustatud haldusaktide koostamiseks. Samas kaebuse esitaja esindaja poolt 02.01.2012 võetud proovi puhul on sama laboratoorium katseprotokollis nr TL1200012-KT leidnud, et proovis klooramfenikooli ei detekteerunud (II kd tl 21). Ka 14.02.2012 katseprotokolli nr TL1201039-KT kohaselt ei detekteerunud mees klooramfenikooli (I kd tl 16). Kuna praegusel momendil on vaidlusalusest meest teostatud kokku 3 proovivõtmist ja neist kahel korral ei leidunud mees klooramfenikooli, siis on alus kahelda esimese võetud proovi analüüsi tulemustes. Kuna esimese proovi võtmine toimus Korra p-de 3 ja 8 rikkumisega (puudus käitleja või tema esindaja või kaks tunnistajat) ja proovi võtmise protokollist ei selgu, et proov on võetud just kaebajale saadetud meest, siis leiab ringkonnakohus et tegemist on selliste menetluslike rikkumistega, mis võisid kaasa tuua ebaõige tulemuse ja seavad kahtluse alla vaidlustatud haldusaktide seaduslikkuse. Ringkonnakohus peab seejuures vajalikuks märkida ka seda, et juhul, kui kauba omanik ei viibi proovi võtmise juures, on proovi võtnud isik kohustatud olema hoolikas ning järgima kõiki proovi võtmise nõudeid, et ära hoida hilisemaid vaidlusi. Samuti on nõuete rikkumine oluline ka selletõttu, et proovi tulemuste pinnal on võimalik välja anda kaebajat koormav haldusakt. Käesoleval juhul on kindlasti tegemist kaebajat koormava haldusaktiga, kuna sellega keelati kaebajal realiseerimast temale tulnud kaupa ja samuti kohustati juba müügile saadetud kaupa tagasi kutsuma, mis kindlasti toob kaebajale kaasa lisakulutusi ja samuti võib tekitada kaebajale kahju.
41. Nii vastustaja 26.01.
42. a kontrollaktis nr 2710/01/2012-TH sisalduv ettekirjutus, 15.02.
43. a korduv ettekirjutus nr 12.2-1.14/21 sunniraha hoiatusega kui ka 28.03.
44. a kontrollakti nr 2710/02/2012-TH p 8.1 on koostatud selle alusel, et kaebajale kuuluvas meepartii sisaldas klooramfenikooli ja kaebaja oli kohustatud selle meepartii tagasi kutsuma. Kuna 5 praegusel momendil jõudis ringkonnakohus seisukohale, et vastustaja esindaja poolt proovi võtmise menetluslikud rikkumised seavad kahtluse alla proovi tulemused, siis tuleb selle alusel vaidlustatud haldusaktid tühistada. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et kuigi katsete tulemused said teatavaks juba 22.11.2011, siis alles 27.12.2011 tegi vastustaja korralduse peatada selle mee kasutamine toiduna ja kutsuda realiseeritud mesi tagasi. Vastustaja ei ole põhjendanud enda nii hilist käitumist ja seega võib selle alusel väita, et ka vastustaja ei ole pidanud seda mett nii tervisele ohtlikuks, et selle kasutamist koheselt pärast kontrolli vastuse saamist piirata.
45. Kuna haldusaktide tühistatakse juba sellel alusel, et rikutud on proovi võtmisel menetlusnorme, ei pea ringkonnakohus vajalikuks anda oma seisukohta teiste apellatsioonkaebuses ja ringkonnakohtu istungil viidatud apellatsioonkaebuse põhjendustele.
46. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Kaebaja on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid 86,25 euro suuruses summas. Apellatsioonmenetluses on ta tasunud riigilõivu kokku 45 eurot. Peale selle on kaebaja tasunud osutatud õigusabi eest 600 eurot. Ringkonnakohtu istungil selgitas kaebaja esindaja, et õigusabikulu on esitatud koondtasuna kõigi kohtuastmete eest. Seega võib sellest tuletada, et kaebaja õigusabikulu igas kohtuastmes on 200 eurot. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuna kaebaja esitas halduskohtus taotluse ainult tasutud riigilõivu väljamõistmiseks, siis jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud õigusabikulud tema enda kanda. Kaebaja on tasunud kahes kohtuastmes riigilõivu kokku summas 131.25 eurot (riigilõiv kaebuse, apellatsioonkaebuse ja esialgsete õiguskaitse kohaldamise taotluste eest. Samuti kuulub vastustajalt väljamõistmisele apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud 200 eurot. Seega kuulub kokkuvõttes Veterinaar- ja Toiduametilt Apricot OÜ kasuks väljamõistmisele menetluskulud 331.25 eurot. Muus osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Einar Vene Madis Ernits 6 Agu Timmi