Obsah (10)

§ 135§ 126§ 181§ 175§ 130§ 213§ 111§ 114§ 145§ 268

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2013, Rakvere kohtumaja Kriminaalasja number 1-12-2761 Kohtunik Tiit Kullerkupp Kohtuistungi sekretär Kai

§ 135

lg 7 p 3 alusel tagastada kohtuotsuse jõustumisel Silvi Errole tema poolt tasutud kautsjon summas 21 054 eurot.

§ 126

lg 3 p 1 alusel asitõendid – 2 CD plaati, jätta kriminaalasja materjalide juurde.

§ 126

lg 3 p 2 alusel asitõend – Silvi Errole kuuluv dokument piiri ületamiseks (nn „propusk“), tagastada kohtuotsuse jõustumisel Silvi Errole. Silvi Erro viibis vahi all Viru Maakohtu 04.03.2011 määruse alusel perioodil 04.03.2011 – 18.07.2011, kokku 137 päeva.

§ 181

lg 1 alusel jätta menetluskulud riigi kanda.

§ 175

lg 1 p 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt Silvi Erro kasuks välja 14 224 (neliteist tuhat kakssada kakskümmend neli eurot) eurot menetluskulude katteks. Välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Arri Tooming OÜ kasuks 259,20 (kakssada viiskümmend üheksa eurot 20 senti, s.h käibemaks 20% summas 43,20 eurot) eurot vandeadvokaat Arri Toominga poolt määratud korras süüdistatava Svetlana Volkova kaitsjana osutatud õigusabi eest. Kohtuotsuse peale on kohtumenetluse poolel õigus esitada apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates

1. septembrist 2013 (seega hiljemalt
2. oktoobriks 2013). Apellatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus kättesaadav Viru Maakohtu kantseleis
3. oktoobril
4. Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel oli võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega, s.o hiljemalt
5. november
6. SÜÜDISTUS Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Silvi Erro selles, et töötades alates 01.02.2005 Viru Ringkonnaprokuratuuris prokuröri abi ametikohal, nõudis ta Svetlana Volkova vahendusel ajavahemikus 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 03.03.2011 enda juhtimise all olevas kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavalt J Nlt pistist summas 100 000 krooni (6391 eurot). KarS § 288 lg 1 mõistes on prokuröri abi ametiisik, kellel on ametiseisund riigiasutuses ning kellele on pandud järelevalve- ja juhtimisülesanded vastavalt ProkS § 1 lgle 1 ja

§-le 30, mille kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. ProkS § 2 lg 2 järgi on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel. S. Erro edastas enne 12.02.2011 oma isiklikule tuttavale S. Volkovale infot kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavaks tunnistatud J. Nst, keda S. Volkova tundis varasemast ajast. Kui J. N soovis S. Volkovaga 12.02.2011 kohtuda, siis eelnevalt S. Erro konsulteeris S. Volkovat, kuidas ja mis tingimustel võib ta J. 2 Nlt raha küsida. S. Erro õpetuse kohaselt pidi S. Volkova esinema selgeltnägijana, kes näeb, et J. N võetakse vahi alla ja tema vara konfiskeeritakse. Sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks pidi J. N kirjutama võlakirja olematu võla kohta ja maksma 100 000 krooni. 17.02.2011 kohtumisel keeldus J. N S. Volkova näidatud pangakontole raha ülekandmisest ja võlakirja kirjutamisest, sest ei pidanud ennast võlglaseks. Seejärel helistas S. Erro 25.02.2011 J. Nle ja teatas, et soovib 03.03.2011 taotleda tema vahi alla võtmist.

§ 130

lg 2 järgi võib kahtlustatava prokuratuuri taotlusel vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Alates 25.02.2011 õhtust toimusid J. Nl läbirääkimised S. Volkovaga, keda samal ajal õpetas S. Erro, kuidas ja mis tingimustel tuleb nõutav rahasumma üle anda vastutasuks selle eest, et prokuröri abi ei taotle J. N vahistamist.

§ 213

lg 1 p 1 kohaselt on menetlust juhtiv prokurör pädev vajaduse korral tegema menetlustoiminguid, mistõttu prokuröri otsus vahistamistaotlust eeluurimiskohtunikule mitte esitada on seadusega lubatud tegu, sest tegemist on prokuröri kaalutlusotsusega lähtuvalt tõkendi kohaldamise vajadusest. 02.03.2011 leppis J. N S. Volkovaga kokku, et annab nõutud rahasumma ja võlakirja üle 03.03.2011 hommikul. Samal õhtul leppisid S. Volkova ja S. Erro kokku, et raha saades saab 20 000 krooni suuruses summas raha endale S. Erro, kellele oli S. Volkova varasemast ajast võlgu. 03.03.2011 andis J. N kuriteo matkimisel xxxx korteris S. Volkovale üle 5301 eurot, peale mida peeti S. Volkova koos rahaga kinni. Kogu toimuv oli jälitusametkonna kontrolli all, mistõttu jäi kuritegu katse staadiumisse, sest kahjulikul tagajärjel ei olnud võimalust realiseeruda. Seega S. Erro, nõustudes ametiisikuna talle ja kolmandale isikule vara lubamisega vastutasuna selle eest, et on alust arvata, et ta oma ametiseisundit kasutades paneb edaspidi toime seadusega lubatud teo, kui see on toime pandud pistise nõudmisega, kui sealjuures kuritegu jäi lõpule viimata, pani toime KarS §-des 293 lg 2 p 2 ja 25 lg 2 ettenähtud kuriteo. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse S. Volkovat selles, et ta vahendas soodusolukorra loomisega ajavahemikus 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 03.03.2011 Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi S. Erro poolt pistise nõudmist summas 100 000 krooni (6391 eurot) S. Erro juhtimise all olevas kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavalt J. Nlt. KarS § 288 lg 1 mõistes on prokuröri abi ametiisik, kellel on ametiseisund riigiasutuses ning kellele on pandud järelevalve- ja juhtimisülesanded vastavalt ProkS § 1 lõikele 1 ja

§-le 30, mille kohaselt juhib prokuratuur kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. ProkS § 2 lg 2 järgi on prokurör oma ülesannete täitmisel sõltumatu ning tegutseb ainult seaduse alusel. S. Erro edastas enne 12.02.2011 oma isiklikule tuttavale S. Volkovale infot kriminaalmenetluses nr 10740000219 kahtlustatavaks tunnistatud J. Nst, keda S. Volkova tundis varasemast ajast. Kui J. N soovis S. Volkovaga 12.02.2011 kohtuda, siis eelnevalt S. Erro konsulteeris S. Volkovat, kuidas ja mis tingimustel võib ta J. Nlt raha küsida. S. Erro õpetuse kohaselt pidi S. Volkova esinema selgeltnägijana, kes näeb, et J. N võetakse vahi alla ja tema vara konfiskeeritakse. Sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmiseks pidi J. N kirjutama võlakirja olematu võla kohta ja maksma 100 000 krooni. 17.02.2011 kohtumisel keeldus J. N S. Volkova näidatud pangakontole raha ülekandmisest ja võlakirja kirjutamisest, sest ei pidanud ennast võlglaseks. Seejärel helistas S. Erro 25.02.2011 J. Nle ja teatas, et soovib 03.03.2011 taotleda tema vahi alla võtmist.

§ 130

lg 2 järgi võib kahtlustatava prokuratuuri taotlusel vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid. Alates 25.02.2011 õhtust toimusid J. Nl läbirääkimised S. Volkovaga, keda samal ajal õpetas S. Erro, kuidas ja mis tingimustel tuleb nõutav rahasumma üle anda vastutasuks selle eest, et prokuröri abi ei taotle J. N vahistamist.

§ 213

lg 1 p 1 kohaselt on menetlust juhtiv prokurör pädev vajaduse korral tegema menetlustoiminguid, mistõttu prokuröri otsus vahistamistaotlust eeluurimiskohtunikule mitte esitada on seadusega lubatud tegu, sest tegemist on prokuröri kaalutlusotsusega lähtuvalt 3 tõkendi kohaldamise vajadusest. 02.03.2011 leppis J. N S. Volkovaga kokku, et annab nõutud rahasumma ja võlakirja üle 03.03.2011 hommikul. Samal õhtul leppisid S. Volkova ja S. Erro kokku, et raha saades saab 20 000 krooni suuruses summas raha endale S. Erro, kellele oli S. Volkova varasemast ajast võlgu. 03.03.2011 andis J. N kuriteo matkimisel xxxx korteris S. Volkovale üle 5301 eurot, peale mida peeti S. Volkova koos rahaga kinni. Kogu toimuv oli jälitusametkonna kontrolli all, mistõttu jäi kuritegu katse staadiumisse, sest kahjulikul tagajärjel ei olnud võimalust realiseeruda. Seega S. Volkova, vahendades pistist, kui sealjuures kuritegu jäi lõpule viimata, pani toime KarS §-des 295 lg-s 1 ja 25 lg 2 ettenähtud kuriteo. ASJAOLUD S.Errole oli esitatud süüdistus ka KarS § 320 lg 1-§22 lg 3 järgi, kuna prokurör kohtuistungil loobus sellest süüdistusest, siis tuleb S.Erro selles süüdistuses õigeks mõista. Svetlana Volkova ja Silvi Erro olid tuttavad lapsepõlvest saati, kuid tihedamalt hakkasid suhtlema kriminaalmenetluse raames, kus S. Volkova oli kannatanu ja S. Erro järelevalvet teostav prokurör. Nimetatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest nähtuvalt alustati kriminaalmenetlus 12.04.2007 S. Volkova ja B V (S.Volkova tütar) avalduse alusel selles, et 28.02.2006 notar S N büroos N A, T C ja notar S. N veensid B. V allkirjastama dokumente, selgitades, et ta kirjutab alla ema S. Volkova volikirjale.

1. a märtsis sai B. V kohtutäiturilt teada, et tegelikkuses ta kirjutas 28.02.2006 alla ehitise mõttelise osa müügilepingule, ehitise pandilepingule ja laenulepingule, mille kohaselt ta müüs S. Volkovale kuuluva majaosa iseendale 250 000 krooni eest ning pantis selle T. C 28.02.2006 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude summas 156 000 tagamiseks, kuigi tegelikkuses B. V ei saanud T. C raha laenuks. Nimetatud kriminaalmenetluses tunnistati kahtlustatavateks N. A, T. C, notar S. N ja notari abi A M. A. Al suhtes lõpetati kriminaalmenetlus kahtlustatava surma tõttu 28.04.
2. Kriminaalmenetlus T. C, A. M ja notar S. N suhtes lõpetati kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu vastavalt 15.10.2010, 14.10.2010 ja 15.12.
3. Kuivõrd 28.02.2006 tehingu ettevalmistamisel osales ka V C, keda esindas J N, siis pidas S. Volkova ennast petetuks J. N, N. A ja V. C poolt ja pidas neid vastutavateks talle 28.02.2006 tehinguga kahju tekitamises. S. Volkova arvates moodustas J. N osa talle tekitatud kahjust 100 000 krooni. S. Volkova sõnul needis ta ära talle kahju tekitanud isikud. S. Erro ja S. Volkova jätkasid suhtlemist ka pärast eeltoodud kriminaalmenetluse lõpetamist, muuhulgas andis S. Erro S.Volkovale raha laenuks ja andis S. Volkovale nõu suhtlemises J. Nga.
4. aasta lõpul, 2011.aasta algul suhtlesid omavahel korteri ostu-müügi küsimuses Svetlana Volkova ja A M. Selle suhtlemise käigus oli neil juttu ka J Nst, sellest, et N suhtes oli algatatud kriminaalasi. A.M on andnud vastuolulisi ütlusi väites kord, et J.N probleemidest rääkis temale S.Volkova, samas on tunnistanud ka seda, et just tema informeeris S.Volkovat J.N probleemidest. S.Volkova ütlustest nähtuvalt oli A.M see, kes talle rääkis J.N probleemidest ja sellest, et viimane tahab S.Volkovaga leppida. S.Volkova leppida ei soovinud, küll aga oli nõus J.Nlt needuse maha võtma kui viimane osa temale tehtud kahjust hüvitab. S.Volkova tunnistab, et lubas A.Mil anda J.Nle oma telefoninumbri. 09.02.2011 helistas J. N S. Volkovale ja nad leppisid kokku kohtumises. Samal päeval esitas J. N suulise avalduse Kaitsepolitseiametisse. 10.02.2011 esitas J.N Riigiprokuratuurile järgnevasisulise avalduse. Käesolevaga, mina- J N, teatan informatsiooni, mis viitab kuriteole, mis on ette nähtud Karistusseadustiku Eriosas. 4 Minu suhtes viiakse läbi kriminaalmenetlust, mida alustati 2010.aasta novembris-detsembris, mida juhib Viru prokuratuuri prokuröri abi Silvi Erro. 2010.aasta detsembri lõpus ja teist korda 2011.aasta jaanuaris pöördus minu poole tuttav, kes suhtleb Svetlana Volkovaga ja keda ma võin usaldada. Ta teates mulle Svetlana Volkova poolse ettepaneku, et kõik mu ebameeldivused võivad lõppeda ja minu pealt võetakse maha needus/kaetamine, kui ma maksan selle eest 100 000 krooni. Mulle pakuti helistada Svetlana Volkovale, et veenduda öeldus ja leppida kokku edasiste toimingute osas. Telefonivestluse käigus, mis toimus 09.02.2011, kinnitas Svetlana Volkova mulle edastatud tingimusi ja „needuse/kaetamise mahavõtmise“ võimaluse olemasolu, mis lõpetab kõik minu „ebameeldivused“ ja tegi ettepaneku kohtuda isiklikult detailide läbiarutamiseks. Kuna ma tean Svetlana Volkova ja Silvi Erro lähedaste suhete kohta, ma eeldan, et sel juhul, kui ma ei maksa ära ülaltoodud summat, siis peale väljapressimise võivad ülalpool äratoodud isikud minu suhtes teostada täiendavalt ebaseaduslikke toiminguid, mis tekitaksid mulle kahju. Arvestades kirjapandut ning juhindudes

§-st 193, palun algatada kriminaalasi asjaolude väljaselgitamiseks, kohtumenetluse jaoks tõendava informatsiooni kogumiseks ning minu õiguste kaitseks. Kriminaalmenetlus millele J.N oma avalduses viitab alustati 11.11.2010 J. N suhtes kolme sõiduauto omastamise süüdistuses, järelevalvet kriminaalmenetluse üle teostas prokuröri abi S. Erro. Menetluse käigus oli 22.11.2010 S.Erro määruse alusel J.Nlt üks sõiduauto ära võetud. (S. Erro teostas prokurörina järelevalvet ka teises kriminaalmenetluses, kus J. Nle esitati süüdistus naabri peksmises ja milles Viru Maakohtu 07.04.2011 otsusega tunnistati J. N süüdi KarS § 121 järgi.) J. N avalduse alusel alustati 11.02.2011 kriminaalmenetlus karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 1 tunnustel selle kohta, et prokuröri abi S. Erro on nõus altkäemaksu eest tegema tema menetluses olevas kriminaalasjas kahtlustatava J. N suhtes soodsa lahendi. Samal päeval esitas Riigiprokuratuur jälitustoimingu loa taotluse, mille Viru Maakohus rahuldas 11.02.2011 määrusega ja andis loa altkäemaksu andmise matkimiseks, varjatud sisenemiseks S. Volkova elukohta ja S. Erro elu- ja töökohta, samuti S. Erro ja S. Volkova telefonikõnede salajaseks pealtkuulamiseks ning S. Erro töökoha arvuti kaudu edastatavate sõnumite salajaseks pealtvaatamiseks. Riigiprokuratuuri 11.02.2011 jälitustoimingu loaga anti luba S. Erro ja S. Volkova varjatud jälgimise läbiviimiseks ja nende kasutuses olevate telefonide positsioneerimiseks. 12.02.2011 ja edaspidi korduvalt kohtus J. N S. Volkovaga KAPO ametnike kontrolli all toimunud kuriteo matkimise käigus. 03.03.2011 kohtumisel andis J.N kuriteo matkimise käigus S.Volkovale üle 5301 eurot, peale mida S.Volkova rahaga kinni peeti. TÕENDID JA KOHTU PÕHJENDUSED 1. Süüdistusaktist nähtuvalt on asjas järgmised süüstavad tõendid: jälitustegevusega kogutud tõendid, s.h matkimise käigus kogutud materjalid, J. N ütlused, A. Mi ütlused ja tema ning S. Volkova vestluse salvestis, S. Volkova ütlused ja tema elukoha läbiotsimisprotokoll, J. N võlakiri, asitõendi (raha) vaatlusprotokoll. 1.1. Esmalt peatub kohus jälitustoimingutega kogutud tõenditel. Viru Maakohtu 11.02.2011 määrusega anti luba jälitustoimingute sooritamiseks perioodil 11.02.2011 – 10.03.2011. Kuni 04.04.2011 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 110 lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine 5 muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust.

§ 111

(redaktsioon kuni 04.04.2011) kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 114

lg-st 1 (redaktsioon kuni 04.04.2011) nähtuvalt annab eeluurimiskohtunik määrusega loa jälitustoiminguks. Määrus peab olema vormistatud kirjalikult ja sisalduma vastavad põhjendused (

§ 145lg-d 1, 2 ja 3).

Jälitustoimingutega kogutud teavet on lubatud kasutada tõendina, kui selle kogumisel on järgitud seaduslikkuse põhimõtet ning kohtul lasub kohustus kontrollida selle põhimõtte järgimist. Kohtu hinnangul ei vasta Viru Maakohtu 11.02.2011 määrus, millega anti luba jälitustegevuseks, seaduses kehtestatud kohtumääruse põhjendatuse nõuetele. Määruse resolutsioonist nähtub, et kohus andis muuhulgas loa kuriteo matkimiseks, kuid määruse motiveerivas osas puuduvad põhjendused selle kohta, matkimist isegi ei mainita. Kohtu hinnangul rikkus Viru Maakohus 11.02.2011 jälitustegevuse loa andmisel ka ultima ratio põhimõtet. Jälitustegevuse luba peaks antama ultima ratio põhimõttel ehk viimase abinõuna – kõik muud võimalused on ennast ammendanud või nendega ei ole võimalik tõendeid koguda. Viru Maakohtu 11.02.2011 määrusest ei nähtu, et oleks kaalutud, kas esineb alus lubada jälitustoimingud ja kas muud võimalused tõendite kogumiseks on ennast ammendanud või et tõendite kogumine teiste meetmete abil ei oleks olnud võimalik. Määruses vaid nenditakse, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on kas välistatud või oluliselt raskendatud, täpsustamata miks tõendite kogumine kahtlustatavate põhiõigusi vähem riivavate menetlustoimingute abil on välistatud või oluliselt raskendatud ning milles need raskused seisneksid. Kuriteoliigi tõendamiseseme asjaoludest ja kriminoloogilisest eripärast lähtuvalt oli jälitustegevuse läbiviimine mõistetav, kuid kohtu hinnangul oleks antud juhul olnud võimalik ja vajalik tõendeid koguda ka teiste uurimistoimingutega, milliste käigus kogutud tõenditele tuginedes oleks saanud võtta põhjendatud seisukoha jälitustoimingute põhjendatuse ja lubatavuse kohta. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et enne jälitustegevuse alustamist ei kogutud mitte ühtegi tõendit, tunnistaja J. N kuulati üle 14.02.2011, A. M 01.03.2011 (protokolli kuupäevaks on ekslikult märgitud 01.03.2008), A. Mi ja S. Volkova vahelise vestluse salvestise vaatlus toimus alles 13.06.

1. Eelnimetatud seaduserikkumisi arvestades asub kohus seisukohale, et jälitustegevuse loa väljaandmine ja sellest tulenevalt jälitustegevus oli ebaseaduslik ning selle käigus kogutud tõendid on lubamatud. Kohtu arvates väärib märkimist ka asjaolu, et kriminaalmenetlust alustati 11.02.2011 J. N 09.02.2011 ja 10.02.2011 avalduste alusel, kus ta eeldab, et S. Erro ja S. Volkova võivad oma tegudega talle kahju tekitada. Samas ei õnnestunud kohtu hinnangul uurimisel tuvastada, et S. Erro ja S. Volkova oleksid teinud midagi seadusvastast enne avalduse esitamist J. N poolt. Alates 12.02.2011 algas jälitustegevus, muuhulgas kuriteo matkimine. Süüdistusaktist nähtuvalt hõlmab süüdistus S. Erro ja S. Volkova väidetavalt seadusvastaseid tegusid, mis nad pani toime alates 12.02.2011 kuni kinnipidamiseni 03.03.2011, ehk siis eranditult matkimise läbiviimise ajal. Enne kuriteo matkimist ei kogutud ühtegi süüstavat tõendit, samuti pole kohtualustele esitatud süüdistustes märgitud, et nad enne matkimise algust midagi seadusevastast oleks teinud. Eelnevast tulenevalt pole võimalik usaldusväärselt tõendada, kas kuriteo matkija J. N lülitus käimasolevasse õigusvastasesse tegevusse või kutsus ta selle esile, mida tuleb Riigikohtu praktika (nt lahend nr 3-1-1-110-04) ja ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt lubamatuks provokatsiooniks pidada. 6 Tegemist on olulise kõrvaldamata kahtlusega, mis seab kahtluse alla kogu kriminaalmenetluse seaduslikkuse ning on ühtlasi oluliseks argumendiks süüdistatavate õigeksmõistmises nendele esitatud süüdistustes. 1.
2. Kuivõrd järgmised tõendid – S. Volkova ja tema elukoha läbiotsimisprotokoll, J. N võlakiri ja asitõendi (raha) vaatlusprotokoll on otseselt seotud ebaseadusliku jälitustegevusega või on selle käigus kogutud, siis ei ole nende kasutamine kohtu hinnangul lubatav. 1.
3. Kuna kohus on eelnevalt leidnud, et jälitustegevus oli ebaseaduslik, siis on lubamatud ka J. N ütlused osas, milles ta kirjeldab oma tegevust matkijana. J. N kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et tema esimene kohtumine S. Volkovaga leidis aset 12.02.2011, s.o. ajal mil toimus kuriteo matkimine KAPO kontrolli all ja J. N sõnul „ei olnud tal enam midagi mõelda, siis tegelesime KAPO´ga kuriteo matkimisega“, et järgmise s.o. 17.02.2011 toimunud kohtumise plaan oli „viia lõpuni see kriminaalmenetlus“. J. N ütlused on lubatavad osas, mis ei puuduta otseselt kuriteo matkimist. Samas tuleb J.N pingeliste suhete tõttu kohtualustega suhtuda tema ütlustesse kriitiliselt. Kõikide oma murede põhjustajaks pidas J.N S.Errot ja S. Volkovat, S. Erro oli järelevalvet teostav prokurör kahes kriminaalasjas, kus kahtlustatavaks oli J. N. Kuivõrd J.N oletused ja usk tema suhtes toimepandavatesse kuritegudesse alusetuks osutusid, ei välista kohus ka võimalust, et J.N tegevuse ajendeiks kuriteoavalduse esitamisel ja sellele järgnevalt võisid olla ka lihtsalt halvad suhted süüdistatavatega või soov kergendada oma olukorda kahes kriminaalmenetluses millistes ta oli kahtlustatavaks ja millistes menetlust juhtis S.Erro. J.N ütlustest nähtub, et S. Volkova küsis temalt 100 000 krooni 28.02.2006 notariaalse tehinguga tekitatud kahju hüvitamiseks ja lubas kõikide probleemide lahenemist ja needuse mahavõtmist. Veel nähtub J. N ütlustest, et ta ei uskunud, et S. Volkova pani tema peale needuse, kuigi uskus, et viimane selleks võimeline on, et J. N uskus, et S. Volkova taga on S. Erro, kuigi vestlustes S.Volkova S.Erro nime kunagi ei kasutanud. Kui 10.02.2011 tehtud kuriteoavalduses märkis J.N, et S.Volkova on talle teinud ettepaneku kohtuda, siis J.N kohtus antud ütlustest nähtub, et kokkusaamised toimusid alati tema enda initsiatiivil. J.N ütlustest nähtub, et 25.02.2011 helistas talle S.Erro sooviga kooskõlastada tõkendi kohaldamise otsustamise aeg. J.N ütluste kohaselt S.Erro ei rääkinud vahistamisest, kuid ta oli kindel, et S.Erro pidas silmas vahistamist. Kohus leiab, et J.N oma ütlustega ei suutnud veenvalt põhjendada, millel põhines tema kuriteoavalduses nimetatud eeldus, et S.Erro ja S.Volkova oma ebaseaduslike toimingutega temale kahju hakkavad tegema. 1.
4. Pingeliste suhete tõttu kohtualustega tuleb kriitiliselt suhtuda ka tunnistaja A. Mi ütlustesse, ta oli olnud kahtlustatav S. Volkova avalduse alusel alustatud kriminaalmenetluses mida juhtis prokurörina S.Erro. A.M andis tunnistajana kohtueelses ja kohtumenetluses vastukäivad ütlused selle kohta, kas tema teatas S. Volkovale J. N probleemidest või oli S. Volkova see, kes nendevahelise suhtlemise käigus J.Nst ja viimase probleemidest rääkima hakkas. Vastuolusid enda ütlustes A.M veenvalt põhjendada ei osanud . Küsimus on aga oluline kuna selgitaks asjaolu kelle initsiatiivil J.N ja S.Volkova vaheline suhtlemine algas. A. Mi ütlused ei olnud järjekindlad ka selles osas, millal ja mille abil ta salvestas vestluse S. Volkovaga. Kohtuistungil muutis tunnistaja korduvalt oma ütlusi, väites, et ta salves vestluse diktofoniga, seejärel teatas, et see oli mobiiltelefon, kuid lõpus jäi selle juurde, et ta kasutas mobiiltelefoni diktofoni funktsiooniga. A. Mi sõnul andis ta politseiametnikele üle diktofoni või diktofoni funktsiooniga telefoni kus oli salvestatud vestlus S. Volkovaga. Asitõendi vaatlusprotokollist aga nähtub, et A. M 7 edastas politseile CD plaadi helifailiga. A. M ei osanud istungil veenvalt selgitada millal ja millise vahendi abil oli vestlus salvestatud ja millal ja mis kujul ta salvestise politseile edastas. Kuna A.M on andnud erinevaid omavahel vastukäivaid ütlusi loeb kohus tema ütlused ebausaldusväärseiks. Kõrvaldamata kahtlused A. Mi ja S. Volkova vestluse salvestamise asjaolude, salvestise päritolu ja kriminaalasja materjalide juurde sattumise osas seavad kahtluse alla salvestise usaldusväärsuse, mistõttu kohus nimetatud tõendit ei arvesta. 1.
5. S. Erro ütlustest nähtub, et
6. a alguses teatas S. Volkova talle, et A. Mi sõnul tahab J. N temaga kohtuda ja tekitatud kahju hüvitada, et soovib ka seda, et S. Volkova temalt needuse maha võtaks. S. Erro oli teadlik, et 28.02.2006 notariaalse tehinguga tekitasid J. N, V. C ja N. A S. Volkovale kahju kuna oli mõnda aega selles kriminaalasjas menetlust juhtivaks prokuröriks. S. Erro ütluste kohaselt teatas ta S. Volkovale, et ta ei usu J. Nt, kardab, et J. N veab teda alt, ütles ka seda, et tema menetluses on kriminaalasi J. N suhtes, milles teda kahtlustatakse sõiduautode omastamises. S. Erro nõustas S. Volkovat muuhulgas selles, kuidas J.Nga suhelda, kuidas peaks raha tagastamine toimuma. S. Erro väidab, et ei ole kunagi J. Nga kohtunud, et helistas temale vaid ühe korra 25.02.2011 ja kutsus politseisse tõkendi valimiseks. S. Erro kavatses esitada kohtusse vahistamistaotluse, kui J. N omastatud autode asukohta ei avalda või nende väärtust ei hüvita, vahistamistaotlusega kavatses S. Erro avaldada J. Nle mõju, et ta tagastaks autod või hüvitaks nende väärtuse. S.Erro tunnistab, et S. Volkova oli temale võlgu 20 000 krooni, et kui S. Volkova helistas S. Errole 03.03.2011 ja ütles, et läheb J. Nga kohtuma ja saab raha, siis palus S. Erro S. Volkoval sellest rahast ka võlg tagasi maksta. 1.
7. S. Volkova ütluste kohaselt tekitati talle 28.02.2006 notariaalse tehinguga kahju ja ta needis ära talle kahju tekitanud J. N, V. C ja N. A. Ta tegeles A. Miga korteri ostumüügitehingu vormistamisega, kui nende suhtlemise käigus avaldas A. M soovi, et S. Volkova ja J. N ära lepiksid ja küsis, kas ta võiks J. Nle tema telefoninumbri anda. Eelnevast rääkis S. Volkova S. Errole, viimane omakorda rääkis temale kriminaalasjast, milles J. Nt kahtlustati autode omastamises. S. Erro teatas S. Volkovale ka seda, et J. N pettis pankasid, et üks tema auto on arestitud ja tahetakse arestida ka kinnisvara ning igal juhul läheb ta vangi, kuna tal on palju võlgasid. S. Erro andis talle ka nõu, kuidas ta peab suhtlemises J. Nga käituma ja kuidas peaks raha maksmine toimuma. S. Volkova ütlustest J.Nga kohtumistest nähtub, et ta teatas viimasele, et kui ta maksab temale langeva osa kahjust summas 100 000 krooni, siis võtab temalt needuse maha. S.Volkova ütlustest nähtub, et kohtumistel J.Nga kasutas ta ka S.Errolt saadud informatsiooni viimase suhtes menetletava kriminaalasja kohta sealhulgas ka informatsiooni võimaliku vangimineku kohta. S.Volkova ütlustest ei nähtu ja puuduvad ka muud tõendid, mis viitaksid sellele, et ta oleks kriminaalasja puutuvat informatsiooni kasutanud S.Erro soovitusel või nõudmisel. S. Volkova tunnistas, et laenas S. Errolt 20 000 krooni detsembris 2010, et S.Erro palus temalt 03.03.2011, et ta J.Nlt saadavast rahast vähemalt pool võlga ära maksta.
8. S. Volkovale on esitatud süüdistus KarS § 295 lg 1 pistise vahendamise eest. Riigiprokuratuuri 11.02.2011 jälitustoimingu loa taotlusest nähtub, et S. Volkova küsis 09.02.2011 S. Errolt andmeid J. N suhtes toimuvate kriminaalmenetluste kohta. Seega on menetleja juba kriminaalmenetluse alustamise päeval tuvastanud S. Volkova aktiivse rolli tema suhetes S. Erroga. Kuigi süüdistuses otseselt ei nimetata, kelle poolel S. Volkova pistise vahendajana tegutses, võib siiski aru saada, et teda süüdistatakse tegutsemises S. Erro poolel. 8 Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-7-08 väljendanud seisukohta, et „altkäemaksu vahendamine on vajaliku osavõtuga kuritegu. Vajaliku osavõtuga süüteo objektiivse koosseisu realiseerimiseks on vajalik teise isiku lisategu ning altkäemaksu vahendamise objektiivne koosseis eeldab obligatoorselt kas altkäemaksu andja ja/või võtja esialgset initsiatiivi.“ Menetleja on aga juba 11.02.2011 jälitustoimingu loa taotluses tuvastanud hoopis pistise vahendamises süüdistatava S. Volkova initsiatiivi, mis väljendus selles, et tema küsis S. Errolt andmeid J. N kriminaalasjade kohta. Peale J.N 10.02.2011 avalduses väljendatud oletuse ja tema poolt hiljem korduvalt väljendatud usu, ei viita ükski usaldusväärne tõend sellele, et S.Volkova poolt ebaseadusliku kuriteo matkimise käigus raha vastuvõtmine oleks olnud seotud J. N suhtes läbiviidavate kriminaalmenetlustega või et raha küsimise initsiatiiv oleks lähtunud S. Errolt, et S.Erro oleks raha nõudnud või et S. Erro oleks raha endale saama pidanud, välja arvatud 20 000 krooni, mida S. Volkova S.Erro palvel talle viimasel hetkel võla katteks maksta lubas. Oluline on märkida, et kuigi süüdistusest ei nähtu, kellele S.Erro pistist nõudis, selgub asjas olevaist tõendeist, et kogu J.Nlt saadav raha pidi jääma S. Volkovale. Seega oli ka selles osas otsustusõigus ja initsiatiiv S. Volkoval. Eeltoodust nähtuvalt ei ole tõendatud altkäemaksu (pistise) võtja esialgset initsiatiivi, kolmanda isiku lisategu, mis on pistise vahendamise objektiivse koosseisu obligatoorne tunnus ning mis pistise nõudmise puhul eriti jõuliselt peaks ilmnema. Seega puudub S. Volkova käitumises pistise vahendamise objektiivne süüteokoosseis ja kohtul puudub vajadus ja võimalus hinnata subjektiivse süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süüga seonduvat.
9. S. Errole esitati süüdistus KarS § 293 lg 2 p 2 - § 25 lg 2 järgi. KarS § 293 lg 2 p 2 sätestab vastutuse ametiisiku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vara või muu soodustuse vastuvõtmise eest vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo, või on seaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi, kui see on toime pandud pistise nõudmisega. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud süüdistuses kirjeldatud seos S.Erro prokuröritegevuse ja S.Volkova ning J.N omavahelise suhtlemise vahel. S.Volkovale esitatud süüdistust käsitlevas lõigus on juba leidnud käsitlemist asjaolu, et pole tuvastatud pistise nõudmises süüdistatava isiku initsiatiiv. Tõendamist on leidnud, et kui suhetes S.Volkova ja J.N vahel oli initsiatiiv kindlalt kuritegu matkival J.Nl, siis suhetes S.Erro ja S.Volkova vahel oli vähemalt käesolevas kriminaalasjas käsitlevates sündmustes initsiatiiv S.Volkoval. Kohtu hinnangul on S.Erro prokurörina töötades oluliselt rikkunud kutseeetika nõudeid kui jagas S.Volkovale informatsiooni J.N suhtes menetletava kriminaalasja kohta ja konsulteeris S. Volkovat J.Nga suhtlemisel. Samas pole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et S.Erro oleks toime pannud midagi mida saaks pidada J.Nlt raha (pistise) küsimiseks või nõudmiseks. Riigikohus on lahendi nr 3-1-1-95-12 leidnud, et „KarS § 293 lg-s 1 ettenähtud pistise võtmise objektiivne koosseis on käsitatav kärbitud tagajärjedeliktina. Pistise võtmise ja andmise objektiivse koosseisu vajalikuks ja samas küllaldaseks tingimuseks on pistise andja ja pistise võtja vahelise ekvivalentsussuhte olemasolu. Ekvivalentsussuhe tähendab sellist pooltevahelist sidet, mille raames on pistise võtja pistise andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Asjas ei ole tõendatud, et S. Erro oleks nõudnud või oma tegudega või vahendaja kaudu andnud J. Nle mõista, et raha maksmisel viimase poolt S. Volkovale ei esita ta vahistamistaotlust. 9 Kuigi J.N on algusest peale uskunud, et S.Volkova raha küsides ja vastu võttes tegutses S.Erro käsilasena, puuduvad tõendid, mis tema sellist oletust kinnitaksid. Kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid, mis kummutaksid S.Erro väite, et ta sidus J. N vahistamise, mitte raha maksmisega S. Volkovale, vaid tema poolt autode tagastamise või nende väärtuse hüvitamisega. Ta ütles ka uurijale J D, et J. N kutsutakse ülekuulamisele ja kui ta autosid välja ei anna, siis pöördub ta kohtusse taotlusega J. N vahistamiseks. Eelnimetatut kinnitavad tunnistaja, Ida Prefektuuri vanemuurija J. D ütlused, milledest nähtub, et ta pidas S. Erro tegevust selle kriminaalasja juhtimisel kompetentseks, et S.Erro teatas talle, et kui J.N 03.03.2011 uurimistoimingu ajal ei teata autode asukohta, siis pöördub ta vahistamistaotlusega kohtusse. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul tõendatud J. N ja S. Erro suhetes ekvivalentsussuhte olemasolu, mis on pistise võtmise objektiivse süüteokoosseisu vajalikuks tunnuseks. Kuivõrd S. Erro tegevuses puuduvad pistise võtmise objektiivse süüteokoosseisu tunnused, puudub kohtul vajadus ja võimalus kontrollida subjektiivse süüteokoosseisu, õigusvastasuse ja süüga seonduvat.
10. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-60-10 leidnud, et „kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel. See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik ümber kvalifitseerida“.

§ 268

lg 6 sätestab, et kohus võib kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähutvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. 4.

1. Süüdistatavate ütlustega on tõendatud, et S. Erro avaldas S. Volkovole J. N kriminaalasja kohtueelse menetluse andmeid. Seega tuleb hinnata, kas S. Volkova tegevus võib vastata KarS § 3161 koosseisu tunnustele. KarS § 3161 sätestab vastutuse kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete või kuriteo ärahoidmiseks või tõkestamiseks toimuva jälitusmenetluse andmete ebaseadusliku avaldamise eest isiku poolt, kellele need andmed said teatavaks seoses töö- või ametiülesannete täitmisega, kui sellega on tehtud võimatuks või oluliselt raskendatud kuriteona karistatava teo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamine või jälitustoimingu eesmärgi saavutamine jälitusmenetluses. Vaidlust ei ole, et S. Erro avaldas S. Volkovale J. N kriminaalasja kohtueelse menetluse andmeid. Samas ei esine kohtu hinnangul KarS 3161 objektiivse koosseisu tunnuseks olev asjaolu, mille kohaselt peab andmete avaldamisega olema tehtud võimatuks või oluliselt raskendatud kuriteo olemasolu või selle puudumise või muude tõendamiseeseme asjaolude tuvastamine. J. N kriminaalasja kohtueelse menetluse andmete avaldamine S. Erro poolt ei viinud selleni, et menetleja ei oleks suutnud tuvastada kuriteo olemasolu. Kohtu infosüsteemis kättesaadavate andmete kohaselt oli kriminaalasi sõiduautode omastamises J. N poolt saadetud kohtusse. Seega ei täitnud S. Erro oma tegevusega KarS §-s 3161 sätestatud teo objektiivset süüteokoosseisu. 4.
2. Kontrollida tuleb ka väljapressimise ja omavoli koosseise. KarS § 214 sätestab vastutuse varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. KarS § 257 sätestab vastutuse oma tõelise või oletatava õiguse 10 teostamise eest ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Nii väljapressimise kui omavoli puhul võiks rääkida vastavalt kas varalise kasu nõudmisest (KarS § 214) või oletatava õiguse teostamisest (KarS § 257), millega kaasnes ähvardus piirata isiku vabadust. Kriminaalasjas kogutud tõenditest nähtuvalt polnud J.Nl enne 12.02.2011 s.o. enne kuriteo matkimise alustamist mingit reaalset alust arvata, et S.Volkova või S.Erro temalt midagi nõuavad või oleks esitanud talle ähvardusi tema vabaduse piiramise kohta. Tõendatud on, et S.Volkova lubas S.Nlt needuse maha võtta, kuid J.N ütlustest nähtub, et sedagi ei võtnud ta tõsiselt. Kohtul puudub alus arvata sedagi, et hiljem, s.o. ebaseadusliku kuriteo matkimise käigus oleks põhjust S.Errot või S.Volkovat süüdistada väljapressimises või omavolis või J.N vabaduse piiramises või sellega ähvardamises raha saamise eesmärgil. Puuduvad tõendid selle kohta, et S.Erro või S.Volkova oleksid J.Nlt raha nõudnud. Nii J.N kui S.Volkova ütlustest nähtub, et kõik nende kohtumised toimusid J.N initsiatiivil, et üks soovis anda (matkijana) ja teine vastu võtta 100 000 krooni, mis vastas S. Volkova arvates J. N osale temale 28.02.2006 notariaalse tehinguga tekitatud kahjust. 4.
3. Kõike ülaltoodut kogumis arvestades tuleb süüdistatavad neile esitatud süüdistuses õigeks mõista. Menetluskulud
4. Menetluskuludeks on S.Errol toimiku paljundamise kulu kaitsjale 0.45 eurot ja riigi õigusabi eest kohtueelsel menetlusel 282.46 eurot. S.Volkova menetluskulud on 0.45 eurot toimiku paljundamise kulu kaitsjale, riigi õigusabi kulu kohtueelses menetluses 363.58 eurot ja riigi õigusabi kulu kohtumenetluses 1792.80 eurot.

§ 181lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik.

S. Erro esitas taotluse mõista riigilt tema kasuks välja 14 224 eurot valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks.

§ 175

lg 1 p 1 sätestab, et menetluskulud on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Arvestades seda, et käesolev vaidlus oli keeruline ja töömahukas, on valitud kaitsjale makstud tasu mõistliku suurusega.

§ 181lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel rahuldab kohus S.

Erro taotluse ja mõistab Eesti Vabariigilt S. Erro kasuks välja 14 224 eurot menetluskulude katteks. Kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) Tiit Kullerkupp Tartu Ringkonnakohtu 20.01.2014 kohtuotsuse RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus Silvi Erro ja Svetlana Volkova õigeksmõistmises neile esitatud süüdistuses jätta muutmata.
2. Apellatsioon jätta rahuldamata.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Silvi Erro kasuks välja 1512 (üks tuhat viissada kaksteist) eurot Silvi Erro poolt enda valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. 11 Kohtuotsus jõustus
4. veebruaril
5. a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega. Nooremreferent (allkirjastatud digitaalselt) Lea Herne 12