KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§-s 113 sätestatud viivise kohaldamine läbi RVastS § 7 lg 4 oleks vastuolus taotleja ja PRIA vahelise avalik-õigusliku suhte olemusega. EL-i ühise põllumajanduspoliitika toetuste määramisel ja väljamaksmisel on oma kindel reeglistik. Investeeringutoetusi antakse EL-i õiguse ja selle rakendamiseks vastu võetud siseriikliku õiguse alusel ja suures osas EL-i rahadest. Nõukogu 21.06.

1. a määrus (EÜ) nr 1290/2005, nõukogu 20.09.
2. a määrus (EÜ) nr 1698/2005 ega ka Komisjoni 15.12.
3. a määrus (EÜ) nr 1974/2006 ei näe ette viiviste maksmist toetuse väljamaksmisega viivitamise korral. Seda ei näe ette ka liikmesriigi toetuse määramist ja maksmist reguleerivad õigusaktid. Eelnevast tulenevalt pole kuskil sätestatud, millistest vahenditest ning millises määras viivist maksta tuleks. Halduskohtu seisukohta toetab Tartu Ringkonnakohtu 27.04.
4. a otsus asjas nr 3-10-2573, milles leiti, et EL-i ühise põllumajanduspoliitika toetusabinõude määramise asjades ei saa viivist kohaldada ka põhjusel, et avaliku sektori kulutused ettevõtetele antavale abile ei tohi ületada abi ülemmäärasid (määruse nr 1698/2005 art 70 lg 8). Viivist tuleb käsitada avaliku sektori abistava kulutuse osana ning kuna avaliku sektori abistavatele kulutustele on kehtestatud ülemmäärad, ei tohi neid viivise väljamõistmisega varjatult suurendada. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5. M.S. i 27.06.
6. a apellatsioonkaebuses (tl 42-44) palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kohustada PRIA-t tasuma väljamaksega viivitamise eest viivist 9556,16 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest ning kohustada PRIA-t tasuma viivise väljamaksmisega viivitamise eest viivist kuni kohtuotsuse täitmiseni. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohus rikkunud menetlusõigusnorme. Nimelt ei ole kohus oma otsust igakülgselt ning kõiki kaebaja väiteid arvestades motiveerinud. Kohus jättis hindamata kaebaja väite tema õiguspärase ootuse kohta, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mistõttu jõudis kohus ebaõige lahendini. Kohus jättis käsitlemata kaebaja viited KonkS-ile ja määrusele nr 659/
7. Kohus ei analüüsinud üldse kaebaja viiteid Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-132-04 ja 3-2-1-66-05 (millele on viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-83-10 p-s 22), kus on selgitatud viivise olemust ja mõtet. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, jättes kohaldamata VÕS § 113, kuigi viivise määramise alused olid olemas ning vastustaja oli ise tekitanud viivituse olukorra. Halduskohus nõustus Tartu Ringkonnakohtu otsuse põhjendustega asjas nr 3-10-1273, et puudub kord viiviste maksmiseks, kuigi kaebaja on viidanud määrusele nr 659/1999, mis sellise võimaluse annab. Kuivõrd nimetatud määrus annab õiguse viivisenõudeks, on ebaõige kohtu seisukoht, et viivisenõue oleks vastuolus avalik-õigusliku suhte iseloomuga.
8. PRIA 30.08.
9. a vastuses (tl 51-52) palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastustaja hinnangul ei saa toetuse saajal olla õiguspärast ootust, et toetuse määramisel talle igal juhul toetus välja makstakse. Toetuste väljamaksmine on tingimuslik ja sellel on oma spetsiifiline reeglistik. Viivise maksmist toetuse väljamaksmisega viivitamisel ei näe ette ei EL-i ega liikmesriigi asjakohased õigusaktid. Kaebaja on KonkS § 42 lg-le 3 viidates jätnud tähelepanuta, et KonkS § 30 lg 3 p-st 2 tulenevalt käesolevas asjas KonkS § 42 kohaldamisele ei kuulu. Asjakohatu on ka viide määrusele nr 659/1999, sest selle määruse art-s 93 käsitletakse maksudesse puutuvat, kuid toetusi ei saa defineerida maksudena. Asjaolu, et kohus eelnevaid õigusakte ei käsitlenud, ei tähenda, et otsus on põhjendamata. Kaebaja ei viidanud ka ise oma väite põhistamiseks ühelegi konkreetsele määruse nr 659/1999 artiklile ega põhistanud, miks seda määrust üldse kohaldama peaks. Riigikohus sedastas lahendi nr 3-3-1-83-10 p-s 22 seda,

§ 113

kohaldamine ei ole vastuolus avalik-õigusliku regressinõude olemusega, kuid mitte seda,

§ 113kohaldamine on kooskõlas igasuguse avalik-õigusliku suhte olemusega.

Antud asjas pole tegemist regressinõudega, mistõttu ei saa automaatselt kohaldada Riigikohtu seisukohta. Vastustaja ei nõustu kaebajaga ka selles, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Vastustaja on juba selgitanud, et EL-i ühise põllumajanduspoliitika toetuste maksmisega viivitamise puhul ei ole viivise maksmist ette nähtud ning pole õige ega võimalik kohaldada VÕS §

1. Teiseks ei saa viivise väljamõistmisega varjatult suurendada avaliku sektori abistavatele kulutustele kehtestatud ülemmäärasid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 29.05.
3. a otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Seoses apellatsioonkaebusega märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses väljendatud seisukohaga, et Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetusabinõude määramisel ja väljamaksmisel on oma kindel reeglistik. Nõukogu määrus (EÜ) nr 1290/2005, nõukogu määrus (EÜ) nr 1698/2005 ja ka komisjoni (EÜ) määrus nr 1974/2006 ei näe ette viivise maksmist toetuse väljamaksmisega viivitamise korral. Samuti ei näe viivise maksmist ette siseriikliku toetuse määramist ja maksmist reguleerivad õigusaktid. Kuna Euroopa Liidu õigus viivise maksmist makseagentuuri poolt maksetega hilinemisel käesoleval ajal ette ei näe, pole kusagil sätestatud, millistest vahenditest (kas Euroopa Liidu või liikmesriigi) peaks viivist maksma ja milline võiks olla selle viivise määr.
5. Viivist ei saa Euroopa ühise põllumajanduspoliitika toetusabinõude määramise asjades kohaldada ka seetõttu, et avaliku sektori kulutused ettevõttele antavale abile ei tohi ületada abi ülemmäärasid. Nõukogus määruse (EÜ) 1698/2005 art 70 lg 8 kohaselt peavad avaliku sektori kulutused ettevõtetele antavale abile üldjuhul vastama riigiabi suhtes sätestatud abi ülemmääradele. Sama määruse art 2 p i sätestab, et avaliku sektori kulutused on kõik tegevuse finantseerimiseks antavad riiklikud panused, mis pärinevad riigi või piirkondlike või kohalike asutuste või Euroopa ühenduste eelarvest või mistahes muud samalaadsed kulutused. Sisuliselt oleks ka viivis selle väljamõistmise korral riiklik panus, mistõttu tuleb ka seda lugeda avaliku sektori abistava kulutuse osaks. Seoses sellega, et avaliku sektori abistavatele kulutustele on kehtestatud ülemmäärad, siis ei tohi viivise väljamõistmisega neid varjatult suurendada. Asjakohatud on kaebaja viited Tartu Halduskohtu 07.02.
6. a otsusele haldusasjas nr 3-10-2573 kuna see on viivistega seotud osas tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012 otsusega. Samuti on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja ei saa toetuda EÜ määrusele nr 659/1999, sest selle määruse art-s 93 käsitletakse maksudesse puutuvat, kuid toetust ei ole võimalik määratleda kui maksu. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja viitega KonkS § 43 lg-le 3, kuna seal on käsitletud riigiabi tagasinõudmist koos intressidega. Samas KonkS § 30 lg 3 p 2 kohaselt, mis käsitleb riigiabi selles peatükis sätestatut, va § 49 lg 5 ja 492 sätestatut, ei kohaldata põllumajandusliku tootmise, töötlemise, turustamise või metsandusega seotud abi suhtes, mille andmine on reguleeritud maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse või Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadusega. Seega on asjakohatu kaebaja viide KonkS § 43 lg-le
7. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et antud juhul on asjakohatud kaebaja viited Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-83-
8. Käesoleval juhul ei ole tegemist analoogse olukorraga. Kaebajal on õigus tema taotluse nõuetekohasuse korral saada toetust. Samas puudub vastustajal kaebaja taotluse saamisel kohustus toetus kindlasti välja maksta ja selle saamine või mittesaamine selgub alles haldusmenetluse lõpptulemusena. Seega ei saa rääkida võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisest, mille puhul oleks õigus nõuda viivise väljamaksmist.
9. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust ei ole esitanud. Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/