3-11-2963/26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni
2. a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-2963 Haldusasi G.I kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Kodakondsusja migratsiooniosakonna 28.09.2011 otsuse nr 15.3-04/381 tühistamiseks. kirjalik menetlus Menetlusvorm Menetlusosalised kaebuse esitaja G.I, vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveameti Kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratlemise büroo (edaspidi PPA) 28.09.2011 otsusega nr 15.3-04/381 (t.lk.7-14) tunnistati kehtetuks G.I pikaajalise elaniku elamisluba nr EL26F992107 alates 28.09.
4. Otsuse tegemise aluseks oli välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 241 lg 1 p 2, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Otsuses kirjeldas PPA G.I poolt toimepandud kuritegusid ja selle eest talle määratud karistusi ning arvestades tema poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust leidis PPA, et G.It võib pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks, millest tulenevalt on põhjendatud tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, kuna avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles G.I sidemed Eestiga. Seega leidis PPA, et G.I puhul esineb VMS § 241 lg 1 p-s 2 sätestatud alus pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. 22.12.2011 esitas G.I Tallinna Halduskohtule kaebuse (t.lk.1-33) PPA 28.09.2011 otsuse nr 15.3-04/381 tühistamise nõudes. 23.12.2011 määrusega andis Tallinna Halduskohus G.I kaebuse kohtualluvuse korras üle Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale (t.lk.36). 16.02.2012 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. KAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
5. Kaebuse esitaja palub kohtul tühistada PPA 28.09.2011 otsus nr 15.3-04/
6. Kaebaja palub kohtul arvestada, et on sündinud Eesti Vabariigis, siin elanud kogu elu, ega kujuta ette oma elu väljaspool Eestit. Kaebaja selgitab, et tema ohtlikkuse hindamisel tuleks pöörata tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2010 otsusele nr 1-09-21986, milles kohus on karistanud teda tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning asjaolule, et ta kannab karistust Viru Vangla avavangla osakonnas, kuhu lubatakse vaid väheohtlike inimesi, on kogu aja osalenud tööhõives ja seoses tööga viibib tihti väljaspool vanglat, mis poleks võimalik, kui ta oleks ohtlik. Kaebaja märgib, et kahetseb oma kuritegu, mille eest teda karistati karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 121 alusel ja leiab, et temast on ülekohtuselt maalitud pilt kui erakordselt ohtlikust kurjategijast, kes kujutab ohtu riigile. Kaebaja märgib, et soovib vabanedes oma elu korda saada, tal on pooleli lahutusprotsess abikaasaga, kes on Vene Föderatsiooni kodanik ning soovib jääda Eestisse, kus on tema lähisugulased ja maetud tema vanemad. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
7. PPA palub vastuses kaebusele (t.lk.57-60) jätta kaebus rahuldamata ning leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane, kaalutletud ning proportsionaalne. PPA selgitab, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel on PPA lähtunud kehtivast seadusest ning hinnates kõiki asjaolusid, on kaalumise tulemusena leitud, et G.I suhtes kuulub kohaldamisele VMS § 241 lg 1 p 2, kuna isik kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA märgib, et kaebajast tulenevale ohule on vaidlusaluses otsuses tuginetud Harju Maakohtu 10.05.2010 otsusele kriminaalasjas nr 1-09-21986, mille kohaselt on G.I süüdi mõistetud narkokuriteos ning talle on karistuseks määratud 3 aastat ja 2 kuud vangistust.
8. Vastustaja selgitab, et haldusorgan on kaebuse esitaja elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse käigus hinnanud kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eestiga koosmõjus teiste asjaoludega, sh isiku karistatusega. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne meede riigi julgeoleku tagamiseks, millest tulenevalt on õigustatud ka kaebaja õiguste piiramine. PPA märgib, et riik ei ole võtnud kaebuse esitajalt võimalust elada täisväärtusliku perekonnaelu, vaid kaebaja on ise eraldanud ennast võimalusest elada perekonnaelu, pannes toime kuriteo, mille eest kannab vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas. Ebameeldivused, mis kaasnevad kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ning tema perekonna- ja eraelu kaitsmise vajadus ei kaalu üles vajadust kaitsta teisi Eestis viibivaid isikuid kaebuse esitajast lähtuva ohu eest. PPA leidis, et G.I ei ela Eestis perekonnaelu VMS mõttes ning seega ei kaasne pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega tugevat riivet tema perekonnaelule. Ohuna riigi julgeolekule käsitletakse G.I kriminaalkorras karistamist isikuvastase, rahvatervisevastaste ja üliohtliku kuriteo toimepanemise eest.
9. 09.02.2012 toimunud videokonverentsina peetaval kohtuistungil jäid pooled kirjalikult esitatu juurde ega esitanud olulisi täiendusi. Vastustaja esindaja märkis, et tema arvates on riik oma seisukoha avaldanud eelneva kriminaalmenetluse käigus ning elamisloa pikendamise aluseks on see, et kaebaja on Eestis sündinud, siin hariduse saanud ja elanud Eestis. Kaebaja ei ole toime pannud rasket kuritegu, teda on karistatud alammäära karistusega, ringkonnakohus tühistas lisakaristuse ja kaebaja ei ole ohtlik. Kaebaja esindaja märgib, et 2 kaebajal on küll võimalik taotleda tähtajalist elamisluba, kuid selle saamise alused on põhimõtteliselt samad, mis pikaajalise elamisloa puhul ning seega puudub garantii, et kaebajale see väljastatakse. Kaebaja esindaja arvamuse kohaselt puuduvad alused kaebajalt elamisloa äravõtmiseks ning palub otsuse tühistada. Vastustaja esindaja märgib, et kaebaja on korduvalt kriminaalkorras karistatud ning narkootikumid kujutavad ohtu rahva tervisele ja julgeolekule, kaebaja ei oma Eestis peresidemeid ning PPA ei saa anda garantiid, et kaebajale väljastatakse tähtajaline elamisluba. Kaebaja suhtes väljasaatmist ei ole kaalutud, vaid muutub ainult tema staatus ning võetakse arvesse, et lisakaristus on tühistatud. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
10. G.I vaidlustas Tartu Halduskohtus PPA 08.04.2011 „Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-04/381“. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on haldusorgani kaalutlusõiguse alusel langetatav otsus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Kohus ei teosta selle raames antud haldusaktide kontrollimisel ise kaalutlusõigust, vaid hindab sisulisest küljest üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud, kas otsus jääb kaalutlusõiguse piiresse, kas ei ole tehtud kaalutlusvigu, kas haldusakti eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid on järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-s 54, mille kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlusalune otsus (t.lk.7-14) on antud pädeva haldusorgani poolt, kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, sest VMS § 241 lg 1 p 2 ja § 242 kohaselt on PPAl õigus tunnistada pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. HMS § 55 lg 1 ja § 56 lg 2 ja 3 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning selle põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlused, millest on haldusakti andmisel lähtutud. Vaidlusalune otsus vastab kõigile neile nõuetele, sest selles on märgitud arvestatud faktiliste asjaolude kirjeldus, viited õigusaktide asjakohastele sätetele ning otsus on üheselt mõistetav.
11. VMS § 241 lg 3 kohaselt tuleb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, isikuga seotud ohte, võtta arvesse tema Eestis elamise kestust, vanust, elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi talle ja ta perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. PPA poolt kohtule esitatud dokumendid kinnitavad, et enne otsuse tegemist on kogutud asjaolude selgitamiseks tõendeid, kaebajale on teatatud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse algatamisest, loetletud selles kaalumisele tulevad asjaolud ning antud võimalus oma seisukoha ja vastuväidete esitamiseks. G.I on seda ka teinud ja viidanud seejuures oma pikaajalisele Eestis elamisele, siin elava perekonnaga seotud õiguste rikkumisele ning sidemete puudumisele Venemaaga. PPA otsuses on kõiki kaebaja väiteid põhjalikult käsitletud ning leitud, et G.I suhtes esineb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus - PPA leidis, et G.I näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA on märkinud, et õigus pikaajalise elaniku elamisloale ei ole absoluutne ja riik saab seda enda ja teiste riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgil ka piirata. Seejuures on haldusorgan leidnud, et kaebaja poolt toimepandud kuritegu kahjustab olemuselt Eesti 3 elanikkonna elu ja tervist ning avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles tema pikaajalised sidemed Eestiga. PPA on viidanud ka Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003 otsusele nr 3-3-1-14-03, milles on asutud seisukohale, et isiku teatav käitumine minevikus võib anda piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks riigi julgeolekule. Seega on PPA rakendanud vaidlusaluse otsuse tegemisel HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet, lähtunud kaebaja selgitustest ja kaalunud kõiki asjaolusid, mis nähtuvad ka piisava täpsusega koostatud haldusaktis (PPA otsuses).
12. Ilmselgelt mõjutab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine seda omanud isiku õigusi ning eeldab seetõttu mõjuvat põhjust. G.I näol on tegemist välismaalasega, kes kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. G.I pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel sai määravaks tema poolt toime pandud raskest rahvatervise- ja isikuvastasest kuriteost tulenev ohtlikkus (VMS § 241 lg 1 p 2). Käesoleval hetkel kannab kaebaja narkokuriteo ja tulirelva ebaseadusliku käitlemise eest vabadusekaotuslikku karistust Viru Vanglas, kes on PPA-le edastatud riskihindamises (t.lk.29-30) pidanud teda avalikkusele ohtlikuks isikuks, kuid märkinud sealjuures, et G.Il on madal riskiprotsent uue kuriteo sooritamise osas. Narkootiliste ainete suures koguses käitlemise ja müümisega on ohustatud kogu ühiskond ehk rahvatervis. Nähtuvalt riskihindamisest kuuluvad G.I suhtlusringkonda kriminaalse taustaga isikud, kellega suhtlemine võib negatiivselt mõjutada isiku käitumist vabaduses. Arvestades, et G.It on korduvalt karistatud narkootikumidega seotud kuriteo eest, on PPA järeldanud, et kaebajat võib pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks, kuna narkootikumidega seotud kuriteod on oma olemuselt suure hulga inimeste tervist kahjustavad ja seetõttu eriti ohtlikud. Samuti tugines vastustaja oma otsuses Riigikohtu 11.12.2006 otsuses nr 3-1-1-103-06 märgitule, mille kohaselt kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude puhul, millisteks on näiteks seksuaal- ja narkokuriteod. Vastustaja on oma otsuses toonud välja ka Viru Maakohtu 11.06.2011 otsuses nr 1-09-21986 märgitu, mille kohaselt ei ole G.Il vabanedes kindlat töökohta, ega sissetulekuallikat, mis raskendab toimetulekut ja suurendab uue kuriteo toimepanemise ohtu. Vastustaja märkis, et G.I on oma käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ja põhiseaduslike väärtuste vastu, mistõttu on väheusutav, et kaebaja hakkab elama õiguskuulekalt.
13. Euroopa Liidu õiguse üldiste põhimõtete kohaselt on igal riigil endal õigus otsustada välismaalaste riiki lubamise, nende seal viibimise aja ja tingimuste ning väljasaatmise üle. Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ artikkel 9 kolmandas punktis on selgelt kehtestatud, et liikmesriigid võivad ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust vastavale staatusele juhul, kui ta kujutab endast ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Seega ei ole õigus pikaajalise elaniku elamisloale absoluutne ja riik saab seda enda ja riigis elavate isikute huvide kaitsmise eesmärgist lähtuvalt ka piirata. Mõiste avalik julgeolek tähendab kõigi ühiskonnaliikmete objektiivselt ohutut eksistentsi riigis ning ka elanikkonna subjektiivset usaldust taolise olukorra jätkumiseks. Põhiseaduslikud õigused ei ole absoluutsed, vaid neid võib piirata ning G.I õigused on juba piiratud tema enda käitumise tagajärjel määratud vabadusekaotusliku karistusega. Isiku õiguste piiramisel tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, mille kohaselt võib isiku õigusi piirata nii palju, kui vajalik ja nii vähe, kui võimalik. Välismaalasel ei ole absoluutset õigust pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks, ega saa tekkida selle saamise suhtes õiguspärast ootust, eriti veel olukorras, kus isik ise on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid. Pannes toime tahtliku kuriteo, pidi isik arvestama, et karistusega kaasnevad 4 kitsendused, milleks on muuhulgas ka pikaajalise elaniku elamisloast ilmajäämine. Seega on G.I ise oma seadusevastase käitumisega end sellisesse olukorda pannud ning tal tuleb taluda sellega kaasnevaid seadusest tulevaid kitsendusi. Kohus on seisukohal, et PPA on õigesti leidnud, et selline piirang toob küll kaebajale kaasa ebamugavusi, kuid on proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes, milleks on kaitsta teiste Eestis elavate isikute õigusi, mida G.I on oma tahtliku kuritegeliku tegevusega rikkunud. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 näeb ette, et riigi julgeoleku ühiskonna turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks on võimalik sekkuda perekonnaelu puudutavate õiguste kasutamisse. Kohus rõhutab, et põhiseadusega kaitstavaid põhiõigusi saab kaebaja realiseerida ka tähtajalise elamisloa alusel, mis ei anna kaebajale niivõrd ulatuslikke õigusi, kui pikaajalise elaniku elamisluba ning aitab riigil efektiivsemalt kontrollida Eestis elamisloa alusel elavaid isikuid.
14. Kohus nõustub selles osas vastustajaga, et kuna G.I on toime pannud raske rahvatervisevastase kuriteo, on ta teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane. Asjaolud, et kaebaja on pikka aega Eesti riigis elanud, tema lähisugulased ja täiskasvanud poeg asuvad siin ja tema vanemad on siia maetud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele. Tulenevalt eeltoodust on G.I Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend. Hinnates kõiki haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ning vastastikkuses seoses leiab kohus, et PPA on 28.09.2011 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.3-04/381 tegemisel hinnanud kõiki asjaolusid, otsus on kaalutletud ja seadusega kooskõlas ning puudub alus selle tühistamiseks.
15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohtuotsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustaja ei ole nõudnud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Mare Krull kohtunik 5