3-11-2963/44

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene ja Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 23.08.2013, Tartu Haldusasja number 3-11-2963 Haldusasi G.I. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Kodakondsus- ja migratsiooniosakonna 28.09.2011. a otsuse nr 15.304/381 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 27.06.2012. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine G.I. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja G.I. , esindaja advokaat Heiki Kuningas Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet RESOLUTSIOON 1. Võtta haldusasja materjalide juurde Viru Vangla poolt 09.07.2012 G.I. kohta koostatud „Kinnipeetava individuaalne täitmiskava“. 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.06.2012. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 23.09.2013. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. G.I. on sündinud 21.03.1965 Eestis ning ta on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 27.05.1999. a otsusega anti G.I. le Eestis alaline elamisluba. 01.06.2006 jõustunud välismaalaste seaduse muudatusega omandas G.I. alates 01.06.2006 pikaajalise elaniku elamisloa. 2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) algatas 26.04.2011 G.I. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse. PPA tugines välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 241 lõike 1 punktile 2, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. PPA hindas ohuna avalikule korrale ja julgeolekule G.I. kolme kuritegu: 1 1) 2002. aastal mõistis Soome Vabariik G.I. süüdi kuriteos, millega G.I. püüdis Saksamaalt Soome toimetada 77,5874 kg hašišit. Teda karistati 3-aastase vangistusega. 2) 17.04.2009. a otsusega mõistis Pärnu Maakohus G.I. süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 121 (teise inimese tervise kahjustamine, samuti löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine) alusel. G.I. tungis peretüli käigus kallale enda abikaasale. Kohus määras G.I. le rahalise karistuse 255,65 eurot. 3) Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja 10.05.2010. a otsusega mõisteti G.I. süüdi KarS § 184 lõike 1 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu või muu ebaseaduslik käitlemine) ja § 418 lõike 1 (tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseaduslik käitlemine) alusel ning talle määrati karistuseks 3 aastat ja 2 kuud vangistust. 3. G.I. esitas 17.05.2011 PPA-le oma arvamuse ja vastuväited pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise aluseks olevate asjaolude kohta (tl 8-9). PPA hindas esitatud arvamust ja vastuväiteid ning asus seisukohale, et G.I. suhtes esineb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. 4. Politsei- ja Piirivalveameti 28.09.2011. a otsusega nr 15.3-04/381 (tl 7-14) tunnistati G.I. pikaajalise elaniku elamisluba nr EL26F992107 alates 28.09.2011 kehtetuks. Võttes aluseks VMS § 241 lg 1 p 2 ja arvestades G.I. poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust, leidis PPA, et G.I. t saab pidada Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustavaks isikuks. PPA otsustas, et avalik huvi teiste Eestis elavate isikute õiguste kaitsmiseks kaalub üles G.I. sidemed Eestiga. 5. 14.10.2011 esitas G.I. PPA otsus peale vaide (tl 17-19). 18.11.2011 otsusega jättis PPA vaide rahuldamata (tl 19-23). Lisaks G.I. korduvale kriminaalkorras karistamisele võttis PPA oma otsuses arvesse ka Viru Maakohtu 15.06.2011 otsust G.I. viimases kriminaalasjas nr 1-09-21986. Maakohus märkis, et vabanedes ei ole G.I. l kindlat töökohta ega sissetulekuallikat, mis raskendab toimetulekut ja suurendab uue kuriteo toimepanemise ohtu. Samuti märkis kohus, et G.I. l oli enne kuriteo toimepanemist töö- ja elukoht, kuid ka need asjaolud ei takistanud kuriteo toimepanemist. G.I. suhtlusringkonda kuuluvad kriminaalse taustaga isikud ning oma abikaasale kujutab G.I. füüsilist ohtu. Maakohus juhtis tähelepanu ka sellele, et G.I. poolt toime pandud viimased kaks kuritegu on tehtud vaid mõnekuulise vahega. Sellest nähtub, et G.I. õiguskuulekas käitumine vabaduses ei ole tõenäoline. 6. 22.12.2011 esitas G.I. halduskohtule kaebuse (tl 1-3) PPA 28.09.2011. a otsuse nr 15.3-04/381 tühistamise nõudes. Kaebuses palus G.I. kohtul arvestada, et ta on sündinud Eesti Vabariigis, elanud siin kogu elu ega kujuta ette oma elu väljaspool Eestit. Kaebaja selgitas, et tema ohtlikkuse hindamisel tuleks pöörata tähelepanu Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2010. a otsusele nr 1-09-21986, milles kohus on karistanud teda tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra ning asjaolule, et ta kannab karistust Viru Vangla avavangla osakonnas, kuhu lubatakse vaid väheohtlikke inimesi. G.I. on kogu aja osalenud tööhõives ja seoses tööga viibib tihti väljaspool vanglat, mis ei oleks võimalik, kui ta oleks ohtlik. Kaebaja märkis, et kahetseb oma kuritegu, mille eest teda KarS § 121 alusel karistati ja leidis, et temast on ülekohtuselt maalitud pilt kui erakordselt ohtlikust kurjategijast, kes kujutab ohtu riigile. Kaebaja märkis, et soovib vabanedes oma elu korda saada, tal on pooleli lahutusprotsess abikaasaga ning ta soovib jääda Eestisse, kus on tema lähisugulased ja kuhu on maetud tema vanemad. 2 7. Tartu Halduskohus jättis 27.06.2012. a otsusega (tl 128-139) G.I. kaebuse rahuldamata. Tartu Halduskohus nõustus PPA seisukohaga, et G.I. on narkootiliste ainete suures koguses käitlemise ja müümisega korduvalt toime pannud raske rahvatervisevastase kuriteo, olles seega teistele isikutele, avalikule korrale ja riigi julgeolekule ohtlik välismaalane. Halduskohus viitab Riigikohtu 12.12.2006. a otsusele asjas nr 3-1-1-103-06, milles on öeldud, et kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt sõltuvuskuritegude korral. Asjaolud, et kaebaja on pikka aega Eesti riigis elanud, tema lähisugulased ja täiskasvanud poeg elavad siin ja tema vanemad on siia maetud, ei kaalu üles temast lähtuvat ohtu Eesti riigile ning Eestis elavatele inimestele. Kohus asus seisukohale, et G.I. Eestis pikaajalise viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend, otsus on kaalutletud ja seadusega kooskõlas ning puudub alus selle tühistamiseks. 8. G.I. kandis kinnipidamisasutuses karistust 17.08.2009 kuni 17.10.2012. PPA koostas 17.10.2012 G.I. le koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (tl 172-173), millest nähtub, et kaebaja lahkus Eesti Vabariigist 25.10.2012. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 9. G.I. esitas apellatsioonkaebuse (tl 140-142), milles palus halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldada G.I. kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1. a)Kaebaja on seisukohal, et Tartu Halduskohtu otsus ei ole kooskõlas menetlusnormidega, sest ei ole uuritud põhjalikult kõiki asjas olevaid tõendeid ega vastatud kõigile kaebaja väidetele.
2. b)Halduskohtu otsuses ei ole ära toodud põhjendusi, kuidas kujutab kaebaja endast tõsist ohtu riigile ning kuidas on ta jätkuvalt tulevikus ohtlik. Uurimisprintsiipi rikkudes ei ole halduskohus tähelepanu pööranud G.I. kriminaalasja materjalidele, vaid kõigest konstateerinud, et G.I. on süüdi mõistetud.
3. c)Halduskohtu otsuses esitatud väide, et kaebajat on korduvalt karistatud narkootikumidega seotud kuriteo eest on väär ja ei tugine karistusregistri andmetele. Rahvatervisevastane kuritegu on toime pandud esmakordselt ning see on pigem juhuslikku laadi kui elustiil.
4. d)Halduskohus on Viru Vangla poolt tehtud G.I. iseloomustusele (tl 29-30) tuginedes jätnud tähelepanuta selle positiivsed argumendid ning asjaolu, et vangla toetab kaebaja ennetähtaegset vabanemist. Kohus on nimetatud iseloomustusele tuginedes vastukäivalt märkinud, et kaebaja on ohtlik, kuid uue kuriteo toimepanemise risk on madal.
5. e)Viru Vangla poolt tehtud iseloomustusest nähtub, et G.I. saaks Eestis elama asuda abikaasa ja poja juurde. Seega lõhuks pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine perekondlikke sidemeid ja oleks põhiseadusliku õiguse oluline riive. G.I. elu on seotud olnud ainult Eestiga.
6. f)G.I. kriminaalasja menetluses kaalus kohus avalikku huvi ja kaebaja põhiseaduslike õiguste võimalikku riivet ning leidis, et kaebaja suhtes lisakaristuse kohaldamine sissesõidukeeluga väljasaatmise näol ei ole põhjendatud. Käesolevas haldusmenetluses on samuti menetluse esemeks kaebaja õigus Eestis elamiseks. Faktilised asjaolud, millele riik erinevates menetlustes tugineb on samad ja muutumatud. Kui riik ei pea ühes menetluses isikut niivõrd ohtlikuks, et teda välja saata, siis ilma olulise põhjuseta ei saa riik isikut teises sarnases menetluses teisiti hinnata.
7. g)Halduskohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et PPA on vastuses G.I. vaidele (tl 23) pikaajalise elamisloa tühistamise otsusele vasturääkivalt väitnud, et G.I. saab taotleda 3 tähtajalist elamisluba. Kaebaja leiab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alused on samad, mis pikaajalise elamisloa tühistamise alused. G.I. arvates on PPA vasturääkiv väide mõjutanud kohtu otsust.
8. h)Viru Vangla 09.07.2012. a väljastatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas märgitakse, et kaebaja osaleb riigikeele kursustel, omab keskharidust ning on lisaks omandanud mitmeid erialasid, vabanemisjärgselt omab kindlat eluaset ning talle on garanteeritud töökoht. Kaebaja on huvitatud suhtlemise katkestamisest kriminaalkorras karistatud isikutega ning tal ei ole tuvastatud ühtegi sõltuvuskäitumisega seotud probleemi. Täitmiskavale tuginedes saab väita, et G.I. ohtlikkus tulevikus on välistatud. Seega ei ole alust elamisloa kehtetuks tunnistamiseks. Apellatsioonkaebuses palutakse kohtul uue tõendina asja juurde võtta Viru Vangla poolt koostatud kinnipeetava individuaalne täitmiskava. Tõendit ei saanud esitada halduskohtu menetluses, sest see väljastati peale halduskohtu otsuse tegemist. 10. Vastustaja leiab 04.10.2012 ringkonnakohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 155-160), et vaidlustatud Tartu Halduskohtu ja haldusorgani otsused G.I. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise osas on õiguspärased, proportsionaalsed ning põhjendatud. PPA ei ole pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega rikkunud isiku õigusi. Vastustaja põhjendused:
9. a)Halduskohus on otsuse teinud kooskõlas menetlusnormidega. Kohus ei teosta pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kui haldusakti andmisel rakendatud kaalutlusõiguse kontrollimisel ise kaalutlusõigust, vaid hindab sisulisest küljest üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kaalutlusõiguse piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid järgitud. Haldusakt anti VMS § 243 alusel välja pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas.
10. b)G.I. kujutab endast ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Tema Eestis viibimise õiguse piiramine on võimalik, vajalik, mõõdukas ja proportsionaalne vahend vaatamata sellele, et ta on Eestis sündinud, siin viibivad tema lähedased, ta töötab avavanglas ja tahaks ka edaspidi siin elada. Ohuna riigi julgeolekule käsitletakse G.I. kriminaalkorras karistamist isikuvastase, rahvatervisevastase ja üliohtliku kuriteo toimepanemise eest, millest raskeimaks võib lugeda narkootikumidega seotud rahvatervisevastast kuritegu. Tartu Halduskohus on 07.11.2011. a otsuses haldusasjas nr 3-10-3343 märkinud, et välismaalaste puhul on narkootiliste ainete kohta antud õigusaktide rikkumise korral õigustatud erimeetmete kasutusele võtmine. Euroopa Nõukogu on 25.10.2004. a raamotsuse 2004/757/JDK põhjenduses 1 märkinud, et ebaseaduslik uimastiäri ohustab liidu kodanike tervist, turvalisust ja elukvaliteeti ning liikmesriikide seaduslikku majandustegevust, stabiilsust ja julgeolekut. Arvestades kaebaja käitumist vabaduses ja toimepandud kuritegude laadi, ei ole alust eeldada, et pärast karistuse kandmist käitub G.I. õiguskuulekalt. Vastustaja tugineb ka Riigikohtu 11.12.2006 a. otsusele nr 3-1-1-103-06, milles rõhutatakse, et kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude puhul ning sellisteks kuritegudeks on ka narkokuriteod. Lähtudes VMS-st on PPA õigusäraselt leidnud, et G.I. kujutab endast ohtu avalikule korrale ning riigi julgeolekule, seega on isiku suhtes õiguspäraselt kohaldatud ka VMS § 241 lg 1 p 2. Ükski kohtule esitatud väide ega tõend ei toeta arusaama, et G.I. pikaajalise elamisloa tühistamisega rikutaks võrdse kohtlemise või mistahes muu õiguse üldtunnustatud põhimõtet.
11. c)Tartu Halduskohus on õigesti väitnud, et G.I. t on korduvalt karistatud narkootikumidega seotud kuriteo toimepanemise eest. Vaidlusalusest otsusest nähtub, et apellant on 2002. a 4 Soome Vabariigi poolt süüdi mõistetud narkootikumidega seotud kuriteo eest ning viibinud Soome kinnipidamisasutuses aastatel 2002-2005 seoses suure koguse narkootikumide veoga.
12. d)Haldusorgan on arvestanud G.I. pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi tema ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eestiga. Vastustaja rõhutab, et põhiseaduse paragrahvidest 26 ja 27 tulenevaid õigusi perekonna- ja eraelu puutumatusele saab seaduse alusel piirata. Kaebaja on sündinud Eestis, kuid on Vene Föderatsiooni kodanik. Eesti elavad G.I. õde ja täisealine poeg. Kaebaja abikaasa ja alaealine tütar on Vene Föderatsiooni kodanikud ja elavad Vene Föderatsioonis. Ebameeldivused, mis kaasnevad kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega ning tema perekonna- ja eraelu kaitsmise vajadus ei kaalu üles vajadust kaitsta kaebajast lähtuva ohu eest teisi Eestis viibivaid isikuid. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole karistus, vaid administratiivmeede, mis tuleneb G.I. poolt sooritatud kuritegudest ja mille eesmärgiks on edaspidine avaliku korra ja julgeoleku kaitse. Riik ei ole G.I. lt võtnud võimalust elada täisväärtuslikku perekonnaelu. G.I. on ise ennast eraldanud võimalusest elada perekonnaelu, pannes toime kuriteo, mille eest mõisteti talle vabadusekaotuslik karistus kinnipidamiskohas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 27.06.2012. a otsus muutmata. 12. Käesoleva vaidluse esemeks on G.I. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse õiguspärasus. Halduskohtus vaidlustatud PPA otsuse andmise ajal kehtis VMS § 241 lg 1 p 2 järgmises sõnastuses: „Pikaajalise elaniku elamisloa võib kehtetuks tunnistada, kui välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.“ VMS § 241 lg 3 kohaselt kaalutakse pikaajalise elaniku elamisloa viidatud alusel kehtetuks tunnistamisel välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Seega on PPA-l otsuse tegemisel ulatuslik kaalumisruum. Käesolevas haldusasjas taandub vaidlus sellele, kas G.I. senine käitumine on hõlmatud mõistega „oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule“ ning kas PPA on normi rakendamisel ja halduskohus PPA otsuse kontrollimisel piisavalt teostanud uurimisprintsiipi ning kaalunud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3 ls 1). 13. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus ei ole materiaalõigust valesti kohaldanud ega menetlusnormide vastu eksinud. Halduskohus on õigesti leidnud, et G.I. kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. VMS § 241 lg-st 3 tuleneb, et VMS § 241 lg 1 p-s 2 märgitud ohtlikkus avalikule korrale ja riigi julgeolekule seisneb välismaalase puhul õigusrikkumise toimepanemises. Küsimus sellest, kas õigusrikkumise raskus ja laad õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, on jäetud haldusorgani otsustada. Välismaalaste seaduse eelnõu seletuskirjas (537 SE) märgitakse, et oht riigi julgeolekule on määratlemata õigusmõiste, mida sisustatakse igakordsel seaduse kohaldamisel ning seaduses loetletud asjaolude väljatoomine ei välista muude asjaolude käsitlemist ohuna riigi julgeolekule (l 21). VMS eelviidatud regulatsioon on kooskõlas Euroopa Ministrite Nõukogu 5 13.09.2000 vastu võetud soovitusega nr. 15, mis lubab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, kui isikut on tõsiste kuritegude eest süüdi mõistetud või kui ta kujutab endast tõsist ohtu riigi julgeolekule. 14. PPA on vaidlustatud otsuses kaebaja ohtlikkuse hindamisel esile toonud kolm kuritegu, millest esimese toimepanemise eest mõisteti kaebaja süüdi Soome Vabariigis. Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et 2002. aastal mõistis Soome Vabariik kaebaja süüdi katses, toimetada 77,5874 kg hašišit Saksamaalt Soome. Vaidlust ei ole ka selle üle, et Pärnu Maakohus mõistis G.I. 17.04.2009. a otsusega süüdi KarS § 121 (teise inimese tervise kahjustamine, samuti löömine, peksmine või valu tekitanud muu kehaline väärkohtlemine) alusel ning määras talle selle eest rahalise karistuse. Harju Maakohtu 10.05.2010. a otsusega mõisteti kaebaja süüdi KarS § 184 lg 1 (narkootilise või psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik valmistamine, omandamine, valdamine, edasiandmine, vahendamine, vedu või muu ebaseaduslik käitlemine) ja § 418 lg 1 (tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseaduslik käitlemine) alusel ning vaidlustatud otsuse tegemise ajal kandis kaebaja talle kohtuotsusega määratud vabadusekaotuslikku karistust Viru Vanglas. 15. Õige on see, et neist esimese kuriteo toimepanemine Eestis kaebaja kohta peetavas karistusregistris ei kajastu (tl 76), mistõttu ei ole kohtul võimalik kaebaja ohtlikkuse hindamisel tuvastada, et kaebaja on Eesti Vabariigi territooriumil korduvalt narkootikumidega seotud kuritegusid toime pannud ning selle eest korduvalt karistatud. Ringkonnakohus märgib, et PPA ega halduskohus ei ole nimetatud asjaolu ka tuvastatud. Küll aga leiavad nad riiki märkimata, et kaebajat on korduvalt narkootikumidega seotud kuritegude eest karistatud. VMS tekstist ega seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja mõtteks on olnud piirata PPA kaalumisruumi ning lubada tal otsuse tegemisel arvestada vaid välismaalase poolt Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud kuritegudega. Ei saa mõistlikult eeldada, et isiku ohtlikkus Euroopa riigiti varieerub sõltuvalt sellest, millises riigis ta kuriteo toime on pannud. Seega ei ole PPA kaalutlusotsuse tegemisel ega halduskohus vaidlustatud otsuse kontrollimisel VMS normide tõlgendamise ega kaalutlusreeglite vastu eksinud. 16. PPA ning halduskohus on õigesti märkinud, et kaebaja on korduvalt toime pannud narkootikumidega seotud kuritegusid. Euroopa Nõukogu 25.10.2004. a raamotsuse 2004/757/JSK, millega kehtestatakse miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta, sissejuhatuse alapunktis