← Eesti

1-11-12591/56

Obsah (19)§ 175§ 197§ 193§ 120§ 2§ 111§ 335§ 110§ 114§ 33§ 291§ 233§ 181§ 3§ 6§ 199§ 211§ 185§ 337

1-11-12591 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2013. a Tallinn Kohtuasja number 1-11-12591 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikme

§ 175lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel otsustati hüvitada riigieelarve vahenditest A.

Suklesele tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 27 000 eurot ja T. L tema poolt valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu summas 19 000 eurot.

  1. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni prokurör, kes taotleb õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamist ning A. Suklese süüditunnistamist ja karistamist KarS KarS § 114 p 5 - § 221 lg
  2. 2

(26)Prokurör taotleb mõista A. Suklesele karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, millest koheselt kuulub ärakandmisele 6 kuud. Ülejäänud 4 aastane vangistus jätta KarS § 73 lg 1,3 alusel täitmisele pööramata 4 aastase katseajaga. Ühtlasi taotleb prokurör viia ringkonnakohtus läbi jälitustoimingute seaduslikkuse kontroll. 3.1 Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudus alus. Apellatsiooni motiivide kohaselt oli põhjendatud käesoleva kriminaalmenetluse alustamine, kuna kriminaalmenetluse alustamise ajahetkeks oli uurimisasutusele laekunud raske esimese astme isikuvastase kuriteo ettevalmistamisele viitav teave (vastav teave on tuvastatav nii kriminaaltoimiku- kui ka jälitustoimiku materjalidest) ning kohtueelse menetleja poolt olid sellises teabes (so mitte ainult kannatanu T. L ütluste pinnalt) sedastatud võimaliku kuriteo toimepanemise tunnused. Nimelt oli erinevatel ajahetkedel ja erineva korrektselt fikseeritud teabe kogumise pinnalt uurimisasutusele teatavaks saanud asjaolu, mille pinnalt oli põhjendatud alus eeldada, et süüdistatava A. Suklese ja/või temaga seotud isikute poolt oli seatud eesmärgiks kõrvaldada A. Suklese äripartner T. L. Sellise kriminaalmenetluse alustamise ajendi puhul saab rääkida KarS § 114 p 5 – 22¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustest, so võimalikust tapmise kaastäideviimise kokkuleppest või kihutamise katsest või sellise kuriteo toimepanemise ettepanekuga nõustumisest. Eeltoodud väited on kontrollitavad ka jälitustoimikus olevate materjalide pinnalt. Prokurör juhib siinjuures tähelepanu asjaolule, et õiguskaitseasutuste eesmärk on alustatud kriminaalmenetlustes välja selgitada võimalikud kuriteo tunnused ja võtta tuvastatud asjaolude, kogutud tõendusteabe pinnalt vastu seaduslik ja põhjendatud seisukoht. Õiguskaitseasutustel puudub kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel alus

§-s 6 sätestatud ühe kriminaalmenetlusliku aluspõhimõtte – kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte – eiramiseks. Samas ei tohi õiguskaitseasutused ise sattuda olukorda, mille tulemusena hakatakse provotseerima võimalikke kuriteo toimepanemise faktiga seotud isikuid kuritegude toimepanemise eesmärgil. Neil põhjustel saab rääkida antud kriminaalasja alustamisel olukorrast, milles õiguskaitseasutused seadsid endale eesmärgiks A. Suklese ja temaga seotud isikute käitumises nende teotahtluse kontrollimise ja tuvastamise ning sihtmärgiks oleva T. L elu ja tervise ohutuse tagamise. Olukorras, kus puudus konkreetne sedastatud teave selle kohta, millises konkreetses staadiumis on võimaliku kuriteo toimepanemine ja kes sellise tegevusega seotud võivad olla, tuli õiguskaitseasutustel selgitada välja sisulised asjaolud. Antud juhul ei saa olla vähetähtis ka KarS §-s 22¹ sätestatu ning nimetatud paragrahvis sätestatut on võimalik tuvastada vaid kriminaalmenetluses ja enamikel juhtudel vaid jälitustoimingute teostamise kaudu. Seega tuli läbi viidavate jälitustoimingute käigus selgitada, kas A. Suklesel ja/või temaga seotud isikutel võib esineda kohtueelsetele menetlejatele teatavaks saanud tahtlus panna toime raske isikuvastane kuritegu. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-110-04 on märgitud muuhulgas, et lubamatu on kriminaalmenetluses teotahtluse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Riiklik süüdistaja asub siinkohal seisukohale, et kriminaalmenetlus ei olnud antud juhul alustatud soovist koguda isiku suhtes süüstavaid tõendeid, vaid selgitada objektiivsetel alustel menetlejatele

§ 197lg 2 alusel laekunud kuriteole viitava teabe asjaolud.

Õiguskaitseasutused ei saa lähtuda oma tegevuses põhimõttest, et raskete kuritegude toimepanemist on võimalik ära hoida ennetavate vestluste ning aruteludega. Vastupidisel juhul ei oleks põhjendatud karistusseadustiku täiendamine KarS §-ga 22¹. Sellise vestluse läbiviimise pinnalt ei saa isikuvastase kuriteo ettevalmistamise puhul tagatuks lugeda sihtmärgi elu ja tervist, isiku ohutust, vaid kuriteoga seotud isikud oleks võinud asuda kasutama veelgi konspireeritumaid võtteid. Antud juhul on uuritud tõendite pinnalt põhjendatud asuda seisukohale, et A. Suklese 3

(26)tegevus oli sügavalt konspireeritud ning tema konkreetsesse tegevusse ei olnud pühendatud kolmandaid isikuid. Seetõttu oli tõendite hankimine tema võimaliku kuritegeliku tegevuse kohta komplitseeritud ning põhjendatud oli neid koguda jälitustoimingute teostamisega, et otsustada, kas isiku käitumine on karistusõiguslikult etteheidetav ning kas sellisele käitumisele peab järgnema karistusseadustikus ette nähtud karistus. Seega on nn tellimusmõrvade lahendamise seisukohalt õiguskaitseasutuste jaoks oluline ära hoida kuriteo tagajärg – surm ning seadusandja eesmärgiks on selliste kuritegude puhul ka ettevalmistamisstaadiumi karistatavaks lugemine, et enne vahetult tapmisele asumist oleks võimalik isikute ebaseaduslikule tegevusele karistusõiguslikult reageerida. Oluline on, et isik näitaks välja tema enda tahtest lähtuvat soovi panna toime kuritegu ning õiguskaitseasutuste sekkumise läbi on võimalik hoida seda kontrolli all ilma raske tagajärje saabumiseta.

§ 193

lg 1 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid tingimusel, et kuriteoteatest või kuriteole viitavast muust teabest nähtub ka karistusseadustikus sätestatud kuriteokoosseisu olemasolu, kuivõrd viimane on kuriteo tunnuste esmane eeldus. Sellise piirangu seadmine kriminaalmenetluse alustamisele kujutab endast olulist õigusriiklikku garantiid isiku põhiõiguste kaitsel, et vältida kriminaalmenetluslike vahendite alusetut kasutamist. Prokurör märgib, et uurija poolt kriminaalmenetluse alustamine sedastatud teabe pinnalt oli igati põhjendatud, kuna uurimisasutusele oli teatavaks saanud võimaliku raske isikuvastase kuriteo tellimine ning uurijal puudus konkreetne teave, kui kaugele oldi kuriteo toimepanemisega tagajärje saavutamise nimel jõutud. Samuti leiab prokurör, et uurimisasutuse poolt kuriteo tunnustele karistusõigusliku hinnangu andmine ei oma määravat rolli asja lahendamisel kohtumenetluses. Kohus lahendab kriminaalasja vastavalt süüdistusele, mis on esitatud kogutud tõendusteabe analüüsi tulemusena. Seega on prokurör erinevalt maakohtust seisukohal, et tuvastamist leidis kriminaalmenetluse alus, so kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis ning sellele alustamise teatises esialgse ebatäpse kvalifikatsiooni andmine ei oma õiguslikku tähendust ega saa muuta kriminaalmenetluse alust tuvastamatuks ega olematuks. Alles juhul, kus kriminaal- ja jälitustoimikus olevat kriminaalmenetluse alustamise ajahetkeks kogutud teavet hinnates puuduvad viited kuriteotunnustele, saab kõnelda kriminaalmenetluse aluse puudumisest. Seega olenemata asjaolust, et selline ülalmainitud maakohtu järeldus ei mõjutanud kohtuasja lõpptulemust, ei saa prokurör sellise käsitlusega nõustuda. Samuti juhib prokurör ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et jälitustoimikus fikseeritud salajast teavet ei saa kogu ulatuses sisuliselt käsitleda avalikus kohtuotsuses, kuid kohus peaks seda võimalusel arvestama või põhjendama selle arvestamata jätmist. 3.2 Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et politseiagendi A. S rakendamine oli ebaseaduslik, sest ta oli välisriigi õiguskaitseasutuse ametnik. Prokurör viitab Riigikohtu 11.04.2011.a lahendis nr 3-1-1-97-10 esitatud seisukohale (p 15), mille kohaselt on aktsepteeritud kriminaalmenetlusõiguslike mõistete (n. kahju) autonoomsust seonduvalt muude õigusaktidega. Nimetatud lahendis on asutud seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kahju mõiste ei ole täielikult kattuv kahju mõistega tsiviilõiguses ning kahju tekitamist tuleb käsitleda üldisemalt, s.o eeskätt kui isiku õigushüvede kahjustamist või ründamist. Samuti on Riigikohtu 29.04.2011.a lahendis nr 3-1-1-23-11 esitatud samasisuline seisukoht (p 12), mille kohaselt valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Prokurör asub siinkohal seisukohale, et kriminaalmenetluse seadustikus kasutatud ametniku mõiste on samuti autonoomne ning

§-is 120 esitatud ametniku mõiste sisustamisel ei kasutata 4

(26)avaliku teenistuse seadust ega muid seadusi, vaid selle sisustamisel tuleb järgida vastavas sättes toodud nõudeid ja sätte mõtet. Sätte eesmärgiks on varjatult eriväljaõppe saanud politseiametnikest politseiagentide kasutamine kuritegude avastamisel ja tõendusteabe kogumisel. Jälitustoimingute teostamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni (kehtis kuni 31.12.2012.a) kohaselt (

§ 120

) sai politseiagendina tegutseda vaid ametnik ning lg-st 2 ilmneb täpsustavalt, et tegemist sai olla uurimisasutuse ametnikuga. Käesolevas kriminaalasjas on mõlema politseiagendi puhul tegemist õiguskaitseasutuste ametnikega ning see asjaolu on olnud ja on jätkuvalt kohtutele kontrollitav. Samas juhib prokurör tähelepanu, et maakohtus toimunud kohtuliku arutamise käigus ei olnud vaidlust selle üle, kas tegemist on ametnikega, vaid vaidlusküsimus tõstatati vaid välisriigi õiguskaitseametniku A. S seadusliku osalemise osas. Kriminaalmenetluse seadustik ei too seoses ametniku mõistega välja muid piiranguid, mis olid juba eelpool nimetatud. Seega ei välistanud kehtinud redaktsioon välisriigi erioskustega uurimisasutuse ametniku kaasamist politseiagendina ning prokuratuuri tegevuses politseiagendi rakendamisel ei ole selles osas minetusi ning sellise politseiagendi poolt kogutud tõendusteave on kriminaalmenetluses lubatav. Oluline on märkida, et politseiagendina ei olnud rakendatud tsiviilisik, mida kehtinud redaktsioon sõnaselgelt ei võimaldanud. Samuti viitab prokurör asjaolule, et

§ 2

p 2 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikateks muuhulgas rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid ning Eestile siduvad välislepingud, mistõttu käsitleb prokurör eeltoodut temaatikat ka selles valguses. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooni (koostatud 29.05.2000. a Brüsselis) artikli 14 p 1 kohaselt taotluse esitanud ja taotluse saanud liikmesriik võivad kokku leppida, et teineteise abistamiseks kasutavad nad eeluurimisel politseiametnikku, kelle identiteet on varjatud või muudetud (varjatud kohtueelne menetlus). Liikmesriik võib aga deklareerida, et käesolev artikkel ei ole tema suhtes siduv. Sellise deklaratsiooni võib alati tühistada. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooniga ühinemise seaduse (vastu võetud 12.05.2004.

  1. a)§ 3 p 2 kohaselt on Eesti Vabariik deklareerinud, et artikkel 14 ei ole Eesti Vabariigi suhtes siduv. Konventsiooni puudutava deklaratsiooni osas on konventsiooniga ühinenud riigid ja rahvusvaheline praktika asunud seisukohale, et siduvussäte ei ole range keeld vastavaid artikleid kasutada, vaid annab valikuvõimaluse riikidele seda iga asja puhul eraldi kaaludes ja vastavalt vajadusele kasutada. Seega tooks sellise sättega riigi igakülgne sidumine kaasa ka igakülgse kohustuse pakkuda vastavat õigusalast koostööd, kuid teatud kaalutlustel (n. julgeolekualastel) on see vältimatu kohustus välistatud. Prokurör teeb viite ka Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni teise lisaprotokolli (koostatud 08.11.2001. a Strasbourgis) artiklitele 19 (varjatud kohtueelne menetlus, varjatud või muudetud identiteediga politseiametniku kasutamine) ja 33 (reservatsioonid, riik võib deklareerida, et jätab artikli 19 täielikult või osaliselt kohaldamata, muud reservatsioonid ei ole lubatud). Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni teise lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse ning kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse (vastu võetud 09.06.2004.
  2. a)§ 2 kohaselt deklareerib Eesti Vabariik, et jätab artikli 19 täielikult kohaldamata. Seega ilmneb viimati mainitud konventsioonist võrdlusena, et selle suhtes tehtud deklaratsioon on kategooriline ning vastav artikkel ei kuulu kohaldamisele. Seega annab esimesena välja toodud deklaratsioon aluse politseiagentide rahvusvaheliseks ristkasutuseks kriminaalmenetlustes. Samuti tuleb märkida, et rahvusvaheline politseiagentide kasutamine ongi eelkõige põhjendatud parima väljaõppe ja kogemuse saanud isikute kasutamisest kuritegude avastamisel ja lahendamisel. Samuti on raskete 5

(26)kuritegude avastamisel oluline järgida politseiagendina kaasatud isikute suhtes nende turvalisuse vastu suunatud ohu hilisemat minimeerimist ning nende edaspidise kasutamise võimalikkust. Prokurör leiab, et vastav Keskkriminaalpolitsei rakendusüksus on politseiagendi taotlemisel (so välisriigile taotluse esitamisel) ja riigiprokuratuur välisriigi uurimisasutuse ametnikust politseiagendi rakendamisel järginud rahvusvahelisi norme ning sellesisulises tegevuses ei leidu minetusi. 25.08.2010. a politseiagendi rakendamise määruse koostamisel on riigiprokuratuur tuvastanud, et isik, kellele antakse politseiagendina tegutsemise luba on vastava eriväljaõppe ja oskustega välisriigi õiguskaitseasutuse ametnik ning lugenud selle piisavaks seaduslikuks aluseks politseiagendi määramisel ning andes sellega politseiagendile käesolevas kriminaalasjas seadusliku volituse tegutsemiseks tõendite kogumisel. Vastavast volitusest tulenevalt olid rakendatud politseiagendil

§ 120

lg 2 kohaselt kõik uurimisasutuse ametniku kohustused niivõrd, kui see ei toonud kaasa muudetud identiteedi paljastamist. Antud juhul oli tegemist Eesti Vabariigis kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku alusel läbiviidava ning Eesti Vabariigi uurimisasutuse poolt teostatava ja kontrollitava jälitustoiminguga. Nimetatud jälitustoiming viidi läbi Eesti Vabariigi uurimisasutuse (Politsei – ja Piirivalveameti Keskkriminaalpolitsei) kontrolli all, toimingu läbiviijaks oli vastav Politsei- ja Piirivalveameti Keskkriminaalpolitsei üksus ning välisriigi ametnikku kasutati vahendina kuriteo avastamisel ja tõendite kogumisel. Välisriigi ametnik ei koostanud Eesti Vabariigi territooriumil menetlusdokumente ega teostanud iseseisvaid menetlustoiminguid. Politseiagendi rakendamise tulemusena saadud tõend vormistati tunnistaja ülekuulamise protokollina ning

-i sätete kohaselt võib üle kuulata iga isikut, tema kodakondsusest sõltumata. Politseiagendi rakendamise määruse koostamisel on riigiprokuratuuri poolt arvestatud muuhulgas asjaolu, et tegu on välisriigi, mitte Eesti Vabariigi ametnikuga ning selline asjaolu ei piira kellegi õigusi ega ahenda kohustusi. Seega ei välistanud jälitustoimingute teostamise ajal kehtinud

§ 120

lg 1 välisriigi vastava eriväljaõppega ametniku kaasamist politseiagendina ning nimetatud kriminaalmenetluslik säte annab eriõiguse uurimisasutuse ametnikule tegutsemiseks tõendite kogumisel vastava prokuratuuri või kohtu loa alusel. Samuti lisab prokurör, et arvestades eeltoodud põhjendusi ning olukorda, kus välisriigi territooriumil ei viidud läbi menetlustoiminguid (mh ei matkinud politseiagent kuritegu välisriigi territooriumil), ei olnud mingit alust rahvusvaheliseks koostööks, sh abistamistaotluse koostamiseks

19.peatüki kohaselt. Juhul, kui oleksid esinenud seaduslikud alused ja kriminaalmenetluslik vajadus menetlustoimingute tegemiseks Eesti Vabariigis läbiviidavas kriminaalmenetluses välisriigi territooriumil, ei oleks tulnud politseiagendina tegutsevat isikut võtta politseiteenistusse, vaid talle oleks seadusliku aluse ja volituse tegutsemiseks andnud politseiagendi rakendamise määrus. Seega on prokuratuuri arvates muudetud identiteediga õiguskaitseasutuse ametnik A. S tegutsenud

vastava sätte alusel ning vastava riigiprokuratuuri volitust andva määruse raames ning tema osalemisel kogutud tõendid on lubatavad. Seega on politseiagendi rakendamisel järgitud seaduse nõudeid ning selliste jälitustoimingute teostamise käigus kogutud tõendid on

§ 111(§ 126¹ lg 4) kohaselt lubatavad.

3.3 Maakohus on avaldanud kohtuotsuses oma seisukoha, mille kohaselt loeti tuvastatuks süüdistatava A. Suklese soov ja tahtlus kõrvaldada T. L ja teha seda teise isiku vahendusel. Kohus jättis arvestamata A. S osalusel kogutud tõendid kui kohtukõlbmatud, kuid kohtu veendumus süüdistuseni viinud tegevusest on kohtuotsuse lugejale jälgitav ja arusaadav. Mitmed asjaolud, mis on välja toodud süüdistuses, on juba maakohtu otsusega tuvastamist leidnud. Seega asub prokurör seisukohale, et kui ringkonnakohus peab võimalikuks süüdistatava suhtes süüdimõistva otsuse tegemist, siis on kohtul võimalus avada ka A. S seotud tegevus ning sellest tulenevalt lugeda maakohtus vahetult uuritud tõendite põhjal tuvastatuks süüdistuses nimetatud, kuid maakohtu poolt 6

(26)käsitlemata jäänud asjaolud. Prokurör rõhutab lisaks kohtuvaidlustes esitatud seisukohtadele alljärgnevat. Tõendusteabele üldhinnangut andes võib asuda seisukohale, et süüdistatava enda poolt antud ütlused on paljasõnalised ega ole kokkulangevad teiste maakohtus kohtuliku uurimise käigus kogutud ja uuritud tõenditega. Seega ei ole suutnud süüdistatav veenda prokuröri oma vastustega selles, et ta käsitles A. S nn hirmutava välimusega läbirääkijana ning et nende kokkupuute tulemusena pidid laabuma süüdistatava A. Suklese ja T. L vahelised ärialased vaidlusküsimused. Tõendeid omavahelisse konteksti asetades võib järeldada, et süüdistatava A. Suklese sooviks oli hankida endale esmalt relv, mille kasutamisega otsustas ta seejärel kõrvaldada temale pika aja kestel probleeme tekitanud äripartneri T. L. Ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatav A. Sukles oleks tõsiselt ohtu tundnud iseenda elu ja tervise pärast. Ta ei ole sellist asjaolu väljendanud telefonivestlustes ega ka kohtumistel politseiagentidega. Samuti on relva hankimise vajadus ära langenud just pärast nn uue hirmutava välimuse ja salapärase taustaga läbirääkija väljailmumist. Tunnistaja T. S poolt on viidatud nn teisele teemale, milleks oli tapmise toimepanemine. Oluline on siinkohal märkida, et pärast nn teisele teemale võimaliku täideviija leidmist, ei soovi enam süüdistatav A. Sukles muretseda endale relva, ei räägi peetud vestlustes hirmust oma elu ja tervise pärast ning asub seevastu eriti konspiratiivsete vestluste tulemusena ja temale tavapäratult ning raskes majanduslikus olukorras maksma võõrale isikule raha ja edastama T. L isikuandmeid, jättes edastamata konkreetse informatsiooni läbirääkimise eseme ja sisu kohta. Eeltoodut ja jälitustoimingutes fikseeritut arvestades järeldab prokurör, et süüdistatav A. Sukles oli nõustunud, et keegi tundmatu võõras inimene lahendab tema probleemi ja kõrvaldab talle tülikaks muutunud ja probleeme valmistava äripartneri. Tähelepanu tuleb siinkohal pöörata sellele, et süüdistatav A. Sukles ei informeerinud A. S läbirääkimistingimustest ega informeerinud ka kedagi kolmandat sellise läbirääkija leidmisest. Ainus inimene, kes oli pealiskaudselt informeeritud nn leitud läbirääkijast, oli süüdistatava A. Suklese lähedane äripartner P. S. Ei ole asjassepuutuv, kellele süüdistatav A. Sukles oleks kavatsenud edaspidi rääkida uuest läbirääkijast. Oluline on see, et nende kohtumiste ajal teisi isikuid sellest ei informeeritud, va mõningal määral asjassepuutuvat P. S. Eksitav on kaitsjate väide, nagu ilmneb 18.08.2010.a kõnest, et süüdistatav A. Sukles kutsus P. S L. V kohtumisele. Selles kõnes ei räägita sellest kohtumisest. Juhul, kui P. S oleks osalenud sellel kohtumisel, siis tuleb arvestada, et kohtumisel ei räägitud asjadest sõnaselgelt ning nimetatud asjaolu ei tõenda, et P. S oleks teadlik olnud kohtumise sisust. L. V kohtumisest informeeris süüdistatav A. Sukles T. S, kuna oli algselt tema poole pöördunud relva ostu sooviga ning nimetatud suhtlus ei muuda kohtumiste tegelikke eesmärke ega asjaolusid. Kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et süüdistatav A. Suklesel puudus võimalus ja soov auto ostmiseks. Seega on loogiline ja sündmustest järeldatav, et T. S ei vahendanud süüdistatav A. Suklesele auto ostu. Arvestades süüdistatava A. Suklese poolt tehtud telefonikõnesid ja väga detailseid jutuajamisi T. L seotud probleemide teemal, on kahtlusttekitav, et politseiagentide osavõtul peetud kohtumistest süüdistatav A. Sukles sisulisi selgitusi kellelegi ei jaganud. Prokuröri jaoks ei ole veenev, et tegemist oli läbirääkijaga seoses ärisuhetes tekkinud vaidlusküsimustega, sest A. S ei olnud kohtuliku uurimise käigus esitada sisulist teavet eesootavate läbirääkimiste sisu kohta. Tuleb märkida, et vahetult pärast kohtumist süüdistatava A. Suklese kinnipidamisel võeti tema autost (millega sõideti ringi koos A. S) ära A. Suklese ja T. L vahelisi vaidlusküsimusi puudutav dokumentatsioon, mida ei olnud A. S tutvumiseks esitatud ega sellest sisuliselt kõneldud. Süüdistatav A. Sukles ei võtnud ka A. S viimase andmeid ega leppinud kokku edasiste läbirääkimiste tingimustes, mille pinnalt oleks kaitseversiooni arvestades võimalik vandeadvokaat I. Leppikul koostada dokumente, kokkuleppeid jm asjassepuutuvat dokumentatsiooni. Seega ei puudutanud suhtlus I. Leppikuga süüdistatava A. Suklese poolset kokkupuudet A. S. Samuti ei ole süüdistatava A. Suklese ja A.S vahel räägitud asjaoludest, milleks pidi kuluma hädavajalik ettemaks 1000 euro suuruses summas ning tuleb rõhutada raha üleandmise hetke, kus seda 7
(26)sõnagagi ei puudutatud ega vormistatud ka mingit kirjalikku dokumenti. Seoses rahaliste vahendite maksmisega seotud vestlustega (ettemaks, palk) soovib prokurör rõhutada, et sellest tulenevalt ei jäetud lõpptulemust sõltuma matkijast, vaid see oli süüdistatava A. Suklese tegevuse kaudu selgelt määratletud ning tema arusaamise kohaselt matkijale mõistetav. Täpsetes toimepanemise detailides kokku leppimata jätmine ei välistaja kihutaja vastutust. Samuti on kirjeldanud kuriteo matkija süüdistatavale A. Suklesele omapoolseid käitumisalternatiive isiku kõrvaldamisel, kuid teo toimepanemise viisi osas pole süüdistatav A. Sukles omapoolseid sisulisi ettekirjutusi teinud ning täpsustavaid küsimusi esitanud. Ei ole usutav süüdistatava A. Suklese poolt hilisemalt esitatud väide, et ta ei mõistnud vene keelt sellisel tasemel, et selles vabalt suhelda. Süüdistatav A. Sukles on suhelnud A. S vene keeles. Ta pole vajanud abi temaga suhtlemisel ning kõik olulised küsimused on nende vahel läbi arutatud. Kahtlusi tekitab ka isikute (P. S, V. M) ütluste muutmine kohtumenetluses osas, mis puudutab süüdistatava A. Suklese vene keele oskust. Kuna nimetatud isikute puhul on tegemist süüdistatava A. Suklesega isiklikult ja ärialaselt seotud isikutega, siis asub prokurör seisukohale, et sellesisuline ütluste muutmine on tingitud süüdistatava kaitsmise soovist. Kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastatud, et menetleja oleks kellegi ütlusi muus osas või meelevaldselt tõlgendanud. Samas tuleb rõhutada, et ülekuulatud isikutel puudusid pärast ülekuulamise protokollidega tutvumist märkused, etteheited. Iga keskmise elukogemusega inimene saab politseiagentidega peetud vestlustest aru, et räägitakse inimese vägivaldsest kõrvaldamisest, tapmisest, mille tulemusena on võimalik süüdistatav A. Suklesel ilma segava faktorita oma ettekujutuste kohaselt tööd jätkata ehk realiseerida OÜ MaxKinnisvara koostöölepingu järgsed huvid. Süüdistatav A. Sukles ei tee teadlikult parandusi A. S arusaamadesse ega anna mõista oma muust soovist või ettekujutusest (millisele on viidanud oma hilisemates ütlustes). Samuti räägitakse süüdistatav A. Suklese ja A. S vahel alibist ning on ilmne ja loogiline, et alibit ei pea isik kindlustama läbirääkimiste teostamise ajaks (alibit ei peetud vajalikuks välja töötada ka L. K või Lost24 esindajate P. K ja A. R). Seega on süüdistatav A. Sukles pidanud vajalikuks Eesti Vabariigist eemalviibimist just ajaks, kui tema poolt palgatud nn läbirääkija töö lõpule viib ja see viitab omakorda taas süüdistatava teadlikkusele ja tahtlusele tapmise toimepanemisele kihutamisel ning tõendab süüdistatava A. Suklese poolset ettekujutust toimepandavast kuriteost. Seega on põhjendatud asuda seisukohale, et süüdistatav A. Sukles pani toime temale süüksarvatud kuriteo, so tapmisele kihutamise katse omakasu motiivil ning see on toime pandud kavatsetusega. Prokuratuur jääb ringkonnakohtus kõigi nende tõendite juurde, mille uurimist on taotlenud esimese astme kohtus. Lähtuvalt

§ 335

lg 2 palub prokuratuur ringkonnakohtus kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtu istungi protokollid. Kuna käesolevas kriminaalasjas on süüdistatav A. Sukles õigeks mõistetud seoses jälitustoimingu teostamise käigus maakohtule ilmnenud minetuse tõttu ning ringkonnakohtus on vaidlusesemeks välisriigi ametnikust politseiagendi osalemise seaduslikkus, siis on ilmne, et ka ringkonnakohtus tekib vajadus tutvustada kohtule jälitustoimikus olevat vastavasisulist politseiagendi identiteedi ja rakendamisega seotud dokumentatsiooni. Kuna sellesisuline teave on vastavalt riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra kohaselt salastatud, siis ei ole võimalik seda teavet esitada apellatsioonis ega selle lisana, vaid vahetult kohtule, mis omakorda tingib kohtuasja suulise arutamise vajalikkuse. Seoses eeltooduga leiab prokurör, et süüdistatav A. Sukles tuleb süüdi mõista talle esitatud süüdistustes ning mõista kuriteo toimepanemise eest vastav karistus. Karistuse mõistmisel palub prokurör arvestada prokuratuuri poolt esimese astme kohtus toodud põhjendusi. 4. Prokuröri apellatsioonile on esitanud kirjaliku vastuväite A. Suklese kaitsjad, kes taotlevad jätta 8

(26)prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kaitsjad leiavad, et prokuröri seisukohad kriminaalmenetluse alustamise ja politseiagendi rakendamise seaduslikkuse kohta ei ole kooskõlas kehtiva kriminaalmenetlusseaduse ega Riigikohtu praktikaga. Kaitsjad peavad selles osas maakohtu seisukohti põhjendatuks ja seaduslikuks. Kriminaalasjas tõendid selle kohta, kas A. S puhul oli üldse tegemist ametnikuga. Asjaolu, et A. Sukles ei suutnud apellatsiooni kohaselt veenda prokuröri oma vastustega tõendamiseseme asjaolude kohta, ei tähenda kaitsjate arvates seda, et A. Suklese ütlused oleksid ebausaldusväärsed. Kaitsjad analüüsivad oma vastuväites kogutud tõendeid ja A. Suklesele esitatud süüdistuse sisu ning leiavad, et ka õiguslikult ei ole võimalik realiseerida süüteokoosseisu, millist prokurör A. Suklesele ette heidab ning millises süüdistuses süüdimõistva kohtuotsuse tegemist prokurör taotleb. 5. A. Suklese kaitsjad taotlevad oma apellatsioonis tühistada maakohtu otsus osas, millega otsustati hüvitada riigi eelarve vahenditest A. Suklesele tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 27 000 eurot ja teha selles osas uus otsus, millega hüvitada talle 32,314.82 eurot. Kaitsjad taotlevad jätta kohtuotsus A. Suklese õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 114 p 5 § 221 järgi muutmata, kuid asendada selle põhjendused kaitsjate apellatsioonis toodud põhjendustega. Prokuröri apellatsiooni taotlevad kaitsjad jätta rahuldamata. 5.1 Kaitsjad nõustuvad maakohtu seisukohaga, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudus alus ja ajend. Erinevalt maakohtust leiavad nad, et kõik jälitustegevuse käigus kogutud tõendid olid ebaseaduslikud. Seda põhjusel, et kriminaalmenetluse alustamine ja jälitustoimingute tegemine oli ebaseaduslik. On oluline, et kriminaalmenetluse alustamisele peab eelnema menetlejapoolne otsustamisprotsess, mille käigus hinnatakse, kas kriminaalmenetluse läbiviimiseks on olemas vajalik ajend ja alus. Sellise eelmenetluse käigus on menetlejal õigus vajadusel koguda otsustamiseks täiendavat teavet (nt suhelda kannatanuga, paluda tal täpsustada kuriteoteate asjaolusid), selleks ei tohi kasutada aga seadustikus ettenähtud uurimis- või muid menetlustoiminguid. Riigikohus on lahendis kohtuasjas nr 3-1-1-60-10 (p-d 9, 11) asunud seisukohale, et kriminaalmenetluse alustamist olukorras, millises puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline, tuleb taunida. Käesoleval juhul asus menetleja, vaatamata asjaolule, et puudusid kriminaalmenetluse alustamiseks imperatiivsed alus ja ajend, läbi viima erinevaid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlustoiminguid, sh laiaulatuslikke jälitustoiminguid. Arusaamatult leiab seejuures kohus, kes on samuti jaatanud kriminaalmenetluse alustamise ebaseaduslikkust, edasiselt „Kuigi kriminaalmenetluse alustamine toimus kohtu hinnangul olukorras, kus puudus kriminaalmenetluse alus, ei ole selline kohtueelses menetluses aset leidnud rikkumine aga aluseks seada kohtueelse menetleja edasised toimingud kahtluse alla ning lugeda kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis ebaseaduslikuks ja lubamatuks“, kohus teeb viite Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-1-1-60-10, leides, et kriminaalmenetluse alustamist ei ole võimalik kohtulikult vaidlustada. Apellant on seisukohal, et viidatud lahendist tuleneva põhimõtte kohaselt ei ole võimalik vaidlustada kohtulikult kriminaalmenetluse alustamist menetluse alustamisel, milline ei tähenda, et kriminaalmenetluse alustamisele ning selle käigus läbiviidud menetlustoimingute ebaseaduslikkusele ei saaks teha etteheiteid kohtumenetluses, millisel arutatakse juba konkreetse süüdistatava süüteoasja. Seejuures on oluline rõhutada, et kohtu poolt tsiteeritud kohtuotsuses ei olnud tegemist juhtumiga, millisel kriminaalmenetluse alustamine oleks kaasa toonud ulatuslikke jälitustoiminguid, so jälitustoiminguid, milliste lubatavus on seadusandja poolt seotud üksnes konkreetsetes kuriteokahtlustustes kriminaalmenetluse alustamisega, samuti oli kohtu poolt viidatud kohtulahendis olemas konkreetne isik, kes oli vahetult pealt näinud võimalikku süüteosündmust. A. Suklese suhtes läbi viidud jälitustoimingute ajal (so 2010.a augustis) kehtinud

§ 111

sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid.

§ 110lg 1 kohaselt oli 9

(26)kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Eeltoodust tulenevalt väljendub viidatud lõikes 1 menetlusgarantiina ultima ratio põhimõte: jälitustoiming olgu tõendite kogumisel viimane vahend ning täiendava menetlusgrantiina on seadusandja piiranud jälitustoimingute lubatavust kriminaalmenetluses uuritava kuriteo raskusega. Seega olukorras, millises menetleja ei oleks alustanud kriminaalmenetlust raskes isikuvastases süüteos (s.o KarS § 25 lg 2 – 114 lg 5), ei oleks menetlejal olnud võimalust rakendada jälitustoiminguid Arvestades, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudusid nii alus kui ajend, millist asjaolu kinnitab ka kohtuotsus, puudusid menetlejal seaduslikud võimalused jälitusmenetluse alustamiseks. Riigikohus on lahendis kohtuasjas nr 3-1-1-31-12, p 8.5. sedastanud, et kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega on aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu vastab teatud tingimustele, mis kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kokkuvõetud

§ 110lg-s 1 sisalduvasse jälitustoimingu lubatavusklauslisse.

Ümberpööratult järeldub eeltoodust ühtlasi, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud. Apellant leiab, et sellest johtuvalt on käesoleval juhul kõik jälitustegevuse käigus kogutud tõendid saadud seaduse nõudeid rikkudes, millisest johtuvalt ei evi vastavate jälitustoimingutega saadud teave tõendi kvaliteeti. Seega ei saa mistahes asjaolusid lugeda tõendatuks tuginedes jälitustoimingutega kogutud teabele. Õiguskirjanduses on leitud, et jälitustoimingut õigustava kuriteo kahtluse äralangemisel (kahtluse kahanemine) hilisema kohtueelse menetluse käigus ei ole jälitustoiminguga kogutav teave tõendina kasutatav/.../jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavuse seisukohalt ei ole oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus, vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud. Arvestades, et kriminaalmenetluse alustamisel 16.08.2010.a ning ka jälitustegevuseks lubade taotlemisel, lubade andmisel alates 17.08.2010.a ei olnud alust A. Suklest kahtlustada kuriteos, milline annab võimaluse jälitustegevuseks, ei ole jälitustoimingutega kogutud teave lubatav. Kohus leiab: „Tagamaks kannatanu turvalisus ning seostamaks kannatanu poolt avaldatud kahtlusi tema suhtes plaanitava õigusvastase teoga A. Suklese poolt on kohtueelses menetluses peetud vajalikuks koguda tõendeid muuhulgas jälitustoimingutega. Kuna kriminaalmenetluse alustamine ei ole vaidlustatav, tuleb kohtul tunnistada ka jälitusmenetluse alustamise õiguspärasust/.../“. Sisuliselt möönab kohus vastavasisulise järeldusega, et isegi olukorras, millises puuduvad kriminaalmenetluse ajend ja alus, so puudub konkreetse kuriteo kahtlus, on võimalik teostada jälitustoiminguid. Kohus leiab: „Kuna kohtueelses menetluses on sisustatud A. Suklese poolt kavandatavat tapmist kas läbi süüteokatse (KarS § 25 lg 2) või läbi kuriteole kihutamise katse (KarS § 22¹ lg 1) ning ilmselgelt tegutseb sellise raske isikuvastase süüteo toimepanemise tahtlusega isik konspireeritult ja varjatult, nõustub kohus prokuröriga, et tõendite hankimine A. Suklese võimaliku kuritegeliku tegevuse kohta oli komplitseeritud ning põhjendatud oli neid koguda jälitustoimingute teostamisega./.../objektiivsete tõendite kogumine tegelikkuses asetleidva suhtes muude menetlustoimingutega olid välistatud või raskendatud. Seda enam, et teadmata oli võimaliku kuriteo sooritamise aeg, see võis olla tundide või päevade küsimus ning tegutseda tuli kiiresti, sekkudes otsustavalt kahtlustatava plaanidesse, hoidmaks seeläbi ära kannatanut ähvardavat ohtu ning võimalikke raskeid tagajärgi“. Kaitsjate arvates on kohtuotsus vastuoluline, kuivõrd ühelt poolt möönab kohus, et pelgalt eeldatava teoplaani olemasolu ei täida süüteo karistatavasse katsestaadiumisse jõudmist, kuid teisalt poolt toob välja, et jälitustoimingute rakendamine oli õigustatud seetõttu, et A. Sukles tegutses konspireeritult ning oli vajalik sekkuda „otsustavalt“ tema plaanidesse. Lisaks jääb kaitsjatele arusaamatuks, et olukorras, millises kohus leiab, et puudusid nii kriminaalmenetluse ajend kui ka 10

(26)alus, st ei olnud võimalik sedastada kuriteo tunnuseid, peab kohus võimalikuks, et jälitustoimingud olid õigustatud„võimaliku kuriteo“ toimepanemise faktiga, samuti asub kohus seisukohale, et jälitustoimingute läbiviimise ajaks oli teada kuriteos kahtlustava isik. Vaatamata asjaolule, et kohus leidis eelviidatult, et „sekkuda tuli otsustavalt kahtlustatava plaanidesse“, tuleneb kohtuotsusest järgnevalt „Kohus ei nõustu kaitsjate seisukohaga osas, nagu oleks politseiagentide rakendamiseks olnud vajalik eeluurimiskohtuniku luba./.../18.08.2010.a – 25.08.2010.a, so politseiagentide rakendamise ning nende poolt tõendite kogumise ajal ei olnud antud kriminaalasjas veel kahtlustatava ega süüdistatava staatuses olevat isikut, mistõttu ei olnud vaja ka eeluurimiskohtuniku luba“. Vaidlust ei ole selles, et load

§ 120

alusel politseiagendi rakendamiseks on väljastanud Riigiprokuratuur – vastavalt 18.08.2010.a L. V rakendamiseks (luba nr 1119) ning 25.08.2010.a A. S rakendamiseks (luba nr 1149). Vastava pädevuse andis Riigiprokuratuurile

§ 120

lg 3, kuid erisuse sellest sätestas lg 4, millise kohaselt järgitakse konkreetse kahtlustatava suhtes politseiagendi rakendamiseks loa andmisel

§-s 114 lg 1 sätestatut ning

§ 114lg 1 sätestab, et jälitustoiminguks annab loa eeluurimiskohtunik.

Analüüsides Riigiprokuratuuri määruseid politseiagentide rakendamiseks nähtub, et need viitavad üheselt A. Suklesle kui KarS § 114 p 5 - § 25 lg 2 kuriteo toimepanijale ning teda käsitletakse kahtlustatavana. Kaitsjad leiavad, et menetleja jaoks oli nii 18.08.2010.a kui ka 25.08.2010.a olemas konkreetne kahtlustatav (A. Sukles), kes vastas kahtlustatava legaaldefinitsioonile

§ 33tähenduses.

Nimelt oli A. Sukles enne politseiagentide rakendamist (so enne 18.08.2010.a) allutatud erinevatele menetlustoimingutele – 17.08.2010.a oli Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Koik andnud jälitustegevuseks loa nr 2047, millisega andis loa koguda muuhulgas tõendeid A. Suklese mobiiltelefoni ning lauatelefoni kõneeristuste abil ning 18.08.2010.a andis Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Koik jälitustegevuseks loa nr 2055, milline võimaldas teostada A. Suklese suhtes varjatud jälgimist, sealhulgas tema kasutuses oleva mobiiltelefoni positsioneerimist, jälgimisseadmete paigaldamist, filmimist, videosalvestamist ja fotografeerimist. Eeltoodust tulenevalt oli politseiagentide rakendamiseks vajalikud eeluurimiskohtuniku load, millised käesoleval juhul puudusid ning sellest tulenevalt on politseiagentide (sh L. V, kelle tegevuse läbi kogutud tõendeid loeb kohus seaduslikeks) rakendamine toimunud seadusevastaselt ning saadud teave ei evi tõendi kvaliteeti. 5.2 Kohtuotsusest tuleneb: „Kohtu hinnangul ei ole Riigiprokuratuuri taotlustes ja kohtu poolt välja antud lubade resolutiivosas KarS § 114 konkreetse alapunkti märkimata jätmine rikkumiseks, mis annaks aluse lugeda välja antud load ja lubade alusel läbi viidud matkimine ebaseaduslikeks/.../On mõistetav, et kui loa taotlemine on kantud eesmärgist kontrollida menetlejale laekunud teavet tõe väljaselgitamise huvides ja kuritegudega seotud isikute kindlakstegemiseks ning seda alles eesseisva kuriteo suhtes, saab menetleja lähtuda kvalifikatsioonist, mis kõige enam täidab võimalikku kavandatava kuriteo koosseisu. Antud juhul sai menetleja lähtuda üksnes asjaoludest, mis talle olid teada lubade taotlemise ajal ehk teadmisest, et kavandatakse rasket isikuvastast kuritegu, mistõttu valiti kvalifikatsiooniks KarS § 114 ilma alapunkte näitamata“. Apellant ei nõustu vastava käsitlusega, leides, et puudub selgitus, millisel põhjusel ei saanud menetleja lähtuda näiteks, et toime pannakse KarS §-s 113 sätestatud tegu, vaid taotles matkimist KarS § 114 alusel, pidades seega võimalikuks, et matkitakse mistahes alapunkti. Samas nähtub toimikus sisalduvatest materjalidest, et juba 16.08.2010.a oli menetleja alustanud kriminaalmenetlust KarS § 114 p 5 - § 25 lg 2 alusel, millisest johtuvalt pidi menetleja olema võimeline 25.08.2010.a matkimiseks lubasid taotledes määratlema matkitava süüteo kvalifikatsiooni. 25.08.2010.a on Riigiprokuratuur esitanud Harju Maakohtule jälitustoimingu loa taotluse, millise kohaselt on vajalik „tapmise suhtes saavutatavate kokkulepete matkimine politseiagendi S. A poolt A. Suklese suhtes“. Loa taotluse kohaselt on soov matkida KarS § 114 - § 22¹ sätestatud kuritegu. 25.08.2010.a andis Harju Maakohus loa matkida S. A poolt A. Sukles suhtes KarS § 114 - § 22¹ sätestatud kuritegu. Täpselt 11

(26)samasisulise matkimise loa oli Harju Maakohus andnud 23.08.2010.a L. V, so matkida A. Suklese suhtes KarS § 114 - § 22¹ sätestatud kuritegu. Kaitsjate hinnangul ei ole vastavas sõnastuses antud lubade puhul tegemist kuriteo matkimise lubadega

§-s 119 lg 1 (kuni 31.12.2012.a kehtinud redaktsioon) toodud eesmärgil, milline sätestas, et kuritegu võib matkida kuriteo avastamise või kuriteo toimepanija selgitamise või kinnipidamise eesmärgi. Kõigil loetletud juhtudel on matkimine suunatud potentsiaalse toimepanija tabamisele teo toimepanemise hetkel või uue kuriteo(episoodi) toimepanemise käigus, kui kriminaalmenetluse on käivitanud kahtlus eelnevalt toimepandud tegude suhtes. KarS § 114 sätestab mõrva kui tapmise raskema koosseisu, so vastava sätte järgi subsumeeritakse tapmine juhul, kui esineb üks või mitu käesoleva paragrahvi punktides loetletud asjaolu ning puuduvad §-de 115 ja 116 tunnused. Kedagi ei ole võimalik karistada pelgalt KarS § 114 - § 22¹ järgi ega sellel alusel ilma vastavate alapunktideta kvalifitseerida süütegu. Seega on ilmne, et KarS § 114 koosseisulist tegu ilma p-des 1-7 sätestatud asjaoludeta ei esine, millisest johtuvalt ei ole võimalik matkida KarS §-s 114 sätestatud kuritegu ning tegemist on kõlbmatute matkimise lubadega. Põhjendatud on analüüsida ka L. V ütlusi, millistest nähtub, et temale anti teavet politseist selle kohta, et A. Sukles soovib hankida relva või tellida palgamõrvarit: „mulle selgitati selle kohtumise eesmärki, mille puhul ma polnud kindel, kas tegemist on kuriteo matkimisega. Esimese kohtumise eesmärk oli teada saada, millised on Suklese soovid ja plaanid/.../23.augustil läksin Suklesega kohtuma, et teada anda talle, et minu kaudu on võimalik jõuda isikuni, kes paneks toime palgamõrva ja tahtsingi saada temalt konkreetset vastust, kas ta on sellest huvitatud või on ta huvitatud hoopis ostma summutiga relva“. Eeltoodust johtuvalt ei saanud kindlasti olla tegemist KarS §-s 114 sätestatud kuriteo matkimisega. Võiks eeldada, et L. V matkis KarS §-s 113 sätestatud tegu, kuid selleks L. V matkimise luba puudus, millisest johtuvalt oli tegemist ebaseadusliku matkimisega ning tõuseb pigem küsimus sellest, kas L. V ise ei pannud toime tapmisele kihutamist. Kuriteo matkimiseks loa taotlemisel peab ära näitama kõik võimalikud (eesmärgipärased) kuriteokoosseisud, mida võidakse matkida (nt narkokuritegude puhul KarS §-d 183 või 184, kuna täpsed asjaolud selguvad hiljem). Seega, arvestades, et pelgalt KarS §-i 114 ilma selle alapunktideta ei ole võimalik matkida, oleks loa taotleja pidanud juba taotluses välja tooma konkreetse KarS § 114 alapunkti, millise alusel kvalifitseeritava teo matkimiseks luba taotletakse, samuti taotlema matkimiseks luba teiste võimalike kuriteokoosseisude suhtes, nt KarS § 113 suhtes. Lisaks tuleb märkida, et kuivõrd süüdistus oli esitatud mõrvas omakasu motiivil, jääb arusaamatuks, kas ja kuidas on üleüldse võimalik matkida omakasu motiivil mõrva. 5.3 Kohtuotsusest tuleneb, et „Kohus leiab, et T. S ütluste avaldamine oli seaduslik ja neid saab kasutada kriminaalasjas tõendina./.../Kaitsjate vastuväide ütluste avaldamisele puudutas üksnes

§ 291lg 3 p 1.

Tõepoolest nähtub A. Suklese ja T. S vahel peetud telefonivestlustest ja T. S ütlustest, et süüdistatav sai politseiagendi L. V telefoninumbri T. S käest, kuid sellest ei saa teha järeldust nagu oleks T. S osalenud ebaseaduslikult jälitustegevuses. T. S ütlustest nähtub, et ta ei saanud L. V telefoninumbrit mitte politseilt vaid V. K nimelise isiku käest. Seega ei ole kohtul põhjust kahelda T. S isiku ja tema ütluste usaldusväärsuses“. 17.04.2012.a kohtuistungil on üle kuulatud L. V, kes on andnud vastuseks prokuröri küsimusele „Kuidas sai Sukles oma kasutusse Teile kuuluva mobiiltelefoni numbri?“ „Mulle politsei poolt öeldi niipalju, et talle on see number edastatud ja minu kohta on öeldud, et olen inimene, kes võib aidata leida tema probleemidele lahendust“. Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud kohtu veendumus T. S ütlustes selle kohta, et viimane sai L. V telefoninumbri V. K, kuivõrd sellisel juhul puudub selgitus, kuidas sai politsei teadlikuks vastava telefoninumbri jagamisest T. S poolt A. Suklesle. Samuti jääb arusaamatuks kohtupoolne sedastus, et puudub alus järeldada, et T. S osales „ebaseaduslikult jälitustegevuses“. Vaidlust ei saa olla selles, et kohtu- ega ka jälitustoimikutest ei nähtu, et T. S oleks olnud kaasatud jälitustegevusse, millisest johtuvalt tema osalemist jälitustegevuses (kui ta selles osales), saab 12

(26)pidada ebaseaduslikuks. Kaitsjate arvates kinnitab T. S seotust jälitusmenetlusega asjaolu, et just T. S vahendas A. Suklesele politseiagendi/matkija kontaktandmeid. Eeltoodut arvestades on ebaõige ka prokuröri poolt 24.04.2012.a kohtuistungil väljendatu, millise kohaselt „S. ei ole üheski jälitustoimingus osalenud. S. on antud tunnistaja staatus minu palvel, sest on ilmnenud, et ta on suhelnud Suklesega“. A. Suklese kaitsjad on kohtumenetluses esitanud vastuväite T. S poolt varem antud ütluste tõendina vastuvõtmisele, kuivõrd ei ole täidetud

§-s 291 lg 3 p 1 toodud eeltingimus, so ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kahtlust tõendi usaldusväärsuses tekitab ühelt poolt ilmne teadmine, et T. S oli seotud politseiga A. Suklese suhtes menetlustoimingute läbiviimisel ning teiselt poolt asjaolu, et prokuröri sõnade kohaselt anti T. S tunnistaja menetlusseisund konkreetselt prokuröri palvel. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on 02.10.2012.a lahendis kohtuasjas V. jt vs Venemaa selgitanud, et informaatorite (sh anonüümsete informaatorite) edastatud teave on lubatav kriminaalmenetluse alustamise allikas, kuid seejärel tuleb tagada selgete ning ettenähtavate reeglite olemasolu informaatorite kaasamiseks kriminaalmenetluses ning neid reegleid ka rakendada. Eeltoodust tuleneb, et olukorras, millises T. S oli seotud politseiga, peab olema tagatud edasises menetluses tema kaasamise läbinähtavus, millist käesoleval juhul tehtud ei ole, ning on ilmselgele vastupidiselt asutud väitma, et T. S puudus mistahes seos menetlejaga. Vaatamata eelviidatud asjaoludele seonduvalt T. S isikuga ning tema seotusega käesoleva kriminaalmenetlusega, lähtus kohus peaasjalikult just T. S ütlustest A. Suklesl relva muretsemise soovi olemasolu ning tegevuse eesmärgi („kõrvaldada pika aja kestel talle probleeme tekitanud äripartner T. L“) tõendamisel ning lisaks politseiagent/matkija L. V vahendusel kogutud tõenditest. Seejuures on oluline rõhutada, et kohtu jaoks ühe olulisema tõendiallika – T. S – küsitlemise võimalus A. Suklesel ja tema kaitsjatel puudus. Samuti on oluline, et nii L. V kui T. S olid seotud politseilt saadud/politseile teabe vahendamisega. Eeltoodust johtuvalt on põhjendatud teha viide

§-le 15 lg 3, milline sätestab, et kohtulahend ei või tugineda üksnes ega valdavas ulatuses tõendile, millise vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seejuures väärib rõhutamist, et T. S puhul on tegemist ka tõendiallikaga, kes on andnud ütlusi A. Suklese vastu ning vastavale tõendiallikale kui olulisemaile relva muretsemise eesmärgi tõendamiseks tuginemine riivab ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 5.4 Kohus viitab 19.08.2010.a A. Suklese ja politseiagent L. V esimesel kohtumisel peetud vestluse osale, millise kohtumise lõpus L. V küsis: „Et selle koha pealt, et sa nagu kavatsed ise“, mille peale kohtu hinnangul A. Sukles vastas koheselt jaatavalt ja hakkas rääkima vene sõjaväes käimisest. Seejuures peab kohus usutavaks L. V kohtus antud ütlusi, et tema soovis viidatud küsimusega teada saada, kas A. Suklesel on selle relvaga plaan kedagi maha lasta ja kas ta kavatseb seda ise teha. Kohus jätab tähelepanuta viidatud küsimusele eelnenud A. S ning L. V vestluse. Nimelt soovis A. Sukles relva ostmise teemalist vestlust lõpetada, öeldes „ok/.../jään ootama siis“, millise peale L. V ütles „Aga“ ja edasiselt „Aga nagu poole kõrvaga kuulsin ka veel mingist muust mõttest mis, sul“. A. Sukles, saamata aru, millest jutt on, ütleb „aita mind“, millisele järgneb kohtu poolt tsiteeritud L. V küsimus. L. V on kohtus kaitsja küsimusele „milline oli see väljend, millest te tegite tõsikindla veendumuse, et Sukles soovib osta relva ja tellida palgamõrva?“ vastanud järgmiselt „ennekõike oli tegemist relva ostuga/.../palgamõrva asjani jõudsime sedapidi, et mina küsisin Sukleselt, et olen kuulnud, et tal on ka teine probleem ja ta tegi selle peale arusaamatut nägu. Siis täpsustasin oma küsimust ja küsisin, et kas ta kavatseb selle relvaga seda ise teha. Selle peale Sukles küsis minult vastu, et kas mul on välja pakkuda mingeid variante. Ma ütlesin, et selle peale on võimalik mõelda. Sain selgelt aru, et Sukles oli huvitatud, et keegi teine tema asemel seda relva käes hoiaks ja selle asja korda ajaks“, tunnistaja peab võimalikuks ka seda, et kui tema ei oleks hakanud rääkima nn teisest probleemist, siis oleks võinud vestlus lõppeda relva soetamise sooviga ning kinnitab veelkordselt, et just tema (so tunnistaja L. V) hakkas ise rääkima teisest probleemist. Tunnistaja võtab omaks ka selle, et mõttekäigu „et inimest enam olemas ei 13

(26)oleks“ esitas tema A. Suklesele, mitte vastupidi ning A. Sukles ei kihutanud tunnistajat millekski. Kohtus ei esitatud A. Suklesele mitte ühtegi küsimust selle kohta, kas ja kuidas tema mõistis L. V poolt öeldut „et inimest enam olemas ei oleks“. Tunnistaja L. V arvas!!! kohtus, et nad said üksteisest hästi aru, et kõigepealt räägitakse relvast ja siis palgamõrvast ning konkreetseid mõisteid „mõrv“, „palgamõrv“, „tapmine“ ei kasutatud seetõttu, et „tegemist oli kohvikuga“ ning selliseid sõnu kasutades oleks vestlus muutunud kohatuks. Samas tuleb märkida, et kohtumise koha määras just L. V. Kaitsjate arvates on ilmne, et eeltoodud vestlus tõendab, et A. Suklest asuti politsei poolt provotseerima, kusjuures vastava vestluse toimumise ajal 19.08.2010.a ei olnud kohus andnud luba mistahes kuriteo matkimiseks. Kohtuotsusest tuleneb „Kriminaalmenetluse põhimõtete kohaselt tuleb tõendeid hinnata kogumis ja sisu hindamisel tuleb lähtuda kontekstist, hinnates asjaolusid mõistliku inimese arusaama kohaselt. Kuigi L. V ei maininud oma küsimuses sõnu „relv“ ja „maha laskma“, siis tulenevalt eelnevast relvateemalisest vestlusest nende vahel on tavalise elukogemusega inimeselegi küsimuse mõte selge ning ka A. Sukles ei saanud kuidagi mõelda, et L. V, kes pidi olema vaid talle relva müüjaks, hakkab järsku huvi tundma tema ja T. L vahelise ärilise võitluse ja läbirääkijate vastu./.../Seega on kohus seisukohal, et A. Sukles sai suurepäraselt aru L. V küsimusest ja ta oli ise T. L suhtes relva kasutamiseks valmis, kinnitades L. V, et ta on selleks võimeline, kuna on teeninud ja saanud väljaõppe vene sõjaväes“. A. Sukles on kohtus 19.06.2012.a andnud ütlusi (protokolli lk 10) ning 20.06.2012.a (protokolli lk 4), millise kohaselt oli tal alust arvata, et L. V kõneleb läbirääkimistest T. L seetõttu, et vastava kontakti oli vahendanud temale T. S, keda A. Sukles ning ka P. S pidasid samuti üheks läbirääkijaks. Kohtu seisukoha, et tegemist ei saanud olla vestlusega läbirääkimiste pidamisest, lükkavad ümber ka telefonikõnede helisalvestised A. Suklese ning P. S ning A. Suklese ja T. S vahel. Kohus leiab, et 19.08.2010.a ei teostanud L. V A. Suklese suhtes kuriteo matkimist, vaid oli lihtsalt politseiagent. Kohus tugineb L. V kohtus antud ütlustele, et „esimese kohtumise eesmärk oli teada saada, millised on Suklese soovid ja plaanid“. Kohus leiab, et „Seega nähtub eeltoodud vestlusest, et mitte L. V ei õhutanud A. Suklest T. L tapmisele või kellegi teise isiku tellimisele tapmise täideviimiseks, nagu nähtus kaitsjate väidetest, vaid A. Suklesel oli juba varasemalt enne L. V kohtumist T. L kõrvaldamise soov ning just tema oli see, kes esimesena hakkas L. V pärima teiste võimaluste kohta, et ei peaks seda ise tegema“. Kaitsjad on seisukohal, et tegemist on põhjendamatu ning uuritud tõenditega mittekooskõlas oleva seisukohaga. Samuti on arusaamatu, et kohus heidab A. Suklesele ette, et ta ei kasutanud vestluses L. V sõnu „läbirääkija“ ja „kompromiss“, milliste väljendite kasutamine oleks kohtu arvates loomulik olukorras, millises A. Suklese väidete kohaselt rääkis tema L. V läbirääkimistest T. L. Samas ei kasuta ka L. V vestlustes A. Suklesga (ei matkija ega politseiagendina) kordagi mõisteid, millised võiksid viidata tapmisele, mõrvale, kuid selles osas leiab kohus, et oli mõistetav siiski inimese kõrvaldamise soov. Seega tõlgendab kohus kahtlused, millised viitavad kohtu arvates A. Suklese võimalikule soovile T. L kõrvaldada A. Suklese kahjuks, milline on vastuolus

§-s 7 lg 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttega. Sisuliselt tähendab kohtu vastav seisukoht, et tapmisele viitavate sõnade mittekasutamine ei ole politseiagendile/matkijale etteheidetav, kuid läbirääkimistele viitavate sõnade mittekasutamine A. Suklese poolt on viimasele etteheidetav. Eeltooduga eelistab kohus ühemõtteliselt ühte tõendiallikat teisele, vaatamata asjaolule, et A. Suklese soovi pidada läbirääkimisi T. L kinnitavad lisaks A. Suklese kirjalikud tõendid ja tunnistajate ütlused. Kaitsjad leiavad, et mitte ükski asjas kogutud tõend, sh L. V kohtuistungil antud ütlused ega salvestatud vestlused A. Suklese ja L. V vahel (millised on apellandi arvates saadud ebaseadusliku jälitustegevuse käigus) ei kinnita A. Suklese soovi T. L teise isiku vahendusel kõrvaldada ning vastavasisuliste mõtete avaldamist kolmandatele isikutele. 5.5 Euroopa Inimõiguste Kohus on 08.01.2013.a otsuses asjas Baltinś vs Läti märkinud, et prokuratuur peab kuriteo matkimise korral alati tõendama, et tegemist ei olnud provokatsiooniga. Selliseid tõendeid ei ole prokuratuur käesolevas kriminaalasjas esitanud. Riigikohus on lahendis 14

(26)kohtuasjas nr 3-1-1-88-02 märkinud, et tulenevalt põhiseaduse § 3 lõikest 2 ja § 123 lõikest 2 on Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse konventsioon ja Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad konventsiooni tõlgendamisel Eesti õigussüsteemi lahutamatud osad, millised on prioriteetsed ka Eesti seaduste suhtes. Seega tuleb

§ 111

kohaselt kuriteo matkimise seaduslikkust hinnates igal juhul tähelepanu pöörata ka asjakohastele EIK lahenditele. Kuivõrd EIK praktika kohaselt on provokatsiooni puudumise tõendamise kohustus alati prokuratuuril, ei piisa kohtuotsuses kohtuniku sellekohasest paljasõnalisest väitest. Kohus leiab, et politseiagendi L. V poolt väljendite “Kui see asi läheb, jääb käiku, siis on nii, siis mina tahan rahulikult elada. Kui sina tuled, ei kui sina lähed minema, et asi ongi selles, et mina ei taha sellest teemast rohkem mitte midagi teada” ja “Noh, ühesõnaga seda räägite juba omavahel, et mida tal veel, mis veel on vaja. Mis konkreetselt inimese kohta, keda ei oleks enam tarvis.” kasutamisest ei ole võimalik kuidagi aru saada, et L. V organiseerib A. Suklese jaoks järjekordset läbirääkijat. Kuna läbirääkimised ja kompromissi saavutamine ärisuhetes on tavapärane ning seadusega kooskõlas olev tegevus, jäi kohtu jaoks arusaamatuks, millisel põhjusel ei peaks L. V tahtma sellest teemast enam midagi teada ja tahab rahulikult elada. Kohus leiab, et „Ka väljend „inimese kohta, keda ei ole enam tarvis“ on mõistetav inimese kõrvaldamise tähenduses. Kui A. Suklese arusaam oli, et L. V toob tema ja T. L suhetesse uue läbirääkija, jääb kohtule arusaamatuks, miks ei olnud temal enam pärast seda, kui „läbirääkija“ on oma töö lõpetanud, tahtmist nn „läbirääkimistest“ ega selle tulemustest midagi teada ega kuulda saada. Eeltoodust tuleneb, et A. Suklese väited selle kohta, et tema rääkis omaarust L. V teise teema raames läbirääkijast ja kompromissi sõlmimise soovist T. L, on ebausutavad. Asjaolu, et A. Sukles ja L. V rääkisid mõlemale arusaadavalt isikust, kes paneks toime T. L kõrvaldamise, tõendab ka A.Suklese telefonikõne 26.08.2010.a. kell 12:18:42 T. S. Kõnes teatab ta, et asjaolud on muutunud ja nimetades varem kokkulepitult relva autoks, ütleb, et on olemas kallim masin, luksusvariant, mis tähendab, et ise ei peagi midagi tegema, kuna see sõidab ka ise. Sellest mõistukõnest on võimalik loogiliselt aru saada nii, et kui varem oli A. Suklesel mõte ise T. L kõrvaldada, siis nüüd on olukord muutunud selles suunas, et ta ise ei peagi seda tegema, vaid keegi teeb tema eest selle „töö“ ära“. Eeltoodu kinnitab, et kohus järeldas, et enne kohtumist L. V puudus A. Suklesel mistahes muu soov/ettepanek L. V kui seda oli relva ostmine ning konkreetse muu tahtluse (millist asjaolu ei ole A. Sukles omaks võtnud) tekitas temas L. V. Seega on ebaõige kohtu järeldus, millise kohaselt ei olnud tegemist L. V poolse provotseerimisega. Remargi korras tuleb märkida, et A. Suklese poolne soov relva muretseda ei ole mitte kunagi olnud süüdistuse sisuks. Lisaks soovib apellant rõhutada, et väljendit „inimese kohta, keda ei ole enam tarvis“ kasutas L. V, mitte A. Sukles ning vastavat väljendit on kohus tõlgendanud läbi L. V kohtus väljendatud subjektiivsete arusaamade, selles osas A. Suklest küsitlemata. Seda ei teinud ka prokurör. Vastava väljendi kasutamine toimus L. V poolt 23.08.2010.a kohtumisel ning L. V ütles täpselt tsiteerituna järgmist, millisest kohus on vastava lause osa välja rebinud: „Noh, ühesõnaga, seda räägite juba omavahel, et mida tal veel, mis veel on vaja. Mis konkreetselt inimese kohta, keda ei oleks enam tarvis. Selle inimese kohta konkreetselt need kolm asja. Eksole. Ja kui sul on veel neid lisasid. Ma mõtlen nüüd seda et kindlad kohad kus kindlatel aegadel“. Selle peale vastab A. Sukles: „Ei no seda seda praegu ei aga noh ma saan teada väga palju asju. Oota korra“. Eeltoodust ei nähtu, et A. Sukles oleks mistahes viisil kinnitanud L. V oma soovi kõrvaldada T. L ega asjaolu, et A. Sukles mõistis L. V poolt kasutatud väljendit kui T. L tapmist. Samuti ei ole A. Suklest kohtumenetluses kordagi küsitletud selle kohta, mida tähendas nn autode teemaline telefonivestlus tema ja T. S vahel. Olukorras, millises kohus vastavat vestluse sisu kasutab A. Suklese vastu, selles osas A. Suklest küsitlemata ning evimata ka võimalust T. S kohtus küsitleda, on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet. 15

(26)Tunnistaja I. L on kinnitanud, et ta pidi hakkama vormistama kompromissilepingut, et olukorras, millises saavutatakse läbirääkija vahendusel kokkulepe numbri osas, kirjutatakse vastav number ja maksegraafik juurde. Tegemist pidi olema Saarte Investeering OÜ ja MaxKinnisvara OÜ vahelist seltsingulepingut lõpetava, summasid määratleva ja kõiki poolte kohustusi lõpetava kokkuleppega. Eeltoodu on maakohus kohtuotsuse tegemisel arvestamata jätnud, kuigi vastavad tõendid kinnitavad, et A. Suklesel ei olnud soovi T. L tappa – ei ole millegagi põhjendatav täiendavate kulutuste tegemine õigusteenusele olukorras, millises isik näeb olukorrale lahendust selles, et tema äripartner tapetakse. 5.6 A. Suklese kaitsjad esitasid maakohtule taotluse hüvitada õigeksmõistmisel A. Suklesele tema poolt kantud menetluskulud summas 32 314,82 eurot, esitades vastavate kulude kohta arved nr 1322, 2011298, 2012054. Kohtuotsusega otsustati hüvitada riigi eelarve vahenditest A. Suklesele tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 27 000 eurot. Kohus leidis, et kuna arved nr 1322 ning nr 2011298 on esitatud kohtueelses menetluses ning eelnevas lühimenetluses osutatud õigusabi eest, millise suuruse kohta hinnangu andmisel puudub kohtul teave, ei saa kohus vastavatele kuludele hinnangut anda. Käesolevas üldmenetluses kantud õigusabikulude osas leidis kohus, et „kohtuvaidlusteks kõnede koostamisele on kulunud liiga palju aega, arvestades seda, et eelnevalt lühimenetluses peeti ka kohtulikud vaidlused ja ilmselt olid ka siis vaidlusalused probleemid samad, üldmenetluses lisandus vaid omakasu motiivi analüüs. Seega ei nõustu kohus kohtuvaidluste ettevalmistamiseks kulutatud ajaga. Lisaks sellele on kaitsjad kohtuistungitel esitanud kohtu arvates põhjendamatuid taotlusi seonduvalt kohtueelse menetluse läbiviimisega“. Esmalt viitavad kaitsjad, et kohtule olid esitatud arved järgmistes summades (koos käibemaksuga): 29.09.2010.a arve nr 1322 summas 5 107,82 eurot (79 920 krooni); 12.08.2011.a arve nr 2011298 summas 7 848 eurot; 07.11.2012.a arve nr 2012054 summas 19 359 eurot. Seega olid A. Suklesele esitatud arved kogusummas 32 314,82 eurot, millisest kohus määras hüvitada 27 000 eurot, jättes hüvitamata 5 314,82 eurot. Vastav summa ei ühildu kohtueelses menetluses ning lühimenetluses kaitsmise eest esitatud arvete nr 1322, 2011298 summadega eraldivõetuna ega koos, millisest johtuvalt jääb arusaamatuks, milliseid kulutusi viidatud arvetest pidas kohus põhjendatuks ning milliseid mitte. Samuti jääb kaitsjatele arusaamatuks, et olukorras, millises kohus möönab esmalt, et kohtul puudub ülevaade varasemas lühimenetluses osutatud õigusabi kohta, otsustab kohus, et lühimenetluses esitatud kaitsekõnele kulutatud aeg kompenseerib üldmenetluses kahe kaitsja kaitsekõnedele kulutatud aja, samas kui kohus on leidnud, et lühimenetluses kantud õigusabikulusid ei hüvitata. Samuti ei saa nõustuda sellega, et lühimenetluses ning üldmenetluses oli kaitsekõnede temaatika sama ning seega ei saanud tekkida ka täiendavat ajakulu – arvestades lühimenetluse eripära, so asjaolu, et kriminaalasi lahendatakse vaid kriminaaltoimiku materjalide põhjal (

§ 233

), on ilmne, et lühimenetluse kaitsekõnedes puudub analüüs kohtus ülekuulatud isikuliste tõendiallikate osas, samuti oli kohtule teada, et kaitsjad esitasid kõnealuses üldmenetluses taotluse kuulata üle väga mitmeid tunnistajaid, kelle ütlusi on kaitsekõnedes analüüsitud, samuti esitasid kaitsjad kohtule suures mahus dokumente, milliste osas on samuti kaitsekõnedes tehtud analüüs. Oluline on osundada, et üldmenetluses oli A. Suklesel erinevalt lühimenetlusest kaks kaitsjat, kes pidasid eraldi kaitsekõned. Kohtuistungite protokollidest nähtub, et kaitsjad esitasid kaitseteesid suuliselt mitmel kohtuistungil, lisaks on võimalik kaitsekõnede ettevalmistamisele kulunud aega hinnata kohtutoimikus sisalduvate kirjalike kaitseteeside põhjal. Arusaamatuks jääb ka asjaolu, milliseid konkreetseid kaitsjate poolt esitatud taotlusi peab kohus põhjendamatuks ning kuidas vastav asjaolu seondub kohtuvaidlusteks kõnede koostamisega, eelkõige arvestades, et kohus on ise kohtuotsusega tunnistanud, et kohtueelses menetluses esines mitmeid minetusi (menetlustoimingute protokollide koostamisel, jälitustoimingute läbiviimisel) ning veelgi enam – kriminaalmenetlust alustati olukorras, millises puudusid nii kriminaalmenetluse alus kui ajend. 16

(26)Puutuvalt lühimenetlusega seotud menetluskuludega soovib apellant viidata, et kohtutoimikus sisaldub 16.12.2011.a. kaitseakti lisana (viide kaitseakti p 3.6.) 07.10.2011.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-11-6069 (lühimenetluses), millisega kohus määras tagastada kriminaaltoimik 1-11-6069
(10230114211)A. Suklese süüdistuses KarS § 11 - § 22¹ lg 1 järgi prokuratuurile. Harju Maakohtu 22.12.2011.a kohtumäärusega määras kohus muuhulgas rahuldada A. Suklese kaitsja poolt kaitseakti punktis 3 loetletud kirjalike tõendite uurimise taotluse. Viidatud lühimenetluses tehtud 07.10.2011.a kohtumääruse kohaselt ei olnud vastav kohtumäärus määruskaebemenetluse käigus vaidlustatav, millisest johtuvalt ei olnud A. Suklese kaitsjal võimalik vaidlustada menetluskulude hüvitamise lahendamata jätmist 07.10.2011.a kohtumäärusega. Apellant on seisukohal, et ei ole millegagi põhjendatud lühimenetluses, millise tulemusena leidis kohus, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed ei ole piisavad asja lahendamiseks (millist asjaolu ei ole võimalik kindlasti ette heita süüdistatavale, tema kaitsjale), menetluskulude hüvitamata jätmine isikule. Eeltoodu on kooskõlas ka Riigikohtu poolt korduvalt (nt lahendites kohtuasjades nr 3-1-1-59-10, 3-1-1-92-11) väljendatud põhimõttega, millise kohaselt on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Apellant leiab, et võimalik on analoogia korras viidata

§-le 185 lg 1 ning

§-le 337 lg 2 p 2, 3, millistel juhtudel jäävad menetluskulud samuti riigi kanda. Lisaks tuleb siiski juhinduda nii eelnenud lühimenetluse kui ka kohtueelse menetluse kulude kohta otsustuse tegemisel menetluse resultaadist, so käesoleval juhul maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Seejuures ei erista seadus kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses kantud kulusid. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et kohtuotsus tuleb tühistada osas, millisega otsustati hüvitada riigi eelarve vahenditest A. Suklesele tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 27 000 eurot ning teha selles osas uus kohtuotsus, millisega otsustada hüvitada riigi eelarve vahenditest A. Suklesele tema poolt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu summas 32 314,82 eurot.

  1. Ringkonnakohtu istungil prokurör toetas apellatsiooni ja taotles A. Suklese suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Kaitsjate apellatsiooni taotles prokurör jätta rahuldamata. Kaitsjad toetasid enda poolt esitatud apellatsiooni ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, olles tutvunud kohtuasja materjalidega ja jälitustoimikutega, prokuröri ja kaitsjate apellatsioonidega, kaitsjate vastuväidetega prokuröri apellatsioonile ning kuulanud ära apellatsioonimenetluse poolte seisukohad, leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad osaliselt tähelepanu. 7.1 Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsuses nr 3-1-1-86-12 väljendatud seisukohale, et kuna seadusandja ei pidanud vajalikuks
  5. septembril
  6. a jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatuste suhtes kehtestada mingeid täiendavaid rakendussätteid, siis kooskõlas

§ 3lg-s 2 sätestatuga tuleb kõigi enne 1.

septembrit

  1. a tehtud menetlustoimingute hindamisel arvestada enne seda tähtaega kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku sõnastusega ja pärast
  2. septembrit
  3. a tehtud menetlustoimingute seaduslikkust tuleb hinnata nimetatud kuupäeval jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist lähtuvalt. 17

(26)Seega tuleb kohtukolleegiumil sellest põhimõttest lähtuda ka käesoleva kohtuasja seaduslikkuse kontrollimisel 7.2 Järgmisena peatub kohtukolleegium kriminaalmenetluse alustamise seaduslikkuse küsimusel. Maakohtu otsuses leitakse, et kriminaalmenetluse alustamine
  1. augustil
  2. a oli ebaseaduslik, sest puudus kriminaalmenetluse alus. Maakohus põhjendab oma seisukohta sellega, et
  3. augustil
  4. a ei olnud T. L suhtes mõrva katset toime pandud. Isegi kui eeldada, et A. Sukles oli avaldanud kellelegi soovi T. L tappa, ei ole maakohtu hinnangul sellise teoplaani avaldamise näol tegemist süüteo toimepanemise alustamisega KarS § 25 lg 2 mõttes, vaid tulevikku suunatud teotahtluse väljendamisega, mis võib realiseeruda, kuid võib ka üksnes ütluseks jääda. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

§ 193

lg 1 kohaselt uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KarS § 199 lõikes 1 sätestatud asjaolud.

§ 197

lg 2 kohaselt võib olla kriminaalmenetluse ajendiks ka kuriteole viitav teave, mille on sedastanud uurimisasutus või prokuratuur oma ülesandeid täites. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalmenetluse alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendi ehk prokuratuurile või uurimisasutusele teatavaks saanud teabes. Kuriteo tunnuste sedastamine tähendab kriminaalasja alustamiseks pädeva ametniku hinnangut, et toime võib olla pandud kuritegu ning et ei esine

§-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid. Menetleja ei ole seejuures seotud kuriteoteates toodud õigusliku hinnanguga, vaid peab kriminaalmenetluse aluse tuvastamisel võtma aluseks kõik kuriteod. Kriminaalmenetluse alustamiseks ei pea teada olema võimalik kahtlustatav, menetluse võib alustada ka nö kuriteo fakti suhtes ja selleks hetkeks veel tundmatu isiku vastu. Kriminaalmenetluse alustamisel tuleb uuritav kuritegu subsumeerida võimalikult täpselt. Esiteks on see tähtis menetluse planeerimiseks, kuna kuriteo kvalifikatsioon võib oluliselt mõjutada seda, milliseid tõendeid on vaja koguda. Teiseks seab seadustik teatud piirangud (nt jälitustegevus) sõltuvalt kuriteo raskusest. Samas on loomulik ja seadusega kooskõlas, et täiendavate tõendite ja info lisandumisel võib õiguslik hinnang uuritavale teole menetluse käigus muutuda. Kohtukolleegium märgib, et

§ 6

sätestab kriminaalmenetluse kohustuslikkuse ehk legaliteedi põhimõtte, mille kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud kuriteo asjaolude ilmnedes oma pädevuse piirides alustama ja toimetama kriminaalmenetlust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. aprilli
  2. a otsuses nr 3-1-1-19-10 selgitanud, et legaliteedipõhimõte kohustab pädevaid ametivõime alustama kuriteo tunnuste sedastamisel kriminaalmenetlust sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. Eeltoodust järeldub ühtlasi, et uurimisasutusel ja prokuratuuril puudub kuriteole viitava teabe saamisel pädevus hinnata kriminaalmenetluse alustamise otstarbekust üksikjuhtumil. Sellise lähenemisega saavutatakse kõigi asjassepuutuvate isikute võrdne ja õiglane kohtlemine. Üksnes olukorras, kus pädevatele ametiasutustele laekunud teabe põhjal ilmnevad vahetult kriminaalmenetlust välistavad asjaolud

§ 199

tähenduses, on uurimisasutus ja prokuratuur õigustatud jätma kriminaalmenetluse alustamata. Veel on riigikohus selles lahendis märkinud, et uurimisasutusel ja prokuratuuril tuleb kuriteole viitava teabe saamisel ja

§-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistavate asjaolude puudumisel igal juhul kriminaalmenetlust alustada, sõltumata sellest, kas konkreetses kriminaalasjas soovitakse kohtult taotleda isiku suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemist või 18

(26)mitte, sest näiteks oportuniteedipõhimõtet on võimalik rakendada vaid kriminaalasjades, milles kriminaalmenetlus on juba alustatud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. septembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-60-10 on lisatud, et kuritegevusevastases võitluses ei saa õiguskaitseasutused piirduda üksnes passiivse kaitsetaktikaga ja kuriteoteadetele või -kaebustele pelgalt reageerimisega. Seetõttu ongi

§ 197

lg-s 2 ette nähtud võimalus, et kriminaalmenetluse ajend võib ilmneda ka uurimisasutuste ja prokuratuuri endi tegevuse tulemina. Seega, kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis

§-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samuti on oluline märkida, et kriminaalmenetluse alustamine ei ole kohtulikult vaidlustatav. Ainuüksi kohtueelse menetluse tulemina ei saa kedagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada, sest tulenevalt Põhiseaduse §-st 146 mõistab õigust ainult kohus ja

§ 211

kohaselt on kohtueelse menetluse eesmärk vaid kohtumenetluseks tingimuste loomine. Käesoleva kohtuasja materjalidest ja jälitustoimikust nähtub, et

  1. augustiks
  2. a oli uurimisasutusele saanud teatavaks asjaolu, et A. Sukles ja/või temaga seotud isikute poolt oli seatud eesmärgiks kõrvaldada A. Suklese äripartner T. L. Selline teave ei tulenenud mitte ainult T. L ütlustest, vaid jälitustoimiku andmete kohaselt oli selle teave sedastanud

§ 197lg 2 kohaselt uurimisasutus oma ülesandeid täites.

Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apelleeritud kohtuotsuse ja kaitsjate apellatsiooni väitega, et tegemist oli vaid T. L ettekujutusega. Millal, kuidas ja kelle poolt seda pidi teostatama, esialgsest informatsioonist ei selgunud. Olukorras, kus puudus konkreetne teave selle kohta, millises staadiumis on võimaliku kuriteo toimepanemine ja kes sellise tegevusega seotud võivad olla, tuli uurimisasutusel selgitada välja sisulised asjaolud. Seega tuli läbiviidavate jälitustoimingute käigus välja selgitada, kas A. Suklesel ja/või temaga seotud isikutel võib esineda kohtueelsele menetlejale teatavaks saanud tahtlus panna toime raske isikuvastane kuritegu. Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni seisukohaga, et uurija poolt kriminaalmenetluse alustamine sedastatud teabe pinnalt oli igati põhjendatud, kuna uurimisasutusele oli teatavaks saanud võimaliku raske isikuvastase kuriteo tellimine ning uurijal puudus konkreetne teave, kui kaugele oldi kuriteo toimepanemisega tagajärje saavutamise nimel jõutud. Samuti nõustub kohtukolleegium sellega, et kriminaalmenetluse alustamisel uurimisasutuse poolt kuriteo tunnustele karistusõigusliku hinnangu andmine ei oma olulist tähtsust asja lahendamisel kohtumenetluses, sest kohus lahendab kriminaalasja vastavalt süüdistusele, mis on esitatud kohtueelses menetluses kogutud tõendite põhjal. Seega ei ole kohtukolleegiumi hinnangul käesoleval juhul tähtsust sellel, et kriminaalmenetlust alustati KarS § 114 p 5 tunnustel, kuid hiljem esitati A. Suklesele süüdistus KarS § 114 p 5 - § 221 järgi. Lisaks sellele nähtub kohtuasja materjalidest ja jälitustoimikust, et kriminaalmenetlust küll alustati KarS § 114 p 5 -§ 25 lg 2 järgi, kuid edaspidi koguti kohtueelses menetluses tõendeid KarS § 114 p 5 - § 221 järgi toime pandud kuriteo kohta. KarS § 221 lg 1 kohaselt kuriteole kihutamise katse, nõustumine kuriteo toimepanemise ettepanekuga või kokkulepe kuriteo kaastäideviimiseks on karistatav karistusseadustiku 8., 9., 13., 19. ja 22 peatükis ja 15. peatüki 2., 4. ja 5. jaos sätestatud kuritegude puhul, mille eest ettenähtud karistuse ülemmäär on vähemalt kaheteistaastane või eluaegne vangistus. Karistusseadustiku 9. peatüki §-s 114 sätestatud mõrva eest ettenähtud karistuse ülemmäär on kakskümmend aastat või eluaegne vangistus. 19

(26)Kohtukolleegium nõustub prokuröri apellatsiooni seisukohaga, et käesolevas kohtuasjas tuvastatud kriminaalmenetluse alustamise ajendi puhul saab rääkida KarS § 114 p 5 – 22¹ lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustest, so võimalikust tapmise kaastäideviimise kokkuleppest või kihutamise katsest või sellise kuriteo toimepanemise ettepanekuga nõustumisest. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kuna T. L tapmiskatset ei olnud veel toime pandud, siis kriminaalmenetluse alustamiseks puudus alus. Õiguskaitseasutused ei saa lähtuda oma tegevuses põhimõttest, et raskete kuritegude toimepanemist on võimalik ära hoida ennetavate vestluste ning aruteludega. Vastupidisel juhul ei oleks põhjendatud karistusseadustiku täiendamine KarS §-iga 22¹. Sellise vestluse läbiviimise pinnalt ei saa isikuvastase kuriteo ettevalmistamise puhul tagatuks lugeda sihtmärgi elu ja tervist, vaid kuriteoga seotud isikud oleks võinud asuda kasutama veelgi konspireeritumaid võtteid. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et A. Suklese tegevus oli varjatud. Ta tegutses üksinda ja oma plaanidest kõrvalistele isikutele ei rääkinud. Seetõttu oli tõendite hankimine tema võimaliku kuritegeliku tegevuse kohta komplitseeritud ning põhjendatud oli neid koguda jälitustoimingute teostamisega, et otsustada, kas isiku käitumine on karistusõiguslikult etteheidetav ning kas sellisele käitumisele peab järgnema karistusseadustikus ette nähtud karistus. Seega on nn tellimusmõrvade lahendamise seisukohalt õiguskaitseasutuste jaoks oluline ära hoida kuriteo tagajärg – surm ning seadusandja eesmärgiks oli selliste kuritegude puhul ka ettevalmistamisstaadiumi karistatavaks lugemine, et enne vahetult tapmisele asumist oleks võimalik isikute ebaseaduslikule tegevusele karistusõiguslikult reageerida. Oluline on, et isik näitaks välja tema enda tahtest lähtuvat soovi panna toime kuritegu ning õiguskaitseasutuste sekkumise läbi on võimalik hoida seda kontrolli all ilma raske tagajärje saabumiseta. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni seisukohaga, et kriminaalasja alustamisel ei ole kriminaalmenetlusseadust rikutud. 7.3 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu politseiagent A. S rakendamise seaduslikkusele. Maakohus mõistis A. Suklese talle esitatud süüdistuses õigeks, sest jälitustoimingus rakendatud politseiagent ei olnud Eesti Vabariigi kodanik. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga ja maakohtu põhjendustega täielikult ning prokuröri apellatsiooni põhjendused ei veena kohtukolleegiumi vastupidises. Lähtudes politseiagent A. S rakendamise ja matkimise ajal kehtinud

§ 120

lg 1 sisust, mille kohaselt on politseiagent ametnik, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et tulenevalt avaliku teenistuse seaduse §-st 14 lg 1 ning politsei ja piirivalve seaduse §-st 1 lg 6 ja §-st 38 saanuks sel ajal politseiagendina tegutseda üksnes Eesti kodanik. Samuti ei ole võimalik juhinduda Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123, mis võimaldab olukorras, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid.

  1. mail
  2. a Riigikogu poolt vastu võetud ja
  3. mail
  4. a Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi konventsiooniga ühinemise seaduse § 3 p-le 2 on Eesti Vabariik deklareerinud konventsiooni artikli 14 lõike 4 kohaselt, et artikkel 14 ei ole Eesti suhtes siduv. Konventsiooni artikkel 14 käsitleb varjatud kohtueelset menetlust. Riigikogu
  5. aprilli
  6. a istungi stenogrammist nähtub, et seaduse esimesel lugemisel on justiitsminister K.-M. Vaher oma ettekandes märkinud, et konventsioon võimaldab muuhulgas 20

(26)osutada abi varjatud või muudetud identiteediga politseiametnike poolt, kuid Eesti esitab selle kohta deklaratsiooni ning jätab selle nn varjatud eeluurimise artikli riigi julgeolekust lähtuvatel kaalutlustel kohaldamata. Seega nähtub kohtukolleegiumi hinnangul seaduse tekstist ja Riigikogu stenogrammist üheselt mõistetavalt, et konventsiooni artikkel 14 (varjatud kohtueelne menetlus) Eesti Vabariigis rakendamisele ei kuulu.
  1. juunil
  2. a Riigikogu poolt vastu võetud ja
  3. juunil
  4. a Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni teise lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse ning kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise seaduse muutmise seaduse § 2 p-le 2 on Eesti Vabariik vastavalt teise lisaprotokolli artikli 33 lõikele 2 deklareerinud, et jätab artiklid 17 ja 19 täielikult kohaldamata. Konventsiooni artikkel 17 käsitleb piiriülest jälgimist ja artikkel 19 varjatud kohtueelset menetlust. Artikli 19 punkti 1 kohaselt võivad taotluse esitanud osalisriik ja taotluse saanud osalisriik kokku leppida, et teineteise abistamiseks kasutavad nad eeluurimisel politseiametnikku, kelle identiteet on varjatud või muudetud (varjatud kohtueelne menetlus). Riigikogu
  5. juuni
  6. a istungi stenogrammist nähtub, et seaduse esimesel lugemisel on õiguskomisjoni esimees O. L märkinud, et Eesti Vabariik deklareerib Siseministri ettepanekul, et me ei täida täismahus artiklit 17, mis käsitleb piiriülest jälgimist ja artiklit 19, mis käsitleb varjatud kohtueelset menetlust. Me ei tee seda, arvestades meie riigi julgeolekuküsimusi. Seega nähtub kohtukolleegiumi hinnangul ka selle seaduse tekstist ja Riigikogu stenogrammist üheselt mõistetavalt, et konventsiooni artikkel 19 (varjatud kohtueelne menetlus) Eesti Vabariigis rakendamisele ei kuulu. Prokuröri apellatsioonis leitakse, et kuna
  7. mail
  8. a vastu võetud seaduses kasutatakse väljendit „ei ole siduv“ ja
  9. juunil
  10. a väljendit „ei kohaldata“, siis oli esimese seaduse sõnastuse kohaselt varjatud kohtueelset menetlust Eesti Vabariigis võimalik teatud juhtudel siiski kasutada. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest mõlemad väljendid tähendavad kohtukolleegiumi hinnangul üheselt mõistetavalt seda, et konventsioonide nimetatud artiklid Eesti Vabariigis rakendamisele ei kuulu. Sama seisukoht nähtub Riigikogu istungi eeltoodud stenogrammidest. Kohtukolleegium rõhutab, et isegi juhul, kui nõustuda prokuröri seisukohaga, et tegemist on erineva tähendusega sõnadega, siis ei ole esimest konventsiooni ikkagi võimalik rakendada, sest väljendit „ei kohaldata“ kasutatakse hiljem vastu võetud seaduses. Politseiagent A. S rakendati
  11. aasta augustikuus läbi viidud jälitustoimingutes, so pärast viimasena vastu võetud seadust, milles kasutatakse väljendit „ei kohaldata“.
  12. novembril
  13. a on küll jõustunud Eesti Vabariigi valitsuse ja Läti Vabariigi valitsuse vaheline kuritegevuse vastase võitluse piiriülese koostöö kokkulepe, mille kohaselt ei takista muu riigi kodakondsus politseiametnike kasutamist Eesti Vabariigis läbiviidavates kriminaalmenetlustes kuriteo avastamisel politseiagentidena (2 kd tl 5), kuid nimetatud kokkulepe on Riigikogu poolt ratifitseerimata. Seetõttu ei saanud ka valitsustevaheline kokkulepe olla seaduslikuks aluseks teise riigi politseiagendi A. S rakendamisel.
  14. jaanuarist
  15. a jõustunud KarS § 1269 kohaselt on politseiagent isik, kes kogub kriminaalmenetluses tõendeid muudetud identiteeti kasutades. Kuni
  16. detsembrini
  17. a kehtinud KarS § 120 lg 1 kohaselt võis kasutada politseiagendina vaid ametnikku. 21
(26)Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse teise lugemise eelnõus
  1. mail
  2. a on õiguskomisjon põhjendanud seadusemuudatuse vajadust sellega, et eelnõu eesmärgiks on laiendada politseiagendi regulatsiooni võrreldes kehtiva õigusega, et võimaldada politseiagendina tegutseda ka isikul, kes ei ole Eesti Vabariigi uurimisasutuse ametnik. Õiguskomisjon tõdes, et kehtiv regulatsioon on selles osas liigselt piirav ning välistab teiste isikute kasutamise politseiagendina. Samas on sageli, sealhulgas rahvusvahelise koostöö käigus, otstarbekas kasutada ka teisi isikuid, sealhulgas teise riigi politseiametnikke. Eeltoodut arvesse võttes nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et politseiagent A. S rakendamine oli ebaseaduslik ja tema kaasabil kogutud tõendid tuleb tõendite kogumist välja jätta. 7.4 Kaitsjate apellatsioonis taotletakse muuta maakohtu otsuse põhjendust, millega maakohus luges tõendatuks, et A. Suklesel oli soov ja tahtlus kõrvaldada T. L ja teha seda teise isiku vahendusel. Kaitsjad leiavad oma apellatsioonis, et kogutud tõendite põhjal ei ole selline järeldus põhjendatud. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsuses nr 3-11-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  5. septembri
  6. a otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsjate apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente kaitsjate apellatsiooni rahuldamiseks. Kohtukolleegium, nõustudes selles osas maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. Vastuseks kaitsjate apellatsiooni väitele, et politseiagentide rakendamiseks oleks olnud vajalik eeluurimiskohtuniku luba, märgib kohtukolleegium järgmist. Politseiagentide rakendamise ajal kehtinud

§ 120

lg 3 kohaselt oli politseiagenti lubatud rakendada Riigiprokuratuuri määruse alusel. Vaid juhul, kui on olemas konkreetne kahtlustatav või süüdistatav, tuleb vastav luba anda eeluurimiskohtunikul (

§ 120

lg 4).

§ 33

lg 1 kohaselt on kahtlustatav isik, kes on kuriteos kahtlustatavana kinni peetud, või isik, keda on piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises ja kes on allutatud menetlustoimingule.

35 lg 1 kohaselt on süüdistatav isik, kelle kohta prokuratuur on koostanud süüdistusakti sama seadustiku § 226 kohaselt või kellele on esitatud süüdistusakt kiirmenetluses või isik, kellega on kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkulepe. 18.08.

  1. a - 25.08.
  2. a, so politseiagentide rakendamise ning nende poolt tõendite kogumise ajal ei olnud antud kriminaalasjas veel kahtlustatava ega süüdistatava staatuses olevat isikut, mistõttu eeluurimiskohtuniku luba vaja ei olnud. Maakohtu otsuses märgitakse õigesti, et A. Sukles sai kahtlustatavaks alles 26.08.
  3. a, so ajal, mil ta kahtlustatavana kinni peeti. 22

(26)Kaitsjad leiavad apellatsioonis, et maakohtul puudus alus T. S ütluste avaldamiseks, sest tunnistaja isik annab alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et tunnistaja T. S, keda oli kohtueelses menetluses kaks korda tunnistajana üle kuulatud, oli maakohtu istungi ajaks surnud. Seega oli täidetud

§ 291

lg 1 p-s 1 nimetatud tingimus – tunnistaja on surnud ja prokuratuur võis taotleda T. S poolt varem antud ütluste vastuvõtmist tõendina. Tunnistaja varasemate ütluste kasutamise lubatavuse kontrollimisel tuleb lähtuda

§ 291

lg-te 1-3 nõuetest.

§ 291

lg 1 p-s 2 märgitud juhul võib kohus deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid

§ 291lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel.

Esimese tingimuse (

§ 291

lg 3 p 1) kohaselt ei tohi ütluste andmise asjaolud ja tunnistaja isik anda alust kahelda tõendi (tunnistaja) usaldusväärsuses. Teise tingimuse (

§ 291

lg 3 p 2) kohaselt peab ütluste vastuvõtmist tõendina taotlema kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu tõendamiseks. Kolmanda tingimuse (

§ 291

lg 3 p 3) kohaselt peab vastaspoolele olema tagatud küllaldane võimalus esitada ütlustele vastuväiteid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. veebruari
  2. a otsuses nr 3-1-1-89-12 märkinud, et need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus.

§ 291

lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.

§ 291

lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte tunnistaja ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kohus, olles eelnevalt võtnud

§ 291

lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseks.

§ 291

lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult

§ 291

lg 3 p-s 3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate tõendite esitamise võimalus. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et T. S on kohtueelses menetluses kaks korda tunnistajana üle kuulatud. Maakohtu otsuse lehekülgedel 10-11 on väga põhjalikult motiveeritud seda, miks tunnistaja T. S isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. T. S ütlustest nähtub, et ta ei saanud L. V telefoninumbrit mitte politseilt, vaid V. A nimelise isiku käest. Puuduvad andmed selle kohta, et T. S oleks osalenud ebaseaduslikus jälitustegevuses. Kaitsjate apellatsiooni väited kohtukolleegiumi hinnangul maakohtu otsuse seisukohta selles osas ei kummuta. 23

(26)Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et T. S ütluste andmise asjaolud ja tema isik ei anna alust kahelda tema ütluste usaldusväärsuses ning

§ 291lg 3 p-s 1 nimetatud tingimus on seega täidetud.

Kuna prokuröri poolt taotletud T. S ütluste avaldamise eesmärgiks oli kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaolu, so A. Suklese süü tõendamine, siis on kohtukolleegiumi hinnangul

§ 291lg 3 p-s 2 sätestatud tingimus täidetud.

Kohtuasja materjalidest nähtub, et süüdistataval ja tema kaitsjatel oli võimalus prokuröri taotlusele T. S ütluste avaldamiseks vastu vaielda. Samuti oli neil võimalus teha taotlusi avaldatud ütlustele vastuväidete tegemiseks. Seega oli täidetud ka

§ 291lg 3 p-s 3 sätestatud tingimus.

Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et

§ 291

lg-tes 1-3 sätestatud tingimused olid samaaegselt täidetud, mistõttu tunnistaja T. S varasemate ütluste avaldamisega ei ole maakohus kriminaalmenetlusõiguse norme rikkunud. 7.5 Järgnevalt annab kohtukolleegium hinnangu maakohtu otsuse seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluse kulud hüvitati A. Suklesele osaliselt.

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu muuhulgas valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-99-11 väljendatud seisukohale, et valitud kaitsja puhul on menetlusaluse isiku kaitsmisel tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkuse, samuti nende koostamisele kulunud aja hindamine samuti avatud kohtu diskretsioonile. Ka valitud kaitsja korral tuleb menetlusalusele isikule hüvitada kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis seondub põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemalt asunud seisukohale, et tasu suuruse mõistlikkuse üle otsustamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kriminaalasja keerukust ja süüdistuse mahtu (
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-2811). Ühtlasi viitab kriminaalkolleegium selles lahendis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt on kohtul võimalus hinnata esindaja töö mahtu muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. mai
  6. a otsus asjas nr 3-2-1-43-10). Riigikohtu halduskolleegium on samuti sarnaselt selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks tuleb analüüsida kaebuse koostamiseks läbitöötamist vajava materjali mahukust ning kaebuse koostamise keerukust ja aeganõudvust (Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. mai
  8. a määrus asjas nr 3-3-1-28-09). Eelnev tähendab muu hulgas kaitsja kohustust esitada koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud. Käesolevas kohtuasjas süüdistatava A. Suklese kaitsja vandeadvokaat K. Nammi poolt maakohtule esitatud taotluses süüdistatavale menetluskulude hüvitamiseks on märgitud, milliseid õigustoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud (
  9. kd tl 31-34). Seega vastab kohtukolleegiumi hinnangul kaitsja poolt maakohtule esitatud taotlus nõuetele. 24

(26)Maakohus on leidnud, et tal on võimalik hinnata vaid nende menetluskulude mõistlikku suurust, mida süüdistatav on kandnud üldmenetluses toimunud kriminaalasja kohtuliku arutamise käigus. Seega pidas maakohus võimalikuks hinnata vaid
  1. novembri
  2. a arve nr 2012054 suurust summas 19 359 eurot. Samas on maakohus mõistnud A. Suklese kasuks välja 27 000 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks ning põhjendanud, miks ei ole võimalik kaitsjate taotlust menetluskulude hüvitamiseks suuremas summas rahuldada. Seega on maakohus tegelikult menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel lähtunud kaitsjate poolt taotletud summast 32 314,82 eurot. Maakohtu põhjendustest nähtub, et tegelikult hindas kohus ka nende valitud kaitsjale makstud kulude suuruse mõistlikkust, mida süüdistav kandis enne maakohtu üldmenetluse kohtuistungit. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kaitsjate poolt õigusteenuse osutamisele kulunud aeg on olnud ülemäära suur. Lühimenetluses oli kriminaalasja arutamine jõudnud juba kohtuvaidlusteni, mistõttu kaitsjatel ei olnud asja arutamisel üldmenetluses vajalik kõikide materjalidega uuesti tutvuda. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium kaitsjate taotluse A. Suklesele menetluskulude hüvitamiseks summas 32 314,82 eurot rahuldamata. 7.6 Viimasena peatub kohtukolleegium kriminaalmenetluse kulude hüvitamise küsimusel apellatsioonimenetluses. A. Suklese valitud kaitsja vandeadvokaat K. Namm on taotlenud Eesti Vabariigilt süüdistatava A. Suklese kasuks 3 483 eurot väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks. Taotlusele lisatud arvest nähtub, et õigusteenuse osutamine on seisnenud maakohtu otsuse analüüsis (1,5 h), apellatsiooni koostamises (6 h), prokuröri apellatsioonile vastuse koostamises (7 h) ja ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamises ja sellel osalemises (7 h). Kokku on apellatsioonimenetluses osutatud õigusteenust 21,5 tundi. Õigusabi eest makstud tunnihind on 135 eurot.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Seega on ka apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu.

§ 185

lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337lõike 1 punktides 2-4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Kuna käesoleval juhul teeb kohtukolleegium

§ 337

lõike 1 punktis 3 nimetatud kohtuotsuse, millega muudab maakohtu otsuse põhiosa, siis jäävad A. Suklesel apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud riigi kanda. Kohtukolleegiumi hinnangul on osutatud õigusteenus olnud tervikuna vajalik, kuid selleks kulunud aeg on mõningal juhul olnud ülemääraselt suur. Kaitsjate ühe tööühiku hinda peab kohtukolleegium põhjendatuks. Esitatud taotluse kohaselt kulutasid kaitsjad ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele ja sellel osalemisele 6 tundi. Kohtuistungi protokolli kohaselt kestis ringkonnakohtu istung 1 tund. 25

(26)Kohtukolleegium on seisukohal, et olukorras, kus samad kaitsjad esitasid apellatsiooni ja koostasid vastuse prokuröri apellatsioonile, on ringkonnakohtu istungiks ettevalmistamisele kulutatud 5 tundi põhjendamatult suur, mistõttu kohtukolleegium jätab selles osas kaitsjate taotluse rahuldamata. Eeltoodut arvesse võttes peab kohtukolleegium põhjendatuks hüvitada A. Suklesele apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 2000 eurot, millele lisandub käibemaks 400 eurot. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p-st 2 muudab kohtukolleegium Harju Maakohtu 7.

jaanuari

  1. a põhiosa, lugedes tuvastatuks, et
  2. augustil
  3. a esines alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaitsjate apellatsioon jäetakse rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola 26

(26)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.