Obsah (9)

§ 76§ 77§ 4§ 131§ 10§ 817§ 27§ 13§ 14

2-12-24099 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Donald Kiidjärv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2013, Tartu kohtumaja kantselei Tsiviilasja number

§ 76lg-st 3.

Lisaks on hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil lähtuvalt

§ 77

lg-st 4 õigus esindada kõiki muusikaautoreid ilma volituseta juhtudel, kui tegemist on autorite õiguste ilmse rikkumisega. Kostja on ise tunnistanud hageja esindusõigust, sõlmides 06.04.2000 lepingu nr TRE 230/

1. Hagejat on muusikateoste autorite ja nende õiguste omajate esindamisel tunnistanud Eesti Vabariik ja ka kohtupraktika (nt tsiviilasjad nr 2-1117594 ja nr 2-09-26423). Samuti tunnistavad Eestis enamus hotelle hageja esindusõigust, on sõlminud hagejaga litsentsilepingu ja tasuvad muusikateoste avaliku esitamise eest.
2. Hageja viitab

§ 4lg 3 p-ile 7, § 13 lg 1 p-ile 7, § 10 lg-tele 1-3, § 131 lg-tele 2, 4, 5.

Muusikateoste avalik esitamine hotelli numbritubades kehtiva litsentsilepinguta on

§ 131lg 5 ilmne rikkumine.

Televisiooniprogrammides sisalduvate muusikateoste esitamine hotelli numbritubades kuulub

§ 131

lg-s 5 sätestatud teose avaliku esitamise alla, sest muusikateoseid esitatakse avalikult televisiooni vahendusel üldsusele avatud kohas (hotellitoas) ja hotelli külastajad saavad muusikateoseid sisaldavaid televisiooniprogramme kasutada (vaadata ja kuulata) nende poolt individuaalselt valitud ajal ja kohas. Teose avalik esitamine on teose kasutusviis, mis kuulub üldmõiste „üldsusele suunamine“ alla. Ka Euroopa Kohtu praktikast (07.12.2006 otsus kohtuasjas C-306/05 ja 15.03.2012 otsus kohtuajas C-162/10) tuleneb, et hotelli numbritubades muusikateoste esitamine hotelli külastajatele kujutab endast üldsusele suunamist ning hotellipidaja on kohustatud saama selleks loa ja maksma õiguste omajatele selle eest tasu. Kohtuasjas C-306/05 tõlgendas Euroopa Kohus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22.05.2001 direktiivi 2001/29/EÜ, mis on Eesti õigusesse eranditeta üle võetud ja millega Eesti seadused on kooskõlas. Seega kuulub kohaldamisele ka Euroopa Kohtu vastav praktika.

§ 10

lg-st 2 tulenevalt ei ole teose üldsusele 2 suunamisel oluline, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte. Seega hotelli numbritubade ja televiisorite faktiline kasutatavus külastajate poolt ei oma mingit õiguslikku tähendust. Seda on kinnitanud ka Riigikohus oma 21.06.2000 otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-28-00 (p 2). 4. Kostja ei ole sõlminud hageja kui autorite kollektiivse esindamise organisatsiooniga litsentsilepingut ega maksnud muusikateoste avaliku esitamise eest tasu õiguste omajatele. Seega ei ole kostja omandanud õigusi muusikateoste avalikuks esitamiseks hotelli numbritubades.

§ 817

lg 1 p-i 2, § 14 lg 3 alusel palub hageja kohustada kostjat lõpetama muusikateoste avalik esitamine Barclay hotelli numbritubades ning hoiduma edasisest rikkumisest. 5.

§ 817

lg 1 p 3, VÕS § 1037 lg 1, Riigikohtu 13.12.2006 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 alusel tuleb kostjal hagejale hüvitada rikkumise teel saadu harilik väärtus, s.o rikkuja säästetud kulutused. Kostja säästetud kulutusteks on tasu, mida ta oli kohustatud vastavalt autoriõiguse seadusele tasuma muusikateoste avaliku esitamise eest oma hotelli numbritubades perioodil 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 18.06.2012.

§ 77

lg 1 p-ist 2 tuleneb hagejale ulatuslik diskretsiooniõigus otsustada litsentsitasu suuruse üle. Hagejal on õigus nõuda tasumäära diferentseeritult ning suuremas ulatuses isikutelt, kes kasutavad teoseid ebaseaduslikult. Litsentsitasu arvestamise metoodika on kokkuleppeline. Praktikas on erinevates riikides ja ka Eestis võetud aluseks üldjuhul majutusettevõtte numbritubade arv. Arvesse ei võeta majutusettevõtte faktilist täitumust. Hageja on kehtestanud 26.01.2012 koosolekul majutusettevõtetele tasumääraks numbritubade arvu 1-150 korral 0,92 eurot numbritoa eest kuus. Hageja rakendatavad tasumäärad on olnud praktilises kasutuses üle nelja aasta – alates 01.01.2008 kuni

1. a lõpuni kehtinud tasumääradega on hagejaga litsentsilepingu sõlminud suur osa Eestis tegutsevaid hotelle, sh Strand ja Nordic Hotel Forum. Vaid AS-il Strand on tasumata arved muusikateoste avaliku esitamise eest numbritubades. Isikutele, kes kasutavad hageja esindatud teoseid ebaseaduslikult, kohaldatakse vastavalt hageja juhatuse 04.11.2003 otsusele kahekordset tasumäära, sest tasu nõudmine samas määras nii õiguspäraselt kui ebaseaduslikelt kasutajalt ei ole õiglane. Teoste ebaseaduslikelt kasutajatelt mitmekordse tasumäära nõudmine on praktikas maailmas levinud ja seda on tunnustatud ka Eest kohtupraktikas (nt otsus kriminaalasjas nr 1-10-13609, mida Riigikohtus otsustas 13.06.2011 määrusega kohtuasjas nr 3-7-1-1-244 mitte menetleda). Antud vaidluses on asjakohatu Eesti Hotellide ja Restoranide Liiduga (EHRL) sõlmitud raamleping, sest see ei reguleeri majutusettevõtete numbritubades muusikateoste avaliku esitamise eest makstavaid litsentsitasu määrasid ja sellest ei tulene, et hageja ei võiks nõuda EHRL-i liikmeks olevatelt hotellidelt muusikateoste avaliku esitamise eest tasu. Litsentsilepingute tingimuste kooskõlastamine EHRLiga on olnud eelkõige hageja hea tava. Hageja ja EHRL-i vahel sõlmitud kolmes raamlepingus (28.11.1997, 11.11.2002 ja 13.11.2007) ei kooskõlastatud majutusettevõtete numbritubades muusikateoste esitamise eest makstavaid litsentsitasu määrasid, sest EHRL-i arvates hotelli numbritubades muusikateoste esitamise eest ei pea tasu maksma. Sõltumata sellest, on enamus Eestis tegutsevaid majutusettevõtteid vastavat litsentsitasu hagejale juba aastaid tasunud. 13.11.2007 koostööleping oli tähtajatu leping, mida oli õigus mõistlikku etteteatamistähtaega järgides üles öelda. Koostöölepingu lõppemine ei mõjuta hageja poolt üksikute majutus- ja toitlustusettevõtetega sõlmitud lepingute tingimusi ja täitmist. Kostja on kohustatud hagejale tasuma muusikateoste avaliku esitamise eest oma hotelli 49 numbritoas perioodil 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 450,8 eurot (49 tuba * 0,92 eurot * 2 * 5 kuud). 3
2. VÕS § 113 lg 1 I ja II alusel nõuab hageja kostjalt viivist 01.01.2012 kuni 18.06.2012 eest 16,76 eurot (450,80 * 169 *0,022%) ning alates 19.06.2012 TsMS § 367 alusel. Hageja viivisenõue on muutunud sissenõutavaks 01.01.
3. Muusikateoste avaliku esitamise eelduseks on tasu maksmine ja loa saamine enne muusikateoste avalikku esitamist, leping sõlmitakse üheks aastaks. Viivisenõue muutub sissenõutavaks koheselt peale muusikateoste avalikku esitamist, kui tasu on jäänud maksmata.
4. Poolte vahel 06.04.2000 sõlmitud muusikaesitusleping nr TRE 230/2000 reguleeris üksnes hotell Barclay restoranis ja baaris muusikateoste esitamist ega kohaldu numbritubades muusikateoste esitamisele. Leping on lõppenud, sest kostja lõpetas restorani ja baari haldamise
5. a lõpus. Ka kostja on tunnistanud 25.01.2010 kirjas lepingu lõppemist.
6. Kostja tegevuse suhtes alustas Riigiprokuratuur 01.06.2012 määrusega kriminaalmenetlust KarS § 223 tunnustel, mis kinnitab kostja ebaseaduslikku tegevust.
7. Hageja palub järgmist: 9.
8. kohustada AS-i Barclay Hotell lõpetama muusikateoste avalik esitamine AS-i Barclay Hotell numbritubades ja hoiduma ilma Eesti Autorite Ühing MTÜ-lt eelnevat luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust esitamisest AS-i Barclay Hotell numbritubades. 9.
9. välja mõista AS-ilt Barclay Hotell Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks 450,80 eurot; 9.
10. välja mõista AS-ilt Barclay Hotell Eesti Autorite Ühing MTÜ kasuks viivis 16,76 eurot ja alates 19.06.2012 protsendina 450,80 eurolt vastavalt seadusjärgse viivise määrale kuni põhinõude täitmiseni; 9.
11. jätta menetluskulud kostja kanda (tlk 3-12, 33-34, 58-60, 100-107). KOSTJA SEISUKOHT JA VASTUVÄITED
12. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
13. 13.11.2007 koostööleping tõendab, et kuni lepingu ülesütlemiseni 01.04.2012 oli hageja ja EHRL-i kuuluvate ettevõtete vahel kokku lepitud toitlustus- ja majutusettevõtetes muusikateoste avaliku esitamise kõik tingimused (p-id 1.1 ja 1.2). Kokkulepet ei saavutatud litsentsitasu määrades majutusettevõtete numbritubades muusikateoste esitamise eest (p 2.5), mistõttu ei saanud hageja selle eest EHRL liikmetelt tasu nõuda.
14. 06.04.2000 muusikaesitamislepinguga nr TRE 230/2000 leppisid pooled kokku tasu puudumises muusikateoste esitamise eest kostja numbritubades. Leping kehtib ja kuulub kohaldamisele, sest kumbki pool ei ole seda lepingu p-ist 14 tulenevalt lõpetanud. Seega puudub hagejal õigus ja alus nõuda hüvitist.
15. Kui kohus siiski leiab, et pooltevaheline lepinguline suhe on lõppenud ja hageja võib tugineda

§ 817

lg 1 p-idele 2, 3, VÕS §-le 1055, §-le 1037 ja §-le 1039, saab hageja esitada nõudeid vaid konkreetsete õigusvastaselt kasutatud teoste osas. Hageja nõue on üldine ja abstraktne. Hagis ei ole välja toodud, milliste konkreetsete autorite ja teoste osas ning millal kostja õigusi rikkus. Hageja viitab Riigikohtu 02.03.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-167-04. 14. Väär on hageja seisukoht, et tuleb lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22.05.2001 direktiivist 2001/29/EÜ ning Euroopa Kohtu praktikast. Direktiiv ei ole otsekohaldatav. Antud vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda

§-st 10 ja Riigikohtu tõlgendusest. Kostja viitab Riigikohtu 06.05.2005 otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-137-04 ja 24.09.2009 otsusele kohtuasjas nr 3-1-1-72-09,

§-le 10, turismiseaduse § 24 lg-le 1 ja leiab, et numbritubades ei toimu autoriõiguslikult kaitstud teoste 4 esitlemist avalikkusele. Hotelli numbrituba ei ole üldsusele avatud koht, sest see ei ole kõigile avatud ja selles ei saa viibida määramata arv isikuid väljastpoolt perekonda ja lähimat tutvusringkonda. „Eesti keele sõnaraamat ÕS 1999“ järgi tähendab „määramata“ määramatult, määramatust ehk midagi sellist, mida ei ole võimalik kindlaks määrata. Hotelli numbritubades osutatakse majutusteenust vaid konkreetsele hotelli registreeritud isikule. Ka Euroopa Kohtu 07.11.2006 otsusest tuleneb, et ainuüksi telerite paigutamine numbritubadesse ei anna alust nõuda tasu. Isegi kui kohus praeguses asjas leiab, et hotelli numbrituba on üldsusele avatud koht, siis ei saa tasu nõuda mitte televiisorite olemasolu ja arvu alusel, vaid ainult juhul, kui konkreetset teost on konkreetsetele juba majutatud isikutele edastatud või peavad isikud olema konkreetsesse arvu numbritubadesse majutatud. Ka

§ 10

lg 1 räägib üldsusele suunatuks olekust minevikuvormis – teos peab olema avalikult (ära) esitatud ja ainuüksi võimaluse loomine teose edastamiseks ei piisav.

1. Hagejal ei ole hagi esemeks olevate nõuete nõudeõigusi. Hagejal ei ole Eesti Vabariigis universaalset ainuõigust esindada kõiki autoreid ja nõuda kolmandatelt isikutelt kõigi autorite nimel tasusid, hüvitisi või millegi keelamist. Hageja saab esindada vaid konkreetseid autoreid, kes on tema liikmeteks või kellega ta on sõlminud asjakohased lepingud, ja nõuda tasu vaid konkreetsete autorite õiguste rikkumise eest.
2. Kui hagejal puudub õigus universaalselt ning abstraktselt nõuda tasu teoste esitamise eest või hüvitist autorite väidetavate rikkumise eest, siis ei saa ta ka ainuisikuliselt ja ühepoolselt määrata tasude või hüvitiste suurust. Hageja juhatuse otsused ei ole seadused ja ka seadusega ei ole delegeeritud hageja juhatusele Eesti Vabariigis universaalselt kehtivate tasumäärade kehtestamise ning määramise õigust.
3. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema nimetatud hotellid maksavad talle numbritubades asuvate telerite pealt maksu. Nt hotell Strand Pärnus ja Nordic Hotel Forum Tallinnas kinnitavad, et ei ole hagejaga vastavat lepingut sõlminud ega maksa telerimaksu.
4. Hageja põhinõude põhjendamatuse tõttu ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele ka viivisenõue. Lisaks ei muutunud hageja väidetav hüvitisenõue sissenõutavaks 31.12.2011, mis oleks andnud hagejale VÕS § 113 lg 1 alusel õiguse arvestada ning nõuda viivist alates 01.01.2012 (tlk 42-43, 128-129, 141147). KOHTUISTUNG
5. Kohtuistungitel jäid pooled oma kirjalikes seisukohtades toodu juurde, hageja palus hagi rahuldada ning kostja jätta hagi rahuldamata (tlk 84-89, 171-178). KOHTU SEISUKOHT
6. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et AS-ile Barclay Hotell kuulub Ülikooli 8 Tartus asuv majutusteenust pakkuv hotell, milles on 49 numbrituba. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et igas numbritoas on televiisor, mille kaudu on võimalik vaadata ja kuulata televisiooniprogramme, mis sisaldavad muusikateoseid (tlk 4, 42).
7. Kohus leiab, et vaidlust ei ole ka selle üle, et MTÜ Eesti Autorite Ühing on kollektiivse esindamise organisatsioon

§ 76

mõttes, kellel on oma põhikirja (tlk 109-114) ja

§ 77

lg-te 1, 2 ja 5 alusel õigus teostada ja kaitsta oma liikmete ning kokkulepete alusel ka teiste autorite ja autoriõiguse omajate varalisi ja isiklikke õigusi (tlk 145). Lisaks on hagejal kollektiivse esindamise organisatsioonina teatud juhtudel õigus esindada ka autoreid ja autoriõiguse omajaid, kes ei ole tema liikmed ega sõlminud 5 temaga lepingut.

§ 77

lg 2 kohaselt võivad kollektiivse esindamise organisatsioonid vastava lepingu alusel või seaduses sätestatud juhtudel esindada ka oma liikmeks mitteolevaid autoreid ja autoriõigustega kaasnevate õiguste omajaid.

§ 77

lg 4 järgi on autorite ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajate õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtudel kollektiivse esindamise organisatsioonidel õigus esindada kõiki autoreid ja autoriõigusega kaasnevate õiguste omajaid ilma volituseta. Kohus on seisukohal, et antud juhul on hagejal kui kollektiivse esindamise organisatsioonil õigus esindada kõiki autoreid ilma volituseta

§ 77

lg 4 alusel, sest tegemist on autorite õiguste ning seaduslike huvide ilmse rikkumise juhtumiga. Hagejat kui kollektiivse esindamise organisatsiooni on tunnistanud Eesti Vabariik, mida mh kinnitavad kultuuriministeeriumi hallatav veebileht www.autor.ee ning asjaolu, et

§ 27

lg 12 alusel on justiitsminister kinnitanud hageja tühja kasseti tasu koguvaks kollektiivse esindamise organisatsiooniks (tlk 115). Lisaks on hageja esindusõigust tunnustatud kohtupraktikas (nt tsiviilasjad nr 2-11-1759 ja 2-09-26423). Praktikas tunnustavad hageja esindusõigust paljud hotellid Eestis, olles sõlminud hagejaga litsentsilepingu ja tasudes muusikateoste avaliku esitamise eest, sh AS Strand ning Nordic Hotels OÜ (tlk 44, 45, 62-66). Kohus nõustub hagejaga (tlk 101-102), et hageja esindusõigust on tunnustanud ka kostja, sõlmides 06.04.2000 muusikaesitamislepingu nr TRE 230/2000 (tlk 20-21). 22. Hageja leiab, et muusikateoste avalik esitamine hotelli numbritubades kehtiva litsentsilepinguta on

§ 131lg 5 rikkumine.

Televisiooniprogrammides sisalduvate muusikateoste esitamine hotelli numbritubades kuulub

§ 131

lg-s 5 sätestatud teose avaliku esitamise alla, sest muusikateoseid esitatakse avalikult televisiooni vahendusel üldsusele avatud kohas (hotellitoas) ja hotelli külastajad saavad muusikateoseid sisaldavaid televisiooniprogramme kasutada (vaadata ja kuulata) nende poolt individuaalselt valitud ajal ja kohas (tlk 7). Kostja leiab, et numbritubades ei toimu autoriõiguslikult kaitstud teoste esitlemist avalikkusele, ainuüksi telerite paigutamine numbritubadesse ei anna alust nõuda tasu (tlk 42, 144).

§ 4

lg 3 p 7 kohaselt tekib muusikateostele autoriõigus.

§ 13

lg 1 kohaselt kuulub autorile ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest.

§ 13

lg 1 p 7 kohaselt kuulub autorile mh õigus lubada ja keelata teost avalikult esitada kas elavas või tehniliselt vahendatud ettekandes (õigus avalikule esitamisele).

§ 131

lg 2 kohaselt võib teose avalik esitamine toimuda ainult juhul, kui teose avalikku esitamist korraldav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose avalikuks esitamiseks.

§ 131

lg 4 järgi võib teose edastamine raadio, televisiooni või satelliidi kaudu või taasedastamine kaabellevivõrgu kaudu toimuda ainult juhul, kui teost edastav või taasedastav isik on saanud autorilt, tema õigusjärglaselt või autorit esindavalt kollektiivse esindamise organisatsioonilt eelnevalt loa (litsentsi) teose edastamiseks või taasedastamiseks.

§ 131

lg 5 järgi kehtib

§ 131lg-s 2 ettenähtud kord ka juhul, kui 4.

lõikes nimetatud viisil edastatud või taasedastatud teost kavatsetakse avalikult esitada raadio, televisiooni, satelliidi või kaabellevivõrgu vahendusel üldsusele avatud kohas või teha üldsusele kättesaadavaks sellisel viisil, et isikud saavad teoseid kasutada nende poolt individuaalselt valitud kohas ja ajal.

§ 13

lg 1 p-is 7 ja § 131 lg-s 5 sätestatud teose avalik esitamine on kasutusviis, mis kuulub

§-s 10 toodud üldmõiste „üldsusele suunamine“ alla.

§ 10

lg 1 kohaselt loetakse teos üldsusele suunatuks, kui see on avalikult esitatud, üldsusele näidatud, edastatud, taasedastatud, üldsusele kättesaadavaks tehtud või muul viisil üldsusele suunatud mis tahes tehnilise vahendi või protsessi 6 vahendusel.

§ 10

lg 2 kohaselt loetakse teose üldsusele suunamiseks muu hulgas: 1) teose avalikustamist kohas, mis on üldsusele avatud, või ka kohas, mis pole küll üldsusele avatud, kuid kus viibib määramata arv isikuid väljastpoolt perekonda ja lähimat tutvusringkonda, sõltumata sellest, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte; 2) edastatud või taasedastatud teose üldsusele suunamist mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel, sõltumata sellest, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte.

§ 10

lg 3 kohaselt loetakse teos avalikult esitatuks, kui see on ette loetud, mängitud, tantsitud, näideldud või muul viisil ette kantud kas vahetult või kaudselt mis tahes tehnilise vahendi või protsessi vahendusel.

§ 10

lg 7 järgi loetakse üldsusele avatud kohaks autoriõiguse seaduse tähenduses territoorium, ehitis või ruum, mis on antud üldiseks kasutamiseks või kuhu sellise koha omanik või valdaja võimaldab sissepääsu individuaalselt (tänav, väljak, park, spordirajatis, lauluväljak, turg, puhkeala, teater, näitusesaal, kino, klubi, diskoteek, kauplus, jaekaubandusettevõte, teenindusettevõte, ühissõiduk, majutusettevõte jms). Euroopa Kohus on 07.12.2006 otsuses kohtuasjas C-306/05 otsustanud järgmist: „

1. Kui üksnes füüsiliste abivahendite pakkumine ei kujuta iseenesest endast edastamist
2. mai
3. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas tähenduses, siis majutusettevõtte poolt telerite kaudu signaali edastamine numbritubadesse majutatud klientidele kujutab endast signaali edastamiseks kasutatavast tehnikast olenemata üldsusele edastamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.
4. See, et majutusettevõtte numbritoad on oma olemuselt eraruumid, ei välista seda, et teose edastamine telerite kaudu sellistes ruumides kujutab endast üldsusele suunamist direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 1 tähenduses.“ Sama otsuse põhjendavas osas (p-id 36-39, 49) leidis Euroopa Kohus veel järgmist: mõistet „üldsusele edastamine” (communication to the public) tuleb käsitada laiemas mõttes; kõnealuse mõiste osana tähendab sõna „üldsus” kindlaks määramata hulka potentsiaalseid televaatajaid; tavaliselt majutusettevõtte kliendid vahetuvad kiiresti, üldiselt on tegemist suure arvu inimestega, millest tulenevalt tuleb selliseid kliente pidada üldsuseks direktiivi 2001/29 põhieesmärgi mõttes; vähe tähtsust omab asjaolu, et teoseid vahendatakse üksnes numbritubadesse majutatud klientidele; nõustuda ei saa väitega, et teoste edastamist või kättesaadavaks tegemist, mis toimub majutusettevõtte eraldatud numbritubades tuleb eristada sellisest edastamisest, mis leiab aset majutusasutuse üldkasutatavates ruumides. 18.03.2010 määruses kohtuasjas C-136/09 leidis Euroopa Kohus, et kui majutusettevõte paigutab hotellitubadesse telerid ja ühendab need selle hotelli keskantenniga, siis kujutab see endast üldsusele edastamist Euroopa Parlamendi ja nõukogu
5. mai
6. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas artikli 3 lõike 1 tähenduses. Direktiiv ei ole küll otsekohaldatav, kuid Eesti autoriõiguse seaduses on arvestatud Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu direktiiviga 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (ELT L167, 22.06.2001, lk 0010–0019). Seetõttu lähtub ka kohus Euroopa Kohtu tõlgendustest. Euroopa Kohus on 07.12.2006 otsuse kohtuasjas C-306/05 p-is 31 meenutanud samuti, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on ühenduse õiguse ühetaolise kohaldamise ja võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt vajalik, et ühenduse õiguse sätteid, nagu näiteks direktiivi 2001/29 sätteid, mis oma sisu ja reguleerimisala määratlemisel ei viita sõnaselgelt liikmesriigi õigusele, tõlgendataks asjaomaste sätete konteksti ja eesmärki silmas pidades kogu ühenduses iseseisvalt ja ühetaoliselt. Hotelli numbritubade ja televiisorite faktiline kasutatavus külastajate poolt ei oma õiguslikku tähendust. Euroopa Kohus on kohtuasjas nr C-306/05 märkinud, et 7 üldsusele edastamiseks piisab teoste üldsusele kättesaadavaks tegemisest niimoodi, et isikud pääsevad neile ligi, ning määravaks ei ole asjaolu, et klientidel, kes ei ole telerit sisse lülitanud, ei ole tegelikku ligipääsu asjaomastele teostele (p 43).

§ 10

lg-st 2 tulenevalt ei ole teose üldsusele suunamisel oluline, kas üldsus teost tegelikult tajus või mitte. Ka Riigikohus on oma 21.06.2000 määruses kohtuasjas nr 3-3-1-28-00 (p 2) leidnud, et muusikateose teisene esitamine

§ 131lg 5 mõttes eeldab eesmärki esitada muusikateos kuulajaskonnale.

Sellise eesmärgi puudumist ei tõenda kuulajaskonna puudumine, vaid asjaolud, mis välistavad taolise eesmärgi. Muusikateose kuulajaskonnale esitamise eesmärki tõendab näiteks sellele eesmärgile vastav tehniline vahend. Televiisori vahendusel nähtavate teoste puhul on isik üldjuhul piiratud teose vaatamise aja ja kohaga: ta ei saa teost vaadata ajal, millal ta seda ise sooviks, ning kohas, kus ta seda sooviks. Seetõttu ei saa nõustuda hagejaga, et hotelli numbritoas televisiooniprogrammide vahendusel muusikateoste esitamise puhul on tegemist teose kasutamisega individuaalselt valitud ajal ja kohas. Siiski nõustub kohus hagejaga, et muusikateoste esitamine hotelli numbritubades kehtiva litsentsilepinguta on

§ 131lg 5 rikkumine.

Arvestades autoriõiguse seaduses sätestatut ja Euroopa Kohtu seisukohta, tuleb televisiooniprogrammides sisalduvate muusikateoste vaatamise ja kuulamise võimaldamist hotelli numbritubades pidada

§ § 131 lg 5 kohaseks teoste avalikult esitamiseks televisiooni vahendusel üldsusele avatud kohas. Seega on selleks vajalik

§ 131lg 5 järgi loa saamine.

23.

§ 14

lg 1 kohaselt on autoril õigus saada tasu teose kasutamise eest teiste isikute poolt (autoritasu).

§ 14

lg 2 kohaselt määratakse autoritasu kindlaks autori ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega (lepinguga) või autori volitusel autoreid esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni või muu isiku ja teose kasutaja vahelise kokkuleppega

§ 763. lõikes ning § 77 3.

lõikes sätestatud erisusi arvestades.

§ 14

lg 3 näeb ette, et kuni ei ole saavutatud

§ 142. lõikes märgitud kokkulepet, on teose kasutamine keelatud.

1. Hageja väitel ei ole kostja muusikateoste kasutamise eest tasu maksnud ning tal puudub luba muusikateoste kasutamiseks, sh luba tasuta kasutamiseks. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus ei nõustu kostjaga, et hagejaga 06.04.2000 sõlmitud muusikaesitamislepingu nr TRE 230/2000 näol on tegemist loaga muusikateoste esitamiseks numbritubades ja kokkuleppega tasu puudumise kohta muusikateoste esitamise eest kostja hotelli numbritubades (tlk 20-21, 117-118, 144). Leping puudutab vaid muusika esitamist restoranis ja baaris, hotelli puudutavas osas ei ole blanketil olevaid lahtreid täidetud. Seega ei oma praeguse vaidluse seisukohalt ka tähtsust, kas leping kehtib või on lõpetatud (tlk 5, 116, 144). Kohus ei nõustu kostjaga ka selles, et asjakohane on hageja ja EHRL-i vahel sõlmitud raamleping ja selle ülesütlemine ning et raamlepingus sätestatut arvestades ei saa hageja EHRL-i liikmetelt tasu nõuda (tlk 128-129, 131-137, 154155, 80). Raamlepingud ei puuduta muusikateoste esitamist majutusettevõtete numbritubades (tlk 132). Asjaolust, et kokkulepet litsentsitasu osas ei saavutatud (tlk 46, 67-70, 154-155), ei saa järeldada kokkulepet, mille kohaselt hageja tasu ei nõua. Kohus ei nõustu hagejaga, et kriminaalmenetluse alustamine KarS § 223 tunnustel kinnitab kostja ebaseaduslikku tegevust (tlk 5, 47-53, 22). PS § 22 I lause ja KrMS § 7 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
2. Riigikohus leidis 02.03.2005 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-167-04 (p 29), et puudus õiguslik alus kohustada kostjat hoiduma abstraktselt edasisest autorite varaliste ja mittevaraliste õiguste rikkumisest tulevikus. Samuti asus Riigikohus 13.12.2006 8 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 (p 12) seisukohale, et ilma autoriõigusega kaitstud teost tuvastamata ei saa kindlaks teha väidetavat autoriõiguse rikkumist. Antud asjas on hagi aluseks kostja hotelli numbritubades telerite olemasolu, mille kaudu on võimalik vaadata ja kuulata muusikateoseid sisaldavad televisiooniprogramme. Nii seadusest kui Euroopa Kohtu lahenditest tulenevalt ei ole sellisel juhul oluline, kas numbritubasid ja telereid tegelikult kasutati. Seda arvestades on hageja nõue kohtu arvates piisavalt selge ja konkreetne ning iga autori ja teose eraldi nimetamine ei ole vajalik ega võimalik. 26.

§ 817

lg 1 p 2 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise lõpetamist ja edasisest rikkumisest hoidumist vastavalt VÕS §-le 1055. VÕS § 1055 lg 1 näeb ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. VÕS § 1055 lg 3 p 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine seisneb autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumises, võib isik, kelle õigusi rikuti, nõuda rikkumisest hoidumist tulevikus rikkujalt ja isikult, kelle teenuseid kolmas isik kasutas õiguse rikkumise eesmärgil. Eespool tuvastas kohus, et kostja esitab avalikult muusikateoseid üldsusele avatud kohas, omamata selleks vastavat luba. Seega tuleb kostjat kohustada lõpetama muusikateoste avalik esitamine AS-i Barclay Hotell numbritubades ja hoiduma hagejalt eelnevat luba (litsentsi) saamata muusikateoste edasisest avalikust esitamisest AS-i Barclay Hotell numbritubades. 27.

§ 817

lg 1 p 3 kohaselt võib autor või autoriõigusega kaasnevate õiguste omaja teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise korral muu hulgas nõuda teose või autoriõigusega kaasnevate õiguste objekti õigusvastase kasutamise teel saadu väljaandmist vastavalt VÕS §dele 1037 ja 1039. VÕS § 1037 lg 1 näeb ette, et õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik (rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. VÕS § 1037 lg 3 järgi hinnatakse harilikku väärtust rikkumise aja seisuga. Riigikohtu 13.12.2006 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-124-06 (p 14) järgi tuleb autoriõiguse rikkuja säästetud kulutused autorile hüvitada alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisena. Kohus ei nõustu hagejaga, et hagejale tuleneb

§ 77

lg 1 p-ist 2 ulatuslik diskretsiooniõigus otsustada litsentsitasu suuruse üle.

§ 14lg-st 2 tulenevalt määratakse autoritasu kindlaks eelkõige kokkuleppega.

Siiski peab kohus põhjendatuks antud asjas lähtuda kostja säästetud kulutuste määramisel hageja kehtestatud tasust. Hagiavalduse kohaselt on paljud Eesti majutusasutused sõlminud hagejaga litsentsilepingu ning maksavad oma numbritubades muusikateoste esitamise eest hageja kehtestatud tasumäärade järgi. Näiteks on hagejaga sõlminud vastava lepingu 31.07.2009 AS Strand ning 19.12.2007 OÜ Nordic Hotel Forum (tlk 62-66); OÜ Nordic Hotel Foorum on tasunud hageja esitatud arved, mis sisaldavad tasu ka muusika esitamise eest 267 numbritoas (tlk 156-159). Hageja on kehtestanud 26.01.2012 koosolekul majutusettevõtetele tasumääraks numbritubade arvu 1-150 korral 0,92 eurot ühe numbritoa eest kuus (tlk 10). Seega võib asuda seisukohale, et kostja on perioodil 01.01.2012 kuni 18.06.2012 säästnud vähemalt viie kuu eest tasumisele kuuluva litsentsitasu, s.o 225,40 eurot (49 tuba * 0,92 eurot * 5 kuud). Kohus ei pea põhjendatuks kohaldada kostja kui teoste ebaseadusliku kasutaja suhtes hageja juhatuse 04.11.2003 otsuse kohast kahekordset tasumäära (tlk 26-27). Kostja on säästnud lepingu sõlmimata jätmisega eelduslikult tasu ühekordse määra. 9 Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 225,40 eurot ja jätta rahuldamata hageja nõue 225,40 euro ulatuses (450,80 – 225,40).

1. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on arvestanud ja nõuab kostjalt viivist perioodi 01.01.2012 kuni 18.06.2012 eest, samuti viivist, mis ei ole veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud. Poolte avaldustest ja e-kirjadest nähtuvalt on hageja nõudnud kostjalt litsentsilepingu sõlmimist, kostja ei ole pidanud seda põhjendatuks (tlk 14-19). Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks kostjalt käesolevas hagis nõutava rahasumma maksmist enne hagi esitamist otseselt nõudnud. Eeltoodut ja VÕS § 113 lg-t 2 arvestades on hagejal kohtu arvates õigus arvestada viivist alates hagi esitamisest. VÕS § 113 lg 2 näeb ette, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Seega tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja üksnes viivis TsMS § 367 alusel perioodi 19.06.2012 kuni 24.01.2012 eest 10,86 eurot (8% aastas (0,022% päevas) 225,40 eurolt 196 päeva eest ja 7,75% aastas (0,021% päevas) 225,40 eurolt 24 päeva eest = 9,72 + 1,14) ning edasi protsendina põhinõudest VÕS § 113 lg 2 II lauses sätestatud määras. Hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise nõue 16,76 eurot tuleb jätta rahuldamata
2. Lähtudes hagi osalisest rahuldamisest, TsMS § 163 lg-st 1, § 169 lg-st 3 ja § 173 lg-test 1, 4, tuleb menetluskuludest jätta 20% hageja ja 80% kostja kanda. Menetluskulude jaotamisel arvestab kohus hagi rahuldamise ulatust. Samuti võtab kohus arvesse asjaolu, et hageja esitas 29.10.2012 seisukohtades täienduse, mille kohta kostjal tuli esitada seisukoht ja mida käsitleti kohtuistungil, kuid mis jäeti lõppkokkuvõttes tähelepanuta (tlk 100, 139, 141, 172). Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt 10