2-13-11122/20

KOHTUMÄÄRUS Kohtu nimetus Harju Maakohus, Kentmanni Kohtumaja Kohtuniku nimi Krista Kirspuu Määruse tegemise aeg ja koht 15.mai 2013.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-13-11122 Tsiviilasi Xxx avaldus lapse Xxx suhtes vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ning ainuhooldusõiguse määramiseks avaldajale Istungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad 08.05.2013.a Avaldaja: Xxx(isikukood xxx), tema lepinguline esindaja x Puudutatud isik: xxx (isikukood xxx), tema lepinguline esindaja advokaat Ahti Kuuseväli Puudutatud isik: Xxx(isikukood xxx), tema esindaja RÕS korras advokaat Raivo Bergson Resolutsioon Avaldus rahuldada. Lõpetada Xxxja Xxx ühine vanema hooldusõigus Xxx suhtes. Anda vanema ainuhooldusõigus Xxx suhtes Xxx. Avaldaja menetluskulud jätta tema enda kanda ja puudutatud isiku Xxxpoolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord 1 Määrusele võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul. Avalduse asjaolud Avalduse ja selle täpsustuse kohaselt registreeriti lapse vanemate abielu xxx.a. Abielust on sündinud tütar Xxx. Alates 2006.a juunist lõppesid lapse vanemate abielulised suhted ning nad elavad eraldi. Abielu lahutati . Avaldaja elab koos lapsega xxx. Xxxtöötab ettevõtjana Soomes ning viibib valdava osa ajast välismaal. Eestis viibimise ajal ei ole avaldajale Xxx täpne peatumispaik teada. Lapse vanematel ei ole varasemalt laste elukoha kindlaksmääramise küsimus teemaks olnud Xxxon esitanud avalduse lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks. Septembris 2010 umbes 10. kuupäeva paiku helistas Xxxavaldajale töö juurde ning teatas, et läheb xxx lasteaeda järele ja võtab lapse endaga mitmeks päevaks kaasa. Avaldaja teatas, et last isale lasteaiast ei anta. Isa on lapsele võõras, kuna laps nägi oma isa umbes 2 aastat tagasi. Xxx ema rääkis temaga ja mõjutas teda last mitte lasteaiast võtma. Seejärel soovis xxx, et lapse ema viiks lapse Xxx ema juurde. Avaldaja teatas, et liiga lühikese etteteatamise tõttu ei ole see võimalik. Avaldaja ei tea kuhu Xxx lapsega läheks, kuna avaldajale ei ole teada kus Xxx Eestis viibides käib või peatub. Eestist väljaviimisega ei saa avaldaja nõustuda, kuna see ei ole lapse huvides. Avaldaja palub avalduse kohaselt määrata Xxx elukohaks tema ema elukoht. Täpsustatud avalduse kohaselt soovib avaldaja lõpetada lapse suhtes ühise vanemate hooldusõiguse. Juhul kui kohus ei pea võimalikuks hooldusõigust täielikult avaldajale üle anda, siis soovib avaldaja, et temale antakse üle lapse viibimiskoha otsustusõigus. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. Puudutatud isik on seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks puudub vajadus. Vanematel ei ole hooldusõiguse küsimustes olnud erimeelsusi. Eelduslikult on lapse huvides see, et vanemad teostavad hooldusõigust ühiselt. Praeguses asjas ei ole esile toodud neid lapse huve, mis tingiksid isalt hooldusõiguse äravõtmise. Isa ei ole oma käitumisega last ohustanud ega andnud alust kartuseks, et ta tulevikus lapse huvide vastaselt käituks. Seega puudub õigustus isa lahutamiseks lapsest. Hooldusõiguse piiramine, s.h hooldusõiguse äravõtmine vanemalt lõhub lapse ja vanema vahelist suhet. Kogu vanemliku vastutuse jätmine ühele vanemale põhjustab suuremat pinget vanemale, kelle kanda kogu vastutus jääb. Seetõttu ei ole lapse huvides vanema hooldusõiguse kergekäeline piiramine ja kogu vastutuse ühele vanema õlule seadmine. Raasiku Vallavalitsus toetab avaldust ja leiab, et hooldusõigus lapse üle tuleb anda avaldajale. Kuna Xxx elab alaliselt Soome Vabariigis ja käib Eestis harva, on tal raske kui mitte võimalu lapse igapäevaelu puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Lapse esindaja RÕS korras on seisukohal, et avaldus tuleks rahuldada. Xxx ei osale reaalselt lapse kasvatamisel ja ülalpidamisel ega ole suhtes lapsega järjekindel. Sisuliselt puudub tal selleks huvi ja tahtmine. Lapse vanemate kooselu on lõppenud ning selle taastamine ei ole võimalik. Ühise hooldusõiguse lõpetamine antud olukorras on põhjendatud, kuna Xxx ei jää asja sellise lahenduse korral ilma millestki sellisest, milles ta oleks igapäevaselt osalenud. Isale jääb võimalus lapsega suhelda ning oma suhteid temaga parandada. Kohtumääruse põhjendused 2 Asja materjalidele lisatud sünnitunnistuse väljavõttest nähtub, et avaldaja ja puudutatud isik Xxx(edaspidi koos ka vanemad) on xxx.a sündinud Xxx vanemad. Asjas puudub vaidlus selles, et vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus. Kui vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, peavad nad PKS § 118 lg 1 järgi teostama lapse suhtes hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust PKS § 118 lg 1 järgi omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Asjas puudub vaidlus selles, et lapse vanemad elavad eraldi elukohtades sh eraldi riikides. Laps koos emaga elab Eesti Vabariigis ja lapse isa elab püsivalt Soome Vabariigis. Vanemate ühine hooldusõigus säilib ka siis, kui vanemad asuvad eraldi elama. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad üldjuhul lapsega seotud olulisi asju PKS § 145 lg 1 järgi endiselt ühiselt. Lapse igapäevaelu küsimusi otsustab PKS § 145 lg-te 2 ja 3 järgi see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Muus osas ei mõjuta vanemate lahuselu vanemate ühisest hooldusõigusest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega säilivad ühise hooldusõiguse korral mõlemal vanemal lapse suhtes üldjuhul võrdsed õigused ja kohustused, sh õigus määrata üksmeelselt lapse viibimiskoht ning leppida kokku, kumma vanema juures laps peamiselt elab ja kuidas saab laps teise vanemaga suhelda. Avaldaja esitas kohtusse avalduse, milles palus lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja anda ainuhooldusõigus lapse suhtes üle avaldajale või alternatiivselt anda temale otsustusõigus lapse viibimiskoha valikul. Perekonnaseaduse § 137 lg 1 kohaselt kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Avaldaja väidete kohaselt ei ole lapse isa lapse kasvatamise ja tema eest hoolitsemise suhtes mingit huvi üles näidanud juba aastaid. Puudutatud isiku kirjalikust seisukohast nähtuvalt ei ole ta lapsega suhelnud alates 2009.a juunist. Avaldaja avaldusest ja menetluses avaldatust nähtub, et ta soovib vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes lõpetada, kuna lapse isa reaalselt lapse suhtes hooldusõigust ei teosta, kuid faktiliselt on tal lapse suhtes samasugune esindusõigus kui avaldajal, kes tegelikult on last üksinda aastaid kasvatanud. Vanemate vaheline suhtlemine on harv ja ka siis negatiivse sisuga, kuna suhted on pingelised. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 2 kohaselt avaldust ei rahuldata, kui: 1) vähemalt 14aastane laps vaidleb hooldusõiguse üleandmisele vastu; 2) on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. PKS § 137 lg 3 kohaselt ühise hooldusõiguse lõpetamise korral lähtub kohus hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. Laps on käesoleval ajal noorem kui 14 aastat. Seega on avalduse rahuldamata jätmine PKS § 137 lg 2 p-s 1 järgi välistatud. 3 Juhindudes PKS §-137 lg 2 p-st 2 tuleb avalduse lahendamiseks kindlaks teha, kas avaldajale ainuhooldusõiguse andmine on lapse huvides. Käesolevast asjast nähtuvalt lapse isa lapse suhtes hooldusõigust teostanud ei ole. Last on kasvatanud aastaid üksinda ema, tema on vastu võtnud kõik lapsega seotud olulised otsustused. Lapse esindaja RÕS korras seisukohast nähtub, et ema on lapsele loonud eakohased tingimused kasvatamiseks ja arenguks, emal on lapsega hea ja usalduslik suhe. Laps oma isa ei tunne, tal puudub isaga lähedane kontakt ning lapse vanemate vaheline suhtlus on olematu. Kohtu arvates tuleb seega asuda seisukohale, et tõendatud on lapse ema vaimne ja majanduslik valmisolek last kasvatada. Tõendatud on, et lapsel on emaga hingeline seotus, senini on ainult ema vanematest pühendunud lapse eest hoolitsemisele. Kohus osutab, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Koostöö eeldab vanemate tihedat ja konfliktivaba suhtlemist ning mõlema vanema tahet hooldusõigust teostada. Vanemate tõsised ja korduvad erimeelsused sh lapse kasvatamise küsimustes võivad viidata siiski sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides. Asja materjalidest nähtuvalt on vanemate vahelised suhted pingelised. Senikaua kuni kestavad vaidlused ja lapse isa süüdistab ema kõikvõimalike negatiivsete olukordade tekitamises sh selles, et isa ei ole oma hooldusõigust lapse suhtes saanud aastaid teostada lapse emast tulenevate asjaolude tõttu, ei ole ilmselt vanematevaheline suhte paranemine ka võimalik. Vanemate vahel on lisaks lapsega seotud vaidlusele teisi vaidlusi sh kohtumenetluses, mis pingestavad suhteid veelgi. Lapse isa on käesolevas asjas korduvalt väitnud, et lapse hooldusõiguse küsimuses tegelikult vaidlust ei ole. Lapse isa avaldas toimunud istungil, et on nõus sellega kui laps elab ema juures, ta on nõus sellega kus laps lasteaias käib. Samas otsustusõigust ta nendes küsimustes lapse emale üle andma ei soostunud, nõudes, et ka tema peab saama kaasa rääkida millises kohas lapse elab, lasteaias, trennis koolis käib jne. Seega on lapse hooldusõiguse üle siiski vaidlus. Mingeid ettepanekuid kuidas vanematevaheline kooskõlastamine lapse kasvatamise teemadel võiks toimuda isa ei teinud. Lapse isa on menetluses kinnitanud, et ta soovib hooldusõigust teostada, kuid tema väited on jäänud paljasõnalisteks. Asja materjalidest nähtuvalt soovib sisuliselt lapse isa, et jätkuks senine olukord, kus ema kasvatab last ja hoolitseb tema eest, teeb kõik lapse arengu ja heaolu tagamiseks vajalikud otsustused, samas jääks isale, kui talle ema tehtud otsustused ei meeldi, õigus sekkuda. Isa soovib, et temale jääks ka lapse suhtes täielik esindusõigus. Kohtu arvates ei saa taoline olukord jätkuda, kus ainult üks vanematest täidab vanema kohustust hoolitseda oma alaealise lapse eest, sh hoolitseda lapse isikliku heaolu eest ning otsustada lapsega seotud asju, teine vanem vanema hooldusõigust nõuetekohaselt ei täida, kuid samal ajal on mõlematel vanematel lapse seaduslik esindusõigus kõikides küsimustes. Ühine hooldusõigus saaks jätkuda kui vanemate vahel oleksid normaalsed suhted, nad sooviksid reaalselt lapse elu erinevaid küsimus üheskoos arutada ja esilekerkinud probleeme lahendada. Neil peaks lapse huvides tehtavate otsustuste tegemiseks olema piisav teave võimalike lahenduste osas. Käesoleval ajal aga on laps isast võõrandunud, isa ei tea lapse elu puudutavaid asjaolusid, 4 vanematevaheline suhtlus ei toimi, lisaks elab isa püsivalt teises riigis, mis veelgi raskendaks ühise hooldusõiguse teostamist. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et avaldus tuleb rahuldada. Asjaolu, et isa on viimasel ajal soovinud lapsega suhelda, kohtumäärusega on kindlaks määratud lapsega suhtlemise kord, ei anna kohtu arvates alust asuda teistsugusele seisukohale. Kohtuistungi toimumise aja seisuga olid isa ja laps üle aastate esimest korda suhelnud, kuid kohtu arvates ei saa sellest järeldada, et isa edaspidi lapse huvides täielikult hooldusõigust teostada suudaks ja tahaks. Kui selline asjaolu aga tulevikus tõendamist leiab on isal võimalik perekonnaseaduse § 138 järgi taotleda hooldusõiguse muudatust. Kohus osutab, et perekonnaseaduse § 143 järgi on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga. Seega ka peale ainuhooldusõiguse avaldajale andmist jääb puudutatud isikule õigus lapsega suhelda. Perekonnaseaduse § 144 järgi on vanemal õigus nõuda teiselt vanemat teavet lapse isikuga ja varaga seotud tähtsate asjaolude kohta, kui see ei ole vastuolus lapse huvidega. Seega on ka peale ainuhooldusõiguse avaldajale andmist puudutatud isikul õigus saada avaldajalt lapse kohta igakülgset informatsiooni. Puudutatud isik Xxxesitas peale asjas toimunud istungit täiendava selgituse ja tõendi. Kooskõlas TsMS § 331 lg-ga1 jätab kohus need tähelepanuta. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse väite või tõendi. Arvestades, et avaldus tuleb rahuldada, lahend on tehtud lapse huvides, leiab kohus, et avaldaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda ja puudutatud isiku Xxx kulud tema enda kanda ja riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Kohtunik 5