KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 29. jaanuaril 2013. a Tartus Kalevi 1, kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-6255 Kohtukoossei

§ 424järgi.

Kuna käesoleva kaebuse aluseks olev väärtegu ning kuritegu toimusid üheaegselt ja samas kohas, siis võib neid käsitleda ühtse teona

§ 63

lg 1 järgi.

§ 2

lg 3 kohaselt ei saa sama süüteo eest kedagi karistada mitu korda, rikutud on mitmekordse karistamise keeldu. 07.12.

1. a määrusega jättis Tartu Maakohus Ülari Aometsa taotluse käiguta ning andis talle 14-päevase tähtaja kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Määruse kohaselt ei olnud Ülari Aomets oma kaebuses mõjuvalt põhistanud, miks ta ei saanud kaebust tähtaegselt esitada ning samuti ei vastanud esitatud kaebus VTMS § 115 sätestatud nõuetele. 19.12.
2. a saabus Tartu Maakohtusse Ülari Aometsa täiendav kaebus Lõuna Prefektuuri 12.10.
3. a otsusele. Kaebuse kohaselt ületas ta 22.09.
4. a nii kiirust, ei kasutanud turvavarustust ning oli joobeseisundis. Seetõttu toimetati ta koheselt peale rikkumiste fikseerimist arestimajja ning sealt kohtusse, kus ta mõisteti kiirmenetluses süüdi. Seetõttu arvas Ülari Aomets, et kohtuotsusega sai ta karistada kõigi kolme teo eest korraga. Seda arusaama kinnitab ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-124-
5. Samuti arestiti tema sõiduk. Nimetatud sõidukisse jäid aga tema suhtes 22.09.
6. a koostatud kaks protokolli, mille sisuga ei olnud ta rikkumise päeval võimeline adekvaatselt tutvuda. Temast mitteolenevatel põhjustel ei saanud ta auto arestimise tõttu järgnevatel päevadel tutvuda autosse jäänud väärteoprotokollidega ning seetõttu ei saanud ta neid tähtaegselt vaidlustada. Protokollide alusel koostatud otsused sai ta kätte 29.11.
7. a. Kaebuse esitaja on nõus asja lahendamisega ilma kaebuse esitaja isikliku osavõtuta kirjalikus menetluses. Kohtuväline menetleja leidis oma vastuses, et selliselt toimepandud süütegude eest tuleb määrata karistus

§ 63lg 1 alusel, sest tegu on ideaalkogumiga.

Kuna iga süüteo eest on määratud eraldi karistused, on see vastuolus

§ 2lg 3 põhimõttega.

Otsuste tegemise ajal ei olnud kohtuvälisel menetlejal teada, et Ülari Aomets pani toime korraga kolm rikkumist, kuna patrullpolitseinikud olid koostanud iga rikkumise fakti kohta eraldi väärteoprotokollid. Seetõttu leiab kohtuväline menetleja, et Ülari Aometsa kaebus tuleb rahuldada ning Lõuna Prefektuuri 12.10.

1. a otsus tühistada ning väärteomenetlus lõpetada. Kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. 2 Kohtu seisukoht Esmalt märgib kohus, et käesolevas asjas esineb selline mõjuv asjaolu VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 172 lg 2 p 2 alusel, mis tingib Lõuna prefektuuri 12.10.
2. a otsuse kaebetähtaja ennistamise. Kuna Ülari Aomets tunnistati süüdi kiirmenetluses kuriteos, mis oli toime pandud samaaegselt talle väärteoprotokollides süüks arvatud tegudega, võis Ülari Aometsale jääda mulje, et sellega on antud õiguslik hinnang kõigile tema poolt toime pandud tegudele. Koostatud väärteoprotokollid jäid arestitud sõidukisse, mistõttu ei olnud Ülari Aometsale teada aeg, millal väärteootsus on menetleja juures talle kättesaadav. Tema suhtes tehtud väärteootsuse sai Ülari Aomets kätte 29.11.
3. a Kuna Ülari Aomets ei olnud kaebetähtaja jooksul teadlik tema suhtes koostatud Lõuna Prefektuuri 12.10.
4. a otsusest, ennistab kohus KrMS § 172 lg 1 alusel Ülari Aometsa poolt möödalastud kaebetähtaja. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib kohus kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Nii Ülari Aomets kui ka kohtuväline menetleja on kohtule teatanud, et nad ei soovi kohtuistungil osaleda. Seetõttu leiab kohus, et väärteokaebuse saab lahendada kirjalikus menetluses. Käesoleval juhul seisneb vaidlus selles, kas 12.10.
5. a väärteootsuse näol on tegemist korduvkaristamise keelu rikkumisega (ne bis in idem põhimõte). Korduvkaristamise keelu sedastamise korral tuleb väärteomenetlus VTMS § 29 p 2 alusel lõpetada. Kuna korduvkaristamise keeld välistab isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmise täielikult, analüüsib kohus esmalt antud keelu rikkumisega seotud asjaolusid.

§ 2

lg 3 kohaselt ei või kedagi sama süüteo eest karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis. Antud karistusõigusliku põhimõtte aluseks on põhiseaduse § 23 lg 3, mille kohaselt ei tohi kedagi anda teist korda kohtu alla ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Samuti on antud printsiip sätestatud Euroopa inimõiguste konventsiooni seitsmenda lisaprotokolli 4 artikli 1 lõikes, mille kohaselt ei või mitte kellegi üle sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Korduvkaristamise keelu sisustamisel on Riigikohus oma otsuse nr 3-1-1-57-09 p-s 16 leidnud, et korduvkaristamise keelu põhimõtte eesmärgiks on muuhulgas tagada õigusrahu läbi selle, et välistatakse võimalus alustada isiku suhtes uus menetlus samale teole karistusõigusliku hinnangu andmiseks pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust. Nimetatud põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Sama otsuse punktis 17 on Riigikohus analüüsinud küsimust, millal on tegemist teistkordse menetlemisega. Tuginedes eelnevale Riigikohtu praktikale ning Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohale asjas Franz Fischer vs. Austria, leidis Riigikohus, et õiguses võib esineda olukordi, kus üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. 3 10. veebruari 2009. a Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa märkis kohus, et konventsiooni 7. protokolli 4. artikli esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu fakte. Lisaks on Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud 7. jaanuari 2004. a otsuses asjas Aalborg Portland A/S ja teised, et ne bis in idem põhimõtte kohaldamiseks peab olema üheaegselt täidetud kolm tingimust: samased peavad olema faktid, rikkumise toimepannud isik ja kaitstav õigushüve. Seega juhul, kui on tekkinud kahtlus, kas läbiviidud menetluste näol, kus isikut on karistatud erinevate normide alusel, on tegemist korduvkaristamise keelu rikkumisega, tuleb esmalt võrrelda mõlemas menetluses karistamise aluseks olnud normide kattuvust. Kui antud normide kaitsealad kattuvad (kaitsevad sama õigushüve), siis tuleb täiendavalt tuvastada, et mõlema menetluse puhul oli menetlusaluseks sama isik ning mõlema menetluse objektiks oli sama faktiline tegu. 24.09.2012. a Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-12-9038 tunnistati Ülari Aomets süüdi

§ 424järgi selles, et ta juhtis alkoholijoobes 22.

septembril

1. a kella 11.50 paiku Tartu linnas Anne ja Kadaka tänavate ristmikult kuni Sõpruse puiestee ja Pika täna ristmikuni mootorsõidukit Volkswagen Golf registreerimismärgiga XXXX. Kohtuotsus jõustus 09.10.
2. a. Lõuna Prefektuuri 12.10.
3. a otsusega heideti aga Ülari Aometsale ette seda, et ta juhtis
4. septembril
5. a kella 11.50 ajal Tartu linnas Anne tänaval mootorsõidukit ning ei olnud turvavööga nõuetekohaselt kinnitatud. Riigikohus on oma lahendis 3-1-1-124-06 p 8 leidnud: „Kriminaalkolleegium leiab, et LS § 747 ja

§ 424

omavaheline kattuvus on selline, et isiku karistamine mõlema sätte järgi erinevates menetlustes kujutab endast mitmekordse karistamise keelu rikkumist. Nii LS § 747 kui

§ 424kirjeldavad abstraktseid ohudelikte.

Mõlemad teod algasid ja kulgesid aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt politsei poolt. Kaitstavaks õigushüveks on mõlemal juhul kaasliiklejate turvalisus ning tegu, millega õigushüve kahjustatakse, on mõlema süüteokoosseisu järgi mootorsõiduki juhtimine.“ Kuigi nimetatud lahend käsitleb varasemas liiklusseaduse redaktsiooni § 747, mis sätestas karistuse tehnoülevaatust mitteläbinud sõiduki juhtimise eest, vastab käesolevas asjas olev õigusvaidlus sisuliselt samadele argumentidele, mis on ära toodud viidatud Riigikohtu lahendis. Nii LS § 239 kui ka

§ 424

kirjeldavad abstraktseid ohudelikte, kuna mõlemal juhul kirjeldab koosseis üksnes ohuolukorda, mille tekitamise korral mootorsõidukit juhtivat juhti karistatakse. Samuti kattuvad osaliselt mõlema koosseisuga kaitstavad õigushüved – kaitstakse juhti ennast füüsilise või varalise kahju tekitamise eest.

§ 424kaitse eesmärk on ka teiste inimeste elu ja tervis.

Samuti algasid ja kulgesid teod aegruumis samaaegselt ning lõpetati üheaegselt politsei poolt. Seega kattuvad mõlema normi kaitsealad, mõlemad rikkumised pani toime sama isik ning menetluse objektiks oli sama faktiline tegu – mootorsõiduki juhtimine. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja rikkus 12.10.

1. a otsuses korduvkaristamise keelu põhimõtet ning Ülari Aometsa karistati selle otsusega teist korda sama teo eest. Seega rikkus kohtuväline menetleja oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt ning Lõuna Prefektuuri 12.10.
2. a otsus tuleb tühistada ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 2 alusel. Kohtunik 4