) § 134 lg 3 ja
kaitsja kaebus rahuldamata ja Tartu Linnavalitsuse 18.11.2011.a otsus muutmata. Kohtuotsuse koopia edastada G.M. le, tema kaitsjale ja kohtuvälisele menetlejale ning G.M. seaduslikele esindajatele – A.M. le (isa) ja J.R. le (ema). 18.11.2011.a Tartu Linnavalitsuse otsusega karistuseks mõistetud rahatrahv tasuda kohtuvälise menetleja 18.11.2011.a otsuses märgitud arvenumbrile ja viitenumbriga.
lg 3 alusel tuleb rahatrahv tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamistähtaja jooksul, s.o 25.jaanuarist 2012.a arvates 30 päeva jooksul. Edasikaebamistähtaja jooksul rahatrahvi tasumata jätmise korral saadetakse
lg 3 ja
lg 3 sätestatud korras jõustumise märkega kohtuotsuse koopia täitmiseks kohtutäiturile. EDASIKAEBAMISE KORD
lg 8 alusel ei saa maakohtu kohtuotsust apellatsiooni korras vaidlustada.
lg 9 alusel võib maakohtu kohtuotsuse vaidlustada kassatsiooni korras.
lg 2 alusel on kohtuotsuse peale kassatsiooni esitamise õigus menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal ja kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.
lg 4 alusel saab menetlusalune isik kassatsiooni esitada advokaadi vahendusel.
lg 1 ja
lg 4 p 3 alusel peab kohtumenetluse pool kassatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjalikult maakohtule teatama 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.
lg 2 alusel teatab maakohus kohtumenetluse poole kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teisele kohtumenetluse poolele kirjalikult.
lg 3 alusel esitatakse kassatsioon kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Käesolevas väärteoasjas on kohtuotsus kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav 25.jaanuaril 2012.a, alates kella 16.00-st juhul, kui kohtumenetluse pool on esitanud kohtule kassatsiooniteatise
lg 1 ja
lg 4 p 3 mõttes.
lg 6 alusel koostatakse väärteoasjas ainult kohtuotsuse sissejuhatus ja lõpposa, kui kassatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või ükski pool ei teatanud kohtule kassatsiooniõiguse kasutamise soovist. ASJAOLUD 24.10.2011.a väärteoprotokollis märgitu kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule G.M. le ette Tartu linna ühistranspordis, linnaliini bussis sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmist, s.o ühistranspordiseaduse § 547 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist. Kohtuvälise menetleja ametnik Külli Henn´u (pädevus näha lk 54-57;57 : andmete väljatrükk Tartu linna elektroonselt kodulehelt menetlusteenistuse kohta) 24.10.2011.a koostatud väärteoprotokollis 3 (lk 45) märgitu kohaselt sõitis G.M. Tartu linnas avaliku liiniveo bussis liininumbriga 4 sõiduõigust tõendava dokumendita 24.10.2011.a kella 13:46 ajal ja see õigusrikkumine tuvastati Aiandi bussipeatuses (lk 45). Vastulause (lk 50-51, lk 48-49) esitas menetlusaluse isiku lepinguline kaitsja Gaabriel Tavits. Vastulauses märgitu kohaselt tuleb menetlus väärteoasjas lõpetada otstarbekuse kaalutlusel süüteo vähese tähtsuse tõttu. Vastulauses märgitu kohaselt on G.M. suhtes võimalik kasutada väärteomenetluse väliseid mõjutusvahendeid. Tartu Linnavalitsuse 18.11.2011.a otsusega (lk 44) karistati G.M. ´t ühistranspordiseaduse § 547 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 3 trahviühikut, s.o 12 eurot (lk 44). Otsuses märgitu kohaselt sõitis G.M. Tartu linnas avaliku liiniveo bussis number 4 sõiduõigust tõendava dokumendita 24.10.2011.a kella 13:46 ajal ja see õigusrikkumine tuvastati Aiandi bussipeatuses. 18.11.2011.a otsuses märgitu kohaselt puuduvad G.M. karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. 18.11.2011.a otsusesse märgitu kohaselt oli selle otsuse peale viimane kaebuse esitamise tähtaeg 05.12.2011.a [vt lk 44 pöördel viimane lause: „Otsus jõustub (kui kaebust ei esitata) 06.12.2011.a“]. Kaebus 18.11.2011.a otsuse peale esitati 05.12.2011.a, s.o
Kaebuse 18.11.2011.a Tartu Linnavalitsuse otsuse peale esitas G.M. lepinguline kaitsja Gaabriel Tavits. Kaebuses (lk 2-5) taotleb menetlusaluse isiku kaitsja G.M. le karistuseks mõistetud rahatrahvi tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlustel. Kaebuses märgitu kohaselt on kohtuvälise menetleja 18.11.2011.a otsus kaalutlemata, ebaproportsionaalne ja motiveerimata. Kaebuse kohaselt on alaealine G.M. toime pannud vähetähtsa rikkumise ehk praktiliselt olematu rikkumise, mistõttu puudub ratsionaalne põhjendus, miks oleks vaja G.M. suhtes rakendada väärteomenetluses ettenähtud karistust; G.M. puhul oleks igati piisanud suulise hoiatuse tegemisest kohapeal ning tulnuks anda G.M. le võimalus kohapeal sõidupileti omandamiseks (lk 2-5). 08.12.2011.a määrusega jättis kohus väärteomenetluse seadustiku (
) § 118 lg 1 alusel G.M. kaitsja esitatud kaebuse käiguta (lk 17-18) ja andis aega puuduste kõrvaldamiseks kuni 2 nädalat. 08.12.2011.a määrusega jättis kohus kaebuse käiguta, kuna: 1. kaebuses oli kirjalikult märkimata, kas kaebuse esitaja soovib kohtuistungist osa võtta (
kaebusele ei olnud lisatud kaitsja Gaabriel Tavitsa kohta menetlusaluse isiku kaitsmiseks kõiki vajalikke tõendeid – esitatud oli küll volikiri, kuid kaitsjal vajaliku ja
lõikes 1 kajastatud nõutava haridustaseme kohta olid tõendid esitamata (vt koostoimes
lg 1,
lg 4,
19.12.2011.a saabusid kohtusse:
27.12.2011.a määrusega määras kohus kaebust menetleda 10.01.2012.a kohtuistungil (lk 62-63). 10.01.2012.a kohtuistungil kaebusest loobumise soovi ei olnud ja jäädi täies ulatuses kaebuse juurde. Kohtuvälise menetleja ametnik taotles kaebuse rahuldamata jätmist ja vaidlustatud otsuse muutmata jätmist. 10.01.2012.a kohtuistungil andsid ütlusi tunnistaja A.H. ja menetlusalune isik G.M. (vt kohtuistungi protokoll lk 93-102,92). Kohtu seisukoht Kohus, hinnanud kõiki asjas olevaid tõendeid kogumis, on seisukohal, et kohtuvälise menetleja 18.11.2011.a otsuse tühistamiseks alust ei ole ja kaebus tuleb jätta rahuldamata ning 18.11.2011.a otsus muutmata. Kohtulikul uurimisel tunnistaja ja menetlusaluse isiku poolt kohtule avaldatust nähtuvalt ei ole väärteoasjas vaidlust selles osas, et G.M. sõitis väärteoprotokollis ja vaidlustatud otsuses kajastatud ajal, s.o 24.10.2011.a kella 13:46 paiku Tartu linnas ühistranspordis avaliku liiniveo bussis number 4 sõiduõigust tõendava dokumendita ja see õigusrikkumine tuvastati Aiandi bussipeatuses. Tunnistaja A.H. i ja menetlusaluse isiku G.M. 10.01.2012.a kohtuistungil antud ütlused on väärteokirjeldust käsitlevas osas omavahel kooskõlas. Tunnistaja A.H. i ja menetlusaluse isiku G.M. kohtuistungil antud ütlustega on tõendatud, et G.M. sõitis 24.10.2011.a kella 13:46 paiku Tartu linnas ühistranspordis avaliku liiniveo bussis number 4 sõiduõigust tõendava dokumendita ja see õigusrikkumine tuvastati Aiandi bussipeatuses. Kohtul ei ole alust A.H. i ja G.M. eelnimetatud kohtuistungil antud ütluste õigsuses ja tõele vastavuses kahelda. Väärteoasjas puuduvad G.M. käitumise õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. G.M. l tasuta sõidu õigust Tartu linna ühistranspordis linnaliinibussides ei ole (lk 88; ühistranspordiseadus § 27) ja seda ei olnud tal ka 24.10.2011.a [lk 88 + ühistranspordiseaduse § 27; puuet G.M. l ei ole (lk 94) ja ta ei ole ka eelkooliealine; ta ei viibi hoolekandeasutuses ja ta ei ela rahvastikuregistri andmetel ka perekonnas, milles oleks 4 või enam kuni 18-aastast last; G.M. ei ole ka 65-aastane ja sellest vanem isik]. Menetlusaluse isiku kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt ei olnud G.M. l 24.10.2011.a ühistranspordis linnaliinibussis sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmiseks ka hädaseisundit. G.M. oli 24.10.2011.a 15-aastane. Ka G.M. vanus 24.10.2011.a ei ole tema käitumise õigusvastasust ja süüd välistavaks asjaoluks. KarS §-s 33 sätestatu kohaselt on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal vähemalt 14-aastane. Vanusest tulenevalt oli 15-aastane G.M. 24.10.2011.a süüvõimeline. KarS § 15 lõikes 3 sätestatu kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. G.M. pani Tartu linna ühistranspordis sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmise toime ettevaatamatusest – vähemalt hooletusest (KarS § 18 lg 3). Tähelepaneliku ja 5 kohusetundliku suhtumise korral oleks G.M. l olnud meeles sõidupilet osta ja tal oleks see pilet kontrolörile piletikontrolli käigus esitada olnud. On üldteada asjaolu, et Tartu linnas tuleb ühistranspordis sõitmiseks üldjuhul osta sõiduõigust tõendav dokument – pilet (lk 89), ja sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmine on üldjuhul õigusrikkumisena karistatav. Tasuta sõidu õigus ühistranspordis esineb vaid väga piiratud juhtudel (vt ühistranspordiseadus § 27 + vt lk 88 – tasuta sõidu õigus Tartu linnas linnaliinibussides – andmete väljatrükk elektroonselt Tartu linna kodulehelt; kajastatud ka ühistranspordiseaduse §-s 27 loetletud juhud, mil on ühistranspordis sõitmisel tasuta sõidu õigus). Tartu linna ühistranspordi kasutajana (vt lk 98 keskelt G.M. ütlusi kohtulikul uurimisel) oli G.M. igakülgselt teadlik asjaolust, et tal ühistranspordi kasutamiseks tasuta sõidu õigust ei ole ning tal tuleb sõiduõiguse saamiseks endale osta sõiduõigust tõendav dokument. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks G.M. l olnud võimalik sõiduõigust tõendava dokumendita ühistranspordis sõitmist vältida (KarS § 18 lg 3). Seonduvalt menetlusaluse isiku G.M. alles kohtulikul uurimisel esmakordselt esitatud väidetega selle kohta, nagu ei oleks talle kohtuvälises menetluses selgitatud menetlusaluse isiku õigused olnud arusaadavad, peab kohus vajalikuks täheldada, et väärteoprotokolli pöördel (lk 45 pöördel) olevaid menetlusaluse isiku õigusi, mis on kajastatud
§-s 19, selgitas kohus menetlusalusele isikule ka kohtuistungil, kuid kohtuistungil olid need menetlusalusele isikule kohe esimesel korral arusaadavad. Kuna G.M. kinnitas kohtuistungil, et õigusi selgitati talle kohtuvälises menetluses tema soovil kahel korral ja kuna kohtuistungil ei osanud G.M. selgitada ja öelda, millises osas jäid väärteoprotokolli pöördel olevad menetlusaluse isiku õigused talle arusaamatuks, siis hindab kohus G.M. väited kohtuvälises menetluses enda õigustest mittearusaamise kohta mitteusutavateks – kohtus olid G.M. kohe esimesel korral ja ilma igasuguste probleemideta kõik talle
§-s 19 selgitatud õigused koheselt arusaadavad. G.M. pani toime ühistranspordiseaduse § 547 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo – bussis sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmise. Ühistranspordiseaduse § 547 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on karistuseks rahatrahv kuni 10 trahviühikut. KarS § 47 lõikes 1 sätestatu kohaselt on rahatrahvi miinimummäär 3 trahviühikut ja ühe trahviühiku suuruseks on 4 eurot. Karistusseadustiku § 56 lõikes 1 sätestatu kohaselt on karistamise alus isiku süü; karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Lähtudes G.M. süü ulatusest – sõiduõigust tõendava dokumendita sõitis bussis ettevaatamatusest, hooletusest, ühtegi mõjuvat põhjust G.M. l selliseks tegevuseks ei olnud, puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, on õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma analoogsete süütegude toimepanemisest, põhjendatud karistada G.M. t kui isikut, keda ei ole 6 karistusregistrisse kantud (lk 52), tema distsiplineerimiseks rahatrahviga selle miinimummääras – 3 trahviühikuga ehk 12 euroga. Kuna G.M. ja tema kaitsja poolt kaitsealuse nimel väärteomenetluse kestel väärteo toimepanemise asjaolude kohta avaldatus esineb muutlikkust ja seda väärteo toimepanemise tunnistamisest kuni väärteo toimepanemise täieliku eitamiseni välja, G.M. käitumises karistust kergendavaid asjaolusid ei esine, G.M. ei ole kordagi avaldanud toimunu kohta kahetsust ning tema avaldatust ja käitumisest ei nähtu kuskilt ka nn tegevkahetsust ning puhtsüdamlikku kahetsust tema poolt toimepandu kohta, siis ei ole G.M. süü nii väike, et oleks põhjendatud väärteomenetlust G.M. suhtes otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. Asjaolu, et menetlusaluse isiku kaitsja on väärteomenetluses avaldanud kahetsust ja siirast kahetsust G.M. poolt toimepandu osas, ei anna alust samastada kaitsja isikut tema kaitsealusega ja omistada kaitsja avaldatud kahetsust ja siirast kahetsust menetlusalusele isikule G.M. le, sest G.M. käitumisest ja avaldatust kohtuistungil ja ka kohtuvälises menetluses kahetsust ja puhtsüdamlikku kahetsust senini ilmnenud ei ole. Kohtu jaoks jääb kaitsja avaldatud kahetsus ja siiras kahetsus menetlusaluse isiku poolt toimepandu suhtes ebapiisavaks selleks, et lugeda alaealist G.M. t enda väärast käitumisest vajalikul määral arusaanuks. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud ja aktsepteeritav suhtumine, mille kohaselt olevat bussi sisenenud kontrolörid ise võtnud enda töökohustuste täitmisega, s.o piletikontrolliga G.M. lt võimaluse käituda õiguskuulekalt, kuna piletikontrolli teostamise ajal ei võimaldatud G.M. l enam sõiduõigust tõendavat dokumenti osta. Enda suhtumist toimunusse, sealhulgas kas menetlusalune isik ka kahetseb toimunut, saab ikkagi väljendada ja avaldada ainult menetlusalune isik ise, sest ainult sellisel juhul saab kohus kahetsuse ehtsuses ja siiruses ka veendunud olla. Menetlusalune isik ei ole aga kogu väärteomenetluse vältel kordagi avaldanud tema poolt toimepandu kohta kahetsust. Kohtul ei ole alust lugeda menetlusaluse isiku avaldatust ja tema käitumisest välja puhtsüdamlikku kahetsust, s.o KarS § 57 lg 1 p 3 sätestatud kergendavat asjaolu. Ka väidetav menetlusaluse isiku positiivses mõttes ühiskondlikult aktiivne käitumine ei ole G.M. käitumise õigusvastasust ja süüd välistavaks asjaoluks ning ei anna eelnimetatud asjaoludel kogumis küllaldaselt põhjendatud alust väärteoasjas menetlust otstarbekuse kaalutlusel lõpetamiseks. Neil asjaoludel ei ole G.M. kohtu hinnangul teinud tema poolt toimepandust ja senini toimunud väärteomenetlusest vajalikku järeldust ning asjas esines ja esineb edasiste analoogsete õigsusrikkumiste ärahoidmiseks ja menetlusaluse isiku distsiplineerimiseks ning õiguskorra kaitsmise tugevdamiseks ka avalik menetlushuvi, mistõttu oli ja on põhjendatud kohaldada menetlusaluse isiku suhtes rahatrahvi selle miinimummääras. Seonduvalt eelnevalt mainituga selles osas, et G.M. ja tema kaitsja poolt väärteo toimepanemise asjaolude kohta avaldatus esineb muutlikkust, peab kohus vajalikuks täheldada järgnevat. • Väärteoprotokolli menetlusaluse isiku G.M. omakäeliselt antud ütluste kohaselt sõitis ta bussis ilma piletita, kuna pileti ostmine ununes (lk 45). • G.M. kaitsja esitatud vastulauses (lk 50-51) on kajastatud, et menetlusalusel isikul puudus küll sõidudokument, kuid ta soovis seda omandada, aga ei saanud seda teha tehnilistel põhjustel; menetlusaluse isiku sõnade kohaselt sisenes ta bussi keskmisest uksest, arvates, et tal on pilet kaasas; samas leidis menetlusalune isik ootamatult, et tal piletit ei ole; menetlusalune isik alustas 7 • • liikumist bussi etteotsa pileti ostmiseks, kuid bussis oli palju rahvast ja menetlusalune isik ei jõudnud piletit osta, sest enne sisenesid bussi kontrolörid. Vastulauses märgitu kohaselt ei pannud menetlusalune isik väärtegu toime, vaid asjaoludest tulenevalt ei olnud tal võimalust piletit osta ja seda augustada. Vastulauses märgitu kohaselt oli menetlusalusel isikul soov sõidupilet omandada ning tal olid selleks olemas ka vahendid, kuid bussi sisenenud kontrolörid tegid sõidupileti omandamise võimatuks ja kontrolörid võtsid G.M. lt võimaluse käituda õiguskuulekalt; menetlusaluse isiku sõnade kohaselt ta palus kontrolörilt võimalust pilet soetada, kuid sellise võimaluse andmisest keelduti (lk 50). G.M. kaitsja esitatud kaebuses (lk 2-5) on kajastatud, et G.M. on mõistnud oma tegu ja selle võimalikke tagajärgi, G.M. on ise öelnud, et sõitis 24.10.2011 bussis piletit omamata, tal ununes pilet ostmata. Kaebuses märgitu kohaselt puudus G.M. l küll sõidudokument, kuid ta soovis seda omandada ja ei saanud seda teha tehnilistel põhjustel; kaebuse esitaja sõnade kohaselt sisenes ta bussi keskmisest uksest, arvates, et tal on pilet kaasas, samas leidis ootamatult, et tal piletit ei ole, mispeale alustas pileti ostmiseks liikumist bussi etteotsa; bussis oli aga palju rahvast ja kaebuse esitaja ei jõudnud bussijuhi käest piletit osta, enne tulid bussi kontrolörid; sellest tulenevalt ei pannud G.M. toime väärtegu, vaid asjaoludest tulenevalt ei olnud tal võimalust piletit osta ja seda augustada; G.M. l oli soov sõidupilet omandada ning tal olid selleks olemas ka vahendid, kuid bussi sisenenud kontrolörid tegid pileti omandamise sisuliselt võimatuks ja võtsid G.M. lt võimaluse õiguskuulekaks käitumiseks. 10.01.2012.a kohtuistungil kohtulikul uurimisel menetlusaluse isiku G.M. ütluste kohaselt unustas ta pileti osta – algselt olevat olnud buss pileti ostmiseks liiga täis bussi etteotsa trügimiseks, kuid bussi tühjenedes olevat bussipileti ostmine ununenud. Heli Sillaots kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.