TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1466 Otsuse kuupäev 11. veebruar 2013 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi OÜ LE Infogrupp kaebus Tartu Linnavalitsuse 6

) § 2 lg 2 p-s 1 esitatud teave kauba, teenuste või selle müügitingimuste kohta ei ole sellisel juhul enam käsitletav kaubandusteabena ja võib seega olla reklaamimaksuga maksustatav. Ettevõtja majandus- või kutsetegevuse koha määratlemisel ei ole reklaami avaldamise koha ettevõtja omandisse kuulumine määrav. 9.

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil.

§ 2

lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Tartu Linnavolikogu 07.12.2006 määruse nr 48 „Reklaamimaks“ (määrus) § 2 punkt 4 kohaselt ei kuulu maksustamisele reklaam, mis on paigaldatud ehitisele, kus ettevõtja tegutseb, ja selle juurde kuuluvale krundile paigaldatud sama ettevõtja ärinimi, tegevuskoha tähistus ja/või samale ettevõtjale kuuluvana registreeritud kaubamärk. Ärinime, tegevuskoha tähistuse ja/või registreeritud kaubamärgi juurde võivad olla lisatud ettevõtte lahtioleku aeg ja kontaktandmed ning toitlustusettevõtte puhul pakutavate roogade ja jookide hinnakiri. Kaebaja on paigaldanud Riia tn 69 kinnistule ilusalong Mango kohta teabe, mis lisaks reklaamiseaduse § 2 lg 2 p 2 sätestatud teabele, mida ei käsitata reklaamina, sisaldab teenuste loetelu, mis on reklaam. Nimetatud reklaam (teenuste loetelu) on määruse § 2 kohaselt maksustatav reklaam.

1. Kohalike maksude seaduse (KoMS) § 10 lg 5 p 1 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, mille vormi ja esitamise tähtpäeva kehtestab volikogu. Määruse lisas on ära toodud reklaamimaksu deklaratsiooni vorm. Määruse § 5 lg 1 kohaselt on maksumaksja kohustatud esitama maksuhalduri ülesandeid täitvale ametiisikule maksudeklaratsiooni reklaami paigaldamisele järgneval esimesel tööpäeval. Määruse § 8 lg 1 kohaselt korraldab reklaamimaksu kogumist Tartu Linnavalitsus rahandusosakonna kaudu ja lg 2 kohaselt on rahandusosakonna juhataja, rahandusosakonna juhataja asetäitja ja rahandusosakonna spetsialistid volitatud rakendama reklaamimaksu kogumisel maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri õigusi.
2. MKS § 135 lg 1 kohaselt võib kuni haldusaktiga taotletava eesmärgi saavutamiseni sunniraha korduvalt rakendada.
3. Kaebaja viited

§ 2

lg 2 punktile 1 ei ole asjakohased, kuna probleem on reklaamis, mis asub väljaspool majandus- või kutsetegevuse kohta, majandus- või kutsetegevuskoha sissepääsu juures. Viidatud sättes on aga loetletud majandus- või kutsetegevuse kohas antav teave, mida ei käsitata reklaamina. Majandus- või kutsetegevuse kohaks on ruumid Riia tn 69 hoones, kus osutatakse teenuseid.

§ 2

lõige 2 punktis 2 on loetletud andmed, mida käsitatakse majandus- või kutsetegevuse koha tähistusena ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus-või kutsetegevuse koha sissepääsu juures ning mida ei käsitata reklaamina. Nimetatud säte ei sisalda teenuseid. Tegevuskoha liigiks on Ilusalong. Kuna loetelu "naiste juuksur, meeste juuksur, massaaž, kosmeetik, maniküür" kajastab ilusalongis pakutavaid teenuseid ja on avaldatud majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Antud juhul on tegemist reklaamiga, mis kuulub vastavalt kehtivatele õigusaktidele reklaamimaksuga maksustamisele. 3

1. Kaebaja väide, et reklaamimaksu deklaratsiooni vorm ei olnud osades brauserites täidetav ei ole tõepärane. Probleemi ilmnemisel käis vastustaja infotehnoloogia teenistuse töötaja kaebaja juures asjaolusid selgitamas. Kohapeal kontrollimisel selgus, et kaebaja ei saa reklaamimaksu deklaratsiooni ID-kaardiga allkirjastada, kuna kaebaja ei olnud oma arvutisse installeerinud IDkaardi tarkvara. Pärast seda, kui vastustaja töötaja installeeris kaebaja arvutisse ID-kaardi tarkvara, deklaratsiooni allkirjastamine õnnestus. Pärast deklaratsiooni esitamist asus kaebaja seisukohale, et deklaratsioonis esitatud andmed ei vasta tegelikkusele ja soovis deklaratsiooni tühistada. Kaebaja soovil lükkas vastustaja esitatud deklaratsiooni
2. juunil 2012 tagasi. Teadaolevalt on Tartu Linnavalitsuse kodulehel kättesaadav reklaamimaksu deklaratsioon ka pdfformaadis ja sellega on igakülgselt tagatud võimalus reklaamimaksu deklaratsiooni esitamiseks.
3. Vastustaja töötajad täitnud neile õigusaktidega pandud ülesandeid ja teinud oma igapäevast tööd. Vastustaja töötajad on vastanud kirjalikult ja suuliselt telefoni teel kõikidele kaebaja poolt esitatud küsimustele ja andnud selgitusi reklaami mõiste, reklaamimaksu tasumise aluste ja korra kohta.
4. Vastustaja leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning palub jätta kaebus rahuldamata. Kohtu seisukoht
5. Kuna kaebaja on liitkaebusena esitanud tühistamis- heastamis- ja kahju hüvitamise kaebuse, käsitleb halduskohus kaebaja poolt välja toodud kõiki asjaolusid, vaatamata sellele, et vaidlustatud korraldus (tlk 4-5) paneb kaebajale ainult sunniraha tasumise kohustuse ja ei reguleeri reklaamimaksu tasumise kohustusega seonduvaid küsimusi, mis on õiguslikult siduvalt määratletud linnavalitsuse varasemates menetlusdokumentides ja mis on käesoleva kaebuse kohtule esitamise ajaks kaetud õiguskindluse printsiibist tuleneva kaitsega vaidlustamise osas. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ei riku kaebaja õigusi, mille tõttu puudub alus vaidlustatud haldusakti tühistamiseks, haldusakti tagajärgede kõrvaldamiseks (369 euro sunniraha kaebajale tagastamiseks) ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks ( 248,40 euro kaebaja kasuks vastustajalt välja mõistmiseks).
6. Vastustaja poolt koostatud ja kohtule esitatud 09.11.2001, 30.09.2011 ja 12.04.2012 vaatlusprotokollidega (tlk 38, 39, 40) on tõendatud, et Tartus Riia 69 krundile on paigaldatud kaks ca 1,9 m2 suurust infotahvlit kirjetega: Ilusalong Mango, naiste juuksur, meeste juuksur, massaaž, kosmeetik, maniküür. Samuti on äratoodud salongi telefoninumber. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et infotahvli/reklaami paigaldajaks oli kaebaja, mitte aga inimestele ilusalongis teenuseid vahetult pakkuvad FIE-d.
7. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja poolt paigaldatud infotahvlite puhul on tegemist reklaamiga. Vaidluse lahendamisel on seega oluline selgitada, kas infotahvlitel eksponeeritud teave on käsitatav reklaamina reklaami mõiste kohaselt ning kas teave on hõlmatud

§ 2lg 2 p-s 2 nimetatud eranditega.

Reklaamina

tähenduses on käsitletav teave, mille sisu, kuju või esitlusviisi näol sisaldub äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks (vt näit Tallinna Ringkonnakohtu 12.12.2005 otsust asjas nr 2-3/382/05, mille seisukohtadele toetub asjakohane hilisem kohtupraktika). Määruse § 1 lg 4 kolmanda lõigu kohaselt tähendab mõiste reklaam - reklaami reklaamiseaduse tähenduses. Määruse § 2 p 4 kohaselt ei kuulu reklaamimaksuga maksustamisele selle ehitise juurde kuuluvale krundile, kus ettevõtja tegutseb, 4 paigaldatud sama ettevõtja ärinimi, tegevuskoha tähistus ja/või samale ettevõtjale kuuluvana registreeritud kaubamärk. Sama punkti teise lause kohaselt võib ainult toitlustusettevõtte puhul lisaks nendele andmetele lisada pakutavate roogade ja jookide nimekirja. Seetõttu vajab rõhutamist, et kaebaja puhul ei ole tegemist toitlustusettevõttega, kellele tuleneb määrusest teatud kaupa ja/või teenust puudutavate andmete eksponeerimise osas leebem kord. 19. Vastustaja on lugenud kaebaja poolt infotahvlitel eksponeeritud teabe (ilusalongis pakutavate teenuste loetelu) reklaamiks. Halduskohus nõustub vastustajaga. Riia tn 69 krundile paigaldatud infotahvlid on paigaldatud ilusalongi külastajate ja sealt kaupu/teenust ostvate inimeste arvu suurendamiseks. Kuna infotahvel sisaldab teavet ka salongis pakutavate teenuste kohta, sest eksponeeritud on pakutavate teenuste loetelu, siis on infotahvli eesmärgiks juhtida isikute tähelepanu kaebaja asukohale ja osutatavatele teenustele/müüdavale kaubale ning see ei ole suunatud vaid neile, kes on juba otsustanud kaebaja salongist teenust/kaupa osta ja otsivad sissepääsu tema tegevuskohta. Mõlemad infotahvlid on paigutatud Tartu linna mõttes suure liiklusega tänavavalgustusega valgustatud tänava (Riia tn) äärde, mis osundab sellele, et soovitakse saavutada ka selliste inimeste tähelepanu, kes sellekohase infotahvlita kaebaja poolt salongis pakutava teenuse/kauba ostmisest huvitatud poleks. Seetõttu on kaebaja poolt paigaldatud objektide puhul tegemist reklaamiga

§ 2

lg 1 p 3 tähenduses, mitte kaebaja majandustegevuse kohta tähistava sildiga.

§ 2

lg 2 p 1 loetleb teabe, mida ei loeta reklaamiks ning kaebaja viidatud p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina teatud teavet, mh majandus- või kutsetegevuse liigi tähistust, majandus- ja kutsetegevusega seotud koha tähistust ning selle koha sissepääsu juures asuvat teavet.

1. Halduskohus nõustub vastustajaga majandus- või kutsetegevuse koha mõiste määratlemisel. Kaebaja on tõlgendanud terminit „majandus- ja kutsetegevuse koht“ põhjendamatult laialt. Kaebaja kohta MTR-i tehtud registreeringu kohaselt (05.02.2013 seisuga) tegeleb kaebaja kaubandus ja teenindus valdkonnas, tema tegevuskoha määranguks on registri kohaselt teenindusettevõte koos teenuste müügikohaga, lisategevusega teenuste osutamisega seonduvate kaupade müük. TsüS § 16, kaubandustegevuse seaduse §-de 1 lg 2 p 4, 2 p 6 ja 14 lg 1 kohaselt on kaebaja majandus- ja/või kutsetegevuse kohaks teenindusettevõtte koosseisu kuuluv kaupleja müügikoht, mille juurde võib kuuluda tootmis-, hoiu- või muu koht. Asjaolu, et kaebaja kasutab kinnistut kui kogu (mõtteliselt) piiratud ala klientide sõidukite parkimiseks, ei tähenda, et sellele osale kinnistust laieneb ka tema tegevus- kauplemiskoha määratlus. Kohus loeb üldtuntuks asjaolu, et meie kliimas ja kohalikke tavasid arvestades, saab ilu- ja isikuteenuse pakkumine ja osutamine toimuda aastaringselt ainult siseruumides, mille tõttu on kaebaja majandustegevuse kohaks Riia tn 69 hoones asuv äripind. Seega ei asu kaebaja poolt paigaldatud infotahvlid Ilusalongi Mango tegevus- ja/või kauplemiskohas.
2. Reklaamimaksu eesmärgiks ei ole üksnes kohalikule omavalitsusele fiskaalse kasu toomine, vaid ka ülemäärase avalikku ruumi koormava info hulga vähendamine. Kohtu hinnangul ei saa vaidluse all olla asjaolu, et kui paigutada Riia tänavale ehk avalikku ruumi suunatult kõigi sellel tänaval või selle tänavaga piirnevatel kinnistutel tegutsevate ettevõtjate poolt pakutavate teenuste loetelu taolises vormis ja sisuga, kujul ning esitlusviisil, nagu seda tegi käesoleval juhul kaebaja, siis koormaks see liialt linnaruumi ja hajutaks sõidukijuhtide tähelepanu. Kohus on seisukohal, et hoone sees paikneva teenindus- ja müügikoha puhul ei saa selle sissekäik asuda mujal, kui üksnes hoone konstruktsioonis, mille tõttu ei saa käesoleval juhul ka tegemist olla majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures eksponeeritava majandus- või kutsetegevuse koha tähistusega, mida ei käsitata reklaamina

§ 2lg 2 p 2 kohaselt.

5

1. Kohus ei vaidlusta kaebaja seisukohta, et FIE-na registreeritud ilu- ja isikuteenuste pakkujad (juuksur, massöör, kosmeetik, maniküürija) ei võiks avalikustada oma infot ühel infokandjal, kuid see ei tähenda, et nad ei pea selle eest kehtivast õigusest tulenevaid makse maksma. Käesoleval juhul on reklaamimaksu tasumise kohustuse panemine kaebajale õiguspärane ja samas ka eelpool osundatud põhjustel proportsionaalne meede.
2. See, kas ja kuidas deklaratsiooni vormid olid brauserites täidetavad või mitte, ei oma vaidluse lahendamise seisukohalt tähendust. Samuti ei oma tähendust ilusalongi praegusel infotahvlil eksponeeritav teave, kuna vastustaja aktsept praegusele infotahvlile ilma kaebajale reklaamimaksu tasumise kohustust panemata, ei mõjuta varasemal infotahvlil eksponeeritud teabe staatust reklaamina.
3. Tasutud sunniraha tagastamiseks ja vaidlustatud haldusakti tühistamiseks puudub seetõttu alus. Kahju hüvitamise taotluse põhjendatuse üle otsustamiseks tuleb halduskohtul tuvastada: kas kaebajal on kahju tekkinud; kas vastustaja poolt avalik-õiguslikus suhtes kaebajale esitatud nõue reklaamimaksu tasumise kohustusest tulevikus vabanemiseks, reklaami eemaldamiseks või reklaamilt teenuste loetelu välja jätmiseks, millega kaebajale väidetavalt kahju 248, 40 eurot (uue reklaamitahvli maksumus) tekitati, on õigusvastane; kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Nagu juba osundatud, ei pea kohus vastustaja tegevust kaebaja suhtes ja kaebajat koormavat haldusakti õigusvastasteks, mille tõttu puudub alus ka kahjunõude rahuldamiseks, sest vastustaja pole kaebaja suhtes käitunud õigusvastaselt, mille tõttu ei ole kaebajale ka seonduvalt uue infotahvli tellimisega kahju tekkinud. Uue infotahvli tellimine oli asjas kogutud tõendite kohaselt, vastustaja poolt osundatud alternatiivseid käitumisvõimalusi arvestades, kaebaja vaba valik, sest kaebajal oli võimalus ka avalikku ruumi suunatud infotahvlitest loobumiseks. HKMS § 5 lg 1 p-dest 1, 4 ja 5 volitusnormist tulenevalt jätab halduskohus neil asjaoludel kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
4. Kohus peab otsuses määrama kindaks menetluskulude jaotuse. HKMS § 108 lg 1 s 1 kohaselt peaks vastustaja menetluskulud kandma kaebaja, sest kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata. Kuna vastustaja ei ole vastavat taotlust esitanud ja kantud menetluskulu nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Roby Koik kohtunik 6