KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. oktoobril 2012. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-12-4123 Kohtunik Peet Teidearu Väärt

) § 15 lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumise eest

§ 227

lg 2 järgi rahatrahviga 55 trahviühikut, s.o 220 eurot ja ning

§ 227

lg 5 p 1 alusel määrati lisakaristuseks sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 kuuks. Otsuse kohaselt juhtis Tarmo Anijärv

1. juulil
2. a kell 07.05 Tartu maakonnas Ülenurme vallas Tõrvandi-Roiu-Uniküla tee 1,5 km-l asulavälisel teel mootorsõidukit kiirusega 122 +/- 8 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Sellega rikkus Tarmo Anijärv

§ 15

lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime

§ 227lg 2 sätestatud väärteo.

Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga, tunnistaja ütlustega ja menetlusaluse isiku ütlustega. Otsuse kohaselt puuduvad Tarmo Anijärve puhul karistust raskendavad asjaolud, karistust kergendava asjaoluna on arvestatud tema kahetsusega.

1. augustil
2. a saabus Tartu Maakohtusse Tarmo Anijärve kaebus (tl 1), milles ta palub temale Lõuna Prefektuuri
3. augusti
4. a otsusega väärteoasjas nr 2602,12,004853 määratud lisakaristuse tühistamist, kuna juhtimisõigust on tal vaja lapsega arsti juures käimiseks ja lapsetarvete Tartust toomiseks, sest maal, kus ta elab, ei ole bussiliiklus kõige parem ja laps on veel liiga väike. Samuti oleks kaebuse esitajal juhtimisõigust vaja tööl käimiseks ning vastasel korral kaotaks ta töökoha.
5. septembril
6. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri kirjalik seisukoht Tarmo Anijärve kaebusele (tl 7). Kohtuväline menetleja leiab, et Tarmo Anijärve kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata, kuna tegemist on raske rikkumisega ning isikut on ka varasemalt korduvalt liiklusseaduse alusel karistatud ja tema suhtes on lisakaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmist, kuid sellest hoolimata on ta samalaadsete õigusrikkumiste toimepanemist jätkanud. Samuti lisab kohtuväline menetleja, et lähtuvalt kohtupraktikast ei saa töökoha kaotamise võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist (tl 9) nähtub, et Tarmo Anijärve poolt juhitud mootorsõiduki XXXX liikumiskiiruseks on
7. juulil
8. a kell 07.05 Tartumaal Ülenurme vallas Tõrvandi-Roiu-Uniküla mnt 2 km-l kiirusemõõteseadmega Stalker Dual DC 095748 mõõdetud 122 km/h laiendmääramatusega +/- 8 km/h, samas kui suurim lubatud sõidukiirus on mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Tunnistaja K.V. ütlustest nähtuvalt teostas tema
9. juulil
10. a Tartumaal Ülenurme vallas koos liikluspolitseinik Ago Mägimetsaga liiklusjärelevalvet, sõites mööda Tõrvandi-Roiu-Uniküla maanteed ja mõõtes vastutulevate mootorsõidukite liikumiskiirust. Kella 07.05 paiku mõõtis tunnistaja ütluste kohaselt Tõrvandi-RoiuUniküla maantee 2 km-l XXXX sõidukiiruseks 122 km/h ning sõidukile anti patrullauto punase ja sinise märgutulega peatamismärguanne. Mootorsõidukijuhiks osutus Tarmo Anijärv, kes selgitas kiiruseületamist tööle kiirustamisega, mistõttu ei pannud ta sõidukiiruse suurenemist tähele. Kohtuotsuse põhjendid Kohus, hinnanud kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt nende kogumis, leiab, et Tarmo Anijärve kaebus tuleb jätta rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri
11. augusti
12. a otsus väärteoasjas nr 2602,12,004853 tühistamata.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis. Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ja tunnistaja ütlustest nähtub Tarmo Anijärve poolt väärteootsuses toodud ajal TõrvandiRoiu-Uniküla maanteel mootorsõiduki juhtimine, kui kiirusemõõteseadmega mõõdeti tema sõiduki liikumiskiiruseks 122 +/- 8 km/h. Samuti nähtub kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist, et suurim lubatud sõidukiirus oli mõõdetaval teelõigul 90 km/h. Kuna ka Tarmo Anijärv ise on oma rikkumist tunnistanud, siis tuleb lugeda tõendatuks tema poolt väärteootsuses toodud ajal

§ 15lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumine.

Kuigi väärteootsusest nähtuvalt ületas Tarmo Anijärv suurimat lubatud sõidukiirust Tõrvandi-Roiu-Uniküla maantee 1,5 km-l, siis nähtub väärteoprotokollist, liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist ja tunnistaja ütlustest, et tegelikult on suurima lubatud sõidukiiruse ületamine fikseeritud Tõrvandi-RoiuUniküla maantee 2 km-l. Samas aga leiab kohus, et tegemist ei ole niivõrd olulise rikkumisega, mis seaks kahtluse alla kaebuse esitaja poolt suurima lubatud sõidukiiruse ületamise, võiks oluliselt kahjustada tema kaitseõiguste teostamist või oleks muul moel oleks aluseks väärteootsuse tühistamisele.

§ 227

lg 2 sätestatud väärteokoosseis kujutab endast mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist 21–40 km/h. Kuna Lõuna Prefektuuri liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt oli Tarmo Anijärve poolt rikkumise toimepanemise ajal kasutataval asulavälisel teelõigul suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h ning temal mõõdeti sõidukiiruseks 122 +/- 8 km/h, siis tuleb järeldada, et Tarmo Anijärv ületas lubatud sõidukiirust vähemalt 24 km/h. Seega tuleb lugeda tõendatuks Tarmo Anijärve poolt

§ 15

lg 1 p 1 sätestatud nõude rikkumisega

§ 227lg 2 sätestatud väärteo toimepanemine Lõuna Prefektuuri 09.

augusti 2012. a otsuses väärteoasjas nr 2602,12,004853 märgitud ajal ja viisil. Subjektiivsest küljest tegutses Tarmo Anijärv

§ 227lg 2 sätestatud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt kaudse tahtlusega.

Arvestades tema poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise ulatust, pidi ta vähemalt võimalikuks pidama, et lubatud suurimat sõidukiirust ületab ning paneb sellega toime vastava väärteokoosseisu. Sellest hoolimata ületas ta aga lubatud sõidukiirust. Kohus ei ole tuvastanud Tarmo Anijärve puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist. Karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus ei ole tuvastanud, et Tarmo Anijärve puhul esineks karistust raskendavaid asjaolusid, kuid kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleb arvestada Tarmo Anijärve kahetsusega.

§ 227

lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut.

§ 227

lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada

§ 227

lg 2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena ka sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks karistada Tarmo Anijärve

§ 227

lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest 55 trahviühiku suuruse rahatrahviga. Tegemist on sanktsiooni keskele jääva karistusmääraga. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt Tarmo Anijärvele määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse määramisel olulisi asjaolusid, sealhulgas isiku varasemat karistatust. Kohtuväline menetleja on pidanud vajalikuks kohaldada Tarmo Anijärvele väärteo toimepanemise eest ka lisakaristust sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol kaheks kuuks. Kohus nõustub, et tegemist on raske rikkumisega, mis seab lisaks rikkujale endale ohtu ka teiste isikute elu, tervise ja vara ning seega võib isiku suhtes olla vajalik lisaks põhikaristusele ka juhtimisõiguse äravõtmise läbi lisakaristuse kohaldamine, eriti kui isikut on ka varasemalt korduvalt karistatud. Tarmo Anijärvel on kümme kehtivat väärteokaristust, mis on kõik talle mõistetud liiklusrikkumiste toimepanemise eest, seejuures ka suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Mõistetud rahatrahvidest on tal tasutud vaid üks ning ülejäänud on täitmata. Samuti on tema suhtes kohaldatud lisakaristust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol kaheks kuuks. Seega nähtub, et varasemad karistused ei ole isikule piisavat mõju avaldanud ning vajalik on tema täiendav mõjutamine lisakaristuse kohaldamise läbi. Samas tuleb kohtul lisakaristuse kohaldamise puhul arvestada ka sellega, et lisakaristusega kaasnevad tagajärjed ei oleks isiku või ka tema lähedaste suhtes ebamõistlikult rasked ning oleks proportsioonis lisakaristusega taotletava eesmärgiga. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja põhjendanud juhtimisõiguse vajalikkust tööl käimise ja lapse vajadustega seotud liiklemise vajadusega, mis on raskendatud juhtimisõiguse puudumise korral. Kohus leiab, et tegemist ei ole niivõrd oluliste asjaoludega, mis välistaks lisakaristuse kohaldamise või oleks selle mõju ja eesmärki arvestades ebaproportsionaalne. Seega leiab kohus, et ka lisakaristuse kohaldamine ja selle määr on Tarmo Anijärve suhtes põhjendatud. Peet Teidearu Kohtunik