) § 106 lg-le 1 tähtaegselt.
27.11.2010 koostas ja esitas Bioküte OÜ hagejale arve nr 9 summas 20 400 eurot. Arve oli koostatud ekslikult eurodes ja arve õige summa oleks pidanud olema 20 400 krooni, s.o 1303, 80 eurot. Vastavalt hageja ja Bioküte OÜ tasaarveldusele on hageja enammakstud summa 11 599, 30 eurot (20400-1303,80-7496,90). Bioküte OÜ ei ole arve nr 9 järgset võlgnevust hagejale tasunud. Seega on hageja põhinõue põhjendatud. Hageja on esitanud tõendina 27.11.2010 arve nr 9, millele on arve summa 20 400 kirjutatud lahti sõnades „Kakskümmend tuhat nelisada krooni ja 00 senti“. Samuti on lisatud maksekorraldus, mille kohaselt tasus hageja kostjale 20 400 eurot selgitusega „arve 9“. Hageja nõude osa on ka Bioküte OÜ-le esitatud viivisenõue 890, 75 eurot. Kuivõrd hageja põhinõue on õigustatud, siis on hagejal õigus nõuda ka viivist. Hageja on viivist arvestanud korrektselt. Samuti kaasnes hagejal kahju Bioküte OÜ pankrotimenetluse algatamisel. Kohus on Bioküte OÜ pankrotimenetluse väljakuulutamise otsuses määranud mõista Bioküte OÜ-lt hageja kasuks välja menetluskulud 383, 46 eurot (riigilõiv). Seega on nimetatud osas hageja nõue põhjendatud. Bioküte OÜ pankroti väljakuulutamise seisuga 28.10.2011 oli Legal Services OÜ osutanud hagejale Bioküte OÜ pankrotimenetluses arve nr 20110087 alusel õigusabi 12 h 40 min lepingujärgse tunnitasuga 60 eurot/h, s.o 760 eurot, v.a käibemaks. Seega on hageja kulud õigusabile põhjendatud. Hageja kandis kulusid seoses Bioküte OÜ pankrotimenetlusega ja seega on hageja kulud õigustatud välja nõuda pankrotivõlgniku pankrotivarast. Kostja leiab, et ta ei ole Bioküte OÜ (pankrotis) pankrotivõlausaldaja, kuna on loovutanud nõude Bioküte OÜ (pankrotis) vastu OÜ-le Holvent (VÕS § 164 lg-d 1 ja 2). Kostja on esitanud 24.04.2012 dateeritud nõude loovutamise teatise. Eeltoodu ei muuda olematuks asjaolu, et 27.03.2012 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele vastuväite. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega on kostja leidnud, et vastuväite esitamise ajal oli ta võlausaldajaks. Vastupidises olukorras tuleks tõdeda, et hageja nõudele ei ole vastuväidet esitatud. Kostja on hiljem pankrotimenetluse käigus küll oma nõude loovutanud, kuid
lg 1 kohaselt on nõude tunnustamise vaidluses kostjaks võlausaldaja, kes nõudele vastu vaidles. Kostja on märkinud, et on nõude loovutamisest hagejat ning haldurit teavitanud 01.02.2013. Seega esitas hageja 19.04.2012 hagi kohase kostja vastu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-9-06 p-s 15 märkinud TsMS § 210 lg 2 kohta, et poolte vahetumist kohtumenetluses käsitlev normistik peab tagama mh selle, et vaidlusaluse asja võõrandamisega ei oleks võimalik tekitada teistele menetlusosalistele raskusi oma õiguste maksmapanekul. Seega jäetakse vaidlusaluse asja võõrandamine kostja poolt tähelepanuta nn irrelevantsuspõhimõtte alusel. Menetluse jätkamine samade menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut. Kohtumenetluse dispositiivsuse põhimõttest tuleneb, et pooled otsustavad ise, kes on kohtumenetluse vastaspool. Seda põhimõtet toetab ka TsMS § 210 lg 3 esimene lause. Juhul, kui kohtuotsuse täitmine kostja suhtes võib olla võimatu, siis TsMS § 460 lg 1 alusel kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist kostja õigusjärglaseks. Eeltoodu põhjal tunnustas kohus hageja nõuet 13 633, 51 eurot Bioküte OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus. Vastupidine seisukoht looks olukorra, kus pahatahtlik võlausaldaja võib pankrotimenetlust venitada, loovutades nõuet edasi uutele „võlausaldajatele“. 3 Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus määrus, millega lõpetada asjas menetlus ning jätta menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud
lg-t 1, mis sätestab, et nõude tunnustamise üle käivas vaidluses on kostjaks võlausaldaja.
lg 3 kohaselt on pankrotivõlausaldaja isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist. Kohus on tuvastanud, et kostja ei ole isikuks, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, milline on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist ning, et kostja on nõude loovutanud.
lg-s 3 nimetatud isikuks on OÜ Holvent, kellel on ka õiguslik huvi käesoleva vaidluse lahendi suhtes. Sellest sõltub pankrotimenetluse läbiviimine ning pankrotimenetlusest saadav tulu. Seega on maakohus jätnud ebaõigesti OÜ Holvent teavitamata menetlusse kolmanda isikuna või õigusjärglasena astumise võimalusest, rikkudes TsMS § 213 lg-t 1. Kuna kostja ei ole võlausaldaja, oleks kohus pidanud kostja pankrotivõlausaldaja staatuse lõppemisel lõpetama menetluse TsMS § 428 lg 2 alusel. Maakohus on ebaõigesti lähtunud TsMS § 210 lg-st 2 ja Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-9-06 ning ekslikult käsitlenud kostja loovutatud nõuet vaidlusalusena. Asjas käib vaidlus hageja pankrotimenetluses esitatud nõude üle, mitte kostja poolt OÜ-le Holvent loovutatud nõude üle. Maakohus on rikkunud ka TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 ja lg-s 3 sätestatud selgitamiskohustust. Maakohtu menetluses oli kostja arusaamisel, et tema vastu ei saa nõude tunnustamise hagi rahuldada, kuna ta ei ole
MS § 210 lg 2 ja Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-9-06 tuginedes kostja loovutatud nõuet, milline vaidluse all ei ole. Seetõttu oli kostjale kohtuotsus üllatav. Kui maakohus oleks andnud selgitused võimalikult varakult, oleks kostja saanud esitada seisukohad vaidlusalusele nõudele ning menetluse lõpetamisel õigeaegselt saanuks asja lahendada võimalikult väikeste kuludega. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud ringkonnakohtus menetluse lõpetamisel jätta kõik asjas kantud menetluskulud poolte endi kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Hagejal on põhjendatud kahtlusi kostja väite suhtes nõude loovutamise kohta. Ka pärast nõude väidetavat loovutamist tegutses kostja jätkuvalt Bioküte OÜ pankrotimenetluses võlausaldajana (27.02.2013 seisuga ei olnud kostja nõude loovutamisest haldurit teavitanud). Nii taotles kostja veel 24.07.2012 võlausaldajate üldkoosoleku kokkukutsumist ning 06.09.2012 osales võlausaldajana üldkoosolekul. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ta neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium alljärgmist. Maakohus ei rikkunud hagi läbivaatamisel ja lahendamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme. Praegusel juhul esitas hageja nõudele Bioküte OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses vastuväite A R, kes ongi vastava hagi järgseks kostjaks. Seadusest tuleneb, et kui võlausaldaja nõudele on pankrotimenetluses vastu vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele vastu vaidles (
Asjaolu, et pärast võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekut on võlausaldaja, kes nõudele vastu vaidles, oma nõude loovutanud, 4 praeguse vaidluse menetluse käiku ei mõjuta. Võlausaldajaks pankrotiseaduse tähenduses on isik, kellel on võlgniku vastu varaline nõue, mis on tekkinud enne pankroti väljakuulutamist (
Kuna kostja vaidles hageja nõudele vastu, siis on hagi esitatud tema vastu õigesti. See, et pärast hagi esitamist on kostja oma tunnustatud nõude loovutanud teisele isikule, ei tinginud praeguse menetluse lõpetamist. Pealegi ei olnud võlgnik vähemalt kuni 27.02.2013 teadlik nõude loovutamisest, kuigi 01.02.2013 kohtule esitatud teate kohaselt on A R loovutanud oma nõude Bioküte OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses OÜ-le Holvent juba 24.04.
lg 1 viimane lause), jääksid apellandi käsitlusega nõustumisel hageja õigused ilma igasuguse kaitseta. Kui kostja on oma tunnustatud nõude loovutanud, kehtib käesolev lahend ka kostja eriõigusjärglase suhtes. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Ü. Jänes U. Loonurm I. Nõmm 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.