← Eesti

3-13-1819/20

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1819 Otsuse kuupäev

  1. november 2013 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Valeri Jatsõšõni (Jatsõšõn) kaebus Tartu Vangla
  2. juuli 2013 käskkirja nr 6-1/930 tühistamiseks Asja läbivaatamine Kohtuistungil
  3. novembril 2013 Menetlusosalised Kaebaja – Valeri Jatsõšõni Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon Edasikaebamise kord
  4. Jätta Valeri Jatsõšõni kaebus rahuldamata.
  5. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o kuni
  6. detsembrini
  7. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud
  8. Tartu Vangla määras
  9. juuli 2013 käskkirjaga nr 6-2/930 Valeri Jatsõšõnile distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kaheksaks

(8)ööpäevaks vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 sätestatud nõude süülise rikkumise eest. Käskkirja kohaselt ei allunud Valeri Jatsõšõn 16. juunil 2013 kella 23.37 ajal vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele näidata oma käsi ega seisnud kambris seina äärde. Käskkirja täitmisele pööramine lükati edasi katseajaga neli
(4)kuud.
  1. Kaebaja esitas
  2. juulil 2013 vaide Tartu Vangla
  3. juuli 2013 käskkirja nr 6-1/930 kehtetuks tunnistamiseks, mis jäeti Tartu Vangla
  4. juuli 2013 vaideotsusega nr 1-11/321-1 rahuldamata.
  6. augustil 2013 saabus Tartu Halduskohtusse Valeri Jatsõšõni kaebus Tartu Vangla
  7. juuli 2013 käskkirja nr 6-1/930 tühistamiseks. Tartu Halduskohus võttis V. Jatsõšõni kaebuse
  8. septembril 2013 menetlusse.
  9. Tartu Halduskohus määras
  10. oktoobril 2013 haldusasja läbivaatamisele kohtuistungil. Kaebuse arutamiseks korraldati kohtuistung menetluskonverentsina Tartu Halduskohtu Tartu Kohtumajas ja Tartu Vanglas
  11. novembril
  12. Kaebuse põhjendused
  13. Tartu Vangla
  14. juuli 2013 käskkiri nr 6-2/930 on õigusvastane. Kaebuse kohaselt ei ole tõendatud, et V. Jatsõšõn pani toime distsiplinaarsüüteo ning seega on teda alusetult karistatud. Kaebaja selgitab, et ei pannud
  15. juunil 2013, vaidlusalusel ajal toime distsiplinaarrikkumist. Ajal, mil Tartu Vangla ametnik visuaalselt kambrit kontrollis, oli kaebaja ametis valgusti lüliti kaane paigutamisega selle õigele kohale, mis ei ole keelatud tegevus. Kaebaja täitis talle antud vanglaametniku korraldused, muu hulgas näitas ametniku nõudmisel peopesi. Ametniku korralduste täitmist on kinnitanud ka kaebaja kambrikaaslane K. Kuus. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks loetakse ühe vanglaametniku ütlusi usutavamaks, kui kahe kinnipeetava ütlusi. Sellega on Tartu Vangla rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 13 ja Euroopa Liidu põhiõigusteharta artikleid 20 ning 48, s.o võrdõiguslikkuse põhimõtet ning diskrimineerimise keeldu.
  16. Kaebaja asus
  17. novembril 2013 toimunud kohtuistungil seisukohale, et kambrikaaslast K. Kuusi on vangla poolt mõjutatud ütluste muutmise eesmärgil, mistõttu tuleb K. Kuusi
  18. juuli 2013 seletuskiri jätta tõendina arvestamata. Kaebaja hinnangul on talle omistatud distsiplinaarrikkumine otsitud ning vastustaja kiusab kaebajat sellega kaebuste ja märgukirjade esitamise eest. Vastustaja vastuväited
  19. Tartu Vangla vaidleb vastuses kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja märgib, et jääb Tartu Vangla direktori
  20. augusti 2013 vaideotsuses nr 1-11/321-1 toodud seiskohtade ja põhjenduste juurde. Otsuse põhjenduste kohaselt on V. Jatsõšõni süü teos toimepanemises tõendatud, ametnikul puudub põhjendatud huvi tõele mittevastava sisuga ettekannet koostada, küll aga annavad kinnipeetavad solidaarsusest teise kinnipeetava kasuks tõele mittevastavaid või päris kokkulepitud seletusi.
  21. Üksnes kaebaja väidab, et täitis koheselt valvuri korraldust näidata oma peopesi. K. Kuus avaldab
  22. juunil 2013 antud seletuses, et kaebaja ei keeldunud peopesi näitamast, seda ei väida ka valvur oma ettekandes, mille kohaselt kaebaja küll näitas peopesi, aga alles pärast seda, kui oli korra käed selja taha pannud. Seega ei kinnita kambrikaaslase ütlus, kaebaja väidet, et tema täitis korralduse koheselt. Kaebaja väide, et WC-e lüliti kukkus ära, kui ta tahtis WC-sse minna, ei kattu kambrikaaslase väitega
  23. juuli 2013 seletuses, mille kohaselt kaebaja hoopis tuli WC-st, kui lüliti ära kukkus. Seega ei saa kaebaja väita, et kambrikaaslase seletus kinnitab tema väidetut. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ning tema kambrikaaslaste seletused ei tõenda, et kaebaja ei ole temale etteheidetud distsiplinaarsüütegu toime pannud. Kinnipeetavate seletuste sisu, mis viitab ilmselgelt omavahelisele kokkuleppele või siis kaebaja teadlikule mõjutusele, muudavad kinnipeetavate ütlused ebausaldusväärseks ning seega on menetleja asunud põhjendatud seisukohale, et need seletused ei tõenda kaebaja õiguspärast käitumist. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa käsitada olukorda, kus haldusorgani otsuse tegemisel ühe isiku seletusega arvestatakse ja teiste isikute omadega mitte. V. Jatsõšõni on koheldud võrdselt teiste kinnipeetavatega ning ta on saanud distsiplinaarmenetluse käigus anda seletusi ning talle on võimaldatud ka omalt poolt tõendeid hankida.
  25. novembril 2013 toimunud kohtuistungil märkis vastustaja, et kinnipeetava kõige efektiivsem võimalus ennast valvuri tegevuse eest kaitsta on esitada koheselt omapoolsed selgitused juhtunu kohta. Tavapäraselt kinnipeetavad sellist võimalust ei kasuta, vaid annavad selgitusi aga alles 2 distsiplinaarmenetluse alustamisest teatamise järel, mis annab kinnipeetavatele ajaliselt võimaluse seletuste sisu osas omavahelisi kokkuleppeid sõlmida. Kohtu seisukoht
  26. Vaidlustatud käskkirjaga on kaebajat karistatud vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise, s.o vanglateenistuse ametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Pooled ei vaidle selle üle, et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine on käsitatav distsiplinaarsüüteona VangS § 63 lg 1 tähenduses. Kaebaja ja vastustaja on eri meelt selles, kas distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid kinnitavad distsiplinaarsüüteo toimepanemist, s.t kas kaebaja on jätnud talle vanglateenistuse ametniku poolt antud korralduse täitmata.
  27. Tartu Vangla vanemvalvur A. Rõžikovi
  28. juuni 2013 ettekande nr 2009 (tl 30) kohaselt kontrollis ta Tartu Vangla elukambrit nr 304
  29. juunil kella 20.37 ajal. Sel ajal seisis V. Jatsõšõn WC valgusti lüliti juures, millelt oli eemaldatud kate. Kaebaja käes oli sinist värvi ese. Kaebaja ei allunud korraldusele näidata, mis tal käes on, vaid asetas rusikas käed vastu jalgu. Korralduse kordamisel pani kaebaja käed selja taha ja näitas seejärel tühje peopesi. Kaebaja ei allunud ka korraldusele seista seina äärde, vaid astus WC-sse. Ametniku selgituse (tl 34) kohaselt oli ta intsidendi toimumise ajal väljaspool elukambrit ning suhtles kinnipeetavatega avatud toiduluugi kaudu. Teisi ametnikke juures ei olnud. Kaebaja käes olnud sinist värvi eset kätte ei saadud.
  30. Kaebaja on eitanud vanglateenistuse ametniku korralduste täitamata jätmist nii
  31. juunil 2013 seletuses (tl 31), kui ka
  32. juulil 2013 esitatud vaides tl 17 (pöördel) ja kohtule esitatud kaebuses (tl 2). Kaebaja selgituste järgi kukkus valgusti lüliti kate ära, kui kaebaja soovis tualetti minna. Kaebaja oli lüliti katet tagasi panemas, kui vanglaametnik kambrit kontrollis. Kaebaja näitas peopesi kohe pärast vastava korralduse saamist ega eiranud vanglaametniku korraldust seina äärde seista.
  33. K. Kuusi
  34. juuni 2013 seletuse (tl 32) kohaselt näitas V. Jatsõšõn käsu peale peopesi seejuures midagi peitmata. Samuti ei astunud V. Jatsõšõn vanglaametniku korraldust rikkudes tualettruumi.
  35. juulil 2013 on K. Kuus andnud täiendava seletuse (tl 35), märkides, et tulede lüliti kaas kukkus ära enne vanglaametniku saabumist, kui V. Jatsõšõn tuli tualetist.
  36. Kaebaja hinnangul ei saa olukorras, kus rikkumist tõendab ainult vanglaametniku seletus, millele vaidleb vastu kaks kinnipeetavat, distsiplinaarsüüteo toimepanemist nõuetekohaselt tuvastada ning kinnipeetava karistamine ei ole võimalik. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kui distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest osa kinnitavad süüteo toimepanemist ja osa räägib sellele vastu, siis tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel selgitada, miks süüteo toimepanemist kinnitavad tõendid on usaldusväärsed ning miks vastassuunalistest tõenditest nähtuv teave jäetakse arvestamata. Selline kohustus tuleneb distsiplinaarkaristuse määramise põhjendamise kohustusest (VangS § 64 lg 4 ls 2). Tõenditel ei ole distsiplinaarmenetluses ette kindlaksmääratud jõudu, mistõttu ei ole alust järeldusel, et kahe kinnipeetava ütlused koostoimes on usaldusväärsemad ühe vanglaametniku ütlustest. Vastupidine tõlgendus viiks ebamõistliku olukorrani, kus de facto aktsepteeritakse distsiplinaarrikkumisi ühe vanglateenistuse ametniku juuresolekul. Samas ei kehti ka vastassuunaline järeldus, s.t ka vanglateenistuse ametniku ütlustel ei ole ettemääratult suuremat kaalu.
  37. Käesolevas asjas on vastustaja leidnud, et A. Rõžikovi ütlused distsiplinaarsüüteo toimepanemise kohta on usaldusväärsed ning jätnud arvestamata kaebaja ja K. Kuusi seletused. 3 Vastustaja on A. Rõžikovi ütluste usaldusväärsust hinnates märkinud (tl 28), et distsiplinaarrikkumiste korral on ametniku kohustuseks anda korraldus rikkumise lõpetamiseks ning koostada ettekanne distsiplinaarsüüteo kohta. Puuduvad andmed selle kohta, et A. Rõžikovil võiks olla isiklik motiiv teenistusülesannete mittenõuetekohaseks täitmiseks ja kaebaja alusetuks süüstamiseks. Kaebaja ja K. Kuusi ütluste usaldusväärsuse hindamisel on vastustaja esile toonud vastuolu isiku ütlustes (tl 28 pöördel), s.o kaebaja väitel kukkus lüliti kate ära enne, kui kaebaja tualettruumi läks (tl 31), K. Kuusi väitel toimus see pärast tualettruumist väljumist (tl 35). Kaebaja väide, et tulede lüliti kate kukub kogu aeg eest ära, ei ole kooskõlas vanglateenistuse ametniku M. Zaitsevi selgitusega (tl 36), et vaidlusalust kambrit kontrolliti
  38. aasta juuni esimeses pooles ning kontrollimise tulemusel kirjeldatud riket ei tuvastatud, selle üle ei kaevanud ka kambrisse paigutatud kinnipeetavad. Samuti on vastustaja osutanud sellele, et kaebaja ja K. Kuus ei kasutanud võimalust anda omapoolsed selgitused kohe intsidendi toimumise järel, vaid esitasid kirjalikud seletused koos alles pärast distsiplinaarmenetluse algatamist
  39. juunil
  40. Seega oli kaebajal, kes oli vahetult huvitatud distsiplinaarmenetluse tulemusest, tegelik võimalus leppida kambrikaaslasega kokku millise sisuga seletused esitada.
  41. Kohtu hinnangul on vastustaja eeltoodu alusel õiguspäraselt leidnud, et käesolevas asjas ei ole kaebaja ja K. Kuus andnud tõelevastavaid ütlusi ning lugenud distsiplinaarsüüteo tõendatuks A. Rõžikovi ettekandega. Kohtu hinnangul on seejuures määrava tähendusega, et kinnipeetavate ütlustes esinevad vastuolud, mis viitavad sellele, et ütlused ei ole tõesed, kusjuures isikutel oli tegelik võimalus ütluste sisus kokku leppida. Kohtu hinnangul ei ole siinjuures põhjendatud kaebaja nõue jätta arvestamata K. Kuusi
  42. juulil 2013 antud seletusega. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kaebaja etteheidet vastustajale K. Kuusi mõjutamise kohta. Kohus ei pea sellesisulist väidet ka eluliselt usutavaks, sest K. Kuus ei ole oma ütlusi
  43. juulil 2013 varasemaga võrreldes sisuliselt muutnud. Seletuse vastuolu kaebaja seletusega on kaebajale etteheidetavale teole eelnenud asjaolus. K. Kuusi mõjutamise korral oleks vastustaja ilmselt taotlenud vanglateenistuse ametniku korralduse kaebaja poolt täitmata jätmise kinnitamist, kuid K. Kuus ei ole seletust põhiosas muutnud. Kohus märgib täiendavalt, et kinnipeetava seletuste hilisemat esitamist on alust ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvestada üksnes juhul, kui distsiplinaarmenetluse algatamise võimalus on asjaoludest tulenevalt kinnipeetavale arusaadav ning kohene seletuste andmise võimalus on kinnipeetavale tagatud. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas need tingimused täidetud, sest tegemist oli konfliktsituatsiooniga ning varasemate distsiplinaarmenetluste tõttu oli kaebajal piisavalt kogemusi olukorra õigeks hindamiseks.
  44. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla
  45. juuli 2013 käskkirjaga nr 6-2/930 on kaebaja põhjendatult süüdi tunnistatud VangS § 67 p 1 rikkumises. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ülejäänud osas. Kohus märgib siiski, et distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on distsiplinaarmenetlus läbi viidud nõuetekohaselt, kaebaja on saanud võimaluse seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kaebajale määrati karistuseks kartserisse paigutamine kaheksaks ööpäevaks. Karistuse täideviimine lükati edasi katseajaga neli kuud. Kartserikaristuse määramist on põhjendatud kaebaja varasema karistatuse, teiste karistuste mitte-eesmärgipärasuse ning rikkumise raskusega. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. Karistus ei ole ilmses vastuolus rikkumise raskusega. Seetõttu on vaidlustatav käskkiri ka karistuse määramise osas õiguspärane. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu ilmneks kaebaja karistamises vastustaja kättemaks kaebaja aktiivse kinnipeetavate õiguste kaitsele suunatud tegevuse eest. Asjas kogutud tõendid 4 sellist järeldust ei kinnita. Kohtuistungil kinnitas kaebaja (tl 43 pöördel), et vaidlustatud käskkirjaga määratud karistust ei ole täide viidud ning katseaeg lõpeb
  46. novembril
  47. Kohtu hinnangul räägivad nii karistuse määramine katseajaga, kui katseajal karistuse täitmisele pööramata jätmine vastu kaebaja väitele tema tagakiusamisest.
  48. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Tartu Vangla
  49. juuli 2013 käskkiri nr 6-2/930 on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebus jääb rahuldamata.
  50. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.