MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 aastat 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati Kalle Reilsoni eelvangistus karistusaja hulka ning karistuse kandmise algust loeti alates tema kinnipidamisest 29.aprillil 2008.a. Kohtuotsus jõustus 03.jaanuaril 2009.a. Kalle Reilsoni karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 28.detsembril 2013.a. Kalle Reilsoni on varem kriminaalkorras karistatud Võru Maakohtu 20.mai 1999.a otsusega KrK § 155 lg 2 alusel 5040 eesti krooni suuruse rahatrahviga. Väärteokorras teda karistatud ei ole. Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on Kalle Reilsoni mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 10% ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus 14%. Seksuaal- ning vägivallakuritegudes süüdimõistmise tõenäosus on Kalle Reilsonil viie aasta jooksul 23-40%. Vangla toetab tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et Kalle Reilson soovib vabanemisel asuda elama oma vanasse elukohta ning on andnud ka nõusoleku endale elektroonilise valve kohaldamiseks. Kuna nimetatud elupinnal teostatakse aga hetkel renoveerimistoid, siis ei ole seal elada võimalik. Süüdimõistetu ema sõnul saaks tema poja enda juurde elama võtta, kuid nimetatud elukohta ei ole võimalik paigaldada elektroonilise järelevalve seadmeid. Kriminaalhooldaja arvamuse kohaselt võib süüdimõistetu käitumist vabaduses kõige enam mõjutama hakata tema enda soov oma elu korraldamisel. Tal tuleks asuda tööle, keskenduda toetavatele suhetele lähedastega, läbida alkoholisõltuvuse ravi ning pöörduda ka psühholoogi vastuvõtule. Kalle Reilson avaldas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda ning oleks valmis ka elektroonilise valve kohaldamisega, kuid tema elukoht ei vastanud nõutavatele tingimustele. Elama asuks ta emale kuuluvasse majja kus ta ka enne vangistust elas. Tööle on tal enda sõnul võimalik saada endisesse töökohta XXXX. Prokurör oma kohtule kirjalikult esitatud arvamuses Kalle Reilsoni ennetähtaegset vabastamist ei pooldanud.
lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt 2/3 mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on Kalle Reilson kandnud ära enam kui 2/3 temale mõistetud karistusajast, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.
lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Positiivseks on Kalle Reilsoni puhul vabaduses kindla elukoha ja toetava lähisuhtevõrgustiku olemasolu vanemate ja õdede-vendade näol. Ta on vangistuses osalenud majandusabitöödel. Iseenesest on positiivne ka see, et süüdimõistetu on vangistuses osalenud vestlustel seoses alkoholi tarvitamisega, toimepandud kuriteo asjaolude ja väärtushinnangute ning elustiili muutmise vajadusega ja läbinud sotsiaalabiprogrammi „Eluviisitreening“. Samas aga nähtub materjalidest, et süüdimõistetu on ise tunnistanud sotsiaalabiprogrammi läbimist puht manipulatiivsel eesmärgil, mis seab kahtluse alla ka teiste eelnimetatud tegevuste eesmärgid ja tegeliku efektiivsuse süüdimõistetule. Väidetavalt on Kalle Reilsonil võimalik asuda tööle oma endisse töökohta, kuid kohtule esitatav garantii selle kohta puudub. Kalle REilson on varem kriminaalkorras karistatud isik. Käesolevat karistust kannab Kalle Reilson oma alaealise kasutütre piinamise ja tema korduva vägistamise eest. Mõistetud karistusest on tal käesolevaks ajaks kandmata veidi enam kui 1 aasta ja 10 kuud vangistust. Vangistuse jooksul ei ole süüdimõistetu suutnud alluda temale vangistuses kehtestatud reeglitele, mistõttu on tal vangistusest 5 kehtivat distsiplinaarkaristust. Oma kuritegu ei ole kahtlustatav vangistuse ajal otseselt tunnistanud, kuigi kohtuotsuse tegemise ajal ta seda veel tegi. On alust järeldada, et süüdistatav ei soovi oma käitumist adekvaatselt hinnata ja enda õigusvastast käitumist endale tunnistada ja viitab ka manipuleerivale käitumisele. Seejuures arvestab kohus seda, et ka sotsiaalabiprogrammis on süüdimõistetu enda sõnul osalenud just manipulatiivsel eesmärgil, mistõttu võib ta sellist taktika kasutada ka laiemas ulatuses. Arvestades ka materjalides leiduvaid viiteid sellele, et süüdimõistetu on ametnikega suhtlemisel pigem ettevaatlik ning kaalub hoolega, mida rääkida, on alust arvata, et süüdimõistetu ei ole avatud igakülgselt avameelsele suhtlemisele, vaid pigem üritab negatiivseid asju vältida ja rääkida vaid sellest, mis tema vabastamist soodustaks. Süüdimõistetu ei ole tunnistanud oma probleeme alkoholiga, kuigi materjalidest nähtuvalt on see tegelikult olnud tõsiseks probleemiks ning soodustanud tema käitumise vägivaldseks muutumist ja kuritegude toimepanemist. Kalle Reilsoni isiklikust toimikust nähtub, et tema varasemat eluviisi iseloomustab hoolimatu, lohakas ja antisotsiaalne eluviis, kus ta tarvitas alkoholi ega hoolitsenud isegi oma kodu ega laste elementaarse heaolu eest. Eeltoodu põhjal ei ole kohtul tekkinud piisavat veendumust, et süüdimõistetu oleks vangistuse ajal oma käitumist piisavalt analüüsinud, seda korrigeerima asunud ning et tal oleks olemas motivatsioon edaspidiselt seadusekuulekalt elamiseks. Samuti on süüdimõistetu vangistuseaegse käitumise põhjal alust väita, et Kalle Reilson ei ole ka kinnipidamiskohas range järelevalve all olles vanglas kehtestud reegleid ettenähtud korras suutnud täita. See annab alust järeldada, et ta ei suudaks ilmselt täita nõuetekohaselt ennetähtaegse vabastamisega kaasneva suhteliselt pikaajalise katseajal kriminaalhoolduse nõudeid ja lisakohustusi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik. Kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et süüdimõistetule mõistetud karistus oleks käesolevaks ajaks oma eesmärgi täitnud, et süüdimõistetu ei jätkaks vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudaks nõuetekohaselt kriminaalhoolduse tingimusi täita. Kuigi süüdimõistetu on andnud oma nõusoleku ka ennetähtaegsel vabastamisel elektroonilisele järelevalvele allumiseks, siis ei muudaks nimetatud asjaolu iseenesest tema ennetähtaegset vabastamist põhjendatuks. Samuti nähtub kriminaalhooldaja arvamusest, et elektroonilise järelevalve kohaldamine ei oleks süüdimõistetu vabanemisejärgses elukohas tehniliselt ka võimalik. Kohus leiab ka, et süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud arvestades tema poolt toimepandud kuritegude raskust ja korduvust ning tema poolt praeguseks ärakantud karistuse pikkus, mis ei ole ilmselgelt veel piisav tema poolt toimepandud kuritegude eest. Vangistust edasi kandes oleks süüdimõistetul vajalik senisest enam tähelepanu pöörata oma käitumise analüüsimisele ja selle adekvaatsele mõtestamisele. Samuti oleks oluline, et ta ka tegelikult oma tegude kuritegelikku iseloomu ja tagajärgi tunnistab ning on reaalselt valmis oma käitumisega korrigeerimisega tegelema, alustades seejuures vangla sisekorrale allumisest. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras: Jätta vabastamata Kalle Reilson (IK 36710116525) temale Tartu Maakohtu 09.septembri 2008.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega. Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama. Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.