3-11-1801/16

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1801 Otsuse kuupäev

1. jaanuar 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.K. kaebus Viru Vangla 11.04.2011 käskkirja nr 6-3/716-D tühistamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 12.01.2012 Menetlusosalised Kaebaja: R.K. /isikukood xxx /, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/, Resolutsioon
2. Tühistada Viru Vangla 11.04.2011 käskkiri nr 6-3/716-D osas, millega piirati R.K. suhtes karistuse kandmise ajal vangistusseaduse § 30 kohaldamine.
3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata ning Viru Vangla 07.03.2011 käskkiri nr 6-3/716-D kehtima.
4. Kaebuse, selle lisa ja kaebaja täiendavate seisukohtade koopiate saamiseks makstud riigilõivud jätta need tasunud isiku kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 27.02.
5. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
6. 07.03.2011 käskkirjaga nr 6-2/290 (tl 102) määras Viru Vangla kinnipeetav R.K. tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks sektori E-7 koristajana alates 10.03.2011 kuni 09.06.
7. 11.04.2011 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/716-D (tl 126-129), millega karistati R.K.t vangistusseaduse § 67 lg 1 nõuete rikkumise eest 15 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ning piirati tema suhtes osaliselt või täielikult vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43, § 46 ja § kohaldamist. 09.06.2011 vaideotsusega nr 6-12/230-1 (tl 123-124) jäeti käskkirja kehtetuks tunnistamiseks esitatud vaie (tl 59-72) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
8. 20.07.2011 esitas R.K. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-27), milles palus Viru Vangla 11.04.2011 käskkiri nr 6-3/716-D tühistada ning kirjeldas üksikasjalikult tööle määramise käskkirja, selle alusel antud korralduse ja distsiplinaarmenetluse algatamisega seotud sündmusi ning põhjuseid, miks on sektoris E-7 töötamine ohtlik tema elule ja tervisele. Põhiseaduse § 3 lg 1, § 11, § 14, § 28, haldusmenetluse seaduse § 54, § 55 lg 2, § 56 lg 3, § 60 lg 1, § 61 lg 2, § 63 lg 1 ja 2, vangistusseaduse § 37 lg 2 p 3 ja lg 4, § 38 lg 22, § 39 lg 1, töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 1 lg 1, § 2 lg 1 ja 2, § 12 lg 1, § 13 lg 1 p 11, § 14 lg 1 ja 5, vangla sisekorraeeskirja § 15, Riigikohtu lahendite seisukohtadele, Viru Vangla direktori 04.12.2009 käskkirjale nr 1.1-1/327 ja valvuri 11.03.2011 ettekandele nr 7-2/11441 tuginedes väitis R.K., et tööle asumise korralduse näol oli tegemist tühise ja seadusevastase haldusaktiga, kuna valvur ei saanud anda korraldust asuda tööle lahtise haavaga varbal, ilma tööriieteta, ohutusnõuete esmatutvustamise ja tööhõive spetsialisti kutsumiseta ning olukorras, kus korralduse andmisega kaasnenu tekitas temas õiguspärase ootuse, et arst vaatab ta enne tööle asumist üle ja osutab abi. Veel viitas kaebaja ärakuulamisõigusele ning väitis, et distsiplinaarkorras karistamise käskkiri on antud pädevust ületades, selles puuduvad sisuliselt põhjendused, tema kahjuks on arvestatud asjakohatute kaalutlustega, kuid esitatud vastuväidetega mitte, olulised asjaolud on jäänud kontrollimata ning menetleja vahetus tekitab kahtlustuse karistuse määraja erapooletusest. 14.10.2011 esitatud täienduses (tl 137-147) esitas R.K. taotluse kuue tunnistaja kohta, leidis veelkord enda julgeolekuga seotud probleeme kirjeldades, et julgeolekuosakonna õiend ei tõenda ohu puudumist, esitas omapoolse nägemuse kinnipeetavate tervishoiu, töötingimuste ja tööohutuse korralduse õiguslikest alustest, juhtis tähelepanu asjaolule, et asja uuele menetlejale anti ülesanne võtta terviseprobleemide puudumise kohta konkreetselt inspektor-kontaktisikult õiend ning rõhutas, et vangla sai alates 10.03.2011 tema terviseprobleemist teada, kuid arsti talle ei kutsutud.
9. Viru Vangla vastuses (tl 98-101) paluti kaebust mitte rahuldada, peeti vaidlustatud käskkirja, läbi viidud distsiplinaarmenetlust ja määratud karistust õiguspäraseks ning esitati oma vastuväited kaebaja seisukohtadele. Muuhulgas selgitati menetleja vahetumise põhjust, käskkirjale allakirjutanu volitusi ja seda, miks peeti kaebajat töövõimeliseks ning märgiti, et vanglaametnikud küll lubasid kutsuda esimesel võimalusel arsti, kuid ei öelnud et kuni vastuvõtu toimumiseni on kaebaja tööst vabastatud, tema aga keeldus selgesõnaliselt tööst, kui tema nõudmisi ei täideta. Veel selgitati koristamisega kaasnevaid töötingimusi, tööohutuse ja tööspetsiifikaga tutvustamise ja tööriiete väljastamisega seonduvat ning väideti, et kaebajal ei olnud varbal lahtist haava, ta ei teavitanud teise vanglavormi pesus olemisest, osakonnas 11.03.2011 valitsenud seisukord ja eraldi tööriiete väljastamata jätmine ei ohustanud teda ja talle oli enne korraldust antud vastavad juhised ja küsimuste esitamise võimalus. 07.11.2011 edastatud täiendavas seisukohas (tl 157-158) esitas Viru Vangla oma vastuväited iga tunnistaja osas.
10. Kohtuistungil jäi R.K. oma kaebuse väidete ja nõuete juurde, palus koopiate eest tasutud riigilõivud vastavale isikule hüvitada ning kirjeldas veelkord enda tööle määramisega seotud sündmuste käiku. Täiendavalt märkis ta ära asjaolud, et tööle määramise käskkirja tutvustamisel sai ta vastavale spetsialistile öelda ainult paar sõna, et arsti ei teavitatud tema terviseprobleemist koheselt ja karistamise aluseks võeti tagantjärele antud hinnang, et arsti kutsumise kohta antud lubadus kinnitab probleemi olemasolu, et M. B. on menetluse käigus muutnud oma seisukohti, et 2 distsiplinaarmenetlus lõppes protokolli koostamisega ja uue menetluse alustamisel oli tal õiguspärane ootus, et sellest vähemalt teavitatakse, antakse võimalus tõenditega tutvuda ja neid omalt poolt esitada ning lisas, et karistus on ebaproportsionaalne ja käskkirjas on kohaldatud lisapiiranguid ilma neid põhjendamata. Veel väitis ta, et vaidemenetluses ei juhitud tema tähelepanu vanemvalvuri pädevuse kohta antud haldusaktile, palus seetõttu see tähelepanuta jätta ning kontrollida, kas vangla üldse sai justiitsministri määrusest tulenevat pädevust oma sisemise aktiga edasi volitada. Viru Vangla kedagi kohtuistungile ei saatnud paludes vastavas taotluses (tl 163) kaebust ilma tema esindajata arutada. KOHTU PÕHJENDUSED
11. Vaidlusaluse Viru Vangla 11.04.2011 käskkirjaga nr 6-3/716-D (tl 126-129) karistati R.K.t vangistusseaduse § 37 lg 1 ja § 67 p 1 toetudes tööle asumise kohta 11.03.2011 antud korraldusele mitteallumise eest. Vangistusseaduse vastavad sätted kehtestavad kinnipeetava töökohustuse ning kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kaebaja ise pole seletuskirjades (tl 43 ja 45-46), vaides (tl 59-72) ja kaebuses (tl 1-27) talle tööle asumise kohta antud korraldust ega sellest keeldumist põhimõtteliselt eitanud, kuid peab niisugust käitumist enda terviseprobleemide ja julgeolekuriskide tõttu õigustatuks ning on arvamusel, et vangla rikkumised ja lubadus kutsuda arst välistavad tema teo õigusvastasuse ja süü. Seejuures on ta aga jätnud tähelepanuta, et vanglaametniku korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seonduv arvamus korralduse seadusvastasusest ei anna talle õigust keelduda korraldust täitmast, sest vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.
12. Kinnipeetavate töötamisega seonduv on reguleeritud vangistusseaduses. Selle § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama ja juhud, mil see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Seejuures on kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes on üle kuuekümne kolme aasta vanune, omandab üld- või kutseharidust või osaleb tööalasel koolitusel, pole võimeline töötama tervislikel põhjustel või kasvatab kuni kolme aastast last. R.K. tugineb sellele, et viibib kõrgohtlike kinnipeetavate osakonnas, kus koristajana töötamine võib kaasa tuua teiste kinnipeetavate pahameele, kättemaksu ja ohustada seega tema eluja tervist ning väidab lisaks, et tööle asumise kohta korralduse saamise oli ajal tema varbal lahtine haav. Vangistusseaduse § 38 lg 22 näeb küll ette võimaluse vabastada kinnipeetav töökohustuse täitmisest, kui töötamine ohustab tema enda või vangla julgeolekut, kuid seejuures on tegemist erandiga, mille kohaldamiseks peab esinema reaalne alus ega piisa ainult kinnipeetava paljasõnalistest väidetest. 10.03.2011 on julgeolekuosakonna spetsialist väljastanud õiendi (tl 31), millest nähtub, et R.K.l on küll olnud ühe kinnipeetavaga konflikt, kuid see pole seotud kinnipeetavate omavahelise hierarhia ega koristamistöödega, julgeolekuosakonnal puudub informatsioon tema ründamise plaanidest seoses koristaja ameti vastu võtmisega ja katse selgitada välja, kes konkreetselt võib sektsioonis E7 tema elu ohustada jäi tulemusteta. Mingi konkreetse ohu olemasolu koristamistöö vastu võtnud kinnipeetavatele ei kinnita ka vanglaametnik M.B. 12.07.2011 õiend (tl 133) ega kaebaja palvel toimikusse lisatud haldusasjana nr 3-11-2892 registreeritud kaebus ja selle aastast 2009 pärinevad lisad (tl 171-197). Kuna kinnipeetava julgeoleku tagamine ja vastavate riskide hindamine on üks vanglateenistusel lasuvatest ülesannetest, puudub kohtul alus kahelda õiendite väidete ja nende aluseks olnud kaalutluste õiguspärasuses, kaebaja enda väited aga viitavad selgelt üksnes ebameeldivast töökohustusest vabanemise soovile. Vanaduspensioni saamiseks vajalikku ikka mittejõudnud täiskasvanud isiku puhul eeldatakse, et ta on võimeline töötama ning vastupidise peab tuvastama üldjuhul vastav meditsiiniline komisjon või kinnipeetava suhtes vangistusseaduse § 37 lg 3 kohaselt arst. Seaduseandja vastavat nõuet ei pea 3 aga mõistma nii, et kinnipeetavale peab enne tööle määramist tingimata tegema arstliku läbivaatuse ja kui seda ei tehta või esineb mistahes terviseprobleem, ei saagi teda töövõimeliseks pidada ega tööle määrata. Mitte igasugune tervisehäda, valuaisting või ebamugavustunne ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena ning kinnipeetav ei vabane tööle asumise kohta antud korralduse täitmisest pelgalt seetõttu, et ta väidab endal olevat mingi tervisega seotud probleemi. R.K. tööle vormistamine on arstiga kooskõlastatud (tl 134). Tööle asumise korralduse ajal ei olnud arst R.K. varvast küll veel üle vaadanud, kuid tema distsiplinaarmenetlus sai reaalse käigu alles peale seda kui arstlik läbivaatus oli toimunud (tl 30, 32 ja 36). Ehkki selle tulemusel leidis väide probleemsest varbast kinnitust ja R.K.le määrati diagnoos - sissekasvanud küüs, on tervisekaarti kirjutatud ka, et varba juures pikemat aega asuv verine koorik ei sega töötamist (tl 48). Seega tuvastati distsiplinaarmenetluse käigus, et vanglaametnik oli tööle asumise korralduse andmisel olukorda õigesti hinnanud. Diagnoosi määramine kinnipeetavale ja tema töövõimele hinnangu andmine on meditsiiniteenuse osadeks ning nende õiguspärasuse kontrollimine ei ole Riigikohtu halduskolleegium lahendi nr 3-3-1-69-10 kohaselt halduskohtu pädevuses. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina füüsiliselt raskeks ja sellega seonduvaid töid saab teha ka terviseprobleemidega isik. Asjaolu, et kinnipeetava töövõimetuse saab tuvastada üksnes arst ei saa kaasa tuua olukorda, kus tööle asumise korralduse täitmisest ja sellega kaasnevast vastutusest vabanemiseks piisab üksnes sellest, kui osundada mistahes tervisega seotud probleemile. Kui arst tuvastab hiljem, et kinnipeetava poolt nimetatud haigus, vigastus või muu sarnane probleem ei takistanud töötamist, polnud tööle asumise kohta antud korraldus õigusvastane ja kinnipeetavat võib distsipliinirikkumise eest karistada. Asjaolu, et juba paar päeva varem tekkinud terviseprobleemi (tl 166) tegi kaebaja teatavaks alles siis, kui teda tööle määrama hakati, viitab soovile leida üha uusi õigustusi tööst vabanemiseks ega saanud niisuguses olukorras tekitada õiguspärast ootust. Viru Vangla direktori 04.12.2009 käskkirjaga nr 1.1-1/327 (tl 104-106) kinnitatud koristaja ohutusjuhendi punktis 5.1 on küll öeldud, et enne tööd tuleb riietuda ettenähtud tööriietesse, kuid juhendis ega üheski vangistusalases õigusaktis pole kehtestatud vanglale kohustust anda koristajana tööle määratud kinnipeetavale spetsiaalne tööriietus või väljastada täiendav vanglavorm. Kaebaja enda poolt kaebusele lisatud V.R. õiendi (tl 41) kohaselt väljastati eelnimetatud käskkiri talle juba 02.07.2010 ja seejuures tutvustati ka koristaja tööohutusnõudeid. V.K. ja M. B. õiendid (tl 32-33) kinnitavad, et korralduse andmisega kaasnes koristusvahendite ja töövõtetega tutvustamine ning anti kaitsekindad. Seega pidid nii koristaja tööohutusnõuded kui töövõtted kaebajale teada olema. Vangistusseaduse § 38 lg 22, § 39 lg 3 ja § 41 lg 2 kohaselt toimub kinnipeetava tööle võtmine justiitsministri poolt kehtestatud korras, töösuhteid reguleerivate seaduste sätteid kohaldatakse ainult väljaspool vanglat töötamisel ja majandustööle rakendatakse kinnipeetav vanglateenistuse äranägemisel.
13. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal üldse puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Eelnevad kohtu järeldused ja Viru Vangla poolt kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalid kinnitavad, et R.K. suhtes koostatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 126-129) rajaneb kehtivatel seadusesätetel, sellel puuduvad haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 loetletud tühisuse tunnused. Kohtul puudub vähimgi alus kahelda ettekannetes (tl 32-33), kus kinnitatakse selgelt, et R.K. keeldus tööle asumast enne kui tema nõudmisi ei täideta ega nähtu, et vanglaametnikud oleksid nõustunud niisuguse põhjenduse alusel teda tööst vabastama ja selle kohta antud korraldust tagasi võtma. Seega on tema süü korralduse tahtlikus täitmata jätmises tuvastatud ning järgitud on ka kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 ja 4’ tulenevad nõuded. Menetluse käik on protokollitud (tl 37-38 4 ja 46), karistatut on teavitatud selle algatamisest (tl 30) ja talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta (tl 28-29). Karistus on R.K.le määratud seaduses ettenähtud tähtaja piires ning justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 nimetatud ametiisiku poolt ja seejuures on arvestatud nii rikkumise asjaolusid ja tähendust vangla julgeolekule kui kaebaja seletusi, on kaalutud erinevate karistuste kohaldamise võimalusi ning põhjendatud piisava üksikasjalikkusega ka konkreetse karistusliigi valikut. Kuna vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 kehtestatu lubab kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest karistusena kuni 45 ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, arvestab 15 ööpäeva pikkune kartserisse paigutamine nii korduvas tööst keeldumises seisnenud rikkumise asjaolusid kui kaebaja isikut ja varasemat käitumist ega ole ülemäärase raskusega. Kohtule esitatud väited ja tõendid ei kinnita ka, et karistuse kohaldamisel oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise või mistahes muid õiguse põhimõtteid ning kaebaja poolt loetletud põhiseaduse sätteid.
14. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 15 kohaselt on vangistusseaduse § 64 lg 4 kohase otsuse tegemine üksuse juhi pädevuses. R.K.le distsiplinaarkaristuse määramise on otsustanud vanglaametnik, kellele olid pandud üksuse juhi teenistuskohused (tl 132). Kuna avaliku teenistuse seaduse § 64 lg 1 p 3 ja justiitsministri 13.06.2006 määruse nr 20 § 4 lg 2 p 3 ja 7 kohaselt võib vangla direktor panna ajutiselt puuduva peaspetsialist-üksuse juhi teenistusülesanded osaliselt teisele ametnikule, on käskkiri antud pädeva ametiisiku poolt ning seejuures ei oma kaebuse lahendamisele tähendust, kas kinnipeetavale tehti vaidemenetluses ametiisiku pädevuse kohta antud haldusakti olemasolu teatavaks või mitte.
15. Vangistusseadus ei reguleeri distsiplinaarmenetluse lõppemisega seonduvat ja seega tuleb selle seaduse § 1’ lg 1 kohaselt juhinduda haldusmenetluse seaduse § 43 lg 1 p 1, mille kohaselt lõpetab menetluse haldusakti teatavakstegemine. Seega on väär kaebaja seisukoht, et menetleja vahetumise ja distsiplinaarmenetluse protokolli täiendamise tõttu on tema rikkumise suhtes toimunud kaks eraldi menetlust ja teises jäeti ta ära kuulamata (tl 168). Eelnevalt juba käsitletu kohaselt määrab distsiplinaarkaristuse üksuse juht ning üheski vangistusalases õigusaktis pole kehtestatud, et seejuures peab ta piirduma ainult sellega, mis on distsiplinaarmenetluse protokollis juba kajastatud ega tohi nõuda enam täiendavat uurimist. Samuti ei tulene õigusaktidest keeldu menetlejat vajaduse korral asendada. Haldusmenetluse seaduse § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud selgitama enne otsustuse langetamist välja kõik menetletavas asjas tähendust omavad asjaolud ja võib selleks koguda tõendeid ka omal algatusel. Seetõttu on igati õiguspärane, et antud juhul on karistuse määraja teinud menetlejale ülesandeks võtta kinnipeetavaga tegelenud inspektor-kontaktisikult veel üks seletus (tl 130) ja sellest ei saa kuidagi järeldada, et vastava korralduse täitnud menetleja pole olnud erapooletu.
16. Viru Vangla 11.04.2011 käskkirjaga nr 6-3/716-D (tl 126-129) piirati kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise eesmärgil karistuse kandmise ajal täielikult vangistusseaduse § 22, § 30-32, § 34-38, § 41, § 43 ja § 46 ning osaliselt § 48 kohaldamine ja lubati R.K.l soetada kauplusest üksnes kartseris lubatud esemeid. Enamik nimetatud seadusesätetest tulenevad õigused on kartserikaristuse režiimist tulenevalt juba niigi piiratud, sest nende eelduseks on vanglasisese või –välise liikumisvabaduse omamine või kartseris keelatud esemete valdamine. Seega ei saanud vastavate piirangute kohaldamisel tekkida kaalutlusvigu ja asjaolu, et nende puhul puuduvad üksikasjalikud põhjendused, ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Erandiks on ainult vangistusseaduse § 30 lg 1 ette nähtud üleriigiliste päevalehtede ja ajakirjade lugemise õiguse piirang, mille kaebaja kohtuistungil ka ise informatsioonipiirangule viidates ära nimetas (tl 169). Kuna vastava õiguse piiramine pole kartserirežiimi tavapärane osa, tuleb seda hoolikalt põhjendada, kuid selle nõude täitmata jätmine saab kaasa tuua käskkirja tühistamise üksnes piirangu osas ega mõjuta kuidagi karistuse määramise õiguspärasust. Niisugusele seisukohale on asunud Riigikohtu 5 halduskolleegium kaebaja poolt kohtuistungil viidatud (tl 169) lahendis nr 3-3-1-41-11 ning see on kohaldatavad täiel määral ka tema asjas.
17. Eeltoodud järeldustel tuleb halduskohtumenetluse seadustiku § 5 lg 1 p 1 alusel tühistada Viru Vangla 11.04.2011 käskkiri nr 6-3/716-D osas, millega piirati R.K. suhtes karistuse kandmise ajal vangistusseaduse § 30 kohaldamine. Muus osas pole kohtul alust vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks lugeda ega tühistada. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Kaebaja on kohtumääruse (tl 84) alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Kaebuse, selle lisa nr 14 ja kaebaja täiendavate seisukohtade koopiate saamiseks kaebaja eest tasutud 8,37 ja 3,41 euro suurused riigilõivud (tl 93-94 ja 153-154) jäävad selle tasunud isiku kanda, sest halduskohtumenetluse seadustiku § 101, § 102 ja § 103 sätestatu ei võimalda järeldada, et menetluskulude hulka saab arvata ka kaebuse või selle täienduse koopia saamiseks vaja minevat riigilõivu. Kaebuse esitamise ajal kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku § 10 lg 5 nõudis, et kaebus esitatakse koos ärakirjadega vastavalt menetlusosaliste arvule. R.K. on nii oma kaebuse kui sellele hiljem lisatud täiendava seisukoha esitanud ühes eksemplaris (tl 1-27, 46 ja 137-147) ja ei ole mõeldav, et vastustajalt mõistetakse välja ka need kulud, mis on tehtud selleks, et ta saaks endale koopia iseenda kaebusest ja selle täiendusest. Raili Randlane Kohtunik 6