← Eesti

2-09-11025/47

Obsah (13)§ 362§ 656§ 392§ 657§ 231§ 652§ 126§ 137§ 179§ 190§ 207§ 165§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 9. veebruar 2012. a.

§ 362lg.

1 kohaselt on hagi esitamise ajaks hagi kohtusse jõudmise aeg, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Hagiavaldus on kohtusse jõudnud

  1. märtsil
  2. a., seega on hagi esitatud tähtaegselt ja kostjate taotlus hagi aegumise kohaldamiseks ei kuulu rahuldamisele. Vaidlus puudub selles, et hageja poolt märgitud vara on kostjate ühisvara. Samuti ei vaidle pooled ühisvara nimekirja, s. h. selle üle, et võlgniku R Z poolt kohtutäiturile esitatud vara nimekirjas ja ühisvara loetelus olevatest sõidukitest pole ühtegi kostjate omandis ega valduses. Kostjate vahel
  3. aprillil
  4. a. sõlmitud ja Narva notari Sergei Nikonovi poolt tõestatud abieluvaraleping ei ole hageja nõude suhtes siduv AVRS § 7 lg. 2 kohaselt. Sisuliselt on kostjad abieluvaralepingu mittesiduvust ka tunnistanud. Pooltel on vaidlus selles, mil viisil jagada kostjate ühisvara. Perekonnaseaduse (PkS) § 210 lg. 2 kohaselt rakendatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
  5. juulit
  6. a., varem kehtinud PkS-i sätteid. Vastavalt PkS § 14 lõikele 1 on ühisvara abielu kestel abikaasade omandatud vara. PkS § 19 lg. 3 alusel abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Seetõttu tuleb abikaasade ühisvaraks lugeda ka kostjate ja Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingust XXXXXXXXX tulenevad kohustused. PKS § 19 lg. 4 kehtestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Riigikohus on oma otsuses 3-2-1-15-06 juhtinud tähelepanu sellele, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt põhiseaduse (PS) § 32 lõikes 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. TsÜS §-i 65 järgi loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kuna kumbki kostja pole vaidlustanud hageja poolt nimetatud vallasasjade hindu, puudub poolte vahel selles osas vaidlus. Vaidlusaluse 6

(15)korteriomandi turuväärtuse leidmiseks on õige juhinduda kostja poolt esitatud ekspertiisiaktist, kuna selle aluseks on võetud ühisvara jagamise seisule kõige lähedasem aeg. Juhinduda ei saa interneti müügikuulutustes avaldatud samas majas asuva identse korteri hinnast, kuna tegemist on müüjapoolse ostusooviga, mitte objektiivse turuhinnaga. Ühisvara jagamisel (ka PkS § 181 kohaselt võlausaldaja poolt nõutuna) tuleb silmas pidada kõikide isikute huvisid. Hageja huviks on oma nõude rahuldamine R Z le jääva vara arvelt. Kuna vaidlusalune korteriomand on V I ja tema kahe alaealise lapse elukohaks, on mõistlik jätta korteriomand V I le. Viimane ei vaielnud vastu ka korteri ostmiseks sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisele. Kõnesolevale korteriomandile on kantud kaks kehtivat hüpoteeki summas 1.286.000 AS-i Sampo Pank kasuks igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele. Hageja seisukoht, et kui korteriomand jäetakse R Z le ja see müüakse täitemenetluses enampakkumisel, saab pank liituda käimasoleva täitemenetlusega oma hüpoteegi realiseerimiseks, on vastuolus seadusega ja riivab hüpoteegipidaja, aga samuti ka täitemenetluses potentsiaalse vaidlusaluse korteri ostja huve. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg. 1 kohaselt võib kinnisasja hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Hüpoteegi üleminek omanikule on võimalik AÕS § 349 lg. 1 kohaselt vaid juhul, kui hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse või nõuet ei ole tekkinud. Kohtuotsusega ega seadusega ei saa panka kohustada liituma täitemenetluses hüpoteegi realiseerimiseks sundtäitmiseks, hüpoteegi realiseerimine on hüpoteegipidaja õigus, mitte kohustus. Danske Bank A/S Eesti filiaal ei ole tsiviilasjas pool ega kolmas isik ja tema seisukoht korteriomandi realiseerimise osas on kohtule teadmata. Kui pank ei loobu tema kasuks seatud hüpoteegist, omandab väidetaval enampakkumisel hüpoteegist tuleneva kohustuse korteriomandi uus ostja, kellele taoline kohustus osutuks ebamõistlikult koormavaks, kuna ta peab oma õiguste kaitseks AÕS § 349 lg. 1 järgi pöörduma nõudega hüpoteegi kustutamiseks. Taoline olukord toob kaasa ka korteriomandi väärtuse alanemise ja rikub seeläbi nii võlausaldaja kui võlgnike varalisi õigusi. Seetõttu on mõistlik jätta korteriomand ühisvara jagamisel V I le. Hageja väide, et sundtäidetav kohtuotsus oleks pidanud olema rahuldatud mõlema abikaasa vastu, on paljasõnaline ja vastuolus Harju Maakohtu 29. juuni 2007. a. kohtuotsusega tsiviilasjas 2-04-810. Hagejal oli õigus esitada nõue ühe või kahe kostja vastu, kohtulahendiga mittenõustumisel esitada apellatsioonkaebus. Hageja käsutab oma menetlusõigusi iseseisvalt ja kui hageja on vabatahtlikult mõnest oma õigusest loobunud, ei ole õige tema poolt hiljem sellele osundada. Kogu vallasvara tuleb jätta V I le. Tegemist on korteri mööbliga, mistõttu nende esemete eemaldamine korterist on põhjendamatu. Kogu ühisvara väärtuseks on 1.029, 96 eurot, milline summa moodustub järgmise vara ja kohustuse väärtusest: korteriomandi väärtus 54.085 eurot, köögimööbel väärtusega 191, 73 eurot, koridorikapp väärtusega 63, 91 eurot, diivanikomplekt väärtusega 159, 78 eurot, sülearvuti Ordi väärtusega 127, 82 eurot, õhupuhasti ja pliit köögis väärtusega 44, 74 eurot, LCD televiisor Samsung väärtusega 191, 73 eurot, kahe lastetoa mööbel väärtusega 127, 82 eurot, kostjate ja Danske Bank A/S Eesti filiaali vahel sõlmitud laenulepingu ENL-230905RZ laenujääk 26. detsembri 2010. a. seisuga 53.960, 58 eurot. Kuna kogu vara, samuti varaline kohustus jääb V I le, tuleb temalt kostja R Z kasuks välja mõista 514, 98 eurot (1029, 96:2). Apellatsioonkaebus A D palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jäetud osas ja jagada kostjate ühisvaraks olev korteriomand tema taotletud viisil, jättes selle R Z ainuomandisse ja mõistes nimetatult A D kasuks välja enamsaadud ühisvara eest hüvitise ½ ulatuses korteriomandi müügist saadud rahast, millest on maha arvestatud abikaasade ühine laenukohustus või alternatiivselt – müüa kostjate ühisvaraks olev korteriomand avalikul enampakkumisel ning 7
(15)saadud rahast kustutada abikaasade ühine laenukohustus ja allesjäänud raha jagada võrdsetes osades abikaasade vahel. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt välja tema menetluskulud. Kohus kujundas kostjate ühise laenukohustuse V I laenukohustuseks, jättes laenulepingu pooleks oleva panga menetlusse kaasamata. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, mis toob kaasa otsuse tühistamise

§ 656lg.

1 p. 2 järgi. Kohus jättis hageja alternatiivse nõude rahuldamata põhjendusel, et Danske Bank A/S Eesti filiaal pole käesolevas tsiviilasjas ei pool ega kolmas isik ja tema seisukoht korteriomandi realiseerimise osas on kohtule teadmata. Panga kaasamise vajalikkust pole kohtumenetluse käigus kordagi arutatud. Ometi oli panga kaasamine vajalikuks eeltingimuseks nii hageja hagi kui ka kostja vastuhagi lahendamiseks, s. t. ilma panka kaasamata ei olnud võimalik rahuldada ei hagi ega vastuhagi. Kui kohus jõudis äratundmisele, et nõuete lahendamiseks on vaja kaasata kohtumenetlusse pank, siis pidi ta selle arvamuse menetlusosalistele avaldama ning andma menetlusosalistele võimaluse esitada panga kolmanda isikuna kaasamise taotlus.

§ 392lg.

1 p. 6 kohustab kohut eelmenetluses menetlusosalisi välja selgitama. Ka

§-st 3401 tuleneb, et kui kohtul on nõude lahendamisel küsimusi, mida menetlusosalised ei ole esile toonud, siis on kohtul kohustus võimaldada poolel esitada selle kohta oma arvamus ning vajadusel teha ettepanek esitada täiendavaid taotlusi. V I poolt esitatud asjatundja arvamus vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta ei ole õige. Vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse kohta on võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus määras valesti hagihinna. Hagihinna määramisel tuleb arvestada vaidlusaluse korteriomandi laenujääki. Sellisel juhul on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatust enam. Vastustajate seisukoht V I ja R Z leidsid, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige osas, millega kohus otsuse sissejuhatuses luges kostja vastuhagi esitatuks üksnes hageja vastu. Selles osas tuleb otsust parandada, lugedes vastuhagi esitatuks nii põhihagi hageja kui põhihagi kostja R Z a vastu. Samuti tuleb otsus kooskõlas

§ 657lg.

1 punktiga 2 tühistada osas, millega V I lt mõisteti R Z kasuks enamsaadud vara arvel välja hüvitis 514, 98 eurot. Selles osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega mõistetakse V I lt R Z kasuks omandi kaotamise eest välja rahaline hüvitis summas 4470, 63 eurot. Ülejäänud osas on otsuse lõppjäreldus sisuliselt õige ja apellatsioonkaebus ei anna alust seda tühistada, küll tuleb täpsustada otsuse põhjendust. Tsiviilasja hinnaks maakohtu menetluses tuleb määrata 4470, 63 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et Harju Maakohtu

  1. juuni
  2. a. jõustunud otsusega tsiviilasjas 2-04-810 mõisteti R Z lt A D kasuks välja 200.000 krooni. Kohtuotsuse täitmiseks on alustatud täitemenetlust (täiteasi 025/2008/7950), kuid selle käigus ei ole R Z lahusvara arvel õnnestunud otsust täita. Abielu jooksul soetasid kostjad korteriomandi Tallinnas XXXXXXXX (registriosa nr. 2052701) ja vallasvara ning vaidlust ei ole selle üle, et vara soetati kostjate kui abikaasade ühisomandisse. Korteriomandi ostuhinna tasumiseks ja remonditööde finantseerimiseks võtsid abikaasad ühiselt AS-ilt Sampo Pank laenu, mille põhiosast oli kohtuotsuse tegemise hetkeks tasumata 53.960, 58 eurot. Korteriomandile on seatud hüpoteegid AS-i Sampo Pank kasuks laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks hüpoteegisummadega 936.000 krooni ja 350.000 krooni.
  3. aprillil
  4. a. sõlmisid kostjad notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu, milles leppisid kokku, et abielu kestel omandatud vara on V I lahusvara, et korteriomandile seatud hüpoteekidega tagatud 8

(15)kohustused on V I lahuskohustused ning et kõigi teiste abielu kestel võetud kohustuste täitmise eest vastutab see abikaasa, kes on kohustuse võtnud (kd. I, tl. 109). Vaidlust ei ole ka selle üle, et korteriomandit kasutab elamiseks V I , kes elab seal koos kostjate alaealiste lastega ja kes on keeldunud ühisvara arvel abikaasa kohustust täitmast. Korteriomandi ostmiseks ja remondiks võetud laenu tagasimakseid on pangale teinud V I üksi. R Z viibib karistuse kandmisel kinnises asutuses. Hagi kostjate vastu täitemenetluses nende ühisvara jagamiseks esitas sissenõudjaks olev hageja
  1. märtsil
  2. a. Sel ajal kehtinud PkS §-s 181 oli sätestatud, et kui ühe abikaasa suhtes on algatatud täitemenetlus ja tema lahusvarast ei piisa sissenõudja nõude rahuldamiseks, võib sissenõudja esitada kohtule hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Sama põhimõte sisaldub TMS § 14 lõikes 2, mis kehtis nii hagi esitamise ajal kui kehtib praegu ja mille lause 1 kohaselt võib sissenõudja nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Maakohus leidis õigesti ja apellatsioonimenetluses ei ole ka vaidlustatud maakohtu järeldusi selle kohta, et sissenõudja hagi ei ole aegunud ning et kostjate poolt sõlmitud abieluvaralepingust tulenevad abikaasa varalised õigused ei kehti hageja suhtes, sest kanne lepingu kohta tehti abieluvararegistrisse pärast hageja nõude tekkimist. Nõustuda ei saa aga maakohtu järeldusega selle kohta, nagu tuleks vaidlusele kohaldada kuni
  3. juunini
  4. a. kehtinud PkS sätteid.
  5. juulil
  6. a. jõustunud PkS § 211 kohaselt, kui enne selle seaduse jõustumist sõlmitud abieluvaraleping ei näe ette teisiti, kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist sõlmitud abielude puhul abikaasadevahelistele varalistele suhetele alates selle seaduse jõustumisest selles seaduses varaühisuse kohta sätestatut. Et uue PkS § 211 on abikaasade varaliste suhete osas rakenduslik erinorm § 210 suhtes, siis kohaldas maakohus ebaõigesti § 210 lõikes 2 sätestatut. Et kostjate abielu on sõlmitud enne
  7. juulit
  8. a., kuid nad olid sõlminud abieluvaralepingu, siis oleneb see, millist seadust – vana või uut – nende varalistele suhetele alates
  9. juulist
  10. a. tuleb kohaldada, sellest, kuidas hinnata nendevahelist abieluvaralepingut ja selle siduvust vaidlusaluses asjas. Kolleegium leiab, et abikaasadest kostjate abieluvaraleping ei anna alust kohaldada nende varalistele suhetele alates
  11. juulist
  12. a. enne seda kuupäeva kehtinud seadust. Kõigepealt ei kehti kostjate poolt abieluvaralepingus kokkulepitu hagejaks oleva sissenõudja suhtes nii vana PkS § 10 lõikest 6 kui uue PkS § 61 lõikes 2 sätestatud põhimõttest tulenevalt. Isegi kui aga lähtuda selle lepingu tingimuste kehtivusest abikaasade endi vahelises suhtes osas, mis puudutab suhtele kohaldatava seaduse valikut, sealhulgas vaidlusaluse asja kontekstis, siis ei sisalda abieluvaraleping tingimust, millest nähtuks poolte tahe leppida kokku selles, et nende varalistele suhetele kohalduksid alates
  13. juulist
  14. a. vana PkS-i sätted. Niisuguses tingimuses oleksid lepingupooled iseenesest saanud kokku leppida, sest uus PkS, mis jõustus küll hiljem, oli abieluvaralepingu sõlmimise ajaks vastu võetud. Seega tuleb kostjate ühisvara jagamise vaidlus lahendada alates
  15. juulist
  16. a. kehtiva PkS sätete alusel. Sissenõudjast hageja nõude alusnormiks on TMS § 14 lg. 2 ja selle normi kohaldamise eeldused – tegemist on sissnõudjaga, kelle nõuet ei ole täitemenetluses saadud võlgniku lahusvara arvel täita, võlgnikul ja tema abikaasal on aga ühisvara – on täidetud. Abikaasadest kostjate ühisvara jagamisel tuleb juhinduda PkS
  17. peatüki
  18. jao
  19. alljaotise sätetest. PkS § 37 lg. 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. PkS § 38 lause 1 kohaselt täidetakse ühisvaral lasuvad kohustused vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Vaidlusaluses asjas ei olegi tõstatatud vaidlust selle üle, nagu tuleks kostjate ühisvara, sealhulgas arvestades ühist laenukohustust, jagada nende vahel teisiti kui võrdsetes osades. Vaidluse all on ühisvara jagamise viis. Kaasomandi jagamise viisid on sätestatud AÕS § 77 lõikes 2, mille kohaselt juhul, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab 9
(15)kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikult või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Ühis- või kaasomandi lõpetamisel saab kohus valida üksnes osundatud normis sätestatud lõpetamisviiside vahel. Sissenõudjast hageja on oma esialgset esimest nõuet – jätta korteriomand R Z ainuomandisse, mõistes temalt teise abikaasa kasuks välja hüvitise tema osa eest rahas – menetluse kestel muutnud, taotledes küll endiselt, et kohus jätaks korteriomandi R Z ainuomandisse, kuid soovides, et V I kasuks mõistetaks nimetatult välja hüvitis ½ ulatuses korteriomandi müügist saadud rahast, millest on maha arvestatud abikaasade ühine laenukohustus (hageja selgitus istungil kd. I, tl. 260 ja nõude muutmise avaldus kd. I, tl. 267). Taolise ühisomandi lõpetamise viisi juurde on hageja jäänud nii kohtumenetluse lõpuni maakohtus kui apellatsioonkaebuses. Kolleegium leiab, et taoline vara jagamise viis ei ole kooskõlas AÕS § 77 lõikes 2 märgitud viisidega, sest eeldab samaaegselt korteriomandi ühe ühisomaniku ainuomandisse jätmisega ka selle müüki, samas kui osundatud normis sätestatu kohaselt tuleks ühisomandi ühe ühisomaniku ainuomandisse jätmisel panna talle kohustus hüvitada omandi kaotanud ühisomanikule tema osa rahas, kusjuures kohtuotsuses tuleb näidata hüvitatava osa suurus. Kui kohus jätaks ühisomandi ühe ühisomaniku ainuomandisse, siis ei oleks kohus osundatud sättest tulenevalt õigustatud otsustama, et edasises täitemenetluses tuleb see ainuomandisse jäetud vara müüa, nagu hageja on taotlenud. Et kohus ei saaks otsustada võlgnikule jääva kinnisasja müügi üle, siis ei saaks ka teisele abikaasale väljamõistetavat hüvitist määratleda poolena korteriomandi müügihinnast. Pealegi ei oleks sel juhul võimalik kohtumenetluses määrata rahalise hüvitise suurust, mida omandi kaotanud ühisomanik kohtuotsuse alusel oleks õigustatud saama. Seega ei saaks aga hageja nõuet kostjate ühisvara jagamiseks tema poolt põhinõudes taotletud viisil juba ainuüksi eespooltoodust tulenevalt rahuldada. Menetluse kestel on hageja pool esitanud vastuolulisi väiteid, olles kord ise leidnud, et korteri müük enampakkumisel on selle jagamise ainuvõimalik viis (kd. II, tl. 3) ja mööndes seega oma esimesena esitatud nõude põhjendamatust, jäädes edasises menetluses aga ka esimese viisina taotletu juurde (kd. II, tl. 31). Alternatiivselt ongi hageja taotlenud kostjate ühisvara jagamist selliselt, et see müüdaks avalikul enampakkumisel, saadud rahast kustutataks abikaasade ühine laenukohustus ning ülejäänud raha jagataks võrdsetes osades abikaasade vahel (kd. I, tl. 267; kd. II, tl. 31). AÕS § 77 lg. 2 võimaldab jagada ühisomandi selliselt, et see müüakse avalikul enampakkumisel ning saadud raha jagatakse ühisomanike vahel vastavalt PkS § 37 lõikele 3 eelduslikult võrdsetes osades. Ekslik on aga hageja seisukoht, nagu tuleks müügihinna arvel täita esmalt laenukohustus panga ees. Nii on kostjatel pangaga kehtiv laenusuhe ning vaidlusaluses asjas ei ole võimalik otsustada selle suhte ümberkujundamise üle. Seega tuleks ühisvara jagamisel taolisel viisil lähtuda sellest, et korteriomand müüakse hüpoteegiga koormatuna. Selle kohta, milline oleks vaidlusaluse korteriomandi eelduslik hind hüpoteeki arvestades, ei ole kohtule tõendeid esitatud. Samas kohustab PkS § 38 ühisvara jagamisel jagama ka ühisvaral lasuvad kohustused sarnaselt muu varaga, seega tuleks abikaasadevahelises suhtes ühiseid kohustusi arvesse võtta ka juhul, kui ühisomandi jagamise viisiks oleks müük avalikul enampakkumisel. Hageja ei ole teinud omapoolset ettepanekut selle kohta, kuidas tuleks sel juhul ühisvaraks olevat laenukohustust arvesse võtta. Maakohtu otsuses tuvastatut, et kostjate ühisvara jagamisel tuleb arvestada laenujäägiga summas 53.960, 58 eurot, ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Iseenesest ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud ka kostjatel panga ees oleva laenukohustuse jätmist abikaasade omavahelises suhtes täies ulatuses V I kanda. Kolleegium leiab, et vaidlusaluse korteriomandi jätmine R Z ainuomandisse või selle müümine avalikul enampakkumisel ei oleks V I suhtes õiglane. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluses asjas kostjatest abikaasade ühisvara jagamisel tuleb vara jagamise viisi valikul 10
(15)silmas pidada nii sissenõudja, võlgniku kui tema abikaasa huvisid. Neid huve maakohus kaaluski, kui võrdles hagis ja vastuhagis taotletud ühisvara jagamise viiside sobivust. Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust ei ole maakohus korteriomandi V I ainuomandisse jätmist põhjendanud panga huvidega või panga seisukoha puudumisega ning nõustuda ei saa apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus jätnud hageja nõude korteriomandi müügiks rahuldamata seetõttu, et panka ei ole menetlusse kaasatud. Peamiselt on kohus ühisvara jagamist vastuhagis taotletud viisil põhjendanud asjaoluga, et V I elab korteriomandis üheskoos poolte ühiste alaealiste lastega, kellele see korter on koduks. Apellatsioonkaebuses ei ole seda asjaolu vaidlustatud ega esitatud mingeid põhjendusi, miks ei tuleks V I ja alaealiste laste ühise huviga – jätkata elamist nende koduks olevas korteris – kostjate ühisvara jagamisel arvestada. Lisaks on kostjad seletanud ja panga teatisest nähtub (kd. I, tl. 115 – 116), et korteri omandamiseks võetud laenu tagastamiseks pangale maksete tegemisse on panustanud V I üksi, kinnipidamiskohas viibiv R Z ei ole selles osalenud. Sedagi asjaolu tuleb abikaasade omavahelises suhtes tõlgendada V I kasuks. Hageja huviks kostjate ühisvara jagamisel on, et R Z saaks raha, mille arvel oleks võimalik täita tema kohustust hageja ees. Selle huvi järgimiseks ei ole tingimata vajalik jätta korteriomandit R Z ainuomandisse, sest selle teise abikaasa ainuomandisse jätmisel tuleb nimetatul rahaliselt hüvitada R Z le kaotatud omandi väärtus. Selle huvi järgimiseks ei ole tingimata vajalik ka korteriomandi müük avalikul enampakkumisel. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kui korteriomand müüdaks, siis mõjutaks selle müügihinda asjaolu, et korteriomand on koormatud hüpoteegiga panga kasuks, aga samuti, et esitatud ei ole tõendeid hüpoteegiga koormatud korteriomandi eeldatava müügihinna kohta avalikul enampakkumisel. Nii ei ole kohtu käsutuses tõendeid, mis võiksid anda alust järeldusele, et korteriomandi müük enampakkumisel võiks hagejale osutuda kasulikumaks kui maakohtu poolt valitud kostjate ühisomandi lõpetamise viis. Kolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte poolt taotletud ühisvara jagamise viisidest on sobivaim vastuhagis taotletud viis, mis võimaldab enim arvestada eelkõige nii hageja kui V I õigustatud huvidega, arvestades sealhulgas asjaolu, et viimati nimetatu ei ole täitemenetluses võlgnikuks. Kolleegium leiab ka, et kui aluseks võtta V I ainuomandisse jääva korteriomandi turuväärtus, siis ei ole kostjate ühisvara jagamise viis, mille puhul korteriomand jääb V I ainuomandisse, kusjuures nimetatul tuleb maksta R Z le hüvitist kaotatud omandi eest, hagejale eelduslikult vähem soodne kui ühisomandi jagamine viisil, mille puhul korteriomand jääb võlgniku ainuomandisse kohustusega hüvitada V I le omandi kaotus või mille puhul korteriomand müüdaks avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagataks ühisomanike vahel, arvestades ühtlasi nende varalisi kohustusi. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette vaidlusaluse korteriomandi turuväärtuse ebaõiget määramist, täpsustamata, millise suurusega turuväärtusest tuleks hageja arvates lähtuda ja milliseid asjaolusid ning tõendeid seejuures arvestada. Kaebuse ulatus võimaldab apellatsioonikohtul siiski korteriomandi väärtuse kohta esitatud asjaolusid ja tõendeid hinnata. Kolleegium leiab, et ühisvara jagamisel tuleb korteriomandi turuväärtuseks pidada 970.000 krooni, millele kehtivas vääringus vastab 61.994, 30 eurot. Nii määras hageja kohtusse pöördumisel hagihinna, lähtudes vaidlusaluse korteriomandi turuväärtusest 969.800 krooni (kd. I, tl. 35). Väitele korteriomandi taolise turuväärtuse kohta kostjad oma vastustes hagiavaldusele vastuväiteid ei esitanud, vastuhagiavalduses kinnitas aga V I sõnaselgelt, et nõustub hageja poolt korteriomandile määratud turuväärtusega 969.800 krooni (kd. I, tl. 176) ja palub korteriomandi jätta temale ning laenukohustuse samuti tema kanda, jagades kostjate vahel korteriomandi turuväärtuse ja laenukohustuse vahe, mis 8. septembri 2010. a. seisuga on 120.315 krooni (kd. I, tl. 177). 14. detsembri 2010. a. kohtuistungil on V I nõustunud ka sellega, et vaidlusaluse korteriomandi hind on 970.000 krooni (2 x pool korteri väärtusest 485.000 krooni – kd. I, tl. 259).

§ 231lg. 2 lause 1 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui 11

(15)vastaspool võtab selle omaks. Sama lõike lause 2 kohaselt on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kolleegiumi hinnangul võttis kostja V I osundatud sätte tähenduses omaks, et kostjate ühisvaraks oleva korteriomandi turuväärtus on 970.000 krooni. Edasises menetluses taotles hageja, et kohus määraks korteriomandi väärtuseks 1.400.000 krooni, kostja esitas aga asjatundja arvamuse, milles leiti, et korteriomandi turuväärtuseks hüpoteeki arvestamata on 54.085 eurot +/– 5% (kd. II, tl. 10 – 25), paludes lugeda korteriomandi turuväärtuseks asjatundja määratud väärtuse. Seega ei pidanud kostja end selle asjaolu – et korteriomandi turuväärtus ei ole vähem kui 970.000 krooni – eelnevas menetluses omaksvõtuga seotuks.

§ 231lg.

3 kohaselt võib omaksvõtu tagasi võtta üksnes teise poole nõusolekul või juhul, kui tagasivõttev pool tõendab, et väide asjaolu olemasolu või puudumise kohta, mis omaks võeti, ei vasta tõele ja omaksvõtt oli tingitud ebaõigest ettekujutusest asjaolust; sel juhul ei loeta asjaolu omaksvõetuks. Kostja V I ei ole tuginenud asjaoludele, mis võimaldaksid teha järeldusi selle kohta, kas esinesid osundatud normis märgitud alused, mis võimaldaksid lugeda, et korteriomandi turuväärtuse kohta esitatud asjaolu omaksvõttu ei ole toimunud. Seega ei saa kostja asjatundja arvamusele tuginedes väita, et vaidlusaluse korteriomandi turuväärtus on tegelikult madalam kui tema poolt omaks võetud 970.000 krooni (61.994, 30 eurot). Mis puudutab hageja väiteid korteriomandi suurema maksumuse kohta, siis leidis maakohus õigesti, et müügihinna tuvastamisel ei saa arvestada sama maja teise korteri müügikuulutuses märgitud hinnaga, sest selles kajastub müüja hinnasoov, mitte korteriomandi tegelik müügihind. Hageja ei ole esitanud omapoolset tõendit, millest nähtuks, et vaidlusaluse korteriomandi turuhind hüpoteeki arvestamata oleks kõrgem kui kostja poolt omaks võetud hind. Vallasjade kostjate vahel jagamise kohta apellatsioonkaebus mingeid vastuväiteid ei sisalda. Et V I ainuomandisse jäävad korteriomand turuväärtusega 61.994, 30 eurot ja maakohtu otsuses märgitud vallasasjad kogumaksumusega 907, 53 eurot ning tema kanda jääb kostjate omavahelises suhtes ka pangale laenu tagastamise kohustus summas 53.960, 58 eurot, siis on V I le jäävate varaliste õiguste ja kohustuste vahe + 8.941, 25 eurot, millest tal R Z le tuleb hüvitada pool summas 4470, 63 eurot. Vastuhagi esitas V I põhjendatult teiste täitmisõigussuhte osaliste – hageja ja R Z vastu. Maakohus võttis selle vastuhagi õigesti menetlusse, edastas vastuhagi kostjatele ja nõudis neilt vastuhagile vastamist; hageja on sellele vastuhagi kostjana ka vastanud. Otsuses märkis kohus aga ekslikult kostjaks vastuhagi osas üksnes R Z , seda kuidagi põhjendamata. Kolleegium leiab, et tegemist on formaalse rikkumisega, sest vastuhagi oli õigesti suunatud vaidlusaluse täitmisõigussuhtes toimuva ühisvara jagamise kõigi osaliste, sealhulgas põhihagi hageja vastu ning hagejal oli võimalik ka oma vastuhagi kostja seisundist tulenevaid menetlusõigusi teostada. Maakohtu formaalse rikkumise saab ringkonnakohus parandada, märkides otsuses, et vastuhagi on esitatud nii A D kui R Z vastu. Õige ei ole apellatsioonkaebuse väide menetlusnormi rikkumisest seoses sellega, et kohus jättis laenukohustuse V I kanda, ilma et oleks laenu andnud panga menetlusse kaasanud. Nii on kohtuotsus reeglina siduv üksnes menetlusosalistele, laenukohustus on aga jäetud V I kanda üksnes abikaasade omavahelises suhtes. Taoline laenukohustuse jagamine ei mõjuta laenulepingu sõlminud poolte – laenuandja ja laenusaaja – vahelisi kohustusi. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda ka väitega, nagu ei oleks abikaasade ühisvara jagamise vaidlust saanud lahendada panka menetlusse kaasamata. Pealegi, nagu kohus ei saa otsustada selle üle, kes peaks hagiga kohtusse pöörduma, ei ole kohus õigustatud omal algatusel kaasama menetlusse kostjaid või teisi menetlusosalisi, nagu apellant on ekslikult arvanud.

§ 392lg.

1 p. 6 ei kohusta kohut tegema pooltele ettepanekuid täiendavate menetlusosaliste kaasamiseks; selle sätte eesmärk on hinnata, kas esitatu põhjal on ühemõtteliselt selge, kes on asjas hagejaks, kes kostjaks ning kas on esitatud taotlusi muude menetlusosaliste menetlusse kaasamiseks. Viide

§-le 3401 ei ole asjakohane: osundatud säte käib 12

(15)menetlusdokumentides selles sättes loetletud puudustega (riigilõivu või kautsjoni tasumata jätmine) võrreldavate puuduste kõrvaldamise kohta ega kohusta kohut tegema menetlusosalisele asja sisu kohta käivaid ettepanekuid, muuhulgas viitama menetlusosaliste kaasamise võimalikkusele. Apellatsioonkaebuses väljendatud soov edaspidises menetluses korteriomandi turuväärtuse kohta tõendeid koguda on hilinenud: apellatsioonimenetluses on uute tõendite esitamine vastavalt

§ 652

lõikele 3 piiratud, apellant ei ole aga esitanud ühtegi asjaolu, millega vaidlusaluses asjas tõendite esmakordset kogumist apellatsioonimenetluses saaks põhjendada. Maakohus määras

  1. mai
  2. a. määrusega hagihinnaks 502.000 krooni (kd. I, tl. 44 – 45) ja märkis otsuses selleks otsuse tegemise ajal kehtivas vääringus 32.083, 65 eurot. Kolleegium leiab, et tsiviilasja hind maakohtu menetluses tuleb muuta.

§ 126lg.

21 lausete 2 ja 3 hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis oli märgitud, et ühisvara jagamise hind on hageja ainuomandisse või kaasomandisse taotletava vara väärtus, kusjuures eeldatakse, et ühisvara jagamise hagi hind on pool selle ühisvara väärtusest, mille jagamist taotletakse. Vaidlusaluse hagi on esitanud sissenõudja täitemenetluses, kusjuures oma omandisse ta kostjate ühisvarast midagi ei taotle. Seega ei ole osundatud säte vaidlusalusele olukorrale otse kohaldatav. Küll on hageja huviks, et võlgnikuks oleva kostja rahaline kohustus täidetaks selle kostja omandisse ühisvara jagamise tulemusena jääva vara arvel.

17. peatükis tsiviilasja hinna kohta sätestatu kohaselt määratakse tsiviilasja hind vastavalt hageja poolt taotletu harilikule väärtusele (§ 122 lg. 2), olgu selleks siis nõutav rahasumma või muu hüve. Et sundtäitmisel on hageja kasuks tehtud otsus summas 200.000 krooni (12.782, 33 eurot), mida võlgnikuks oleval kostjal lahusavara puudumise tõttu ei ole saadud täita, siis ei saa hagihind hageja huvi arvestades ulatuda kaugemale sellest summast. Kolleegium leiab aga, et arvesse tuleb võtta ka kostjate ühisvara maksumust, arvestades nii varalisi õigusi kui kohustusi, sest sissenõudja poolt täitemenetluses esitatud ühisvara jagamise hind ei saa olla suurem kui see sarnastel asjaoludel oleks juhul, kui hagi ühisvara jagamiseks oleks esitatud üksnes ühisomanike endi vahelises õigussuhtes. Eespool on kolleegium põhjendanud, et kostjatele kuuluvate varaliste õiguste ja kohustuste vahe on +8.941, 25 eurot. Et kummalgi ühisomanikuks oleval kostjal on õigus sellest poolele, on hageja nõuet võimalik täita võlgnikuks olevale kostjale jääva 4470, 63 euro arvel. Kolleegium leiab, et tsiviilasja hinnaks maakohtu menetluses tuleb

§ 137lg.

11 alusel määrata 4470, 63 eurot.

§ 137lg.

1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsus osas, millega on A D hagi jäetud rahuldamata; vaidlustamise täpsemat ulatust ei ole kaebuses märgitud. Kolleegium leiab, et maakohus rahuldas A D nõude kostjate ühisvara jagamiseks, kuid jättis nõude rahuldamata vara jagamise viisi osas. Maakohtu otsusega mõisteti V I lt R Z kasuks enamsaadud vara arvel välja 514, 98 eurot. Kolleegium leiab, et arvestades kostjate ühisvara ulatust ja kummalegi vara jagamise tulemusena jäävat osa, tuleb tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses lugeda 3955, 65 eurot, mis on vahe võlgnikuks olevale kostjale kuuluva varaosa maksumuse (4470, 63 eurot) ja maakohtu poolt teiselt ühisomanikult selle ühisomaniku kasuks väljamõistetud hüvitise (514, 98 eurot) vahel.

§ 179lg.

1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Hagi esitamise ajal kehtinud RlvS lisa 1 kohaselt tuli hagilt hinnaga 69.950, 16 krooni (4470, 63 eurot) tasuda lõivu 8500 krooni (543, 25 eurot). Maakohus andis 27. mai 2009. a. määrusega hagejale riigilõivu tasumiseks menetlusabi, et aga maakohus oli tsiviilasja hinna määranud kõrgemaks kui kolleegium peab põhjendatuks, on hageja tegelikult tasunud hagiavalduselt riigilõivu 13

(15)vähemalt seaduses sätestatud suuruses ja hagiavalduselt riigituludesse täiendava riigilõivu väljamõistmise küsimust ei kerki. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 kohaselt tuli tsiviilasjas hinnaga 3955, 65 eurot tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu 543, 24 eurot.
  1. juuni
  2. a. määrusega vabastas ringkonnakohus hageja osaliselt riigilõivu tasumisest ja kohustas teda tasuma lõivu 200 eurot, see summa on hageja eest ka tasutud. Seega on apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 343, 24 eurot.

§ 190lg.

3 lause 1 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kolleegium leiab, et see riigilõivuosa tuleb riigituludesse välja mõista kostjalt R Z lt. Nii oli hageja nõue suunatud eelkõige nimetatu omandisse taolise varaosa saamisele, mille arvelt oleks võimalik tema rahalist kohustust hageja ees täita. Selles tähenduses on hagi ja apellatsioonkaebus kostja R Z suhtes rahuldatud. Menetluskulud tuleb jaotada selliselt, et kostja V I menetluskulud jäävad tema enda kanda, kostja R Z kanda jäävad aga nii tema enda menetluskulud kui hageja menetluskulud 90% ulatuses.

§ 207lg.

2 lause 1 kohaselt osaleb iga hageja või kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt.

§ 165lg.

1 kohaselt, kui otsus on tehtud kaashagejate või – kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või –kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti; kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Hageja taotles hagiga kostjate ühisomandi jagamist selleks, et R Z le jääva varaosa arvel oleks võimalik täita nimetatu kohustust hageja suhtes. Kostja V I esitas vastuhagi, milles taotles kostjate ühisvara jagamist tema poolt pakutud viisil. Osaliselt rahuldatakse nii hagi kui vastuhagi, sest kostjate ühisvara jagatakse, seda tehakse V I poolt taotletud viisil, kuid nimetatult mõistetakse R Z kasuks välja enam kui summa, mille väljamõistmisega menetluse kestel oli V I nõustunud. Otsus on seega tehtud nii hageja kui kostja V I huvides.

§ 163lg.

1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Osundatud sättes märgitud menetluskulude jaotamise viisi valikul tuleb kaaluda poolte huve ja arvestada vaidluse asjaolusid. Et hageja ei olnud menetluse kestel nimetanud rahasummat, mille väljamõistmist V I lt ta nimetatu taotletud viisil ühisvara jagamise korral oleks soovinud, ei ole nimetatute vahelise menetluskulude jaotuse üle otsustamisel võimalik lähtuda taotletud ja tegelikult väljamõistetud hüvitise proportsioonist, mille Riigikohus, näiteks, oma kaasomandi jagamise kohta tehtud lahendis 32-1-138-08 on aluseks võtnud. Kolleegium leiab, et kõige rohkem arvestab hageja A D ja kostja V I vastastikuste huvide ja vaidluse asjaoludega ning seega kõige õiglasem on nendevaheliste kulude jaotamine viisil, mille kohaselt kummagi menetluskulud jäävad tema enda kanda. Et hagi oli esitatud ennekõike eesmärgil saada R Z omandisse vara, mille arvel saaks tema kohustust täita, nimetatu ei olnud aga ühisvara jagamisega nõustunud ega esitanud ka ise selles osas mingeid vastunõudeid, on otsus tehtud sisuliselt tema kahjuks ja R Z menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Arvestades asjaolu, et hageja nõuet ühisvara jagamise viisi suhtes siiski ei rahuldatud, peab kolleegium õiglaseks, kui hageja menetluskuludest jätta R Z kanda 90% ja hageja enda kanda 10%. Kostjate omavahelises suhtes vastab taoline jaotus ka

§ 165

lõikele 1, mis võimaldab kohtul määrata, et kaaskostjad vastutavad menetluskulude eest teisiti kui võrdsetes osades. Samuti tuleb jagada poolte vahel apellatsioonimenetluse menetluskulud. 14

(15)Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 15
(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.