← Eesti

3-12-424/49

Obsah (11)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 59§ 41§ 200§ 108§ 109§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2013, Tallinn Haldusas

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-424 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. K K töötas kuni 15.08.2008 rasedus- ja sünnituspuhkusele ning sellele järgnevale lapsehoolduspuhkusele jäämiseni Harku Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitja ametikohal. Tema igakuise töötasu suuruseks oli 20 000 krooni (1278,23 eurot), mis koosnes astmepalgast (7460 krooni), palgamäära diferentseerimisest 100% (7460 krooni) ja lisatasust lapsehoolduspuhkusel oleva personali peaspetsialisti ülesannete täitmise eest (5080 krooni).
  2. Harku Vangla ja Murru Vangla tugiteenused (üldosakonnad) liideti 01.04.2010 ning Harku Vangla ja Murru Vangla liideti 15.01.2011 üheks Harku ja Murru Vanglaks. Harku ja Murru Vangla direktor katkestas 01.03.2011 käskkirjaga nr 44-p Harku Vangla üldosakonna juhataja kt K. K lapsehoolduspuhkuse alates 01.03.2011 ning määras tema palgamääraks 958,68 eurot ja väljateenitud aastate tasuks teenistusaastate eest 43,14 eurot (5% ametikoha madalaimast palgamäärast), K. K töötasuks kokku oli 1001,82 eurot kuus.
  3. K K esitas 29.02.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täpsustatud 03.04.2012), mille lõplikeks nõueteks jäid: 1) tuvastada kaebaja diskrimineerimine Harku ja Murru Vangla poolt seoses tema lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmisega; 2) mõista Harku ja Murru Vanglalt välja saamata jäänud töötasu 1850 eurot; 3) mõista Harku ja Murru Vanglalt välja 1500 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest. K. K nõude tühistada Harku ja Murru Vangla direktori 01.03.2011 käskkiri nr 44-p kaebajale töötasu määramise osas luges Tallinna Halduskohus 30.04.2012 määrusega esitatuks tähtaja rikkumisega ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse. K. K nimetatud määrust vaidlustanud ei ole ja see on jõustunud. Pärast kaebaja lapsehoolduspuhkuselt naasmist 01.03.2011 jäi Harku ja Murru Vangla üldosakonna juhatajana tööle kaks inimest: K. K ja teise lapsehoolduspuhkusel viibiva osakonnajuhataja asendaja H P . Vangla üldosakond jagati pärast kaebaja naasmist kaheks eraldi üksuseks. K. K juhtis vangla asjaajamist ja juriidilist nõustamist ning H. P vangla personalitöö korraldamist. Seejuures oli teise üldosakonna juhataja töötasu kaebaja töötasust ligi 400 euro võrra suurem. Kaebaja töömaht tegelikkuses ei vähenenud, kuna tema lapsehoolduspuhkusel viibimise ajal liideti kaks vanglat ja kinnipeetavate arv on varasemaga võrreldes kolmekordne. Kaebaja töötasu vähendamine tema lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu ei ole põhjendatud, samuti ei ole õigustatud temale oluliselt väiksema palga maksmine võrreldes üldosakonna teise juhatajaga ning vangla teiste osakonnajuhatajatega. Vangla tegevus diskrimineerib kaebajat tema soo tõttu ning seoses tema lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmisega ning on sellisena vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 12, avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 361 lg-ga 2 ning soolise võrdõiguslikkuse seaduse (SoVS) § 3 lg 1 p-ga 3, § 5 lg-ga 1 ja § 6 lg 2 p-dega 1 ja
  4. Võrdlusisikuteks on enne vanglate liitmist Harku Vanglas töötanud riigiametnikest osakonnajuhatajad (s.o Harku Vangla finants-, majandus-, meditsiini- ja sotsiaalosakonna juhatajad). Kõigi nimetatud isikute palk oli varem 17 000–22 000 krooni (kuupalgamäär
  5. palgaastme järgi 7460 krooni, astmepalga suurendus 50-100% ja kogupalga suurendamiseks makstud lisatasud mh täiendavate tööülesannete täitmise või puuduva ametniku asendamise eest). Kaebaja sai lisatasu personali peaspetsialisti asendamise eest ning kuigi 14.04.2008 nimetati ametisse uus personali 2

(15)3-12-424 peaspetsialist, tema töötasu ei muudetud. Samuti ei muudetud finantsosakonna juhataja lisatasu suurust, ehkki personali peaspetsialist pidi osaliselt täitma ka puuduva raamatupidaja tööülesandeid. Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määrusega nr 2 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“ seonduvalt vaadati Harku Vanglas riigiametnike töötasud üle ja kaotati lisatasud täiendavate tööülesannete täitmise eest või vähendati neid oluliselt, kuid ametnike kogupalk jäi samaks või suurenes. Kuna kaebaja teenistussuhe oli lapsehoolduspuhkuse tõttu peatunud, tema töötasu määruse kehtestamisel üle ei vaadatud. Kuna K. K töötasu pärast personali peaspetsialisti ametisse asumist
  1. aastal ei vähendatud, siis oleks tema töötasu ka
  2. a jaanuaris olnud vähemalt varasemaga võrdne ehk 1278,23 eurot (20 000 krooni). ATS § 13 alusel asjakohase töölepingu seaduse (TLS) § 18 lg 5 annab naistöötajale õiguse kasutada peale rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppemist paranenud töötingimusi (sh töötasu – TLS § 5 lg 1 p 5). Kuna kaebajale maksti väiksemat palka seetõttu, et ta viibis teiste samaväärset tööd tegevate isikute töötasude ülevaatamise ajal lapsehoolduspuhkusel, siis on tegemist otsese soolise diskrimineerimisega. SoVS § 13 lg-d 2 ja 3 annavad isikule, kelle õigusi on diskrimineerimise tõttu rikutud, õiguse nõuda lisaks diskrimineerimisega tekitatud kahju hüvitamisele ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitamiseks, arvestades diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Harku ja Murru Vangla direktor K K on tööalases suhtluses korduvalt väljendanud isiklikku eelistust koostööks üldosakonna teise juhatajaga ega aktsepteerinud kaebajat üldosakonna juhatajana. Kaebajat ei ole kutsutud vanglate üldosakondade juhatajate kokkusaamisele ja temale on pandud põhjendamatuid ülesandeid (nt Murru Vangla arhiivi korrastamine tervistkahjustavates tingimustes). Vangla direktor on korduvalt soovitanud kaebajal töölt lahkuda. Probleemide lahendamiseks pöördus kaebaja soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole, mille tulemusena keeldus vangla direktor kaebaja küsimustele vastamast ja piiras tema juurdepääsu dokumentidele. Toimuvas ei näinud probleemi ka Justiitsministeeriumi vanglate asekantsler, kellele esitatud pöördumisega seoses märkis vangla direktor, et nad said selle üle tublisti naerda. Vangla direktori eesmärk on olnud kaebaja väärikuse alandamine. Tööõhkkond on kaebaja naasmisest alates olnud ebasõbralik, pingeline, häiriv ja halvustav, mis tekitas kaebajale hingelist valu ja ilmnesid ärevuse sümptomid. Sellise olukorra tõttu otsustas kaebaja alates
  3. a oktoobrist minna uuesti lapsehoolduspuhkusele.
  4. Harku ja Murru Vangla vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. K. K töötasuks ühendatud Harku ja Murru Vanglas määrati tema 01.03.2011 lapsehoolduspuhkuselt naasmisel 1001,82 eurot (15 675,08 krooni), mis oli küll lapsehoolduspuhkusele eelneva ajaga võrreldes väiksem, kuid seda põhjusel, et vangla hinnangul olid varasema lisatasu maksmise alused ära langenud. Kaebajale määrati 21.01.2008 töötasu Harku Vangla endise direktori J L käskkirjaga, kes oli ja on K. K laste isa ja elukaaslane. Käskkirja kohaselt oli kaebaja astmepalga määr 7460 krooni kuus ja selle diferentseerimine 100% ehk 7460 krooni. Palgamäära diferentseerimise aluseks on teenistuja vastutuse ulatus. Seoses üldosakonna personali peaspetsialisti Kristiina Di lapsehoolduspuhkusega pandi käskkirja p-ga 2 nimetatud ametniku ülesanded K. Kle, makstes talle lisatasu puuduva ametniku ülesannete täitmise eest 5080 krooni kuus (ATS § 64 lg 1 p 3 ja lg 6). Seega oli lisatasu määramiseks konkreetne alus ning selle maksmise kestus määratud konkreetse sündmuse saabumisega. Kuna käskkirjas sätestatud lisatasu maksmise alus oli K. K naasmise hetkeks ära langenud, puudus temale lisatasu maksmiseks õiguslik alus. Asjaolu, et K. K töötasu jäeti lisatasu maksmise aluse äralangemise järgselt õigusvastaselt vähendamata, ei tekita ametnikule edaspidi nõudeõigust suuremale töötasule. Finantsosakonna juhatajale olid raamatupidaja ülesanded pandud vaid osaliselt ning üldosakonna personali peaspetsialistile määrati raamatupidaja ülesanded samuti osaliselt, 3
(15)3-12-424 mistõttu oli mõlemale ametnikule lisatasude maksmine põhjendatud. Teistele osakonnajuhatajatele on lisatasu makstud täiendavate tööülesannete täitmise eest, mis ei seondunud ühegi konkreetse ametikoha või ametnikuga, vaid konkreetsete tööülesannetega ja sellise lisatasu maksmine on õigustatud seni, kuni vastavaid ülesandeid täidetakse. Seega ei ole K. K viited teiste osakonnajuhatajate töötasudele asjakohased, sest ühelegi neist ei määratud lisatasu täpselt samadel alustel nagu kaebajale. Lisatasu maksmise õigusvastast jätkamist ei õigusta ka kaebaja väide, et tegemist oli töötasu suurendamise mehhanismiga ja tegelikkuses ta käskkirjas sätestatud ülesandeid ei täitnudki (vt ka Riigikohtu 17.11.2005 otsus nr 3-3-1-57-05, p-d 10-11; 29.10.2009 otsus nr 3-3-1-56-09, p 13). Sellises olukorras ei olnud K. Kl tööle naastes õigust ega õiguspärast ootust temale 5080 krooni suuruse lisatasu maksmise jätkamisele, mis oli talle määratud personali peaspetsialisti lapsehoolduspuhkusel viibimise ajaks (K. D lõpetas lapsehoolduspuhkuse ja lahkus teenistusest 23.02.2008). Tõele ei vasta kaebaja väide, et tema töökoormus tõusis seoses kahe vangla liitumisega, sest sellega vähenes nii kinnipeetavate kui ka teenistujate arv. Pealegi oli K. K naasmisel üldosakonnal kaks juhatajat, kes täitsid mõlemad oma töölõiku ja selline ülesannete jagamine tähendab töökoormuse vähenemist, mitte tõusmist. Kaebaja diskrimineerimist ei ole toimunud. K. Kle säilitati senine töötasu ja kuna teiste ametnike töötasusid ei olnud tõstetud, siis puudus alus ka kaebaja töötasu tõstmiseks. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta peaks saama samaväärset palka finants- ja majandusosakonna või meditsiiniosakonna juhatajaga, kui nende tööülesanded, vastutusala ja alluvate arv on täiesti erinevad (nt Harku Vangla üldosakonnas oli koos juhatajaga 4 ametikohta ning alates 01.04.2010 läksid tugiteenused Murru Vangla alla ja Harku Vangla üldosakonda jäi üksnes juhataja ametikoht, mille ülesandeid enam ükski ametnik ei täitnud). Ainuüksi kaebaja lapsehoolduspuhkusel viibimise fakt ei saa olla aluseks tema soodsamaks kohtlemiseks ja töötasu tõstmiseks, vaid teda tuleb kohelda teiste ametnikega võrdselt. Vastustaja ei ole kohelnud teenistujaid halvemini nende lapsevanemaks olemise tõttu. Kellelegi ei ole tehtud takistusi olemaks lapsevanem ning paindlikult on võimaldatud olla lapsevanem ka tööajast. Kui kaebaja oleks olnud vanglate liitmise ajal teenistuses, oleks tema töötasu kindlasti üle vaadatud ja senistel tingimustel ei oleks temale töötasu edasi makstud. Samuti on välistatud, et kaebajale oleks määratud sama suur töötasu kui Murru Vangla üldosakonna juhatajale. Murru Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitjaks oli alates 15.06.2008 Kristel P, kelle töötasuks määrati Murru Vangla direktori 13.06.2008 käskkirjaga 21 875 krooni (sh astmepalga määr 7460 krooni, astmepalga suurendus 50% ehk 3730 krooni ja lisatasu kvalifikatsiooni eest 10 685 krooni). Murru Vangla üldosakonnas oli koos juhatajaga 9 ametikohta ja struktuurimuudatuste tõttu suur töökoormus. K. P töötasu 2009. aastal oli Murru Vangla direktori 05.02.2009 käskkirja nr 88-p kohaselt sama suur kui temale 2008. aastal määrati. H. P viidi Murru Vangla direktori 07.05.2010 käskkirjaga nr 296-p üldosakonna personalispetsialisti ametikohalt üldosakonna juhtaja kohusetäitja K. P asendajaks alates 11.05.2010 kuni asendatava naasmiseni, määrates talle ATS § 64 lg 5 järgi asendatava ametnikuga samaväärse töötasu 21 875 krooni (1398,06 eurot). Võrdlusisikuks sobib samuti lapsehoolduspuhkusel viibiv Murru Vangla üldosakonna juhataja K. N. Teenistusse naasmisel saaks ta sama töötasu, mis oli talle määratud enne rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämist. Sellised tingimused on olnud tagatud ka K. Kle, kaebaja töötasu ei ole vähendatud. Hetkel puuduvad ka põhjused kaebaja töötasu tõstmiseks. Harku ja Murru Vangla ei ole kaebajat kuidagi diskrimineerinud tema lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu (vt ka Riigikohtu 17.05.2010 otsus nr 3-3-1-13-10, p 16; 04.01.2012 otsus nr 3-2-1-135-11, p 11). Tähelepanuta ei saa jätta, et K. Kle määras töötasu tema elukaaslane ja lapse isa, töötasu tõsteti ajal, mil kaebaja rasedus oli teada ning tema töötasu oli samas suurusjärgus nt Tartu Vangla üldosakonna juhataja töötasuga. Võrdlus K. P / H. Pi töötasu suurusega pole asjassepuutuv, sest nende töötasu määrati Murru Vanglas ja vanglate 4
(15)3-12-424 liitmisel üksnes säilisid ametnike senised töötasud. Samuti puudub alus maksta kõigile osakonnajuhatajatele sama töötasu, kuna nende töövaldkonnad, vastutuse ulatus, töökoormus ja alluvate arv on oluliselt erinevad ning seda tuleb arvestada ka töötasu suuruse määramisel. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid diskrimineerimise ja halvustava kohtlemise kohta ning tema väited on üksnes paljasõnalised. Kaebaja ei ole usaldusväärne ja kaebus on tõenäoliselt kantud omakasust. Töövõimetuslehe nr 00074279 kohaselt oli K. K rasedus- ja sünnituspuhkusel 16.08.2008 kuni 02.01.2009 ning selle aja eest on temale makstud Eesti Haigekassa poolt hüvitist. K. K kasutas Harku Vanglas korralist puhkust 14.07.2008 kuni 28.09.2008 ning temale maksti 10.07.2008 välja tasu 76 puhkusepäeva eest. Kuna kaebaja sai 14.07.2008 kuni 01.10.2008 sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, ei olnud tal 16.08.2008 kuni 01.10.2008 õigust ravikindlustushüvitisele (ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 p 5). Olukorras, kus kaebaja elukaaslane ja lapse isa oli asutuse direktor, ei saanud see toimuda eksitusest. Eelnevaga seoses on manipuleeritud ka personaliandmebaasi andmetega. Seega on K. K oma majanduslikke huve silmas pidades valmis tegelikku olukorda moonutama ja tema paljasõnalistesse väidetesse tuleb suhtuda tõsise reservatsiooniga. Kaebaja ei ole selgitanud, milles avaldusid tema halvenenud töötingimused lapsehoolduspuhkuselt naasmise järel. Asjaolu, et vanglate liitmise järgselt pidi samades ruumides töötama oluliselt rohkem ametnikke ja seetõttu tuli kaebajal jagada avatud kontorit koos juristiga, ei tähenda tema diskrimineerimist. Kaebaja viitab üldosakonna juhatajate 10.06.2011 toimunud nõupäevale kutsumata jätmisele, kuid ei ole toonud välja asjaolu, et ta viibis 01.06.2011 kuni 20.06.2011 hoopis õppepuhkusel. Harku ja Murru Vangla direktor on kaebajat ja tema õigusi igati aktsepteerinud. Ta lisati koheselt juhtkonna e-kirja saajate loetellu, oli oodatud juhtkonna koosolekutele, teda usaldati ja volitati vanglat kohtus esindama ning ta oli kutsutud ka vangla juristide infopäevadele. Vangla võimaldas kaebajale kodus töötamist, paindlikku tööaega ning tööajast juhilubade tegemist. Murru Vangla arhiivi korrastamist ei pandud konkreetselt kaebaja ülesandeks, vaid sellega pidi tegelema üldosakonna spetsialist, kes tegeleb arhiiviga ka praegusel ajal. Osakonnajuhatajana olid tal vajaduse korral olemas kõik võimalused ka kohaste isikukaitsevahendite tellimiseks / soetamiseks / väljanõudmiseks, kuid puuduvad andmed, et kaebaja oleks vastavat soovi kunagi avaldanud. Kaebaja eest ei ole mingeid dokumente peidetud ega tema pöördumiste üle naerdud. Vastustaja ei ole suhtunud kaebajasse halvustavalt või teda kuidagi alandanud. Pingelist õhkkonda tekitas kaebaja ise oma negatiivse meelestatuse ja käitumisega (nt nõudes, et H. P loobuks oma kohast, kuna sellele on õigus ainult K. Kl), kuid ühtegi tõsisemat konflikti töötajate vahel aset ei leidnud. SoVS § 13 lg 1 alusel varalise kahju hüvitamise nõude summa kujunemine ei ole jälgitav. SoVS § 13 lg 2 alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks peavad esinema ka võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud täiendavad tingimused (VÕS § 234 lg 2), mida antud juhul ei esine. 5. Tallinna Halduskohus jättis 25.01.2013 otsusega K. K kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Õigus võrdsele kohtlemisele ehk diskrimineerimiskeeld tuleneb PS §-st 12, ATS §-st 361 ja SoVS § 5 lg-st 1. Otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise ning soolise ahistamise mõisted on määratletud vastavalt SoVS § 3 lg 1 pdes 3, 4 ja 6. Tööandja tegevus loetakse diskrimineerivaks muu hulgas SoVS § 6 lg 2 p-des 1 ja 3 märgitud juhtudel. Õiguskaitsevahendid diskrimineerimise tõttu rikutud õiguste kaitseks on sätestatud SoVS §-s 13. Üldine võrdsuspõhiõigus nõuab, et sarnases olukorras olevaid isikuid tuleb kohelda ühtemoodi, st võrdseid tuleb kohelda võrdselt ning ebavõrdseid on lubatud kohelda erinevalt. Diskrimineerimisvaidluse lahendamisel peab halduskohus esmalt kontrollima, kas tööandja rikkumist kinnitav asjaolu on tuvastatud, ja alles seejärel hindama, kas tööandja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtteid või mitte (vt Riigikohtu 17.05.2010 otsus 5
(15)3-12-424 nr 3-3-1-13-10). SoVS § 4 lg 3 kohaselt ei kohaldata jagatud tõendamiskohustust halduskohtu- ja kriminaalmenetluses, mistõttu kehtib käesolevas asjas

§ 59

lg-st 1 tulenev põhimõte, et menetlusosaline peab ise tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kaebaja väited on enamjaolt paljasõnalised ning kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et teda on alusetult koheldud erinevalt teistest osakonnajuhatajatest ja temale töötasu, tööülesannete ja muude tööga seonduvate tingimuste kindlaksmääramine pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist on olnud ajendatud soovist kaebajast vabaneda ning tingitud tema soost, rasedusest ja sünnitamisest, lapsevanemaks olemisest ja/või perekondlike kohustuste täitmisest. K. K kaebus on alusetu, kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja põhjalike argumentidega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata. Vaidlust ei ole selles, et K. K töötasu (koos lisatasudega) varasem suurus oli 20 000 krooni (1278,23 eurot) ning pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist määrati töötasu suuruseks 1001,82 eurot (15 675,08 krooni). Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et tema töötasu on lapsehoolduspuhkusele eelnenud ajaga võrreldes vähendatud kuus 319,55 euro võrra, kuna tegelik vähenemine oli 276,41 eurot. Arusaamatu on ka kaebajal väidetavalt tema diskrimineerimise tõttu saamata jäänud töötasu summa 1850 eurot. Kuna kaebaja ei ole vastavat arvutuskäiku esitanud ja on eksinud ka ühe kuu palgavahe määratlemisel, ei ole töötasunõue kontrollitav. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja teenistussuhte ATS § 108 alusel peatumise ajal leidsid Harku Vanglas aset mitmed olulised muudatused: 01.04.2010 liideti Harku Vangla ja Murru Vangla üldosakonnad; 15.01.2011 liideti Harku Vangla ja Murru Vanglad; muutusid töötasustamise alused. Kuna vanglate ühendamise hetkel olid mõlema vangla üldosakondade juhatajad (sh K. K) lapsehoolduspuhkusel, ei olnud neid kumbagi võimalik ATS § 133 lg-test 1 ja 3 tulenevalt koondada, mistõttu säilitati kaks üldosakonna juhataja ametikohta ja liidetud vangla üldosakonna juhataja kohuseid jäi täitma endise Murru Vangla üldosakonna juhataja K. P asendaja H P . Seega oli K. K teenistusse naasmisel Harku ja Murru Vanglas endiselt kaks üldosakonna juhatajat, kelle vahel tuli teenistusülesanded jagada. Ainuüksi seetõttu on kohatu kaebaja väide, et tal oli õigus saada teiste osakonnajuhatajatega võrdset palka (sotsiaalosakonna juhataja Christel Punn, palgamäär 15 000 krooni; majandusosakonna juhataja Aleksandr B , palgamäär 15 510 krooni; üldosakonna juhataja K. P, palgamäär 21 875 krooni; meditsiiniosakonna juhataja Els Talva, palgamäär 25 000 krooni). Soo alusel diskrimineerimine eeldab, et kahte sama tööd tegevat teenistuskohustuste mahult ja vastutuseastmelt, kvalifikatsioonilt, teenistusstaažilt jm näitajatelt võrdset meest ja naist koheldakse ebavõrdselt nähtavalt mõistliku põhjuseta. Seega saaks soo alusel diskrimineerimine tõusetuda vaid võrdluses majandusosakonna juhataja A. B iga. Kaebaja ei ole aga millegagi tõendanud oma võrdsust A. B iga (nt A. B il on pikem teenistusstaaž ja talle on määratud lisatasu akadeemilise kraadi eest). Soo alusel diskrimineerimisele ei saa tugineda võrdluses teiste naisosakonnajuhatajatega. Harku Vangla ja Murru Vangla liitmise tagajärjel ei tohtinud ametnike palk väheneda, kuid samas kellegi palka ka üldiselt ei tõstetud. Senine palgatase tuli säilitada ka rasedus- ja sünnitus- ning lapsehoolduspuhkusel viibijale. K. K lapsehoolduspuhkuselt naasmisel määrati alates 01.03.2011 tema palgamääraks 958,68 eurot (15 000 krooni, endine palgamäär oli 7460 krooni), mis on võrreldav sotsiaalosakonna juhataja (võrdne) ja majandusosakonna juhataja palgamääradega. Üldosakonna teise juhataja K. P palgamäär 21 875 krooni oli määratud Murru Vangla direktori käskkirjaga ning Harku ja Murru Vangla direktor ei saanud seda vanglate liitmise järel alandada. H. Pil oli K. P asendajana ATS § 64 lg 5 alusel õigus samale palgamäärale. Pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist määrati kaebajale ainsa lisatasuna tasu 6

(15)3-12-424 teenistusaastate eest, kuid seda ei saa pidada õigusvastaseks. K. K sai Harku Vangla direktori 21.01.2008 käskkirjast tulenevalt varem lisatasu 5080 krooni (324,67 eurot) Harku Vangla personali peaspetsialisti Kristiina Di ülesannete täitmise eest seoses tema lapsehoolduspuhkusel viibimisega. Harku Vangla direktor lõpetas aga 25.02.2008 käskkirjaga K. Di lapsehoolduspuhkuse ja vabastas ta teenistusest alates 26.02.2008. Määrav ei ole, et kaebajale lisatasu maksmist ei lõpetatud K. Di teenistusest vabastamise järgselt ja varasemalt võiski esineda praktika palgasummade nn kombineerimiseks. K. K töötas üldosakonna juhatajana oma elukaaslase (ja tulevase lapse isa) otsealluvuses (vangla direktor J. L), kes määras ka tema töötasustamise. Kui tegemist oli halduse väärpraktikaga, siis puudub kaebajal igasugune õiguspärane ootus, et talle jätkatakse õigusvastaselt lisatasu maksmist töö eest, mida ta tegelikult ei tee. Kuna kaebajal ei ole akadeemilist kraadi ja temale ei ole ka osaliselt ega täielikult pandud mõne teise ametniku ülesandeid, siis puudub kaebajale muude lisatasude maksmiseks igasugune seaduslik alus. Kaebaja ei ole tõendanud oma igakülgset võrdsust teiste osakonnajuhatajatega ega suutnud kohut veenda, et talle on määratud neist erinev kogupalk üksnes ja ainult tulenevalt sellest, et ta viibis rasedus- ja sünnitus- ning lapsehoolduspuhkusel, sai lapsevanemaks ja/või täitis perekondlikke kohustusi. Asjaoludest tulenevalt on kaebaja sellekohased väited põhjendamatud. Asjaolu, et kaebaja palka pärast teenistusse naasmist ei tõstetud ja talle lõpetati alusetu lisatasu maksmine olukorras, kus üldosakonna juhataja teenistusülesanded olid jagatud kahe isiku vahel, ei ole põhjust pidada diskrimineerimiseks seoses kaebaja perekondlike kohutuste täitmisega. Kaebaja väidetud seos on meelevaldne ja tema töötasunõue alusetu. Samas on asjakohatud ka vastustaja väited kaebaja (eba)usaldusväärsusest. Kaebaja ei ole tõendanud, et Harku ja Murru Vangla oleks teda kohelnud halvemini võrreldes teiste töötajatega ning seda eriti tema „raseduse, sünnitamise, lapsevanemaks olemise, perekondlike kohustuste täitmise või mõne muu soolise kuuluvusega seotud asjaolu tõttu“. Kõik kaebaja väited on paljasõnalised ja ta ei ole muu hulgas taotlenud nende asjaolude tõendamiseks tunnistajate ülekuulamist. Diskrimineerimise tõendamine kohtumenetluses on kaebaja kohustus. Vastustaja on samas esitanud usutavad vastuväited ja neid ka võimalusel tõenditega põhjendanud (nt vanglate üldosakondade juhatajate 10.06.2011 kohtumisele ei saadetud kaebajale kutset põhjusel, et ta viibis ajavahemikul 01.06.2011–20.06.2011 õppepuhkusel. Kaebaja ei ole millegagi ümber lükanud vastustaja selgitusi / väiteid (nt kellelegi ei ole tehtud takistusi olemaks lapsevanem ja seda ka tööajal; kaebaja lisati juhtkonna e-kirja saajate loetellu ja ta oli oodatud juhtkonna koosolekutele; kaebajat volitati vanglat kohtus esindama; kaebaja oli kutsutud vangla juristide infopäevadele; direktor võimaldas kaebajale kodutööd, paindlikku tööaega ja tööajast juhilubade tegemist jms). Kui osakonnasisene ülesannete jaotus oli K. Kle mõistetamatu, oleks ta pidanud tegema omapoolseid ettepanekuid ametijuhendi projekti täpsustamiseks. Kui arhiivi korrastamise ja seal töötamise tingimustega oli probleeme, siis oleks ta pidanud sellekohaste pretensioonide või nõuetega pöörduma juhtkonna poole. Selliste seisukohtade avaldamise või pretensioonide esitamise kohta aga igasugused tõendid puuduvad. Jääb arusaamatuks, kuidas halvenesid kaebaja töötingimused ja suhtumine temasse just sõltuvalt tema lapsevanemaks olemise jmsga. Palga tõstmine ainuüksi põhjusel, et isik naasis lapsehoolduspuhkuselt teenistusse, ei ole põhjendatud, eriti vanglas kahe üldosakonna juhataja olemasolul ja ametikoha ülesannete jagamise tingimustes. Sellises olukorras kaebaja palga (kunstlikust) tõstmisest keeldumist ei saa käsitada diskrimineerimisena kaebaja väidetud alusel. Usutav on kaebaja väide, et vangla direktor on soovitanud kaebajal ise töölt lahkuda, kui ta olukorraga ei nõustu, kuid see seisukoht ei kujuta endast ebavõrdset kohtlemist, vaid loomulikku reaktsiooni olukorras, kus töötaja avaldab tööandjale rahulolematust temale tagatud seadusjärgsete töötingimuste ja palgaga, sest sellisel juhul on loomulik, et isik otsib endale oma ootustele paremini vastava 7
(15)3-12-424 töökoha. Kohus ei ole tuvastanud, et Harku ja Murru Vangla oleks kaebajat tema raseduse ja sünnitamisega, lapsevanemaks olemise ning perekondlike kohustuste täitmisega seoses kuidagi diskrimineerinud ja põhjustanud temale selliseid hingelisi üleelamisi, mida tuleks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 alusel hüvitada rahas (1500 eurot). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. K K palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hüvitada temale saamata jäänud töötasu 276,41 eurot kuus (
  2. a-l tööl käidud perioodi eest) ja viivised, tuvastada Harku ja Murru Vangla poolne diskrimineerimine apellandi soo tõttu, seoses tema lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmisega ning mõista Harku ja Murru Vanglalt tema kasuks välja 1500 euro suurune hüvitis mittevaralise kahju eest. Kaebuses on mh asjakohaste tabelite abil selgitatud, kes on võrdlusisikud, milles ebavõrdne kohtlemine seisneb ja millistel põhjustel kaebaja leiab, et tegemist on tema diskrimineerimisega lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu. Võrreldavateks isikuteks on Harku Vangla teised osakonnajuhatajad, kelle palk enne apellandi lapsehoolduspuhkust koosnes sarnastest osistest (palgamäär, astmepalga suurendus ning lisatasud akadeemilise kraadi, staaži ja täiendavate tööülesannete täitmise eest). Vanglaametnike töötasustamist muudeti oluliselt Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määrusega nr 2 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“. Varem lähtuti üldisest riigiteenistujate töötasustamist puudutavast regulatsioonist, kuid uue määrusega kaotati suures osas varem kehtinud töötasu komponendid ja lisatasud, vähendamata samas ametnike kogupalka. Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määrusest nr 2 tulenevalt vaadati
  3. a jaanuaris teiste osakonnajuhatajate töötasud üle ning kaotati lisatasud täiendavate tööülesannete täitmise eest või vähendati neid olulises ulatuses, kuid kogupalk jäi samaks või suurenes. Kuna K. K teenistussuhe oli sel ajal lapsehoolduspuhkuse tõttu peatunud, tema töötasu aga üle ei vaadatud. Kui apellandi teenistussuhe ei oleks lapsehoolduspuhkuse tõttu peatunud, oleks tema palk üle vaadatud samaaegselt teiste osakonnajuhatajatega ning see olnuks varasemaga võrdselt vähemalt 1278,23 eurot (20 000 krooni). Direktiivi 2010/18/EL lisaks oleva vanemapuhkust käsitleva raamkokkuleppe klausel 5.2 kohustab töötajale säilitama vanemapuhkuse lõppemisel samad õigused, mis ta oli vanemapuhkuse alguseks saanud. Antud juhul on apellandi töötasu ebaõiglaselt vähendatud ning see on seotud tema lapsehoolduspuhkusel viibimisega. Lapsehoolduspuhkusele eelneva ajaga võrreldes vähendati apellandi igakuist töötasu tema tööle naasmisel 276,41 euro võrra (s.o lisatasu võrra, mis oleks
  4. a jaanuaris töötasude ülevaatamisel jäänud tema kogupalga osaks). Seega oli apellant lapsevanemaks olemise ja perekondlike kohustuste täitmise tõttu teiste ametnikega võrreldes ebasoodsamas olukorras. Apellant ei ole vastutav selle eest, et Harku ja Murru Vangla liitmisel kujunes olukord, et üldosakonnas töötas kaks osakonnajuhatajat, kellest kumbagi ei olnud ATS § 133 lg-st 2 tulenevalt võimalik koondada ja kelle vahel tuli seetõttu teenistusülesandeid jagada. Kuigi asutus apellandi panust enam ei soovinud, ei saanud ta ka ise teenistusest lahkuda, sest erinevalt koondamisest (ATS § 131 lg 1) ei olnuks talle tagatud majanduslikku kindlustunnet töö kaotamise perioodil. SoVS § 3 lg 1 p 3 teisest lausest tulenevalt hõlmab otsene sooline diskrimineerimine ka isiku ebasoodsama kohtlemise seoses lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmisega. Seega on ekslik halduskohtu seisukoht, et K. K ei saa tugineda soo alusel diskrimineerimisele võrdluses teiste naisosakonnajuhatajatega. Oluline on üksnes see, kas 8
(15)3-12-424 nende perekondlik olukord on erinev (nt Euroopa Kohtu 08.11.1990 otsus C-177/88: Dekker). Kui inimest on diskrimineeritud tema lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmise tõttu, ei peagi alati võrdlusisikuid kindlaks tegema (vt K. A, M. S jt. S võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 27, p 6.1). SoVS § 6 lg 2 p-de 1 ja 3 kohaselt loetakse tööandja tegevust diskrimineerivaks, kui ta kehtestab töötajale lapsevanemaks olemise või perekondlike kohustuste täitmise tõttu ebasoodsamad töö tasustamise tingimused, kui teisele sama või võrdväärset tööd tegevale töötajale. Seega on lapsehoolduspuhkuselt naasnud isikul õigus saada osa paranenud töötingimustest (sh vahepealsel ajal toimunud palgatõusust). Kui sama ametikohta täidab kaks isikut ja nende tööülesanded on jagatud, siis peaksid mõlemad isikud saama võrdset töötasu või peaks nende n-ö panus olema kuidagi mõõdetav. Lapsehoolduspuhkuselt naasva isiku töötasu tõstmine ei ole kunstlik, kui see oleks vastasel korral madalam kui enne lapsehoolduspuhkusele jäämist. Vastupidine oleks sooline diskrimineerimine. Apellandi eraelusse puutuvad väited (lähisuhted Harku Vangla endise direktoriga) on asjakohatud. Tema palk enne lapsehoolduspuhkusele jäämist ei ületanud Harku Vangla üldist palgataset ega olnud suurem teistes vanglates sama tööd tegevate isikute töötasudest, samuti maksti lisatasusid mh täiendavate tööülesannete eest kõigile osakonnajuhatajatele ja paljudele ametnikele (sh Murru Vanglas). Apellandi töölenaasmisel jaotati ametikoha varasemad tööülesanded kaheks (apellant tegeles vangla asjaajamise ja juriidilise nõustamisega, teine osakonnajuhataja aga vangla personalitöö korraldamisega). Seejuures ei vähenenud reaalne töömaht, kuna liidetud oli kaks vanglat. Kohatu on halduskohtu märkus, et apellant peaks end enne palga tõstmist jõudma end töös näidata, kuna sellist katseaega ei ole võimalik lapsehoolduspuhkuselt naasnud ametniku suhtes rakendada ning vastav tingimus oleks diskrimineeriv. Kahju hüvitamise nõude esitamise võimalus tuleneb SoVS § 13 lg-st 2, mistõttu RVastS otseselt kohaldamisele ei kuulu, vaid lähtuda tuleb SoVS sätetest ja neid täiendavatest VÕS sätetest. Apellant on piisavalt põhjendanud ja tõendanud, et vastustaja on teda diskrimineerinud seoses lapsehoolduspuhkuselt naasmisega. Seega on apellandil õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist (summas 1500 eurot). Isiklike õiguste rikkumise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist ei saa pidada erakorraliseks ja selle suurust ei ole võimalik tõendada (vt Riigikohtu 13.01.2010 otsus nr 3-2-1-152-09). Olukord, kus töösuhte säilimise eelduseks oli häiriva, halvustava ja alandava õhkkonna talumine, tekitas see apellandis hingelist valu ja ilmnesid ärevuse sümptomid. Tekkis tunne, et apellandiga ei arvestata ja eesmärk oli sundida teda töölt lahkuma. Apellandile osaks saanud kannatused ei ole küll mõõdetavad, kuid 1500 eurot on apellandi hinnangul temale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav ja proportsionaalne (vt direktiivi 2006/54/EÜ art 18). 7. Harku ja Murru Vangla vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole hinnanud ebaõigesti tõendeid, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaks tuua kaasa kohtuotsuse tühistamise. Halduskohus on asjakohased faktilised asjaolud tuvastanud piisava põhjalikkusega, kohtuotsus on põhjendatud ja kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Kuna apellatsioonkaebuses on sisuliselt korratud halduskohtule esitatud kaebuses väljendatud seisukohti, mida Harku ja Murru Vangla on esimese astme kohtule esitatud 25.05.2012 vastuses nr 2-1/1251-2 põhjalikult analüüsinud, jääb vastustaja oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada. 9
(15)3-12-424 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  2. Kuna kaebaja nõustus Tallinna Ringkonnakohtu 27.11.2013 istungil, et kaebuse aluseks (vt

§ 41lg 2: põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse) on see, et K.

K töötasu oli tema lapsehoolduspuhkuselt naasmise järgselt väiksem kui tema töötasu enne rasedus- ja sünnituspuhkusele ning sellele järgnenud lapsehoolduspuhkusele jäämist, siis ei peatu ringkonnakohus menetlusosaliste väidetel, mis puudutavad muid töötingimusi (sh seonduvalt avatud kontoris töötamise ja Murru Vangla arhiivi korrastamise ülesandega) ning poolte vahel kujunenud pingelist õhkkonda ja suhtlemisprobleeme (sh küsimust K. K aktsepteerimisest Harku ja Murru Vangla üldosakonna juhatajana).

  1. Diskrimineerimisvaidluse lahendamisel peab kohus tuvastama faktilise asjaolu, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine. Seega peab kohus esmalt kontrollima, kas tööandja rikkumist kinnitav asjaolu on tuvastatud ja alles seejärel kontrollima, kas tööandja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtteid või mitte (vt Riigikohtu 17.05.2010 otsus nr 3-3-1-13-10, p 16). Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral (nt Riigikohtu 12.12.2006 otsus nr 3-3-1-65-06, p 25). Kohtul tuleb õigusvastase ebavõrdse kohtlemise väite kontrollimiseks järelikult kõigepealt hinnata, kas konkreetsel juhtumil on toimunud sarnases olukorras olevate isikute erinev kohtlemine, ning kui see on tuvastatud, siis võtta seisukoht, kas selline ebavõrdne kohtlemine on vastuolus diskrimineerimiskeeluga (nt Riigikohtu 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 36; 13.12.2011 otsus nr 3-3-1-61-11, p-d 14, 19). Ehk teisisõnu, diskrimineerimise tuvastamine eeldab esmalt ebavõrdse kohtlemise (eristamise) tuvastamist, misjärel tuleb hinnata erineva kohtlemise õigustatust. See, kas tegemist on diskrimineerimisega või mitte, tehakse kindlaks sõltuvalt sellest, kas tööandjal on oma toimimisviisile diskrimineerimisalusest (nt isiku sugu) sõltumatu õiguspärane põhjendus või mitte (vt Riigikohtu 04.01.2012 otsus nr 3-2-1-135-11, p 11). Määratlemine, millisel üksikalusel diskrimineerimisega (nt sugu, rasedus ja sünnitamine, lapsevanemaks olemine, perekondlike kohustuste täitmine) on konkreetsel juhul tegemist, omab tähtsust alles siis, kui esmalt on tuvastatud ebavõrdne kohtlemine, mille õigustatust tuleb kohtul hindama asuda.
  2. Menetlusosalised ei vaidle asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude üle: 1) Harku Vangla direktori 21.01.2008 käskkirja nr 2-1/76 (tl 8; tl 48; tl 75) alusel oli 01.01.2008–15.08.2008 K. K igakuiseks töötasuks Harku Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitjana 20 000 krooni (1278,23 eurot), mis koosnes käskkirja järgi 14 920 krooni ulatuses astmepalgast ja selle suurendusest (100%) ning 5080 krooni ulatuses lisatasust lapsehoolduspuhkusel viibiva ametniku (K. Di) ülesannete täitmise eest; 2) Harku Vangla direktori 25.02.2008 käskkirjaga nr 2-1/88 (tl 61p; tl 88p; tl 98p; tl 147) lõpetati K. Di lapsehoolduspuhkus ja vabastati ta enda avalduse alusel teenistusest alates 26.02.2008; 3) Harku Vangla direktori 14.04.2008 käskkirjaga nr 2-1/113 (tl 62p; tl 89p; tl 99p; tl 140) nimetati E K üldosakonna personali peaspetsialisti ametikohale alates 14.04.2008; 4) Murru Vangla direktori 13.06.2008 käskkirjaga nr 448-p (tl 12; tl 50; tl 77) määrati Murru Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitja K. P igakuiseks töötasuks 21 875 10

(15)3-12-424 krooni (1398,07 eurot), mis koosnes käskkirja järgi 11 190 krooni ulatuses astmepalgast ja selle suurendusest (50%) ning 10 685 krooni ulatuses lisatasust kvalifikatsiooni eest; 5) K. K viibis 16.08.2008–28.02.2011 rasedus- ja sünnituspuhkusel ning sellele järgnenud lapsehoolduspuhkusel; 6) Murru Vangla direktori 07.05.2010 käskkirjaga nr 296-p (tl 13; tl 50p; tl 77p) viidi H. P üle K. P asendajaks ja määrati talle asendatavaga võrdne igakuine töötasu 21 875 krooni; 7) Harku ja Murru Vangla direktori 01.03.2011 käskkirja nr 44-p (tl 9; tl 48p; tl 75p; tl 118) alusel oli alates 01.03.2011 K. K igakuiseks töötasuks Harku ja Murru Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitjana 1001,82 eurot (sh palgamäär 958,68 eurot, lisatasu 5% teenistusaastate eest 43,14 eurot); 8) Harku ja Murru Vangla direktori 10.02.2011 käskkirja nr 28-p (tl 10-11; tl 49-49p; tl 76-76p) alusel on alates 01.01.2011 H. Pi igakuiseks töötasuks (palgamääraks) Harku ja Murru Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitjana 1398,07 eurot; 9) K. K viibib alates
  1. a oktoobrist lapsehoolduspuhkusel.
  2. Isikute (gruppide) ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks on kõigepealt vaja leida võrreldavate isikute (gruppide) lähim ühine soomõiste ja seejärel kirjeldada väidetavat ebavõrdset kohtlemist (nt Riigikohtu 16.09.2003 otsus nr 3-4-1-6-03, p 18). Nagu eelnevalt märgitud, tugineb apellant antud juhul enda vastustaja poolt diskrimineerimise väite osas asjaolule, et Harku ja Murru Vangla direktor määras K. Kle tema lapsehoolduspuhkuselt naasmise järel madalama ametipalga, kui talle oli määratud Harku Vangla direktori poolt enne apellandi rasedus- ja sünnituspuhkusele ning sellele järgnenud lapsehoolduspuhkusele jäämist. Seejuures on K. K olnud seisukohal, et juhul, kui tema teenistussuhe ei oleks olnud 01.01.2009 lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu peatunud, siis oleks talle Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määruse nr 2 alusel toimunud vanglas töötavate riigiametnike ametipalkade ülevaatamisel määratud sama suur ametipalk, nagu tal oli enne 16.08.2008 rasedus- ja sünnituspuhkusele ning sellele järgnenud lapsehoolduspuhkusele jäämist (s.o 20 000 krooni ehk 1278,23 eurot). Lisaks on apellant pidanud enda ebavõrdseks kohtlemiseks seda, et temale pärast lapsehoolduspuhkuselt naasmist määratud palgamäär oli oluliselt väiksem H. Pi kui ühendatud Harku ja Murru Vangla üldosakonna teise juhataja palgamäär. Ehkki apellant on varasemas menetluses osutanud lisaks enda ebavõrdsele kohtlemisele ka võrreldes teiste Harku Vangla riigiametnikest osakonnajuhatajatega, ei ole sellele apellatsiooniastmes enam eraldi tuginetud, vaid vastav viide on taandatav väitele, et ühegi teise Harku Vanglas töötanud riigiametniku (sh osakonnajuhatajate) ametipalk 01.01.2009 toimunud palgakorralduste tagajärjel ei vähenenud, v.a apellandi töötasu. Apellandi väiteid arvestades tuleb erineva kohtlemise tuvastamiseks käesoleval juhul moodustada seega kaks paari võrdlusgruppe (võrdlusisikuid). Esiteks tuleb hinnata, kas Harku Vanglas 01.01.2009 teenistuses olnud riigiametnike (sh osakonnajuhatajate) senised lisatasud arvestati uuele palgasüsteemile üle minnes nende ametipalga hulka, sõltumata lisatasu maksmise aluse tegelikust olemasolust või mitte. Esimeses ringis on võrreldavateks niisiis: 1) Harku Vanglas 01.01.2009 teenistuses olnud riigiametnikud; 2) Harku Vanglas töötavad riigiametnikud, kelle teenistussuhe oli 01.01.2009 peatunud (sh K. K). Teiseks tuleb võrrelda K. K kui varasema Harku Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitja ning H. Pi kui varasema Murru Vangla üldosakonna juhataja kohusetäitja palgatingimusi alates 15.01.2011 ühendatud Harku ja Murru Vangla üldosakonna juhatajatena. 11
(15)3-12-424
  1. Sisulist vaidlust pole olnud selles, et seoses vangistusseaduse § 1363 jõustumisega, mille järgi kohaldatakse vanglas töötavate riigiametnike töö tasustamisele alates 01.01.2009 vanglaametniku töö tasustamist reguleerivaid sätteid ehk Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määrust nr 2 „Vanglaametnike ja vanglas töötavate riigiametnike töötasustamine“ (alates 01.04.2013 on see asendatud sama pealkirja kandva justiitsministri 22.04.2013 määrusega nr 13), muutusid muu hulgas Harku Vanglas töötavate riigiametnike (sh üldosakonna juhataja) palgakorralduse alused. Varem lähtuti ka vanglas töötavate riigiametnike töötasustamisel tollal kehtinud ATS § 9 lg 3 ning riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse § 9 lg 3 alusel kehtestatud rakendusaktidest (nt viimati Vabariigi Valitsuse 20.12.2007 määrusest nr 259 „Riigiteenistujate töötasustamine
  2. aastal“). Peamine muudatus seisnes seetõttu eraldumises üldisest riigiteenistujate palgaastmestikuga seotud astmepalgamäärade ja nende diferentseerimise jäigast süsteemist ning selle asemel vanglas töötavate riigiametnike ametikohtade põhigruppidele palgamäärade alam- ja ülempiiride sätestamises. Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määruse nr 2 § 3 lg 1 reguleeris küll eraldi lisatasu maksmist täiendavate teenistusülesannete täitmise eest (seades muu hulgas tingimuseks, et teenistusülesanne, mille eest lisatasu makstakse, peab olema selgelt nimetatud), kuid samas ei sätestanud ka alates 01.01.2009 rakendatav regulatsioon mingeid erisusi seoses puuduva ametniku ülesannete täitmisega ning selles osas tuli jätkuvalt lähtuda kuni 31.03.2013 kehtinud ATS §-st
  3. ATS § 64 lg 1 kohaselt võis puuduva ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik ajutiselt äraoleva ametniku asendamiseks või vaba ametikoha täitmiseks edasilükkamatutel juhtudel, kui ametiasutuse normaalne töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja või kohusetäitja teenistusse võtmine ei ole võimalik või otstarbekas: 1) jagada puuduva ametniku ülesanded teiste ametnike vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest; 2) panna puuduva ametniku ülesanded teisele ametnikule, vabastades viimase tema ülesannete täitmisest; 3) panna puuduva ametniku ülesanded osaliselt teisele ametnikule, vabastamata teda oma ülesannete täitmisest. ATS § 64 lg-d 4 ja 6 nägid ette, et puuduvat ametnikku asendavatele ametnikele või ametnikule makstakse lisaks nende enda palgale lisatasu kuni puuduva ametniku ametipalga ulatuses proportsionaalselt neile pandud puuduva ametniku ülesannete hulgale. ATS §-st 64 nähtuvalt saab ametnikul olla subjektiivne õigus puuduva ametniku ametipalga arvelt lisatasu saamiseks vaid siis ja sellises ulatuses, kui ja millisel määral ta puuduva ametniku ülesandeid tegelikult täidab (vt ka Riigikohtu 17.11.2005 otsus nr 3-3-1-57-05, p 11; 14.04.2005 otsus nr 3-3-1-7-05, p 17). Nagu juba märgitud, ei sisaldanud Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määrus nr 2 mingeid erisätteid, mis piiranuks ATS § 64 lg-te 4 või 6 alusel lisatasu maksmise võimalust või mõjutanuks sellise lisatasu maksmise aluseid. Arvestades ka ATS § 64 lg-test 1 ja 3 tulenevat puuduva ametniku ülesannete n-ö laialijagamise võimaluse erandlikkust ja piiratust (nt ei saanud ametnikult nõuda puuduva ametniku ülesannete täitmist üle kahe kuu kalendriaastas, kui isik ei andnud selleks kirjalikku nõusolekut), on ilmne, et tegemist ei saanud olla lisatasuga, mis oleks palgakorralduse muudatustega iseseisvana ära kaotatud ja palgamääraga lõimitud. Et see nii ei olnud, kinnitab ka Harku Vangla direktori 17.02.2009 käskkirja nr 2-1/14 lisa 1 (tl 18-19; tl 53-53p; tl 8080p), mis kajastab vanglas töötavate riigiametnike töötasusid
  4. aastal ning millest nähtub üheselt, et lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest ei ole vähemasti puuduvate ametnike asendamise korral ühegi ametniku palgamäära sisse arvestatud (vt tabelis toodud andmeid H A, Je A ja E K osas). 12
(15)3-12-424
  1. K. Kle maksti 01.01.2008–15.08.2008 Harku Vangla direktori 21.01.2008 käskkirja alusel muu hulgas igakuiselt lisatasu 5080 krooni lapsehoolduspuhkusel viibiva üldosakonna personali peaspetsialisti K. Di ülesannete täitmise eest. Harku Vangla direktori 25.02.2008 käskkirjaga vabastati K. D teenistusest alates 26.02.
  2. Harku Vangla direktori 14.04.2008 käskkirjaga nimetati E. K üldosakonna personali peaspetsialisti ametikohale alates 14.04.
  3. Justiitsministri 23.11.2004 määruse nr 71 „Harku Vangla teenistujate koosseis“ (01.06.2007–09.10.2008 kehtinud redaktsioonis) § 1 kohaselt oli Harku Vangla üldosakonnas kokku 4 ametikohta: juhataja, personali peaspetsialist, jurist ja referent. Sellest tulenevalt on ilmne, et pärast E. K ametisse nimetamist puudus K. Kle personali peaspetsialisti ülesannete täitmise eest lisatasu maksmiseks alus. Apellandil ei saanud ka pärast tema lapsehoolduspuhkuselt naasmist olla subjektiivset õigust lisatasule, mille maksmise jätkamine pärast 14.04.2008 ei olnud sisuliselt põhjendatud. Seejuures pidi K. K kui üldosakonna juhataja kohusetäitja olema ilmselgelt teadlik, et temale sama osakonna personali peaspetsialisti ülesannete täitmise eest lisatasu maksmise alus oli vastava ametikoha täitmisest tulenevalt ära langenud. Samuti ei ole apellant kordagi väitnud, et ta oleks ka pärast 01.03.2011 teenistusse tagasitulekut pidanud tegelikkuses personalispetsialisti ülesandeid täitma. Halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et võrdsuspõhiõigusele toetudes ei saa nõuda võrdsust ebaõiguses. Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes (vt Riigikohtu 27.11.2006 otsus nt 3-3-1-59-06, p 12). Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ka ebaõige halduspraktika jätkamist ega laiendamist (vt Riigikohtu 06.05.2004 otsus nr 3-3-1-19-04, p 18; 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 13; 29.05.2006 otsus nr 3-3-1-23-06, p 12; 27.11.2006 otsus nr 3-3-1-59-06, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul saaks apellandi tema lapsehoolduspuhkusel viibimise (s.o teenistussuhte peatumise) tõttu ebavõrdne kohtlemine üldse kõne alla tulla vaid juhul, kui leiaks tuvastamist, et mõne teise sarnases olukorras olnud (s.o puuduva ametniku ülesannete täitmise eest lisatasu saanud) isiku puhul jäeti tema kogupalk 01.01.2009 toimunud ümberkorralduste käigus muutmata ja vastav lisatasu arvati tema palgamäära hulka, vaatamata sellele, et puuduoleva ametniku ametikoht oli täidetud ja seda ei olnud ära kaotatud (s.o kui leiaks tuvastamist, et Harku Vanglas oligi varem tavapärane, et lisatasude maksmise alus märgiti üksnes formaalselt). Ükski käesolevas asjas nimetamist leidnud võrdlusisik nendele tingimustele ei vasta. Harku ja Murru Vangla on vastuses kaebusele (tl 130-131) ammendavalt selgitanud, et ühelegi neist ei olnud pandud teise ametniku ülesandeid tervikuna, millest nad oleksid pärast uue ametniku teenistusse võtmist vabanenud, kuid säilitanud puuduva ametniku asendamiseks makstava lisatasu. Vastustaja väiteid kinnitavad ka C. Ple (tl 63p; tl 90p: tl 100p; tl 136-137) ja A. B ile (tl 63; tl 90; tl 100; tl 135; tl 157157p) lisatasude maksmist kajastavad Harku Vangla direktori 21.01.2008 käskkirjad (sealjuures maksti nii C. Ple kui ka A. B ile lisatasu mitte puuduva ametniku asendamise, vaid konkreetse ametikohaga seostamata täiendavate tööülesannete täitmise eest) ning E. K ametisse nimetamist ja temale töötasu maksmist kajastav Harku Vangla direktori 14.04.2008 käskkiri, mille järgi pandi temale puuduva raamatupidaja ülesannete täitmine üksnes osaliselt (tl 62p; tl 89p; tl 99p; tl 140). H. A ja E. K osas nähtub raamatupidaja ülesannete jagamine ja selle eest neile lisatasu maksmine ning E. K puhul ka vastava lisatasu maksmise lõpetamine alates 17.02.2009 samuti Harku Vangla direktori 17.02.2009 käskkirja lisast 1 (tl 18-19; tl 5353p; tl 80-80p). Seega ei ole K. K jäänud lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu ilma paranenud palgatingimustest. 13
(15)3-12-424
  1. Harku Vangla ja Murru Vangla üldosakonnad liideti 01.04.2010 ning Harku Vangla ja Murru Vangla liideti 15.01.2011 üheks Harku ja Murru Vanglaks (vt justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja Murru Vangla põhimääruse kehtestamine“ § 19). Vabariigi Valitsuse 13.01.2011 määrusega nr 7 täiendati Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määrust nr 2 uue §-ga 32, milles nähti ette, et Murru Vanglas teenistuses olevatele isikutele, kes jätkavad teenistust alates 15.01.2011 Harku ja Murru Vanglas, kohaldatakse seni kehtinud palgamäärasid. Vastava määruse eelnõu seletuskirjas (vt http://eelnoud.valitsus.ee/ – eelnõu toimik nr 10-0935) ei ole sätte vajalikkust küll eraldi põhjendatud, kuid ratsionaalselt saab see seonduda vaid vastustaja poolt selgitatud olukorraga, kus senine palgatase Murru Vanglas oli Harku Vangla omast kõrgem ja lähtutud on põhimõttest, et isiku palk ei tohiks vanglate ühendamise tõttu väheneda. Murru Vangla direktori 13.06.2008 käskkirjaga määrati üldosakonna juhataja kohusetäitja K. P ametipalgaks 21 875 krooni kuus. Murru Vangla direktori 07.05.2010 käskkirjaga viidi H. P alates 11.05.2010 üle K. P asendajaks ning määrati tema palgamääraks 21 875 krooni kuus. Seejuures nägi ka ATS § 64 lg 5 ette, et kui ametnik määratakse puuduva ametniku asendajaks, vabastades ta selleks oma ülesannete täitmisest (ATS § 64 lg 1 p 2), siis makstakse talle puuduva ametniku ametipalka, kui see on tema ametipalgast suurem. Harku ja Murru Vangla direktori 10.02.2011 käskkirjaga määrati alates 01.01.2011 H. Pi palgamääraks 1398,07 eurot (21 875 krooni). Harku Vangla direktori 21.01.2008 käskkirjast tulenevalt oli K. K palgamääraks (astmepalk + diferentseering) 14 920 krooni (953,56 eurot). Harku ja Murru Vangla direktori 01.03.2011 käskkirjaga määrati K. K palgamääraks 958,68 eurot (15 000 krooni). Kõnealusel ajal nägi Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 määruse nr 2 lisa 2 „Vanglas töötavate riigiametnike palgamäärad eurodes“ kõrgemate ametnike palgamäära piiridena ette 862,81–1917,41 eurot (s.o 13 500 – 30 000 krooni). Sellest tulenevalt ei olnud K. Kle 01.03.2011 määratud palgamäär väiksem temale rasedus- ja sünnituspuhkusele ning sellele järgnenud lapsehoolduspuhkusele jäämisele eelnevalt makstud palgamäärast, samuti mahtus palgamäär õigusaktides etteantud piiridesse. Kuna asjas on esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et K. K ja H. Pi palgamäärade erinevused tulenesid ainuüksi asjaolust, et Murru Vanglas oli varem Harku Vanglast kõrgem palgatase (mida ei saanud vanglate ühendamise järgselt ka alandada), mitte aga apellandi lapsehoolduspuhkuse ajal asetleidnud palgatõusust vms, siis puudub igasugune alus seostada palgamäärade erinevust K. K lapsehoolduspuhkusel viibimisega.
  2. Kuna ringkonnakohus ei ole tuvastanud K. K erinevat kohtlemist võrreldes mõne temaga sarnases olukorras olnud isiku või grupiga, siis ei saanud Harku ja Murru Vangla direktori 01.03.2011 käskkirja andmisel olla tegemist diskrimineerimisega. Samuti ei ole K. Kle makstud ettenähtust vähem töötasu. Sellest tulenevalt on apellandi kahju hüvitamise taotlus põhjendamatu nii saamata jäänud tulu kui ka mittevaralise kahju osas.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 200p 1 alusel jääb K.

K apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.01.2013 otsus muutmata. 18.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et K.

K on käesolevas haldusasjas kandnud menetluskulusid kokku 135,97 eurot (halduskohtule kaebuse esitamisel nõutav riigilõiv 90,97 eurot – tl 33; ettenähtud riigilõiv apellatsioonkaebuselt 45 eurot). Muude menetluskulude kandmise kohta esimese ega teise astme kohtus dokumente esitatud ei ole. Kuivõrd K. K apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning ringkonnakohus jätab muutmata 14

(15)3-12-424 halduskohtu otsuse, millega jäeti K. K kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad menetluskulud

§ 108lg 1 alusel apellandi enda kanda.

Ringkonnakohus selgitas apellandile 04.03.2013 määruses (p 4), et seaduses sätestatust enam tasutud osas on K. Kl võimalik riigilõiv

§ 104

lg 5 p 1, riigilõivuseaduse § 12 ja § 15 lg 1 p 1 alusel ning rahandusministri 21.09.2010 määruse nr 47 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ §-des 10 ja 11 sätestatud korras tagasi taotleda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Sarnased selgitused sisalduvad ka Tallinna Halduskohtu 13.04.2012 määruses (p 5). Taotlus tuleb esitada kaebuselt 1,53 euro võrra enam tasutud lõivu puhul hiljemalt 31.12.2014 ning apellatsioonkaebuselt 38 euro võrra enam tasutud lõivu puhul hiljemalt 31.12.2015.

§ 104

lg-st 8 tulenevalt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli (vt ka Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-99-10). Harku ja Murru Vangla esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.