← Eesti

2-11-25704/13

Obsah (12)§ 113§ 8§ 367§ 42§ 78§ 195§ 142§ 145§ 116§ 361§ 363§ 101

2-11-25704 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Maire Lukk Otsuse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2012 kell 14.00, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviila

§ 113lg 1 sätestatud korras.

  1. Hüvitatava summa kindlakstegemiseks tuleb esitada avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv. Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses. Menetlusabi taotluse esitamine ei pikenda eelmärgitud menetlustoimingute tegemiseks ettenähtud tähtaegu. Asjaolud
  2. 19.03.2008 sõlmisid hageja ja kostja I kasutusrendilepingu nr xxx, mille kohaselt hageja andis kostja I kasutusse sõiduauto Toyota Land Cruiser 120 D4D, reg. märgiga xxx (tl 6), mille eest kostja I kohustus tasuma tasu maksegraafiku alusel kuni 15.04.2013 (tl 12, 14-17). Lepingule kohaldati kasutusrendilepingu üldtingimusi (tl 7-11)
  3. 19.03.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr xxx, mille kohaselt võttis kostja II täies ulatuses vastutuse kasutusrendilepingust nr xxx tulenevate kohustuste täitmise eest sealhulgas liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest maksimumsummas on 757 900 krooni (tl 13). Hageja nõue ja põhjendused
  4. Kohtule esitatud hagiavalduse, 21.09.2011 täpsustuse (tl 63-70) ja 02.11.2012 täpsustuse (tl 149-154) kohaselt palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 6949,12 eurot, intressi 302,53 eurot, viivised 654,75 eurot, viivise 0,019% päevas alates kohtuotsuse tegemisest põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt. Hageja tugineb oma nõudes

§ 8

lg 1, § 76 lg 1, § 82 lg 1, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 113 lg 1, § 142, § 145 lg 1 ja 2, § 361, § 397 lg

  2. Kostja I kohustus tasuma ka vara kindlustamiseks sõlmitud liiklus- ja kaskokindlustusmaksed. Kostja I ei tasunud rendimaksed maksegraafikus kokkulepitud tähtajal ning hageja esitas kostjale I 01.09.2009 vara tagastamise nõude (tl 19, 71). Leping on pooltevahel lõpetatud 01.09.
  3. Kuna kostja I ei täitnud lepinguga võetud kohustusi oli hageja sunnitud peale lepingu lõpetamist tegema vara realiseerimiseks kulutusi, mille kohta hageja esitas kostjatele 24.05.2010 rahalise kohustuse tasumise nõude (tl 18, 24): tasumata kindlustus 1315,40 eurot, tasumata kuumaksed 1993,57 eurot, põhinõue 2482,36 eurot, muud kulud 1605,79 eurot (tl 2023), intress 12,66 eurot ja viivis 215,22 eurot. Kostjad võlgnevust tasunud ei ole.
  4. Tulenevalt kostja II vastusest märgib hageja, et vastavalt lepingu üldtingimuste punktist 16.1 on hageja edastanud liisingulepingu ülesütlemise ja vara tagastamise nõude teate lepingus sätestatud juriidilisele aadressile. Üldtingimuste punkti 10.1.3 kohaselt ei olnud hageja kohustatud lepingu kehtivuse ajal käendajat võlgnevusest teavitama ning hagejal oli õigus etteteatamiseta leping lõpetada. Peale vara realiseerimist teavitas hageja käendajat st. kostjat II kui ka kostjat I. Kostja II oli kostja I juhatuse liige kuni 14.01.
  5. Üldtingimuste punkti 10.6 2 2-11-25704 kohaselt lepingu ülesütlemise korral vastutab kostja I hageja ees kogu lepingust tuleneva nõude ulatuses, eelkõige tasumata kuumaksed, vara seotusmaksumuse tasumata osa, mis ei ole kaetud juba rendimaksetega, kindlustusmaksete graafiku tasumata osa aga ka võimalikud vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavad kulutused ja muud kulud, mida vastavalt lepingule peaks hüvitama kostja I. Lepingu ülesütlemise korral realiseerib hageja vara ning rahuldab saadud raha arvel oma nõude kostaja I vastu. Juhul kui saadud rahast ei piisa hageja kogu nõude rahuldamiseks, tasub kostja I puudujääva osa 10 päeva jooksul hageja poolt vastava nõude esitamisest arvates. Hageja realiseeris vara 06.04.2010 ning esitas seejärel kostjatele teated.
  6. Muude kulude nõue tuleneb üldtingimuste punktidest 4.6, 5.6., 9.1, 10.
  7. Hageja esitas kostjale 01.09.2009 vara tagastamise nõude (tl 19, 71), milles hageja palus vara tagastada viivitamatult teates nimetatud müügiplatsile. Hageja hoiatas ka kostjat I, et vara mittetagastamise korral on hagejal õigus kasutada vara tagasisaamiseks inkassofirma teenuseid, millised kulud tuleb tasuda kostjal I. Kostja I vara ei tagastanud, mistõttu kasutas hageja vara tagastusteenust. Vara saadi kätte Voronezist Venemaalt alles detsembris 2009 ning vara Eestisse transportimisega kandis hageja kulu 1214,32 eurot käibemaksuta (OÜ xxx arve 20091207 (tl 72-73)). Vara asukohast teavitas hagejat kostja II 08.01.2009 e-kirjaga ning teavitas, et on transpordis ja hinnas kokku leppinud OÜ-ga xxx ning, kuna kostjal puudusid vahendid transpordi teenuse tasumiseks, nõustus selle eest tasuma hageja. 31.10.2012 e-kirjas on hageja töötaja xxx selgitanud kuidas menetlus kulges (tl 169-172). Seega kostja ise nõustus nimetatud transpordihinnaga. Hageja on krediidiasutus, kes ei tegele igapäevases majandustegevuses sõidukite hoiustamisega, remontimisega ning müügiga, vaid kasutab selleks spetsialiste. 18.12.2009 andis hageja liisingueseme üle XxxAS-ile (tl 174), üleandmisel tuvastati sõidukil mootoririke, mootor osaliselt lahti võetud, akud kõlbmatud, värvikahjustused. Liisinguese anti hageja lepingulisele esindajale OÜ Xxx üle 26.02.2010 (tl 74). Kostja I oli kohustatud vara tagastama samas seisundis ja komplektsuses, milles kostja I selle sai. Vara pukseeriti xxx autokeskusesse ning varale teostati remonttöid, mille eest tasus hageja AS-ile Xxxarve 1023971 summas 319,47 eurot käibemaksuta (tl 75). Peale remonttööde teostamist asus OÜ Xxx valmistama liisingueset ette müügiks ning realiseeris selle 06.04.
  8. OÜ Xxx esitas hagejale arve 1004041 summas 1056,14 eurot käibemaksuta (tl 76). OÜ Xxx on selgitanud, et miks vara esialgseks ostjaks on OÜ Xxx ning tegelikult on OÜ Xxx vahendanud sõiduki müüki Soome (tl 175-176). Hageja on kandnud muid kulusid summas 2270,46 eurot.
  9. OÜ Xxx poolt sõiduki defekteerimise käigus koostati 17.03.2010 varale sõiduki müüki suunamise akt nr MS100317-2 ja vara soovituslikuks müügihinnaks määrati 379 000 krooni (tl 85). 23.03.2010 teatas hageja kostjale I, et on alustatud sõiduki müüki alghinnaga 379 000 krooni (tl 86). Vara maksumuse saldo, so vara maksumuse tasumata osa lepingu lõpetamise hetkel 01.09.2009 oli 364 302,97 krooni. Vara realiseeriti hinnaga 315 833,33 krooni käibemaksuta 06.04.2010 (tl 87). Seega vara soetusmaksumuse osa on 48 469,64 krooni (364 302,97 – 315 833,33) ehk 3097,77 eurot. Kasutusrendilepingu põhitingimuste kohaselt on vara maksumus koos käibemaksuga 41 095,19 eurot ja rendiperiood 60 kuud ja vara jääkväärtus rendiperioodi lõpuks 8706,61 eurot. Lepingu maksete tasumise graafikus on välja toodud vara maksumus käibemaksuta 34 826,43 eurot ja vara maksumus käibemaksuga 41 095,19 eurot. Lepingu maksete tasumise graafikus on välja toodud eraldi veergudena ka vara väljaostumakse kokku rendiperioodi lõppemisel 26 119,82 eurot. Nimetatud summale lisades vara jääkväärtuse rendiperioodi lõpuks 8706,61 eurot (milline on ka lepingu maksete tasumise graafiku veerus vara maksumuse saldo 25.03.
  10. seisuga 9079,69 eurot miinus vara väljaostumakse 25.03.2013 373,08 eurot), saame summaks kokku 34 826,43 eurot, mis ongi kokku vara maksumus ilma käibemaksuta. Nimetatud vara väljaostumakse kokku 26 119,82 eurot on jagatud rendiperioodi pikkusega, mille tulemuseks saame graafikus vara väljaostumakse veerus tasumisele kuuluva igakuise rendimakse summa, millele lisandub käibemaks ja intress. 3 2-11-25704
  11. Kostjal I jäid hagejale tasumata kostjale I esitatud arved 25.07.2009, 25.08.2009, 25.09.2009, 25.10.2009 arved kokku summas 1470,18 eurot, intress 523,39 eurot (tl 77-84), kuna leping lõpetati 01.09.2009, siis vähendab hageja tasumata kuumaksete nõuet 25.10.2009 arve osas ja märgib, et kostjal I on tasumata kuumaksed summas 731,68 eurot ja intress 265,11 eurot (tl 150).
  12. Kindlustusnõue tuleneb üldtingimuste punktidest 8.1, 8.3, 8.4, 8.9, 8.10, 8.4.
  13. Liisinguesemele olid sõlmitud BTA liikluskindlustuse poliis nr XXX perioodiks 20.03.2009 – 19.03.2010 maksumusega 184,54 eurot (tl 163-164) ja Seesam kaskokindlustuse poliis nr XXXperioodiks 24.03.2009-23.03.2010 (tl 165-168). Lepingu ülesütlemise seisuga on tasumata vastavalt rendimaksete arvetele liikluskindlustus summas 30,35 eurot, intress 1,76 eurot ja kasko 248,97 eurot ja intress 14,46 eurot. Vara tagastamise hetke seisuga on tasumata 569,89 eurot ja intress 21,10 eurot. Kokku 849,21 eurot, intress 37,42 eurot (tl 151-152).
  14. Hageja on arvestanud viivist lepingu ülesütlemise seisuga 175,47 eurot ja lepingu ülesütlemisest 479,28 eurot.
  15. Kokku hageja nõue: muu kulu 2270,46 eurot, tasumata kuumaksed 731,68 eurot, tasumata kindlustus 849,21 eurot, vara soetusmaksumuse osa 3097,77 eurot, intress 302,53 eurot ja viivis 654,75 eurot. Kostja I vastuväited
  16. Kostja I ei ole kohtule kirjalikke vastuväiteid esitanud. Kostja II vastuväited
  17. Kostja II ei tunnista hagi ja palub jätta hagi rahuldamata.
  18. Kostja II leiab, et tõendamata on liisinglepingu ülesütlemine ja vara tagastamise nõude esitamine. Ainuüksi vastava teatise olemasolu ei too TsÜS § 69 lg 1 järgi kaasa lepingu lõppemist. Ülesütlemisteate ja vara tagastamise nõude postitamist hageja tõendanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt on hageja väide liisinglepingu lõppemisest 01.09.2009 paljasõnaline.
  19. Hagiavalduses on tuginedes kostjale I esitatud 24.05.2010 kirjale loetletud järgmised lepingust tulenevad ja lepingu lõpetamise seisuga täitmata rahalised kohustused: tasumata kindlustus 1315,40; tasumata kuumaksed 1993,57; põhinõue 2482,36; muud kulud 1605,79; intress 12,66; viivis 215,
  20. Kostjale I adresseeritud kirjast SL/LA4-1/24.05.2010 ei tulene hageja väidetud nõuet, sh hageja poolt lahtikirjutatud summasid. Viidatud kirjas on üldsõnaliselt märgitud, et 10 päeva jooksul tuleb tasuda 119 305,27 krooni ehk 7625 eurot. Kostjal II esitatud 24.05.2010 kirjas on kostjale II esitatud nõue tasuda vara realiseerimise hinna ja lepingust tuleneva nõude vahe 119 305,27 krooni. Kirjas ei ole sõnagagi mainitud kasutusrendilepingu mittenõuetekohast täitmist ega tehtud ettepanekut käendatava kohustuse täitmiseks. Hageja ei ole kostjat II teavitanud käendusega tagatud kohustuse mittekohasest täitmisest liisinglepingu kehtivuse ajal ega peale selle lõppemist. Hageja ei ole ka tõendanud 24.05.2010 tahteavalduse edastamist kostjale II. Ainuüksi kirja koostamine ei too TsÜS § 69 lg 1 järgi kaasa kohustuse olemasolu. Kostja II leiab, et isegi kui hüpoteetiliselt oleks tõendatud temale 24.05.2010 kirja saatmine, siis ei ole millegagi tõendatud selles kirjas märgitud nõudesumma kujunemine.
  21. Kostja II on seisukohal, et hagiavalduses esitatud nõude arvestus on ebaselge ja kontrollimatu. Hagiavaldusele lisatud dokumentidest ei selgu, mille eest on nõue esitatud ega ka see, kas nõutavad kulud olid tegelikkuses põhjustatud liisinglepingu ülesütlemisest ning kas neid kulusid peab kandma liisingandja ja seega ka käendaja. Hagiavalduses on märkimata, mis vääringus on tasumata kuumaksed summas 1993,57 ja kindlustusmaksed summas 1315,49, samuti on esitamata tõendid. Hagiavalduses on märgitud, et põhinõue, s.o vara soetamismaksumuse tasumata osa peale vara realiseerimist, on summas 2482,
  22. Hageja ei ole 4 2-11-25704 tõendanud millal hageja liisinglepingu eseme valduse tagasi sai ning, milline oli tagastamise hetkel vara väärtus. Hageja ei ole esitanud ka arvestust milline oli liisingulepingu objektiks olnud sõiduki liisingulepingujärgne jääkmaksumus, millest lähtuvalt on müügikahju arvestatud. Sampo Pank 06.04.2010 arvest nr 20100409045 nähtub, et liisinglepingu ese müüdi hageja lepingupartnerile Xxx OÜ-le hinnaga 379 000 krooni (sh käibemaks 63 166,67 krooni). Puudub igasugune info mis põhjustel ja tingimusel müüdi vara eelmärgitud hinnaga hageja lepingupartnerile. Kostja II leiab, et kuna lepingu eseme on soetanud hageja lepingupartner, siis on ilmne, et eelnimetatud müügihind ei ole (turul) vabalt kujunenud hind. Müügitehing on toimunud seotud isikute vahel. Puudub alus lähtuda sõiduki turuhinna leidmisel hageja ja Xxx OÜ vahelisest müügihinnast. Tegemist on hageja ja tema lepingupartner Xxx OÜ vahel kokku lepitud summaga. Millistel asjaoludel aga hageja poolt nimetatud summa kujunes ning millised tõendid neid asjaolusid tõendavad, seda tõendatud ei ole. Kostja II toob ka välja, et kostjaid ei kaasatud sõiduki müügiprotsessi ega antud mingitki võimalust müügiprotsessis osaleda.
  23. Tulenevalt hageja seisukohtadest märgib kostja II, et hagi on esitatud liisingulepingust tuleneva võla saamiseks. Liisinguleping ei loo liiklus- ega kaskokindlustuse õigussuhet ning ei ole aluseks kindlustusmaksete nõudele, mistõttu on kindlustusnõue alusetu.
  24. Põhinõudeks on nn müügikahju, s.t sõiduki jääkväärtuse ja sõiduki realiseerimisest saadud rahasumma vahe. Ainus tõend, mis müügikahjuga seondub, on hageja 24.05.2010 nõudekiri, kuid nõudekirjast ei saa tuleneda kostja II kohustust hüvitada müügikahju (TsÜS § 5). Lisaks on kostja II seisukohal, et kuivõrd tüüptingimuste p 10.6 ei võimaldanud

§ 367

lg 1 järgse nõude kujundamisel arvestada sõiduki turuväärtust, on tüüptingimuste p 10.6 tühine

§ 42

lg 1 järgi ning hagejal puudub võimalus oma nõuet liisingulepingu alusel maksma panna. Müügikahju nõude aluseks olevad asjaolud ei seondu sõiduki lepingujärgse jääkväärtuse ning turuhinna vahega, vaid jääkväärtuse ning võõrandamisest saadud rahasumma vahega. Lisaks on kostja II seisukohal, et liisinguese on müüdud alla turuhinna. Põhinõude esitamisel on hageja tuginenud OÜ Xxx ja hageja vahel kokku lepitud hinnale, ühestki tõendist ei nähtu, et turuhind oli selline. Asjaolu, et sõiduki turuhind võis olla suurem kui 379000 krooni (sisaldas k/m), viitab XxxAS arvamus (tl 191). Arvamuses on aluseks võetud sõiduki tehnilised omadused, s.h lisavarustuse tase ning jõutud järeldusele, et taoliste sõidukite turuväärtus 2010 võis olla kuni 27 661 eurot koos k/m (ilma k/m seega 22 128,80 eurot, s.o 346 240,48 krooni). Konkreetse sõiduki võimalikuks turuväärtuseks hindas XxxAS suurusjärguna 27 000 eurot koos k/m, s.o k/m-ta 21 600 eurot (337 966,56 krooni), mis on selgelt suurem hageja ja OÜ Xxx vahelise kokkuleppe hinnast. Kuivõrd XxxAS nimetas sõiduki võimaliku hinna just suurusjärguna, ei saa välistada, et konkreetse sõiduki turuhind võis olla ka üle 21 600 euro, näiteks 22 128,80 eurot, mis oli XxxAS hinnangul turuhinna ülemine piir. 19. Kostja II hinnangul tuleb tagastusteenuse nõue jätta rahuldamata. Liisingulepingu p 10.3 sätestab, et lepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja vara ja varaga seotud dokumentatsiooni liisinguandjale koheselt tagastama liisinguandja poolt näidatud ajal ja kohas. Lepingu ülesütlemise teatises oli hageja poolt küll üleandmise koht nimetatud, kuid puudus üleandmise aeg. Märgitud oli üksnes viivitamatu üleandmise nõue. Kostja II mõistab tüüptingimust siiski selliselt, et p 10.3 järgi tuli hagejal nimetada konkreetne üleandmise kuupäev. Asjaolule, et tüüptingimuste p 10.3 järgi tuli ülesütlemise teatises märkida konkreetne kuupäev, viitab ka tüüptingimuste p 10.4, kus tagastamiskohustuse täitmatajätmise korral tekib hagejal leppetrahvi saamise õigus iga viivitatud päeva eest. Kostja II arvates ei ole võimalik realiseerida p 10.4 järgset leppetrahvi nõudeõigust, kui kohustuse täitmise tähtpäev ei ole konkreetne kuupäev (või vähemalt kuupäevaliselt väljaarvutatav), vaid umbmäärane viivitamatu tagastamine. Sarnases asjas on Tallinna Ringkonnakohus keeldunud vara tagastusteenuse kulude väljamõistmisest (08.04.2011 otsus tsiviilasjas nr 2-09-36960, p 22), kuivõrd hageja nõue põhineb sisuliselt hageja enda kohustuste täitmata jätmisel. Kostja II hinnangul puudub mõistlik põhjus asuda käesolevas asjas teistsugusele seisukohale. Lisaks puudub tõend, et OÜ N-L-B 5 2-11-25704 üldse väidetavat tagastusteenust osutas ning, kui osutas, siis on selgusetu, mida OÜ XXXkonkreetselt 19 000 krooni suuruse tasu eest konkreetselt tegi. Rahuldamata tuleb jätta ka remonttööde nõue. AS Xxxarvelt nähtub, et remontteenus seondus sõiduki akude vahetusega. Arvel on märgitud 2 aku hind, samas on kostjale II teadaolevalt sõidukil ainult 1 aku. Isegi kui konkreetsel sõidukil oli 2 akut, jääb ometi selgusetuks, kuidas oli akude vahetus tingitud just tüüptingimuste p 4.6 rikkumisest. Liisingulepingu esilehe kohaselt oli sõiduki väljalaskeaasta 2006 ning seega olid akud vahetamise hetkeks juba 4 aastat vanad. Autolehe väljavõttest (tl 137-138) nähtub, et aku normaalne eluiga 3-5 aastat. Seega on alust väita, et 2010 oli sõiduki aku eluiga möödas ning aku oleks tulnud asendada uuega. Seega puudub kostja I teo ja saabunud tagajärje vahel põhjuslik seos. Samuti ei ole võimalik aku eluea möödumist samastada tüüptingimuste p 4.6 rikkumisega. Samuti tuleb rahuldamata jätta müügiga seotud kulunõuded. OÜ Xxx arve järgi seisnevad tehtud kulutused järgnevas: 1) vahendustasu – vahendustasu kui müügikulu suuruse põhjendatust tuleb kohtumenetluses hinnata (Riigikohus, tsiviilasi nr 3-2-1-112-06 p 9), mida ei ole võimalik teha, kuivõrd puudub informatsioon, mida OÜ Xxx konkreetselt tegi sõiduki võõrandamiseks ning millised olid sõiduki müügiprotsessiga seotud otsesed kulud. Samuti on hageja 06.04.2010 arve kohaselt müünud sõiduki OÜ-le Xxx, millele järgnes OÜ Xxx 10.04.2010 arve hagejale vahendustasu eest. Seega on OÜ Xxx vahendanud sõiduki müüki iseendale ning nõudnud müügi korraldamise ja ilmselt ka sõidukile ostja, s.t iseenda leidmise eest vahendustasu. Seega ei pea kostja II põhjendatuks OÜ Xxx nõuet müügivahendustasu saamiseks, kuivõrd müügivahendust sisuliselt ei osutatud. Ka juhul, kui hageja püüab siduda vahendustasu nõuet selle tehinguga, mille alusel OÜ Xxx võõrandas sõiduki kolmandale isikule, on vahendustasu nõue alusetu. Tehing, millega OÜ Xxx sõiduki hiljem edasi võõrandas, ei puutu asjasse. Kui lähtuda tüüptingimuste punktist 10.3, on asjakohane üksnes tehing, millega hageja sõiduki võõrandas. Kostja II leiab, et OÜ Xxx selgitusi müügi vahenduse osas ei ole tõendiks. 2) transport – arvelt nähtuvalt on sõidukit transporditud 3 korda. Jääb mõistetamatuks, millisel marsruudil sõidukit transporditi, mis otstarbel ning miks oli sõidukit vaja just 3 korda transportida. Samuti tuleb välja selgitada, milles transport konkreetselt seisnes, sest samal arvel on märgitud ka puksiirteenus, mis samuti seondub sõiduki vedamisega punktist A punkti B, s.o transpordiga. 3) defekteerimise puhul ei ole võimalik aru saada, mida see teenus endast kujutab ning mis otstarbel sellist teenust osutati. 4) pesulateenuse puhul puudub tõendusmaterjal pesulateenuse vajalikkuse kohta. Kuivõrd OÜ Xxx väidetavalt transportis sõidukit kolmel korral ning lisaks veel pukseeris seda ühel korral, on reaalne, et sõiduki puhastamise vajadus tulenes OÜ-st Xxx. Tuleb osundada, et OÜ Xxx arvel on eraldi märgitud ka kütusekulu, mis annab aluse arvata, et sõiduki transporti ei teostatud treileril, vaid sellega sõideti. Võimalik on ka, et sõiduki puhastamise vajadus tulenes OÜ XXXpoolt teostatud sõiduki transportimisest. Kostja II ei pea õigeks, kui kostjatel nõutakse välja sõiduki puhastusteenuse kulu olukorras, kus puhastamise vajaduse on tekitanud teine isik. Õiguse üldise mõtte järgi vastutab iga isik oma teo tagajärgede eest. Ka puhastusteenuse hind on ebamõistlikult suur. Kostja II esitab tõendina auto käsipesula „Jazz Pesulad“ hinnakirja, millest nähtuvalt on maasturi käsitsi välipesu hinnaks 21 eurot, s.o 328,57 krooni (tl 139). OÜ Xxx nõuab 583,33 krooni. Lisaks ei ole teada, kas OÜ Xxx poolt väidetavalt teostatud pesu toimus käsitsi või oli tegemist tavalise survepesuga. Viimasel juhul oleks sama teenuse hind „Jazz Pesulates“ olnud 7 eurot, s.o 109,52 krooni. 5) kütus 15 l – kostja II hinnangul ei ole kütusekulu

§ 367alusel hüvitatav.

Lisaks leiab kostja II, et ei pea hüvitama kütust, mille tarvitab ära teine isik. 6) puksiirteenus – puksiirteenuse reaalne teostamine tõendamata. Ka puksiirteenuse hind on ebamõistlikult suur, kuivõrd Google Maps andmetel on vahemaa AS Xxxja OÜ Xxx vahel 6 km (tl 140-141) ning selle eest 600 krooni nõudmine on põhjendamatu. Puksiirabi teenuse hinnakirjast nähtuvalt oleks sama teenuse saanud kõigest 25 euro, s.o 391,16 krooni eest (tl 142). 7) tehniline ülevaatus – kostja II hinnangul ei kuulu tehnilise ülevaatuse nõue

§ 367alusel hüvitamisele.

Liiklusseaduse § 72 lg 1 ja § 73 koostoimest tulenevalt lasub sõiduki tehnilise seisukorra kontrolli kohustus sõiduki omanikul ja vastutaval kasutajal, kuid kostjad ei kvalifitseerunud peale liisingulepingu lõpetamist kummagi isikukategooria alla. Tehnilise ülevaatuse teostamine teenis ainult sõiduki ostja huve ning tehnilise ülevaatuse läbiviimise selle 6 2-11-25704 eest ei pea kostjad tasu maksma. Lisaks on tõendamata tehnilise ülevaatuse teostamine. 8) exporti vormistamine – pole aru saada, milles kõnealune teenus konkreetselt seisneb ning mis asjaoludel seda teha tuli. Ka teenuse faktiline osutamine on tõendamata. Lisaks leiab kostja II, et selle teenuse kulu ei ole

§ 367alusel hüvitatav.

Lisaks on kostja II seisukohal, et kuna sõiduk müüdi OÜ-le Xxx, siis puudub alus rahuldada OÜ Xxx 10.04.2010 arve järgset nõuet tervikuna, kuivõrd nimetatud arvel märgitud kulud on OÜ Xxx teinud iseenda autole. 20. Käenduslepingu punktis 5.1 sätestati, et hageja peab käendajat teavitama liisingulepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise alustamisest. Nimetatud säte ei olnud piiratud hageja kohustusega informeerida kostjat II ainult täitemenetluses või muus nn eriliigilises menetluses sissenõudmise alustamisega. Seega pidi hageja teavitama kostjat II ka siis, kui kostja I ei täida liisingulepingut ning hageja esitab täitmisnõude, s.o alustab võla sissenõudmist. Kostja II leiab, et käenduslepingu punkti 5.1 eesmärgiks oli anda käendajale võimalus vältida põhinõude täitmisega viivitamise korral kõrvalnõuete tekkimist ning enda vastutuse ulatuse suurenemist. Kostjale II on esimene nõue dateeritud 24.05.2010, mille sisu kohaselt on kostjalt II nõutud

§ 367järgse võla tasumist.

Varasemalt ei ole kostjale II ühtegi nõuet esitatud. Seega on hageja rikkudes käenduslepingu punkti 5.1 võtnud kostjalt II võimaluse välistada kõrvalnõuete tekkimist ning seega ei saa hageja kõrvalnõuet kostja II suhtes

§-st 101 lg 3 tulenevalt maksma panna. 21. Kostja II märgib, et hageja väited seoses vara tagastamisega on vastuolulised, kord märgib hageja, et hageja tellis tagastusteenuse ja kord, et kostja I. Käendaja vastutuse ulatuse ja tingimuse sätestab käendusleping, mitte see, kas ja milliseid summasid tasus hageja kolmanda isikuna

§ 78mõttes.

Kostja ei nõustu selles, et kui hageja tasus kostja I asemel töövõtjale rahasumma, siis sellega on automaatselt tekkinud tagasinõue kostja I vastu. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud, s.h ei ole hageja esitanud asjaolusid, millest võiks järeldada hageja nõude tekkimist kostja I vastu

§ 78lg 4 alusel.

Arusaamatu on hageja väide, et kostja II on nõustunud sellise teenusega ja selle teenuse hinnaga. Kui kostja juhatuse liikmena tõepoolest taolise teenuse tellis, s.o võttis OÜ XXX ees töövõtulepingule vastavad kohustused, siis järeldub sellest, et hoopis kostja I nõustus taolise teenuse ja selle teenuse hinnaga. Sellest aga ei järeldu, et ka kostja II ise, s.o füüsilise isikuna sidus end töövõtusuhtega. Juhatuse liikme tahteavaldused loetakse tema poolt esindatava äriühingu tahteavaldusteks (TsÜS § 31 lg 5) ning nendest ei teki õiguslikke tagajärgi juhatuse liikmele endale. Seega kostja töövõtusuhte osapooleks ei olnud. Väidetav tagastusteenus toimus 2009 lõpus – 2010 alguses. Nimetatud perioodist ei pärine ühtegi dokumenti, millest võiks välja lugeda kostja enda poolt tahteavalduse andmist isiklikult nõustuda tagastusteenusega või võtta nimetatuga ka mingeid isiklikke kohustusi või olla muul moel töövõtulepinguga isiklikult seotud. Lisaks ei nähtu kostja 08.12.2009 e-kirjast seda, et kostja I ja OÜ XXX vahelise töövõtulepinguga oleks kuidagi seotud ka hageja. Väited, et kostjal I puudus raha ja seetõttu oli hageja nõus töövõtjale tasuma, ei põhine ühelgi tõendil. Kostja vaidlustab hageja paljasõnalise väite, mille kohaselt oli hageja poolt OÜ-le XXX tehtud rahaülekande aluseks mingisugune kokkulepe hageja ja kostja või siis hageja ja kostja I vahel. Kui raha tasumises saavutasid kokkuleppe hageja ja OÜ Xxx, siis ei teki sellest kostjale kohustusi, kuivõrd ei eksisteeri lepingut kolmanda isiku kahjuks. Ka hageja väidetava töötaja e-kirjad kellelegi xxx ei saa tõendada hageja nõudeõigust kostja vastu. Nimetatud e-kirjade vahetus toimus oktoobris 2012, s.o kohtumenetluse ajal ega kajasta seetõttu 2009 lõpus poolte vahel esitatud tahteavaldusi ega nende sisu. Lisaks on üldse kaheldav, kas kellegi xxx poolt kohtumenetluse ajal koostatud e-kirjad on üldse tõendiks, kuivõrd tegelikult üritab Xxx sisustada minevikus koostatud dokumente ning väidetavalt tekkinud õigussuhted. Kostja II on seisukohal, et tagastusteenus on alusetu. 22. Esitamata on viivisearvestus, mistõttu jääb viivisenõue ebaselgeks. Kostja II leiab ka, et hageja viivisenõue lepingujärgses viivisemääras 0,019% päevas ei ole põhjendatud. Kestvuslepingus ülesütlemine vastavalt

§ 195lg-le 1 lõpetab poolte lepingust tulenevad kohustused edasiulatuvalt (ex nunc).

Järelikult ei ole võimalik peale lepingu ülesütlemist 7 2-11-25704 tugineda enam lepingujärgsele viiviseprotsendile. Hüpoteetiliselt saaks olla põhjendatud viivisnõue, mis on arvestatud

järgses viivisemääras. Lisaks on hageja jätnud põhjendamata ja tõendamata intressimaksed summas 12,66 eurot. Kohtu põhjendused

  1. Kohus lahendab asja kirjalikus menetluses peale kohtuistungi toimumist, kus kohus määras kohtulahendi avaldamise aja. Kohtuistung toimus 11.10.2012, kus osalesid hageja ja kostja II lepingulised esindajad. Kostja I kohtuistungile ei ilmunud ega teavitanud kohut mõjuvast põhjusest mitteilmumiseks. Kostjale I on kohtukutse kätte toimetatud avalikult väljaandes Ametlikud Teadaanded, teade avaldati 13.08.2012 (tl 126-127). Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja II esindajad, tutvunud kohtule esitatud kirjalike materjalidega ning hinnanud tõendeid kogumis, leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt alljärgnevatel põhjendustel.
  2. TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
  3. Võlaõigusseadus (edaspidi

) § 361 sätestab, et liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Puudub vaidlus, et 19.03.2008 sõlmisid hageja ja kostja I kasutusrendilepingu nr xxx, mille kohaselt hageja andis kostja I kasutusse sõiduauto Toyota Land Cruiser 120 D4D, reg. märgiga xxx (tl 6), mille eest kostja I kohustus tasuma tasu maksegraafiku alusel kuni 15.04.2013 (tl 12, 14-17). Lepingule kohaldati kasutusrendilepingu üldtingimusi (tl 7-11). 26.

§ 142

lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.

§ 145

lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Puudub vaidlus, et 19.03.2008 sõlmisid hageja ja kostja II käenduslepingu nr xxx, mille kohaselt võttis kostja II enesele täies ulatuses vastutuse lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kliendi poolt, sealhulgas liisingumaksete, intressimaksete, lepingutasu, kindlustusmaksete, viiviste ja leppetrahvide ning võla sissenõudmisega seotud kulutuste tasumise eest maksimumsummas on 757 900 krooni (tl 13). Seega vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I kasutusrendilepingust tulenevast võlgnevusest. Asjaolu, et hageja on teavitanud kostjat II kostja I võlgnevusest 24.05.2010, ei tähenda, et kostja II ei vastuta tekkinud võlgnevuse eest. Kostja II on käenduslepingu allkirjastamisega võtnud endale vastutuse ja kohustuse vastutada kasutusrendilepingust tulenevate kohustuste eest kostjaga I solidaarselt. Lisaks on liisinguandja kohustatud teavitama käendajat kliendi vastu lepingust tuleneva võlgnevuse sissenõudmise alustamisest vastavalt käenduslepingu punktist 5.1, mida hageja on teinud 24.05.2010 (tl 24), 8 2-11-25704 peale seda, kui hageja sai kogu lepingust tulenevast võlgnevusest teada. Lisaks oli kostja II kostja I juhatuse liige kuni 14.01.2010, seega pidi kostja II olema võlgnevustest teadlik. 27.

§ 116

lg 6 alusel, kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.

§ 195

lg 1 järgi lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Vastavalt kasutusrendilepingu üldtingimuste punktile 10.1.3 liisingufirmal on õigus käesolev leping üles öelda ennetähtaegselt ning etteteatamiseta, kui rentnik jätab maksetähtpäeval tasumata või ei tasu täielikult ja koheselt rendi- või muud lepingust tulenevat makset ning ei suuda võlgnevust kustutada neljateist kalendripäeva jooksul. Hageja on edastanud 01.09.2009 kostjale I vara tagastamise nõude (tl 19, 71), mille kohaselt teatab hageja, et ütleb kasutusrendilepingu nr xxx lepingu punkti 10.1 aluse üles, kuna kostja I on korduvalt rikkunud lepingujärgseid maksekohustusi ning ei ole võlgnevust likvideerinud täiendava tähtaja jooksul. Samuti palus hageja tagastada viivitamatult lepingu objektiks olnud vara sõiduauto Toyota Land Cruiser 120 3.0 D4D Executive Aut 122kw, reg. märgiga xxx, millise palus viia XxxOÜ müügiplatsile aadressil xxx või Xxx OÜ müügiplatsile aadressil XxxTallinn või Xxxmüügiplatsile aadressil XxxTallinn või XxxOÜ müügiplatsile aadressil xxx, Tartu. Kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et kostja I on jätnud tasumata esitatud arvete alusel rendimaksed, intressi, kindlustusmaksed (tl 77-82, 203-206). Kuna kostja I ei täitnud lepingust tulenevat kohustust, siis oli hageja õigustatud lepingu üles ütlema 01.09.2009. Kostja II väited, et tõendamata on lepingu ülesütlemise ja vara tagastamise nõude esitamine, on alusetud. Vastavalt üldtingimuste punktile 16.1 kõik lepinguosaliste vahelised teated ja sõnumid seoses lepinguga edastatakse kirjalikult või faksiga lepingus sätestatud lepinguosaliste juriidiliste aadressidele või mõnel muul aadressil, mille üks lepinguosaline on teisele lepinguosalisele kirjalikult teatavaks teinud. Lepingus on kostja I aadressiks Narva mnt 150/90, Tallinn, kuhu on edastatud ka vara tagastamise nõue. Puudub alus eeldada, et hageja ei ole nõuet edastanud. Seega on hageja lõpetanud lepingu õigustatult. 28. Vastavalt

§ 195

lg 2, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. On tuvastatud, et leping öeldi üles 01.09.2009. Seega oli kuni selle ajani liisinguvõtja kohustuseks tasuda kasutusrendilepingu alusel graafiku järgi makseid täies ulatuses. Hageja poolt esitatud arvetest nr 20090710608, 20090811528, 20090910208 (tl 77-82) ja laekumiste väljavõttest (tl 203) nähtub, et kostjal I jäi kuni lepingu ülesütlemiseni tasumata rendimakset suuruses 731,68 eurot ning intress summas 265,11 eurot. Seega on kostjad kohustatud kasutusrendilepingu alusel vastavalt

§ 361

lg-le 1 ja § 101 lg 1 p-le 1 ja § 108 lg-le 1 tasuma hagejale rendimaksed 731,68 eurot ja intressi 265,11 eurot. Kostjad ei ole tõendanud, et on kuumaksed tasunud.

  1. Lisaks kohustus liisinguvõtja vastavalt kasutusrendilepingu üldtingimuste punktile 8.1 koheselt, kuid mitte hiljem, kui ühe kalendripäeva jooksul pärast vara oma valdusesse saamist sõlmima liisingufirma poolt aktsepteeritavas kindlustusaktsiaseltsis liisingfirma poolt lepingu esilehel sätestatud tingimustel vara kindlustuslepingu, kus kindlustusvõtjaks määratakse rentnik ning soodustatud isikuks eh hüvitise saajaks liisingfirma. Kõik kindlustusega seotud kulud kannab rentnik. Tulenevalt üldtingimuste punktist 8.4.1 juhul, kui rentnikule on koostatud kindlustusmaksete tasumise graafik, on rentnik kohustatud kindlustuslepingu ennetähtaegse lõppemise või lõpetamise korral tasuma liisingfirmale kõik kindlustusmaksete tasumise graafiku järgsed maksed. Liisinguesemele olid sõlmitud BTA liikluskindlustuse poliis nr XXX perioodiks 20.03.2009 – 19.03.2010 maksumusega 184,54 eurot (tl 163-164) ja Seesam kaskokindlustuse poliis nr XXXperioodiks 24.03.2009-23.03.2010 (tl 165-168). Lepingu ülesütlemise seisuga on tasumata vastavalt rendimaksete arvetele (tl 77-82) liikluskindlustus summas 30,35 eurot, intress 1,76 eurot ja kasko 248,97 eurot ja intress 14,46 eurot. Vara tagastamise hetke seisuga on tasumata 9 2-11-25704 569,89 eurot ja intress 21,10 eurot. Kokku 849,21 eurot, intress 37,42 eurot. Kostja II väited, et liisingulepingust ei tule kostjatele kohustust kindlustuse osas on alusetu. Kostja I kindlustuslepingu sõlmimise kohustus tuleneb kasutusrendilepingust ja selle üldtingimusest, millisega kostja I on nõustunud. Kuna kostja I on jätnud tasumata kindlustusmaksed, siis kuuluvad need kostjate poolt hüvitamisele.
  2. Vastavalt

§-le 367 lg 1 peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 alusel, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vara soetusmaksumus jääk september 2009 seisuga, oli summas 364 302,94 krooni (käibemaksuta) ehk 23 283,20 eurot (tl 156-162). Vara valdus taastati detsembris 2009, mille osas puudub vaidlus. Vara suunati müüki 17.03.2010 hinnaga 379 000 krooni käibemaksuga (tl 85). Vara realiseeriti 06.04.2010 hinnaga 379 000 krooni käibemaksuga ehk 315 833,33 krooni (käibemaksuta), s.o 20 184,43 eurot (tl 87), seega on varasoetusmaksumuse tasumata osa 3097,77 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et tühine on kokkulepe, mille alusel ei saa arvestada turuväärtusega. Kostja II aga ei ole tõendanud, et liisinguese on müüdud alla turuhinna. XxxAS 02.10.2012 kiri (tl 191) ei tõenda konkreetse liisingueseme turuhinda. XxxAS on märkinud, et neil puudub võimalus väljastada osundatud sõiduki kohta hindamisakti, kuivõrd see eeldaks sõidukiga tutvumist. Samuti märgib XxxAS, et on 2010 müünud sama väljalaske aastaga Toyota Land Cruiserit, mille lisavarustus ning läbisõit olid sarnased, millede hind koos käibemaksuga jäi vahemikku 25 500 – 27 661 eurot. XxxAS osundab ka, et turuhind sõltub paljudest asjaoludest, eelkõige väljalaskeaastast, läbisõidust, tehnilisest seisukorras ja loomulikult lisavarustuse tasemest. XxxAS on eeldades kostja II kirja õigust (tl 193-194) märkinud, et reaalne turuväärtus oli suurusjärgus 27 000 eurot käibemaksuga ehk 22 500 käibemaksuta. Kohus märgib, et juhindudes

§ 367

lg 3 arvestatakse turuväärtust selle tagastamise hetkel, ehk tähtis on turuväärtus detsember

  1. 18.12.2009 vara üleandmise-vastuvõtmise aktist (tl 174) on varal tuvastatud mootoririke, mootor osaliselt lahti võetud, akud kõlbmatud, värvikahjustused esi- ja tagastangel, milledest ei ole kostja II XxxAS-i teavitanud (tl 193-194), seega leiab kohus, et võib pidada hageja poolt määratud müügihinda, 379 000 krooni käibemaksuga ehk 315 833,33 krooni (käibemaksuta), s.o 20 184,43 eurot, mõistlikuks hinnaks. Lisaks ei erine määratud müügihind oluliselt XxxAS poolt määratud hinnast. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et on tõendatud varasoetusmaksumuse tasumata osa 3097,77 eurot, milline kuulub kostjate poolt solidaarselt hüvitamisele.
  2. Hageja on esitanud nõude muude kulude summas 2270,46 euro hüvitamiseks. Hageja arvates on kostjate kohustuseks tasuda hagejale OÜ XXXService arve 20091207 summas 1214,32 eurot tagastusteenuse eest (tl 20-21); XxxAS arve 1023971 summas 391,47 eurot käibemaksuta (tl 22) akude vahetuse eest ja Xxx OÜ arve 1004041 summas 1056,14 eurot (tl 23) vahendustasu, defketeerimine, pesulateenus ja puksiiriteenus. Vastavalt

§-le 367 lg 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Tulenevalt üldtingimuste punktist 10.6 vastutab liisingvõtja muuhulgas vara kättesaamiseks, hoidmiseks, remontimiseks, realiseerimiseks tehtavate kulude eest ja muude kulude eest, mida peaks hüvitama liisinguvõtja. Kohus on seisukohal, et tagastusteenus on lisakulu

§ 367lg 4 tähenduses.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-112-06 punktis 11 märkinud, et ka sõiduauto tagastustasu võib olla lisakulu

§ 367lg 4 mõttes, kui see on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest.

Pärast liisingulepingu ülesütlemist tuleb auto liisinguandjale tagastada ning tagastamisega (valduse taastamisega) seotud kulud on ülesütlemisest tingitud lisakulud

§ 367lg 4 mõttes.

Ka siin ei ole tagastamiskulude lisakuluks lugemisel määrav see, kas liisinguandja võtab auto ise vastu või 10 2-11-25704 laseb selle vastu võtta mõnel teisel isikul. Kohus ei nõustu kostjaga II, et kuna hageja ei ole teatanud kostjale I täpset aega millal vara tagastada, siis ei tule kostjatel tasuda tagastusteenuse eest. Hageja on teavitanud 01.09.2009 kirjas, et vara tuleb tagastada viivitamatult müügiplatsidele nimetades nende asukohad ja kellaajad, millal müügiplatsid on avatud. Seega on hageja teavitanud kostjat I ajast ja kohast kuhu vara tagastada. Viivitamatu mõiste on sisustatud mitte rohkem kui paari päeva jooksul. Tõendatud on, et kostja I ei tagastanud liisingueset viivitamatult 01.09.2009 vara tagastamise nõudes märgitud müügiplatsile, vaid kostja I juhatuse liige kostja II teavitas hagejat, et sõiduk asub Voronezis ning kostja I ja OÜ XXX on kokku leppinud, et OÜ XXX toob sõiduki Eestisse hinnaga 19 000 krooni (tl 169-170). Kohus leiab, et kostjad on vastava tagastusteenusega nõustunud. Kuna arve tagastusteenuse osas esitati hagejale ning selle tasus hageja, siis on tegemist lisakuluga, mis kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele summas 1214,32 eurot. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostjad on eelnimetatud arve tasunud. Veenev ei ole kostja II väide, et kostja I ei leppinud kokku, et hageja tasub vastava arve, kuna kostjal I puuduvad vahendid. Kohus nõustub, et 31.10.2012 Xxx ja Xxx vaheline e-kirjavahetus (tl 172) ei tõenda liisingueseme tagastamist ja selle eest tasumist. Kohus nõustub kostjaga II, et XxxAS arve 1023971 summas 391,47 eurot käibemaksuta akude vahetuse eest ei kuulu kostjate poolt hüvitamisele. Tegemist ei ole lisakuludega

§ 367lg 4 tähenduses, mis oleks tekkinud lepingu ülesütlemisest.

Need kulud võiks kuuluda kostjatel väljamõistmisele juhul, kui oleks tuvastatud, et rehvide vahetamine oli põhjustatud sellest, et liisinguvõtja rikkus

§ 363p-s 1 sätestatud kohustust, millele hageja pole tuginenud.

Seega ei ole põhjendatud summa 391,47 euro väljamõistmine kostjatelt. Kohus nõustub kostjaga, et vahendustasu summas 13 580 krooni ehk 867,92 eurot käibemaksuta ei kuulu kostjate poolt hüvitamisele. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt edastas hageja sõiduki Xxx OÜ-le 26.02.2010 (tl 74), kes suunas sõiduki müüki 17.03.2010 (tl 85) ja müüs sõiduki 06.04.2010 endale (tl 87). Kohus leiab, et iseendale müüki ei saa lugeda müügiteenuse osutamiseks, mille eest oleks õigustatud teenustasu saamine. Seega tõendamata on, et Xxx OÜ on mingit teenust osutanud. Kohus leiab, et Xxx OÜ 30.10.2012 seletuskiri, et Xxx OÜ on sõiduki müünud edasi Soome Vabariiki (tl 175-176) ja ostnud sõiduki selle realiseerimise eesmärgil, vormistades ARKS-s sõiduki uuele omanikule, et lihtsustada ja kiirendada dokumentide vormistamist, ei ole aluseks vahendustasu väljamõistmiseks. Xxx OÜ enda valik on kellele Xxx OÜ soovib sõiduki edasi müüa ning kostjad ei ole kohustatud selle eest tasuma. Seega ei ole põhjendatud vahendustasu summas 867,92 eurot väljamõistmine kostjatelt. Kohus leiab, et lisatasud

§ 367

lg 4 tähenduses on defekteerimine, pesulateenus ja puksiirteenus, kuna tegemist lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakuludega. Riigikohus on lahendi 3-2-1-112-06 punktis märkinud kolleegiumi arvates on ka sõiduauto puhastusteenuse kulud lisakulud

§ 367lg 4 mõttes.

Kuna sõiduauto puhastamist enne selle müümist tuleb tavapäraselt lugeda sõiduauto müügiprotsessi üheks osaks, on ka puhastusteenuse mõistlikud kulud käsitatavad võõrandamiskuludena. See aga ei tähenda, et kulud ei pea olema mõistlikult põhjendatud. Hinnates kostja II esitatud tõendit (tl 139) ja hageja poolt tasutud pesulateenust on kohus seisukohal, et pesulateenus summas 600 krooni ehk 38,35 eurot on põhjendatud. Kohus leiab, et võib eeldada, et sõidukile on tehtud nii välispesu kui ka sisepesu, seega tuleks hinnad ühesed. Puksiirteenuse osas on kostja II esitanud tõendi, et puksiirteenuse oleks saanud 25 euroga (tl 140-142), seega loeb kohus põhjendatuks puksiirteenuse 25 eurot. Defekteerimise osas kostja tõendeid esitanud ei ole, seega leiab kohus, et on põhjendatud summa 112,59 eurot. Muudest Xxx OÜ arvel 1004041 märgitud kuludest on hageja loobunud, seega nende osas kohus hinnangut ei anna. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et muud kulud kokku summas1390,26 eurot on põhjendatud ja kuuluvad kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele. 29. Hageja nõuab ka kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist vastavalt

§ 101

lg 1 p 6 ja

§ 113lg 1.

Lepingus on pooled kokku leppinud lepingujärgses viivises 0,019% päevas. Hageja palub kostjatelt välja mõista viivised kuni lepingu ülesütlemiseni summas 175,47 eurot ja 11 2-11-25704 edasi summalt 6949,12 eurot 363 päeva eest summas 479,28 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on viivis kuni lepingu ülesütlemiseni 175,47 eurot ning, kuna kohus on leidnud, et põhjendatud on põhivõlgnevus 6068,92 eurot, siis on põhjendatud viivis 363 päeva eest lepingu ülesütlemisest summas 418,57 eurot. Samuti on põhjendatud viivise 0,019% väljamõistmine põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni.

  1. Eeltooduga on tõendatud, et kostjatel on hageja ees kohustus tasuda solidaarselt tasumata kuumaksed 731,68 eurot ja intress 265,11 eurot, kindlustusmaksed 849,21 eurot ja intress 37,42 eurot, lisakulud 1390,26 eurot, vara soetusmaksumuse tasumata osa 3097,77 eurot ja viivised 594,04 ja eurot ja viivis 0,019% väljamõistmine põhinõudelt alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud
  2. Kooskõlas TsMS §-ga 163 lg 1 ja § 165 lg 3 jätab kohus hageja menetluskulud solidaarselt kostjate kanda 82% ulatuses ning 18% ulatuses hageja enda kanda.
  3. TsMS § 177 lg 2 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
  4. Juhindudes TsMS §-st 174 on hagejal õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Maire Lukk Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.