) § 162 lg 1) Pooled ei vaidle, et nad sõlmisid 25.01.2007 kirjaliku lepingu, mille kohaselt pidi hageja laenama kostjale 485 000 krooni ja kostja selle summa tagastama hagejale hiljemalt 31.12.2009 ning et hageja ei ole kostjale faktiliselt laenu andnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on laenulepingust tulenev kohustus maksta hagejale 26 459 eurot 42 senti. 2 OÜ Kagutuul põhikirja p-st 2.4 nähtuvalt võis osaühing osasid välja lasta hinnaga, mis ületab nende nimiväärtust (ülekurss). Osanike koosoleku protokolliga on tõendatud, et 15.08.2006 otsustasid OÜ Kagutuul osanikud - kostja ja T. H, suurendada osakapitali uute osade väljalaskmise teel selliselt, et hageja omandatav osa nimiväärtusega 21 000 krooni on ülekursiga 1 659 000 krooni, mille eest ta tasub mitterahalise sissemaksega ning milleks on temale kuuluv Põlva maakonnas Räpina vallas Ristipalo külas asuv kinnistu Metsakool suurusega 9 981 m
lg-t 1 ja
lg-t 8, jättes seisukoha võtmata asjaolu suhtes, et hageja poolt kinnistu üleandmisega OÜ-le Kagutuul ei ole suurenenud kostja varaline sfäär. Kostja ei saanud oma osa eest, milline müüdi OÜ-le Maarja Hooldekeskus, mingit rahalist hüvitist. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu Riigikohtu seisukohaga (3-2-1-125-10; 3-2-1-129-11), mille järgi ei oma teise kohtu otsus tähendust
Tsiviilasjas nr 2-09-71707 oli hagejaks S J ja kostjaks K. M ning nimetatud tsiviilasjas tehtud otsusega ei ole kohus tuvastanud, et kostja võlgneks hagejale 414 000 krooni OÜ Kagutuul omandis olnud kinnistu hüvitamise või mitterahalisest sissemaksest tuleneva ülekursi hüvitamise kohustusest. 25.01.2007 laenuleping on tühine, kuna hageja soovis näiliku tehinguga varjata müügitehingut maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil, mida tõendab 09.08.2006 eelleping. Kostja ei ole ka saanud ¼ Metsakooli kinnistust. Väidetav suuline kokkulepe kinnistu väärtuse hüvitamiseks, mis vormistati VÕS § 396 lg 2 alusel laenuna, on suunatud Metsakooli kinnistu hinna tasumisele, seetõttu on tegemist kinnistu müügilepingu osaga. Selleks, et müüa kostjale ¼ Metsakooli kinnistust, tulnuks müügileping sõlmida notariaalses vormis (AÕS § 119 lg 1). Kohus võib ka omal algatusel tuvastada tehingu tühisuse, kuna kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista (3-2-1-122-08, p 19). Seega on poolte kokkulepe osas, mis puudutab kostja kohustust tasuda kinnistu ostuhind, tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg-st 1 tulenevalt vorminõude rikkumise tõttu. Juhul, kui eeldada, et tegemist on laenulepinguga ning äärmisel juhul võlatunnistusega, on VÕS § 11 lg 3 ja TsÜS § 83 lg 1 koosmõjust tulenevalt tehing samuti tühine. Kinnistu mitterahalise sissemaksena üleandmise lepingu p-s 4.5.2 pooled kinnitavad, et kõik lepinguga seotud kokkulepped on ära toodud lepingus ning p-s 6.3 selgitab notar, et käesolevasse lepingusse tuleb märkida kõik lepinguga seotud kokkulepped. Kuivõrd 25.01.2007 leping ei ole sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis, on TsÜS § 83 lg 1 alusel tegu tühise tehinguga ja sellel ei ole vastavalt TsÜS § 84 lg-le 1 algusest peale õiguslikke tagajärgi. 4 Maakohtu otsus on vastuoluline, kuna otsuses on märgitud, et osanikud T. H, kostja ja K. M vormistavad kinnistu väärtuse hüvitamiseks oma kohustused isiklike laenudena kinnistu omaniku ees. Samas on kohus lugenud tõendatuks, et poolte vahel 25.01.2007 sõlmitud leping on iseseisva ja sõltumatu nõude alusega abstraktne võlatunnistus VÕS § 30 mõttes. Juhul, kui eeldada, et 25.01.2007 lepingu näol on tegu võlatunnistusega, siis on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. 25.01.2007 lepingu sõlmimise aluseks on hageja ja tunnistajate ütluste kohaselt kinnistu mitterahalise sissemaksena üleandmise leping. Lisaks ei ole hageja ja tunnistajad kordagi väitnud, et tegemist oleks võlatunnistusega. Riigikohus on otsuses nr 3-2-121-06 märkinud, et mitte igasugune võlatunnistus ei ole konstitutiivne. Deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine, s.t võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnustamises laenuna. Poolte tahe luua konstitutiivne kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ja seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegu on deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus ei ole leidnud, et pooled oleksid väljendanud tahet luua konstitutiivne kohustus või senine kohustus asendada uuega. Maakohus on vääralt leidnud, et tegemist on võlatunnistusega ning rikkunud
lg-eid 3 ja 4, kuna ei ole juhtinud poolte tähelepanu sellele, et tegu võiks olla võlatunnistusega ning kostja ei ole saanud oma täiendavaid vastuväiteid esitada. Eluliselt usutav ei ole laenulepingus tahtlikult teistsuguse sõnastuse kokku leppimine, mis oleks vastuolus ka heade kommetega. Poolte huvides oleks olnud õiges sõnastuses kokku leppida. Arvestada tuleb ka seda, et kõik isikud olid tegutsevad majandustegevuses. Õigeks ei saa pidada ebaproportsionaalselt suure tähenduse omistamist tunnistajate K. M ja T. He vastuolulistele ütlustele. Lisaks, kuna kohus on leidnud, et kostja ei ole kohustatud tasuma osa nimiväärtust ületava ülekursi eest, jääb selgusetuks hagi rahuldamine. Kostja seisukoht 5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 6. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära apellandi esindaja seisukoha ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.
lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja
lg 6 alusel ei korda põhjendusi.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellant on kaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid ja kohus on kõigile neile vastuväidetele piisava selgusega vastanud. Maakohus on otsuses käsitlenud kõiki poolte seisukohti ja selgitanud nõutava põhjalikkusega, miks tuleb hageja nõue rahuldada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja nõue on kooskõlas hea usu põhimõttega 5 vastavalt VÕS § 6 lg-le 2. Asjaolu, et kostja ei saanud tehingust otseselt raha, ei muuda lepingut vastuolus olevaks hea usu põhimõttega, sest osaühingu vara suurenemisega kasvas ka osaniku investeeringu väärtus. Vaidlust ei ole selles, et Metsakooli kinnistu omanikuks sai Kagutuul OÜ, mille osanikuks kostja oli. Apellandi kaebuse väide, et ta ei saanud oma osa müügist Maarja Hooldekeskus OÜ-le mingit hüvitist, ei anna alust pidada 25.01.2007 lepingut hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Apellant heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist. Ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väitega ei nõustu.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.
lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Teises tsiviilasjas tehtud lahend on
lg 2 kohaselt dokumentaalne tõend, mida maakohtul oli kohustus
Ekslik on apellandi väide, et poolte vahel 25.01.2007 sõlmitud leping on näiline tehing. Asjas leidis tõendamist, et poolte tahe oli suunatud osaühingu poolt hooldekodu rajamisele ning rahaliste vahendite puudumise tõttu otsustasid Kagutuul OÜ osanikud, et hageja annab talle kuuluva kinnistu mitterahalise sissemaksena Kagutuul OÜ-le ning osaühingu osa nimiväärtusest märgatavalt suurema väärtusega kinnistu üleandmine kompenseeritakse hagejale, mida väljendab 25.01.2007 sõlmitud leping (I kd, lk 8). Poolte sõlmitud leping on seaduslik ja vastab poolte tahtele ning oli suunatud kostja poolt hagejale mitterahalise sissemakse hüvitamisele. Kuna hageja andis Metsakooli kinnistu omandi mitterahalise sissemaksena osaühingule 25.01.2007 lepingut sõlmides üle (I kd, lk 52-58), on ekslik apellandi väide, et lepinguga varjati müügilepingut. Apellant ei pidanudki saama kinnistu omandiõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et poolte vahel sõlmitud leping (I kd, lk 8) vastas vorminõuetele, st puudus vajadus notariaalse tõestuse järele, sest pooled ei sõlminud kinnisomandi üleandmise ega müügilepingut. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu puhul oli tegemist abstraktse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, sest kostja kohustust tasuda hagejale rahasumma ei tulenenud seadusest ega eelnevast võlasuhtest. VÕS § 30 lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega kohaldub võlatunnistuse vormile erinorm ning täiendavalt ei kohaldata vorminõude kindlaksmääramisel VÕS § 11 lg-t 3. Seega ei kohaldunud lepingule kui võlatunnistusele VÕS § 30 tähenduses notariaalse tõestamise nõue. Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul polnud tegemist kinnistu üleandmise kõrvalkohustusega VÕS § 141 tähenduses ega see polnud sõlmitud kinnistu üleandmise täitmise tagamiseks. Võlausaldajaks kinnisasja üleandmise lepingus oli Kagutuul OÜ ning vaidlusaluse lepinguga ei tagatud osaühingu nõudeid. Maakohtu otsus ei ole vastuoluline ja vastab
§-st 436 tulenevatele nõuetele. Maakohtu poolne lepingu tõlgendus ei toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemist ja asja materjalidest nähtuvalt ei piiranud poolte menetlusõiguste kasutamist. 7. Vastavalt
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad esimese astme kohtukulud kostja kanda.
lg 1 alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu ringkonnakohtu menetluskulud samuti kostja kanda. Kohus selgitab, et
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude 6 proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Ülle Jänes Kaupo Paal 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.