Obsah (16)
§ 212§ 213§ 223§ 116§ 215§ 46§ 124§ 6§ 37§ 7§ 45§ 249§ 200§ 108§ 109§ 104KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2013, Tallinn Haldusasja n
§ 212lg 1).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
§ 213lg 1 p 5).
Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (
§ 223lg 1).
3-12-900 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (
§ 116
lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (
§ 116lg 6).
Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (
§ 215lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Liiklusregistris registreeriti 24.01.2005 sõiduauto Mercedes-Benz 190D (VIN-kood XXXXXXX) ja väljastati sellele riiklik registreerimismärk XXXXXX. Sõiduki omanikuna kanti liiklusregistrisse Rootsis elav S H S ning tema esindajana (vastutava kasutajana) P K ja õigustatud kasutajana A J .
- P. K sai väidetavalt 28.02.2012 Ametlikes Teadaannetes avaldatud trahviteatega tutvudes, millega määrati P. Kle hoiatustrahv 20 eurot, teada asjaolust, et tema on liiklusregistris määratud sõiduki vastutavaks kasutajaks. P. K esitas 02.03.2012 Maanteeametile avalduse, milles taotles enda nime kustutamist sõiduki liiklusregistri andmetest. Maanteeamet vastas P. K avaldusele 05.04.2012 kirjaga nr 26-12/12-00015/705, selgitades, et majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagiste registreerimise tingimused ja kord“ (määrus nr 19) § 3 lg 1 kohaselt teeb Maanteeamet registritoimingu sõiduki omaniku või tema esindaja taotluse alusel. Maanteeamet märkis, et seoses P. K avaldusega on registripidaja teavitanud sõiduki omanikku ning palunud temal vormistada vastavad muudatused liiklusregistris.
- P. K esindaja palus 18.04.2012 e-kirjaga Maanteeametilt täpsustavat selgitust, kas ja kuidas Maanteeamet sõiduki omanikku teavitas, et viimane vormistaks liiklusregistris vastavad muudatused, ning kas selles osas on saadud mingit tagasisidet. Maanteeameti registriosakonna juhataja kt S L selgitas vastuseks järelepärimisele 18.04.2012 e-kirjas, et sõiduki omanikku teavitati kirjalikult ja paluti tal vormistada vastavad muudatused liiklusregistris, kuid senini pole sõiduki omanikult tagasisidet saadud.
- Sõiduki 840 AUC kohta on 25.04.2012 väljastatud registreerimistunnistus, mille kohaselt on sõiduki uueks omanikuks T K ning sõiduki kasutajate kohta registris sissekanne puudub.
- P K esitas 02.05.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevus, mis seisnes P. K käsitlemises liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana, ning tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevusetus, mis seisnes P. K nime liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana kustutamata jätmises pärast tema avalduse esitamist. Kehtiva liiklusseaduse (LS) § 2 p-s 93 sätestatud vastutava kasutaja mõistest ja määruse nr 19 § 3 lg-st 4 tuleneb, et määruse nr 19 § 2 p-s 16 nimetatud tingimustele mittevastava sõidukiomaniku poolt määratud esindajat saab sõiduki vastutavaks kasutajaks määrata vaid 2
(14)3-12-900 viimase nõusolekul. Ka sõiduki registrisse kandmise ajal 24.01.2005 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ (määrus nr 175) § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt oli vajalikuks alusdokumendiks mh vastutava kasutaja nõusolek tema registrisse kandmiseks. Kuna P. K ei ole andnud nõusolekut sõiduki vastutavaks kasutajaks olemiseks, on liiklusregistri vastav kanne ebaõige ning Maanteeamet on P. Kt õigusvastaselt käsitlenud liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana. Selline nõusolek ei saanud sisalduda P. K nõusolekus esindada välismaalasest sõiduki omanikku ARK büroos toimingute tegemisel. Kui nõusolek polnud siiski vajalik, pidanuks Maanteeamet sõiduki vastutavale kasutajale tekkivaid kohustusi arvestades hiljemalt määruse nr 19 jõustumisel 01.07.2011 teavitama kõiki seni registrisse vastutavate kasutajatena registreeritud isikuid sellekohasest kandest ning selgitama selle tagajärgi ja võimaldama taotleda enda registrist kustutamist. Kui määrus nr 175 või määruse nr 19 § 3 lg-t 4 tõlgendada viisil, et esindaja märgitakse liiklusregistrisse sõiduki vastutavaks kasutajaks ilma viimase nõusolekuta, on nimetatud säte koostoimes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 541 lg-ga 2 (mille alusel saab vastutavale kasutajale määrata hoiatustrahvi) vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga
- Maanteeamet ei ole 05.04.2012 vastuses põhjendanud, miks ei saa P. K taotleda registritoimingu tegemist või miks on selleks täiendavalt vaja sõidukiomaniku taotlust. Isegi kui P. K ei olnud määruse nr 19 § 3 lg 1 tähenduses õigustatud isikuks, oleks Maanteeamet pidanud määruse nr 19 § 8 lg 1 alusel ebaõiged andmed registrist ise kustutama. Kuna Maanteeametil lasus iseseisev tegutsemiskohustus, siis on tema tegevusetus ja taotluse lahendamise kolmanda isiku (sõidukiomaniku) tegevusest sõltuvusse seadmine õigusvastane. Maanteeameti tegevus oli õigusvastane kogu perioodi jooksul, mil P. K oli registris märgitud kõnealuse sõiduki vastutavaks kasutajaks (s.o 24.01.2005 kuni 25.04.2012). P. Kle määrati VTMS § 541 lg 2 alusel hoiatustrahv, kuigi tal ei ole kõnealuse sõidukiga mingit reaalselt puutumust. Tuvastamiskaebuse esitamine on vajalik seoses võimaliku kavatsusega esitada tulevikus hüvitamiskaebus. Kaebaja on üritanud hoiatustrahvi vaidlustada, kuid see pole vastava regulatsiooni üheselt mõistetavuse tõttu tulemuslik, mistõttu on talle tekkinud 20 euro suurune varaline kahju, mis on põhjuslikus seoses Maanteeameti õigusvastase tegevusega P. K tema nõusolekuta sõiduki vastutava kasutajana registrisse kandmisel. Samuti on kaebajal preventiivne huvi, sest aktiivse mootorsõidukite kasutajana on tema jaoks oluline, et Maanteeamet käituks edaspidi sarnases olukorras õiguspäraselt. Maanteeamet ei ole viinud 02.03.2012 taotluse saamisel alustatud haldusmenetlust läbi menetlusnorme järgides (vt Riigikohtu 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p-d 19-20), sest ainsaks menetlustoiminguks oli sõiduki omanikule kirja saatmine, millele isik jättis ka vastamata. Kuigi vastava haldusmenetluse läbiviimiseks õigusaktid konkreetset tähtaega ei sätesta, tuli lähtuda haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-st 2, mida Maanteeamet ei ole aga järginud, olles P. K avalduse lahendamisel tegevusetu.
- Maanteeamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Sõiduki registreerimise ajal (24.01.2005) ja kuni 30.06.2011 kehtinud määruse nr 175 § 2 p 8 sätestas vastutava kasutaja mõiste, millest tulenes, et Eestis ei saa sõidukit registreerida välismaalase nimele, kui tal puudub kohapealne esindaja, kes kantakse liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana. Ühestki õigusaktist ei tulenenud nõuet, et selleks oleks vaja vastutava kasutaja nõusolekut ning seda ei nõutud ka toonase Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) büroode praktikas. Vastutava kasutaja nõusoleku esitamise nõue sätestati esmakordselt alles 01.07.2011 jõustunud määruse nr 19 § 3 lg-s 4 ning seda põhjusel, et uuest LS-st tulenesid vastutavale kasutajale täiendavad kohustused (LS § 72) ja rakendus kirjalik hoiatamismenetlus (VTMS §-d 541–546). Kõnealuse sõiduki registreerimise avaldusele oli lisatud ka P. K avaldus, millega ta nõustus esindama sõiduki omanikku ja 3
(14)3-12-900 nõustus seega olema ka omaniku kohapealseks esindajaks ehk sõiduki vastutavaks kasutajaks. Vastasel korral poleks sõidukit olnud üldse võimalik Eestis registreerida, kuna sõidukiomanikul puudus Eestis elamisluba. Maanteeameti registreerimistoiming oli seega kooskõlas õigusaktidega ega saa olla õigusvastane. P. K liiklusregistrist sõiduki vastutava kasutajana kustutamata jätmise osas puudub Maanteeameti poolne väidetav tegevusetus ning ei esine isegi viivitust. Kaebaja 02.03.2012 avalduse lahendamiseks ei ole seaduses mingeid menetlustähtaegu sätestatud. Maanteeamet ei ole jätnud avaldust rahuldamata ning P. K ei ole palunud ka selgitust avalduse lahendamise eeldatava tähtaja küsimuses. Maanteeamet on alustatud haldusmenetluses esimese menetlustoiminguna saatnud ärakuulamisõiguse (HMS § 40) teostamiseks 05.04.2012 kirja sõiduki omanikule, paludes tal registriandmete korrastamiseks pöörduda liiklusregistri büroosse. Kui Maanteeamet oleks kustutanud P. K sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrist viivitamata pärast tema 02.03.2012 avalduse esitamist, tekkinuks määruse nr 19 § 3 lg 4 neljandast lausest tulenevalt olukord, kus sõiduki registris olek ei oleks enam olnud seaduslik. Seega võinuks vastustaja toiming ilmselgelt kahjustada sõiduki omaniku õigusi. Kahjuks ei ole sõiduki omanik Maanteeameti kirjale senini reageerinud. Kuna Maanteeametile esitati 25.04.2012 taotlus kõnealuse sõiduki registriandmete muutmiseks seoses omaniku vahetumisega ning sellest tulenevalt kanti liiklusregistrisse uus omanik ja ühtlasi eemaldati vastutav kasutaja, ei pidanud Maanteeamet vajalikuks P. K avalduse menetlemist jätkata, kuna selle eesmärk oli muutmiskande tegemisega saavutatud. Maanteeamet ei jõudnud küll teha otsust avalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta, kuid puudub alus käsitada vastustaja käitumist tegevusetuse või viivitusena. Lisaks ei olnud P. K määruse nr 19 § 3 lg 1 kohaselt üldse õigustatud esitama avaldust enda kui vastutava kasutaja kustutamiseks liiklusregistrist, sest ta ei olnud sõiduki omanik ega tema esindaja. Maanteeamet alustas P. K avalduse alusel siiski haldusmenetlust, mille tulemusena oleks hiljem saanud vajaduse korral rakendada Määruse nr 19 §-s 8 sätestatud registripidaja volitusi ebaõigete andmete parandamiseks. Kuna haldusmenetlus oli alles pooleli ja Maanteeamet ootas sõiduki omaniku arvamust, siis ei olnud liiklusregistri andmete varasem parandamine võimalik. 7. Tallinna Halduskohus rahuldas 16.07.2012 otsusega P. K kaebuse osaliselt ning tunnistas õigusvastaseks Maanteeameti tegevuse P. K 02.03.2012 avalduse menetlemisel, mis seisnes P. K nime kustutamises sõiduki Mercedes-Benz 190D (registreerimismärk XXXXX) liiklusregistri andmetest. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Lisaks mõistis halduskohus Maanteeametilt P. K kasuks välja kaebaja menetluskulud 607,70 euro ulatuses. Ülejäänud osas jättis kohus kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebusest nähtuvalt on P. K vaidlustanud kaks Maanteeameti toimingut: 1) P. K käsitlemine liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana; 2) P. K andmete sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrist kustutamata jätmine. Kuna Maanteeameti 15.08.2012 taotlus käesoleva haldusasja menetluse lõpetamiseks kaebuse lubamatuse tõttu seoses väidetavalt kaebetähtaja ületamise ja kaebeõiguse puudumisega on lahendatud Tallinna Halduskohtu 01.10.2012 määrusega, millega kohus jättis taotluse rahuldamata, siis otsuses sellekohaseid väiteid enam ei kajastata (sh põhjendatud huviga seonduvat). Sõiduki registreerimise taotlemise ja P. K liiklusregistrisse vastutava kasutajana kandmise ajal (24.01.2005) kehtis varasema LS § 13 lg 3 alusel vastu võetud määrus nr 175. Sõiduki registreerimise mõiste on avatud määruse nr 175 § 2 p-s 2 ning vastutava kasutaja mõiste sama paragrahvi p-s 8 (vt ka määruse § 4 lg 3). Määruse nr 175 § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt 4
(14)3-12-900 teostab ARK registritoiminguid omaniku või muu õigustatud isiku taotluse alusel, kusjuures avaldus tuleb esitada kirjalikult või sellega võrdsustatud elektroonilises vormis koos vajalike alusdokumentidega. Antud juhul oli sõiduki omanikuks välismaalane, kes vajas elamisloa puudumise tõttu sõiduki Eestis registreerimiseks esindajat. Rootsis elav S. H. S on 24.01.2005 esitanud ARK-le avalduse sõiduki registreerimiseks ja P. K on kinnitanud ARK-le esitatud avalduses, et on nõus esindama S. H. Si ARK büroos toimingute tegemisel. Maanteeamet on õigesti märkinud, et ühestki õigusaktist ei tulenenud kohustust võtta isikult eraldi nõusolekut tema kandmiseks liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana, sest nimetatud ajal kehtinud õigusaktide kohaselt oli Eestis elamisluba mitteomava füüsilise isiku esindaja automaatselt ka sõiduki vastutav kasutaja. Järelikult ei olnud P. K liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana kandmine õigusvastane ning P. K pidi mõistma, mida tolleaegsete õigusaktide järgi Eestis mitte elava välismaalase esindamine liiklusregistris kaasa tõi. Põhjendamatud on kaebaja väited, et ARK büroo oleks pidanud nimetatud kohustuse tekkimisest kaebajat kindlasti teavitama ning Maanteeamet oleks pidanud kõiki seni vastutava kasutajana registrisse märgitud isikuid sellest teavitama vähemalt määruse nr 19 jõustumisel, selgitades neile kandest tuleneda võivaid kohustusi ja andes isikutele võimaluse taotleda enda registrist kustutamist. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis oleks vastustajale sellise kohustuse pannud. Kaebaja apelleerib põhjendamatult oma teadmatusele ja Maanteeameti poolt selgituste esitamata jätmisele, kuid samas ei ole kaebaja Maanteeameti sellekohaseid toiminguid vaidlustanud. Kohus ei kontrolli kehtivuse kaotanud õigusnormide (s.o määruse nr 175) põhiseaduspärasust ning olemasoleval regulatsioonil (s.o määrusel nr 19) väljatoodud puudust ei ole, mistõttu ei pea halduskohus kaebuse lahendamiseks põhiseadusele vastavuse kontrolli algatama. Maanteeamet ei ole P. Kt liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana käsitlenud õigusvastaselt ja kaebus on selles osas alusetu. P. K 02.03.2012 avaldus Maanteeametile kaebaja nime kustutamiseks sõiduki liiklusregistri andmetest tuli lahendada kehtivast LS-st ja selle alusel kehtestatud määrusest nr 19 juhindudes. Pooled on eri meelt selles, kas P. Kl oli õigus taotleda liiklusregistri andmete muutmist. Määruse nr 19 § 2 p 8 kohaselt tähendab registriandmete muutmine registrisse kantud sõiduki ja sellega seotud isikute andmete muutmist, lisamist või ärajätmist. Määruse nr 19 § 3 lg 1 kohaselt teeb Maanteeamet registritoiminguid sõiduki omaniku või tema esindaja või muu määruses nr 19 või muus õigusaktis nimetatud registritoimingu taotlemiseks õigustatud isiku taotluse alusel. P. K 02.03.2012 taotlusele ei olnud lisatud sõiduki omaniku volikirja kaebajale, milline nõue tuleneb määruse nr 19 § 3 lg-st 3. Samas vaatas vastustaja kaebaja taotluse sisuliselt läbi. Olukorras, kus määruse nr 19 § 3 lg 4 nõuab, et sõiduki vastutav kasutaja peab enda registrisse kandmiseks andma nõusoleku, ning P. K oli sõiduki omaniku S. H. Si esindaja ja kantud liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana, kuid ei soovinud selleks olla, oli P. K igati õigustatud kõnealust avaldust esitama. Määrus nr 19 ei sätesta sellise taotluse läbivaatamiseks kindlat tähtaega. Käesoleval juhul on õige analoogia korras juhinduda märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse (MSVS) §-s 6 sätestatust ning väljakujunenud halduspraktikast, millest lähtudes tulnuks kaebaja avaldusele vastata võimalikult kiiresti („mõistliku aja jooksul“), kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul avalduse registreerimisest. Avalduse tähtaegset lahendamist mõjutavatest võimalikest asjaoludest (nt pöördumine sõiduki omaniku poole) tulnuks tulnuks avaldajat viivitamatult teavitada ja märkida orienteeruv aeg, millal tema avaldus lahendatakse. P. K esitas avalduse 02.03.2012 ning Maanteeamet vastas sellele alles 05.04.2012, ületades mõistliku aja piiri, arvestades seejuures, et vastustaja ei ole viivitust millegagi põhjendanud ning pöördus kirjaga sõiduki omaniku poole samuti alles 05.04.2012. Lisaks ei andnud 5
(14)3-12-900 Maanteeamet oma kirjas sõiduki omanikule vastamiseks / toimingute tegemiseks mingit tähtaega, mis ei võimaldanud anda ka P. Kle teavet, millal tema avaldus võidakse lahendada. Seetõttu oli kaebaja sunnitud 18.04.2012 tegema ise vastava järelpärimise. Maanteeameti õigusvastasele käitumisele P. K avalduse menetlemisel osutab ka asjaolu, et kuigi 25.04.2012 on sõidukile registreerimismärgiga 840 AUC väljastatud registreerimistunnistus, mille kohaselt on sõiduki omanikuks T. K ning liiklusregistris puudub sissekanne sõiduki kasutajate kohta, ei pidanud vastustaja vajalikuks nimetatud asjaoludest P. Kt informeerida ega teavitada teda avalduse menetlemise lõpetamisest. Jääb arusaamatuks, miks ei saanud Maanteeamet olukorras, kus sõiduki uue omaniku registrisse kandmise ajaks oli P. K avaldus olnud menetluses juba ligi kaks kuud ja kaebaja oli teinud selle kohta ka järelepärimise, teha nädala jooksul otsust avalduse lahendamise kohta või teavitada avaldajat menetluse lõpetamisest. Maanteeamet on ilmselgelt alusetult viivitanud P. K avalduse lahendamisega ega ole püüdnud teha kõike tema võimuses olevat, et registriandmed korrastada. Kuigi ei saa väita, et Maanteeamet olnuks täielikult tegevusetu, on vastustaja rikkunud kaebaja õigust heale haldusele. Maanteeamet on 05.04.2012 vastuses viidanud määruse nr 19 § 3 lg-le 1, märkides, et Maanteeamet teeb registritoimingu sõiduki omaniku või tema esindaja taotluse alusel. Ebaselgeks jääb, miks ei pidanud Maanteeamet P. Kt nüüd S. H. Si esindajaks ega nõudnud temalt volikirja esitamist. Avaldajale tulnuks selgitada, et kuna tema ei ole sõiduki omaniku esindaja, siis ei ole ta õigustatud vastavat taotlust esitama ning seetõttu on vajalik pöördumine sõiduki omaniku poole, teatades ühtlasi, millal selline pöördumine on tehtud. Samuti tulnuks kaebajale selgitada, millised tagajärjed oleksid sõiduki registris olekule ja sõiduki omanikule P. K vastutava kasutajana registrist kustutamisel, mida vastustaja on asunud selgitama alles kohtumenetluses. Kohus nõustub iseenesest Maanteeametiga, et ilma S. H. Si seisukohta välja selgitamata ei oleks Maanteeamet saanud registriandmeid muuta. Kuna kohus leidis eelnevalt, et Maanteeamet käsitles P. Kt registris sõiduki vastutava kasutajana õiguspäraselt, siis ei oleks registriandmeid saanud muuta ka määruse nr 19 § 8 lg 1 alusel, sest tegemist ei olnud ebaõigete andmetega. Eeltoodud asjaoludel ei ole Maanteeamet menetlenud P. K 02.03.2012 avaldust ka sisuliselt kooskõlas viidatud õigusnormidega. Kaebaja palus tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti tegevusetus, mis seisnes P. K nime pärast isiku avalduse esitamist liiklusregistrist sõiduki vastutava kasutajana kustutamata jätmises. Sellist nõuet kohus rahuldada ei saa, sest pole tuvastatud, et vastustaja oleks olnud tegevusetu. Kohus tuvastas üksnes, et Maanteeamet viivitas P. K 02.03.2012 avalduse lahendamisega õigusvastaselt ning seda saab kohus ka otsuse resolutsioonis konstateerida. P. K on käesolevas asjas kandnud menetluskulusid kokku 1330,81 eurot (sh riigilõiv 15,97 eurot ja õigusabikulud 1314,84 eurot). Kulude kandmine on nõuetekohaselt tõendatud. Kuna kohus rahuldab P. K kaebuse osaliselt (üks nõue jääb tervikuna rahuldamata ja teine nõue rahuldatakse samuti osaliselt) ning vaidlus ei ole eriliselt keeruline, on õiglane mõista Maanteeametilt kaebaja kasuks välja veidi vähem kui pool menetluskuludest ehk kokku 607,70 eurot (riigilõivust 7,70 eurot ja õigusabikuludest 600 eurot). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. P K palub apellatsioonkaebuses (ja 15.05.2013 esitatud täiendavas seisukohas) halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus jättis tema kaebuse rahuldamata, ja teha asjas 6
(14)3-12-900 uus otsus, millega rahuldada kaebus tervikuna. Menetluskulud palub apellant jätta täies ulatuses vastustaja kanda. Halduskohus tõlgendas P. K avaldust ebaõigesti ning järeldas ekslikult, et tema liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana sissekandmine oli õiguspärane. Vaidlust ei ole selles, et kõnealuse sõiduki omanik kuni 25.04.2012 oli Eestis elamisluba mitteomav välismaalane S. H. S, kes vajas määruse nr 175 § 4 lg 3 kohaselt sõiduki Eestis registreerimiseks esindajat ning P. K nõustus ARK-le esitatud avalduses esindama teda ARK büroos toimingute tegemisel. Vaidluse all ei ole see, et ilma P. K nõusolekuta ei oleks Maanteeamet saanud sõidukit registrisse kanda. Vaidluse põhiküsimuseks on, kas keskmine mõistlik inimene, nõustudes kedagi ARK büroos toimingute tegemisel esindama, pidi aru saama, et sellega annab ta ühtlasi nõusoleku olla määramata ajaks kõigi esindatava poolt registreeritud sõidukite vastutavaks kasutajaks. Kaebaja sellise lähenemisega ei nõustu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele või nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. P. K avaldusest ei ole võimalik järeldada, et ta soostus olema S. H. S esindajaks sõiduki registreerimisel selliselt, et P. K kantakse liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana. Kuna kaebaja sellist nõusolekut ei andnud, kajastas Maanteeamet teda liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana õigusvastaselt. Kui kohus leiab, et Maanteeametil puudus kuni 01.07.2011 kohustus isikult nõusoleku saamiseks tema vastutava kasutajana registrisse kandmiseks ning vastustaja ei pidanud vastutavaid kasutajaid sellisest registrikandest ka teavitama, siis on sellise kohustava õigusakti puudumine koostoimes VTMS § 541 lg-ga 2 vastuolus PS §-ga 11 (s.o ebaproportsionaalne). Menetluskulude jaotuse osas märkis halduskohus otsuses, et vastustaja ei pea kinni maksma ebakvaliteetset õigusabi (s.o toiminguid seoses kaebusest osalise loobumisega) ja võttis nimetatut arvesse ka menetluskulude väljamõistmisel. Kaebusest osalise loobumise kaebaja kahjuks arvestamine menetluskulude jaotamisel on põhjendamatu, sest kaebuse esitamise hetkeks (02.05.2012) ei olnud Maanteeamet teavitanud kaebajat asjaolust, et 25.04.2012 oli registrisse kantud sõiduki uus omanik ja P. K ei olnud enam sõiduki vastutavaks kasutajaks. Seega esitas kaebaja kohustamisnõude (kustutada P. K sõiduki registriandmetest) Maanteeametist tuleneval põhjusel ja selle esitamine oli õigustatud. 9. Maanteeamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. Maanteeamet jääb oma varasemalt avaldatud seisukohtade juurde ega korda neid. Asjas ei ole vaidluse all Maanteeameti 24.01.2005 toiming, millega P. K kanti liiklusregistrisse sõiduki vastutavaks kasutajaks, vaid üksnes Maanteeameti tegevus, millega kaebajat käsitleti pikema perioodi jooksul jätkuvalt (s.o kuni 25.04.2012) liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana. Isegi juhul, kui halduskohus oleks P. K avaldust, millega ta nõustus esindama sõiduki välismaalasest omanikku, tõlgendanud ebaõigesti, ei mõjutanuks see kohtu lõppjäreldust kaebaja liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana kandmise õiguspärasuse kohta, kuna 2005. aastal ei pidanudki isik esitama nõusolekut enda vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmiseks, millega nõustus ka halduskohus. Kuna kaebaja ei ole seda seisukohta apellatsioonkaebuses eraldi vaidlustanud, ei ole see ringkonnakohtus enam ka vaidluse all. Seega ei oma P. K 2005. a tahteavalduse tõlgendamine asjas mingit tähtsust. Isegi juhul, kui kaebaja tahteavalduse tõlgendamise küsimus oleks asjakohane, ei kuuluks avalik-õiguslikus suhtes (haldusmenetluses) kohaldamisele TsÜS, mille kohaldamise juhud on HMS-s expressis verbis ette nähtud. Menetluskulude osas jätab kaebaja tähelepanuta, et Tallinna Halduskohus jättis 21.05.2012 määrusega kaebuse käiguta kahel põhjusel, millest üks seondus tõepoolest 7
(14)3-12-900 kohustamisnõudest loobumise küsimusega, kuid teiseks palus kohus kaebust täiendada ka tuvastamisnõuete osas. Seega on halduskohtu vastavad motiivid põhjendatud. 10. Maanteeamet palub vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ja teha asjas uus otsus, millega jätta P. K kaebus tervikuna rahuldamata. Samuti vaidlustab Maanteeamet alternatiivselt halduskohtu otsuse menetluskulude väljamõistmise osas, kui ringkonnakohus peab kaebuse osalist rahuldamist siiski põhjendatuks. Halduskohus leidis määruse nr 19 § 3 lg-le 1 tuginedes ebaõigesti, et P. Kl oli subjektiivne õigus nõuda vastustajalt enda eemaldamist liiklusregistrist sõiduki vastutava kasutajana. Nimetatud sättest nähtuvalt saab registritoimingut üldjuhul taotleda üksnes sõiduki omanik ning käesoleval juhul erandeid ei esine. Asjaolu, et Maanteeamet ei olnud jätnud P. K 02.03.2012 avaldust sõidukiomaniku volikirja puudumise tõttu käiguta, ei kinnita kuidagi kaebaja õigust taotlust esitada. Antud juhul paluski Maanteeamet vastava taotluse esitada sõiduki omanikul. Täielikult põhjendamata ja arusaamatu on halduskohtu seisukoht, et kuna määruse nr 19 § 3 lg 4 eeldab vastutava kasutaja registrisse kandmiseks tema nõusolekut ja P. K ei olnud jätkuvalt vastutavaks kasutajaks olemisega nõus, siis oli kaebaja õigustatud esitama ka taotlust enda registrist kustutamiseks. Sellist subjektiivset õigust määrusest nr 19 ega ühestki muust õigusaktist sõiduki vastutavale kasutajale ei tulene. P. K avalduse menetlemise tähtaja osas lähtus halduskohus analoogiast MSVS §-ga 6 ja väljakujunenud halduspraktikaga, kuid pole sellist üllatuslikku seisukohta kuidagi põhjendanud (näiteks peab haldusorgan riigivastutuse seaduse § 18 lg 1 kohaselt taotluse kahju hüvitamiseks vaatama läbi hoopis kahe kuu jooksul). Maanteeamet vastas 05.04.2012 kirjaga nr 26-12/12-00015/705 P. Kle viivitamatult pärast taotluse sisu osas õiguslikule selgusele jõudmist. Halduskohus ei arvestanud, et tegemist oli mittestandardse taotlusega registriandmete muutmiseks, mille menetlemine võtab paratamatult kauem aega. Kuigi Maanteeamet võinuks P. K taotluse jätta koheselt läbi vaatamata, viis vastustaja siiski haldusmenetluse läbi, et tõstatatud probleem saaks lahendatud. Kui avaldusele tulnuks tõepoolest vastata 30 päeva jooksul, siis toimus 05.04.2012 vastamine 4-päevase hilinemisega ning seejuures on jäädud MSVS-s aktsepteeritud kahe kuu raamidesse. Halduskohus jättis arvestamata, et P. K oleks ka ise võinud paluda Maanteeametilt selgitust, millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse (HMS § 36 lg 1 p 2). Kuna antud juhul ei menetletud P. K taotlust üle kahe kuu, ei saa rääkida haldusorgani tegevusetusest, viivitusest ega mõistliku menetlusaja ületamisest. Põhjendamatu on ka halduskohtu etteheide, et sõiduki omanikule saadetud kirjas ei määratud adressaadile mingit tähtaega vastamiseks või toimingute tegemiseks, sest Maanteeametil ei ole ühestki õigusaktist tulenevalt alust nõuda kelleltki mingi toimingu tegemist ega määrata selleks tähtaega. Ebaselge on kohtu hinnang, et vastustaja ei ole püüdnud teha kõike endast olenevat, et registriandmeid korrastada. Esiteks on kohus ka ise möönnud, et antud olukorras puudus alus väita, et tegemist olnuks ebaõigete andmetega, ja teiseks tegi Maanteeamet P. K taotluses kirjeldatud probleemi lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, saates kirja sõiduki registrijärgsele omanikule, ning seda olenemata asjaolust, et kaebajal puudus konkreetse taotluse esitamise õigus. Viimatinimetatust teavitas Maanteeamet P. Kt piisavalt selgelt ka temale saadetud 05.04.2012 kirjas, viidates määruse nr 19 § 3 lg-le 1, ning kaebajale ei jäänud see arusaamatuks. Põhjendamatu on halduskohtu viide, et pole selge, miks ei käsitlenud Maanteeamet P. Kt kui sõiduki vastutavat kasutajat 02.03.2012 taotluse esitamisel enam sõiduki välismaalasest omaniku esindajana, sest vastutav kasutaja määruse nr 175 tähenduses ei ole võrdsustav TsÜS § 115 lg-s 1 viidatud esindajaga klassikalises mõttes, vaid pigem 8
(14)3-12-900 mõeldakse selle all välismaalasest sõidukiomaniku nn kontaktisikut, kellega oleks Maanteeametil (riigil) võimalik vajaduse korral ühendust võtta. Halduskohus ei ole viidanud, milliseid õigusnorme on Maanteeamet P. K taotluse menetlemisel rikkunud. Seejuures ei ole kaebaja taotluse sisulist menetlemist antud juhul üldse toimunud, vaid 05.04.2012 vastusega on taotlus tegelikult jäetud läbi vaatamata. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulud välja ligikaudu 46% ulatuses. Maanteeameti hinnangul jättis kohus P. K kaebuse aga rahuldamata oluliselt suuremas osas ning kaebaja kasuks polnud alust mõista välja rohkem kui 30% kantud menetluskuludest.
- P K vaidleb kirjalikus vastuses vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata. P. Kl 02.03.2012 avalduse esitamise õiguse olemasolu küsimuses jääb kaebaja oma 02.05.2012 kaebuse p-des 2.6-2.9 märgitud seisukohtade juurde ega korda neid. Maanteeamet ei põhjendanud 05.04.2012 vastuses, miks ei ole P. K määruse nr 19 § 3 lg 1 järgi registritoimingu taotlemiseks õigustatud isik või miks on selleks täiendavalt vajalik sõiduki omaniku taotlus. Kuna Maanteeametil puudus üldse õiguslik alus P. K sõiduki vastutava kasutajana registrisse kandmiseks tema nõusolekuta, siis oleks Maanteeamet igal juhul pidanud määruse nr 19 § 8 lg 1 alusel ebaõiged andmed registrist ise kustutama. Selle asemel teatas Maanteeamet rohkem kui kuu aega pärast avalduse esitamist lakooniliselt, et sõiduki omanikku on teavitatud ning palutud vastavad muudatused liiklusregistris vormistada, kusjuures vastav kiri saadeti omanikule alles 05.04.2012 ja enne seda ei tehtud asjas ühtegi menetlustoimingut. Tegemist ei olnud eriliselt keeruka või mahuka taotlusega. Maanteeamet jättis kogu probleemi lahendamise sisuliselt sõiduki omaniku hoolde. Ka sõiduki omanikuvahetusest ja P. K registrist kustutamisest teavitas Maanteeamet kaebajat alles 15.08.2012 vastuses kaebusele. Alusetu on väide, et Maanteeamet on püüdnud P. Kt probleemi lahendamisel igati aidata. Samuti on väär ja ebaloogiline, et kaebaja sai 05.04.2012 vastusest aru, et tal puudub 02.03.2012 taotluse esitamise õigus. Seda ei kinnita ka kaebuse p-s 2.7 toodud seisukohad, kuna P. K on pidanud ennast registritoimingu tegemise taotlemiseks õigustatud isikuks. Vastusest ei nähtu ka, et P. K taotlus oleks jäetud läbi vaatamata (seda pole ka asjakohaselt põhjendatud – vt HMS § 14 lg 7), vaid selles viidatakse üksnes sõiduki omaniku poole pöördumisele. Väited taotluse läbivaatamata jätmise kohta on vastuolus ka Maanteeameti enda väidetega esimese astme kohtus, kus vastustaja viitas sõidukiomaniku ärakuulamisõiguse tagamisele P. K avalduse alusel algatatud haldusmenetluse raames. Kaebaja ei nõustu vastustaja hinnanguga, et kaebus jäeti rahuldamata oluliselt suuremas ulatuses kui see nähtub menetluskulude jaotusest. Halduskohus rahuldas kaebuse sisuliselt pooles ulatuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus selgitab esmalt, et Tallinna Halduskohus on 01.10.2012 määruses, millega kohus jättis rahuldamata vastustaja taotluse käesoleva haldusasja menetluse lõpetamiseks, ebaõigesti märkinud, et nimetatud määrus ei ole edasikaevatav. Maanteeamet esitas 15.08.2012 vastuses kaebusele muu hulgas taotluse lõpetada asja menetlus kaebetähtaja ületamise ja kaebeõiguse puudumise tõttu (s.o kaebus 24.01.2005 toimunud P. K sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrisse kandmise toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks on esitatud olulise hilinemisega, puudub erandlik põhjus aktsepteerida tuvastamiskaebuse esitamist preventiivsel eesmärgil ning kaebaja ei ole põhjendanud võimaliku tulevase kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust). 9
(14)3-12-900 Halduskohus leidis, et tuvastamiskaebus on
§ 46
lg 5 kohaselt tähtaegne ja lubatav, märkides, et kohus on kaebuse menetlusse võtmisel juba aktsepteerinud kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esemeks ei ole Maanteeameti 24.01.2005 toimingu (P. K sõiduki vastutava kasutajana registreerimise) õigusvastasuse tuvastamine, vaid Maanteeameti tegevuse (P. K käsitlemine liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana) ning tegevusetuse (P. K registrist kustutamata jätmine pärast avalduse esitamist) õigusvastasuse tuvastamine. Seega on tegemist muu tuvastamiskaebusega
§ 46
lg 5 tähenduses, mille võib halduskohtule esitada tähtajatult (sh saab isik tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist nõuda kogu tegevusetuse kestel). Kuna P. K ei taotle kahju hüvitamist, siis ei pea ta käesolevas asjas tõendama kahju hüvitamise nõude eelduste igakülgset täidetust, vaid piisab sellest, et hüvitamiskaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja on hüvitamisnõude eelduste täidetust piisavalt põhistanud, mistõttu on kaebus lubatav.
§ 124
lg 4 näeb ette, et juhul, kui menetlusosaline taotleb kohtult asja menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu, teeb kohus taotluse kohta põhjendatud määruse, mille peale võib esitada määruskaebuse kuni Riigikohtuni välja. Seega oli Tallinna Halduskohtu 01.10.2012 määrus
§ 124lg-st 4 tulenevalt igal juhul edasikaevatav.
Määruskaebuse esitamise õigust ei oleks olnud põhjust jaatada vaid olukorras, kus halduskohus lahendab eraldi määrusega üksnes vastustaja taotluse kaebuse läbivaatamata jätmiseks kaebeõiguse puudumise tõttu. Seda põhjusel, et halduskohtul puudub menetlusseadustikust tulenev kohustus sellist taotlust eraldiseisva määrusega lahendada ja kaebeõiguse puudumise kohta esitatud väidetele saab vastata ka kohtuotsuses, mistõttu ei ole tegemist juba kujunenud eraldiseisva vaidlusega (vrd Riigikohtu 18.06.2010 määrus nr 3-3-1-101-09, p 9). Kuivõrd kaebuse menetlemise ja selle rahuldamise eelduste olemasolu kontrollimine on kohtu seadusjärgne ülesanne, siis on ringkonnakohtul käesoleval juhul õigus ja kohustus kontrollida kõigi tuvastamiskaebuse eelduste olemasolu sõltumata menetlusosaliste väidetest (nt Riigikohtu 20.01.2011 otsus nr 3-3-1-74-10, p 15). Kuna halduskohtu eksimuse tõttu pole käesolevas asjas olnud varem võimalik määruskaebuse korras vaidlustada ka kaebuse tähtaegsuse küsimust, võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse lubatavuse osas sellestki aspektist lähtudes. 13. Halduskohus võttis P. K kaebuse menetlusse kahe tuvastamisnõudega: 1) tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti poolt P. K käsitlemine liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana; 2) tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti poolt P. K andmete sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrist kustutamata jätmine pärast kaebaja poolt vastava avalduse esitamist. Kohtu hinnangul on tegemist „muu tuvastamiskaebusega“
§ 46lg 5 teise lause tähenduses, millega võib halduskohtusse pöörduda tähtajatult.
14. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on käesoleva vaidluse eseme määratlenud ebaselgelt.
§ 6
lg 2 kohaselt loetakse halduskohtumenetluses haldusorgani toiminguks haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toiming, samuti haldusorgani tegevusetus ja viivitus avalik-õiguslikus suhtes. HMS § 106 lg 1 järgi on toiming haldusorgani tegevus, mis ei ole õigusakti andmine ja mida ei sooritata tsiviilõigussuhtes.
§ 46
lg 5 esimene lause näeb ette, et kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada kolme aasta jooksul toimingu tegemisest arvates. Sisuliselt on halduskohus pidanud vaidlustatud toiminguks Maanteeameti poolt liiklusregistris P. K andmete kajastamist kõnealuse sõiduki vastutava kasutajana (s.o 24.01.2005 tehtud registrikande jätkuvat n-ö toimimist), kuid pole kontrollitavat ajavahemikku kuidagi 10
(14)3-12-900 piiritlenud, rõhutades samas, et tuvastamiskaebuse esemeks ei ole Maanteeameti 24.01.2005 toiming sõiduki registreerimise kohta, mille vaidlustamise tähtaeg oleks ammu ületatud. Ringkonnakohus leiab, et
§ 46
lg 5 teises lauses nimetatud ja tähtajatult esitatava „muu tuvastamiskaebusena“ on
§ 37
lg 2 p 6 arvestades käsitatav esmajoones kaebus haldusakti tühisuse kindlakstegemiseks või kaebus mõne avalik-õiguslikus suhtes tähtsust omava faktilise asjaolu kindlakstegemiseks, mis ei kujuta endast haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole, mistõttu tuleb kaebetähtaja osas juhinduda
§ 46
lg 5 esimesest lausest ning seega saab vaidluse all olla üksnes Maanteeameti tegevus(etus) ajavahemikul 02.05.2009 (s.o kolm aastat enne kaebuse esitamist) kuni 25.04.2012 (s.o P. K andmete registrist kustutamiseni seoses sõiduki omanikuvahetusega). Eelnevast tulenevalt ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kas Maanteeamet kandis 24.01.2005 P. K sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrisse õiguspäraselt või mitte, sest see väljuks vaidluse piiridest. Oluline on üksnes see, kas Maanteeametil oli ajavahemikul 02.05.2009–25.04.2012 kohustus P. K kui sõiduki vastutava kasutaja andmeid liiklusregistrist kustutada, sest vaid sellisel juhul olnuks nende andmete jätkuv registris kajastamine õigusvastane. Eelnevast tulenevalt on asjassepuutumatud P. K kaebuses ja apellatsioonkaebuses sisalduvad väited selle kohta, et Maanteeamet ei saanud 24.01.2005 õiguspäraselt kanda tema andmeid liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana, samuti arutlus P. K 24.01.2005 nõusoleku (tahteavalduse) tõlgendamise üle. Samas nõustub ringkonnakohus, et viidatud perioodil P. K andmete sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistris kajastamise õigusvastasuse tuvastamiseks on kaebajal kaebeõigus, kuivõrd selle tagajärjel temale kahju tekkimist ei ole asjaolusid arvestades võimalik välistada. Ehkki 20 euro suuruse kahju hüvitamise nõude, mille edasine suurenemine ei ole ka võimalik (kuna P. K ei ole alates 25.04.2012 enam kõnealuse sõiduki vastutavaks kasutajaks ja muude hoiatustrahvide vms kohta andmed puuduvad), ettevalmistamiseks eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamist ei saa pidada kuigi ratsionaalseks, ei anna see siiski alust kaebeõiguse olemasolu eitada. Seetõttu hindab ringkonnakohus järgnevalt Maanteeameti tegevuse õiguspärasust vastavas ulatuses sisuliselt. 15. Kuni 30.06.2011 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 24.08.2004 määruse nr 175 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri“ § 3 lg 1 kohaselt teostas Maanteeamet registritoiminguid omaniku või muu õigustatud isiku taotluse alusel. Määruse nr 175 § 5 lg 1 kohaselt oli sõiduki omaniku või tema esindaja või muu õigustatud isiku taotlus vajalik ka registriandmete muutmiseks, välja arvatud määruse nr 175 § 8 lg-s 4 sätestatud juhul. Viimatinimetatud erand kohaldus seejuures vaid sõiduki omanikuks oleva krediidiasutuse andmete muutmise juhtumile ja pole seega antud vaidluses asjakohane. Määruse nr 175 § 6 lg 1 andis Maanteeametile küll õiguse liiklusregistri andmete parandamiseks, kui sõiduki registrijärgne omanik ei ole teatanud registriandmete muutusest või nende ebaõigsusest, kuid selline õigus ja kohustus sai Maanteeametil tekkida üksnes juhul, kui haldusorgan sai muul viisil teada registrisse kantud andmete muutumisest või ebaõigsusest. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et P. K ei ole enne 02.03.2012 avalduse (tl 10) esitamist taotlenud Maanteeametilt enda kui sõiduki vastutava kasutaja andmete liiklusregistrist eemaldamist. Samuti puuduvad igasugused andmed ja väited selle kohta, et Maanteeametile oli registriandmete väidetav ebaõigsus saanud teatavaks mõnel muul viisil. Andmete ebaõigsusest teadma pidamist ei saa seejuures põhjendada väitega, et kuivõrd juba sõiduki registreerimise ajal puudusid Maanteeametil nõutavad alusdokumendid (s.o P. K selgelt väljendatud nõusolek tema sõiduki vastutava kasutajana registrisse kandmiseks), siis pidi haldusorgan olema kande ebaõigsusest algusest peale teadlik. Seda põhjusel, et tuleb 11
(14)3-12-900 eeldada, et kui Maanteeamet oleks olnud juba registreerimiskande tegemise ajal teadlik sõiduki registreerimise ebaõigsusest, siis poleks kannet liiklusregistris üldse tehtud. Kuna puudub alus väita, et Maanteeamet oli vaidlusaluse registrikande väidetavast ebaõigsusest teadlik või pidi sellest teadlik olema, siis ei olnud Maanteeametil ka õigusaktidest tulenevat kohustust oma initsiatiivil algatada P. Kt puudutava registrikande parandamise menetlust. 16. Alates 01.07.2011 kehtiva majandus- ja kommunikatsiooniministri 03.03.2011 määruse nr 19 „Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise tingimused ja kord“ § 3 lg 1 ja § 7 lg 1 näevad sarnaselt varem kehtinud määrusele nr 175 ette, et Maanteeamet teeb üldjuhul registritoiminguid (sh muudab sõiduki registriandmeid) üksnes õigustatud isiku taotluse alusel. Ka määruse nr 19 § 8 lg 1 annab Maanteeametile õiguse sõiduki registriandmete täpsustamiseks ja ebaõigete andmete parandamiseks, kui sõiduki omanik ei ole teatanud registriandmete muutusest või nende ebaõigsusest ja Maanteeamet saab sellest teada muul viisil. Ringkonnakohus leidis juba eelnevalt, et Maanteeametil ei pidanud olema kahtlust sõiduki vastutava kasutaja kohta liiklusregistrisse kantud andmete ebaõigsuses. Vaatamata määruse nr 19 § 3 lg-s 4 sätestatud mõnevõrra muudetud regulatsioonile (s.o sõiduki vastutav kasutaja peab enda registrisse kandmiseks andma nõusoleku), ei näinud ka selle määruse rakendussätted Maanteeametile ette mingit täiendavat kohustust tagantjärele kontrollida seni vastutavaks kasutajaks määratud isikute tegelike nõusolekute olemasolu. Vastavat kohustust ei tulenenud vastustajale ka 01.07.2011 jõustunud liiklusseadusest. Samuti ei näinud õigusaktid Maanteeametile ette kohustust sõidukite vastutavaid kasutajaid uue regulatsiooni jõustumisest eraldi teavitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa viimatinimetatud sätete puudumist pidada ka põhiseadusevastaseks. Kuigi VTMS § 541 lg-te 1 ja 2 kohaselt võidakse mootorsõidukiga toime pandud liiklusväärteo puhul teatud tingimustel (s.o kui rikkumine on jäädvustatud automaatse liiklusjärelevalveseadmega või muul teabesalvestisel, kui mootorsõiduki juhti ei olnud võimalik kohe tuvastada) määrata hoiatustrahv mootorsõiduki registrijärgsele omanikule või vastutavale kasutajale kui mootorsõiduki eest vastutavale isikule, ei ole selline hoiatustrahv VTMS § 541 lg 3 järgi süüteo eest kohaldatav karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. VTMS §-des 541–546 sätestatud kirjaliku hoiatamismenetluse rakendamine eriti seoses nn kiiruskaamerate kasutuselevõtmise ettevalmistamisega on olnud avalikkuse tähelepanu all pikka aega. Seejuures sätestati vastav regulatsioon VTMS-s juba 27.12.2008 jõustunud „Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seadusega“ (RT I 2008, 54, 304). Samuti on sõiduki vastutaval kasutajal olnud kohustus sõidukijuhi poolt tasulise parkimise alas parkimistasu maksmata jätmise korral tasuda viivistasu (varasema LS § 502 lg 2, kehtiva LS § 188 lg 2) ning seaduses on olnud sätestatud ka vastutus sõiduki eest vastutava isiku poolt näiteks tehnoülevaatust mitteläbinud mootorsõidukit juhtima lubamise eest (varasema LS § 748, kehtiva LS § 208) või vastutava kasutaja kohustuse rikkumise eest (varasema LS § 7465, kehtiva LS § 261) jms. Seega ei ole alust väita, et sõiduki vastutava kasutaja kohustused oleksid uue liiklusseaduse kehtestamisega muutunud ootamatult või äärmiselt ulatuslikult (vrd varasema LS § 111 ja kehtiva LS § 72). Lisaks on isikul endal võimalik igal ajal tasuta juurde pääseda kõikidele tema kohta liiklusregistrisse kantud andmetele (varasema LS § 65 lg 1, kehtiva LS § 184 lg 2) ja vajaduse korral rakendada seaduses ettenähtud meetmeid oma õiguste kaitseks. Nendel asjaoludel ei saa pidada isikuid ebaproportsionaalselt koormavaks sellise sätte puudumist, mille järgi tulnuks liiklusregistri pidajal pärast uue liiklusseaduse ja selle rakendusaktide jõustumist sõidukite vastutavaid kasutajaid nende kohustustest eraldi teavitada. Järelikult on halduskohus lõppastmes õigesti jätnud rahuldamata P. K kaebuse osas, 12
(14)3-12-900 milles kaebaja palus tunnistada õigusvastaseks tema andmete kajastamine liiklusregistris sõiduki vastutava kasutajana.
- P. K kaebuses esitatud teise tuvastamisnõude osas (s.o tunnistada õigusvastaseks Maanteeameti poolt P. K andmete sõiduki vastutava kasutajana liiklusregistrist kustutamata jätmine), mille halduskohus osaliselt rahuldas ja tunnistas õigusvastaseks Maanteeameti tegevuse P. K 02.03.2012 avalduse menetlemisel, on ringkonnakohus seisukohal, et P. K kaebus tuleb vastava nõude osas jätta rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu.
- Halduskohus aktsepteeris kaebust Maanteeameti tegevuse peale P. K 02.03.2012 avalduse lahendamisel viitega kaebajal tuvastamiskaebuse esitamiseks preventiivse huvi olemasolule, mida P. K ise on põhjendanud sellega, et ta on aktiivne mootorsõidukite kasutaja ning soovib vältida tulevikus sarnase olukorra kordumist, kui ta peaks Maanteeametit veelkord teavitama registriandmete ebaõigsusest. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et alates 01.01.2012 kehtiv
ei kasuta enam tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumise õiguse piiritlemiseks põhjendatud huvi kriteeriumit (erinevalt kuni 31.12.2011 kehtinud
§ 7
lg 1 teisest lausest), vaid
§ 45
lg 2 kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Eraldi on samas sättes aktsepteeritud üksnes võimalust esitada hüvitamiskaebust ettevalmistav tuvastamiskaebus. Varasema menetlusseadustiku alusel kujunenud kohtupraktika järgi võisid tuvastamiskaebuse esitamisel aktsepteeritavateks põhjendatud huvideks olla kahju hüvitamise nõude ettevalmistamise kõrval ka preventiivsed ja rehabiliteerivad eesmärgid. Praegu kehtiva ja ka P. K 02.05.2012 kaebuse esitamise ajal kehtinud
§ 45
lg 2 järgi oleks preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse esitamiseks aktsepteeritav üksnes erandina ning see eeldaks, et vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning samas poleks kaebajal hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Käesoleval juhul ei ole need tingimused täidetud. Esiteks ei saa P. K väitest, et ta on aktiivne mootorsõidukite kasutaja ning omab liiklusregistris seoseid veel kahe sõidukiga, kuidagi tuletada, et käesolevas haldusasjas vaidluse all oleva olukorraga sarnase juhtumi kordumine oleks tõenäoline. Puuduvad andmed, et P. K oleks veel mõne teise välismaalasest sõidukiomaniku esindajana kantud jätkuvalt liiklusregistrisse sõiduki vastutava kasutajana. Vastupidi, kohtutoimiku andmetest nähtuvalt kuulub üks kaebaja viidatud sõidukitest Eestis registreeritud krediidiasutusele ja teine Eestis elavale füüsilisele isikule ning seejuures ei ole P. K kummagi sõiduki puhul määratud vastutavaks kasutajaks (tl 16-17). Teiseks oleks P. Kl ka sellise olukorra kordumisel võimalik rakendada seaduses ettenähtud tõhusaid õiguskaitsevahendeid, esitades Maanteeameti võimaliku viivituse või tegevusetuse peale kohustamiskaebuse (
§ 37
lg 2 p 2) ja selle raames on tal vajaduse korral võimalik taotleda halduskohtult ka esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamist (
§ 249lg 1).
Kuna hilisema kohustamiskaebuse esitamine oleks ilmselgelt tõhusam õiguskaitsevahend kui käesoleva tuvastamiskaebuse esitamine, siis
§ 45lg-st 2 tuleneva piirangu tõttu puudub P.
Kl vastavas osas kaebusega halduskohtusse pöördumise õigus ja tema kaebus tuleb nimetatud nõude osas jätta juba ainuüksi sellel põhjusel rahuldamata, andmata seejuures sisulist hinnangut kaebuses sisalduvatele väidetele. 19. Eelneva põhjal tuleb P. K apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Maanteeameti vastuapellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab
§ 200p 3 alusel Tallinna Halduskohtu 07.11.2012 otsuse osas, milles halduskohus P.
K kaebuse rahuldas, ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab P. K kaebuse tervikuna rahuldamata. Ülejäänud osas, milles halduskohus jättis P. K kaebuse rahuldamata, jääb halduskohtu otsus muutmata. 13
(14)3-12-900 20.
§ 108
lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
§ 109lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et P.
K on esimese astme kohtus kandnud menetluskulusid kokku 1330,81 eurot (riigilõiv 15,97 eurot – tl 13; õigusabikulud 1314,84 eurot – tl 60-64). Apellatsiooniastmes on P. K kandnud menetluskulusid kokku 698,12 eurot (riigilõiv 15 eurot – tl 89; õigusabikulud 683,12 eurot). Kaebaja menetluskulud mõlemas kohtuastmes kokku on olnud 2012,96 eurot. Maanteeamet esimese ega teise astme kohtus menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud ei ole. Vastuapellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest on Maanteeamet olnud
§ 104
lg 10 alusel vabastatud.
§ 109
lg 4 kohaselt juhul, kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osas, milles kohus kaebuse rahuldas, ning teeb selles osas ise uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata, tuleb menetluskulud
§ 108lg 1 järgi kanda kaebajal.
Sellest tulenevalt ei oma käesoleval juhul tähtsust, kas advokaadibüroo arved saab lugeda P. K poolt tasutuks esitatud konto väljavõttega, mille kohaselt on Rahandusministeerium 12.11.2012 kandnud Advokaadibüroo Hansa Law Offices OÜ arevele 4363,10 eurot, mis mõisteti P. K kasuks kaitsja tasu katteks Eesti Vabariigilt välja kriminaalasjas nr 1-10-8604 ja mille kaebaja lasi üle kanda advokaadibüroo arvele. Vastustajal menetluskulude puudumise tõttu jäävad kokkuvõttes kõik menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 14
(14)