4-12-504/10

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tartu kohtumaja Väärteoasja number 4-12-504 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi sekretär Helju Rebane Väärteoasi AARE TOMSONI kaebus Lõuna Prefektuuri
3. jaanuari 2012.a otsusele väärteoasjas nr 2602,11,008462, teo toimepanemise aeg
4. detsember
5. a, kell 09.57 Kohtuvälise menetleja otsuse Liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel karistati Aare Tomsoni rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so summas 200.- eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel mõisteti lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine 1-ks kuuks sisu Kaebuse esitanud isik Aare Tomson isikukood 37312142776 elukoht: XXXX Kaitsja Kokkuleppel vandeadvokaat Maano Saareväli Kaebuse esitaja taotlus tühistada Lõuna Politseiprefektuuri
6. jaanuari
7. a otsus tervikuna ja lõpetada väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel või (alternatiivselt) lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur, esindaja Urmas Solovjov RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-st 23 ja § 132 p-st 3 kohus otsustas:
8. Tühistada Lõuna Prefektuuri
9. jaanuari
10. a otsus väärteoasjas nr 2602,11,008462 ja lõpetada väärteomenetlus Aare Tomsoni väärteoasjas liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu.
11. Hüvitada Aare Tomsonile tema poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat Maano Saarevälile makstud tasu 604 (kuussada neli) eurot 80 senti riigieelarve vahenditest. Edasikaebamise kord Maakohtu kohtuotsust ei saa apellatsiooni korras vaidlustada. Menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal on õigus esitada Tartu Maakohtu kohtuotsusele kassatsioonkaebus Riigikohtule. Kui eespool nimetatud isikud soovivad kasutada kassatsiooniõigust, peab sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates
12. septembrist
13. a. Kassatsioonkaebus tuleb esitada Riigikohtule läbi Tartu Maakohtu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. I Olulised asjaolud
14. detsembril
15. a koostas Lõuna Prefektuuri liikluspolitseinik Sander Hirmo väärteoprotokolli Aare Tomsonile. Väärteoprotokolli teokirjelduse kohaselt heidetakse menetlusalusele isikule ette, et ta
16. detsembril
17. a kell 09.57 Tartu linnas Tähe ja Turu tänavate vahel Turu tänava suunas liikudes juhtis mootorsõidukit XXXX asulasisesel teel kiirusega 74+/- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Protokollis on kajastatud, et kiirust mõõdeti kiirusemõõteseadmega Laser UX
18. Väärteoprotokolli kohaselt rikkus Aare Tomson liiklusseaduse § 15 lg 1 p 2 sätteid ja tema poolt toimepandud tegu on kvalifitseeritav liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi.
19. jaanuari
20. a otsusega väärteoasjas nr 2602,11,008462 karistas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliikluspolitseinik Kaido Iste Aare Tomsoni liiklusseaduse § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, so summas 200 eurot ja liiklusseaduse § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1-ks kuuks. II Kaebuses esitatud seisukohad Aare Tomson esitas
21. veebruaril 2012.a. kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamiseks. Kaebuse esitaja taotles edasikaebetähtaja ennistamist. Tartu Maakohtu
22. veebruari
23. a kohtumäärusega luges kohus kaebuse tähtaegselt esitatuks. Esialgses kaebuses oli menetlusaluse isiku kaebuse põhitaotluseks karistuse kergendamise taotlus.
24. Märtsil 2012.a. esitas Aare Tomsoni kaitsja vandeadvokaat Maano Saareväli kohtule kaebuse täiendamise avalduse, milles on märgitud järgmist. Kaitsja on seisukohal, et esmast taotlust tuleb täiendada väärteomenetluse lõpetamise taotlusega, kuivõrd menetlusaluse isiku teos ei ole LS 227 lg 2 kohase väärteo koosseis seaduses ettenähtud korras tõendatud. Väärteotoimikus asuvat liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokolli ei saa käsitleda VTMS § 49 lg 4 ja KrMS § 146 lg 5 kohase väärteo toimepanemist tõendava tõendina. Liiklusseaduse (LS) § 199 lg 6 kohaselt tuleb kiiruse mõõtmisel järgida mõõtemetoodikat. Nõuded mõõtmisprotseduurile on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määrusega nr 78 (edaspidi „mõõtmismetoodika“). Menetlusalusele isikule sõidukiiruse mõõtmisel on eiratud mitmeid mõõtmismetoodikaga kehtestatud nõudeid. Samuti on väidetavat mõõtmisprotseduuri kajastav ja talletav mõõtmisprotokoll sisuliselt arusaamatu ja vastuoluline.
25. Mõõtmisprotokollist ei selgu, millist mõõteseadet kasutati. Mõõtmismetoodika § 5 kohaselt rakendatakse metoodika nõudeid mõõtmistel, mis teostatakse laservõi radarmõõturitega. Metoodika § 1 lg 2 kohaselt on lasermõõtur kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks on valguskiirusega liikuva valgusimpulsi aja mõõtmine mõõtevahendist mõõteobjektini ja tagasi, kusjuures mõõteobjekti kiirus arvutatakse kahe valgusimpulsi aja erinevuse alusel. Sama paragrahvi
26. lõike kohaselt on radarmõõtur kiirusmõõtur, mille mõõtemeetodi aluseks 2 on väljasaadetud ja tagasipeegeldunud kõrgsageduslaine sageduse erinevuse mõõtmine sõltuvalt mõõteobjekti kiirusest (Doppleri efekt). Seega Doppleri efekt kuulub ainult radarmõõturi mõõtemeetodisse. Kiirusemõõte protokollist nähtub, et menetlusaluse isiku sõiduki kiirust mõõtes oli mõõturi helisignaal (Doppler helisignaal) ühtlaselt tõusev e. kõrgenev. Tehes mõõtmisprotokolli märkuse, et Doppleri signaal oli kõrgenev, pidi mõõtja seda iseloomulikku signaali ka tajuma. Samas on mõõtmisprotokollil märgitud, et mõõtmisel kasutati UltraLyte laserkiirusemõõtjat. Viimane ei tööta Doppleri efektil ega väljasta Doppleri signaali. Eeltoodust tekib küsimus, et kui ühelt poolt fikseeriti mõõtmisel iseloomulik Doppleri helisignaal, kuid teiselt poolt kasutati justkui seadet, mis Doppleri helisignaali ei väljasta, siis millist seadet tegelikult ikkagi kasutati? Seega ei võimalda mõõtmisprotokoll tuvastada, millist mõõtmisseadet üldse menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutati ja kas kasutatud kiirusemõõtja oli taadeldud.
27. Mõõtmisseadme kasutamistingimused ei vastanud mõõtemetoodika nõuetele. Mõõtemetoodika § 8 p 3 kohaselt ei tohi sõidukiirust mõõta tugevas vihmas. Mõõtmisprotokollis on mõõtmistingimustena märgitud vihmasadu. Tagasiulatuvalt ei ole võimalik tuvastada, kas vihmasadu oli kohapeal tugev või mitte ja kas see võis mõjutada mõõtmise tulemust. Seega ei võimalda mõõtmisprotokoll hinnata mõõtmise käiku tõendamiseks vajaliku üksikasjalikkusega (VTMS § 49 lg 4 p-d 1 ja 2, samuti KrMS § 146 lg 5 p 1). Pole välistatud, et mõõtmise ajal sadav vihm võis mõjutada mõõtmistulemust mõõdetavale kahjulikumas suunas. Kahtlus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks KrMS § 7 lg 3 kohaselt.
28. Mõõtmisprotokolli kantud andmete kohaselt on saadud mõõtetulemus ebaõige. Mõõtmisprotokolli kantud andmete kohaselt oli mõõtja kiirus menetlusalusele isiku sõiduki kiiruse fikseerimisel 164,2 km/h. Mõõtemetoodika lisas 1 esitatud laiendmääramatuse tabeli 1 kohaselt on mõõdetud kiiruse 61-80 km/h ja mõõtja kiiruse 134-166 km/h korral laiendmääramatus (e. mõõtmisviga) 7 km/h. Tabeli 2 kohaselt on laiendmääramatus samadel andmetel 10 km/h. Seega, kui tinglikult lugeda, et mõõdeti õige sõiduki kiirust, oli menetlusaluse isiku sõidukiiruseks kas 67 km/h (tabel 1 järgi) või 64 km/h (tabel 2 järgi). Seega muude mõõtemetoodika tingimuste täitmisel ületas menetlusalune isik sõidukiirust mitte rohkem, kui 14-17 km/h võrra. Selline väärtegu kvalifitseerub aga LS § 227 lg 1 järgi. Kuivõrd mõõtmisprotokollile kantud andmed on vastuolulised ja ebaselged, siis ei ole tegelikkuses üldse võimalik protokolli pinnalt asuda seisukohale, kas kiirust mõõdeti seisvast või liikuvast sõidukist ning kui liikuvast, siis pole võimalik tuvastada, millises suunas mõõdetav sõiduk liikus ja kummast tabelist tuleks mõõtmistulemuse laiendmääramatuse leidmisel lähtuda.
29. Vaidlusaluses väärteoasjas esinevad väärteomenetluse lõpetamise alused VTMS § 29 lg 1 p 1 järgi. KrMS § 7 lg 3 sätestab in dubio pro reo põhimõtte, mille kohaselt tuleb süüteomenetluses tõusetunud kahtlus tõlgendada süüdistatava või kahtlustatava (menetlusaluse isiku) kasuks. Mõõtmismetoodika § 10 kohaselt tuleb mõõtmistulemus ja tingimused protokollida. Seega on mõõtmisprotokoll primaarseks tõendiks, millega tõendatakse mõõtmistulemust. Vaidlusaluses väärteoasjas on üheselt protokollimata (fikseerimata) mõõtja liikumise suund ning kiirusmõõturi täpne (vaieldamatu) lugem. Eelnimetatud asjaolud on käesoleva kaebuse täienduse punktides 1-3 esitatud põhjendustel ebaselged ja üheselt fikseerimata. Lisaks pole selge, millist kiirusemõõteseadet üldse kasutati. 3 Nimetatud minetused on olulist laadi vead, mis ei võimalda tõsikindlalt ilma kõhklusteta taastada ja välja selgitada kiiruse mõõtmise faktilisi asjaolusid ning väita, et mõõtmisel kasutati asjakohast ja sobivat mõõteaparatuuri ning kas järgiti kõiki mõõtemetoodika nõudeid. Mõõtmisprotokolli minetusi võib püüda küll siluda ja selgitada läbi tunnistaja ütluste, kuid mõistetavalt jäävad vastuolud mõõtmisprotokolli sisu ning tunnistaja ütluste vahel lahendamata. Samuti on põhjust kahelda, kas mõõtja, kes täitis ja koostas mõõteprotokolli sedavõrd oluliste puudujääkidega, oli üldse võimeline mõõtmistoimingut nõuetekohaselt teostama e. igal juhul puudub kindlustunne selles osas, kas mõõtmisprotseduur ise vastas mõõtemetoodika nõuetele ja kas menetlusalusele isikule süüks arvatud sõidukiirus tuvastati eksimatult. Seetõttu on ilmne, et objektiivsed vastuolud mõõteprotokolli osas jäävad kehtima e. vigadega, ebatäpselt ning arusaamatu sisuga koostatud mõõteprotokolli ei saa asendada mõõteprotokollis fikseeritud faktiandmetega vastuolus olevate tunnistaja ütlustega. Viimasel juhul muutuks mõõtmisprotokolli ja ka kõikide menetlustoimingute protokollide koostamine sisutühjaks ja asjatuks, kuivõrd vaatamata protokolli kantud andmetele oleks alati võimalik menetlus- või järelevalvetoimingu käiku tõendada tunnistajate ütlustega. Selline lähenemine ei oleks aga kooskõlas menetlustoimingu protokollile seatud eesmärgi ja protokollimise mõttega. Ülaltoodust tulenevalt saab väita, et Lõuna Prefektuuri poolt teostatud mõõtmine ei ole teostatud mõõtemetoodika nõuete kohaselt, mõõtmisprotokolli kantud faktiandmed on vastuolulised ega võimalda tõsikindlalt hinnata, kas menetlusalune isik on toime pannud talle süüks arvatud väärteo või mitte. Ülalesitatud kahtlused tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks KrMS § 7 lg 3 kohaselt ning väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Täiendatud kaebuses palub kaitsja tühistada Lõuna Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse vanemliikluspolitseinik Kaido Iste 04.01.2012.a otsus väärteoasjas 2602,11,008462 täielikult ning lõpetada väärteoasjas menetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. III Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuvälise menetleja esindaja avaldas kohtus, et kohtuväline menetleja on Aare Tomsoni poolt
30. detsembril
31. a toimepandud teo õigesti kvalifitseerinud. Kohtuvälise menetleja arvates on tegu tõendatud tunnistaja Alvar Riismandeli ütlustega ja muude asjas kogutud dokumentaalsete tõenditega. Kohtuvälise menetleja esindaja avaldas, et liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis kajastuvad ebatäpsused on tingitud inimlikust eksimusest. Esindaja asus seisukohale, et ebatäpsused on kõrvaldatavad tunnistaja poolt kohtuistungil antud ütlustega. Kohtuväline menetleja palus jätta Lõuna Prefektuuri otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. IV Kohtu poolt uuritud tõendid ja kohtu seisukoht Väärteoprotokolli kohaselt juhtis Aare Tomson
32. detsembril 2011.a kell 09.57 Tartus Turu tänaval mootorsõidukit kiirusega 74+/- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 21 km/h. Liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et vanemkonstaabel Alvar Riismandel mõõtis Aare Tomsoni poolt juhitava sõiduki kiirust kiirusemõõteseadmega UltraLyte LTI UX 018460, mille taatlustunnistus on nr TTRSS-11/
33. Kohtuistungil esitas kohtuvälise menetleja esindaja dokumentaalse tõendid, mille kohaselt seade on testitud
34. detsembril 2011.a kell 08.05 ja oli töökorras. Samuti esitas kohtuvälise menetleja esindaja tõendi selle kohta, et just see mõõteseade oli patrullis olevatel politseinikel Sander Hirmol ja Alvar Riismandelil kaasas. 4 Eespool nimetatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokoll kajastab, et mõõdeti hea nähtavusega valgel ajal asulasisesel teel, täpsemalt Turu tänaval. Mõõdeti vihmasajus lähenevat intensiivselt kiirendavat sõidukit, kusjuures mõõtmise hetkel liikus mitu sõidukit. Mõõtja seisis paigal. Protokolli kohaselt fikseeriti ühtlaselt tõusev e kõrgenev helisignaal. Seadme lugem oli protokolli kohaselt 74 km/h. Protokollis on kajastatud, et mõõtja kiirus liikuvast sõidukist kiiruse fikseerimisel oli 164, 2 km/h. Tunnistaja ütlusi vihma kohta kinnitab ka dokumentaalne tõend ilmastikuoludekohta, mille esitas kohtuistungil kaitsja. Menetlusalune isik aare Tomson kinnitas kohtus, et
35. detsembril 2011.a. kell 09.57 sooritas ta vasakpööret Tähe tänavalt Ringtee tänavale. Aare Tomson väitis kohtus, et vasakpööret sooritades võis ta kiirendada, kuid kindlasti ei saanud tema poolt juhitava sõiduki kiirus olla selline nagu on fikseeritud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. Tunnistaja Alvar Riismandel kirjeldas kohtus kiiruse mõõtmise protseduuri
36. Detsembril 2011.a. Tunnistaja ütluste kohaselt sel päeval sadas, kuid sadu polnud nii tugev, et see oleks takistanud kiiruse mõõtmist või selle välistanud. Tunnistaja kinnitas ka seda, et patrullauto seisis parklas ja kiirust mõõtis ta läbi seisva patrullauto avatud küljeakna. Aare Tomsoni poolt juhitava sõiduki kiiruse mõõtmisel kasutati tunnistaja sõnul laserkiirusemõõtjat ja tunnistaja avaldas, et kui laser fikseerib kiiruse, siis teeb seade piiksu. Tunnistaja sõnul olid
37. detsembril 2011.a. patrullis kaasas mõlemat tüüpi kiiruse mõõtmise seadmed, so laserkiirusemõõtja ja Stalker tüüpi mõõteseade. Tunnistaja tutvus kohtuistungil tema enda poolt koostatud kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ja kinnitas, et märge, et helisignaal mõõtmisel oli ühtlaselt tõusev e kõrgenev, on ekslik. Tunnistaja selgitas, et kuna ta on valdavalt töötanud Stalker tüüpi seadmega, siis võis viga sellest tulla. Alvar Riismandel arvas, et tegemist oli inimliku veaga. Samuti selgitas tunnistaja inimliku veana seda, et lahtrisse, kus peaks meetrites kajastuma mõõteseadme kaugus fikseerimise hetkel, on arvandmena „164, 2“ kantud valesse lahtrisse kajastama justkui mõõtja kiirust liikuvast sõidukist kiiruse mõõtmisel kilomeetrites ühes tunnis. Tunnistaja ka selgitas, et see arv saab näidata vaid vahemaad meetrites, mitte aga kiirust, mida ei väljendata komakohtadega. Kaitsja avaldas kohtuistungil, et olukorras, kus menetlusdokument on vormistatud puudulikult, ei saa neid puudusi kõrvaldada menetlustoimingut teostanud isiku ütlustega kohtumenetluses. Kaitsja viitas vastavasisulisele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtulahendis nr 3-1-1-31-11 asunud otsuse punktis 20.2 seisukohale, et:“ Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võibki asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.“ Liikluseeskirja § 15 lg 1 p 2 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 km/h. Liiklusseaduse § 227 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km tunnis karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. Lubatud sõidukiiruse ületamist tuvastatakse konkreetseid kiirusemõõtureid kasutades. Mõõteseadme kasutamine ja seadme abil tuvastatud andmed kajastatakse vormikohases liiklusjärelevalve kiirusemõõteseadme kasutamise protokollis. Liiklusseaduse § 199 lg 6 kohaselt tuleb kiiruse mõõtmisel järgida mõõtemetoodikat. Nõuded mõõtmisprotseduurile on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määrusega nr 78 . 5 Tõendeid uurides on ilmnenud asjaolu, et 15.detsembril 2011.a. kell 09.57 politseiametnik Alvar Riismandeli poolt mõõtmisprotseduuri kajastav ja talletav mõõtmisprotokoll on vastuoluline. Vastuolu ilmneb selles, et protokolli esimesel lehel kajastub, et kiiruse mõõtmisel kasutati mõõteseadmena laserkiirusemõõtjat, kuid protokolli pöördel on kajastatud helisignaal, mis viitab radarmõõturi kasutamisel. Samuti on vastuolu selles, et ühelt poolt kajastab protokoll seda, et mõõtmine toimus paigal seistes, kuid näit
38. 2 on kantud protokollis reale, mis kajastab mõõtja kiirust liikuvast sõidukist kiiruse fikseerimisel. Vastuolude ilmnemist protokollis selgitas mõõtmise teostanud ja protokolli koostanud tunnistaja Alvar Riismandel inimliku veana. Seega on käesolevas väärteoasjas tekkinud olukord, kus menetlusdokumendis kajastuvad vasturääkivused on selgitatavad ametniku ütlusega, kusjuures tegemist on oluliste vasturääkivustega, kus kahtluse alla on seatud asjaolu, kas kiirust mõõdeti laserkiirusemõõtjaga või radarmõõturit, mille puhul kajastatakse protokollis ka Doppler helisignaali konkreetne iseloom. Samuti on olulise tähendusega asjaolu, kas mõõtja teostab mõõtmist paigal seistes või liikudes. Kohtuväline menetleja küll esitas kohtule tõendid, mis kinnitavad, et ka lasermõõteseade oli vaidlusalusel päeval kiirust mõõtnud politseinike kasutuses, kuid kohtu arvates ei kõrvalda ka kohtus esitatud tõendid protokollis kajastatud vasturääkivusi lõplikult. Kohus ei saa jätta tähelepanuta ka asjaolu, et ametnik, kes kiirust mõõtis ja tulemused fikseeris, oli tegutsenud äärmiselt hooletult. Kohus on seisukohal, et Lõuna Prefektuuri politseiametnik Alvar Riismandeli poolt
39. detsembril 2011.a. kell 09.57 teostatud mõõtmine ei ole teostatud mõõtemetoodika nõuete kohaselt, mis väljendub selles, et mõõtmisprotokolli kantud faktiandmed on vastuolulised. Menetlustoimingu protokoll ei võimalda tõsikindlalt hinnata, kas menetlusalune isik on toime pannud talle süüks arvatud väärteo või mitte. Kohus nõustub kaitsjaga selles, et tunnistaja ütlustega ei ole tõsikindlalt võimalik vastuolusid kõrvaldada. Seega tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt kaebuses viidatud ja kohtuotsuses kajastatud kahtlused tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks ning väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. VTMS § 23 sätestab, et väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lg 1 punktides 1-3 ja 5-6 sätestatud alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Aare Tomsoni kaitsja advokaat Maano Saareväli esitas vastavasisulise taotluse ja tõendid valitud kaitsjale makstud tasu osas. Kaitsja on koostanud väärteoasjas korrektselt motiveeritud kaebuse täienduse ja osales kohtuistungil. Kohus on seisukohal, et kuivõrd tegemist on tõenduslikust aspektist probleemse vaidlusega väärteoasjas, siis on Aare Tomsoni poolt kaitsjale tasutud summa 604,80 eurot mõistliku suurusega ja kuulub kaebuse esitanud isikule väljamaksmisele riigieelarve vahenditest. Rutt Teeveer Kohtunik 6