3-12-2139/14

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-2139 Otsuse kuupäev

1. veebruar 2013 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi A.T. kaebus Viru Vangla 10.07.2012 käskkirja nr 6-1/467KP tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks Menetlusvorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja: A.T. /isikukood xxx/, Vastustaja: Viru Vangla /registrikood 70008144/. Resolutsioon Jätta A.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 18.03.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD
3. 01.02.2012 esitas A.T. Viru vanglale taotluse (tl 107-109), milles palus luba lühiajaliseks väljaviimiseks seoses abikaasa isa väga raske tervisliku seisundiga. Viru Vanglas 03.02.2012 ja 29.05.2012 koostatud käskkirjadega nr 6-1/82-KP (tl 105-106) ja nr 6-1/348-KP (tl 99-100) jäeti taotlus rahuldamata. Viru Vangla 14.06.2012 otsusega nr 6-12/202-1 (tl 67) ja Justiitsministeeriumi 23.04.2012 otsusega nr 11-7/2401 (tl 101-102) rahuldati A.T. vaided (tl 68-98). 10.07.2012 Viru Vanglas koostatud käskkirjaga nr 6-1/467-KP (tl 65-66) keelduti uuesti andmast luba kinnipeetav A.T. lühiajaliseks väljaviimiseks. Keeldumist põhjendati asjaoludega, et taotluse lühiajaliseks väljaviimiseks esitas kinnipeetav siis, kui juhtunust oli möödunud üle nädala, kuid taotlusest ei selgu nagu ohustanuks tervisekahjustused äia elu ja täiendavatest seisukohtadest tulenevalt on ta käesolevaks ajaks juba kodusel ravil. Täiendavalt viidati veel võõraste relvastatud ametnike ja jala- ja/või käeraudade võimalikule negatiivsele mõjule külastatava tervisele ning asjaolule, et A.T.l on jätkuvalt võimalik suhelda oma äiaga telefoni ja kirjavahetuse teel ning tema tervisliku seisundi paranedes ka vanglas kokkusaamiste raames. Justiitsministeeriumi 05.09.2012 otsusega nr 11-7/2401 (tl 57-58) jäeti selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks ja asja uuele lahendamisele kohustamiseks esitatud vaie (tl 62-64) rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
4. 10.10.2012 edastas A.T. Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl 1-14), milles palus tühistada tema taotluse suhtes Viru Vanglas 10.07.2012 tehtud käskkiri nr 6-17647-KP ja teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Kaebaja leidis et vaidlustatud käskkiri on formaalselt ja materiaalselt õigusvastane, kaalutlusvigane, ebaproportsionaalne ning vastuolus vangistusseaduse § 4’ lg 1, § 6 lg 1, § 23, § 32 lg 5 ja § 33, põhiseaduse § 26 ja § 27, EIÕK artikkel 3 ja 8, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikaga Neid seisukohti põhjendas ta muuhulgas väidetega, et 21.01.2012 sai talle väga lähedaseks isikuks olev abikaasa isa insuldi ja mõned päevad hiljem haiglas veel ka infarkti, vangla aga on jätnud kaalutlusõiguse täielikult teostamata, pole kontrollinud ega kaalunud kõiki võimalusi ja asjaolusid, on eiranud tema ja ta perekonnaliikmete huve ja õigusi, on järginud vaid oma ühepoolset huvi teda väljaviimisele mitte lubada ning on suunanud käskkirja tema perekonnasidemete lõhkumisele ja vanglavälise suhtlemise olulisele piiramisele. Veel väitis kaebaja, et kuna ta taotleb väljaviimist koju võimalike vahendite kasutamisest teadliku täiskasvanud isiku külastamiseks, on vaidlusaluse käskkirja argumendid õiguslikult ainetud ja ekslikud ning lisas, et võimalus suhelda telefoni või kirja teel ei tähenda lühiasjalise väljaviimise õiguse puudumist ja rikutud on ka haldusmenetluse seaduse § 40 lg 1 kehtestatud ärakuulamisõigust.
5. Viru Vangla vastuses (tl 53-55) paluti kaebust mitte rahuldada, esitati oma seisukohad nii lühiajalisest väljaviimisest keeldumise põhjendatuse kui kaebaja väidete suhtes ning selgitati, et vangistusseaduse § 32 ja § 33 sisalduv ei ole kinnipeetava subjektiivne õigus, vaid kaalutlusõiguse alusel võimaldatav soodustus, et lahendada tema isiklikku sekkumist vajavaid erakorralisi olukordi väljaspool vanglat ning vanglale on jäetud ruum otsustada, kas väljaviimine on vajalik ja võimalik. Vastuses märgiti, et A.T. on eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav, kes saab taotleda ainult lühiajalist väljaviimist, vastava taotluse esitas ta siis, kui juhtunust oli möödunud üle nädala, taotlusest ei selgunud, et tervisekahjustused ohustavad elu ning hiljem täiendas ta oma taotlust selgitades, et abikaasa isa viibib kodusel ravil, millest võis järeldada, et tegemist ei olnud sellise erakorralise sündmusega, mille puhul oleks väljaviimine põhjendatud. Veel märgiti, et õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole absoluutne, isiku karistusena vanglasse paigutamine riivab seda, kuid kooskõlas seadusega, vanglakaristusega kaasneb niikuinii teatud ebamugavustunne ning lisati, haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 2 tuginedes, et kinnipeetaval on võimalik esitada kohe taotluses kõik tema arvates vajalikud põhjendused ja siis ei ole vanglal kohustust teda veel lisaks ära kuulata. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kinnipeetava võimalus saada luba lühiajaliseks väljasõiduks seoses erakorralise perekondliku sündmusega on reguleeritud vangistusseaduse § 32 lg
7. Seejuures on seaduseandja ammendavalt loetlenud need isikud, kelle parandamatu haiguse või surma korral vastav luba antakse, kuid jätnud võimaluse saada see ka mõne muu erakorralise perekondliku sündmuse puhuks. Tegemist on vanglateenistuse ametnikule antud kaalutlusõigusega, ühelgi kinnipeetaval ei ole õigust nõuda, et talle tingimata vastav luba antaks ning sama paragrahvi kuuendas lõikes kehtestatu välistab erakorralise perekondliku sündmusega seotud lühiajalise väljasõidu kinnipeetavale, kes kannab eluaegset vangistust. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et A.T. on just seda karistust kandev kinnipeetav. Seetõttu on tema puhul võimalik kohaldada vaid vangistusseaduse § 33 lg 1, mis võimaldab vanglateenistuse ametnikul kaalutlusõiguse alusel otsustada niisuguse kinnipeetava lühiajaline väljaviimine, kelle puhul pole lühiajaline väljasõit võimalik. Sisuliselt on tegemist lühiajalise väljasõidu erijuhtumina, mille rakendamiseks peab olema konkreetne põhjus, aeg ja koht. Juhul, kui taotluse aluseks on erakorraline perekondlik sündmus, tuleb arvestada ka neid piire, mis on seaduseandja poolt vastava võimaluse puhuks kehtestatud ja asja pole kuidagi võimalik käsitleda nii, et kui erakorralise perekondliku sündmuse tõttu esitatud lühiajalise väljaviimise taotlus jäi mingil põhjusel õiguspärase lahenduseta, tuleb see hiljem igal juhul rahuldada. 2 Vaidlusaluse käskkirjaga lahendati A.T. poolt 01.02.2012 koostatud taotlust milles ta soovis külastada oma abikaasa isa, kes viibis insuldi ja infarkti tõttu haiglas. Tegemist on küll haigusseisunditega, millised võivad nii koos kui eraldi põhjustada raske tervisliku seisundi ja olla ka parandamatud, kuid abikaasa vanemaid pole seaduseandja vastavas ammendavas loetelus ära nimetanud ning lisaks ei kinnita miski kohtule esitatust, et vahepeal kodusele ravile lubatud kaebaja äia seisundit oli veel ka käskkirja andmise ajal võimalik pidada väljaviimist õigustava erakorralise perekondliku sündmusena käsitletavaks parandamatult raskeks haiguseks. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja § 81 lg 2 tulenevalt peab kinnipeetav erakorralise perekondliku sündmuse puhul väljasõitu taotledes esitama seda sündmust kinnitava dokumendi. Viru Vanglast kohtu nõudmise peale edastatud taotlus (tl 107-109) ei sisalda vähimaidki viiteid vastava dokumendi olemasolule ja neid ei ole ka kaebuses (tl 1-14). Kaebaja on küll väljaviimise kohta Justiitsministeeriumile esitatud vaides täpsustades (tl 74) väitnud, et tema abikaasa isa on jätkuvalt raskes seisundis, kuid miski ei kinnita, et see seisund oli ka vaidlusaluse käskkirja tegemise ajal just niisugune erakorraline perekondlik sündmus, mille puhul olnuks eluaegset vangistust kandva kinnipeetava kohalolek tingimata vajalik.
8. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Lähedaste isikutega kokku saamise soovi rahuldamata jätmisega piiratakse vaieldamatult kinnipeetava perekonna- ja eraelulisi õigusi. Seetõttu peavad vastava piirangu rakendamiseks esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Antud juhul see nii ka on, sest vaidlustatud käskkiri on antud vangla sisekorraeeskirja § 1’ tuleneva volituse alusel, rajaneb vangistusseaduse § 32 lg 5 ja § 33 lg 1 lühiajalise väljaviimise kohta kehtestatul, ei sisalda otsustamist mõjutada võinud kaalutlusega menetlusvigu ning vastab haldusmenetluse seaduse § 56 tulenevatele vorminõuetele. Käskkirja põhjendustest nähtuvalt on otsustuse langetamisel arvestatud selle andmise ajal valitsenud olukorda, kaalutud kaebaja võimalusi suhelda talle lähedaste isikutega muul viisil ja leitud, et kuna lühiajalise väljaviimise eesmärgiks olev haigestunud äiaga suhtlemise õigus on saavutatav alternatiivsete võimalustega, pole tegemist kinnipeetava isiklikku kohalolekut nõudva erakorralise väljaviimisega. Haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt saavad haldusakti kehtetuks tunnistamise kaasa tuua vaid niisugused menetlus- või vorminõuete rikkumised, mis mõjutasid asja otsustamist. See põhimõte on kohaldatav ka halduskohtumenetluses esitatava tühistamisnõude suhtes. A.T. viitab kaebuses küll haldusmenetluse seaduse § 6 ja § 40 kehtestatud uurimis- ja ärakuulamispõhimõtete rikkumisele (tl 7-8), kuid ei ole nimetanud ühtegi asjaolu, mis tal seetõttu vanglale teatavaks tegemata või vanglal endal välja selgitamata ja arvestamata jäi.
9. Kaebuse esitamise õigusliku alusena on A.T. viidanud põhiseaduse § 26 ning EIÕK artiklitest 3 ja 8 tulenevale perekonna- ja eraelu puutumatusele ning piinamise, ebainimliku kohtlemise ja alandamise keelule (tl 4). Tähelepanuta on ta aga jätnud asjaolu, et seejuures on seadusega kehtestatud piirangud siiski lubatud ning nende kohaldamine ei saa kuidagi olla käsitletav piinamise, ebainimliku kohtlemise või alandamisena. Vastupidist ei tulene ka kaebusele lisatud (tl 18-33) või mistahes muudest Euroopa Inimõiguste Kohtu või Riigikohtu lahenditest.
10. Eeltoodud järeldustel ei ole Tartu Halduskohtul põhjust A.T. kaebust kummagi selles esitatud taotluse osas rahuldada. Kaebuse põhjendamatusest tulenevalt jääb kaebuse esitamisel makstud 15 euro suurune riigilõiv (tl 47) halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel selle kaebaja eest tasunud isiku kanda. Viru Vangla oma kulude kohta taotlust esitanud pole. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane Kohtunik 3