← Eesti

2-11-14992/94

Obsah (15)§ 159§ 367§ 78§ 158§ 42§ 88§ 1§ 415§ 113§ 334§ 37§ 408§ 162§ 145§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-11-14992 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, Ande Tänav, Iko Nõmm Tsiviilasi Otsuse tegemise aeg ja koht AS SEB Lii

§ 159lg-le 2.

Leppetrahvi nõuet kostja V Sile ei ole üldse esitatud. Leppetrahvi nõude esitamine on võlausaldaja õigus mitte kohustus ja võlausaldaja peab selgelt väljendama oma soovi saada leppetrahv käendajalt. Kuna liisinguleping öeldi üles 05.12.2008, siis puudub alus nõuda kindlustust perioodi 04.01.2009- 03.01.2010. eest. Ka müügiteenuse eest nõue ei ole põhjendatud, kuna sellel puudub õiguslik alus, et kostjad peavad selle hüvitama. Sõiduki omandajaks on müügiteenuse 3

(12)osutaja ja hageja koostööpartner ning müügiteenuse osutamine ei ole tõendatud. Kostjad ei nõustu, et liisingueseme 1 väärtus tagastamise ajal oli 190 000 krooni. OÜ Autostock on hinnanud sõiduki väärtuseks 30.11.2008 321 000 krooni. OÜ Autostock omab eriteadmisi sõidukite turuväärtuse valdkonnas. Kostjad ei aktsepteeri hageja hindamist, kuna see on tehtud firmasiseselt, hindaja on müügist huvitatud isik. Seda kinnitab ka internetiportaalis auto24 olemasolevad samade autode pakkumised 2012. aastal, mille hinnaks käesoleval ajal on 12 390 eurot. Seega novembris 2008 oli sõiduki hind kõrgem. Kui võtta aluseks sõiduki väärtus 321 000 krooni ja käibemaksuta 267 500 krooni, siis oleks arvestus järgmine: omandamise hind 460 000 krooni, tasutud liisingumaksed 290 066,61 krooni, väärtus tagastamise ajal 267 500 krooni, tasumata maksed 34 859,22 krooni. Seega jääb ettemaksuks 8 463,55 eurot ja müügikahju puudub. Liisingulepingust L0511942 (leping2) tulenevale põhivõla nõudele 1 318,15 eurot ei vaielnud kostjad vastu. Leppetrahvi 319,56 euro nõudega kostjad ei nõustu, kuna hageja ei ole nõuet esitanud mõistliku aja jooksul ja leppetrahvi nõue ei ole kehtiv. Samuti nõuet ei ole esitatud V Sile. Kindlustusmakset kostjad ei tunnista, kuna leping öeldi üles 05.12.2008, mistõttu puudus vajadus sõidukit perioodil 04.01.2009-03.01.2010 kindlustada. Puhastusteenuseks puudus vajadus. Sõiduki üleandmisel ei ole puhastamise vajadust fikseeritud. Lisaks on 01.03.2007 OÜ Autolink koostöölepingu p-s 8.1 märgitud, et komisjonitasu sisaldab tasuta sise- ja välispesu, seega puhastusteenus sisaldus vahendustasus 335,54 eurot. 22.02.2013 menetlusdokumendis vaidlesid kostjad vahendustasule vastu, kuna selle nõudmiseks puudub õiguslik alus. Müügikahju tunnistasid kostjad summas 96,23 eurot. Nimetatud summa on hagejal kätte saadud sõiduki DAF väärtusest, millest pärast võlgade mahaarvamist on jäänud ettemaks. Põhjendatud on viivised lepingu 3 järgi 1 609,38 eurot, s.o põhinõude ulatuses, lepingu 2 järgi põhivõla ulatuses 1 318,15 eurot ja lepingu 1 järgi põhivõla 2 598,92 eurot ulatuses. Kostjad leidsid, et viivist tuleb vähendada 1/3 ulatuses. Kuna liisingulepingu 1 järgi oli sõiduki DAF turuväärtus 17 096,36 eurot (267 500 krooni) jääb hagejale pärast võla kustutamist kostjale kuuluv vahesumma 8 463,55 eurot, millise palus OÜ Transsmir MV tasaarvestada otsusega väljamõistetavad summad. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja OÜ-lt Transsmir MV ja V Silt solidaarselt AS SEB Liising kasuks võlgnevuse summas 5 306,89 eurot ja viivise summas 5 062,08 eurot ning OÜlt Transsmir MV AS SEB Liising kasuks viivise summas 51,72 eurot. Menetluskulud jättis kohus 56% hageja ja 44% solidaarselt kostjate kanda. Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I vahel olid sõlmitud kaks liisingulepingut ja võlaleping ning nendest tulenevate kohustuste täitmist käendas kostja II. Kuna 26.05.2008 poolte vahel sõlmitud võlalepingust nr L08105793 tuleneva hageja nõude summas 1 637,92 eurot on kostjad õigeks võtnud, siis kohus TsMS § 440 lg 1 alusel rahuldas hagi nimetatud nõude osas. Kostjad võtsid hagi õigeks ka 09.11.2005 sõlmitud liisingulepingu L05110200 tasumata arvete osas summas 2 598,92 eurot ja 30.12.2005 sõlmitud liisingulepingu L05111942 tasumata arvete osas summas 1 318,15 eurot. Seega on hagi selles osas põhjendatud vastavalt kostjate õigeksvõtule.

§ 367

lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja 4

(12)ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 4 kohaselt liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Liisingulepingu L 05110200 p 12.2 järgi lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel maksab rentnik ühisliisingule kõik lepingu lõpetamise päevani maksmisele kuuluvad summad ja hüvitab liisinguandjale kõik lepingu lõpetamisest tulenevad kahjud. Lepingu p 12.5 järgi kõik lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulutused kannab rentnik. Sama sätestavad liisingulepingu L 05111942 p 10.2 ja 10.5. V S tagastas sõiduki DAF Spacecab 20.01.2009 ja Toyota Corolla 27.01.2009.

§ 367

lg 3 järgi, kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Vastavalt TsÜS §-le 65 eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega vastavalt seadusele sõiduki tagastamisel ei arvestata mitte liisingueseme müügihinda vaid selle väärtust tagastamise ajal. Hageja sõiduki Toyota Corolla hindamist ei teostanud ja vastavat hindamisakti ei ole kohtule esitatud. Kostjad on esitanud kohtule sõiduki Toyota Corolla hindamisakti, mille kohaselt sõiduki väärtus seisuga 30.11.2008 koos käibemaksuga on 126 000 krooni. Hageja nõustus nimetatuga. Kostjate hilisem väide, et sõiduki väärtuseks tuleb lugeda hageja poolt esialgselt müüki suunamise alghind 129 000 krooni, ei ole põhjendatud, kuna hageja ei ole sõiduki müüki suunamisel sõiduki väärtust eelnevalt hinnanud (hindamisakti pole esitatud). Sõiduk Toyota Corolla müüdi 01.04.2009 OÜ-le Autolink hinnaga 88 983,05 krooni + käibemaks 16 016,95 krooni. Hageja poolt kohtule esitatud sõiduki DAF hindamisakti kohaselt oli sõiduki väärtus 20.01.2009 seisuga 190 000 krooni + käibemaks. Hindamise on teostanud LKW Trucks ja aktis on märgitud, et esistangel ja kabiinil oli korrosiooni, kabiini küljespoilerid puudusid, raami tagumine osa oli muljutud, tagumise poritiiva pealmised osad puudusid, ukselukud ei töötanud (väljast ei lukustu), vasak küljepeegel ei olnud originaal ja peegli regulatsioon ei töötanud õieti, tehnoülevaatus oli aegunud novembris 2008. Kostjate väited, et sõiduki hindaja LKW Trucks OÜ on hageja koostööpartner ei oma asjas tähtsust. Koostöölepingust nähtubki, et OÜ LKW Trucks ülesanneteks on komisjonimüük ning ka vara hindamisakti koostamine. Kostjad on esitanud kohtule sõiduki DAF hindamisakti, mille kohaselt sõiduki väärtus seisuga 30.11.2008 koos käibemaksuga on 321 000 krooni. Hindamise on teostanud Auto Stock OÜ ja aktis on märgitud, et auto on heas kaubanduslikus seisukorras. Kostjate poolt esitatud hindeakt on koostatud ligi 2 kuud enne sõiduki tagastamist ja hindamisaktist puudusi ei nähtu. Sõiduk oli kostja valduses. Kohus leidis, et ligi kaks kuud enne sõiduki tagastamist tehtud hindamine ei kajasta sõiduki tegeliku olukorda ja väärtust tagastamise ajal. Arvestades liisingueseme olemust, selle väärtus ka aja möödudes langeb. Samuti oli 2008 ja 2009 periood, mil kasutatud sõidukite hinnad langesid iga kuuga. Hageja on esitanud kohtule hinnakomitee protokollid, millest nähtub, et sõiduk DAF hinnati 03.03.2009 alla ja määrati müügihinnaks 160 000 krooni, 04.05.2009 hinnati alla ja määrati müügihinnaks 130 000 krooni, 27.05.2009 hinnati alla ja määrati müügihinnaks 100 000 krooni. Seega oli sõiduk aktiivselt müügis, aga vara tagastamisel hinnatud väärtusega seda müüa ei õnnestunud. Sõiduk müüdi 5 kuud hiljem, s.o 25.06.2009 LKW Trucks OÜ-le hinnaga 90 000 krooni + käibemaks 16 200 krooni. Põhjendatud ei ole hageja väited, et liisingueseme väärtus tagastamise hetkel 20.01.2009 ja müügihind 25.06.2009 (s.o 5 kuud hiljem) on samad. Sõiduki väärtuseks tagastamise hetkel s.o 20.01.2009 tuleb lugeda 190 000 krooni + käibemaks 18%, s.o 224 200 krooni – 10%, seega 171 000 krooni + käibemaks 18% (201 780 krooni). Sõiduki hindamisel ja müüki suunamisel määratud hind 224 200 krooni ei vastanud ilmselt vaidlusaluse sõiduki turuväärtusele, kuna selle 5

(12)hinnaga ei õnnestunud sõidukit mõistliku aja jooksul võõrandada ja hinda hiljem korduvalt alandati. Kui sõiduk oleks koheselt müüki suunatud õige väärtusega, oleks võõrandamine mõistliku aja jooksul reaalsem. Kuna liisinguvõtjat ega käendajat liisingueseme hinnast ega selle alandamisest ei teavitatud, ei saa liisingueseme võõrandamise hinnariski panna ainuüksi kostjate kanda. Kostjad ei saanud müügiprotsessis liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda ega sõidukile kõrgema hinnaga ostjat otsida. Vastavalt

§ 367

lg-le 3 kuulub kuludest mahaarvamisele liisingueseme väärtus tagastamise hetkel, mis oli Toyota Corolla puhul 106 780 krooni (käibemaksuta) ja DAF puhul 171 000 krooni (käibemaksuta). Seega hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele liisingueseme Toyota Corolla eest hüvitamata osas järgmiselt: hageja tasus liisingueseme ostmisel 190 461,04 krooni, kostja hüvitatud liisingumaksed 67 668,23 krooni, liisingueseme väärtus tagastamise ajal 106 780 krooni, tasumata arved (põhiosamaksed) 11 965,11 krooni = 4 047,70 krooni (258,70 eurot). Hageja nõue DAF osas kuulus rahuldamisele järgmiselt: hageja tasus liisingueseme ostmisel 460 000 krooni, kostja poolt hüvitatud liisingumaksed 290 066,61 krooni, liisingueseme väärtus tagastamise ajal 171 000 krooni, tasumata arved (põhiosamaksed) 34 859,22 krooni = - 35 925,83 krooni (-2 296,08 eurot). Seega tuleb lugeda tasutuks kostja poolt tasumata arved (koos intressi ja kindlustusmaksetega ) summas 2 296,08 eurot ning põhjendatud nõue tasumata arvete näol on 2 598,92 – 2 296,08= 302,84 eurot. Auto müügitasud on liisingulepingute ülesütlemisest tingitud lisakulud

§ 367lg 4 mõttes.

Liisinguandja tegevus on suunatud reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõidukite võõrandamisele, mille liisinguandja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud, mistõttu on põhjendatud hageja poolt sõidukite realiseerimise ehk müügiteenuse eest makstud tasude nõue 335,54 + 603,33, s.o 938,87 eurot. Tegemist on mõistlike kuludega. Kostjate väited, et sõidukid omandas koostööpartner ei ole põhjendatud, kuna OÜ Autolink ja LKW Truck OÜ tegelevad sõidukite komisjonimüügiga ja sõidukid on samal või järgneval päeval edasi müüdud. Sõiduki puhastusteenuse kulud (sh poleerimiskulud) on lisakulud

§ 367lg 4 mõttes.

Ei ole mõistlik ja põhjendatud kasutatud sõiduki müük ilma eelneva puhastuseta ja vajadusel poleerimiseta. Põhjendatud ei ole kostjate väited, et sõiduki Toyota Corolla poleerimine ja keemiline pesu ei olnud vajalik ning hageja ja OÜ Autolink koostöölepingu p-s 8.1 on märgitud, et komisjonitasu sisaldab tasuta sõiduki sise- ja välispesu, seega puhastusteenus sisaldus vahendustasus. Arvestades sõiduki seisukorda tagastamisel, olid sõiduki poleerimiskulud ja keemiline sisepesu vajalikud kulud ning keemiline sisepesu ei sisaldu tavalise sisepesu hinnas, kuna on ilmselt kallim ja töömahukam töö, mistõttu on 166,17 eurot põhjendatud kulu. Liisingulepingu L05110200 p 9.1 järgi kõik rendiobjekti kindlustamisega seotud kulud kannab ja maksed maksab rentnik. Lepingu p 9.3 järgi rendiobjekt peab olema kogu renditähtajaks igal ajal kindlustatud lepingu p-s 1.8 näidatud isiku vahendusel vähemalt summas, mis vastab vähemalt selle aja kohta kehtivale rendiobjekti turuhinnale. Sama sätestavad liisingulepingu L 05111942 p 7.1 ja 7.3. Liisingulepingu L05110200 p-s 2 on sätestatud kapitalirendi perioodi mõiste, s.t ajavahemikku, mille jooksul rentnik valdab ja kasutab rendiobjekti ja peab ühisliisingule maksma kooskõlas lepingu tingimustega kõik maksed ja täitma muud lepingujärgsed kohustused. Liisingulepingu L05111942 p-s 2 on sätestatud renditähtaeg, s.t ajavahemik, mille jooksul rentnik valdab ja kasutab rendiobjekti ja on kohustatud kooskõlas lepingu tingimustega maksma ühisliisingule rendimakseid ja teisi lepingus ettenähtud summasid. Mõlemad liisingulepingud on üles öeldud 04.12.2008 ja sellega lõppes ka renditähtaeg, kuna kostja ei pidanud enam tasuma lepingujärgseid rendimakseid. 6

(12)Seega kui OÜ-l Transsmir MV oli lepingust tulenev kohustus maksta kindlustusmakset hageja eest ja selliselt lõpetada hageja kohustus kindlustusandja vastu

§ 78

lg 1 järgi, siis on hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue lepingu rikkumisest tulenevalt. Kuna sõiduki Toyota Corolla osas on kaskokindlustusleping sõlmitud kuu aega peale renditähtaja lõppemist, siis pooltevahelisest lepingust tulenevalt kostjad ei ole kohustatud tasuma kaskokindlustusmakseid peale lepingu lõppemist ehk renditähtaega. Seega Toyota Corolla kindlustusperioodiks 04.01.2009 – 27.01.2009 kindlustusmakse summas 105,60 eurot ei kuulu kostjatelt väljamõistmisele. Sõiduki DAF kaskokindlustus kuulub kostjate poolt hüvitamisele perioodiks 11.11.2008 kuni lepingu lõppemiseni, s.o 04.12.2008 summas 45,12 eurot (689,29 : 365 = 1,88 eurot päevas x 24 päeva eest = 45,12 eurot). Ei ole millegagi põhjendatud, et kostjad peavad tasuma sõiduki kaskokindlustuse eest ligi aasta aega peale lepingu lõppemist ja ka peale seda, kui sõiduk on juba võõrandatud uuele omanikule. Hagejal oli võimalik sõlmitud kaskokindlustusleping (sõiduki DAF osas) ennetähtaegselt lõpetada.

§ 158

lg 1 järgi leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud poole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Liisingulepingu L05110200 p 5.11 kohaselt lepingu p-des 5.8, 5.9 ,5.10 või 12.1 toodud ükskõik millise kohustuse rikkumise korral maksab rentnik ühisliisingule viimase nõudmisel leppetrahvi kuni 20% lepingu rikkumise ajal kehtivast väljaostuhinnast. Leppetrahvi tasub rentnik 10 päeva jooksul alates ühisliisingu poolt vastava nõude esitamisest. Sama sätestab kasutusrendilepingu p 5.10. Hageja nõuab mõlema lepingu järgi leppetrahvi graafikujärgsete maksete tähtajaks tasumata jätmise eest 319,56 eurot. Leppetrahvi nõue on esitatud koheselt liisingulepingute lõppemisel ja seega mõistliku aja jooksul. Kuna V Si vastutus tuleneb käenduslepingust, mille järgi ta vastutab solidaarselt põhivõlgnikuga, on leppetrahvi nõuded põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele mõlema kostja osas. Võlalepingu L 08105793 järgi on põhjendatud nõue 1 637,92 eurot (sh intress 28,54 eurot). Liisingulepingu L 05110200 järgi on põhjendatud nõuded kokku tasumata arved 302,84 + müügiteenus 603,33 + kindlustus 45,12 + leppetrahv 319,56 =1 270,85 eurot. Liisingulepingu L05111942 järgi on põhjendatud nõuded kokku tasumata arved 1 318,15 (sh intress 164,55) + sõiduki eest hüvitamata osa 258,70 + müügiteenus 335,54 + sõiduki poleerimine ja keemiline puhastus 166,17 + leppetrahv 319,56 = 2 398,12 eurot. Hageja nõudis kostjatelt viivist 0,3% võlalepingu L 08105793 järgi alates 05.12.2008 kuni 28.11.2012 - 1455 päeva eest summas 7 013,10 eurot; liisingulepingu L 05110200 järgi alates 26.06.2009 kuni 28.11.2012 - 1252 päeva eest summas 4 770,12 eurot ja liisingulepingu L 05111942 järgi alates 02.04.2009 kuni 28.11.2012 - 1337 päeva eest summas 8 957,90 eurot. Kostjad taotlesid viivise vähendamist. Võlausaldaja on ka viivist vähendanud ja nõudnud viivist põhivõla suuruses summas. Põhjendatud ei ole viivise vähendamine veel 1/3 võrra, kuna viivist on juba vähendatud mõistliku suuruseni. Seega viivisenõue on põhjendatud kokku 5 113,80 eurot. Kuna V Si vastutus võlalepingu L08105793 järgi piirneb summaga 3 195,58 eurot, kuulub selle lepingu järgi kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele 1 637,92 eurot + viivis 1 557,66 eurot ja OÜ-lt Transsmir MV väljamõistmisele viivis 51,72 eurot. Liisingulepingu L05110200 järgi kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele 1 270,85 + viivis 1 270,85 eurot, seega 2 541,70 eurot. Liisingulepingu L 05111942 järgi kuulub kostjatelt solidaarselt väljamõistmisele 2 398,12 eurot + viivis 2 233,57 eurot, seega 4631,69 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus V S palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi rahuldati ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 7

(12)V S on esitanud apellatsioonkaebuse suures osas asjaoludel, mida ei ole maakohtu menetluses esitatud. Apellanti esindas esimese astme menetluses riigi õigusabi korras määratud advokaat. Riigikohus on väljendanud seisukohta (3-3-1-61-12, 3-1-2-3-13), et juhul, kui riigi õigusabi korras määratud advokaat jätab toimingud õigeaegselt tegemata, siis tuleb menetlusosalisele anda toimingu tegemise võimalus, kuna menetlusosaline tegi kõik endast oleneva, esitades riigi õigusabi taotluse, mis rahuldati. Ka soovib apellant vaidlustada asjaolud, mida maakohtus temale määratud advokaat, vastuolus apellandi selge seisukohaga, esindades OÜ Transsmir MV, omaks võttis, ja millel seetõttu maakohtu otsus põhineb. Apellant ei ole hagi osaliselt tunnistanud ega selle aluseks olevad asjaolusid õigeks võtnud. V S leiab, et käenduslepingud on tühised. Eelkõige tulenevalt TsÜS § 13 lg-st 1. „Muud asjaolud“ TsÜS § 13 lg 1 mõttes on asjaolud, et V S ei oska eesti keelt, aga leping on vormistatud eesti keeles, tõlketeenuseid lepingu sõlmimisel ei kasutatud, lepingus esineb juriidilisi termineid ja neid ei seletata lahti, V Sil puudub juriidiline või majandusalane haridus ja sarnastest tekstidest arusaamise harjumus, V S oli tehingute tegemise ajal tugeva emotsionaalse erutuse seisundis, mis ei võimaldanud tal ennast kokku võtta ja keskenduda, V S tegi seda, mida talle pangas öeldi. Käenduslepingud on TsÜS §-st 86 tulenevalt vastuolus heade kommetega. AS SEB Liising kui professionaalne liisinguandja sõlmis lepingud, kasutas ära apellandi usaldust teadmatust, kogenematust ja keeleoskuse puudumist. Miski ei kohustanud hagejat sõlmida lepinguid makseraskustes olevate kostjatega. Käenduslepingud on põhilepingu ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusena

§ 42lg-st 1 tulenevalt tühised.

Kohus oleks pidanud tüüptingimuste kehtivust kontrollima ka omal algatusel. V S ei ole nõus lepingus

§ 88lg-s 8 sätestatud järjekorra kohaldamisega.

Käendaja ei ole ettevõtja ja kohustuse olemasolu puhul vastutab isikliku varaga, s.t ohustatud on elementaarne inimeste elukvaliteet ja perekonna heaolu. Käesoleval juhul on käendaja oluliselt nõrgemas positsioonis võrreldes hagejaga. Sellises olukorras

§ 88

lg 8 kohaldamine oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu, mistõttu tuleb

§ 88lg 8 antud olukorras jätta kohaldamata.

Tarbijast käendaja suhtes kehtib

§ 1

lg 2 alusel

§ 415

lg-s 2 sätestatud järjekord, mille kohaselt põhisumma kustutatakse enne ja alles siis intressid. Seejuures intressilt (sh viiviselt) ei ole lubatud viivist arvestada (

§ 113lg 6).

Tarbijast käendaja vastu nõude esitamisel pidi hageja hindama pooltevahelisi arveldusi

§ 415lg-s 2 sätestatud järjekorda järgides.

V S ei nõustu maakohtu järeldustega sõiduki DAF turuväärtuse kohta tagastamise hetkel. Kuna liisingulepingust tulenevad suhted liisinguandja ja liisinguvõtja vahel vastavad ka üürilepingu tunnustele, tuleks antud juhul kohaldada ka üürilepingu sätteid. V S palub analoogia korras kohaldada TsÜS § 4 alusel

§ 334lg 1, mille 2.

lause kohaselt, kui asja üleandmisel koostati asja üleandmisakt, siis eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis. Antud juhul sõiduki tagastamise aktis ei ole ühtegi märkust sõiduki kahjustuse või puuduste kohta. Seega OÜ LKW Trucks poolt koostatud hindamisaktis märgitud puudusi sõiduki üleandmisel veel ei olnud. Märgitust järeldub, et sõiduk DAF oli üleandmise hetkel heas kaubanduslikus seisukorras ja selle väärtuse määramisel tuleb lähtuda Autostock OÜ poolt määratud hinnast. Kui lähtuda sõiduki DAF hinnast selle tagastamise hetkel, mis on 321 000 krooni, siis tagastatud sõiduki väärtus katab kõik hageja poolt esitatud nõuded ja tekib isegi enammakse, mis välistab liisinguvõtjale viivise arvestamist. Hageja tüüptingimuse punktist 6.7 tulenev viivise määr 0,3 % päevas on ebatavaliselt kõrge, seega nimetatud tingimus ei ole lepingu osaks

§ 37lg 3 alusel. Kui käendajaks on tarbija, siis 8

(12)krediidi iseloomuga suhtele kohaldatakse

§ 1

p 2 alusel käendaja suhtes tarbijakrediidilepingu sätteid.

§ 415

lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 408

lg 5 kohaselt ei või intressi nõuda rohkem

§-s 94 sätestatud intressimäärast, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Seega hageja väidetav nõue on seadusevastaselt kunstlikult ülepaisutatud. Kohus oleks pidanud kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka omal algatusel. Võlaleping L08105793 on vastuolus heade kommetega ja seega tühine 2008 kehtinud TsÜS § 86 alusel. Võlaleping on vormistatud eranditult hageja huvides, ja ilmselt kostjate teadmatust, kogenematust, eesti keele oskamatust ja sundolukorda ära kasutades. V S toetab varasema esindaja vastuväiteid leppetrahvi nõudele seoses hagejapoole mitteteatamisega õigeaegselt leppetrahvi nõudmise soovist. Juhuks, kui kohus peaks siiski asuma seisukohale, et hageja ei ole leppetrahvi nõuet kaotanud

§ 159

lg 2 alusel, esitab V S leppetrahvi nõudele vastuväited.

§ 162

lg 1 ja

§ 113

lg 8 kohaselt kohus võib leppetrahvi vähendada, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. V S palub võtta arvesse, et mõlemad kostjad on teinud hagejaga igakülgset koostööd, allunud kõikidele hageja nõudmistele, ja liisinguleping jäi täitmata mitte pahatahtlikkuse, vaid vahendite puudumise tõttu, mille võimalikkust pidi hageja professionaalse rahastajana ette nägema lepinguid ette valmistades. Apellant palub vähendada nii viiviseid kui ka leppetrahve kõik kokku ühe euroni. Apellant ei nõustu maakohtu otsusega müügiteenuse tasu 9 440 krooni (603,33 eurot) nõude osas, kuna müügiteenuse osutajaks ja ostjaks oli sama isik, kes oli hageja koostööpartner. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks on tegemist mõistliku kuluga. Auto puhastusteenus sisaldub komisjonitasus. Autolink OÜ-ga sõlmitud koostöölepingu p-s 8.1 on märgitud, et komisjonitasu sisaldab mh tasuta sise- ja välispesu. Seega puhastusteenuse eest arve nr 902036 alusel tasumisele kuuluv 166,17 eurot sisaldub vahendustasus 335,54 eurot ja selle väljamõistmine ei olnud põhjendatud. Hageja sellele kostja vastuväitele vastuväiteid ei esitanud. Apellant vaidlustab ka kindlustusmaksete väljamõistmise summas 45,12 eurot ja tema arvates tuli kindlustusmaksete nõue jätta rahuldamata täies ulatuses. Liisinguleping vastab krediidilepingu tunnustele, mistõttu enne liisingulepingu sõlmimist oleks hageja pidanud täitma vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid analüüsimis- ja selgitamiskohustusi. Hageja ei ole nimetatud kohustusi täitnud. Hageja ei ole teinud liisingutaotleja riskianalüüsi, ei arvutanud välja mõistlikku laenukoormust, ei informeerinud läbiviidud analüüsi tulemustest, võimalikest ohtudest ja kahtlastest asjaoludest. Samuti ei ole hageja selgitanud, kuidas nimetatud asjaolud võivad mõjutada liisinguvõtja, ja eriti käendaja olukorda. Riigikohus on lahendi 3-2-1-136-12 p-des 25 ja 26 selgitatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumise tagajärgi. Liisingusaaja ja käendaja võivad nõuda neile kõikide krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Kui käendajal ei ole veel kahju tekkinud, siis võib ta keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni liisingusaajal on võimalus tasaarvestada oma nõuet nõudega tema vastu. Maakohtu otsuses toodud viivise arvestamine on ebaõige, kuna kulutuste nõudmine kostjatelt ei olnud muutunud enne hagi esitamist sissenõutavaks. Kostjad taotlesid viivise vähendamist kuni 1/3ni nõudest, kuid maakohus jättis selle taotluse rahuldamata. Arvestada tuleks lepingute täitmist kostja I poolt ja seda, et kostja II majanduslik olukord on väga raske ja tema eluase on täitemenetluses müüdud. Hageja ei ole pärast juunit 2009 pöördunud kostjate poole võla nõudega 9

(12)enne, kui esitas märtsis 2011 hagi kohtusse. Apellandi arvates tuleks jätta viivis välja mõistmata ajavahemiku juuni 2009 kuni märts 2011 eest. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub apellatsioonkaebuse jätta rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et Pärnu Maakohtu 14.03.2013 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega ja järgib neid, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole asja menetlemisel menetlusõiguse norme rikkunud ning vastavalt tuvastatud asjaoludele kohaldas õigesti materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses toodud vastupidised väited ei ole põhjendatud. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ainult osas, milles on apellatsioonkaebuses maakohtu otsus vaidlustatud. Kuna kostja I Transsmir MV OÜ ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, siis selles osas tehtud otsust ringkonnakohus ei kontrolli. Apellant on kaebuses rõhutanud, et maakohtus teda esindanud advokaat ei kaitsnud apellandi huvisid parimal viisil ja jättis apellandi praeguse esindaja arvates olulised vastuväited esitamata. Eeltoodu tõttu on kaebuses esitatud rida uusi vastuväiteid hagile ja vaidlustatud on ka need asjaolud, mis on maakohtus kostjate poolt omaks võetud ja milles ei olnud poolte vahel vaidlust. Kolleegium rõhutab, et apellatsioonimenetluses on uute asjaolude esitamine piiratud ja apellant peab uue asjaolu esitamisel põhjendama, miks ta seda ei esitanud maakohtu menetluses. Kolleegium ei nõustu apellandiga ja ei pea piisavaks, et lubada esitada uusi vastuväiteid, apellatsioonkaebuses esitatud paljasõnalist hinnangut, et maakohtu menetluses kostjaid esindanud vandeadvokaadist esindaja jättis apellandi huvid kaitseta. Kostjad on omaks võtnud muist hageja poolt esitatud asjaolusid ja maakohus on sellele rajanud oma otsuse. TsMS § 231 lg 3 sätestab asjaolud, millal võib pool omaksvõtu tagasi võtta. Kolleegiumi arvates apellandi poolt esiletoodu ei anna alust, et omaksvõtt tagasi võtta. Ebaõige ja eksitav on apellandi väide, et osaliselt tunnistas nõuet ja võttis osaliselt nõude aluseks olevad asjaolud omaks ainult kostja I. Kohtule esitatud menetlusdokumentides on mõlemat kostjat esindanud advokaat L. Tamar, kes on sõnaselgelt väljendanud mõlema kostja osalist nõustumust nõudega (II kd lk 100106). Apellant on kohtule esitanud omakäelise vastuse hagile (I kd lk 73), milles ta selgesõnaliselt väljendab, et ta ei tunnista hageja nõuet seetõttu, et peab tagastatud autode väärtust piisavaks, et selle arvel hageja nõuded rahuldada. Apellant on esitanud väite, et tema poolt antud käendused kostja I kohustuse käendamiseks on tühised. Tehingu tühisust saab asjaolude pinnalt kohus hinnata olenemata konkreetse vastuväite olemasolust ja seda on võimalik teha ka ringkonnakohtul. Kolleegium leiab, et apellandi poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust tuvastada, et tühised on hageja ja apellandi vaheline 23.01.2006 käendusleping, millega apellant tagas kostja I poolt hageja ja kostja I vahel 09.11.2005 sõlmitud 10
(12)liisingulepingu L05110200 täitmist, 26.05.2008 sõlmitud käendusleping, millega apellant tagas kostja I poolt 30.12.2005 sõlmitud liisingulepingu nr L05111942 täitmist ja 26.05.2008 sõlmitud käendusleping, millega apellant tagas 26.05.2008 sõlmitud võlalepingu täitmist. See, et leping on sõlmitud eesti keeles, mida apellant väidetavalt ei valda, ei anna alust järelduseks, et leping on TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine. TsÜS § 13 lg 1 järgi on tühine tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Lepingu sõlminud isiku keeleoskuse puudumine ja juriidiliste terminite olemasolu lepingus ei anna alust apellandi poolt soovitud järelduseks. Väited apellandi emotsionaalse erutusseisundi kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Samuti ei ole käenduslepingud vastuolus heade kommetega. Miski ei viita sellele, et hageja oleks ära kasutanud apellandi usaldust, teadmatust, kogenematust jne. Apellant oli kostja I juhatuse liige ja isik, kes tegutses transpordiäris. Apellant väitis, et käenduslepingud on tühised

§ 42

lg 1 järgi selle tõttu, et nende näol on tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, kuna sellega antakse hagejale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Kolleegium sellega ei nõustu. Apellandi väide on konkretiseerimata ja jääb ebamääraseks. Iga apellandi poolt sõlmitud käenduslepinguga tagatakse kas konkreetset liisingulepingut või võlalepingut ja selles on näidatud käenduse maksimumsumma. Apellandi esiletoodud väited ei anna alust, et pidada 26.05.2008 sõlmitud võlalepingut heade kommetega vastuolus olevaks. Kolleegiumi arvates ei ole midagi heade kommetega vastuolus olevat selles, kui pooled vormistavad võlad, mis tulenesid kapitalirendilepingutest (liisingupingustest), ümber võlalepingu alusel tasumisele kuuluvaks võlaks. Kolleegium märgib, et maakohtu menetluses kostjad tunnistasid võlalepingust tulenevat nõuet. Väited, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole põhjendatud. Õige on see, et hageja on äriühing, kelle põhitegevuseks on liisingulepingu kaudu teiste isikute tehingute finantseerimine, mis on sarnane tegevus laenu andmisele, kuid apellandi poolt väidetust ei saa teha järeldust, et hageja oleks

  1. aastal liisingulepinguid ja
  2. aastal võlalepingut sõlmides käitunud apellandi poolt väidetud viisil. Liisingulepingute sõlmimisel ei saanud hageja ette näha
  3. ja
  4. a majandussurutist ja juba tekkinud võlgnevuse ümbervormistamine võlalepinguna ning käenduse näol lisatagatise nõudmine ei anna alust järelduseks, et tegemist oleks hageja poolt vastutustundetu laenu andmisega. Samal ajal, kui vormistati võlaleping ja 26.05.2008 käendusleping, on hageja andnud kostjale I maksepuhkust ja muutnud liisingulepingute järgset maksegraafikut kostjale I soodsamaks. Ebaõige on apellandi väide, et juriidilisest isikust põhivõlgniku ja eraisikust käendaja puhul tuleb nende suhtes kohaldada erinevat rahaliste kohustuste täitmise järjekorda. Apellant on viidanud oma väite põhistamiseks

§ 415lg-le 2.

Kolleegium leiab, et apellandi väide on ebaõige.

§ 415

lg 2 reguleerib olukorda, kus tegemist on tarbijakrediidilepinguga, s.t krediidi saajaks on tarbija. Käesolevas asjas on krediidi saajaks äriühing ja tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga. Apellant käendajana vastutab hageja ees solidaarselt kostjaga I ja tema vastutus võib erineda kostja I vastutusest määral, mis on fikseeritud käenduslepingus, näiteks piirab käendaja vastutust käenduslepingus kokkulepitud käendaja vastutuse maksimumsumma. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, et tagastatud vara väärtus katab kõik nõuded, kuna sõiduki DAF väärtus tagastamise momendil oli 320 000 krooni. Maakohus on eeltoodut põhjalikult analüüsinud ja kolleegium nõustub maakohtu järeldustega. OÜ Autostock hindas sõiduki DAF väärtuseks 321 000 krooni, mis sisaldab käibemaksu, 30. novembril 2008 ja aktil on näidatud, et auto on tehniliselt korras (I kd lk 74). Auto tagastati hagejale 20.09.2009 ja siis on auto väärtuse hinnanud LKW Trucks OÜ, kelle akti kohaselt oli autol vigastusi ja auto ei olnud tehniliselt korras 11

(12)ning auto väärtuseks oli ilma käibemaksuta 190 000 krooni. Kolleegium nõustub maakohtuga, et põhjendatud on lähtuda auto väärtuse määramisel aktist, mis määrab väärtuse auto tagastamise ajal. Maakohus on sellest lahutanud veel 10% ja lugenud auto väärtuseks tagastamise hetkel 171 000 krooni, viidates Riigikohtu vastavale praktikale (lahend nr 3-2-1-77-08). Maakohtu järeldust toetab ka see, et ka 20.01.2009 määratud väärtust aluseks võttes ei olnud võimalik autot müüa ja see müüdi 25.06.2009 hinnaga 90 000 krooni, millele lisandub käibemaks. Arvestades auto tegelikku müügihinda ja seda, et hindamine, millele kostjad tuginesid, on tehtud enne liisitud auto tagastamist hagejale, oli põhjendatud lähtuda auto väärtuse määramisel väärtusest auto hagejale tagastamise ajal. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti välja mõistnud kindlustusmakse 45,12 eurot, kuna see tuli maksta aja eest, kui sõiduk DAF oli kostja I valduses ja liisinguleping ei olnud veel üles öeldud. Sõiduauto Toyota Corolla puhastusteenuse (keemiline pesu ja poleerimine) osas on apellandi väited eksitavad. Maakohus on kostjate väiteid hinnanud ja leidnud, et auto sise- ja välispesu oli komisjonilepingu p 8.1 järgi komisjonitasu hulka arvatud, kuid komisjonitasu ei sisaldanud keemilist pesu ja poleerimist, mis olid vajalikud sõiduautole müügiks kõlbuliku välimuse andmiseks. Maakohus on põhjalikult analüüsinud sõidukite müügitasude kokku 938,87 eurot tasumise nõuet ja vastanud kostjate vastuväidetele. Kolleegium nõustub maakohtuga ja ei korda seetõttu maakohtu põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega ülemääraselt kõrge viivise määra kohta. Samuti ei nõustu ringkonnakohus apellandi käsitlusega, mille kohaselt tuleb füüsilisest isikust käendaja suhtes kohaldada

§ 113lg-s 1 sätestatud viivisemäära.

Käendaja vastutab tulenevalt käenduslepingust ja

§ 145

lg-st 1 solidaarselt põhivõlgnikuga ja tema vastutus on piiratud ainult

§ 143lg-s 2 nõutud maksimumsummas.

Käenduslepinguga käendaja vastutust muul moel piiratud ei ole. Kolleegium leiab, et maakohtu järeldus leppetrahvi nõuete (leppetrahvi nõuti mõlema liisingulepingu rikkumise eest) osas on õige ja kaebuse väited ei anna alust teha apellandi soovitud järeldust. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja on kostjale I 05.12.2008 saadetud arvetega nõudnud mõlema lepingu alusel leppetrahvi tasumist. Seega oli leppetrahvi nõudest kostjale I teatatud mõistliku aja jooksul, käendajale eraldi leppetrahvi nõudmisest teatamise kohustus ei tulene seadusest ega käenduslepingutest, mistõttu kostjad ei saanud keelduda leppetrahvi tasumisest

§ 159lg 2 järgi.

Lisaks eeltoodule on kostjad leppetrahvi nõuded maakohtu menetluses õigeks võtnud ja apellant ei ole esitanud asjaolusid, mis annaks talle aluse hageja nõude õigeksvõtust loobuda. Samuti pole alust vähendada leppetrahvi ja viivist apellandi soovitud viisil. Maakohtu menetluses sellist taotlust esitatud ei ole ja ringkonnakohtu menetluses ei ole enam võimalik hagile vastuväiteid esitada. Maakohtus palusid kostjad vähendada viivist 1/3 võrra, mida kohus ei rahuldanud, kuna hageja on juba viivise nõude piiranud põhivõla suurusega. Seega on hageja ise vähendanud oma viivise nõuet. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi kanda. Maakohus on maakohtu menetluskulud jaganud õigesti, lähtudes hagi rahuldamise ulatusest. Margo Klaar Ande Tänav Iko Nõmm 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.