← Eesti

3-12-817/34

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2013, Tallinn Haldusas

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

3-12-817 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Finmorservice OÜ deklareeris
  2. a augustis ja septembris 0% määraga (s.o ühendusesisest) käivet kokku summas 226 509,50 eurot (augustis summas 113 014,50 eurot; septembris summas 113 495,00 eurot). Finmorservice OÜ kajastas
  3. a augusti käibedeklaratsioonil enammakstud käibemaksu summas 16 844,01 eurot ja
  4. a septembri käibedeklaratsioonil enammakstud käibemaksu summas 12 739,06 eurot. Raamatupidamisdokumentide kohaselt moodustas ühendusesisese käibe kontoritoolide (käepidemetega ja käepidemeteta) müük Leedu äriühingule UAB Šiauliu Gilija. Finmorservice OÜ deklareeris
  5. a augusti ja septembri käibedeklaratsioonides mahaarvatavat sisendkäibemaksu kogusummas 29 583,07 eurot, mis seondus järgmiste tehingutega: kontoritoolide soetus Hiina firmalt Zhejiang Anji Hengchang Chair Industry Co., LTD; kontoritoolide käepidemete soetus OÜ-lt Quantio ja OÜ-lt Baltipoint; kontoritoolide rataste soetus OÜ-lt Ferco Control.
  6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kontrollis 07.10.2011 korralduse nr 12.2-3/4101-1 ja 07.11.2011 korralduse nr 12.2-3/4523-1 alusel Finmorservice OÜ maksude arvestamise ja tasumise õigsust maksustamisperioodidel august-september 2011 ning kontrolli tulemuste kohta koostati PMTK 28.12.2011 kontrollakt nr 12.2-3/4101-27, millele Finmorservice OÜ esitas 09.01.2012 eriarvamuse.
  7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vähendas 16.01.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/4101-28 Finmorservice OÜ poolt maksustamisperioodidel augustseptember 2011 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 16 195,72 eurot, jättis rahuldamata Finmorservice OÜ enamtasutud käibemaksu tagastusnõude summas 16 195,72 eurot ning määras Finmorservice OÜ poolt tasumisele kuuluva tulumaksu summas 2824,95 eurot. Maksuhaldur asus seisukohale, et Finmorservice OÜ ei ole tegelikkuses soetanud kontoritoolide käepidemeid OÜ-lt Quantio ja OÜ-lt Baltipoint ning kontoritoolide rattaid OÜlt Ferco Control, kajastades nimetatud äriühingute arvete alusel alusetult sisendkäibemaksu kokku summas 16 195,72 eurot. Hiinast saabunud kontoritoolidele täiendavate käepidemete ja rataste soetamiseks ei olnud vajadust, toolid müüdi edasi originaalpakendis (sh koos pakkelehega, millel tooli ilma käepidemeteta varianti tähistas numbrikoodi juures täht „W“) ilma käepidemeid ja rattaid ümber vahetamata ning reaalsete tehingute asemel on liikunud vaid fiktiivsed arved. OÜ-de Quantio, Baltipoint ja Ferco Control arvetel olid kaubad märgitud üldsõnaliselt („käepide kontoritool“, „rattad kontoritool“) ja puudusid tooteid eristavad tunnused (kaubakood, tootja jne), samuti ei olnud eristatud toodete ja väidetavalt hinnas sisaldunud transporditeenuse maksumust. Leedu äriühinguga UAB Šiauliu Gilija sõlmitud lepingust ei nähtu vajadust Hiinast soetatud kontoritoolide baasmudeli käepidemete ja rataste väljavahetamiseks. Finmorservice OÜ volitatud esindaja A. S ütlused käepidemete ja rataste soetamise ning komplekteerimise kohta ei ole usaldusväärsed. OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control tegutsevad samuti A. S kontrolli ja juhtimise all. OÜ Quantio seaduslik esindaja P. R pole olnud maksuhaldurile kättesaadav. Tegemist on ka reaalset majandustegevust mitteomava äriühinguga, mille pangakontole tehtud laekumised kantakse 2

(10)3-12-817 koheselt edasi samuti reaalset majandustegevust mitteomavate Steamcol OÜ ja Konkriitehitus OÜ pangakontodele.
  1. Finmorservice OÜ esitas 15.02.2012 vaide maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Maksu- ja Tolliamet (MTA) rahuldas 21.03.2012 vaideotsusega nr 6-1-/703-2 vaide osaliselt ning tunnistas PMTK 16.01.2012 maksuotsuse kehtetuks osas, millega määrati täiendavalt tasumisele kuuluv tulumaks summas 2824,95 eurot. Ülejäänud osas jättis MTA vaide rahuldamata. P. R kui OÜ Quantio esindajaga on korduvalt kontakti otsitud, kuid isik ilmselgelt väldib maksuhaldurit. Tehingute toimumist ei saa järeldada ainuüksi kauba eest tasumise faktist. Ka fiktiivsete tehingute puhul on kauba eest ülekannete tegemine maksuhalduri eksitamiseks tavapärane. A. S varjab maksuhalduri eest tehingute üksikasju ning tema ütlused on osaliselt vastuolus teiste tõenditega ja pole usaldusväärsed. Toolide käepidemete ja rataste komplekteerimise toimumist ei saa tuvastatud asjaolude põhjal välistada, nagu ka seda, et toolide modifitseerimiseks esines vähemalt mõningatel juhtudel reaalne vajadus. Seetõttu ei nõustu vaideorgan maksuotsuse järeldusega, et kauba (käepidemete ja rataste) soetamist üldse ei toimunud. Seetõttu oli tulumaksu määramine alusetu ja kuna pole kaalutud tulumaksusumma määramist hindamise teel, tuleb maksuotsus tunnistada selles osas kehtetuks. Küll aga ei leidnud tehingud aset Finmorservice OÜ ning OÜ-de Quantio, Baltipoint ja Ferco Control vahel.
  2. Finmorservice OÜ esitas 20.04.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 16.01.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/4101-28 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata enamtasutud käibemaksu tagastusnõue summas 16 195,72 eurot. Maksuhaldur on eiranud uurimispõhimõtet ega ole selgitanud välja kõiki võimalikku maksukohustust suurendavaid ja vähendavaid asjaolusid, samuti on jätnud osa olulisi tõendeid kogumata ja põhjendamata, miks ta kaebaja esitatud tõendeid ei arvesta, lisaks hinnanud tõendeid ebaõigesti ja kallutatult.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 29.11.2012 otsusega Finmorservice OÜ kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Vaidlus on sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse üle. Vaidlustatud maksuotsus kehtib osas, milles vähendati kaebaja maksustamisperioodidel august-september 2011 deklareeritud sisendkäibemaksu summas 16 195,72 eurot ja jäeti rahuldamata kaebaja tagastusnõue samas summas. Kaebuses toodud etteheited ühtivad enamuses kaebaja poolt juba maksumenetluses (eriarvamuses ja vaides) esitatud etteheidetega, mistõttu on neile maksu- ja vaideotsuses vastatud. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Finmorservice OÜ kaebus on ilmselgelt põhjendamatu ning kaebaja ei ole suutnud kohut veenda ega tõendada, et maksuotsuses on maksusumma määratud valesti. Kohus nõustub põhimõtteliselt kõigi vastustaja esitatud argumentidega. Kuna poolte seisukohad on otsuses üksikasjalikult esitatud ning kohus on vastustaja seletuses sisalduvad viited järelduste aluseks olevatele konkreetsetele tõenditele varustanud viidetega nende paiknemisele kohtutoimikus, ei hakka kohus asja mahukuse tõttu kõike üle kordama. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõttest (vt ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6) tulenevalt otsustab maksuhaldur ise kontrollimenetluses toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse üle ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid, olemata seejuures seotud menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. MKS § 82 kohaselt lähtub maksuhaldur eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta 3
(10)3-12-817 peetud arvestusest, kuid võib kahtluse tekkimisel koguda täiendavaid tõendeid. Maksukohustuslase esitatud tõendite arvestamata või kogumata jätmist tuleb põhjendada (MKS § 95 lg 2; HMS § 4 lg 2). Maksuhalduri haldusakt peab vastama MKS § 46 ja § 95 lg 2 ning HMS §-de 54-56 nõuetele (vt ka Riigikohtu 19.03.2002 otsus nr 3-3-1-13-02). Maksuhaldur on Finmorservice OÜ suhtes läbiviidud maksumenetluses ja maksuotsuse koostamisel neid sätteid ja põhimõtteid järginud ning maksuotsus on õiguspärane ja uurimispõhimõtet ei ole rikutud. Seda kinnitab asjas olevate tõendite hulk ja mitmekülgsus: lisaks maksukohustuslaselt saadud raamatupidamisdokumentidele on küsitud teavet ja võetud seletusi asjassepuutuvatelt isikutelt, tehtud järelepärimisi pankadele, Adelan Prügiveod OÜ-le jne. Kaebaja ei ole nimetanud ühtegi konkreetset tõendit, mida maksuhaldur väidetavalt ei arvestanud. Maksuhaldur on igakordselt põhjendanud, miks ta peab üht või teist tõendit ebausaldusväärseks või fabritseerituks ega arvesta sellega. Samuti on kaebaja umbmääraselt maininud, et on olemas „hulgaliselt tunnistajaid, keda pole veel üle kuulatud ja kes on asjaoludega kursis“, kuid kaebuses on nimetatud vaid OÜ Quantio seaduslikku esindajat P. R. Maksuhaldur ei ole küll pärast Finmorservice OÜ 09.01.2012 eriarvamuse esitamist teinud katset P. R kontakti saamiseks, kuid samas on vastustaja varem korduvalt püüdnud saada OÜlt Quantio teavet ja dokumente, kuid P. R pole õnnestunud ühendust saada ja korraldused on täitmata. Seega on alust eeldada, et nimetatud isik hoidub seletuste andmisest ja dokumentide esitamisest kõrvale (seda kinnitab kaudselt ka eriarvamusele lisatud väidetav informatsiooni P. R – I kd, tl 88-89). Asjaolusid arvestades on kohatu süüdistada maksuhaldurit, et pole tehtud rohkem katseid P. R kohtuda. Samuti on vaevalt usutav, et tema seletus võinuks maksuotsuses toodud järeldusi mõjutada. Maksuhaldur ei ole teostanud kontrolli ühekülgselt ega hinnanud tõendeid kallutatult. Samuti ei ole maksuotsus motiveerimispuudustega, mis teeksid sellest arusaamise ja selle sisulise õiguspärasuse kontrollimise võimatuks. Maksuotsuses ei esine menetluslikke või vormilisi puudusi, mis oleksid võinud mõjutada asja otsustamist ja tooksid kaasa haldusakti tühistamise (HMS § 58). Maksuotsus on ka materiaalselt õiguspärane. Maksuhaldur on igati põhjendanud, miks ta peab Finmorservice OÜ väidetavaid tehinguid OÜ-ga Quantio ning OÜ-ga Ferco Control ja OÜ-ga Baltipoint, samuti neid kajastavaid arveid ja muid dokumente, fiktiivseteks ja majanduslikku sisu mitteomavateks, millest tulenevalt on Finmorservice OÜ esitanud kontrolliperioodi maksudeklaratsioonides valeandmeid. Maksuotsuse mõningad väärad väited või järeldused on MTA õiendanud vaideotsuses (nt p 3.5 jm). Seoses kaebaja väitega, et nn kauba eest tasumine kinnitab tehingute toimumist, on maksuotsuses õigesti tõdetud, et olukord, kus fiktiivsete tehingute korral tehakse maksuhaldurile väära mulje jätmise eesmärgil kauba eest ka ülekandeid, on täiesti tavapärane. Seetõttu ei saa ainuüksi kauba eest tasumise faktist järeldada tehingute toimumist. Kuna „paber kannatab kõike“, siis pelgalt formaalsed dokumendid (arved, üleandmise-vastuvõtmise aktid jms) ei kinnita samuti tehingute toimumist, kui muud tõendid annavad kindla aluse teha „eluliselt usutav“ järeldus, et tehinguid tegelikkuses ei toimunud või ei saanud toimuda. Asjas kogutud ja analüüsitud tõendite valguses ei ole põhjust väita, et Finmorservice OÜ tegutses heas usus (vt nt maksuotsuse järeldusi seoses A. S rolliga asjassepuutuvates äriühingutes). Käibemaksuseaduse § 29 lg-st 1, § 31 lg-st 1 ja §-st 37 tulenevalt kaebajal seega sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei tekkinud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. Finmorservice OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus ei ole arvestanud kõigi tähtsust 4
(10)3-12-817 omavate asjaoludega ja on hinnanud tõendeid vääralt. Kohtuotsusest ei selgu, miks jättis kohus arvestamata kaebaja viidatud kohtulahenditega. Tehingutele UAB-ga Šiauliu Gilija eelnesid pikaajalised läbirääkimised. Maksuhaldur on A. S seletuste võtmisel olnud ühekülgne, mis võis põhjustada tehingutest eksliku ettekujutuse. UAB Šiauliu Gilija on kõiki tehingute asjaolusid kirjalikult kinnitanud. Finmorservice OÜ 2011. a augusti ja septembri 0% määraga maksustatav käive vastab kontrollimiseks esitatud algdokumentidele (sh rahvusvahelised kaubasaate-veolehed CMR). Maksuhaldur ei ole võtnud eriarvamuse esitamise ja maksuotsuse tegemise vahepeale jäänud ajal ühendust OÜ Quantio seadusliku esindaja P. R, vaid maksuotsus sisuliselt üksnes dubleerib kontrollakti. Maksuhalduril oli kohustus teostada kontrolli igakülgselt ja kasutada vajaduse korral Läti maksuhalduri kaasabi P. R seletuste saamiseks, kuid ta ei ole seda teinud, rikkudes seega uurimispõhimõtet (MKS § 10 lg 3, § 11 lg 2), mis viis valede järelduste tegemiseni. Uurimispõhimõtte järgi peab maksuhaldur kui maksumenetluse tugevam pool eelkõige omal algatusel koguma asja õigeks otsustamiseks vajalikke nii võimalikku maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid kinnitavaid tõendeid (s.o maksuhalduril on nii õigus kui ka kohustus koguda ise tõendeid, kõrvaldamaks lüngad kogutud teabes selliselt, et tähtsust omavate asjaolude osas ei oleks enam kahtlusi). Teisejärgulistel vormistuslikel ebakõladel ja vastandlikel ütlustel põhinevad kahtlused tuleb tõlgendada maksukohustuslase kasuks. Maksuhaldur ei ole kasutanud võimalust võtta P. R ühendust e-posti teel, millest A. S on maksuhaldurit informeerinud. A. S pöördus ka ise P. R poole ja sai vastuse, et P. R on võtnud maksuhalduriga e-posti teel ühendust, kinnitades tehingute toimumist ja kauba edastamist. Maksuhaldur ei ole seda tõendit hinnanud ega ise P. R ühendust võtnud. Esineb alus kontrolli jätkamiseks ja selle käigus tuleb võtta ühendust P. R. Kaebaja on teinud kõik endast oleneva, et maksuhaldur saanuks võtta P. R seletuse, mistõttu heidab kohus põhjendamatult kaebajale ette tegevusetust. Samuti on alusetu väide, et P. R seletus ei oleks ilmselt saanud midagi muuta. Finmorservice OÜ on omalt poolt osutanud igakülgset kaasabi asjaolude väljaselgitamiseks. Kui kaupa poleks ostetud OÜ-st Quantio, siis poleks sellele äriühingule ka kauba eest tasutud, ning kui kaupa poleks olnud, siis poleks saanud ka töötoole komplekteerida ja edasi müüa. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et apellant oleks soetanud kauba mõnelt kolmandalt isikult. Apellant on selgitanud, miks kasutati vahendajatena OÜ-d Baltipoint ja OÜ-d Ferco Control (kuna Finmorservice OÜ-l puudusid rahalised vahendid, siis ostsid vajaliku furnituuri OÜ-lt Quantio sisse nimetatud äriühingud ja müüsid selle Finmorservice OÜ-le kasumiga edasi, oodates samas ära Leedu äriühingu poolt kauba eest Finmorservice OÜ-le tasumise). OÜ Quantio poolt raha koheselt edasikandmine OÜ-dele Steamcol ja Konkriitehitus toimus tõenäoliselt oma partneritele kauba eest tasumiseks. Selle eest Finmorservice OÜ vastutada ei saa, tehingute toimumise ajal oli OÜ Quantio käibemaksukohustuslane. Finmorservice OÜ tegutses kooskõlas seadustega ja heas usus, eeldades, et kauba müüjana märgitud isik on ka tegelik müüja. Apellant järgis äris nõutavat ja tavapärast hoolsust (kontrollis äriühingu ja esindaja andmeid). Kauba (moderniseeritud toolid) üleandmine Leedu äripartneritele on tõendatud. Sisseostetud kauba eest on tasutud vastavalt esitatud arvetele ja pangaülekandega. Maksumenetluses kehtib ka maksumaksja poolt esitatud andmete õigsuse presumptsioon (MKS § 82). Kellegi teise võimalikud maksuõigusrikkumised ei saa tuua iseenesest kaasa apellandi sisuliselt sanktsioneeriva iseloomuga maksustamist. Halduskohtu seisukohad on vastuolus Riigikohtu varasemate seisukohtadega (nt 17.05.2012 otsus nr 3-3-1-9-12). Maksuhalduril on kohustus välja selgitada kõik isikud, kes on tehingute asjaoludega kursis ja kes saavad nende kohta seletusi anda. Maksuhaldurile olid teada mitmed tunnistajad, kellelt ei ole spetsiaalselt seletusi võetud (nt Hiina äriühing Zhejiang Anji Hengchang Chair 5
(10)3-12-817 Industry Co., LTD, selgitamaks välja, mis kaupa nad on müünud; OÜ Quantio autojuht, kes tõi kaupa lattu; lao üürileandja esindaja, kes oli kauba lattutoomisest ja seal toolide komplekteerimisest teadlik; apellandi varustajad; toolide tellijad, selgitamaks välja, missugused toolid nad apellandilt omandasid jne). Vastustaja on valikuliselt kogunud üksnes selliseid seletusi ja arvestanud vaid nende seletustega, mis langesid maksuhalduri sooviga kokku. Finmorservice OÜ ei ole taotlenud nende isikute ülekuulamist kohtus, sest kohus selliseid taotlusi tavapäraselt ei rahulda ja antud juhul on maksuhalduri poolt uurimiskohustuse rikkumine ilmselge, kuid esitaks taotluse vastavate seletuste võtmiseks maksuhaldurile kohe pärast maksuotsuse kohtu poolt tühistamist. Maksuhaldur on oma oletuste ja valikuliste tõenditega viinud eksitusse ka kohtu. Maksuotsus ei ole nõuetekohaselt kaalutletud (HMS § 4 lg 2, § 54) ning arvestamata on jäetud maksukohustuslase argumentide ja vastuväidetega. Maksuotsus põhineb suurel määral sellel, et toolid ümber komplekteerinud isikute seletustes esines vasturääkivusi, kuid sellest on ootamatult järeldatud, et osade sisseostu ja ümberkomplekteerimist üldse ei toimunud. Samas puuduvad seletustes olulised vasturääkivused selles, et toole siiski komplekteeriti. Maksuhaldur on seletusi hinnanud eelarvamuslikult. Mälu järgi seletusi andes ei saagi eeldada, et kõik mäletavad asju täpselt ühtemoodi. 8. Maksu- ja Tolliamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Enne apellatsioonkaebuses märgitut ei ole Finmorservice OÜ maksu- ega kohtumenetluses nimetanud ühtegi konkreetset inimest, kellel oleks teadmine asjaga seotud sündmuste kohta, kuid kellelt pole maksuhaldur püüdnud seletust võtta. Halduskohus on põhjendanud, miks ta leidis, et maksuhaldur ei pidanud P. R püüdma rohkem ühendust võtta ja miks tema seletus ilmselt maksuotsuse järeldusi ei muudaks. Asjaolu, et Finmorservice OÜ halduskohtu põhjendustega ei nõustu, ei tähenda veel, et halduskohus ei ole oma otsust põhjendanud. P. R seletused ei saaks kuidagi ümber lükata toolide komplekteerimisse puutuvaid tõendeid ega OÜ-ga Quantio kontakti väidetavat saamist puudutavad tõendid. Samuti ei oleks P. R seletused enam usaldusväärsed, sest olukorras, kus isik on teinud kõik endast oleneva seletuste andmisest kõrvalehoidmiseks, tekib paratamatult kahtlus tema poolt hiljem väljendatu tõesuses. Ülejäänud väidete osas kordab apellatsioonkaebus sisuliselt halduskohtule esitatud kaebust, mistõttu vastustaja kõiki varem esitatud põhjendusi ei korda. Sisuliselt on Finmorservice OÜ teinud maksuhaldurile kolm etteheidet seoses maksumenetluse läbiviimisega: 1) uurimispõhimõtte rikkumine (ebapiisav aktiivsus P. R seletuse saamiseks; muudelt isikutelt seletuste võtmata jätmine; tõendite eelarvamuslik uurimine); 2) tõendite ebaõige hindamine (kaalutlusõiguse ebaõige kohaldamine; kahtluste apellandi kasuks mittetõlgendamine); 3) maksukohustuslase poolse hoolsuskohustuse täitmisele tähelepanu pööramata jätmine. Maksuhaldur märgib, et on korduvalt püüdnud saada P. R seletusi, kuid see pole õnnestunud. Loetelu isikutest, kellelt maksuhaldur oleks apellandi hinnangul pidanud veel seletusi küsima, tõi Finmorservice OÜ esmakordselt välja alles apellatsioonkaebuses. Toolide soetamist Hiina äriühingult ei ole maksuotsuses kahtluse alla seatud, mistõttu temalt saadav teave ei oleks asjassepuutuv, isegi kui selle kogumine oleks mõistlik ja selle saamine oleks võimalik (milleks õiguslik mehhanism aga puudub, Eesti ja Hiina vahel sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingu art 26 võimaldab infovahetust vaid tulumaksuga seonduvates küsimustes, mitte käibemaksu osas). OÜ Quantio autojuhiks oli Finmorservice OÜ esindaja enda sõnul P. R. Maksumenetluses ei ole apellant kordagi maininud, et lao üürileandja võiks laopinnal toimuvast tegevusest midagi täpsemalt teada peale mööbli ladustamise. Maksuhalduril puudus põhjus vastupidist eeldada. Eluliselt ei ole ka usutav, et lao üürileandja oli toolide 6
(10)3-12-817 komplekteerimise üksikasjadest teadlik. Ühtegi teist rataste ja käetugedega varustajat peale OÜ-de Quantio, Baltipoint ja Ferco Control ei ole Finmorservice OÜ nimetanud. OÜ Quantio juhatuse liikmelt P. R ei ole seletust õnnestunud saada, ülejäänud kahelt on seletused võetud. Samuti on seletused võetud toolide tellijalt UAB Šiauliu Gilija. Finmorservice OÜ seaduslik esindaja ei ole oma seletuses nimetanud ühtegi isikut, kellelt oleks tulnud veel seletused võtta. Uurimispõhimõtte kontekstis on apellant jätnud täielikult kõrvale temal endal lasuva kaasaaitamiskohustuse (MKS
  1. ptk), mida ta ei ole täitnud ja seega on maksuhaldurile tehtud etteheited kohatud. Maksuhaldur on võtnud seletused kõigilt isikutelt, kelle seos asjaomaste tehingutega nähtub kogutud tõenditest. Muude võimalike isikute olemasolust pidanuks maksuhaldurit teavitama Finmorservice OÜ. Väide tõendite arvestamata jätmisest on jätkuvalt paljasõnaline ja apellant ei ole kogu senise maksu- ja kohtumenetluse vältel nimetatud ühtegi konkreetset tõendit, mida maksuhaldur poleks arvestanud. Ka on ebaselge väide tõendite eelarvamuslikust hindamisest. Selleks ei saa pidada tõendite hindamisel vastuoludele tuginemist. Maksuotsus ei ole kaalutlusotsus. Maksuhaldur ei ole tõlgendanud kogutud tõendeid Finmorservice OÜ kahjuks, vaid andnud hinnangu tõenditele nende kogumis ning arvestades tõendites esinevaid vastuolusid (vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07, p 10) ja nende nn elulist usutavust. Seega ei pea maksuhaldur tõlgendama kõiki kahtlusi alati maksukohustuslase kasuks (erinevalt kriminaalmenetlusest). Samuti puudub maksuhalduril nii kohustus kui ka vahendid selgitada välja objektiivne tõde. Maksuhaldur püüab oma võimaluste piires jõuda alati tõele võimalikult lähedale ja vastuolud kõrvaldada, kuid see ei ole alati võimalik. Maksuhaldur on õigustatud tegema järeldusi ka vastuoludest, kuna tegelikult toimunud tehingute puhul lähevad asjaosaliste seletused tavaliselt üldjoontes kokku, kuid tegelikult toimumata tehinguid on märksa keerulisem ühetaoliselt kirjeldada (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2011 otsus nr 3-10-1430). Apellandi väited, et ta on tehingute tegemisel täitnud hoolsuskohustust ja käitunud heauskselt, on käesolevas vaidluses asjakohatud, sest maksuotsuses on maksu määramisel tuginetud Finmorservice OÜ teadlikkusele (vt maksuotsuse lk 18, lk 24). Kõnealuses tehingutejadas väidetavalt heauskselt osalenud äriühingu puhul on kummaline, et neljast tehinguosalisest kolme esindab üks ja sama isik (A. S), kusjuures ta ei figureeri ühegi äriühingu juhatuses, kuid kõigi nende äriühingutega seotud inimesed (sh juhatuse liikmed) nimetavad teda ülemuseks. A. S paistab olevat Finmorservice OÜ-d „kulisside tagant“ kontrolliv inimene. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  3. Apellant on käesolevas asjas rõhutatult keskendunud üksnes maksumenetluse läbiviimisel väidetavalt tehtud menetlusvigadele uurimispõhimõtte rakendamisel ja tõendite hindamisel, kuid enamik etteheiteid maksuhaldurile on üksnes abstraktset laadi. Maksuhaldur ei ole antud juhul seadnud kahtluse alla kontoritoolide soetamist Hiinast ja nende edasimüüki Leetu. Vaideotsuses on lisaks mööndud, et välistada ei saa sedagi, et esines vajadus mõningate toolide käepidemete ja ratastega komplekteerimiseks, mistõttu kõnealune kaup võis Finmorservice OÜ-l iseenesest olemas olla. Küll aga ei saanud maksuhalduri hinnangul toimuda käepidemete soetust OÜ-st Quantio ega OÜ-st Baltipoint, samuti mitte rataste soetust OÜ-st Ferco Control. Seejuures soetasid väidetavalt ka OÜ Baltipoint ja OÜ Ferco Control 7
(10)3-12-817 hiljem Finmorservice OÜ-le edasimüüdud toolidetailid OÜ-st Quantio. Ringkonnakohus lähtub PMTK 16.01.2012 maksuotsuse (I kd, tl 14-42) põhjendustest MTA 21.03.2012 vaideotsusega (I kd, tl 43-50) muudetud kujul.
  1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et maksuhaldur on menetluse käigus piisavalt aktiivselt püüdnud saada seletust OÜ Quantio seaduslikult esindajalt P. R, kuid see pole õnnestunud. OÜ-lt Quantio on teavet ja dokumente nõutud PMTK 14.10.2011 korraldusega (I kd, tl 123-123p), 07.11.2011 korraldusega (I kd, tl 124-124p) ja 11.11.2011 korraldusega (I kd, tl 125-125p). Kuigi Finmorservice OÜ on kontrollaktile esitatud eriarvamuses (I kd, tl 8587p) taotlenud maksuhaldurilt P. R veelkordset ühenduse võtmist (nt elektronposti teel) ning esitas omalt poolt koos tõlkega 08.01.2012 saadetud elektronkirja (I kd, tl 88-89), mille saatja aadressiks oli märgitud XXX ja saatja nimeks P. R (P. R), ei saa maksuhaldurile iseenesest ette heita maksukohustuslase taotluse mittejärgimist, sest maksuhalduril on kaalutlusõigus otsustada kontrollitoimingute sooritamise vajaduse ning toimingute liigi ja ulatuse üle (MKS § 11 lg 2). Maksuotsuses (lk 22) on põhjendatult viidatud, et pärast esimese korralduse väljastamist võeti maksuhalduriga 25.10.2011 ühendust ja teatati, et P. R on haigestunud. Seega ei saa väita, et probleem võis seisneda korralduste adressaadini mittejõudmises ning pole alust arvata, et neljandat korda esitatud korraldusele oleks OÜ Quantio seaduslik esindaja reageerinud varasemast erinevalt. Samuti on õige maksuotsuses märgitu, et elektronposti teel ühenduse võtmine eeldab usaldusväärse e-posti aadressi olemasolu, mis maksuhalduril käesoleval juhul puudus. Digitaalallkirjastamata seletuste e-postiga saatmisel ei ole võimalik veenduda seletuste andja isikusamasuses, mistõttu oli 08.01.2012 e-kirja usaldusväärsuses kahtlemine põhjendatud.
  2. Maksuhalduri uurimispõhimõte (MKS § 11) ei ole absoluutne, vaid sellele vastandub maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus (MKS § 56). Samuti tuleneb MKS §-st 82, et maksuhaldur lähtub maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Maksuhaldurile ei saa ette heita nende tõendite kogumata jätmist, mille olemasolust ta ei tea ega peagi teadma. Käesoleval juhul on Finmorservice OÜ alles apellatsioonkaebuses konkreetselt märkinud, kellelt oleks maksuhaldur pidanud veel seletusi võtma. Tuleb nõustuda vastustajaga, et Hiina äriühingult teabe saamine nende poolt müüdud kauba kohta ei ole vajalik, sest selle tehingu toimumise üle ei ole vaidlust. Lisaks on juba vaideotsuses märgitud, et välistada ei saa ka vajaduse esinemist vahetada mõnede toolide käepidemed ja rattad. OÜ Quantio poolt väidetavalt müüdud kauba kohaletoimetamise osas on A. S oma seletustes korduvalt märkinud, et detailid tõi P. R ise (vt 13.12.2011 seletus – I kd, tl 117p; 02.11.2011 seletus – I kd, tl 195p) ning ka ükski teine isik pole mingit autojuhti kordagi maininud. Lao üürileandja esindajalt seletuse võtmata jätmine on ilmselgelt otsitud argument ning puudub igasugune selgitus, mille alusel saaks järeldada tema teadlikkust laos toimunud toolide komplekteerimise üksikasjadest. Samuti ei ole vaideotsuses seatud enam kahtluse alla kauba tegeliku olemasolu ja toolide komplekteerimise toimumise võimalikkust, mistõttu ei oleks selle asjaolu kinnitamiseks täiendavate tõendite kogumine ka vajalik. Kõigilt Finmorservice OÜ varustajatelt (OÜ-d Quantio, Baltipoint ja Ferco Control) on maksuhaldur seletused võtnud või pole see püüdlustele vaatamata õnnestunud. Seletused on võetud ka toolide tellijalt UAB-lt Šiauliu Gilija (I kd, tl 251-253) ning muu hulgas nende vastuste alusel on vaideotsuses ka leitud, et toolide komplekteerimine võis tõepoolest olla vähemalt osaliselt vajalik.
  3. Vastustaja on õigesti märkinud, et apellandi väited tõendite mittearvestamisest ja ebaoluliste vastuolude tema kahjuks tõlgendamisest on jäänud üldsõnalisteks. Apellant ei ole täpsemalt selgitanud, millist konkreetset tõendit ei ole maksuhaldur arvestanud või millist vastuolu on hinnatud ebaõigesti. Ringkonnakohtu arvates on vaideotsuse p-s 3.5 sisuliselt 8
(10)3-12-817 kõik apellandi poolt eeldatavasti silmas peetud väiksemad ebakõlad juba arvesse võetud (nt arvete kirjelduse üldisus ja transpordikulude mitteeristamine; arvetel kaubakoguste erinevates ühikutes märkimine; komplekteerijate seletused toolide komplektis olevate rataste arvu kohta; mööblidetailide esinemine prügikonteineris; Leedu äriühingu selgitus, et nad teavitasid Finmorservice OÜ-d toolide varuosasid Euroopas müüvatest firmadest). Sellele vaatamata jõuti ka vaideotsuses järeldusele, et Finmorservice OÜ ei ole soetanud toolidetaile OÜ-delt Quantio, Baltipoint ja Ferco Control. Seejuures puudub sisuline vaidlus selles, et nii Finmorservice OÜ, OÜ Baltipoint kui ka OÜ Ferco Control olid A. S kontrolli all (muu hulgas käis A. S kõigi nende äriühingute volitatud esindajana seletusi andmas ka maksumenetluses – I kd, tl 108; I kd, tl 194) ning nimetatud äriühingute juhatuse liikmed on kinnitanud, et kõike vaidlusaluste tehingutega seonduvat korraldas A. S üksinda (vt Finmorservice OÜ juhatuse liikme J. P 10.11.2011 seletus – I kd, tl 115; OÜ Baltipoint juhatuse liikme O. M 08.11.2011 seletus – I kd, tl 197; OÜ Ferco Control juhatuse liikme A. K 08.11.2011 seletus – I kd, tl 208-208p). Lisaks oli A. S ka XXX tee XX/XX laos kauba vastuvõtmisega tegelenud OÜ Gart Grupp majandustegevust kontrollivaks isikuks (vt OÜ Gart Grupp juhatuse liikme V. K 02.11.2011 seletus – I kd, tl 220p; OÜ Gart Grupp töötaja O. S 24.11.2011 seletus – I kd, tl 232; OÜ Gart Grupp töötaja V. G 30.11.2011 seletus – I kd, tl 202). Ringkonnakohtu hinnangul on maksuhaldur jõudnud kokkuvõttes õigele järeldusele, et kui Finmorservice OÜ kontoritoolide käepidemed ja rattad ka tegelikkuses soetas, siis on asjas kogutud tõendite pinnalt ikkagi piisavalt alust asuda seisukohale, et neid ei ole soetatud OÜ-lt Quantio (ei otse ega ka OÜ-de Baltipoint ja Ferco Control vahendusel), vaid tundmatult kolmandalt isikult ning A. S kui apellandi volitatud esindaja oli sellest tehingute kohta dokumentide vormistamisel teadlik, kontrollides sisuliselt kõigi tehingutega seotud äriühingute tegevust (nimetatud asjaolu pole maksuhaldurile kättesaadavate tõendite põhjal seni tuvastatud üksnes OÜ Quantio kohta). Tehingute mittetoimumisele arvetel näidatud isikute vahel osutavad esmajoones A. S muude tõenditega vastuolus olevad ning paljasõnalised ja ebajärjekindlad seletused OÜ-ga Quantio kontakti saamise kohta. Esmalt märkis apellanti esindanud A. S 14.10.2011 maksuhaldurile, et OÜ-d Quantio soovitasid Finmorservice OÜ Leedu partnerid (I kd, tl 110p); seejärel OÜ Baltipoint esindaja rollis seletas A. S 02.11.2011, et leidis OÜ Quantio ise läbi OÜ Baltipoint (I kd, tl 195p); kuid jälle Finmorservice OÜ esindajana seletas A. S 13.12.2011 hoopis, et Leedu partnerid viitasid mitmetele Poola, Leedu, Läti ja Tšehhi äriühingutele, mille peale võttis A. S väidetavalt ühendust ühe Leedu äriühinguga (Basma vmt), kes teatas, et Eestis on olemas OÜ Quantio (I kd, tl 117p). UAB Šiauliu Gilija märkis oma 14.12.2011 vastuses maksuhaldurile (I kd, tl 252p), et OÜ-d Quantio ega P. R nad ei tea, kuigi on hilisematel läbirääkimistel maininud Finmorservice OÜ esindajatele, et toolide tagavaraosi müüvad erinevad Saksa, Tšehhi, Poola, Leedu ja Ukraina firmad. Pidades täiendavalt silmas asjaolu, et OÜ Quantio juhatuse liige P. R on pika aja jooksul vältinud kontakte maksuhalduriga tema isiku tuvastamist ja temalt eelnevalt ettevalmistamata seletuste saamist võimaldaval viisil, milleks P. R poleks põhjust, kui OÜ Quantio olnuks tõepoolest toolidetailide tegelik müüja, lisaks ka maksuhalduri poolt OÜ Quantio suhtes tuvastatud asjaolusid (s.o äriühingul reaalsele majandustegevusele omaste tunnuste puudumine) ja A. S poolt P. R isikusamasuse tehingute tegemisel kontrollimata jätmist (vt A. S 13.12.2011 seletus – I kd, tl 117p), juhivad need koosmõjus A. S muutlike seletustega samuti järeldusele, et A. S oli tehingute ajal teadlik, et OÜ Quantio ei ole toolidetailide tegelik müüja (sh ei müünud neid OÜ-dele Baltipoint ja Ferco Control). 9
(10)3-12-817 14. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 1 alusel jääb Finmorservice OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.11.2012 otsus muutmata. 15.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Finmorservice OÜ on esimese ja teise astme kohtus kandnud menetluskulusid kokku 1295,66 eurot (kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 809,79 eurot – I kd, tl 52; apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 485,87 eurot – II kd, tl 28). Muude menetluskulude kandmise kohta kohtule dokumente esitatud ei ole. Kuna Finmorservice OÜ apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata jääb halduskohtu otsus, millega jäeti Finmorservice OÜ kaebus tervikuna rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Maksu- ja Tolliamet esimese ega teise astme kohtus menetluskulude nimekirja ja menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi Ruth Plaks Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.