lg 3 ja § 67 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei või hankija väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetluse puhul pidada läbirääkimisi pakkumuste nendes osades, mis vastavad hanke alusdokumentides selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud nõuetele. Sellised olid HD lisa III p-des 4.3.1 ja 4.7.1 sätestatud nõuded teelõigu eraldusriba laiusele. Tehes pakkujatele korrigeerimisettepaneku eraldusriba laiuse osas, muutis hankija HDd pärast pakkumuste esitamist, mis ei ole kooskõlas
lg-ga 1, või pidas läbirääkimisi HD-s esitatud andmete üle vastuolus
Mõlemal juhul on hankija rikkunud
nõudeid ning ületanud oma õigusi. Hankija korrigeerimisettepanek eraldusriba laiuse osas ei muutunud HD-s kehtestatud tingimuseks ka HD p-s 15.3 sätestatud HD muutmise korra (mis ei ole kooskõlas
§-ga 36) alusel, sest ka selle sätte kohaselt loetakse HD tingimusteks
lg 2 mõttes üksnes
Lemminkäineni konsortsiumi poolt 30.11.2009 esitatud pakkumuse lahendus vastas eraldusriba laiuse osas HD lisas 3 nõutule, kuid 10.05.2010 esitas Lemminkäineni konsortsium vastavalt hankija 26.04.2010 kirjas esitatud võimalusele korrigeeritud lahenduse, muutes eelprojektikohase 13,5 m lause eraldusriba 6 m laiuseks, mille tagajärjel see pakkumus ei vasta HD lisa III p-dele 4.3.1 ja 4.7.1 ja pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamine oli vastuolus
Kuna seadusandja ei ole kehtestanud erikorda pakkumusi heauskselt muutnud ja hanketeate või HD-ga vastuollu viinud pakkujate kaitseks, kuulub kohaldamisele
§-s 47 pakkumuste vastavuse kontrollimiseks ettenähtud üldkord. Lemminkäineni konsortsium ja Maanteeamet esitasid VaKo otsuse peale Tallinna Halduskohtule kaebused. Menetlus haldusasjas nr 3-10-1948 (Lemminkäinen Eesti AS, AS Teede REV-2, AS Tref ja AS Teede Tehnokeskus kaebused) lõpetati Tallinna Halduskohtu 04.04.2011 määrusega HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel seoses Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna 26.10.2010 otsusega nr 12.2-5/15162. Asjas nr 3-10-1952 (Maanteeameti kaebus) on menetlus lõpetatud 2
Ko 21.07.2010 otsuse peale, esemeks saab olla vaid vaidlus hankija otsuste pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise üle. VaKo otsuse mis tahes motiivid, mis ei ole vahetult seotud vaidlustuse esemega, ei oma siduvat õigusmõju. Kuna hankija ise on esitanud kaebuse halduskohtule, saab järeldada, et ta peab VaKo poolt kehtetuks tunnistatud otsuseid õiguspäraseks ning hankemenetluse jätkamist võimalikuks ja avalike huvidega kooskõlas olevaks. Sellises olukorras ei saa pakkuja ja hankija enda kohtule esitatud kaebuste lahendamise hüpoteetilist ajakulu üksinda lugeda põhjendatud vajaduseks hankemenetlus kehtetuks tunnistada. Oletus, et uues hankemenetluses jõutaks hankelepinguni kiiremini, ei ole põhjendatud.
lg-le 2 hankemenetlus kehtetuks, põhjendades otsust järgmiselt: 1) Maanteeamet rikkus
lg-t 5 ja § 52 lg-id 1 ja 2 sellega, et lubas alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamist, kuigi hanketeate (osa II p 1.9) kohaselt ei olnud see lubatud ning HT osa IV p 2.1. ja HD p 19.3 kohaselt sõlmib hankija hankelepingu madalaima hinnaga, mitte majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel. Hankija tunnistas ebaõigesti vastavaks ja edukaks alternatiivse lahendusega AS Nordecon Infra ja Ramboll Eesti AS pakkumuse; 3
lg-st 2 ja § 66 lg-st 3 tulenevalt ei olnud hankijal lubatud pidada läbirääkimisi pakkumuste nendes osades, mis vastasid alusdokumentide selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud nõuetele. HD lisas III „Tellija tingimused“ p-des 4.3.1. ja 4.7.1 ja eelprojektis oli üheselt arusaadavalt sätestatud A K 26,6-32 km teelõigul eraldusriba laiuseks 13,5 m. Maanteeamet, tehes 26.04.2010 pakkujatele ettepaneku korrigeerida nimetatud eraldusriba laius kogu teelõigu ulatuses 6 m laiuseks, pidas läbirääkimisi HD lisas III „Tellija tingimused“ p-des 4.3.1 ja 4.7.1 ja eelprojektis kindlaks määratud eraldusriba laiuse üle; 3) Hankija muutis hankedokumente ebaseaduslikult. Hankija ei saanud hankedokumente muuta pakkujatele korrigeerimisettepaneku tegemisega. Hankija poolt HD p-s 15.3 sätestatud HD muutmise kord, mille kohaselt läbirääkimistel riigihanke komisjoni poolt
lg 1 alusel tehtud pakkumuste kohandamise ettepanekud loetakse HD tingimusteks
lg 2 mõttes, on vastuolus HD muutmise korda reguleeriva imperatiivse sisuga
§-ga 36, mille lg 1 kohaselt võib hankija muuta HD-d enne HT-s määratud pakkumuse või hankemenetluses taotluse esitamise tähtpäeva, milleks HT kohaselt oli 08.09.2009 kell 13:00; 4) Hankemenetlust ei ole võimalik jätkata järgmistel põhjustel. Alternatiivsete lahenduste nõudmiseks, esitamiseks, vastavaks tunnistamiseks ja hindamiseks puudus seaduslik alus. Kuna käesoleval ajahetkel ei ole hankijal enam võimalik hanke alusdokumente, sh HT-t muuta, kuid pakkuja pakkus alternatiivset lahendust heauskselt, on tegemist asjaoluga, mis ei võimalda hankemenetlust jätkata. Läbirääkimiste pidamine tingimuste üle, mille üle polnud lubatud läbi rääkida, HD p-s 15.3 pakkujaid eksitav ebaseaduslik säte ja osadele pakkujatele korrigeerimisettepaneku tegemine, kes selle põhjal muutsid oma pakkumused heauskselt mittevastavaks, on viinud kogumis olukorrani, kus hankemenetlusega ei ole võimalik jätkata, kuna hankemenetluse läbiviimisel ei ole hankija suutnud tagada pakkujate võrdset kohtlemist, mis on
Kuna hankija poolt alternatiivsete lahenduste esitamise lubamine oli seadusevastane, ei olnud hankijal seaduslikku alust tunnistada ühispakkujate Nordecon Infra AS ja Ramboll Eesti AS pakkumust vastavaks. Samuti puudus seaduslik alus teiste pakkumuste vastavaks tunnistamiseks, kuna tuvastamist on leidnud, et pakkumused on HD-le mittevastavad eraldusriba laiuse osas. Pakkumused kuuluvad tagasilükkamisele. Olukorras, kus Maanteeameti peadirektor on tunnistanud 27.09.2010 käskkirjaga nr 281 edukaks Nordecon Infra AS ja Ramboll Eesti AS pakkumuse, ei ole võrdse kohtlemise nõue täidetud, kuna tegelikkuses ei ole nimetatud pakkuja poolt esitatud pakkumus vastav. Kõiki mittevastavaid pakkumusi esitanud pakkujaid tuleb kohelda võrdselt. 27.09.2010 edukaks tunnistamise otsust ei ole aga võimalik enam vaidlustustähtaja möödumise tõttu vaidlustada. Sellises olukorras on moonutatud ka hankija rahaliste vahendite säästlik kasutamine ja olemasolevate konkurentsitingimuste efektiivne ärakasutamine (
Vastavaks ja edukaks tunnistatud ühispakkujate Nordecon Infra AS ja Ramboll Eesti AS esitatud HT-le ja HD-le mittevastav pakkumus oli maksumusega 506 249 754 krooni (ilma käibemaksuta). Lemminkäineni konsortsiumi esitatud madalaima maksumusega, 484 006 685 krooni (ilma käibemaksuta), pakkumuse lükkas hankija HD-le mittevastavuse tõttu tagasi, olles eelnevalt (26.04.2010) konsortsiumile sisuliselt teinud pakkumuse HD-le mittevastavaks muutmise ettepaneku. Hankemenetlusega ei ole võimalik jätkata isegi kui hankija tunnistaks kehtetuks pärast läbirääkimiste vooru hankemenetluses tehtud otsused, pöörduks tagasi läbirääkimiste etappi ja nö kõrvaldaks läbirääkimiste etapis tehtud rikkumised, võttes tagasi täiendava korrigeerimisettepaneku, millega tegi ettepaneku pakkuda 6-meetrist eraldusriba. Sel viisil toimides ei kohtleks hankija pakkujaid võrdselt, kuna üks pakkujatest on lähtuvalt lubamatust alternatiivsete lahenduste esi4
lg 1 p-st 7 lähtudes Lemminkäineni konsortsiumi ja Merko konsortsiumi vaidlustuste menetlemise. 7. Nordecon AS ja Ramboll Eesti AS kaebustes taotleti Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna 26.10.2010 otsuse nr 12.2-5/15162 tühistamist. 14.02.2011 esitasid kaebuse esitajad alternatiivse taotluse, juhul, kui kohus ei pea tühistamistaotluse rahuldamist võimalikuks, tuvastada Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonna 26.10.2010 otsuse õigusvastasus. Põhjendatud huviks on edaspidi esitatav kahjunõue vastustaja vastu, sest just vastustaja otsuse tõttu osutus esialgses riigihankes osalemine kaebajatele tagajärjetuks. Kaebajatele tekkis kahju ja nad kaotasid hankelepingust oodatud tulu. Kaebuste väited: 1) Vaidlustatud otsus rikub kaebajate kui Maanteeameti kehtivate otsustega vastavaks ja edukaks tunnistatud pakkumuse esitanud ühispakkujate
§-dest 50 ja 69 tulenevat õigust sõlmida hankemenetluse tulemusena Maanteeametiga hankeleping; 2) Vaidlustusmenetluses osaleva konkureeriva pakkuja taotluse alusel ei saa riigihanke riiklikku järelevalve menetlust algatada ega hankemenetlust kehtetuks tunnistada olukorras, kus vaidluste lahendamiseks pädevad institutsioonid – VaKo ja kohus – pole riiklikku järelevalve läbiviimise ja hankemenetluse kehtetuks tunnistamise võimalikke aluseid tuvastanud. Rahandusministeerium on asunud kaitsma Merko konsortsiumi huve olukorras, kus viimase kaebus oli VaKo-s lahendamisel. Vaidlustuse lahendamisel saab tulenevalt
Ko, mitte vaidlustuse esitanud pakkuja. Rahandusministeerium on algatanud ja viinud läbi riikliku järelevalvemenetluse ning teinud otsuse ilma, et VaKo oleks selles suhtes
Ko otsese tähelepanu all, kes on lahendanud sisuliste otsustega kokku 4 riigihankest tekkinud vaidlust ja kellel olid teada kõik need hankemenetlusega seotud asjaolud, millele tuginedes Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond hanke kehtetuks tunnistas, kuid ühelgi juhul ei ole VaKo näinud alust riikliku järelevalve algatamiseks ja hanke kehtetuks tunnistamiseks. Rahandusministeeriumi erinevate ametiasutuste seisukohad peavad olema ühtsed ja nende tegevus ei tohi anda vastuolulisi signaale hankemenetluses osalevatele isikutele. Kui VaKo on tunnistanud kehtetuks hankija otsuse hankemenetlus kehtetuks tunnistada, siis Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond on riigihanke kehtetuks tunnistanud. Ka Riigikohus on 18.12.2002 otsuses nr 3-3-1-66-02 rõhutanud, et sellised vastuolud peavad olema välistatud. Lemminkäineni konsortsiumi kaebuse lahendamisel, mis on esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel olnud kohtu eelhinnangu objektiks, ei ole kohtud tuvastanud hankemenetluses selle läbiviimist takistavaid õigusrikkumisi. Haldusasjas nr 3-10-1948 jätsid kohtud Lemminkäineni konsortsiumi taotluse keelata esialgse õiguskaitse korras hankelepingu sõlmimine rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohus suunas 14.10.2010 määruses asjas nr 3-10-1948 Maanteeametit han5
järgi on riigihangete üle riikliku järelevalve teostamise pädevus Rahandusministeeriumil. Rahandusministeeriumis tegeleb riigihangete üle riikliku järelevalve teostamisega riigihangete järelevalve talitus ning Rahandusministeeriumi põhimääruse p 23 järgi finantskontrolli osakond. Rahandusministeeriumi põhimääruse p-st 21 ei tulene osakonnajuhataja pädevust ega volitust teha ministeeriumi nimel otsuseid hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks. Sellist pädevust ei tulene ka finantskontrolli osakonna põhimäärusest ega selle juhataja ametijuhendist. Vaidlustatud otsuse allkirjastanud ametnikule rahandusministri poolt antud volitus kirjutada alla
Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 49 lg 1 p-st 3 ja asjaolust, et
ei võimalda delegeerida riigihangete üle riikliku järelevalve teostamisel Rahandusministeeriumi otsustuspädevust alluvatele ametiasutustele ega ametnikele, on volitus seadusega vastuolus ja kehtetu (tühine HMS § 63 lg 1 p 3 alusel või tühistatav); 4) Vaidlustatud otsus on sisuliselt õigusvastane – puudub vajadus hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks, sest hankemenetlusega on õiguslikult võimalik jätkata. Selliseid rikkumisi, mis takistaksid menetlusega jätkamist, ei ole. a) Otsuse põhjendused on ebaõiged, asjakohatud ja ebapiisavad, mistõttu on otsus vastuolus HMS §-ga 56. Kaebajate kahjuks tehtud otsusest puuduvad kaalutlused kaebuse esitajate õiguste ja huvide osas, sh usaldus, et hange viiakse lõpule hankelepingu sõlmimisega eduka pakkujaga, nagu on
mõte. b) Ebaõige oli vastustaja seisukoht, et Maanteeamet võimaldas lubamatult pakkujatel esitada muudetud projektlahendusi. Pole täpne rääkida
tähenduses alternatiivide lubatavusest, sest pakkujad ei esitanud alternatiive selles tähenduses. Pakkujad esitasid oma pakkumused eelprojekti alusel ning need lahendused ei pidanud kattuma eelprojektiga ja HD osas III toodud tellija tingimustega. Eelprojekt oli lähtealus hanke objektiks olnud projekti koostamiseks.
lg 5 kohaselt peaks hankija hanketeates teatama, et ta lubab alternatiivseid lahendusi. Hanketeates ei olnud alternatiividele viidatud, küll aga oli sellekohane säte HD-s. Nn alternatiividena HD p 8.1 tähenduses olid lubatud üksnes iga pakkuja poolt koostatavad, üksnes talle teadaolevad unikaalsed projektlahendused, mis said iga pakkumuse hinna koostamise aluseks. HD p 8.1 pinnalt pole ükski pakkuja ega asjast huvitatud isik hanketeadet ega HD-d vaidlustanud. Ekslik on vastustaja seisukoht, justkui tuleneks
lg-st 1 ja § 31 lg-st 5, et alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamine on lubatud üksnes juhul, kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel. Kui hankija korraldab projekteerimise ja ehituse hanke, on loogiline, et ta lubab pakkuda erinevaid projektlahendusi, sest see annab hankijale võimaluse saada tehniliselt maksimaalselt sobiv ja hinnalt madalaim pakkumus. Diskussioon alternatiivide lubatavuse üle on asjakohatu. Maanteeameti poolt koostatud riigile olulise suurhanke HD oli eeldatavalt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Rahandusministeeriumi poolt eelnevalt kooskõlastatud. Seega ei ole kohane teha etteheiteid hankijale ega alust tunnistada hankemenetlust kehtetuks. Pole mingit vajadust ja alust rääkida võimatusest hankedokumente tagantjärgi muuta. c) Võib pidada põhjendatuks vastustaja järeldust, et Maanteeamet on ületanud
lg-tes 3 ja 67 sätestatud läbirääkimiste piire ja võimaldanud õigusvastaselt mõnedel pakkujatel oma esialgseid pakkumusi muuta. Siiski ei mõjuta selline rikkumine hankemenetluse lõpptulemust ega takista menetluse lõpuleviimist. Pakkumusi võimaldati muuta ja pakkumusi muutsid õigusvasta6
sätetega vastuolus oleval viisil seondub pakkumuste tagasilükkamise või vastavaks tunnistamise otsuse vaidlustamise risk. Olles teadlik sellisest riskist, ei muutnud kaebajad oma pakkumust selliselt, et 6 m laiune eraldusriba oleks asendatud 13,5 m laiusega, kuigi Maanteeamet niisuguse ettepaneku kaebajatele 09.03.2010 läbirääkimistel tegi. Õiguspäraselt käitunud kaebajaid ei tohi käsitleda võrdselt õigusvastaselt käitunud pakkujatega, mistõttu pole alust rääkida vajadusest tunnistada hange kehtetuks „võrdse kohtlemise tagamise eesmärgil“.
§-des 1 ja 3 sätestatud põhimõtetest lähtuvalt tõlgendada vastuolu pakkuja kasuks. 7
kohaselt saab pakkumuse jõusoleku tähtaja pikendamise ettepaneku (kohustuslik on kirjalik vorm) teha hankija ning üksnes ajal, mil pakkumus on veel jõus. Kaebajale ei ole tähtaegselt hankija poolt tehtud vastavat ettepanekut. Riigihange on tunnistatud kehtetuks ja sama objekti suhtes on käimas uus hankemenetlus. Seega ei ole tühistamiskaebus kohtumenetluse kestel muutunud asjaolude tõttu enam eesmärgipärane, st selle rahuldamine ei loo kaebajatele võimalust hankelepingu sõlmimiseks; 2) Vaidlus puudub selles, et Rahandusministeerium oli haldusorganina pädev otsust tegema (välispädevus). Kaevatava haldusakti allkirjastanud isiku volitused tulenevad rahandusministri 16.07.2010 käskkirjast nr 138 (I kd, tl 123), millega volitatakse K. Sit tegema Rahandusministeeriumi nimel
Volituse andmise alusena viidatakse VVS § 49 lg 1 p-dele 1 ja 10, § 52 lg-le 1, § 75 lg-le 1 ja Rahandusministeeriumi põhimääruse p 11 alap-le 4. VVS-st ega
-st ei tulene, et riikliku järelevalve otsuse riigihankemenetluses peaks tegema rahandusminister. Samuti ei ole Rahandusministeeriumi põhimääruse ega muu siseaktiga määratud otsuse tegemiseks volitatud ametnikke. Kuna järelevalvemenetlus on oma olemuselt haldusmenetlus, on kohaldatavad haldusmenetluse seaduse (HMS) üldsätted. Viidatud rahandusministri käskkirjaga antakse üldvolitus eelmärgitud otsuse tegemiseks. Sellega on haldusorgani siseselt määratud allkirjaõiguslik isik HMS § 8 lg 2 alusel (sisepädevuse määramine); 3) Järelevalvemenetluse alustamise kaalumisel ei oma tähtsust, millisest allikast saadakse teada asjaolust, mis võib tingida järelevalvemenetluse alustamise. Kaebajate väited, et otsusega kaitsti põhjendamatult Merko huve, on asjakohatud, sest järelevalvemenetluse eesmärgiks ei ole isikute subjektiivsete õiguste kaitsmine, vaid primaarne on riigihangete seaduse täitmise kontrollimine. 8
ei välista vaidlustusmenetluse ajal järelevalvemenetluse alustamist ega anna alust järelevalvemenetluse alustamata jätmiseks põhjusel, et VaKo ei ole esitanud vastavat teadet. Järelevalveorgan ei ole oma ülesannete täitmisel õiguslikult seotud VaKo seisukohtadega ning seadus ei kohusta VaKo arvamust küsima. VaKo poolt
lg 10 täitmine või täitmata jätmine ei mõjuta kaevatava otsuse õiguspärasust; 4) Riiklikul järelevalveorganil on diskretsiooniõigus tunnistada hankemenetlus kehtetuks
Viidatud sätte kohaldamiseks peab esinema
rikkumine ja ilmnema asjaolud, mis ei võimalda kõiki asjaolusid arvesse võttes hankemenetlust jätkata. Lähtudes
Kontrolli teostamine teenib ka
eesmärkide (
) saavutamist; 5) Menetlusosalistel on vaidlus selles, kas A K teelõigu km 26,6-32 eraldusriba laiuse osas olid lubatud alternatiivsed lahendused. Alternatiivsete lahenduste esitamist ja hindamist reguleerivad
Viidatud normidest tuleneb, et alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamine peab olema lubatud hanketeates ning hankija saab alternatiivseid lahendusi hinnata, kui ta sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel, sealjuures saab hankija hinnata vaid neid alternatiivseid lahendusi, mis on hankedokumentidele vastavad ja hankija poolt vastavaks tunnistatud. Lisaks peab hankija määrama hankedokumentides alternatiivsete lahenduste ja nende esitamise nõuded. Kõik eelmärgitud tingimused peavad olema täidetud, et tagada läbipaistva ja võrdset kohtlemist tagava riigihanke läbiviimine. Puudub vaidlus, et hankelepingu sõlmimise ainsaks kriteeriumiks oli hind ja hanketeate osa II p 1.9 ei lubanud alternatiivseid lahendusi. Maanteeamet ei pidanud alternatiivsete lahenduste lubamisel silmas alternatiivseid lahendusi
HD p-s 8.1 pidas Maanteeamet silmas, et pakkujad saaksid teha erinevate tehniliste lahenduste osas ettepanekuid. Projekteerimis- ja ehitushanke puhul on põhjendatud teatud ulatuses alternatiivsete lahenduste esitamine. Eelkäsitletud norme (ilmselt pidas kohus silmas
§-i 52 ja 31 lg-t 5) ei saa tõlgendada lähtuvalt sellest, millise valdkonna hankega on tegemist. Alternatiivsete lahenduste saamise soovi korral peab hankija juba hanketeates seda märkima. Hanketeade ja HD ei saa olla vastuolus. HDs tuleb lisaks määrata alternatiivsete lahenduste nõuded. Hanketeade alternatiivseid lahendusi ei lubanud ning HD lisa III p-de 4.3.1. ja 4.7.1 ja eelprojekti kohaselt oli vaidlusaluse eraldusriba laiusena ettenähtud 13,5 m, mitte 6-13,5 m või kuni 13,5 m. HD p 8.1 eeltoodud seisukohta ei muuda, kuna seda punkti ei saa käsitleda eraldiseisvana HD teistest punktidest ja see ei kõrvalda puudust, et hanketeade ei lubanud alternatiivide esitamist. Seega oleks kaebajate pakkumus tulnud tunnistada mittevastavaks ning hankelepingu sõlmimine nendega võimalik ei olnud. Asjaolu, kas keegi pakkujatest hanketeadet või hankedokumente vaidlustas, tähtsust ei oma, kuna vastasel juhul oleks järelevalvemenetlus üldse välistatud. Õige ei ole väide, et alternatiivide mittelubamisel olid välistatud erinevad tehnilised lahendused, st kõik esitatud projektid oleksid olnud identsed. Erinevate tehniliste lahenduste esitamist ei välista hanke alusdokumentidega teatud nõuete fikseerimine. Projektid pidid hanketeates ja HD-s määratud nõuetele vastama, olema kattuvad HD-s kindlaksmääratud tingimuste osas, muus osas oli tehniline lahendus antud valdkonna õigusnormidega lubatud piire arvestades pakkuja kujundada. Seega on õige kaevatavas haldusaktis toodud seisukoht, et hankija hindab alternatiivseid lahendusi, kui ta sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ja on kehtestanud 9
Vaidlusaluse teeosa eraldusriba laius oli hankedokumentide eelviidatud punktidega määratud. Seega ei olnud hankijal õigust läbirääkimiste alustamiseks teha ettepanekut teistele pakkujatele korrigeerida eraldusriba laiust pakkumuses esitatud 13,5 meetri asemel 6 meetri laiuseks. Maanteeamet lähtus HD koostamise ajal kehtinud teede- ja sideministri 28.09.1999 määrusega nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ kinnitatud „Maanteede projekteerimise nõuetest“, mille p 2.3.1 lg 7 kohaselt I klassi maantee, kus võib tekkida vajadus suurendada sõiduradade arvu, eraldusriba tuleb suurendada 7,5 meetri võrra. Eriteadmistega isiku (T. Metsavaht, TTÜ) hinnangut küsiti alles hankemenetluse käigus. Nimetatud hinnangus leiti, et 13,5 meetrit ei ole majanduslikult ega keskkonnasäästlikest kaalutlustest tulenevalt põhjendatud ning vajadus täiendava sõiduraja järele tekib 2050. a, seda kogu teelõigul, mistõttu ei ole maanteelõikude erinev käsitlus põhjendatud. Seega oleks hankija pidanud hanget ette valmistades vastava asjaolu kindlaks tegema, et kohaldada õigesti kehtivat normi. Hanketeade ja HD alternatiivse lahenduse esitamist selles osas ette ei näinud. HD-s kindlaksmääratud tingimuse muutmine hankemenetluse käigus enam võimalik ei olnud. Kohus nõustub seega ka vastustaja seisukohaga, et hankija poolt HD p-s 15.3 sätestatud HD muutmise kord on vastuolus
§-ga 36, mis ei võimalda muuta hankedokumente pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva. Kuna kaebajate pakkumus tulnuks tunnistada mittevastavaks HD-le kitsa eraldusriba esitamise tõttu vaidlusaluse A K teelõigu osas ning oli ilmne, et hankijal tuli õigusnormist ja esitatud eriteadmistega isiku hinnangust lähtuvalt muuta hankedokumente (vajaduste muutumine hankemenetluse käigus), mida ei saanud teha läbirääkimiste etappi tagasi minnes, oli hankemenetluse kehtetuks tunnistamine põhjendatud. Uus hankemenetlus tagab huvitatud isikutele võimaluse võrdsetel alustel konkureerida ning hankijale võimaluse saada oma vajadustele vastav ja eeldatavalt parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhtega pakkumus; 7) Kohus jätab pikemalt käsitlemata kaebajate argumendid seoses VaKo otsuste ning teistes haldusasjades tehtud kohtute lahenditega, kuna need ei saa olla siduvad käesolevat asja lahendavale kohtunikule. Põhjendatud võib olla kaebajate etteheide, et järelevalvemenetlust ei alustatud varem, kuid see ei mõjuta kuidagi kaevatava haldusakti õiguspärasust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 10. Nordecon AS ja Ramboll Eesti AS apellatsioonkaebustes taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist, välja arvatud osas, millega halduskohus jättis vastustaja taotluse kaebajalt menetluskulu väljamõistmiseks rahuldamata. Apellandid märgivad, et loobuvad halduskohtus alternatiivselt menetletud tühistamisnõudest ning nende huvi haldusakti õigusvastasuse tuvastamise suhtes seisneb vastustaja vastu kahjunõude esitamises. Väited: 10
Hankemenetlust ei saa kehtetuks tunnistada olukorras, kus vaidluste lahendamiseks pädevad institutsioonid pole riikliku järelevalve läbiviimise ja hankemenetluse kehtetuks tunnistamise võimalikke aluseid tuvastanud. VaKo ei ole näinud alust riikliku järelevalve algatamiseks ja hankemenetluse kehtetuks tunnistamiseks. Rahandusministeerium on VaKo kaudu mitmeid kordi leidnud, et hanget saab ja tuleb jätkata. Vaidlustuse lahendamisel saab
lg-st 10 tulenevalt riikliku järelevalve initsieerida vaidlustust läbivaatav komisjon, mitte pakkuja. Otsus tehti ilma, et VaKo oleks saanud selle suhtes
Otsuses ei ole hinnatud, miks Merko konsortsium taotles järelevalvemenetluse algatamist ja riigihanke kehtetuks tunnistamist; 3) Halduskohus on ebaõigesti sisustanud selle, mida hankija alternatiivsete lahenduste all antud riigihankes käsitles, ja andnud ebaõige hinnangu sellele, mida hanke alusdokumentide vastuolulisus kõnealuse riigihanke puhul tagajärjena sai kaasa tuua. Täpne pole rääkida
tähenduses alternatiividest, sest pakkujad ei esitanud alternatiive selles tähenduses. Hankedokumendid võimaldasid eelprojektist erinevate projektlahenduste esitamist, sest eelprojekt on üksnes lähtealus hanke objektiks olnud projekti koostamiseks.
lg 5 kohaselt peaks hankija hanketeates teatama, et ta lubab alternatiivseid lahendusi. Käesoleva riigihanke teate kohaselt ei olnud alternatiivsete lahenduste esitamine lubatav, mis tähendab teatavat vastuolu hankedokumentidega, kuid HD p-i 8.1 ei ole vaidlustatud ja pakkujad olid kohustatud esitama oma pakkumused nende järgi.
ja § 31 lg 5, millele halduskohus tugines, on asjassepuutumatud, lisaks ei tulene nendest, et alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamine on lubatud üksnes juhul, kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel. Projekteerimise ja ehituse hankes on loogiline, et hankija lubab pakkuda erinevaid projektlahendusi, mis annab võimaluse saada tehniliselt sobivaim ja hinnalt madalaim pakkumus. Isegi kui kohtu seisukoht pakkumuste alternatiivsuse lubatavusest oleks õige, ei oleks konkreetsel juhul kindlasti tegemist sellise rikkumisega, mis õigustaks hanke kehtetuks tunnistamist, sest ükski pakkuja ei vaidlustanud täiesti arusaadavatel põhjustel HD sätteid, mis võimaldasid erinevate projektlahenduste väljatöötamist; 4) Läbirääkimiste piiride ületamine ei saa tingida hankemenetluse kehtetuks tunnistamist ega takista hankemenetluse lõpuleviimist. Apellandid nõustuvad, et Maanteeamet on hankemenetluse käigus ületanud
lg-s 3 ja §-s 67 sätestatud läbirääkimiste piire ning võimaldanud läbirääkimiste käigus mõnedel pakkujatel õigusvastaselt oma esialgseid pakkumisi muuta. Kuna hankemenetlus jõudis faasi, kus apellantide ühispakkumus tunnistati edukaks, ei mõjutanud selline rikkumine hankemenetluse lõpptulemust ega andnud alust hanke kehtetuks tunnistamiseks; 11
kohast otsuse või ettekirjutuse vormistamise õigust Rahandusministeeriumi mõnele ametnikule; 2)
lg 1 määratleb ajalise piiri sättes nimetatud otsuse või ettekirjutuse tegemiseks (enne hankelepingu sõlmimist). Seadusest ei tulene, et Rahandusministeerium ei või algatada järelevalvemenetlust
rikkumiste tuvastamiseks ega või teha
lg 1 või
Ko-s vaidlustuse läbivaatamise käigus võib ilmneda asjaolu, mis ei võimalda hankemenetlusega jätkata.
p 2 kohaselt on Rahandusministeeriumil õigus saada hankijatelt riikliku järelevalve teostamiseks vajalikku informatsiooni, samuti riigihanget puudutavate dokumentide originaale või ärakirju. Seega on Rahandusministeeriumil võimalik
p 2 kohaselt hankija poolt esitatud tõendite alusel riiklikku järelevalvet teostada, tuvastada hankija poolsed
rikkumised, samuti selgitada välja asjaolud, mis ei võimalda hankemenetlusega jätkata. Riikliku järelevalve teostajal on õigus tuvastada sõltumatult
lg-s 2 nimetatud asjaolude esinemine; 3) Vastustaja ei nõustu apellandi käsitlusega alternatiivsete lahenduste lubatavuse osas ja kordab, et täidetud ei olnud
Samuti ei olnud hankija kehtestanud alternatiivsete pakkumuste hindamise kriteeriume. Kohus on õigesti leidnud, et alternatiivsete lahenduste mittelubamine ei välistanud pakkujate poolt erinevate tehniliste lahenduste esitamist, kui need vastasid hanketeatele ja HD-le. Antud juhul apellantide pakkumus HD-le ei vastanud; 4) Maanteeamet, tehes kolmele pakkujale 26.04.2010 korrigeerimisettepaneku, milles andis pakkujatele võimaluse esitada HD-le mittevastav lahendus, eksitas pakkujaid. Eksitust süvendas HD p-s 15.3 sätestatud seadusevastane hankedokumentide muutmise kord, millest võisid pakkujad järeldada, et Maanteeameti poolt tehtud ettepanekute mittetäitmise puhul võib pakkumus mittevastavaks osutuda. Kohus leidis õigesti, et kuna teeosa eraldusriba oli hankedokumentides määratud, ei olnud hankijal õigust teha ettepanekut teistele pakkujatele korrigeerida eraldusriba laiust 6 m laiuseks; 5) HD p 15.3, mis nägi ette võimaluse muuta hankedokumente pärast pakkumuste esitamise tähtpäeva, oli vastuolus
§-ga 36; 6) Vastustaja ei nõustu apellantidega, nagu oleks kitsa eraldusribaga lahenduse esitamine olnud HD järgi lubatud, ja jääb seisukohale, et kõik pakkumused olid vastuolus HD lisa III p-dega 4.3.1 ja 4.7.1. Pakkujate viide Tallinna Halduskohtu 16.09.2010 määrusele ei ole asjakohane. Vastustaja on seisukohal, et apellantide alternatiivne lahendus eraldusriba laiuse osas ei vastanud teede- ja sideministri 28.09.1999 määruse nr 55 „Tee projekteerimise normid ja nõuded“ p 2.3.1 lg 7 nõuetele, sest apellandid esitasid pakkumuses lahenduse üksnes 6-meetrise eraldusriba osas. Asjaolu, et 6-meetrine eraldusriba ei vasta õigusnormile, on eraldi rõhutatud ka VaKo 21.07.2010 otsuse punktis 24, mille kohaselt ei olnud hankijal õigust aktsepteerida pakkujate poolt esitatud võimalikke alternatiivseid lahendusi, mis sisuliselt eirasid õigusaktidest tulenevat nõuet HD-s; 7) Vastustaja esitas halduskohtule 31.01.2011 vastuse lisana nr 1 väljavõtte apellantide pakkumusest, mis käsitles vaidlusaluse eraldusriba laiust teelõigul 26,6-32 km ning millele oli lisatud konfidentsiaalsuse märge. 22.02.2011 kohtuistungil (istungi protokolli lk 2) esitas apellantide esindaja vandeadvokaat Arne Ots taotluse, et eelnimetatud konfidentsiaalse märkega joonised võiks vastustajale tagastada, et ei peaks menetlust kinniseks kuulutama, ning kinnitas, et menetlusosalistel ei ole vaidlust, et kaebajad pakkusid ainult kitsa 6 m eraldusribaga lahenduse. Üksnes seetõttu tagastas kohus vastustajale kaebajate pakkumuse väljavõtte. Kuna apellandid on käesolevas asjas tunnistanud asjaolu, et nende pakkumuses oli üksnes 6 m eraldusribaga lahendus, ei rikkunud kohus HKMS § 25 lg 2 nõudeid, järeldades, et apellantide pakkumus ei vastanud HD-le. 13
HD kohaselt oli ainsaks hindamiskriteeriumiks madalaim hind. Seega ei pidanud Maanteeamet silmas alternatiivseid lahendusi
Keegi pakkujatest ka ei esitanud nn põhipakkumust ja sellele lisaks põhipakkumusest erinevate alternatiivsete lahendustega pakkumust. HD p-s 8 pidas Maanteeamet silmas, et pakkujatel oleks võimalik teha ettepanekuid erinevate tehniliste lahenduste osas, kuidas kõige otstarbekamalt ja säästlikumalt korraldada hankeobjektiks olevate tööde teostamine. Sellises tähenduses alternatiivsete lahenduste lubatavust on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 11.12.2008 otsuses kõnealuse riigihanke menetlusliigi valiku üle peetud vaidluses asjas nr 3-08-2222. Ringkonnakohus leidis, et Maanteeameti huvi on VaKo-s antud selgituste kohaselt eelkõige selles, et olla avatud erinevatele alternatiivsetele lahendustele tee projekteerimisel ja ehitamisel.
ei keela ülalkirjeldatud tähenduses alternatiivsete lahenduste lubamist, kui ainukeseks hindamiskriteeriumiks on hind. Tegemist oli projekteerimise ja ehitamise hankega, kus Maanteeameti poolt oli antud ette eelprojekt ja tellija tehnilised tingimused. Sellise hanke puhul on põhjendatud, kui hankija otsustab lubada pakkujatel teatud ulatuses alternatiivsete lahenduste esitamist. Maanteeametil oli selliste alternatiivsete lahenduste lubamisel diskretsiooniõigus ja ta otsustas seda lubada, kuna lootis saavutada selliselt tehniliselt sobivama ja hinnalt kasulikuma lahenduse pakkumist. Alternatiivsete lahenduste lubamisel on aga selge, et pakkujad esitavad erinevaid lahendusi. Sel juhul võib hankijal esineda vajadus kohandada erinevaid lahendusi läbirääkimiste käigus hankija soovidele vastavaks. Ülalviidatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendist nähtuvalt ei pidanud kohus läbirääkimisi keelatuks. Mitte ükski pakkujatest ei ole vaidlustanud HD p-i 8. Samuti ei ole viidatud punkti ebaseaduslikkusele juhtinud tähelepanu ei VaKo ega kohus (näiteks VaKo 21.07.2010 otsuses, Tallinna Ringkonnakohus 11.12.2008 otsuses nr 3-08-2222 ega 14.10.2010 määruses nr 3-10-1948). See näitab, et alternatiivsete lahenduste lubamine ei olnud ebaseaduslik. VaKo ei ole antud hankemenetluses kordagi tuvastanud hankemenetluse kehtetuks tunnistamist kaasa toovat asjaolu, mille ilmnemisel peaks ta
lg 10 alusel esitatud vaidlustusmenetluse peatamise taotlus põhjendusel, et esineb hankemenetluse kehtetuks tunnistamise alus; 4) Nii apellandid kui ka Rahandusministeerium toetuvad läbirääkimiste piiride ületamise argumendis VaKo 21.07.2010 otsusele, mida Maanteeamet peab ebaõigeks. Maanteeamet ei ole läbirääkimiste piire ületanud. VaKo vastupidine käsitlus muudab võimatuks ehitustööde või projekteerimis-ehitustööde riigihangete puhul läbirääkimistega hankemenetluse kasutamise. Läbirääkimiste eesmärk on tuvastada tehniliselt sobiv, kuid rahaliselt kõige odavam lahendus. Et sellistel läbirääkimistel on oluline mõju hinnale, on aktsepteeritud ka Tallinna Halduskohtu 16.09.2010 määruses haldusasjas nr 3-10-1948. Sellest tulenevalt oli Maanteeametil läbirääkimiste käigus õigus nn kitsama ehk 6 m eraldusriba kohta pakkumust küsida. Kuna seda võimaldati kõikidele pakkujatele, siis koheldi kõiki võrdselt. Alternatiivsete lahenduste esitamise võimaldamine ja nende üle läbirääkimine aitas Maanteeametil kokku hoida olulisel määral maksumaksja raha, kuna läbirääkimiste tulemusel jõuti eelprojektiga võrreldes oluliselt säästlikumate ja otstarbekamate lahendusteni, mistõttu täitis Maanteeamet ka teise olulise riigihanke põhimõtte – hankija vahendite säästlik ja otstarbekas kasutamine. Isegi kui VaKo-l peaks selles küsimuses õigus olema, on ta selle rikkumise tagajärje kõrvaldamiseks pidanud piisavaks Lemminkäineni konsortsiumi pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kehtetuks tunnistamist, ei ole
lg-st 10 tulenevalt hinnanud seda rikkumist hankemenetluse kehtetuks tunnistamise vääriliseks ega ole pidanud vajalikuks Rahandusministeeriumi poole pöördumist; 5) HD lisas 3 olevate „Tellija tingimuste“ punktides 4.3.
Kuna ükski pakkujatest ei ole HD p-i 15.3 vaidlustanud, siis järelikult on see punkt kõigi pakkujate jaoks kohustuslik. Nii VaKo kui Rahandusministeerium väljusid oma volituste piiridest, kui võtsid seisukoha HD p 15.3 seaduslikkuse osas. Nende seisukoht oleks õige, kui tegemist oleks avatud hankemenetlusega, kuna aga tegemist oli väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlusega, siis peaks läbirääkimiste käigus Maanteeameti poolt tehtud pakkumuste korrigeerimise ettepanekut olema võimalik käsitleda HD tingimusena, vastasel korral kaotaks selline hankemenetlus mõtte. Kõiki pakkujaid koheldakse võrdselt, kuna see muudatus avaldaks mõju kõikidele pakkumustele. Isegi kui VaKo-l ja Rahandusministeeriumil on õigus, et HD p 15.3 on seadusega vastuolus ja Maanteeameti 27.04.2010 korrigeerimisettepaneku HD tingimusena käsitlemine ei ole lubatud, siis erinevalt VaKo-st, kes pole hinnanud seda rikkumist hankemenetluse kehtetuks tunnistamise vääriliselt, on Rahandusministeerium oluliselt eksinud sellele rikkumisele tähenduse andmisel. Olukorras, kus apellandid olid esitanud pakkumuse kogu A K teelõigul 6 m eraldusriba osas, kusjuures eksperdid nõustusid, et eraldusriba laiuse vähendamine selliselt on põhjendatud, oli ka teistele pakkujatele sellise võimaluse andmine ainuõige samm. Selliselt käitudes järgis Maanteeamet
§-s 3 sätestatud põhimõtteid ehk et riigihange oleks korraldatud läbipaistvalt, ühtegi pakkujat ei diskrimineerita, kõiki pakkujaid koheldakse võrdselt ja tagatud on hankija vahendite säästlik ja otstarbekas kasutamine. Niiviisi tagati, et pakkumused oleksid võrreldavad. Alterna15
p 3 ja § 108 lg 2 kohaselt on selles punktis sätestatud hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemiseks pädev haldusorgan HMS § 8 mõttes Rahandusministeerium. Kuna vaidlustatud otsuse tegi Rahandusministeeriumi osakonnajuhataja, on otsus omistatav Rahandusministeeriumile ning tegemist ei saa olla haldusakti andmisega selleks pädevust mitteomava haldusorgani poolt. Volituse olemasolu otsuse teinud ametnikul on seetõttu haldusorgani sisepädevuse küsimus. HMS § 8 lg 2 kohaselt määratakse haldusorganisiseselt isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Selle sätte kohaselt oleks Rahandusministeeriumi pädevuses oleva haldusakti andmiseks võimalik volitada ka ministeeriumi finantskontrolli osakonna juhatajat, mida tehtigi rahandusministri 16.07.2010 käskkirjaga nr 138 (I kd tl 123). Apellantide seisukoha järgi on aga VVS § 49 lg 1 p 3 HMS § 8 lg 2 suhtes ministeeriumisisest volitamist piiravaks eriseaduseks. Apellantide viidatud VVS § 49 lg 1 p 3 kohaselt otsustab minister ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad küsimused, kui nende otsustamine ei ole seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega pandud alluvatele ametiasutustele või ametnikele. Kohtu tõlgenduse kohaselt on säte ministrile seadusest tulenev volitus ministeeriumi nimel otsuste tegemiseks, mitte ministrile kui asutuse juhile sätestatud keeld volitada ministeeriumi ametnikke ministeeriumi nimel otsuseid tegema. VVS § 49 lg 1 p 3 ei ole vastuolus sama seaduse § 44 lg-ga 3, mis annab riigiasutuse juhile õiguse anda volitusi asutuse esindamiseks. Seetõttu ei ole vaidlustatud haldusakti andmisel rikutud ka ministeeriumi sisepädevust. 14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohtadega ka selles, et Rahandusministeeriumi järelevalvemenetluse alustamise ajendiks võib olla pakkujalt laekunud teave ning seadus ei välista vaidlustusmenetluse ajal järelevalvemenetluse alustamist ega piira menetluse alustamise aluseid VaKo poolt
Väide ühe pakkuja huvide põhjendamatust eelistamisest seondub küsimusega kaalutlusõiguse õigest teostamisest vaidlustatud otsuse tegemisel. 15. Vaidlustatud otsuse tegemise õiguslikuks aluseks oleva
lg 2 kohaselt võib Rahandusministeerium teha hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse siis, kui „hankija rikub hankemenetluse käigus käesolevat seadust ja ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda kõiki asjaolusid arvestades hankemenetlust jätkata“. Seega tuleb
lgst 6, mille kohaselt on hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse või ettekirjutuse tegemise korral kõik hankemenetlusega seotud otsused ja toimingud tühised, olenemata sellest, kas need on tehtud enne või pärast kehtetuks tunnistamise otsustamist. Seetõttu ei saa Rahandusministeeriumi poolt
Ko otsuseid pakkumuste vastavaks või edukaks tunnistamise küsimustes. Rahandusministeeriumil on
Ko seisukohtadest ja otsustest. Rahandusministeeriumi poolne riiklik järelevalve on ette nähtud hankemenetluse õiguspärasuse tagamiseks sõltumata hankija tegevuse vaidlustamisest
lg-t 5 ja § 52 lgid 1 ja 2 sellega, et lubas alternatiivsete lahendustega pakkumuste esitamist, kuigi täidetud ei olnud selleks eelviidatud sätetes seatud tingimused – hanketeate osa II p 1.9 kohaselt ei olnud selliste lahendustega pakkumuste esitamine lubatud ja hankelepingu sõlmimine ei olnud ette nähtud majanduslikult soodsaima, vaid madalaima hinnaga pakkumuse alusel. Neil põhjendustel leidis Rahandusministeerium, et Maanteeamet ei oleks tohtinud 10.06.2010 vastavaks ja 27.09.2010 edukaks tunnistada AS Nordecon Infra ja Ramboll Eesti AS „alternatiivse lahendusega“ pakkumust. Sellega nõustus apelleeritud otsuses ka halduskohus. Maanteeamet ja apellandid väidavad, et
lg 5 ja § 52 lg-d 1 ja 2 ei ole asjakohased, kuna Maanteeamet ei võimaldanud esitada ja apellantide esitatud pakkumise näol ka polnud tegemist alternatiivse lahendusega pakkumisega nende sätete mõttes.
lg 5 sätestab: „Kui hankija sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ja on hanketeates sätestanud võimaluse esitada pakkumuses lisaks kõigile hanketeates ja hankedokumentides sätestatud tingimustele vastavale lahendusele ka alternatiivseid lahendusi, määrab ta hankedokumentides alternatiivsete lahenduste ja nende esitamise nõuded.“ Sama seaduse § 52 lg 1 kohaselt võib hankija hinnata alternatiivseid lahendusi, kui ta sõlmib hankelepingu majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel ja on hanketeates lubanud alternatiivsete lahendustega pakkumusi esitada. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hindab hankija üksnes neid alternatiivseid lahendusi, mis vastavad hankedokumentides alternatiivsetele lahendustele kehtestatud nõuetele ja mis on tunnistatud nende nõuete alusel vastavaks. Menetlusosaliste seisukohtadest nähtub kaks erinevat tõlgendust
viidatud sätetes kasutatud mõistele „alternatiivsed lahendused“. Maanteeamet ja apellandid mõistavad selle all ilmselt sama pakkuja poolt üheaegselt pakutavaid erinevaid, teineteist välistavaid lahendusi. Rahandusministeerium ja halduskohus mõistavad „alternatiivsete lahenduste“ all lahendusi, mis erinevad hankija poolt hanketeates ja hankedokumentides sätestatud tingimustele vastavast lahendusest. Ringkonnakohus peab õigeks Rahandusministeeriumi ja halduskohtu tõlgendust. See tõlgendus on paremini kooskõlas
lg 5 sõnastusega, teenib hanke objekti määratletuse nõuet, mis on oluline hankemenetluse läbipaistvuse seisukohalt, ja selles tähenduses on „alternatiive“ ehk „pakkumise variante“ mõistetud ka Euroopa Kohtu praktikas
asjassepuutuvate sätete alu17
ülalviidatud sätetega ja mida tuleb järelikult
tõlgendamisel arvestada. Õige on ka Rahandusministeeriumi väide, et Maanteeamet lubas alternatiivsete lahendustega pakkumisi. HD lisa III „Tellija tingimused“ (I kd tl 27-40) p-st 1 nähtuvalt oli töövõtja ülesandeks koostada teeprojekt Maanteeameti kinnitatud eelprojekti ja tellija tingimuste alusel. Seega pidi koostatav teeprojekt olema kooskõlas Maanteeameti kinnitatud eelprojektiga ja tellija tingimustega. HD (I kd tl 22-26) p 8.1 kohaselt võis pakkuja esitada projekti tehniliste lahenduste ja tööde tehnoloogiate osas alternatiivseid lahendusi, välja arvatud põhitee (sh rambid) katendi konstruktsiooni osas, sealjuures pidid alternatiivsed lahendused p 8.4 kohaselt olema vormistatud „vähemalt eelprojekti tasemel ning sama täpsusastmega“. Sellest võib järeldada, et HD p-s 8 peeti silmas lahendust, mis erines hankija poolt hankedokumentides sätestatud tingimustele (sh eelprojekt) vastavast lahendusest. Seega peeti HD p-s 8 silmas alternatiive
Selliste alternatiivide lubamist ja juhindumist HD p-st 8 kinnitab ka Maanteeameti järgnev tegevus. Vaidlus puudub selles, et HD lisas III „Tellija tingimused“ p-des 4.3.1. ja 4.7.1 ja eelprojektis oli sätestatud A K 26,6-32 km teelõigul eraldusriba laiuseks 13,5 m. Vaidlus puudub ka selles, et kaebuse esitajate pakkumuses oli samal teelõigul eraldusriba laiuseks 6 m. Kaebuse esitajad on seisukohal, et selline pakkumine oli hankedokumentidega kooskõlas, kuna HD p 8.1 lubas sellise lahenduse esitamist. Maanteeamet tunnistaski kaebuse esitajate sellise esialgse pakkumuse 20.01.2010 vastavaks. Juba see näitab, et Maanteeamet lubas alternatiivsete pakkumuste esitamist
lg 5 mõttes ja hindas neid.
lg-st 5 ja § 52 lg-st 1 tuleneb üheselt, et hankijal on õigus alternatiivsete lahenduste esitamist lubada ja neid lahendusi hinnata siis, kui on täidetud järgmised tingimused:
lg 1 p 1 kohaselt on läbirääkimiste pidamise eelduseks pakkuja pakkumuse vastavaks tunnistamine, kaebuse esitajate esialgne pakkumus aga oleks tulnud
lg 2 alusel tagasi lükata, ei olnud juba seepärast õiguspärane ka kaebuse esitajatega läbirääkimiste pidamine ja läbirääkimiste tulemusel nende lõpliku pakkumuse 10.06.2010 vastavaks ja 27.09.2010 edukaks tunnistamine. Selle järelduse tegemist ei välista HKMS § 25 lg 2 alusel asjaolu, et apellantide pakkumust, nii esialgset kui läbirääkimiste tulemusel korrigeeritut, ei ole haldusasja materjalide hulgas. HKMS § 25 lg 2 kohaselt peab kohtuotsus rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditel. Kohtu järeldused võivad põhineda ka asjaoludel, mida TsMS § 231 kohaselt ei ole vaja tõendada. Selli18
§-ga 36. HD p 15.3 sätestab: „Läbirääkimistel riigihanke komisjoni poolt riigihangete seaduse § 67 lg 1 alusel tehtud pakkumuste kohandamise ettepanekud loetakse hankedokumentide tingimusteks riigihangete seaduse § 47 lg 2 tähenduses.“ Ringkonnakohus nõustub Rahandusministeeriumiga, et HD p 15.3 on vastuolus
lg-ga 1, mille kohaselt võib hankija muuta hankedokumente ainult enne hanketeates määratud pakkumuste või hankemenetluses osalemise taotluste esitamise tähtpäeva.
§-des 65-67 väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetluse sätted ei sisalda
Põhjendamatu on Maanteeameti seisukoht, et kui väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetluses ei ole läbirääkimiste käigus hankija poolt tehtud pakkumuste korrigeerimise ettepanekut võimalik käsitleda HD tingimusena, kaotaks selline hankemenetlus mõtte. Rahandusministeeriumi tõlgendus ei muuda läbirääkimisi sisutuks, sest läbirääkimisi on võimalik pidada ulatuses, mida võimaldavad varem kindlaks määratud HD tingimused. Ringkonnakohus nõustub VaKo 21.07.2010 otsuses toodud tõlgendusega, et
lg 3 ja § 67 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei või hankija väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetluse puhul pidada läbirääkimisi pakkumuste nendes osades, mis vastavad hanke alusdokumentides selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud nõuetele, ja seisukohaga, et sellised olid HD lisa III p-des 4.3.1 ja 4.7.1 sätestatud nõuded teelõigu eraldusriba laiusele. Kuna HD p 15.3 viitab
lg-le 1, mis ei näe ette läbirääkimiste käigus HD muutmist ja võimaldab pakkumuste üle läbi rääkida ulatuses, mis ei ole üheselt reguleeritud HD tingimustega, ei ole Maanteeameti poolt 26.04.2010 edastatud pakkumuse korrigeerimise ettepanekud (II kd tl 23-24) käsitatavad HD tingimustena ka HD p-st 15.3 tulenevalt. Seetõttu ei anna ka Maanteeameti väide, et kuna ükski pakkujatest ei ole HD p-i 15.3 vaidlustanud, siis on see punkt kõigi pakkujate jaoks kohustuslik, alust asuda seisukohale, et HD tingimused vastavalt Maanteeameti 26.04.2010 pakkumuse korrigeerimise ettepanekutele tegelikult muutusid. Ühtlasi on õige Rahandusministeeriumi väide läbirääkimiste piiride ületamisest Maanteeameti poolt. 19. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et läbirääkimiste käigus ei muutunud HD tingimused vastavalt Maanteeameti 26.04.2010 edastatud pakkumuse korrigeerimise ettepanekutele. Seega on lõppkokkuvõttes õige ka Rahandusministeeriumi seisukoht, et teised pakkumused, kus eraldusriba laius korrigeeriti teistsuguseks kui HD lisas III p-des 4.3.1 ja 4.7.1 sätestatu, olid HD-le mittevastavad ja tunnistati ebaõigesti vastavaks. 20.
lg 2 mõttes „asjaoludeks, mis ei võimalda hankemenetlust jätkata“ võib pidada ka olukorda, kus hankemenetluse jätkamine ei ole kooskõlas
§-s 1 sätestatud eesmärkide ja §-s 3 sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega. 19
§-st 1 ja § 3 p-st 3 tulenevalt. Rahandusministeerium on vaidlustatud otsuses leidnud, et hankemenetluse jätkamisel ei oleks tagatud pakkujate võrdne kohtlemines. Ringkonnakohus nõustub Rahandusministeeriumiga. Tekkinud on olukord, kus sama asjaolu (6 m eraldusribaga lahendus) on erinevate pakkujate puhul hinnatud vastupidiselt. Erinevalt Lemminkäineni kontserni pakkumusest ei ole see asjaolu takistanud teiste pakkujate pakkumuse vastavaks ja kaebuse esitajate pakkumuse puhul ka selle edukaks tunnistamist. Erinevalt apellantidest ei näe ringkonnakohus mõjuvat põhjust apellantide ja Lemminkäineni konsortsiumi selliseks erinevaks kohtlemiseks asjaolus, et Lemminkäineni kontsern viis oma pakkumusse 6 m eraldusribaga lahenduse sisse hankija korrigeerimisettepaneku alusel, samas kui apellant esitas sellise lahenduse juba esialgses pakkumuses. Et kaebuse esitajate ja Lemminkäineni kontserni erinev kohtlemine tõi kaasa kaebuse esitajate kallima hinnaga pakkumuse edukaks tunnistamise, ei ole kooskõlas ka
§-s 1 sätestatud hankija vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõttega. Kuna ringkonnakohus nõustub Rahandusministeeriumi seisukohaga, et kõik esitatud pakkumused on lõppkokkuvõttes mittevastavad, ei ole määrav ka asjaolu, et vaidlus VaKo 21.07.2010 otsuse üle, millega Maanteeameti otsused Lemminkäineni konsortsiumi pakkumuse vastavaks ja edukaks tunnistamise kohta kehtetuks tunnistati, ei olnud Rahandusministeeriumi vaidlustatud otsuse tegemise ajaks veel jõustunud. Tõenäoliselt ei oleks Lemminkäineni konsortsium suutnud selles vaidluses saavutada oma pakkumuse vastavaks tunnistamist. Samas on möödunud vaidlustustähtaeg kaebuse esitajate pakkumuse vastavaks tunnistamise otsuse peale. Ringkonnakohus nõustub samuti Rahandusministeeriumi kaalutlustega osas, mis puudutab hüpoteetilist läbirääkimiste etappi tagasipöördumist. Seega ei hinnanud Rahandusministeerium valesti võimalust kõrvaldada hankemenetluse jätkumise korral selle vastuolu pakkujate võrdse kohtlemise ja hankija vahendite säästliku ja otstarbeka kasutamise põhimõttega.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.