TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-12-1474 Otsuse kuupäev 13. detsember 2012 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi R.K. kaebus Viru Vangla 16.04.2012 käsk

§ 37

lg 1 kohaselt on kinnipeetav üldjuhul kohustatud töötama ja juhud, mil see kohustus puudub, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Neis on kehtestatud, et töökohustusest on vaba kinnipeetav, kes on üle kuuekümne kolme aasta vana, omandab üld- või kutseharidust või osaleb tööalasel koolitusel, pole võimeline töötama tervislikel põhjustel või kasvatab kuni kolme aastast last. R.K. puhul ei eksisteeri ühtegi eelnimetatud asjaoludest ja kaebus tugineb vaid väidetele, et koristajana tööle asumine tekitab ohu tema julgeolekule ja samaks perioodiks koos mitmete teiste kinnipeetavatega samale töökohale määramine takistab põhiõigusi realiseerida. 5.

§ 38

lg 22 näeb iseenesest küll ette võimaluse vabastada kinnipeetav töökohustuse täitmisest, kui töötamine ohustab tema või vangla julgeolekut, kuid seejuures on tegemist erandiga, mille kohaldamiseks peab esinema reaalne alus ega piisa ainult kinnipeetava enda paljasõnalistest väidetest. Viru Vangla vastuse punktist 3.3 (tl 22) ja vastusele lisatud dokumentidest (tl 25, 28-32) nähtuvalt on R.K. väiteid koristajana töötamisega seotud julgeolekuohtudest korduvalt kontrollitud, kuid tegelikku ohtu pole tuvastatud. Kuna kinnipeetava julgeoleku tagamine ja vastavate riskide hindamine on üks vanglateenistusel lasuvatest ülesannetest, puudub halduskohtul alus kahelda eelnimetatud dokumentide ja nende aluseks olnud kaalutluste õigsuses, kaebaja enda väited, eriti aga 04.04.2012 üksuse juhile kirjutatud teade (tl 36), viitavad selgelt vaid ebameeldivast töökohustusest vabanemise soovile. Siinkohal omab tähendust ka see, et haldusasja nr 3-11-404 istungi protokollist (tl 33-34) nähtuvalt väitis R.K. juba 29.03.2012 toimunud kohtuistungil ise, et julgeolekuohud hakkavad langema ning lubas, et hakkab koristama, kui saab tööriided ja kindad. Haldusasja nr 3-11-2892 arutamiseks 18.10.2012 korraldatud istungil kinnitas ta, et nüüdseks on olukord E-7 osakonnas muutunud, tema suhtes ei eksisteeri enam tööst tulenevaid julgeolekuohte ning alates 21.09.2012 töötab ta vangla majandustöödel (tl 130-133). Kooskõlastuste kohta toimikusse edastatud väljavõttest (tl 25) ei nähtu tõepoolest, et vahetult enne vaidlusaluse käskkirja koostamist oleks R.K. koristajana tööle määramisele saadud julgeolekuosakonna kooskõlastus, kuid see iseenesest ei ole veel piisav alus kaebuse rahuldamiseks. R.K. 28.11.2012 taotluses (tl 124-127) viidatud Viru Vangla kodukorra punktis 11.1.3 on küll sätestatud, et vaba töökoha olemasolul esitatakse kinnipeetava kandidatuur kooskõlastamiseks ka julgeolekuosakonnale, kuid seejuures on kaebaja jätnud tähelepanuta, et nii kodukorra vastav osa, kui selles osundatud justiitsministri 07.02.2007 määrus nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ reguleerivad eelkõige käitistes töötamist ega ole täiel määral kohaldatavad vangla majandustööde suhtes.

§ 39

lg 3 kehtestatu kohaselt 2 rakendatakse kinnipeetav majandustöödele vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel ning kodukorra punkt 11.1.4 kohaselt koordineerib nende järelevalvet peaspetsialist-korrapidaja. 6.

töökohustust käsitlevatest sätetest ja järeldub üheselt, et tuleb teha vahet vangla territooriumile rajatud või väljaspool vanglat asuvates käitistes töötamisel ning kinnipeetavate rakendamisel vangla majandustöödele. Asjaolu, et vangla majandustöödele rakendamine pole võrdsustatud tavapärase töölepingu alusel töötamisega, võimaldab vanglateenistusel korraldada kinnipeetavate tööle määramist vastavalt igas konkreetses osakonnas või töövaldkonnas tekkinud vajadusele, selleks koostatud graafikute alusel ning ei välista ka seda, et ühes osakonnas määratakse samal ajal koristajana tööle rohkem kui üks kinnipeetav. Seda eriti olukorras, kus R.K. on kaebuses ise kinnitanud, et tegelikult olid tööle määratud kinnipeetavatest seda tegema asunud vaid mõned (tl 2). Viru Vangla ei ole oma vastuse punktis 3.4.2 eitanud, et samaaegselt R.K.ga olid E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana majandusööle määratud ka mitmed teised kinnipeetavad (tl 22 pöördel) ning on kohtule edastanud osade kinnipeetavate kohta ka tööle määramise käskkirjad (tl 81-86). Mistahes töö tegemine, sealhulgas ka vangla üldkasutatavate ruumide koristamine on üks tegevustest, mis peab aitama kinnipeetaval aega sisustada, tulevase tavaeluga kohaneda igapäevaste vajaduste tarbeks rahalisi vahendeid teenida ja õiguspäraseid väärtushinnanguid kujundada. Seepärast on igati loomulik, et vangla korraldab oma tegevuse nii, et muude töötamise võimaluste puudumise korral saaksid võimalikult paljud kinnipeetavad teha vähemalt majandustöid. Kuna kinnipeetaval pole põhiseaduse § 29,

st ega muudest õigusaktidest tulenevat subjektiivset õigus nõuda töö tegemise võimalust, valida endale meelepärast tööd ning tema suhtes ei saa kinnipidamisasutuses viibimisest tingituna täiel määral kohalduda ka põhiseaduse § 19 ja § 32 tulenevad õigused vabale eneseteostusele ja omandi puutumatusele, ei rikuta niisuguse korraldusega kinnipeetavate vastavaid põhiõigusi. Kaebaja soovil kohtutoimikusse võetud tööhõive ankeeti (tl 137) kirjutatu annab vanglateenistusele informatsiooni selle kohta, missuguseid oskusi ja soove kinnipeetav ise oma töötamise puhul oluliseks ja võimalikuks peab ning saab olla aluseks vangla territooriumile rajatud või väljaspool seda asuvates käitistes töötamise üle otsustamisel, kuid

st ega mistahes muust vangistusalasest õigusaktist ei tulene kohustust lähtuda kinnipeetava valikutest ka siis, kui otsustatakse tema majandustööle rakendamise küsimust.

1. Veel tugineb R.K. kaebus haldusmenetluse seaduse § 40 tuleneva ärakuulamispõhimõtte rikkumisele. Kohtule esitatust ei nähtu tõesti, et Viru Vangla oleks võimaldanud tal vahetult enne tööle määramise kohta käskkirja andmist esitada vastuväiteid ja arvamusi. See aga ei tähenda veel, et kaebaja saaks seetõttu nõuda vaidlustatud käskkirja tühistamist. Haldusmenetluse seaduse § 58 ja halduskohtumenetluses juurdunud praktika kohaselt on vastav õigus üksnes juhul, kui rikuti niisuguseid menetlusnõudeid, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Kinnipeetava tööle määramine pole tavapärane haldusmenetlus, see rajaneb põhiseaduse § 29 kinnipeetavale kehtestatud töötamise kohustusel, ei olene majandustööle rakendamise korral tema enda tahtest ja toimub vanglateenistuse äranägemisel. Seda, et töötamist välistavate asjaolude puudumisel ei ole kinnipeetava ära kuulamata jätmisel olulist tähendust, on sõnaselgelt öelnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma lahendis nr 33-1-44-
3. R.K. on menetluse käigus muutnud oma taotlust ning soovinud vaidlustatud Viru Vangla käskkirja tühistamise asemel selle õigusvastasuse tuvastamist väites, et see aitab teda tulevikus, kuna võib eeldada, et vangla muudab halduspraktikat, määrab ta edaspidi vabale töökohale ja ta saab iga päev tööl käia. Halduskohtumenetluse seadustiku § 49 lg 1 kohaselt on kaebuse muutmine võimalik vaid siis, kui see on otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Antud juhul see aga nii pole, sest kaebajal on ilmselgelt tähelepanuta jäänud halduskohtumenetluse seadustiku § 45 lg 2, milles kehtestatu lubab tuvastamiskaebuse esitamist üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. Eespool juba viidatu kohaselt on kaebaja ise kinnitanud, et töötab alates 21.09.2012 vangla majandustöödel. Seega on tema suhtes juba koostatud uus majandustööle 3 määramise käskkiri ning ta on asunud selle alusel antud korraldust ka täitma. Tulevikus ehk aset leida võiva uue majandustööle määramise puhul on tal aga võimalik end tõhusalt kaitsta vaid vastava käskkirja suhtes tühistamisnõude esitamisega. Tuvastamisnõue ei saa kaebajat aidata veel ka seetõttu, et eespool juba käsitletu kohaselt pole kinnipeetaval õigust nõuda endale meelepärast töötamise võimalust ning vanglal ei ole keelatud määrata üldkasutatavate ruumide koristajana tööle korraga mitut kinnipeetavat.
4. Eeltoodud järeldustel pole kohtul põhjust leida, et Viru Vangla on rikkunud kaebuses loetletud õigusaktide sätetest tulenevaid kaebaja õigusi ning vaidlustatud käskkirja õigusvastaseks lugeda. R.K. kaebus jääb seetõttu täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja võimalikud menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 4