) § 11 lg 1 ja § 13 lg 1 järgi (tehingute ajal kehtinud redaktsioonis). Hageja käsitleb kostjaid solidaarvõlgnikena (VÕS § 65 lg 2). Kohus asus seisukohale, et esmalt tuleb välja tuua mõlema kostja kahju hüvitamise vastutuse eeldused ning seejärel tuvastada, kas need eeldused on täidetud. Hageja on esitanud kostja I vastu kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb notari ametikohustuste väidetavast süülisest rikkumisest, mida reguleerib notariaadiseadus ja riigivastutuse seadus (RVS § 7 lg 1). Viimasest tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid (RVS § 7 lg 4). Notari õigusvastasteks ametitoiminguteks on hagiavalduse kohaselt 18.12.2008 tehingute tõestamisel A. K teo- ja otsusevõime tuvastamata jätmine. Väidetavalt tekkis hagejale seetõttu kahju, mis väljendub kingitud korteri väärtuses ning pangakontolt väljavõetud sularaha summas. RVS § 8 lg 1 kohaselt varaline kahju hüvitatakse rahas (sama põhimõte tuleneb ka VÕS § 127 lg-st 1). Käesoleval juhul on kostja I märkinud notariaalakti TõS § 11 lg-s 3 nõutavad andmed, mille kohaselt olenemata asjaolust, et kinkija on kõrges eas isik, ei ole alust arvata, et kinkija teovõimet oleks piiratud, või 3 Tsiviilasi nr 2-11-17910 kahelda kinkija otsusevõimes. Akti tõestaja tähelepanekute kohaselt mõistab kinkija täielikult käesoleva lepingu tegemise tähendust, esitab oma soove arusaadavalt ning orienteerub ajas ja ruumis. Seega oli kostja I tehingute tõestamise ajal veendunud, et isik on teo- ja otsusevõimeline. Notari kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks peavad esinema järgmised eeldused: otsese varalise kahju tekkimine, notari ametikohustuste süüline rikkumine ning põhjuslik seos notari ametikohustuste süülise rikkumise ja kahju vahel. Ametikohustuste rikkumise eelduseks on, et tehingute tegemise ajal oli A. K teo- ja otsusevõimetu, kostja I oli A. K teo- ja otsusevõime tuvastamisel vähemalt hooletu ja eiras ametitoimingutegemisel seadusest tulenevaid nõudeid. Kostja I on vande all antud seletusega tõendanud, kuidas ta kontrollis isiku teo- ja otsusevõime olemasolu (tl 95, II köide). Kostja II vastu on hageja esitanud alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Nõude aluseks on asjaolu, et kostja sai tühise tehingu ja volituse alusel A. K kuulunud korteri ja raha.
Kuna kostja II on korteriomandi võõrandanud, siis tugines hageja korteri osas VÕS § 1037 lg-le 1, mille kohaselt peab rikkuja hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. A. K pangakontolt võetud raha osas on nõude aluseks VÕS § 1028 lg 1. Korteriomandi väärtuse ja pangakontodelt võetud rahasumma osas ei ole poolte vahel vaidlust (vastavalt 41 545, 57 eurot ja 6391, 20 eurot). Kuigi kostja I leidis, et tema vastutuse eeldus ei sõltu sellest, kas isik oli tehingu tegemise ajal teoja otsusevõimeline, siis kohtu hinnangul on otstarbekas ennekõike eeltoodud asjaolu tuvastamine, kuna kehtiva tehingu puhul puudub vajadus anda hinnangut notari ametikohustuse võimalikule rikkumisele. Kostja II vastu esitatud nõude rahuldamise eelduseks on tühised tehingud. Seega tuleb kohtul mõlema kostja vastutuse eeldusena tuvastada, kas A. K oli tehingute tegemisel teo- ja otsustusvõimetu. Füüsilise isiku teovõime on sätestatud
§-s 8. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.
lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Konkreetse tehingu puhul saab isiku teo- ja otsusevõime välja selgitada kohtupsühhiaatria-ekspertiisiga. Selleks määras kohus postuumse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi (tl 56-59, II köide). 28.11.2011 kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr 26/23 on eksperdid leidnud, et tehingute tegemise ajal 18.12.2008 A. K psüühikahäireid ei esinenud. A. K oli täiel määral suuteline aru saama oma tegude iseloomust ning ta oli võimeline oma käitumist juhtima kooskõlas reaalsete väliste stiimulite ning oma eesmärkidega. Tehingute tegemise ajal 18.12.2008 oli A. K suuteline täiel määral aru saama oma käitumise lähematest ja kaugematest tagajärgedest, s.h oli suuteline aru saama, kuidas mõjutavad tema poolt tehtavad tehingud tema huve (tl 118-130, II köide). Kohtu hinnangul on ekspertiisiakt nr 26/23 usaldusväärne tõend, mille põhjal tegi kohus järelduse, et vaidlustatavad tehingud on kehtivad. Ekspertiisiakt kummutab AS Keila Taastusravikeskus koostatud A. K haigusloos sisalduva psühholoogi ja arstide arvamuse. Eksperdid on ekspertiisi läbi viies analüüsinud kõiki A. K meditsiinilisi dokumente ning tunnistajate ütlusi. Ekspert K. E on 22.03.2012 kohtuistungil selgitanud, et ekspertiisiaktis toodud arvamus läheb lahku arstide (L. E; M. K) varasema arvamusega, kuna selles ei arvestatud A. K seisundi hindamisel kõiki olemasolevaid meditsiinidokumente. Kuna varasemad arvamused ei sisaldanud endas algandmeid, ei olnud ekspertidel põhjust neid hinnata. Eksperdid on hinnanud kõiki võimalikke meditsiinilisi 4 Tsiviilasi nr 2-11-17910 dokumente ja tunnistajate ütlusi, otsimaks konkreetseid tunnuseid A. K võimalike psüühikahäirete kohta tehingute tegemise ajal. Eksperdid on leidnud, et A. K ajavahemikul 27.11.-14.12.2008 tervishoiuteenuse osutamise kontekstis püstitatud dementsuse diagnoos ei olnud põhjendatud. Haigusloo andmed A. K välise käitumise ja tema ravisuhetes toimetuleku kohta ajavahemikus 27.11.-04.12.2008 ei kinnita A. K psüühilisest seisundist tingitud toimetulekuraskusi. A. K ei esinenud dementsusele iseloomulikku püsivat tunnuste kogumit, üksikute kognitiivsete funktsioonide taseme püsivat langust ega muid psüühikahäireid, mis oleksid temal takistanud või piiranud ümbrusest ja oma tegudest aru saamast ning oma käitumist juhtimast. Eksperdid asusid seisukohale, et meditsiinilistes dokumentides märgitud võimalikud muutused A. K psüühilises seisundis olid vahetus põhjuslikus seoses temal sellel ajal esinenud raske kehalise haigusega. Ekspert T. K selgitas, et Purdue-Pegboard testi sooritud ei ole seotud psüühilise seisundiga, MMSE test on vaimse seisundi hindamise lühiuuring, mille puhul tuleb normist erineva soorituse puhul selle põhjust täiendavalt uurida; kui tegemist oleks olnud alanenud vaimse võimekusega, siis nähtuks see ka hilisematest meditsiinilistest dokumentidest, kuid käeosleva juhul seda ei olnud. Eksperdi väitel on testi nõrka sooritust arvamuse andmisel arvestatud, paigutades selle konteksti. Ekspertide käsutuses olnud andmete põhjal ei olnud võimalik diagnoosida A. K vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust või muud psüühikahäiret või vaimutegevuse häiret või seisundit, mis oleks välistanuid tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehingud mõjutavad tema huve. Ekspert K. E selgitas, et isiku aktiivsuse vähenemine ei ole dementsusele viitav tunnus. Seetõttu leidis kohus, et tunnistajate (K. N; L. M) ütlused ei tõenda, et A. K oli tehingu tegemise perioodil dementne või et tal võis esineda mõni psüühikahäire (tl 90-93, II köide). Ekspertide hinnangul ei tulenenud ühegi tunnistaja ütlustest, et A. K käitumises oleks vaidlusalusel perioodil esinenud kognitiivse häire tunnuseid, kusjuures kognitiivne düsfunktsioon ei tähenda, et inimene ei saa asjadest aru (tl 11, III köide). Tunnistaja T. Õ ütluste kohaselt ei olnud A. K käitumine 2008. a muutunud (tl 93-95, II köide). Tunnistajate ütluste hindamisel arvestas kohus, et tunnistajatel ei ole eriteadmisi, mistõttu ei saa ainuüksi nende ütluste põhjal tuvastata isiku teo- ja otsusevõime puudumist. Eksperdid on tunnistajate ütlusi hinnanud lähtuvalt eriteadmistest, luues seega kohtule usaldusväärse tõendi. Notar Heli Mõttuse vande all antud seletused haakuvad ekspertide arvamusega, et A. K oli vaidlusaluste tehingute tegemise ajal otsusevõimeline ja orienteeritud ning ei tekkinud kahtlusi isiku vaimse seisundi ja otsustusvõime osas (tl 95-97, II köide). Notari vande all antud seletuse kohaselt oli tegemist tavaliste tingimustega kinkelepinguga ning midagi ebatavalist selle lepingu tõestamise ajal ei esinenud. Kaudselt tõendavad A. K selgelt välja kujunenud tahet ka tema poolt 06.01.2008 ja 01.12.2008 koostatud dokumendid (tl 122-123, I köide). Põhja-Tallinna Valitsus on pärast tehingute tegemist leidnud, et puudub vajadus A. K eestkoste seadmiseks (tl 132, I köide). Ka pärast vaidlusaluste tehingute tegemist ei ilmnenud A. K vaimses tervises kõrvalekaldeid (teda külastas sotsiaalnõunik J. P - tl 52, II köide; prokuratuuri menetluse oli hageja kuriteokaebus - tl 102-103, 131, I köide). 10.03.2009 tõestas kostja I A. K volikirja N. V volitamiseks tehingute tegemiseks ning ka sellesse notariaalakti on märgitud, et volitaja mõistab täielikult notariaalakti tegemise tähendust, esitab oma soove arusaadavalt ning orienteerub ajas ja ruumis (tl 103-104, II köide). Arvestades kohtu ette toodud asjaolusid, muuhulgas A. K ja kostja II omavahelisi pikaajalisi, sõbralikke ja usaldusväärseid suhteid, ei ole vaidlusalused tehingud ka üllatuslikud. Tõendeid kogumis hinnates leidis kohus, et A. K ei teinud vaidlusaluseid tehinguid vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (
lg 1), mistõttu puudub alus
lg-s 3 sätestatud eelduse kohaldamiseks (ilmselt kahjuliku tehingu tegemisel on tehing tehtud otsusevõimetuna). Kuna A. K ei teinud tehingut
lg-s 1 nimetatud asjaolu mõju all, ei pea kohus hindama, 5 Tsiviilasi nr 2-11-17910 kas tegemist oli talle ilmselt kahjuliku tehinguga, et eeldada selle tegemist otsusevõimetuna. Eeltoodust tulenevalt on kohus tuvastanud, et A. K ei olnud tehingute tegemise ajal teo- ega otsusevõimetu, mistõttu ei ole tehingud
Kuna kahju hüvitamise üks eeldustest on täitmata, siis puudub vajadust teiste kahju hüvitamise koosseisuliste tingimuste hindamiseks. Kohtu hinnangul puudub vajadus käsitleda hageja väidetud teisi notari võimalikke rikkumisi, kuna need ei saanud põhjustada hagejale kahju. Apellatsioonkaebus Hageja palub apellatsioonkaebuses Harju Maakohtu otsuse tühistada. Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ning kohaldanud vääralt menetlusõiguse ja materiaalõiguse norme, mis on kaasa toonud ebaõige lahendi.
lg-st 3 tulenevalt ei jaotanud kohus õigesti tõendamiskoormust ja on põhjendamatult suure rõhu pannud ekspertiisiaktile. Tõendamiskoormus oleks pidanud olema ümber pööratud ja kostjad oleks pidanud tõendama, et A. K ei olnud otsusevõimetu, kuna kinge on juba oma iseloomult kahjulik tehing. Kahjulik tehing eelkõige seetõttu, et ühe lepingupoole ehk A. K sooritus korteriomandi üleandmisel oli oluliselt suurema väärtusega kui N. V vastusooritus vanemale inimesele ülapidamiskohustust andes. Viidates Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-81-07 on apellant seisukohal, et eksperdiarvamus ei ole kohtule siduv, vaid on üksnes üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt hindama. Hageja arvates oleks pidanud kohus ja eksperdid rohkem hindama hageja poolt esitatud tõendeid, kuna A. K vaimutegevuse ajutist häiret tõendavad vähemalt nelja erineva meditsiinitöötaja hinnangud. Lisaks eelnevale, hindamaks isiku otsusevõimet, on tõendi ajastus primaarse tähendusega ja eelistada oleks tulnud kõnealustele notaritoimingutele ajaliselt lähemal olevaid tõendeid A. K otsusevõimetuse kohta kui seda on postuumne ekspertiisiakt. Kohtul oli tulenevalt TsMS §-st 304 kohustus viia läbi kordusekspertiis, arvestades eksperdiarvamuse vasturääkivust ja puudulikkust ning võttes muuhulgas arvesse eeltõendamismenetluses ekspert J. A poolt tehtud järeldusi. Apellandi arvates on ekspertiisiakt puudulik põhistuste osas ning seda ei ole kõrvaldatud ekspertidele esitatud küsimustele vastamisega. Eksperdid on keskendunud üksnes küsimusele, kas dementsuse formaalne diagnoos on õige, samas neile esitatud küsimused puudutavad otsusevõimet. A. K vaimutegevuse ajutise häire olemasolu on apellandi hinnangul piisavalt tõendatud ning kohus oleks pidanud rakendama
lg-st 3 tulenevat tõendamiskoormust.
lg 1 defineerib otsusevõimetuse seisundis tehtud tehingut kui tehingut, mis isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolud tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Seega hindamaks otsusevõimetust on tõendi ajastatus primaarse tähendusega. Tõend, mis jääb hilisemasse ajavahemikku, ei saa omada sama väärtust, kui tehingule lähemat asjaolu tõendav tõend. Tehingule ajaliselt lähemat sündmust tuleb eelistada ajaliselt kaugemale. Vaadeldes tõendite ajalist jaotumist, võib eristada kolme ajaperioodi: ajavahemik enne A. K kukkumist 26.11.2008, ajavahemik raviasutustes 27.11.2008-14.12.2008 ja ajavahemik alates 10.03.2009 kuni A. K surmani 25.05.
Vastustajate seisukohad Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ning palusid jätta maakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik 21.11.2012 uuendas Tallinna Ringkonnakohus asja arutamise ning otsustas korraldada asjas kohtupsühhiaatriaekspertiisi. Kohus tegi menetlusosalistele ettepaneku esitada arvamusi eksperdi isiku osas ning formuleerida eksperdile esitatavad küsimused. Menetlusosalistega peetud läbirääkimiste tulemusel määras ringkonnakohus läbi viia kohtupsühhiaatria kordusekspertiis ja tegi ekspertiisi läbiviimise ülesandeks riiklikult tunnustatud ekspertidele J. E ja P. V. Eksperdiarvamuse esitas kohtule ekspert J. E. Uuritava materjali vastuolulisuse ja tõendite kogumi ebapiisavuse tõttu keeldus ekspert P. V arvamuse andmisest. Menetlusosalised esitasid ringkonnakohtule oma seisukohad uue tõendi suhtes ning kinnitasid, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 jaotada menetluskulud menetlusosaliste vahel ümber. Sisulises osas ei anna apellatsioonkaebuse väited aga alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ning neid ei korda (TsMS § 654 lg 6), kuid peab vajalikuks lisada alljärgmist, vastates ühtlasi apellandi väidetele. Ringkonnakohus, kontrollinud esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust, on seisukohal, et kohtule esitatud tõendid ei võimalda tuvastada asjaolusid maakohtust erinevalt ega anda tõenditele teistsugust hinnangut. Tõendid, mille põhjal tegi maakohus vaidluse suhtes lõppjärelduse, on vastuolulised ja mitmeti hinnatavad. Selles osas on apellandi väited õiged. Olulist muutust ei toonud kaasa ka 15.09.2013 eksperdiarvamus, veelgi enam, teine määratud ekspert-kohtupsühhiaater keeldus materjali vastuolulisusele ja ebapiisavusele viidates arvamuse andmisest. Nimetatud eksperdiarvamusest nähtuvalt on ekspert hinnangu andmisel aktsepteerinud ja võtnud arvesse tervishoiuasutuste poolselt dokumenteeritut ning leidnud, et A. K esines krooniline ja progresseeruv psüühikahäire - täpsustamata dementsus -, mille tõttu ta ei suutnud 18.12.2008 tehingute tegemise ajal oma tegude tähendusest adekvaatselt aru saada. Kolleegiumi hinnangul ei kummuta aga eeltoodud seisukoht varasema ekspertiisi käigus ekspertide antud arvamust, et A. K ajavahemikul 27.11.-14.12.2008 tervishoiuteenuse osutamise kontekstis püstitatud dementsuse diagnoos ei olnud põhjendatud: haigusloo andmed A. K välise käitumise ja ravisuhetes toimetuleku kohta ajavahemikul 27.11.-04.11.2008 ei kinnita tema psüühilisest seisundist tingitud toimetulekuraskusi, kusjuures tema psüühilise seisundi dünaamika ei olnud kooskõlas dementsuse diagnoosiga. Kolleegium ei nõustu apellandi hinnanguga, nagu oleksid eksperdid K. E ja T. K keskendunud üksnes küsimusele, kas dementsuse formaalne diagnoos on õige või mitte. Käsitledes asjakohaseid lähteandmeid ei omistanud eksperdid liigset tähelepanu vastavale diagnoosile, vaid hindasid eelkõige siiski selle diagnoosi aluseks olevaid tunnuseid. Pealegi on ka ekspert J. E oma arvamuse mõtestanud lahti A. K seisundile antud meditsiiniliste hinnangute kaudu. Samas ei ole viimane ekspert arvestanud, et käsitletavaid dokumente ei ole koostanud erialaarstid. A. K ei ole ambulatoorselt ega statsionaarselt läbi vaadatud, tema vaimseid häireid on kirjeldatud ja 8 Tsiviilasi nr 2-11-17910 diagnoositud ilma tunnustatud ravivõtteid kasutamata. Seetõttu ei saa selle eksperdiarvamuse põhjal järeldada, et A. K oli 18.12.2008 tehingute tegemise ajal otsusevõimetu. Maakohus ei järeldanud dementsuse diagnoosi puudumisest A. K otsusevõimelisust. Apellandi sellekohane käsitlus ei ole õige. Meditsiiniasutuse töötajate märgitud andmeid isiku sümptomite ehk kliinilise pildi kohta ei olnud kellelgi põhjust eraldi vaidlustada, vaid neid tuli ekspertidel koos muude tõenditega hinnata. Erilist tõenduslikku jõudu ei oma ka asjaolu, et 10.12.2008 määrati haiglas A. K tugevatoimelist ravimit (neuroleptikum) „Rispen“ (1/4 tabletti ööseks) ega ka see, et haiglaravil viibimise ajal sedastati puudujääke A. K vaimutegevuses. Ka eksperdid K. E ja T. K on neid asjaolusid hinnanud, seostades A. K vaimse seisundi langust kehalise haigusega: raske trauma ja sellele järgnenud operatsiooniga. Eksperdid jõudsid järeldusele, et isikul ei esinenud dementsusele iseloomulikku püsivat tunnuste kogumit, üksikute kognitiivsete funktsioonide taseme püsivat langust ega muid psüühikahäireid, mis oleksid takistanud või piiranud ümbrusest ja oma tegudest aru saamast ning oma käitumist juhtimast. Seadusest tulenevalt lasub kohtul kohustus hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seetõttu ei nõustu kolleegium apellandi käsitlusega teatud tõendite asjasse puutumatuse kohta. Et kohus viitas muuhulgas ka A. K varasemale tahteavaldusele (06.01.2008 koostatud dokument), ei ole hinnatav menetlusnormi rikkumisena. Kõigi tunnistajate ütluste käsitlemine ning neile hinnangu andmine on kohtu kohustus. Ekspertide K. E ja T. K arvamus ei tugine vaid tunnistajate ebausaldusväärsetele ütlustele, nagu väidab ekslikult apellant, vaid asjas kogutud teabele tervikuna. Maakohus ei eksinud, kui jättis eraldi käsitlemata hageja nõude A. K pangakontolt väljamaksete tegemise kohta. Hagiavalduses on hageja esitanud nõude kostja I vastu VÕS § 1043 ja NotS § 14 lg 1 alusel kahju hüvitamiseks, kostja II vastu aga nõude tühise tehingu alusel saadu tagastamiseks vastavalt alusetu rikastumise sätetele (
Volituse alusel tehtud tehingute osas on hageja tuginenud volituse tühisusele ning leidnud, et volikirjal ei olnud algusest peale õiguslikke tagajärgi, mistõttu puudus kostjal II õigus teha tehinguid, s.o väljamakseid pangakontolt. Ka selle nõude osas tugines hageja alusetu rikastumise sätetele ning esitas nõude kostja II vastu tühiste tehingute alusel saadu tagastamiseks. Kuna maakohus jõudis järeldusele, et volikiri ei ole tühine, ei olnud põhjust kõnealust nõuet eraldi käsitleda. Kostja I vastu esitatud nõude osas peab kohus vajalikuks märkida, et NotS § 14 lg-st 1 tulenevalt vastutab notar oma ametikohustuste süülisest rikkumisest tekkinud kahju eest, kusjuures notar kui avaliku võimu kandja vastutab riigivastutuse seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekkinud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides (RVS § 13 lg 3). TõS §-st 11 tuleneb notari kohustus tuvastada (tehingus) osaleja teo- ja otsustusvõime. Selleks tuleb notaril rakendada oma teadmisi, kogemust ja praktikat. Isiku otsusevõime tõsikindel tuvastamine eeldab psühhiaatrialaseid eriteadmisi, millised oskused notaril üldjuhul puuduvad. Pealegi ei piisa alati ka neist teadmistest, tuvastamaks põgusa suhtlemise käigus isiku tegelikku vaimset seisundit. Antud vaidluse iseloomu arvestades oleks notari vastutus tõenäoliselt välistatud ka juhul, kui kohus oleks leidnud, et A. K oli tehingute tegemise ajal otsusevõimetu. Menetluskulude jaotus 9 Tsiviilasi nr 2-11-17910 Kuigi ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu otsuse sisulises osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebuse selles osas rahuldamata, jaotab ta ümber menetluskulud. TsMS § 162 lg 4 järgi võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoolele kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegiumi hinnangul on eeltõendamisemenetluses kogutud tõendil selline sisu, mis võis suunata hagejat hagi esitama ja seega tekitada ka sellega kaasnevaid kulusid. Kohtu arvates annab nimetatud asjaolu alust TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Eelmärgitud põhjusel peab ringkonnakohus hageja suhtes ebaõiglaseks jätta menetluskulud hagi rahuldamata jäämisel tema kanda. Seetõttu tuleb menetluskulud tervikuna jätta menetlusosaliste endi kanda. Ü. Jänes U. Loonurm I. Nõmm 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.