← Eesti

3-10-890/195

Obsah (10)§ 212§ 215§ 223§ 116§ 165§ 198§ 199§ 285§ 92§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 9. detsember 2013, Tallinn Haldusasja number 3-10-89

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

3-10-890 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) kohustas 23.11.2009 maksuotsusega nr 12.2 3/6971-23 (I kd, tl 18-25) P. K tasuma perioodi 2006-2007 eest ettevõtlusest saadud tulult tulumaksu ja sotsiaalmaksu kokku 1 110 959 krooni. Maksuhaldur tuvastas, et P. K on pikaajaliselt ja süstemaatiliselt soetanud sõidukeid nende realiseerimise ja tulu saamise eesmärgil. Autod on soetatud Leedust erinevatelt äriühingutelt P. K nimele väljastatud arvete alusel.
  2. a soetati sõidukeid kokku 1 570 787 krooni ja
  3. a kokku 6 142 540 krooni eest ning sõidukid on edasi müüdud. Maksuhaldur käsitleb P. K tegevust ettevõtlusena ja sõiduautode müügist saadud tulu ettevõtlustuluna. Füüsilist isikut, kes tegeleb oma nimel ettevõtlusega, tuleb käsitleda füüsilisest isikust ettevõtjana ning tema tulu kuulub maksustamisele tulu- ja sotsiaalmaksuga. Kontrollimise käigus leidis tõendamist, et sõiduautod soetati ärilistel eesmärkidel. Perioodil 2006-2007 soetas maksukohustuslane igas kuus 1-4 sõidukit, kokku 46 sõidukit. Asjaolu, et isik võis kasutada mõnda müügis olnud sõidukit samal ajal ka oma isiklikeks sõitudeks, ei muuda maksustamise aluseid. Ettevõtluse tunnuseks on sellises koguses sõidukite soetamine ja müük, mida ei saa pidada reaalselt isiklikus tarbimises olevaks. Ettevõtlust kinnitab asjaolu, et P. K tegi suuremahulist ja pikaajalist koostööd sõidukite vahendamisel kõigi Eesti liisingufirmadega, mida kinnitavad ostumüügilepingud. Maksukohustuslasel puudus kontrollitaval perioodil väljamakseid tegev töökoht, seega oli tema ettevõtluseks ja elatusvahendite allikaks autode sissetoomine ja müük. Maksuhaldur on kolmandatelt isikutelt saadud andmete põhjal maha arvanud sõidukite soetamismaksumused, kulud parklale, turvateenustele, reklaamile jm kulutused, mis on P. K poolt tasutud ja dokumentaalselt tõendamist leidnud. Tulu saamist autode müügist
  4. a 1 253 294 krooni ja
  5. a 2 284 173 krooni kinnitab asjaolu, et P. K on 16.10.2007 soetanud XXX korteri hinnaga 465 000 krooni, mille kohta puudub kinnistusregistris hüpoteegikanne, ning 03.10.2006 XXX vallas elamumaad. Maksuotsuses märgiti ka, et P. K arvelduskontole Swedbank AS-s liisingfirmadelt laekunud summadest oluline osa (kokku 2 535 000 krooni) kanti edasi P. K ema N. K arvelduskontole, kes ei olnud maksumenetluses oma elukoha aadressil kättesaadav.
  6. P. K esitas Maksu- ja Tolliametile (MTA) vaide, mille MTA 08.02.2010 vaideotsusega nr 6-1/640-4 rahuldamata jättis. Kaebaja esindaja sai vaide kätte 08.03.
  8. P. K esitas 07.04.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse PMTK 23.11.2009 maksuotsuse nr 12.2 3/6971-23 tühistamiseks. Sõidukite võõrandamine ei olnud ettevõtlus. Kaebaja ei ole ennast füüsilisest isikust ettevõtjana äriregistrisse kandnud ja tal ei olnud tahet tegeleda ettevõtlusega. Maksuotsuses ei ole tuvastatud ettevõtluse tunnuseid. Ettevõtlusega tegelemist ei saa järeldada pelgalt asjaolust, et isikul puudus töökoht. 2

(10)3-10-890 Osad sõidukid soetas kaebaja kasutamiseks isiklikul otstarbel. Pikaajalises isiklikus kasutuses olid sõidukid BMW 320 (vin-koodi lõpp XXX), BMW 525 (vin-koodi lõpp XXX), MercedesBenz (vin-koodi lõpp XXX), Opel Vectra (vin-koodi lõpp XXX), BMW X5 (vin-koodi lõpp XXX), Audi A6 (vin-koodi lõpp XXX), Hyndai Santa FE (vin-koodi lõpp XXX), BMW X5 (vin-koodi lõpp XXX), Land Cruiser (vin-koodi lõpp XXX) (kaebaja vande all antud ütlused 12.11.2012 kohtuistungil, III kd, tl 238-241). Need autod olid kaebaja kasutuses kahest kuust kuni ühe aastani ning kohaldada tuleb tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 4 p-st 4 tulenevat maksuvabastust. Seadus ei sätesta isikliku kasutusaja kestust ega sea arvulisi piiranguid isikliku vara müügile. Osad sõiduautod toodi sugulastele ja sõpradele, kes pärast lühiajalist sõiduki kasutamist leidsid, et sõiduk neile ei sobi. Kuna sõiduki omanikuna oli liiklusregistrisse kantud kaebaja, siis sõidukite võõrandamine vormistati tema kaudu. Eeltoodut kinnitab asjaolu, et osa võõrandamisest saadud raha kanti kaebaja ema pangakontole. Asjaolu, et autode müügikuulutused olid avaldatud internetiportaalis Auto24, ei välista autode isiklikku kasutamist. Seega on maksu määramisel alusetult jäetud arvestamata sõidukitega, mille müügilt saadud tulu on maksuvaba. Maksuotsuse lk-del 7 ja 8 nimetatud isikutele on liisingust saadud summad tagasi makstud ja kaebaja ei ole sõidukite võõrandamisest kasu saanud. Kaebaja soetas sõidukid teiste isikute palvel ja nende arvel ning võõrandas need sõidukid liisingettevõtja kaudu sõidukite tellijatele. Liisingettevõtjalt saadud summad tagastas ta sõidukite ostjatele. Maksumenetluses ja kohtumenetluses on kinnitanud sellisel viisil sõidukite soetamist sõidukid omandanud isikud J. V-S (Lexus GS300, vin-koodi lõpp XXX), V. M (Mercedes Benz, vin-koodi lõpp XXX), U. A (VW Bora), A. T (Mercedes Bens E320, vin-koodi lõpp XXX), M. K (BMW, vin-koodi lõpp XXX) O. K, V. B (Reanult Versatise). Sõidukiostjad kinnitasid, et tasusid sõiduautode toomise eest kaebajale 3129-6000 krooni. Seega ei saa liisingfirmalt saadud summasid lugeda kaebaja maksustatavaks tuluks. On olnud juhtumeid, kui isik, ostes auto liisingu kaudu, ei omanud vajalikku summat esimese sissemaksu tegemiseks ja palus kaebajal öelda pangale, et on juba esimese sissemaksu ostjalt kätte saanud. Need olid harvad juhud ja mitte ühtegi nime ei osanud kaebaja nimetada. Sõidukite müügist
  1. a arvestatud 44%-line ja
  2. a arvestatud 27%-line kasum ei ole reaalne ning maksustamine on toimunud kaebaja maksevõimet eirates. Kasum võis olla 5-7%. Kuna füüsiline isik ei pea arvet pidama oma kulutuste üle, siis ei ole kaebaja pööranud tähelepanu sõiduki soetamisel väljastatud dokumentidele ega nendes märgitud hindadele. Maksuhalduri poolt arvesse võetud sõidukite ostuhinnad ei vasta tegelikkusele. Leedu firmad näitasid ostu-müügidokumentides tunduvalt madalamat hinda. Auto esialgne hind ei olnud kaebaja jaoks oluline, kaebaja andis sularaha auto müüjale, sai auto kätte ega pidanud arvestust, kui palju ta auto eest tegelikult maksis. Kui lähtuda ostu-müügidokumentidest, müüsid Leedu müüjad neid autosid kaebajale kahjumiga. Kaebaja tõi kohtuistungil näitena Lexus GS300 ostuhinna 650 eurot, mille liisingu kaudu omandas J. V-S 193 759 krooni eest. Seega oli müügihind ostuhinnast 19,3 korda kõrgem, mis on ebausutav. Samuti märkis kaebaja 26.11.2012 kohtukõne teesides (IV, tl 29 ja 29 pöördel), et Audi A6 (vin-kood XXX) on Leedu müügidokumendi järgi müüdud 31 000 liti eest, kuid Prantsusmaalt on sõiduk soetatud 9000 euro eest. Kui võtta aluseks Leedu liti kurss 3,45/1 eurot, siis müüdi nimetatud sõiduk Leedus 8985 euro eest, Eestis oli aga müügihinnaks 260 000 krooni (16 617 eurot). Volvo (vin-koodi lõpp XXX) – Leedu hind 25 000 litti (7246 eurot), Itaalias hind 8500 eurot, müügihind Eestis 199 500 krooni. VW Passat (vin-koodi lõpp XXX) – Leedu hind 28 000 litti (8115 eurot), Prantsusmaal müügihind 7800 eurot, Eestis müügihind 215 000 krooni. Leedu hind on ebamõistlikult väike ka järgmiste sõidukite puhul – Toyota Avensis (vin-koodi lõpp XXX), Toyota Land Cruiser (vin-koodi lõpp XXX), Hyndai Terracan (vin-koodi lõpp XXX), Volvo XC 70 (vinkoodi lõpp XXX), Hundai Santa Fe (vin-koodi lõpp XXX), BMW X5 (vin-koodi lõpp XXX), 3
(10)3-10-890 VW Bora (vin-koodi lõpp XXX), MB ML270 (vin-koodi lõpp XXX), VW Bora (vin-koodi lõpp XXX), BMW 525 (vin-koodi lõpp XXX), BMW (vin-koodi lõpp XXX), Toyota Avensis (vin-koodi lõpp XXX), Nissan X-Trail (vin-koodi lõpp XXX). Ainuüksi sõiduki toomine treileril Kesk-Euroopast Leetu maksab 300-500 eurot, seega ei saa Leedu sõiduki müüja juurdehindlus olla 50-350 eurot. Maksuhaldur oleks pidanud neid vastuolusid müügidokumentides märkama ning viima läbi hindamise.
  1. Maksu- ja Tolliamet palus vastuses jätta kaebuse rahuldamata. Maksuotsus on õiguslikult ja faktilised motiveeritud ja puuduvad alused maksuotsuse tühistamiseks. Maksuotsuses ja vaideotsuses on piisava põhjalikkusega ära näidatud asjaolud, miks ja mil määral on maksuhaldur leidnud, et kaebaja tegevus on käsitletav ettevõtlusena TuMS § 14 lg 2 tähenduses. Kaebaja on jätnud maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse täitmata. Kaebaja teadis, et temalt oodatakse kõiki maksuarvestamise aluseks olevaid dokumente, kuid jättis need esitamata. Kaebajal oli kontrolli kestel tagatud võimalus esitada maksustamise seisukohast olulist teavet kõikide faktiliste asjaolude osas. Hindamise teel maksu määramiseks pole alust, sest maksuhalduril on vajalikud ja usaldusväärsed kirjalikud tõendid olemas. Samuti puudub teine Riigikohtu praktikas välja toodud oluline eeldus – kaebaja pole maksumenetluses kaasaaitamiskohustust täitnud. Riigikohus on rõhutanud ka seda, et maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Kaebaja möönab kasu saamist müüdud sõidukitest. Seda kinnitavad ka vabad rahalised vahendid, mis on kontrollitaval perioodil erinevatel arvelduskontodel liikunud ja näiteks N. Katsefanile üle kantud. Kaebaja ütlused on üldsõnalised, vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega ega saa usaldusväärselt tõendada kaebuse väiteid. Kohtus ülekuulatud tunnistajate (A. V; I. E; M. O) ütluste puhul on iseloomulik, et nad kinnitasid maksuhalduri poolt kogutud tõenditele antud hinnangut ja maksuotsuses toodud seisukohti.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 28.12.2012 otsusega P. K kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled selle üle, kas kaebaja poolt müüdud sõidukitelt saadud tulu on ettevõtlustulu (TuMS § 14) või kasu vara võõrandamisest (TuMS § 15). Maksuhaldur leidis, et kaebaja tegevus on käsitletav ettevõtlusena TuMS § 14 lg 2 mõistes. Maksuhaldur on oma seisukohta piisavalt põhjendanud ning kohus ei pea vajalikuks seda üle korrata. Kaebaja väited sõidukite soetamisest isikliku tarbimise eesmärgil on tõendamata ning arvestades soetatud sõidukite arvu ja kasutamise lühikest perioodi, ei ole need väited usutavad. Kaebaja vande all antud seletusest selgus, et ta ostis muu hulgas autod emale ning elukaaslasele, kokku ostis ta perioodil 2006-2007 oma raha eest ca 15-20 autot. Kaebaja ei mäletanud, mitu autot neist müüs ta kasumlikult, samuti ei osanud P. K kohtule öelda, millise hinnaga ta konkreetse auto ostis. P. K selgitas, et müügitulu oli umbes 5-7%. Sularahatehingute korral ta sõiduki müüjalt raha üleandmist kinnitavat dokumenti ei saanud. Ta maksis M. K; A. T; V. M (2 korda, BMW 525 vin-koodi lõpp XXX ja teine Mercedez-Benz), J. V-S; O. K; V. B; U. A sularahas tagasi summad, mis sai liisingust ja kanti panga poolt tema arvele. Summade tagasimaksmise kohta tal dokumente esitada pole. O. Sokolov, P. K sõber, kinnitas 23.09.2011 ülekuulamisel kohtus, et P. K oli 5-7 aastat tagasi perioodil, mil ta tunnistajat külastas, 5-6 erinevat autot, kuid ei osanud nimetada auto marke 4
(10)3-10-890 ega seda, mitu autot kaebajal sel perioodil üldse oli. V. B, samal kuupäeval üle kuulatud kaebaja sõber, rääkis, et P. K nimel ostetud BMW oli tal ca 2 kuud kasutuses, misjärel ta müüs auto maha, müügisummat ei mäleta, arveldamine toimus sularahas, ostu-müügilepingu koopia on ta ära visanud. Ta omas ca kuu aega ka sõiduautot Renault Versatis, mis oli ostetud Leedust P. K nimele ning ostu-müügileping jäi samuti tema kätte. O. K 31.05.2011 antud ütluste kohaselt käis ta koos P. K Leedus endale autot ostmas, ta kandis kõik sõidukulud, osteti Land Cruiser P. K nimele, 3-4 nädala pärast selgus, et auto siiski ei meeldi ja ta palus P. K see maha müüa. Eelnimetatud tunnistajate poolt antud ütlused on kaebaja poolt kallutatud ning ebaobjektiivsed. Tunnistajad I. E ja A. V, kes kuulati üle 23.09.2011, ning M. O, kes kuulati üle 31.05.2011, seletasid, et nad ei tundnud P. K, kohtusid temaga ainult ühe korra dokumentide allkirjastamisel pangas või ARK-s. Kõik tunnistajad kinnitasid autode ostu-müügi lepingute õigsust ning kirjeldasid autode ostu ja lepingute sõlmimist. Kohtul ei ole alust kahelda kolme eelnimetatud tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmine või puudulik täitmine võib mõjutada maksumenetluses järelduste tegemist. Kaebaja oli teadlik, et temalt oodatakse kõiki maksuarvestamise aluseks olevaid dokumente. Maksuhalduri kinnitusel on kõnealuses maksumenetluses lähtutud kaebaja maksukohustuse määramisel kõigist maksuhaldurile kättesaadavatest tõenditest ning maksustamisel on võetud arvesse kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid, sh maksukohustust vähendavaid asjaolusid. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et osa müüdud sõidukitest saadud tulust oli maksuvaba. Õige ei ole ka kaebaja etteheide, et maksuhaldur ei ole arvestanud juhtumi eripäraga, sest oleks pidanud võrdse kohtlemise tagamiseks analoogia alusel kohaldama TuMS § 14 lg-d 51 ja
  1. Maksuhaldur on põhjalikult selgitanud neid asjaolusid nii maksuotsuses kui ka kohtule antud kirjalikus seletuses. Põhjendamatu on kaebaja väide, et maksuhalduri metoodika valik on viinud P. K tulude koormavama maksustamiseni, võrreldes teiste füüsilisest isikutest ettevõtjatega. P. K ei ole end registreerinud FIE-na, seega asjakohatu on tuua võrdlusena teised FIE-d (eeldatavasti on kaebaja siin silmas pidanud registreeritud FIE-sid). Kaebaja ei ole kohtumenetluses ümber lükanud maksuotsuses näidatud kasumiprotsenti. P. K tegeles sõiduautode müügiga mitmeid aastaid, tehingute kahjumlikkuse korral ei oleks ta seda tegevust nii pikalt jätkanud. Vabad rahalised vahendid, mis on kontrollitaval perioodil erinevatel arvelduskontodel liikunud ning näiteks kaebaja emale N. K üle kantud (2 535 000 krooni), samuti P. K poolt
  2. a XXX vallas elamumaa ja
  3. a XXX korteri soetamine ei jätnud maksuhaldurile kahtlust kaebaja tegevuse kasumlikkusest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  4. P. K palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnormi, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Vaidlustatud kohtuotsus ei vasta

§ 165lg 1 p-des 1-6 toodud nõuetele.

Kohus ei ole põhjendanud, miks kõikide sõidukite võõrandamine on käsitatav ettevõtlusena ja tuleb maksustada kui ettevõtlusest saadud tulu. Nõustumine maksuhalduri põhjendustega ei ole käsitatav kohtuotsuse põhjendamisena. Kaebaja esitas maksumenetluses andmeid nende sõidukite kohta, mis olid kaebaja isiklikus tarbimises. Maksuhaldur kaebaja väidete osas seisukohta ei võtnud. Kohtumenetluses andis kaebaja vande all tunnistuse, millised sõidukid olid tema isiklikus tarbimises: BMW 320 (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 12.07.2005-08.02.2006; BMW 5

(10)3-10-890 525 (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 15.09.2006-03-01.2007; Mercedes-Benz (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 02.09.2006-03.01.2007; Opel Vectra (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 02.09.2006-11.01.2007; BMW X5 (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 21.04.200614.03.2007; Audi A6 (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 17.01.2007-19.02.2007; Hyndai Santa FE (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 07.03.2007-27.06.2007; BMW X5 (vin-koodi lõpp XXX) - kasutuses 27.04.2007-18.06.2007; Land Cruiser (vin-koodi lõpp XXX) – kasutuses 29.08.2007-12.09.
  1. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta kaebaja seletusega ei arvesta ja miks kohtu hinnangul ei olnud kaebaja isiklikus tarbimises mitte ühtegi sõidukit. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kaebaja taotlusel kohtus ülekuulatud tunnistajate ütlused on kallutatud ja ebaobjektiivsed. Kaebaja esitas isikute seletused ja kinnitused juba maksumenetluses. Maksuhaldur kajastas need seletused maksuotsuse lk-del 7-8, kuid jättis need tõendid maksuotsuse tegemisel arvestamata. Tehingutes J. V-S; V. M; U. A; A. T; M. K; O. K; V. B osales kaebaja enda nimel, kuid tunnistajate arvel (sisuliselt oli tegemist komisjonilepinguga), sest kaebaja kaudu vormistasid nimetatud isikud sõiduki kas enda poolt võetud liisingusse või võõrandasid kolmandatele isikutele. Müügist saadud raha kaebaja tagastas neile. Kaebaja sai vaid komisjonitasu. Kohus ei ole põhjendanud, miks tunnistajate ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus ei ole kõrvutanud tunnistajate ütlusi teises asjas kogutud tõenditega. Kaebaja osutas kohtumenetluses sellele, et müügidokumentides märgitud müügihind ei vasta tegelikkusele. Kaebaja viitab 26.11.2012 kohtukõne teesides märgitud sõidukite ostuhindadele. Leedu müügihind ei saa olla õige. Teatud juhtudel said Leedu müüjad kahjumit, kuid kaebaja sai Eestis tulu. Seegi kinnitab kaudselt, et Leedu müüjate poolt dokumentides märgitud hind võis olla väiksem. Maksuhaldur oleks pidanud neid vastuolusid müügidokumentides märkama ja viima läbi hindamise, sest maksuotsuse järgi tuvastatud kasum ei ole reaalne ja võimalik. Kasum võis olla 5-7 %. Halduskohus ei ole kaebaja väiteid ja viidatud tõendeid hinnanud, millega on rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. Maksuhaldur ei ole arvestanud juhtumi eripäraga ega sellega, et valitud metoodika viib kaebaja ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes teiste FIE-dega. Maksustamisperioodil kehtinud TuMS § 14 lg-d 51 ja 52 võimaldasid enne maksumääraga korrutamist jagada ettevõtlustulu 1,33-ga juhul, kui tegemist oli ettevõtluse lõpetamisega ning tulu laekus pärast lõpetamist. Maksuhaldur saanuks tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustamisel lähtuda analoogia korras samadest põhimõtetest. Praegusel juhul ei ole
  2. a tulusid sotsiaalmaksu võrra vähendatud. Kohus ei põhjendanud, miks TuMS § 14 lg-d 51 ja 52 ei saa käesolevas asjas aluseks võtta. Kaebaja jääb ka varasemalt kaebuses esitatud väidete ja seisukohtade juurde.
  3. MTA palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. MTA jääb varasemalt maksu-, vaide- ja kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde ja märgib vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist. Kohus võis

§ 165

lg 2 alusel loobuda otsuse põhjendamisest, sest viitas otsuses korduvalt asjaolule, et nõustub maksuhalduri põhjendustega. Maksuhaldur on kaebaja tulud ja kulud õigesti kindlaks teinud, võttes muu hulgas arvesse ka üksnes isikute maksumenetluses esitatud teatistel põhineva asjaolu, et nad tegelikult ei teinud lepingust nähtuvat esimest sissemakset ning selle võrra on ostuhind väiksem. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-38-12 ei ole asjakohane, sest kaebaja ei esitanud vaidlusaluste maksustamisperioodide kohta deklaratsioone ega olnud säilitanud kuludokumente. Kuigi füüsilisel isikul, kes ei ole ennast füüsilisest isikust ettevõtjana registreerinud, ei ole kohustust pidada oma tulude ja kulude kohta raamatupidamisarvestust, on ka füüsilisel isikul 6

(10)3-10-890 tuludeklaratsiooni ning selles tulude ja kulude arvestamise kohustus. Kaebaja ei ole selgitanud, milline tulumaksuseaduse säte lubab soetusmaksumusest maha arvata dokumentaalselt tõendamata kulutused. Maksumenetluses nimetatud isiklikus kasutuses olnud sõidukite osas on maksuhaldur oma seisukoha kujundanud (maksuotsuse lk-d 10-11). Kaebaja poolt kohtumenetluses avaldatud versiooni pole maksuhalduril olnud võimalik maksumenetluses analüüsida, kuid maksuotsuse tühistamiseks see alust ei anna. Kaebaja on teinud üldistusi ja ostu-müügiprotsessi kirjeldamisel möönnud tegelikkuse moonutamist. Kaebaja kohati isegi vasturääkivad ütlused, mis võrdluses teiste asjas kogutud tõenditega on vastuolulised, ei saa usaldusväärselt tõendada kaebuses avaldatud faktilisi väiteid. Maksuhaldur on juba varem selgitanud, miks ei kohaldu käesoleval juhul haldusasjades nr 3-3-1-70-08 ja 3-10-1980 avaldatud seisukohad. Vastustaja ei nõustu väitega, mille kohaselt on maksuotsuses küll kajastatud maksumenetluses kaebaja kasuks kõnelevad seletused, kuid on jäetud need maksustamisel arvesse võtmata. Vastustaja on neid seletusi käsitlenud maksuotsuse lehekülgedel 7-
  1. Kaebaja versioon tehingute kohta ei ole järjepidev. Siiani ei ole selge, milliste sõidukite puhul oli tema tegevus suunatud sõiduautode vahendamisele ja milliste puhul müümisele. Kuna vahendusleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, pole võimalik tunnistajate ütlustega tõendada lepingu täitmist. Maksumenetluses on leidnud kinnitust, et ühel juhul pidas kaebaja iseenesestmõistetavaks müügilepingute sõlmimist, kus lisaks lepingu kirjalikule sõlmisele ja omaniku registreerimisele anti müügitehingule omaselt üle ka sõiduauto vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid (asja juurde kuuluvad dokumendid) lepingus ettenähtud vormis, samas seda vormi kaebaja poolt esitatud tunnistajate puhul ei järgitud. Eelneva põhjal tuleb jätta apellatsioonkaebuse väited komisjonilepingust tähelepanuta. Apellatsioonkaebusest jääb arusaamatuks, millele tuginevalt kaebaja väidab, et sõidukite ostuhind ei vasta tegelikkusele. Ometi oli kaebaja ise neis nn mittetegelike ostuhindadega tehingutes osaline. Samuti ei ole selge, mille alusel kaebaja väidab, et tema kasum võis olla 5-7%. Ainuüksi tehingute arvu arvestades on paljasõnaline ja ebaveenev kaebaja väide, et sõidukite võõrandamisest saadud kasumlikkus ei ole reaalne. Kaebaja enda seletustest ja asja materjalidest järeldub üheselt, et kaebaja põhimõtteliselt möönab kasu saamist müüdud sõidukitest ning vaidlus puudub selles, et kaebaja sõidukeid müüs ja sai selle eest raha. Maksuhaldur on maksuotsuse lk-del 13-16 tulu- ja sotsiaalmaksuga maksustamisel lähtunud maksustamisperioodidel kehtinud regulatsioonist. Selgusetuks jääb kaebaja seisukoht, et kaebaja suhtes oleks tulnud kohaldada TuMS § 14 lg-d 51 ja 52 olukorras, kus ei ole teada, et kaebaja oleks ettevõtlusega tegelemise lõpetanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonimenetluses on vaidlus samade asjaolude üle, mis halduskohtuski – kas kaebaja poolt müüdud sõiduautode hulgas oli tema isiklikus kasutuses olevaid sõidukeid, mille müügist saadud tulu ei ole käsitletav ettevõtlustuluna; kas tehingutes J. V-S; V. M; U. A; A. T; M. K; O. K; V. B oleks tulnud kaebaja tuluna arvesse võtta üksnes komisjonitasu; kas maksuhaldur on põhjendatult keeldunud tulumaksu määramisest hindamise teel ning kas maksuhaldur oleks pidanud analoogiliselt vaidlusalusel maksustamisperioodil kehtinud TuMS § 14 lg-tega 51 ja 52 jagama ettevõtlustulu enne tulumaksumääraga korrutamist 1,33-ga. Kaebaja palub kõik need asjaolud uuesti tuvastada, sest kohus on rikkunud menetlusnorme ega ole kohtuotsust vajalikul määral põhjendanud. Maksuhaldur leiab, et kohtuotsus on

§ 165lg 2 arvestades piisavalt põhjendatud ning asjaolude uuesti hindamiseks, veel vähem teisiti hindamiseks, pole alust. 7

(10)3-10-890 9.

§ 198

lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks halduskohtus õiguspärases menetluses tuvastatud faktilised asjaolud, mille täiendavat tuvastamist ei pea ringkonnakohus vajalikuks. Kui see on asja õigeks lahendamiseks vajalik, võib ringkonnakohus halduskohtus esitatud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid ümber hinnata.

§ 199

lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ning ringkonnakohtul pole võimalik puudust kõrvaldada.

§ 165

lg 2 näeb ette, et juhul, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tõenditega mittearvestamist on haldusaktis või vaideotsuses piisavalt põhjendatud, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. 10. Ringkonnakohus rõhutab, et

§ 165

lg 2 ette nähtud erand kohtu põhjendamiskohustuse täitmisel kehtib üksnes juhul, kui kohus selgesõnaliselt järgib haldusakti vaideotsuse vastavat põhjendust. Käesolevas otsuses on kohus nõustunud maksuotsuse põhjendustega aga osaliselt ka maksuhalduri poolt kohtule antud kirjaliku seletusega, mis ei ole piisav selleks, et põhjendamiskohustusest vabaneda. Samas saaks põhjendamiskohustuse rikkumine olla halduskohtu otsuse tühistamise aluseks üksnes juhul, kui otsus on jäänud olulises ulatuses põhjendamata ning see puudus pole apellatsioonimenetluses kõrvaldatav. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole – kohus on otsuses kaebaja väidetega mittenõustumist osaliselt põhjendanud ning ringkonnakohus saab

§ 198

lg-le 1 tuginedes asjaolusid täiendavalt tuvastada või vajadusel tuvastatud asjaolusid ümber hinnata.

  1. Kaebaja ei vaidlusta enam maksuhalduri seisukohta, et sõiduautode ost ja müük kujutas endast ettevõtlust. Kaebaja leiab, et osa maksuotsuses kajastatud sõidukitest muretses ta isiklikuks tarbimiseks ning nende sõidukite müügist saadud tulu maksustamisel tuleks seetõttu lähtuda TuMS § 15 lg 4 p-st 4, mille kohaselt ei maksustata isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisest saadud tulu. Kaebaja on selle seisukoha tõenduseks esitanud O. S ütlused, kes kinnitab, et kaebajal oli mitmeid erinevaid sõidukeid, ning oma vande all antud seletuse. Ringkonnakohus leiab, et maksuhaldur on veenvalt näidanud, et kaebaja ostis ka tema poolt nimetatud sõidukid edasimüümiseks, sest maksuotsuse leheküljel 10 kajastatud tabeli kohaselt avaldas ta sõidukite müügikuulutused ajavahemikus paarist päevast kuni paari nädalani pärast sõiduki soetamist kuulutusteportaalis auto24.ee sarnaselt teiste sõidukitega. Asjaolu, et mõne sõiduki puhul kujunes müügiprotsess pikemaks ja sel perioodil kasutas kaebaja sõidukit ka oma sõitude tegemiseks, ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Kaebaja eesmärk sõidukite soetamisel oli nende edasimüük tulu teenimise eesmärgil ning puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et kaebaja oleks pärast müügikuulutuse avaldamist meelt muutnud ja otsustanud mõne sõiduki endale jätta.
  2. Kaebaja esitas maksumenetluses viie sõiduki ostnud isiku teatised selle kohta, milline oli auto müügihind ning, et kaebaja maksis liisingfirmast saadud rahasummad neile tagasi ja sõiduauto toomise ja vormistuse eest maksid nad kaebajale 3000 kuni 6000 krooni. Maksuhaldur võttis esitatud teatised arvesse autode müügihinna määramisel, samuti võttis ta arvesse ostjate kinnitused, et nad ei maksnud esimest osamakset kaebajale. Kohtuistungil selgitasid tunnistajad V. B ja O. K samuti, et kaebaja müüs sõiduautosid enda nimel, kuid tunnistajate arvel ning müügist saadud raha said nad tagasi. Ringkonnakohus leiab, et maksuhaldur on kaebaja poolt maksumenetluses esitatud teatistes toodud asjaoludega maksuotsuse koostamisel arvestanud. Teatised esitanud isikud kinnitasid, millise summa nad tegelikult auto eest kaebajale tasusid ning maksuhaldur on selle summa arvestanud auto müügihinnana. Auto ostuhind nähtus ARK-st saadud dokumentidest ning hinnavahe on arvesse võetud kaebaja tuluna. Teatistes toodud informatsiooni ei saa muud moodi tõlgendada, ükski isik pole väitnud, et ta sõiduauto eest üldse poleks kaebajale maksnud või oleks maksnud vahetult autod müünud isikutele Lee8

(10)3-10-890 dus. Seega pole võimalik nende sõiduautode müügist teenitud tulu kaebaja ettevõtlustulust maha arvata, sõltumata sellest, kuidas lepingud kvalifitseerida. Kohtuistungil seletusi andnud V. B ja O. K ütlused, et kaebaja müüs neile kuuluvaid autosid ning nad said autode müügist laekunud raha endale, ei anna samuti alust kaebaja tulu vähendada. Nimetatud isikute osa autode müügiprotsessis kaebaja maksumenetluses ei avaldanud, kusjuures kaebajal oli piisavalt aega dokumentide ja seisukohtade esitamiseks. Seega on kohus õigesti pidanud tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks. Isegi kui pidada tunnistajate ütlusi autode ostmisest ja müümisest nende nimel usutavaks, on nad kinnitanud, et said müügi korral tagasi sama raha, mis auto ostmiseks kulutasid (III kd, tl 124 ja 167). Seega sai kaebaja ka nende sõidukite puhul tulu ostuhinna ja müügihinna vahe väärtuses.
  1. Kaebaja leiab, et maksuhaldur oleks pidanud maksusumma määramiseks läbi viima hindamise. Kaebaja põhjendab oma seisukohta sellega, et tegelikult ostis ta sõidukid Leedust tunduvalt kallimalt ning maksuhalduri poolt arvutatud müügitulu pole seetõttu reaalne. Kaebaja on siinkohal viidanud ka Riigikohtu 14.01.2009 otsusele 3-3-1-70-
  2. Viidatud lahendis käsitletud kaasuse puhul puudusid maksukohustuslasel maksuarvestuses nõutavad kulutusi tõendavad dokumendid – tegemist oli tehniliselt mittekorras soetatud sõidukite remondiks tehtud kulutustega.
  3. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Käesoleval juhul väidab kaebaja, et sõidukite ostulepingud on ebausaldusväärsed, sest neis märgiti teadlikult ebaõige müügihind – tema jaoks ei omanud see sel ajal tähtsust, sest ta sai sõiduauto kohe kätte ning seetõttu nõustus ta müüjate sooviga märkida lepingus väiksem hind ja tasus tegeliku ostusumma sularahas. Kaebaja ei ole maksuhaldurile ega kohtule esitanud omapoolseid arvestusi selle kohta, milliste sõiduautode hind oli dokumentides kajastatud ebaõigesti ja kui palju ta tegelikult sõiduauto eest maksis. Kaebaja väited on osaliselt tõendatud eelpool käsitletud viie isiku teatistega. Eelnimetatud viis isikut olid välismaistest internetiportaalidest leidnud sõidukid, mille ostmisel nad palusid kaebaja abi, osad isikud olid kokku leppinud ka sõiduki hinna (U. A; V. M), osad olid Prantsusmaal või Leedus nõutavast konkreetse auto hinnast teadlikud (J. V-S; A. T; M. K). Arvestades I kd tl 142 ja pöördel asuvat maksuotsuse lisas 1 näidatud sõidukite müügitulu tabelit, selgub, et U. A; V. M; J. V-S; A. T; M. K poolt ostetud sõidukite ostuhinnad ostulepingutes erinevad nende poolt teatistes väidetust oluliselt. M. K poolt ostetud BMW ostuhind oli 58 910 krooni, müügihind aga 200 000 krooni (teatises avaldatud hind 239 392 krooni); J. V-S poolt ostetud Lexus GS300 ostuhind oli 10 170 krooni, müügihind 193 759 krooni (teatises avaldatud hind 187 759 krooni); U. A poolt ostetud Volkswagen Bora ostuhind oli 80 660 krooni, müügihind 139 254 krooni (teatises avaldatud hind 134 560 krooni); A. T poolt ostetud Mercedes Benz ostuhind 130 281 krooni, müügihind 204 188 krooni (teatises avaldatud hind 189 323 krooni); V. M poolt ostetud Mercedes Benz ostuhind 161 942 krooni, müügihind 194 800 krooni (teatises avaldatud hind 191 670 krooni). Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud sõidukite müügitulu osas oleks maksuhaldur pidanud läbi viima hindamise, sest maksuhalduri käsutuses olevatest tõenditest nähtus, et ostulepingus kajastatud hind ei ole usaldusväärne. Ülejäänud sõidukite osas puuduvad igasugused andmed, et ostulepinguid ebausaldusväärseks pidada. Kasutatud sõidukite hinnaerinevused võivad olla seletatavad mitmesuguste asjaoludega, näiteks nõudlusepakkumise vahekorraga konkreetsel turul antud ajahetkel ning ilma täiendavate tõenditeta ei olnud maksuhalduril piisavalt alust kogu kaebaja ettevõtlustulu määramiseks hindamist läbi viia. Kaebaja tegevuse kasumlikkus ei ole ebamõistlikult suur, kaebaja poolt viidatud kohtuasjas ületas see 300 protsendi piiri. Eelpool viidatud viie sõiduki müügitulu tuleb aga kaebaja 9
(10)3-10-890 ettevõtlustulust maha arvata ja maksuotsus selles osas tühistada.
  1. aasta osas tuleb seetõttu maha arvata 259 390 krooni ning
  2. a tulust 275 041 krooni.
  3. Kaebaja on maksuhaldurile ette heitnud veel seda, et
  4. a osas pole maksuhaldur tulumaksuga maksustatava tulubaasi leidmisel ettevõtlusega seotud tulust maha arvanud sotsiaalmaksu. Ringkonnakohus leiab, et etteheide on põhjendatud. Kuna sama maksuotsusega on kaebajale määratud ka sotsiaalmaks, tuleb see kui ettevõtlusega seotud kulu vastava aasta tulust maha arvata. Arvestades käesoleva otsuse eelmises punktis toodud asjaolusid, moodustas kaebaja ettevõtluse tulem
  5. a (1 234 134 – 259 390) 974 744 krooni, millelt sotsiaalmaksu tuleb arvestada 178 200 krooni (vt tabel maksuotsuse lk 15) ning tulumaksu ((974 744 – 178 200 – 24 000) x 23%) 183 200 krooni.
  6. a on ettevõtluse tulem on samuti eelmises punktis käsitletut arvestades (2 240 513 – 275 041) 1 965 472 krooni, millelt sotsiaalmaksu tuli maksta 213 840 krooni ja tulumaksu (1 965 472 – 213 840 – 24 000) x 22%) 380 079 krooni. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus osaliselt apellatsioonkaebuse ja kaebuse ning tühistab maksuotsuse osas, mis ületab juurde määratud tulumaksu summas 563 279 krooni. Seega peab kaebaja tulenevalt vaidlustatud maksuotsusest tasuma 392 040 krooni sotsiaalmaksu ja 563 279 krooni tulumaksu.
  7. Kehtiva

§ 285

lg-st 1 tulenevalt kohaldatakse enne uue

jõustumist (s.o kuni 31.12.2011) tehtud menetlustoimingute korral menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud

-s sätestatut. Käesolevas asjas on kaebaja kandnud menetluskulusid nii varasema

kui ka praegu kehtiva

kehtivuse ajal, seega tuleb rakendada nii kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 92

lg-t 2 ja 93 lg-t 4 kui ka kehtiva

§ 108

lg-t 2 ja 109 lg-t 4, mis näevad ette, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ning esimese astme kohtu otsuse muutmise korral muudetakse vastavalt ka menetluskulude jaotust. Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuse esitamiselt 15 000 krooni (958,67 eurot) ja apellatsioonkaebuse esitamiselt 750 eurot. Esindajatasu hüvitamist taotles kaebaja halduskohtus 5088,23 euro ulatuses, kulude kandmine on tõendatud. Apellatsioonimenetluses esindajatasu hüvitamist pole taotletud. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele 15% ulatuses, tuleb samasuguses proportsioonis hüvitada ka kaebaja menetluskulud. Seega kuulub kaebaja poolt kantud menetluskuludest hüvitamisele 1020 eurot, mis tuleb välja mõista Maksu- ja Tolliametilt. /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.