← Eesti

3-10-2747/124

Obsah (9)§ 132§ 164§ 24§ 165§ 111§ 129§ 100§ 31§ 130

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2013, Tallinn Haldusasja number 3-10-2747

) § 132 ja § 164 lg 1 kui põhiseadusevastased. 1) Kaebaja leiab, et täitemenetlus tuleb lõpetada seitsme aasta möödumisel

§ 132lg 1 sätestatud aegumistähtaja kulgemise algusest.

Seda kinnitab muuhulgas ka

§ 132lg 7.

Tõlgendus, mille kohaselt

§ 132

võimaldab läbi viia maksuvõla sundtäitmine tähtajatult, ei vasta sundtäitmise aegumise ja eriti

-s sätestatud tähtaja katkemise instituudi olemusele ega loogikale. Sundtäitmise aegumise instituut maksuõiguses on sarnane TMS §-des 202 ja 207 kehtestatud sundtäitmise aegumise instituudiga ja selle eesmärgiks on tagada, et täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja jooksul ja maksukohustuslane oleks kaitstud olukorras, kus täitur või maksuhaldur ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada maksuvõla sundtäitmist.

§ 132

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja arvestamisel tuleb lähtuda Riigikohtu 16.02.2004 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-5-04 väljendatud seisukohast analoogilise olukorra kohta ja lubada maksuvõla sundtäitmise aegumistähtajal pikeneda aegumise katkemise tõttu ainult juhul, kui maksukohustuslane aktiivselt takistab sundtäitmist, mis teeb võimatuks maksuhalduril maksuvõlga sundtäita. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-11-06 väljendatud seisukoht

§ 132

lg 2 kohaldamise kohta ei tohi olla kohaldatav

§ 132lg-s 1 sätestatud tähtaja suhtes.

2) Juhul, kui kohus leiab, et

§-i 132 ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et maksuvõla sundtäitmine peab lõppema 7-aastase tähtaja möödumisel, tuleb tunnistada

§ 132

regulatsioon PS §-dega 11 ja 13 vastuolus olevaks osas, milles ei sätestata maksuhalduri kohustust lõpetada maksuvõla sundtäitmine sundtäitmise aegumistähtaja jooksul. Kuna sundtäitmise aegumist ette nägevad normid on materiaalõigusliku toimega ja nende tagasiulatuv kohaldamine pole võimalik, tuleb jätta käesolevas asjas kohaldamata

§ 164

lg 1 selle vastuolu tõttu PS §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Ebamõistlikult ja proportsionaalsuse põhimõtet eirates toimunud sundtäitmise menetlus rikub kaebaja õigusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt peavad maksude 2

(15)3-10-2747 maksmise tagamiseks kasutatavad meetmed vastama konventsioonis sätestatud põhiõiguste standarditele (vt otsused kohtuasjades Agosi vs the United Kingdom; Gasus Dosier- und Fördertechnik GmbH vs The Netherlands). EIK oma otsuses Pakom Slobodan Dooel vs The Former Yugoslav Republic of Macedonia leidis, et täitemenetluse õiguspärase kestuse hindamisel tuleb küll võtta arvesse asja keerukust, osapoolte käitumist jms, kuid täitemenetlus, mis kestab 9 aastat ja 17 päeva, on selgelt vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikli 6 lg 1 nõuetega. Maksuvõla sundtäitmine on kaebaja suhtes kestnud ebaproportsionaalselt pikka aega. Maksuhaldur ei ole sisuliselt täitetoiminguid teinud (täitemenetlust läbi viinud), vaid tegemist on formaalse tegevusega enne kohtutäituri poole pöördumist. Kohtutäituri poole pöördumise ajaks oli sundtäitmise tähtaeg möödunud, kuna enne
  1. a teostatud toiminguid ei saa pidada nende formaliseerituse tõttu täitetoiminguteks ja neid toiminguid ei saa käsitleda faktiliselt sundtäitmise aegumise katkemise alusena. Maksuhalduri 15,5 aasta jooksul läbiviidud täitetoimingutega ei suudetud maksuvõlga sundtäita. Ka kohtutäituri toimingud maksuvõla sissenõudmisel piirdusid kaebaja võimaliku töötasu arestiga, mis samuti ei andnud soovitavat tulemust. Ebaproportsionaalselt kaua kestnud sundtäitmine rikub kaebaja põhiõigusi, eelkõige õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, samuti ka õigust töötada vabalt valitud tegevusalal ja hankida sissetulek (PS § 29), ettevõtlusvabadust (PS § 31), õigust tervisekaitsele ja sotsiaalkindlustusele (PS § 28), õigust perekonnaelule (PS §-d 26 ja 27), õigust vabale eneseteostusele (PS § 19) ja õigust omandile (PS § 32). Proportsionaalsuse kriteerium ei väljendu ainult piirangute ulatuses, vaid ka nende piirangute ajalises kehtivuses. Kaebaja on pidanud taluma otseseid piiranguid juba aastast 2004, st 8 aastat, rääkimata sellest, et sundtäitmise kui sellise (võla olemasolu) talumine on kestnud pea 16 aastat. Negatiivsed mõjud kaebaja elukorraldusele on seotud eelkõige võimatusega leida kaebaja erialale vastav töökoht. Kaebaja on kõrgema haridusega professionaalne raamatupidaja (lõpetas
  2. a TTÜ majandusteaduskonna ökonomistina raamatupidamise ja majandusanalüüsi erialal) ja juba aastaid kestva maksuvõla sundtäitmise tõttu ei ole töötanud sellel erialal. Kaebaja professionaalsed oskused hääbuvad jätkuva sundtäitmise vältel. Sellega on ebaproportsionaalselt piiratud kaebaja õigust töötada vabalt valitud tegevusalal ja hankida sissetulek ning kärbitud ka ettevõtlusvabadust. Töökoha leidmise võimatus avaldab negatiivset mõju ka tervishoiuteenuste saamise võimalusele kaebaja poolt, piirates ebaproportsionaalselt kaebaja õigust tervisekaitsele ja sotsiaalkindlustusele (vt Eesti Haigekassa tõend selle kohta, et kaebaja ei oma kehtivat ravikindlustuse kindlustuskaitset). Ebaproportsionaalselt kaua kestnud sundtäitmine avaldab negatiivset mõju kaebaja perekonnaelule ja pereliikmetele (abikaasa ja kolm alaealist last vanuses 4, 8 ja 15 aastat ning vanemad). Kaebajal pole olnud võimalust toetada isana oma kolme last ega ka abikaasat, ta on selle aja jooksul pidanud sõltuma lähedastest. Ka vanemate toetamiseks puuduvad kaebajal võimalused. Samuti puudub tal otsustusõigus rahaliste vahendite kasutamise üle, mis tekitab temas mehena alaväärsustunde. Kaebajal ei ole võimalik pensionit koguda ka juba sel põhjusel, et sellele võib maksuhaldur igal ajal sissenõude pöörata. Samuti ei ole kaebajal olnud võimalik sõlmida tervise- ega elukindlustuslepingut, sest ka lepingu alusel kindlustusandjale tehtud sissemaksed oleksid sundtäidetavad ja nende sissenõudmisel oleks kindlustusandjad ka lepingud lõpetanud. Igapäevased asjad, nt ajalehtede tellimine internetist ja internetis tarbeesemete, Skype kõneaeja soetamine on kaebajale sisuliselt keelatud. Oluline ei ole, kas neid teenuseid reaalselt tarbitaks, vaid see, et teatud võimalused ühiskonnas peaksid olema tagatud kõigile ühiskonna liikmetele võrdselt. Selline kitsendus kaebaja privaatautonoomiale on aga lubamatu. 3) Õiguslikult ei ole aktsepteeritav seisukoht (vt haldusasjas nr 3-08-262 jõustunud otsus), et aegumise kohaldamise seisukohast ei ole oluline mitte see, millisele ajahetkele langes aegumistähtaja kulgemise algus varem kehtinud seaduse kohaselt, vaid see, millisele ajahetkele 3
(15)3-10-2747 paigutab aegumistähtaja alguse seadus, mille kohaselt tuleb aegumistähtaega arvutada selle arvutamise vajaduse ehk aegumise kohaldamise vajaduse ajal. Vastuvõetamatu on ka seisukoht, mille kohaselt varem kehtinud

§ 24

lg-s 2 sätestatud tähtaja möödumine uue seaduse valguses maksukohustust iseenesest ei lõpeta ning aegumistähtaja arvestust võib jätkata kehtiva

sätete kohaselt, olenemata sellest, et see raskendab oluliselt maksumaksja olukorda. Kuna kaebaja maksuvõlg on tekkinud ajal, mil kehtis vana

§ 24

lg 2, algas maksuvõla sundtäitmise aegumine vana

§ 24

lg 1 alusel iga maksustamisperioodi maksuvõla osas enne, kui oli tehtud Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutus nr 4-04/E-55 ja jõustus praegu kehtiv

. Maksuvõla sundtäitmise aegumine hakkas kulgema vana

§ 24

lg 1 kehtivuse ajal ja see on faktiline asjaolu ning selle tagasiulatuv muutmine kas hilisema seaduse muutmisega või seadusemuudatusele antud tõlgendusega ei saa olla kooskõlas õiguskindluse põhimõttega ja seeläbi PS-ga. Haldusasjas nr 3-08-262 on kohtud ebaõigesti lahendanud aegumistähtaja algusega seotud küsimusi, omistades sundtäitmise aegumise regulatsioonile menetlusõigusliku iseloomu ja kohaldades vastavalt ka kehtiva

rakendussätteid vastuolus nende tegeliku eesmärgiga. Seega aegumistähtaja arvestamisel tuleb lähtuda mitte Tallinna Halduskohtu seisukohast haldusasjas nr 3-08-262, vaid aegumise alguse faktilistest asjaoludest. 4) Haldusasjas nr 3-08-262 kohtute poolt

aegumist reguleeritavatele rakendussätetele antud tõlgendus ei vasta aegumise instituudi iseloomule ja on vastuolus aegumise tagasiulatuva raskendava jõu keelus väljendatud õiguskindluse põhimõttega. Kaebaja leiab, et seonduvalt kaebaja maksuvõla aegumisega, oleks õige tõlgendada

§ 164

lg-t 1 ja §-i 165 analoogiliselt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-ga 9. Kohtud leidsid haldusasjas nr 3-08-262, et

§-s 165 ei reguleerita maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusega seotud küsimusi, vaid pelgalt aegumistähtaja katkemisega seotud asjaolusid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-262, p 3 ap f). Samas leidsid kohtud, et kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda

§ 164

lg-st 1 ja kohaldada aegumistähtaja algusele

§ 132lg 1 kolmandat lauset.

Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et

§ 164

lg 1 samuti ei reguleeri maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusega seotud küsimusi. Sellele viitavad eelkõige

§ 164

ja § 165 pealkirjad.

§ 165

tsiviilõiguslik vaste on VÕSRS § 9 lg 1 ja kuigi

-s puudub aegumise algust reguleeriv rakendussäte, on puudus ületatav VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamisega analoogia korras. Samuti aitaks viidatud sätte analoogia korras kohaldamine vältida

§ 164

ekslikku tõlgendust, et 01.07.2002 jõustunud

§ 132

lg-t 1 kohaldatakse enne muudatuste jõustumist tekkinud ja muudatuse jõustumisel veel aegumata maksuvõla sundtäitmisele. VÕSRS § 9 lg 1 kohaldamine analoogia korras

§ 165

rakendamisel annaks aluse kohaldada kaebaja maksuvõla sundtäitmise aegumistähtaja algusele vana

§ 24

lg-t 2 ja arvestada aegumistähtaega iga maksukohustuse täitmise tähtajast arvates. Kohtupraktika, mille kohaselt

§ 164

lg 1 regulatiivset toimet laiendatakse sundtäitmise korrast (menetluslik aspekt) ka aegumise arvutamise ja tähtaja regulatsioonile (materiaalõiguslik aspekt), mis viib selleni, et vana

§ 24

lg 2 alusel aeguma hakanud maksuvõlale kohaldatakse tagasiulatuvalt isikut koormavat

§ 132

regulatsiooni, on vastuolus õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõttega.

§ 164

sellise rakendamise kaudu antakse ka

§-le 132 ebaõige tõlgendus - materiaalõigusliku sisuga sundtäitmise aegumise instituudile omistatakse menetlusõiguslik tähendus. 5) Ettekirjutus ei ole käsitletav täitedokumendina. Et maksuotsus oleks käsitatav maksuvõla sissenõudmise alusena, peab maksuhalduri haldusakt sisaldama hoiatust sundtäitmise kohta. Ettekirjutuses see puudub, mistõttu ei ole tegemist maksuhalduri haldusaktiga maksukohustu4

(15)3-10-2747 se sundtäitmise kohta täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 p 12 tähenduses. Kohus peab asja õigeks lahendamiseks tuvastama, millal ja missuguse maksuvõla suhtes oli kaebajale tehtud sundtäitmise hoiatus. 3. PMTK palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. 1) Maksuvõla sundtäitmine on kooskõlas

§-ga 132 ja selle sätte tõlgendusega kohtupraktikas. Maksuvõla täitemenetluse kestel maksusumma sundtäitmine ei aegu. Sellist seisukohta toetab ka Riigikohus 18.05.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-11-06, leides

§ 132lg 2 alusel, et aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist.

Riigikohus märkis lahendi nr 3-2-1-71-06 p-s 10, et 7 aasta jooksul peab olema alustatud täitemenetlus vastava nõude sissenõudmiseks. Vastustaja leiab, et 2-etapilise menetluse lõpetamine aegumistähtaja jooksul oleks maksuhaldurile ja kohtutäiturile liialt koormav. Seda eriti asjades, kus isiku võlg on märkimisväärselt suur ja isik põhjustab ise oma tegevusega sundtäitmise venimise. Kaebaja vaidlustas igal võimalusel maksuhalduri ja kohtutäituri tegevuse seoses ettekirjutuse sundtäimisega haldus- ja täitemenetluses. Kaebaja taotlus ettekirjutuse täitmise peatamiseks rahuldati ja seega on kaebaja ise põhjustanud sissenõudmise menetluse venimise. Eeltoodu alusel on kaebaja ja tema esindaja tegevus ettekirjutuse ja maksuvõla sissenõudmise vaidlustamisel pahatahtlik ja taunitav. Ettekirjutuse sundtäitmine ei ole kestnud ebamõistlikult kaua ja selle menetluse läbiviimine ei ole vastuolus proportsionaalsuse printsiibiga ega riku kaebaja põhiõigusi. Seetõttu on alusetud kaebaja väited sundtäitmise regulatsiooni väidetava vastuolu kohta PS-ga. 2) Kaebaja viited TMS §-dele 202 ja 207, s.o rahalise karistuse ja rahatrahvi aegumise regulatsioonile, ei ole asjakohased. Süüteomenetlusel ja süüteokaristustel on eesmärgid, mis erinevad oluliselt haldus- ja tsiviilkohtumenetluse eesmärkidest. Nimetatu on üldteada asjaolu ning seda kinnitab muuhulgas näiteks HMS § 2 lg 2, mille kohaselt väärteomenetlus ja süütegude kohtueelne uurimine ei ole haldusmenetlus. Rahatrahvid ja rahalised karistused on juba oma sõnastusest tulenevalt karistuslikud mõjutusvahendid, seevastu isiku maksuvõlg on riigi ees täitmata jäetud kohustus. 3) Maksuvõlgade sissenõudmise menetluse kestvuse piiramine kahjustaks paljudel juhtudel põhjendamatult heatahtlike võlgnike huve, kes kavatsevad oma võlad ära maksta ja võivad tihti olla huvitatud sellest, et kohustuste täitmine toimuks pikema aja jooksul. Seda eriti suuremahuliste võlgade puhul. Kaebaja seisukoha aktsepteerimise korral aga sattuksid soodsamasse olukorda hoopis pahatahtlikud võlgnikud, kes ei soovi oma kohustusi täita ning kes kavatsetult venitavad maksuvõla sissenõudmist. Sellise venitamise läbi saaksid pahatahtlikud võlgnikud vabaneda oma kohustustest. Seega maksuvõlgade sissenõudmise menetlus ei ole see menetlus, kus maksuhaldur või kohtutäitur tagavad võlgade tasumise võimalikult lühikese aja jooksul. 4) Kaebaja süüdistus tema maine väidetavas kahjustamises on alusetu, sest kaebaja on ise sellise olukorra põhjustanud maksuvõla tasumata jätmisega. Kaebaja võinuks mahukate kohtuvaidluste pidamise asemel võtta ette konkreetseid samme maksuvõla tasumiseks. Kohatu on rääkida isiku kui raamatupidaja maine kahjustamisest, kui E. V kohta on arvutivõrgus avalikult kättesaadav 17.05.2007 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-1581/03, mille kohaselt on isik tekitanud riigile kahju summas 518 992 krooni. Vastustaja palub jätta arvestamata ka kaebaja esitatud Eesti Haigekassa tõendi selle kohta, et isikul puudub kehtiv ravikindlustus, eelkõige põhjusel, et miski ei keela kaebajal leida endale töökoht (eriti muul erialal kui raamatupidamine) ja selle kaudu muretseda endale kehtiv tervisekindlustus ning sotsiaalkaitse. Samuti peaks kaebaja olema kursis sellega, et TMS § 130 lg 4 kohaselt ei loeta sissetuleku arestimisel sisse5

(15)3-10-2747 tuleku hulka makse ega kohustusliku kogumispensioni, ravikindlustuse ning töötuskindlustuse makseid. Seega on alusetu väide, et vastustaja tegevuse tulemusel on kaebaja jäänud ilma kogumispensioni, ravi- ja tööstuskindlustuseta. Samal põhjusel on alusetud ka kaebaja väited selle kohta, et maksuhaldur on põhjustanud kaebaja majanduslike vahendite puudumise. Kui kaebaja leiab, et konkreetne täitemenetluse toiming on rakendatud tema suhtes ebaproportsionaalselt vms, siis ta võib nõuda tsiviilkorras sellise tegevuse lõpetamist ning vajadusel taotleda näiteks meetme asendamist vähekoormava meetme vastu. Üle 7 miljonilise maksuvõlaga isikul on mingil määral halvem elukvaliteet võrreldes inimesega, kellel maksuvõlg puudub. Kuid see ei ole tingitud maksuhalduri õigusvastasest tegevusest ja puudub põhjuslik seos sellise tegevuse ja kaebaja võimaliku elukvaliteedi kahjustamise vahel. Asjas pole tuvastatud, et kaebajalt maksuvõla sissenõudmine on ebaproportsionaalne. 5) Kaebaja maksuvõla aegumise küsimuses tuleb kohaldada 01.07.2002 jõustunud

-i, kuna

§ 164

lg 1 näol on tegemist menetlusõigusliku sättega (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-262, p-d 7-8). E. V on maksuvõlg suuruses 469 714,83 eurot (7 349 440 krooni), millelt on arvestatud intress 875 802,34 eurot (13 703 328 krooni). Samas PMTK poolt 10.09.2010 täitmisavalduse edastamise hetkel kohtutäiturile oli E. V maksuvõla suuruseks 7 349 440 krooni. Maksuvõla reaalse tasumise korral oleks kaebajal võimalik parandada oma elukvaliteeti läbi maksuvõla tasumise ajatamise taotlemise

§ 111alusel.

Kaebaja maksuvõlg on vähenenud üksnes 12 720 krooni võrra ja sedagi vaid 2002.,

  1. ja
  2. aastate eest esitatud tuludeklaratsioonide alusel tekkinud tagastusnõuete arvelt. 6) Mõistliku tähtaja printsiipi ei ole rikutud. Mõistliku tähtaja hindamisel tuleb arvestada isiku enda käitumisega ja selle mõjuga menetluse kestusele. Kaebaja väidab paljasõnaliselt, et

regulatsioon on vastuolus PS §-dega 11 ja 13, jättes täielikult selgitamata, milline on täitemenetluse lõpptähtaja sätestamata jätmise eesmärk ja milles seisneb selle sobivuse, vajalikkuse ja proportsionaalsuse kitsamas tähenduses ehk mõõdukuse puudumine. Kaebaja põhiseadusevastasuse väide on selgelt otsitud, sest puudub selgelt jälgitav argumenteerimine. 7)

§ 164

lg 1 vastuolu puudumist PS-ga on kohtud juba varasemalt põhjalikult käsitlenud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009 otsus nr 3-08-262) ega nõustunud kaebajaga. Seadusandjal ei ole võimalik ega mõistlik sätestada maksimaalset tähtaega, mille jooksul sundtäitmine lõpetada. Sundtäitmise korral ei ole võimalik ette teada, kuidas käitub maksukohustuslane sellises olukorras. 8) Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et ettekirjutuse alusel ei tohtinud sooritada täitetoiminguid, sest maksuotsuses võib, kuid ei pea sisalduma hoiatust sundtäitmise kohta. Sellist nõuet ei tulene ka

§ 129lg-st 3 ega § 130 lg-st 2.

4. Tallinna Halduskohus jättis 11.03.2013 otsusega E. V kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda. 1) Kohus nõustub põhilises osas vastustaja argumentatsiooniga ega pea mahukuse tõttu vajalikuks seda üle korrata. 2) Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et ettekirjutuse alusel 18.10.2007 tehtud täitetoimingud olid puudustega ja seetõttu need ei mõjutanud tähtaja kulgemist. Haldusasjas nr 3-08-262 leidis kaebaja, et PMTK 18.10.2007 korraldus nr 13-2.2/23026 ja Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E55 määratud maksuvõla sundtäitmine ei ole seaduslikud, kuna maksuvõlad on aegunud ja täitemenetluses on rikutud kaebaja õigusi, mistõttu ta taotles korralduse 6

(15)3-10-2747 tühistamist ja maksuvõlgade sundtäitmise keelamist. Tallinna Halduskohus jättis 23.12.2008 otsusega E. V kaebuse rahuldamata. Sama tegi ka Tallinna Ringkonnakohus 18.11.2009 otsusega ja kuivõrd Riigikohus asja menetlusse ei võtnud, siis sellega on tõendatud esiteks, et 2007. a toimus ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmine, ja teiseks, et maksuhalduri tegevus maksuvõlgade sundtäitmisel ei olnud ebaseaduslik, sh maksuvõlad ei olnud aegunud. Eelnimetatud faktid nagu ka muu nimetatud jõustunud kohtulahendites tuvastatu omavad praeguse kaebuse lahendamisel suurt tähtsust, kuna kaebaja tugineb käesolevas haldusasjas suures ulatuses samadele väidetele. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja maksuvõlg tekkis enne

jõustumist 01.07.2002.

§ 164

lg 1 kohaselt nõutakse enne selle seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg sisse samas seaduses sätestatud korras. Enne viidatud seaduse jõustumist alustatud sissenõudmist võib jätkata jõustunud seaduses sätestatud korras. Seega tuleneb nimetatud sättest üheselt, et kaebaja maksuvõla sissenõudmisel ei kohaldata mitte varem kehtinud seadust, vaid kehtivat

-i ja seega arvutatakse ka maksuvõla sissenõudmise aegumistähtaega, lähtudes kehtiva

§-st 132. Kaebaja taotlus tunnistada

§ 164

lg 1 PS-ga vastuolus olevaks ning arutlused selle üle, kas tegemist on materiaalõigusliku või menetlusnormiga, on asjakohatud. Nimelt esitas kaebaja sellekohase taotluse (väidetav vastuolu õiguskindluse põhimõttega) ja väited juba haldusasjas nr 3-08-262 ning kohtud on seega kõnealuse normi põhiseaduspärasust kontrollinud, arvestades kõnealuse sätte tõlgendamisel muu hulgas ka seadusandja ilmselge tahtega (maksukorralduse seaduse eelnõu nr 886 SE seletuskirjas on peetud aegumistähtaega menetlustähtajaks). Halduskohus on seejuures viidanud ka Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2007 otsusele haldusasjas nr 3-07-353, samuti on hinnatud kõnealuse normi põhiseadusele vastavust proportsionaalsuse aspektist. Käesolevas asjas ei ole kaebaja täiendavalt suutnud põhjendada, milles seisneb

§ 164lg 1 vastuolu PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega.

Halduskohus möönab, et sundtäitmise aegumist reguleerivate normide kohaldamine, st maksusumma sundtäitmine võib teatud juhtudel osutuda vastuolus olevaks mainitud põhimõttega. 3) Kohtupraktikast ilmneb üheselt, et

§ 132sätestab aegumispiirangu ainult sundtäitmise alustamise osas.

Seadusandja tahe on olnud jätta sundtäitmise lõpptähtaeg määramata. 7 aasta jooksul peab olema üksnes alustatud täitemenetlus vastava nõude sissenõudmiseks. Seadusandja tahte kinnituseks on

§ 132

lg-s 4 sätestatud aegumise katkemise instituut.

§ 132

lg 5 järgi uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist.

§ 132

põhiseaduspärane tõlgendamine on võimalik, lähtuda tuleb proportsionaalsuse põhimõttest ja mõistlikust tähtajast. Viimane on määratlemata õigusmõiste ja vajab igakordset sisustamist. Maksuhalduril on võimalik maksusumma jätta määramata ja sissenõudmata, kui sellega seotud kulud ületavad maksusumma või sissenõudmine on lootusetu (

§ 100lg 2).

Samuti on

§-s 114 ette nähtud võimalus maksuvõla kustutamiseks. 4) Halduskohtu pädevuses ei ole jõustunud kohtuotsuste revideerimine. Kohtud ei pidanud haldusasjas nr 3-08-262 maksuhalduri tegevust maksuvõlgade sundtäitmisel ebaseaduslikuks. Vastustaja ei ole ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmiseks 10.09.2010 täitmisavaldusega kohtutäituri poole pöördudes rikkunud seaduses sätestatud tähtaega. Järelikult puudub kohtul alus tunnistada maksuõigussuhete puudumise fakti seoses Maksuameti 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E-55 määratud maksuvõlaga. 5) Maksuvõla sundtäitmise mõistliku aja ja proportsionaalsuse hindamisel tuleb menetluse pikkuse kõrval arvestada ka kaebaja senist käitumist ja talle sundtäitmise tõttu kujunenud olukorda, seaduse eesmärki, avalikku huvi, maksuhalduri aktiivsust jms. Maksuvõla suurus on 7

(15)3-10-2747 oluline selle tõttu, et selle sissenõudmine võtab rohkem aega ja selle järgi saab hinnata kaebaja käitumist. Proportsionaalsuse hindamisel on oluline maksuvõla ja tasumata intresside suurus ning asjaolu, et kaebaja maksuvõlg on aja jooksul vähenenud kõigest 12 720 krooni (813 euro) võrra. Asjaolu, et kaebaja on maksuhalduri kõikvõimalikke haldusakte ja toiminguid kohtus vaidlustanud, seejuures taotlenud ka esialgse õiguskaitse kohaldamist, ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks. Küll võib pidada isikut pahatahtlikuks, kui ta vaidlustab korduvalt samu asjaolusid, mille suhtes on kohus juba seisukoha võtnud, ja hiljem tugineb menetluse liigse pikkuse argumendile, olles ise selle põhjustaja, või õiguspärase ootuse põhimõttele, et sundtäitmine aegub. Kaebaja ei ole teinud pingutusi maksuvõla tasumiseks ja seeläbi sissenõudmise menetluse lõpetamiseks, vaid pigem selle vältimiseks. Isik on jätnud kasutamata vastustaja osundatud seaduslikud võimalused (

§ 111

jm, pankrotiseadus, võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus) sundtäitmise menetluse kestuse ja maksuvõla suuruse mõjutamiseks ning seeläbi olukorra leevendamiseks. Seega jäävad arusaamatuks kaebaja väited, et sundtäitmisega kaasnevad liigselt koormavad piirangud kaebaja elukorraldusele. Samuti on liigne süüdistada vastustajat, et sundtäitmist on läbi viidud ebaefektiivselt ja sellega venitatud. Asjaolu, et kaebajal puudub võimalus nii enda kui ka oma laste turvalist elu kindlustada, ei ole tingitud mitte maksuvõla sundtäitmisest, vaid sellest, et kaebaja on üldse võimaldanud maksuvõla tekkimist ega ole astunud reaalseid samme selle vähendamiseks. Kaebaja ei ole esitanud konkreetseid usutavaid asjaolusid, mis tõendaksid tema õiguste ülemäärast kahjustamist sundtäitmisega. Isegi kui mingisugune konkreetne täitemenetluse toiming piiraks kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt, siis ei tähendaks see automaatselt, et kogu sundtäitmise menetlus on õigusvastane ja ebaproportsionaalne. Vajadusel saab taotleda vähem koormava meetme rakendamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. E. V palus 09.04.2013 esitatud apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaaamiseks samale kohtule. E. V jääb halduskohtule esitatud kaebuse põhjenduste juurde ja rõhutab veel järgnevat. 1) Kuna vastustaja ei ole eelnevalt haldusmenetluse raames analüüsinud kaebaja väiteid vaidlusaluste küsimuste kohta, siis ei saanud ka halduskohus HKMS § 165 lg 2 kohaselt vastustaja argumentatsiooniga nõustuda. Seega on halduskohus rikkunud põhjendamiskohustust ja jätnud apellandi väited vaidlusaluste küsimuste kohta analüüsimata. 2) Halduskohus ei järginud HKMS § 61 lg 4 nõudeid. Vaidlustatud otsuses ei hinnanud halduskohus, kas maksuvõla pikaajaline sundtäitmine on kaebajale ülemäära koormav, taotletava eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne ja apellandi õigusi rikkuv. Halduskohus viitas asjakohatult haldusasja nr 3-08-262 lahendile. Ringkonnakohus selgitas käesolevas haldusasjas 08.12.2011 tehtud määruses, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-08-262 ei ole vaadeldav sama asjana, kuna käesolevas asjas kaebuses sisalduv nõue - keelata maksuhalduril ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmine - on küll sama haldusasjas nr 3-08-262 lahendatud nõudega keelata maksuvõla sundtäitmine ja kohustada maksuvõlga kustutama, kuid kaebuse alus ehk põhiline asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse, on erinev. Kaebaja taotles käesolevas asjas

§ 164lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist mitte samal põhjusel nagu haldusasjas nr 3-08-262. Viidatud asjas oli vaidluse all küsimus, milli- 8

(15)3-10-2747 ne

redaktsioon kuulub kohaldamisele, praegu leiab kaebaja, et säte on põhiseadusega vastuolus, kuna paigutab maksuvõla sundtäitmise alguspunkti kunstlikult hilisemale tähtajale. 3) Halduskohus tegi ebaõigesti kindlaks kaebuse eesmärgid. Kaebaja taotluste lahendamiseks pidi halduskohus kontrollima sundtäitmise aegumist ja andma hinnangu riigi tegevusele seoses maksuvõla sundtäitmise kestusega. Kohtuotsusest ei nähtu, et halduskohus oleks esimest nõuet sisuliselt lahendanud. Samuti taotles kaebaja tunnistada õigusvastaseks ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmine. Halduskohtu järeldused sundtäitmise õigusvastaseks tunnistamise taotluse osas on vastukäivad. Kohtuotsuse põhjendustest tuleneb, et

§-s 132 sätestatud aegumise regulatsioon ei piira sundtäitmise kestust ja see võib toimuda tähtajatult. Halduskohtu põhjendustest järeldub, et

§ 132

sundtäitmise aegumise regulatsioon seadustab võimaliku põhiseadusvastase olukorra tekkimist.

§ 132

kohaldamisel peab lähtuma proportsionaalsuse põhimõttest ja mõistliku aja kriteeriumist, mistõttu tekib põhjendatud kahtlus

§ 132vastavuses õigusselguse põhimõttele.

Halduskohus jättis vastuseta küsimuse, kas kaebaja suhtes aastaid toimuv sundtäitmine on õigusvastane ja milline on mõistlik aeg, mille möödumisel peab riik sundtäitmise igal juhul lõpetama. Esimese kahe taotluse positiivne lahendamine on eelduseks, et keelata maksuhalduril maksuvõla sundtäitmine. 4) Halduskohus pidanuks nõuete lahendamiseks tuvastama olulised faktilised asjaolud ja kontrollima sundtäitmistoimingute õiguspärasust. Selleks pidi halduskohus tuvastama, millised täitetoimingud ja milliste summade osas olid vastustaja poolt teostatud. Nimetatud asjaolu omab tähtsust sundtäitmise aegumise kulgemise arvestamiseks konkreetsete maksuvõla summade suhtes. Samuti pidi halduskohus kontrollima, kas vastustaja on teostanud toiminguid, mis vastaksid maksuvõla sundtäitmise olemusele. Vastustaja poolt krediidiasutustele tehtud korraldused olid ebaefektiivsed. Halduskohus pidanuks samuti tuvastama, milline faktiline olukord on tekkinud seoses pikka aega kestnud sundtäitmisega apellandi elukorralduses - see on tähtis vastustaja tegevuse proportsionaalsuse hindamisel. Halduskohus ei hinnanud kaebaja ega vastustaja väiteid kaebaja elukvaliteedi halvenemisest. Halduskohus kandis vastutuse ebamõistlikult kaua kestnud ja ebaproportsionaalseks muutunud sundtäitmise eest üle kaebajale, kes on põhjustanud maksuvõla tekkimise. 5) Halduskohus ei määratlenud maksuvõla sundtäitmist õigustavat avalikku huvi. Maksuvõla sissenõudmise kui avaliku huvi kaal ei ole käesoleval ajal sama, mis 1995. või 2001. aastal. Oluline on ka, kuivõrd lootusetuks peab riik maksuvõla sissenõudmist (

§ 100lg 2 ja § 114 lg 3).

Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, jättes arvestamata maksuvõla sundtäitmise erisuse. Halduskohus pidi hindama, kas ja milles seisnev avalik huvi eksisteerib maksuvõla jätkuva sissenõudmise suhtes, kas see kaalub üles apellandi põhiõiguste piiramise ja kas maksuvõla sundtäitmine on tekkinud olukorras seaduslik. 6) Sundtäitmise aegumistähtaja pikkus on

§ 132järgi maksuvõla suurusest sõltumatu.

Halduskohus ei märkinud, millist tähtsust omavad maksuvõla vähendamise asjaolud sundtäitmise proportsionaalsuse hindamisel. Halduskohus ei pea ühest küljest õiguslikult võimalikuks lugeda kaebaja käitumist pahatahtlikuks, ent samas loeb samadest asjaoludest tulenevalt kaebaja pahatahtlikult käitunuks. Halduskohtu põhjendused sundtäitmise proportsionaalsuse hindamisel on poolikud. Sundtäitmise kestuse ja proportsionaalsuse hindamisel on olulise tähendusega maksuhalduri aktiivsus. Etteheited, et kaebaja ei kasutanud muid seaduslikke võimalusi sundtäitmise kestuse vähendamiseks, on asjakohatud. 9

(15)3-10-2747 7) Apellant jääb seisukohtade juurde, et tema juhtumi asjaolude puhul ei ole

§-de 132 ja 164 regulatsioon osas, milles see võimaldab maksuvõla tähtajatut sundtäitmist, kooskõlas põhiseadusega, eelkõige PS §-st 10 tuleneva inimväärikuse põhimõttega koosmõjus PS §-des 10 ja 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Maksuvõla sundtäitmine piirab kaebaja ettevõtlusvabadust. Puudub võimalus töötada vabalt valitud tegevusalal ja hankida sissetulek. Töökoha leidmist takistab kaebaja halb maine. Riik on maksuvõla sundtäitmisega venitanud ja täitemenetlust läbi viinud ebaefektiivselt ning ebamõistliku aja jooksul. Kaebajal puudub võimalus kasutada oma pangakontosid. 6. Maksu- ja Tolliamet palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustub halduskohtu otsusega. 1) Halduskohus ei ole eksinud põhjendamiskohustuse vastu, otsus on põhjendatud ja asi on lahendatud õigesti. Kohus on analüüsinud kaebaja väiteid sisuliselt, mitte järginud ainult vastustaja argumentatsiooni. Kui vastustaja on kaebuse kohta esitanud vastuväiteid ja kohus nendega nõustub, ei ole vajalik neid kohtuotsuse põhjendavas osas täies ulatuses üle kordama hakata. 2) Halduskohus hindas varasemate kohtulahendite põhjendustes tuvastatud asjaolusid kogumis teiste tõenditega. 3) Väited, et halduskohus on ebaõigesti kindlaks teinud kaebuse eesmärgid ja lahendanud taotlused, on otsitud. Kohtud ei pidanud haldusasjas nr 3-08-262 maksuhalduri tegevust maksuvõlgade sundtäitmisel ebaseaduslikuks. Halduskohtule jäi üle hinnata vaid, kas eelmisest kohtuvaidlusest (nr 3-08-262) möödunud aastate jooksul on muutunud maksuvõla sundtäitmine õigusvastaseks. Vaidlustatud kohtuotsusest nähtuvalt lahendas halduskohus maksuõigussuhete puudumise fakti (otsuse p 5) ja maksuvõla sundtäitmise õigusvastasuse tuvastamise (otsuse p-d 6 ja 7) nõuded apellandi jaoks negatiivselt. Nende nõuete positiivne lahendamine oli maksuvõla sundtäitmise keelamise nõude eelduseks. 4) Halduskohus on käesoleva vaidluse raames tuvastanud ja kontrollinud sundtäitmistoimingute õiguspärasust ja samuti on seda kontrollinud kohtud ka eelnevalt haldusasja nr 3-08-262 lahendamise raames. Asjaolud ei ole viidatud lahendis väljatoodutega võrreldes muutunud, mistõttu on apellatsioonkaebus selles osas perspektiivitu. Halduskohus leidis 11.03.2013 otsuses õigesti, et kaebaja ei ole täiendavalt suutnud põhjendada, milles seisneb

§ 164lg 1 vastuolu PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega.

Apellandi väited on seega otsitud, asjakohatud ning koormavad põhjendamatult käesolevat menetlust. 5)

§ 132

ei sätesta maksuvõla sundtäitmise piirtähtaega ja aegumistähtaja jooksul tuleb üksnes alustada sundtäitmist. Maksuvõla sundtäitmine käesolevas asjas on kooskõlas

§-ga 132 ja selle sätte tõlgendusega kohtupraktikas. 6) Apellandil on võimalus tegeleda ettevõtlusega. Tema suhtes ei nähtu ärikeeldu ka Äriregistrist. Puudub takistus luua äriühing ning avada konto selle nimele. Maksuvõlglase staatus ei takista ülemääraselt apellandi õigust töötada vabalt valitud tegevusalal, hankida sissetulek ja seeläbi saada ravikindlustus Eesti Haigekassa poolt. Apellant väidab maine kahjustamist, kuid meedias leidub mitmeid artikleid E. V varasema maksukäitumise kohta Divec konsultatsioonifirma juhina. 10

(15)3-10-2747 7) Maksuhaldur on tähtaegselt ja õiguspäraselt kasutanud tema käsutuses olevaid maksuvõla sissenõudmise vahendeid ning maksuvõla sissenõudmise kestvuse on tinginud apellandi enda käitumine. 8) Vastustaja ei nõustu apellandi väitega, et enne seaduse regulatsiooni proportsionaalsuse hindamist on halduskohus kohustatud kontrollima, kas eksisteerib jätkuv avalik huvi. Vastupidist seisukohta ei toeta õigusteooria ega kohtupraktika. Maksude laekumise tagamine on kaalukas avalik huvi, mis annab läbi maksuvõla sundtäitmise regulatsiooni piisava aluse piirata apellandi omandiõigust seni toimunud viisil. See kohaldub ka maksuvõla suhtes, mille sisulist sundtäitmist sai maksuhaldur alustada alles pärast 03.02.2004, kui Tallinna Ringkonnakohus peatas apellandi esialgse õiguskaitse kehtivuse haldusasjas nr 2-3/88/04 (maksuhalduri 08.06.2001 ettekirjutusega nr 4-04/E-55 seotud vaidlus). 9) Kaebaja väide oma pangakontode kasutamise võimatuse kohta on eksitav, kuna isiku sissetulekule, mis ei ületa palga alammäära suurust, sissenõuet pöörata ei saa (TMS § 132 lg 1). Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet (TMS § 132 lg 2). Seega maksuhaldur ei takista apellandil pangandusteenuste kasutamist ulatuses, mis jääb alla nimetatud piirmäärade. Sissetuleku leidmine ei tohiks olla apellandi jaoks ületamatult raske. Seega saaks apellant kasutada teenuseid, mis eeldavad pangakonto olemasolu, tulla iseseisvalt toime ja olla täisväärtuslik ühiskonnaliige. Ei ole mõeldav, et maksuvõla sundtäitmist peaks keelama pelgalt põhjusel, et see võib kitsendada isikute varalisi õiguseid. Selline käsitlus halvaks suures osas riigi maksulaekumised. Apellandi varaliste õiguste piiramine on kooskõlas põhiseadusega. 10) Apellant ei ole kasutanud ühtegi seaduslikku võimalust maksuvõla sundtäitmise menetluse mõjutamiseks ega teinud ühtegi efektiivset pingutust maksuvõla tasumiseks, millega on jätnud realiseerimata kõik alternatiivsed õiguskaitsevahendid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Apellatsioonimenetluses vaidlustatakse kohtuotsus seetõttu, et kohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, mõistnud kaebuse eesmärke valesti, jätnud tuvastamata asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud ja sundtäitmise jätkamiseks olulise avaliku huvi ja sellest tulenevalt andnud sundtäitmise proportsionaalsusele ebaõige hinnangu. Kaebaja leiab, et sundtäitmine on tema suhtes kestnud juba ebaproportsionaalselt pikka aega. Kaebaja arvates ei tohiks sundtäitmine kesta üle 7 aasta. Seetõttu on kaebaja taotlenud ka

§ 132põhiseadusele vastavuse kontrolli.

  1. Kaebaja leiab, et kohtuotsus ei ole õiguspärane juba seetõttu, et kohus kohaldas alusetult HKMS § 165 lg-t 2 ja jättis kaebaja väited hindamata. Õige on kaebaja seisukoht, et HKMS § 165 lg 2 ei sisalda võimalust kalduda kõrvale sama paragarahvi
  2. lõike punktis 4 näidatud kohtuotsuse põhjendamiskohustusest muul juhul kui vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses esitatud vastustaja põhjendustega nõustumisel. Käesoleval juhul nõustus kohus vastustaja kohtumenetluses esitatud seisukohtadega. Samas ei ole kohus piirdunud üksnes vastustaja seisukohtadega nõustumisega vaid on kaebaja põhiväiteid analüüsinud ning selgitanud kohtu järelduste kujunemist. Kohus on pikemalt argumenteerimata nõustunud vastustaja seisukohtadega osas, mis puudutavad kaebaja väiteid tema erinevate põhiõiguste rikkumisest ca 8 aastat kestnud sundtäitmise menetlusega. HKMS § 199 lg 2 p 2 11

(15)3-10-2747 kohaselt võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole, otsus on piisavalt põhjendatud ning ka osas, milles kohus vastustaja argumentatsioonile viitas, oli viide konkreetne ja kohtu seisukoht arusaadav. 9. Kaebaja teine kohtumenetluse normide rikkumisega seotud väide seisneb selles, et halduskohus on küll viidanud haldusasjas nr 3-08-262 tehtud kohtuotsusele, kuid on jätnud selle tõendina hindamata. HKMS § 61 lg 4 näeb ette, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Kaebaja ei ole näidanud, millised tõendid kohus hindamata jättis või milliste tõendite pinnalt tuleks teha teistsugused järeldused. Seega on kaebaja väited jäänud paljasõnaliseks. Halduskohus on otsuses asjakohaselt viidanud haldusasja nr 3-08-262 kohtuotsustele, sest eelnimetatud haldusasjas oli vaidluse all maksuhalduri 18.10.2007 korraldus pangakontode arestimiseks, küsimus maksuvõla sundtäitmise aegumisest ja selle keelamisest. Nimetatud haldusasjas leiti, et maksuhalduri korraldus on õiguspärane ja sundtäitmine lubatav, sest maksuvõla sundtäitmise aegumise arvestamisel tuleb kohaldada

§ 164

lg 1 ja § 132, mitte

enne 01.07.2002 kehtinud redaktsiooni, ning viidatud paragrahvid on põhiseadusega kooskõlas. Kaebaja taotles käesolevas asjas

§ 164

lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist väidetavalt teistel asjaoludel kui haldusasjas nr 3-08-262. Kaebaja märgib, et viidatud asjas oli vaidluse all küsimus, milline

redaktsioon kuulub kohaldamisele, praegu leiab kaebaja, et säte on põhiseadusega vastuolus, kuna paigutab maksuvõla sundtäitmise alguspunkti kunstlikult hilisemale tähtajale. 10. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja taotlenud

§ 164

lg 1 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist samadel asjaoludel, mis haldusasjas nr 3-08-262 – sundtäitmise aegumise algustähtaja osas soovib kaebaja tegelikult

vana redaktsiooni kohaldamist, põhjendades taotlust endiselt sellega, et aegumist ettenägevate normide puhul on tegemist materiaalõigusnormidega. See küsimus on lahendatud haldusasjas nr 3-08-262 ning kohtu viide selle lahendi seisukohtadega nõustumise kohta asjakohane. Mis puudutab kaebaja poolt käesolevas asjas lisatud viidet Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile 3-1-1-60-07, mis peaks kinnitama, et enne 01.07.2002 maksukuriteo toime pannud isikute suhtes koormava iseloomuga materiaalõigusnormid (

§-d 41 ja 168) tagasiulatuvalt kohaldatavad ei ole, siis see viide pole asjakohane. Viidatud lahendi p-s 38 leidis Riigikohus, et eelnimetatud sätted, mis näevad ette maksukuriteo toime pannud isiku avalik-õigusliku solidaarvastutuse maksukuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest, kujutavad endast üht

§ 31

lg 1 p-s 4 nimetatud maksunõude tekkimise alust, mitte eraõigusliku kahjunõude tekkimise alust, mistõttu kriminaalmenetluse raames esitatud tsiviilhagi ei kuulu rahuldamisele. Vaidlust pole, et maksunõude aluse sätestava normi puhul on tegemist materiaalõigusnormiga ning maksu määramine pole võimalik enne, kui seaduses on sätestatud maksunõude alus. Käesoleval juhul on aga kohtupraktikas asutud kindlale seisukohale, et tegemist on menetlusnormidega. 11. Mis puudutab kaebaja viidet Euroopa Kohtu lahendile C-201/04, milles asuti seisukohale, et tollivõla sissenõudmise aegumist käsitlevate normide puhul on tegemist materiaalõigusnormidega, siis viitab ringkonnakohus selle lahendi punktile 32, milles Euroopa Kohus märkis, et juhul, kui regulatsiooni eesmärgiks on kehtestada tollimaksu tollivormistusjärgne sissenõudmise kord ning regulatsioon sisaldab nii materiaal- kui ka menetlusnorme, mis moodustavad jagamatu terviku ja mille erinevaid sätteid ei saa nende ajalise mõju seisukohalt kaaluda teistest eraldi, on põhjendatud erandliku tõlgendusreegli kohaldamine ja normide lugemine menetlusnormideks. Eelkõige on selline erand põhjendatud, kui luuakse varem kehtinud õigusaktide asemel uus ühtne süsteem. Ringkonnakohtu arvates kinnitab see Euroopa Kohtu 12

(15)3-10-2747 seisukoht, et teatud juhtudel on põhjendatud ka aegumist ettenägevate normide käsitlemine menetlusnormidena. Arvestades seadusandja soovi käsitleda sundtäitmise aegumist reguleerivaid norme menetlusnormidena (sellekohased põhjendused on kohus esitanud haldusasjas nr 3-08-262) ning seda, et 01.07.2002 kehtima hakanud

asendas varem kehtinud maksumenetluse korra uue ja täpsema regulatsiooniga, pole põhjust enam kahelda, et tegemist on menetlusnormidega.

  1. Kaebaja on leidnud, et kohus pole kindlaks teinud kaebuse eesmärki ega lahendanud esitatud taotlusi. See kaebaja väide ei ole õige. Kohus on jätnud rahuldamata kaebaja taotlused tuvastada vaidlustatud ettekirjutuses kajastatud maksuõigussuhte puudumine ning tunnistada sundtäitmine õigusvastaseks, leides, et enne
  2. aastat toimunud sundtäitmise toimingute õiguspärasuse osas on kohus võtnud seisukoha juba haldusasjas nr 3-08-262 ning käesolevas asjas jääb üle vaid hinnata, kas maksuvõla sundtäitmine on eelmisest kohtuvaidlusest möödunud aastate jooksul muutunud õigusvastaseks ja ebaproportsionaalseks. Kaebaja on õigesti viidanud, et haldusasjas nr 3-08-262 ei saanud kohus anda hinnangut sundtäitmise kestusele lähtuvalt käesolevas asjas esitatud asjaoludest. Asja õigeks lahendamiseks on oluline tuvastada iga sundtäitmisel oleva summa osas, millal sundtäitmine algas, millal tähtaeg katkes, kaua sundtäitmine on praeguseks kestnud, millised toimingud on sundtäitmise läbiviimiseks tehtud ning millised mõjud on sundtäitmisel kaebajale. Vastasel korral pole võimalik hinnata sundtäitmise kestuse proportsionaalsust. Seega käsitleb ringkonnakohus järgmisena ettekirjutuse sundtäitmisega seotud faktilisi asjaolusid. Kuna kaebaja on esitanud keelamiskaebuse, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2, ls 1).
  3. Maksuhalduri 08.06.2001 ettekirjutus vaidlustati 12.07.2001 kaebusega kohtus. Riigikohus kohaldas 29.11.2001 määrusega nr 3-3-1-57-01 esialgset õiguskaitset ning peatas ettekirjutuse täimise kogu summa osas. Maksuhaldur esitas 11.06.2003 taotluse esialgse õiguskaitse abinõu tühistamiseks põhjusel, et ettekirjutuse sundtäitmine aegub ning ettekirjutus jääbki täitmata. Tallinna Ringkonnakohtu 13.06.2003 määrusega nr 2-3/410/2003 tühistati esialgse õiguskaitse abinõu, kuid Riigikohus tühistas selle määruse 22.09.2003 määrusega nr 3-3-167-03, leides, et ringkonnakohus on rikkunud menetlusnorme, kuna ei küsinud kaebaja seisukohta esialgse õiguskaitse abinõu tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2004 määrusega nr 2-3/88/04 lubati täita maksuvõlga
  4. aasta tulu arvel tekkinud osas summas 733 566 krooni, ülejäänud osas esialgset õiguskaitset ei muudetud. Maksuhaldur arestis ettekirjutuse täitmiseks kaebaja arvelduskonto. Tallinna Halduskohtu 13.12.2002 otsusega haldusasjas nr 3-131/02 jäeti E. V kaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluses tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2007 otsus (uue numbriga haldusasi nr 3-01-4) jõustus 12.09.2007 ning samast ajast lõppesid ka ettekirjutuse täitmiseks 1995., 1997.,
  5. ja
  6. a osas kehtestatud täitmise piirangud. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18.10.2007 korraldusega nr 13-2.2/23026 anti Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalile, AS-le Eesti Krediidipank, Tallinna Äripanga AS-le, AS-le Sampo Pank, AS-le SEB Eesti Ühispank, AS Parex Banka Eesti filiaalile, Bayerische Hypo- und Vereinsbank AG-le, DnB Nord Banka Eesti filiaalile ja AS-le SBM Pank korraldus arestida E. Vallaste olemasolevad pangakontod võlasummas 7 349 440 krooni, määrates, et arestitud pangakontodelt võib teha võlasumma ulatuses väljamakseid ainult Maksu- ja Tolliameti pangakontodele. 14.09.2010 algatas kohtutäitur sissenõudja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) avalduse ja Maksuameti 08.06.
  7. a. ettekirjutuse nr 4-04-/E-55 alusel täitemenetluse maksuvõla 7 349 440 krooni (469 714,83 euro) sissenõudmiseks.
  8. Vaidlus selle üle, kas sundtäitmise aegumise hindamisel tuleb vaidlusalusel juhul kohaldada kuni 30.06.2002 või alates 01.07.2002 kehtivat

-i, on leidnud lahenduse haldusasjas nr 3-08-262, sama seisukohta korrati ka käesolevas asjas 18.11.2010 tehtud määruses. Ring13

(15)3-10-2747 konnakohus jääb neis lahendites võetud seisukoha juurde, ega korda siinkohal enam viidatud lahendite põhjendusi. Kaebaja maksuvõla sissenõudmisel tuli

§ 164

lg-st 1 tulenevalt kohaldada alates 01.07.2002 kehtivat

§ 132

.

§ 132

lg 1 kohaselt on maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat ning see algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Sama paragrahvi lg 3 näeb ette, et aegumisega lõpevad maksukohustus ja sellega seotud kõrvalkohustused.

§ 132

lg 4 p 4 kohaselt aegumine katkeb maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetluse alustamise korral. Sama paragrahvi lg 5 näeb ette, et uue aegumistähtaja kulgemist hakatakse arvestama aegumise katkemise aluse äralangemise aastale järgneva aasta

  1. jaanuarist. Selline regulatsioon tähendab, et maksu määramisele järgneb 7-aastane sissenõudmise periood, mis on aegumise katkemise korral pikem, sest pärast katkemise aluse äralangemist algab tähtaja kulgemine uuesti. Aegumine algas ettekirjutuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta
  2. jaanuarist, seega 01.01.
  3. Kaebaja suhtes alustati enne 7-aastase sissenõudmise perioodi lõppemist maksuvõla sissenõudmiseks täitemenetlust ja seetõttu ei ole sundtäitmine aegunud.

§ 165lg-st 1 tulenevalt saab aegumise katkemist enne 1.

juulit

  1. a tekkinud maksuvõlale kohaldada ainult siis, kui katkemise aluseks olev sündmus või toiming (nt täitemenetluse alustamine) leiab aset pärast
  2. juulit
  3. a. See tingimus on antud asjas täidetud.

§ 132lg 4 p 4 alusel katkes aegumine 733 566 krooni osas 2004.

aastal ning ülejäänud summa osas 2007. aastal. Maksuhaldur sooritas

§ 130

lg 1 p 6 ettenähtud täitetoiminguid, pöörates sissenõude kaebaja rahalistele nõuetele pankade vastu. Maksuhalduri

  1. aasta täitetoiminguid ei saa pelgalt seepärast ebaefektiivseks ja näilikeks lugeda, et kaebaja pangakontodel raha puudus ning see oli juba
  2. aastal alanud täitmise käigus selgunud. Maksuhalduril oleks muidu puudunud võimalus ülejäänud summa osas kohtutäituri poole pöördumiseks, sest

§ 130

lg 2 ls 1 kohaselt võis kohtutäituri poole pöörduda alles siis, kui

§ 130lg 1 p-s 6 nimetatud täitetoimingud ei ole andnud tulemusi.

Lisaks toimub isikute pangakontodel üldjuhul mingi liikumine,

  1. aastal oli pööratud sissenõue üksnes osale maksuvõlast ning vajalik oli nõuet suurendada esialgse õiguskaitse alt vabanenud kogu võlasumma, so 7 349 440 kroonini. Seega olid maksuhalduri täitetoimingud vajalikud ja korrektsed ning sundtäitmise aegumise kulg katkes. Nagu eeltoodust nähtub, polnud sundtäitmine aegumise katkemise hetkeks kummagi summa osas aegunud ning kohus on kaebaja esimese nõude maksuõigussuhte puudumise kohta õigesti rahuldamata jätnud.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et ettekirjutusega määratud maksuvõla sundtäitmine pole õigusvastane, mistõttu keelamiskaebus ei kuulu samuti rahuldamisele. Nagu otsuse eelmises punktis viidatud, võib maksuvõla sundtäitmine aeguda seitsme aastaga, kuid aegumise katkemise korral hakkab seitsme-aastase tähtaja kulg pärast katkemist tinginud asjaolu äralangemist uuesti otsast peale. Seega võib öelda, et sundtäitmise lõpptähtaega praktiliselt seadusest ei tulene, sest maksuvõla täitemenetluse kestel ei ole sundtäitmise aegumine võimalik. Ringkonnakohus ei leia, et selline regulatsioon oleks põhiseadusega vastuolus, sest sundtäitmise lõpetamiseks on nii maksuhalduril kui ka võlgnikul mitmeid võimalusi. Võlgnikul on võimalik kasutada sundtäitmise lõpetamiseks pankrotimenetlust, maksuvõla ajatamist, maksuvõla ümberkujundamist füüsilise isiku võlgade ümberkujundamise menetluses või maksuvõla tasumist. Maksuhaldur võib

§ 100

lg 2 alusel jätta oma algatusel lootusetu maksuvõla sissenõudmata või § 114 lg-te 2 ja 3 kohaselt kustutada maksuvõla muuhulgas maksukohustuslase põhjendatud kirjaliku taotluse alusel, kui selle sissenõudmine on lootusetu. Kui kaebaja peab maksuvõla sissenõudmist lootusetuks ning on valmis esitama maksuhalduri poolt nõutavad tõendid, tagaks tema õiguste kaitse vastava taotluse esitamine. Seega näeb seadus ette regulatsiooni, mis välistab eesmärgipäratu sundtäitmise. 16. Sundtäitmise aegumise lõpptähtaja kindlaks määramine seaduses ei oleks kindlasti kooskõlas ei avaliku huvi ega ka mitte võlgniku põhiõiguste kaitse tagamisega täitemenetluses. Avalik huvi seisneb käesoleval juhul selles, et tagada riigi maksupoliitika elluviimine ja riigi14

(15)3-10-2747 kassa täitmine. Maksud on otsesed riigikassa täitmise vahendid. Maksude laekumisele ei avaldaks positiivset mõju seaduses sundtäitmise lõpptähtaja määramine, sest see kutsuks üles võlgnikke venitama menetlust maksuotsuse vaidlustamisel või sundtäitmisest kõrvale hoidma. Selliste katsete elimineerimine nõuaks omakorda rahalisi vahendeid, mis teeks maksude kogumise kulukamaks. Lisaks võiks maksuhaldur asuda survestama võlgnikke sundtäitmise läbiviimisel eesmärgiga koguda võimalikult suur osa maksuvõlast enne tähtaja lõppemist, sellisel juhul võiks riive võlgniku õigustele täitemenetluses osutuda tõsisemaks. Tuleb veel märkida, et seadusandja on avalik-õiguslike nõuete ja eraõiguslike nõuete täitmise reguleerinud sarnaselt, kuigi eraõiguslike nõuete puhul vastanduvad sissenõudja ja võlgniku põhiõigused, aga avalik-õiguslike nõuete täitmisel vastandub võlgniku põhiõiguste kaitse vajadusele avalik huvi. Seega näib, et seadusandja ongi avalikku huvi maksude laekumise vastu pidanud samaväärseks isiku põhiõigustega. Riigikohtu üldkogu on 12.07.2012 lahendi nr 3-4-1-6-12 p-s 166 samuti rõhutanud riigieelarvelise tulu plaanipärase laekumise olulisust, märkides, et tehes riigieelarvest vajalikke kulutusi, tagatakse põhiseaduslikke väärtusi ning PS §-s 14 sätestatud põhiõiguste tagamise kohustuse täitmine on ilma stabiilse majanduskeskkonnata äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu. Ka see seisukoht kinnitab, et avalikku huvi maksude laekumise vastu ei saa kergekaaluliseks pidada.
  1. Kui siiski hinnata sundtäitmise ajalist kestust, tuleb arvesse võtta, et olulise osa maksuvõla sundtäitmine sai esialgse õiguskaitse abinõu rakendamise tõttu alata alles
  2. aastal, mis tähendab, et reaalne maksuvõla sundtäitmine pole kestnud veel seitset aastatki. Kuigi 733 566 krooni osas algasid piirangud kaebaja jaoks ca 9 aastat tagasi, pole maksuvõla suurust arvestades kokkuvõttes tegemist märkimisväärselt pika perioodiga, kui arvesse võtta, et näiteks jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 157 lg 1 kohaselt 10 aastat. Kui 7 349 440 kroonist maksuvõlga täita oluliselt kiiremini, ei pruugi õnnestuda võlgnikule inimväärse elu tagamine. Selle ja kaebuses nimetatud teiste põhiõiguste kaitse on tagatud täitemenetluse seadustikus sätestatud normidega. Käesoleval juhul poleks maksuhalduri aktiivsus täitemenetluse kestust mõjutanud, või vähemalt ei ole kaebaja näidanud, kuidas oleks maksuhaldur maksuvõla kiiremini sisse nõuda saanud. Mis puudutab kaebaja väidet, et seadusandja on asunud lootusetute maksuvõlgade probleemi lahendama ning vähendanud maksuotsuse sundtäitmise aegumise tähtaega viie aastani, siis tuleb märkida, et aegumise katkemine on kohtutäiturile maksuvõla sissenõudmiseks täitmisavalduse esitamise korral reguleeritud sarnaselt praegu kehtiva

§-ga 132 ka alates 01.01.2014 kehtivas

§ 132redaktsioonis.

Seega pole seadusandja pidanud õigeks maksuvõlgade aastate pikkusest sundtäitmisest õigusrahu tagamise eesmärgil loobuda ka tulevikus. 15. Kaebaja on tasunud käesolevas asjas esitatud kaebuselt 958,67 eurot (15 000 krooni), kummaltki määruskaebuselt 12,78 eurot ja apellatsioonkaebuselt 750 eurot riigilõivu, kokku 1734,23 eurot riigilõivu. Muude menetluskulude kohta pole kaebaja kohtule dokumente esitanud. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.