← Eesti

3-12-2298/39

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 18§ 17§ 15§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- 3-12-2298 se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Maakohus määras 02.08.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-09-14961 Valga Linnavalitsuse piiratud teovõimega täisealise isiku P. P eestkostjaks.
  2. Sotsiaalkindlustusamet rahuldas 16.03.2011 otsusega nr 18-2/10520 P. P taotluse ja määras ta riigieelarvest rahastatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele. P. P võeti ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorda ning talle väljastati järjekorra teade nr J
  4. Valga Linnavalitsus tegi P. P eestkostjana 01.08.2011, 06.06.2012 ja 25.09.2012 järelpärimise Sotsiaalkindlustusametile, et teada saada, millal saabub P. P reaalne võimalus ööpäevaringse erihooldusteenuse saamiseks. Sotsiaalkindlustusamet teatas vastustes nimetatud järelpärimistele, et P. P on endiselt järjekorras, kuid hetkel puuduvad vabad kohad riiklikult rahastatavale erihoolekandeteenusele.
  5. P. P esitas 01.11.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu) poolt tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 5730 eurot. P. P täiendas 07.01.2013 kaebust nõudega Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kaebaja suunamiseks riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusele hiljemalt 10 päeva jooksul, arvates käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest. Kaebuse põhjendused olid järgmised. Kõik seadusest tulenevad tingimused ööpäevaringse erihooldusteenuse saamiseks on täidetud. Vastustaja on teinud vastavasisulise otsuse, mille kohaselt on kaebaja alates 16.03.2011 õigustatud ööpäevaringset erihooldust saama. Kaebajale on spetsiaalselt koostatud rehabilitatsiooniplaan, millest nähtub selge vajadus erihooldusteenuse osutamise järele. See, et vastustaja ei ole kaebajale taganud rehabilitatsiooniplaani täitmist, on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 1123 lg 1 kohaselt paneb Sotsiaalkindlustusamet erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku tema poolt taotletud teenuse järjekorda. Seadus ei sätesta täpselt, kui pikk võib eelnimetatud järjekord olla, samuti ka mitte seda, millise maksimaalse tähtaja jooksul peaks erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule antud teenust osutama hakkama. Nimetatud asjaolu aga ei tähenda seda, et vastustajal polegi mingit ajalist piiri ette nähtud. Arvestades asjaolu, et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse puhul on tegemist spetsiifilise sotsiaalteenusega, ei tohiks isiku tervist ja heaolu silmas pidades nimetatud järjekord olla ülearu pikk, vaid mahtuma mõistliku aja raamesse. Mõistet „mõistlik aeg“ ei ole seadusandja seejuures täpsemalt sisustanud. Olukord, kus erihoolekannet vajav isik on erihoolekandeteenuse järjekorras olnud juba üle 1,5 aasta, ei ole kuidagi käsitletav mõistliku ajana. Samuti ei pea kaebaja mõistlikuks olukorda, kus P. P on vaatamata pikale ooteajale teenuse järjekorras kõigest
  6. kohal. Arvestades asjaolu, et
  7. aasta septembriks oli kaebaja järjekorrakoht tõusnud vaid 9 koha võrra, saaks sellise tempo juures eestkostetav talle määratud sotsiaalteenusele mitte varem kui 11 aasta pärast ehk teisisõnu ajaks, mil eestkostetavale igapäevase elukorralduse hindamiseks ja parima toimetuleku tagamiseks koostatud rehabilitatsiooniplaan on juba ammu lõppenud. Vastustajale oli juba
  8. aasta märtsikuust alates teada, et eestkostetava näol leidub isik, kes vajab erihoolekandeteenust, kuid otsustavaid samme vastava teenuse finantseerimiseks riigi2

(9)3-12-2298 eelarvest vastustaja paraku astunud ei ole. Kui vastustaja ei suuda ise tagada vastavate kohtade olemasolu, siis on ta kohustatud vastavat teenust sisse ostma või hüvitama selleks tekitatud kulud. Vastasel korral muutuksid vastustajale seadusega pandud kohustused üksnes deklaratiivseteks ja isikutel puuduks igasugune kindlus selles, kas nad saavad seadusega ettenähtud sotsiaalteenust või mitte. Selline olukord poleks aga kooskõlas põhiseadusega. Kuna vastustaja ei ole eestkostetavale erihoolekandeteenuse osutamiseks raha eraldanud, on kaebaja alates 08.04.2011 tema eelmise eestkostja S.-M. P poolt paigutatud tavalisele ööpäevaringsele hooldusele hoolekandeasutuses Paju Pansionaadid MTÜ. Antud hoolekandeteenuse puhul on tegemist riigi poolt mittefinantseeritava teenusega, mille kulud on eestkostetaval tulnud omaenda rahaliste vahendite arvelt kinni maksta. Rahapuudusest tingituna on eestkostetaval seejuures Paju Pansionaadid MTÜ ees tekkinud juba arvestatavas suuruses võlgnevus, mis seab ohtu ka eestkostetavale hooldusteenuse jätkamise samas hoolekandeasutuses. Kuna eelnimetatud kulutuste kandmine ühes võlgnevuse ja sellega seotud teenusest ilmajäämise ohuga on otseselt tingitud vastustaja suutmatusest täita talle seadusega peale pandud kohustusi, taotleb kaebaja vastustaja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist. Vabariigi Valitsuse 29.01.2009 määruses nr 20 „Erihoolekandeteenuste maksimaalsed maksumused, kulude koostisosad ja riigieelarvest makstava tasu maksmise täpsemad tingimused ja kord” (Kord) § 2 lgs 5 on kehtestatud ööpäevaringsele erihooldusteenusele õigustatud isiku teenuse maksimaalne maksumus, milleks on 382 eurot kuus. Pidades mõistlikuks teenusele suunamise ajaks kolme kuud ja leides, et kaebaja erihoolekandeteenust oleks vastustaja pidanud finantseerima alates
  1. aasta juulist, on kaebaja hinnangul vastustaja poolt kaebajale tekitatud kahju suuruseks
  2. aasta oktoobrikuu seisuga 5730 eurot (15 kuud x 382 eurot). On ilmselge, et kui vastustaja oleks korrektselt täitnud talle seadusega peale pandud kohustusi, poleks kaebaja pidanud oma rahalisi vahendeid erihooldusteenuse peale kulutama. Kaebaja eestkostja Valga Linnavalitsus on teinud korduvaid järelepärimisi vastustajale, soovides viimaselt lahendust probleemile. Kuna järelepärimised vastustajale ei andnud sisuliselt mingisuguseid tulemusi, siis esitas kaebaja eestkostetava õiguste rikkumise osas avalduse õiguskantslerile, kes soovitas pöörduda kohtusse. Kaebaja on täitnud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tuleneva muu õiguskaitsevahendi kasutamise kohustuse. Isegi siis, kui kaebaja oleks jätnud kasutamata esmase õiguskaitseabinõu, ei tähenda see veel automaatselt seda, et kahju hüvitamise nõue oleks välistatud. Kahju tekkimist ei oleks kaebaja saanud kuidagi ära hoida, sest erihoolekandeteenusele suunamisel oleks pidanud selle teenuse eest tasuma lihtsalt vastustaja, mitte kaebaja. Nimelt nähtub ka vastustaja ametniku A. U poolt 15.08.2011 Valga Linnavalitsusele saadetud kirjast, et kaebaja suunatakse erihooldusteenusele Paju Pansionaadid MTÜ-sse ehk samasse kohta, kus kaebaja oma kuludega hetkel viibib. Seega ei oleks käesolevat vaidlust silmas pidades esmaste õiguskaitsevahendite rakendamine kahju vältinud, sest sel juhul oleks pidanud kaebaja viibimise eest Paju Pansionaadid MTÜ-s tasuma lihtsalt vastustaja. Vastustaja poolt ööpäevaringse erihooldusteenuse osutamata jätmise puhul on tegemist ennekõike vastustaja tegevusetusega, millest tulenevat kahju hüvitamist reguleerib RVastS § 7 lg
  3. Erinevalt RVastS § 7 lg-s 1 sätestatust ei ole seadusandja siin ette näinud kahju hüvitamise nõude esitamisele eelnevalt primaarse õiguskaitsevahendi kasutamise kohustust.
  4. Vastustaja palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Erihoolekandeteenust rahastatakse riigieelarvest (SHS § 1118) ja selle aasta eelarves on erihoolekandeteenuse rahastamiseks kinnitatud 15 737 573 eurot, sh summad kohtumääruse alusel erihoolekandeteenusele suunatud isikutele teenuse osutamiseks. Riigieelarve koostamine ja muutmine ei kuulu Sotsiaalkindlustusameti pädevusse. Riigieelarve on Sotsiaalkindlustusametile täitmiseks kohustuslik ja ainult riigieelarves kinnitatud summa ulatuses on Sotsiaal3
(9)3-12-2298 kindlustusametil võimalik erihoolekandeteenuseid rahastada. Isegi teenuse osutaja juures vabade kohtade olemasolul saab Sotsiaalkindlustusamet suunata isikuid teenusele kinnitatud eelarve piirides. Seega on kaebaja erihoolekandeteenuse rahastamine väljaspool järjekordi, kui kohus peaks vastustajat selleks kohustama, võimalik ainult mõne teise veelgi kauem järjekorras olnud isiku arvelt. Vastustaja väljastab isikule suunamisotsuse, kui teenuse taotleja vastab erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule esitatavatele nõuetele ja riigieelarves on teenuse osutamiseks olemas rahalised vahendid (SHS § 1117 lg 1 p 1). Kui eelarves vastavate rahaliste vahendite puudumise tõttu ei ole võimalik suunamisotsust väljastada, teavitab Sotsiaalkindlustusamet isikut taotluse rahuldamisest ja järjekorda võtmisest (SHS § 1117 lg 9 p 1). Erihoolekandeteenusel on eelisjärjekord ja tavajärjekord. Eelisjärjekord moodustub tulenevalt SHS § 1123 nõuetest. Kaebaja vastab erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku nõuetele ja on praegu tavajärjekorras
  1. kohal. Tavajärjekorras on 341 isikut, esimesed neist
  2. aastast. Eelisjärjekorras on 59 isikut. Käesoleval juhul on Sotsiaalkindlustusameti tegevus kaebaja taotluse menetlemisel ja tema erihoolekandeteenusele suunamisel kooskõlas SHS-ga ning sellest tulenevalt ei ole Sotsiaalkindlustusameti tegevus käsitatav õigusvastase tegevusena RVastS § 7 lg 1 mõttes.
  3. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.03.2013 otsusega P. P kaebuse ja mõistis Eesti Vabariigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu P. P kasuks välja viimasele tekitatud varalise kahju summas 5730 eurot ning kohustas Sotsiaalkindlustusametit P. P riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks kolme kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. Kohus võttis 06.11.2012 määrusega kaebuse menetlusse ja määras vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti, kuna Eesti Vabariik ei saa kehtiva halduskohtumenetluse seadustiku (

) kohaselt olla menetlusosaline. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 442 lg 1 p 1 kohaselt osaleb riik halduskohtumenetluses

-s sätestatud korras vastustajaks oleva haldusorgani või kaasatud haldusorgani kaudu. RVastS § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu sooritamata. Kuna käesolevas asjas vaidluse all olev küsimus – kaebajale ööpäevaringse erihooldusteenuse tagamine erihoolekandeasutuses – otsustatakse Sotsiaalkindlustusameti poolt ning sellega seonduvate avalduste menetlemine kuulub Sotsiaalkindlustusameti pädevusse, siis ongi tema asjas vastustajaks. Seega on kahju hüvitamise nõude osas vastustajaks Sotsiaalkindlustusamet, kes esindab asjas Eesti Vabariiki, ja kohustamisnõude osas Sotsiaalkindlustusamet tulenevalt oma pädevusest. Puudub vaidlus, et P. P on SHS §-s 1150 sätestatud riigieelarvest rahastatavat ööpäevaringset erihooldusteenust saama õigustatud isik. Samuti puudub vaidlus, et P. P on kantud Sotsiaalkindlustusameti poolt SHS § 1117 lg 9 alusel peetavasse nimekirja alates 16.03.2011 ning ca 2 aastat pärast järjekorda võtmist asub isik erihooldusteenuse tavajärjekorras 99. kohal. Lisaks sellele on olemas veel eelisjärjekord, kus on kirjas 59 isikut. Kaebaja arvestuse kohaselt jõuaks järjekord temani ca 11 aasta pärast, vastustaja arvestuse järgi 4 aasta pärast, õige võiks olla 6 aastat. SHS ega ükski alamakt ei sätesta, millise ajaperioodi jooksul on riik kohustatud isikule tema poolt taotletud ja riigi poolt vajalikuks tunnistatud teenust osutama. Arvestades vaidluse asjaolusid, ööpäevaringse erihooldusteenuse vajalikkust kaebajale ja vastava nõudeõiguse realiseerumise olulisust kaebaja jaoks, ei saa ilmselgelt pidada 6 aastat erihooldusteenuse järjekorras olemist „mõistlikuks ajaks”. Kaebaja on leidnud, et selliseks mõistlikuks ajaks võiks pidada 3 kuud. Kohus nõustub selle hinnanguga. Riigile peab umbkaudu olema teada igal aastal 4

(9)3-12-2298 järjekorda lisanduvate isikute arv, millele vastavalt tuleb teha ka plaan nende isikute paigutamiseks erihoolekandeasutustesse ja vastava rahasumma planeerimine riigieelarvesse. P. P on tulenevalt PS §-st 28, SHS § 1117 lg-st 1, SHS § 1150 lg-st 1, Sotsiaalkindlustusameti 16.03.2011 otsusest ning isikule kinnitatud rehabilitatsiooniplaanist subjektiivne õigus nõuda, et riik osutaks talle ööpäevaringset erihooldusteenust mõistliku aja jooksul. P. P sai ülalviidatud õigusnormidele ja aktidele tuginedes tekkida õiguspärane ootus, et riik täidab tema õigusele korrespondeeruva kohustuse mõistliku aja jooksul. Ööpäevaringse erihooldusteenuse näol ei ole tegemist riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega, mida Riigikohus on kirjeldanud oma 27.12.2011 lahendi nr 3-4-1-2311 p-s 68, vaid riigi kohustusega anda abi vastavalt PS §-le
  1. Riigi viivitust õigustatud isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisel ca 2 aasta jooksul ei saa pidada mõistlikuks ajaks ning seetõttu on selline tegevusetus õigusvastane. Arvestades, et P. P on piiratud teovõimega täisealine isik, kellel on diagnoositud (eestkoste määramise kohtumäärus tl 10-18) püsikululine paranoidne skisofreenia, dementsus, sõltuvus alkoholist (käesolevalt kaine kontrollitud keskkonnas) ja täpsustamata epilepsia, ning kellel puuduvad teda ülal pidama kohustatud lähedased ja kes on varatu, tuleb riigi ülalviidatud tegevusetust tema suhtes lugeda P. P subjektiivseid õigusi intensiivselt riivavaks. Seega on riigi tegevusetus kaebaja suunamisel ööpäevaringsele erihooldusteenusele olnud õigusvastane ning selle õigusvastase tegevusetusega on riivatud P. P subjektiivseid õigusi intensiivselt – täidetud on RVastS § 7 lg-s 2 sätestatud eeldused. Kuna riik on mõistliku aja jooksul jätnud täitmata oma kohustuse kaebaja ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisel, on kaebaja pidanud ise tasuma kõik tema hoolekandeasutuses viibimisega seotud kulud. Asja materjalidest nähtuvalt on maha müüdud kaebaja kinnisvara ja sellest saadud summa on ära kulutatud kaebaja hooldekodus viibimise tasude maksmiseks. Kaebaja hinnangul on vastustaja poolt kaebajale tekitatud kahju suuruseks kaebuse esitamise seisuga kohtusse 5730 eurot (15 kuud ×382 eurot). Riigil tulnuks asuda kaebaja hooldekodus viibimist finantseerima alates juulist
  2. Põhjendatud on ka lähtumine erihooldusteenuse maksimaalsest maksumusest, sest asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja olnud MTÜ-le Paju Pansionaadid kohustatud maksma teenuse eest iga kuu kohamaksumust 512 eurot, millele lisandub tugiteenuste katteks P. P makstava puuetega inimeste sotsiaaltoetus 53,70 eurot kuus (MTÜ Paju Pansionaadid tõend tl 24-27). Tõendatud on varalise kahju tekkimine kaebajale, selle nõude suurus 5730 eurot ja ka asjaolu, et kahju on põhjuslikus seoses riigi õigusvastase tegevusetusega. RVastS § 7 lg-st 1 tulenev eelneva õiguste kaitsmise nõue on täidetud seeläbi, et Valga Linnavalitsus on teinud korduvaid järelepärimisi vastustajale, soovides viimaselt lahendust probleemile (Valga Linnavalitsuse pöördumised 01.08.2011, 06.06.2012 ja 25.09.2012, tl 19-20 ja tl 23). Kaebajal ei olnud võimalik kahju vältida, sest erihoolekandeteenusele suunamisel oleks pidanud selle teenuse eest tasuma vastustaja, mitte kaebaja. Vastustaja ametniku A. U poolt 15.08.2011 Valga Linnavalitsusele saadetud kirjast (tl 19) nähtub, et kaebaja suunataks erihooldusteenusele MTÜ-sse Paju Pansionaadid ehk samasse kohta, kus kaebaja oma kuludega hetkel viibib. Kahju ei ole võimalik muul moel kõrvaldada, kui hüvitada tekkinud kahju kaebajale rahas. Edaspidise kahju tekkimise vältimiseks on kaebaja kohtule esitanud Sotsiaalkindlustusameti kohustamise nõude kaebaja suunamiseks riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Riigi vastutust piiravaid asjaolusid ei esine (RVastS § 13 lg-d 1 ja 3). Jättes ebamõistlikult pika tähtaja jooksul täitmata PS §-st 28 tuleneva kohustuse, ei saanud riik kuidagi eeldada, et sellise tegevusetuse tulemus kedagi ei kahjusta. Kohus on eelnevalt analüüsinud, miks isiku põhiõiguste tagamata jätmisel ei saa õigustuseks olla rahaliste vahendite puudus. Seega ei saa 5
(9)3-12-2298 rahaliste vahendite puudust käsitleda ka objektiivse takistusena kahju ärahoidmisel RVastS § 13 lg 1 p 2 tähenduses. Kaebaja tegevusel puudub osalus kahju tekkimises ning kahju hüvitamine täies ulatuses on kaebaja suhtes õiglane. Kohtu arvates oleks riigil olnud võimalik kahju tekitamist vältida oma kohustuste täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Seega on täidetud kõik kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ning Eesti Vabariigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu tuleb kaebaja kasuks välja mõista talle riigi õigusvastase tegevusetusega tekitatud varaline kahju summas 5730 eurot. Halduskohtule esitatud kohustamiskaebuse puhul on täidetud kõik kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused ning nõue tuleb rahuldada – Sotsiaalkindlustusametit tuleb kohustada kaebaja riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks kolme kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. Sotsiaalkindlustusamet esitas 12.04.2013 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta P. P kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. P. P erihoolekandeteenuse (ööpäevaringsele erihooldusteenusele) suunamise küsimus on käesolevaks hetkeks lahenenud, kuna
  2. a kinnitatud eelarves on suurendatud erihoolekandeteenuse osutamiseks ettenähtud rahalisi vahendeid ja seetõttu sai võimalikuks tekkinud järjekordade vähendamine. Järjekord jõudis P. P ja tal tekkis võimalus erihoolekandeteenusele saamiseks 01.03.
  3. Seisuga 06.03.2013 viibib P. P ööpäevaringsel erihooldusteenusel ASs Lõuna-Eesti Hooldekeskus. Kohus on vahetanud vastustajat ilma vastavat määrust tegemata. P. P kaebuses oli määratletud vastustajana Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu, kuid kohus määras menetlusse võtmise määrusega vastustajaks Sotsiaalkindlustusameti ja ei ole kohtumenetluse käigus vastustajat muutnud. Eesti Vabariik Sotsiaalkindlustusameti kaudu on vastustajaks märgitud esmakordselt kohtuotsuses. Vastustaja selgitused ja vastuväited on kaebusele esitatud ainult Sotsiaalkindlustusameti tegevust, kohustusi ja pädevust arvestades. Samuti on vastustaja esindajal volitused Sotsiaalkindlustusameti esindamiseks Sotsiaalkindlustusameti pädevuse piires. Sotsiaalkindlustusamet väljastab isikule erihoolekandeteenusele suunamise otsuse, kui teenuse taotleja vastab erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule esitatavatele nõuetele, riigieelarves on teenuse osutamiseks olemas rahalised vahendid ja erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on olemas vaba koht (SHS § 1117 lg 1 p 1). Ühe nimetatud tingimuse äralangemisel ei ole Sotsiaalkindlustusametil võimalik väljastada erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule suunamisotsust. Sellisel juhul teavitab Sotsiaalkindlusamet isikut taotluse rahuldamisest ja järjekorda võtmisest (SHS § 1117 lg 9 p 1). Seega iga konkreetse erihoolekandeteenuse saamiseks tuleb Sotsiaalkindlustusametil arvestada reaalselt eksisteerivaid järjekordi ning kõrvutada vabad kohad eelarve võimalustega, arvestades eelarvest tulenevaid piiranguid. Sotsiaalkindlustusamet ei nõustu kohtu seisukohaga, et mõistlik aeg, mille jooksul tuleb isik erihoolekandeteenusele suunata, on 3 kuud. Puudub mõistlik põhjus lugeda erihoolekandeteenusele suunamisel mõistlikuks ajaks lühemat tähtaega kui erihoolekandeteenuse vahetamisel. Erihoolekandeteenuse osutamise ennetähtaegse lõpetamise ja teenuse vahetamise tähtajad on sätestatud SHS § 1125 lg 4 p-s 1 ja § 1129 lg-tes 3 ning 4, mille kohaselt on tähtajaks kuni 6 kuud. P. P taotluse menetlemisel ja tema erihoolekandeteenuse järjekorda arvamisel on Sotsiaalkindlustusameti tegevus kooskõlas SHS-ga ning ei ole käsitatav õigusvastase tegevusena, mis annaks aluse RVastS § 7 lg 1 kohaldamiseks. 6
(9)3-12-2298 Sotsiaalkindlustusamet vaidleb vastu kohtu seisukohale, et käesolevas vaidluses ei esine vastutust piiravaid asjaolusid, mille alusel tuleks kahjusummat vähendada või vastutusest üldse vabastada. Sotsiaalkindlustusamet on käitunud seadust ning hoolsust järgides temale pandud ülesannetes ja pädevuse piirides, millest tulenevalt vabaneb Sotsiaalkindlustusamet vastutusest. 8. P. P palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud Sotsiaalkindlustusameti kanda. Kohus peab lähtuma kaebuse esemest ja tuvastama, kelle tegevusest või tegevusetusest tuleneva kahju hüvitamisele on kaebus suunatud (

§ 18lg 1).

Samas ei ole Sotsiaalkindlustusamet apellatsioonkaebuses väitnud, et vastustaja muutmisega seonduv mõjutas kuidagi kohtu lõppjäreldusi. Seega on Sotsiaalkindlustusamet sisuliselt nõustunud kohtu järeldustega, et kahju hüvitamise nõude osas on vastustajaks Sotsiaalkindlustusamet, kes esindab asjas Eesti Vabariiki, ning kohustamisnõude osas on vastustajaks Sotsiaalkindlustusamet tulenevalt oma pädevusest. Sotsiaalkindlustusamet heidab kohtule ette üksnes formaalsuse täitmata jätmist, mis aga ei saa kuidagi olla oluliseks menetlusnormi rikkumiseks. Sotsiaalkindlustusamet ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et kui vastav kohtumäärus oleks tehtud, siis oleks Eesti Vabariiki kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel esindanud mõne teise haldusorgani esindaja. Sotsiaalkindlustusamet on sisuliselt nõustunud sellega, et tal tuleb erihoolekannet vajav isik suunata erihoolekandeteenusele mõistliku aja jooksul. Sotsiaalkindlustusamet leiab üksnes, et mõistlikuks ajaks tuleb pidada 6 kuud ja seda SHS § 1125 lg 4 p-le 1 ja § 1129 lg 3 p-le 4 tuginedes. Sotsiaalkindlustusamet jätab nimetatud sätetele viidates märkimata olulise asjaolu, et erihoolekandeteenuse osutaja vahetamisel võib lubada pikemat tähtaega eelkõige sellepärast, et isik juba viibib mingil erihoolekande teenusel, kuid see teenus talle mingil põhjusel ei sobi. Seega on erihoolekandeteenuse vahetamisel isik oluliselt paremas seisus kui isik, kes on lihtsalt järjekorras ja ei saa mitte mingisugust erihoolekandeteenust. Kohus on mõistliku aja sisustamisel põhjendatult leidnud, et selleks on kolm kuud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Apellatsioonkaebuses leitakse kõigepealt, et kohus on rikkunud vastustaja kindlaksmääramisel menetlusnorme. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.

§ 17

lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses vastustajaks Vabariigi Valitsus, peaminister, minister, riigiasutus, kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet enda nimel täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus või kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille tuvastamist kaebuses taotletakse.

§ 18

lg 1 näeb ette, et vastustaja teeb vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus ning menetlusosaliste vastavad seisukohad ei ole kohtule siduvad. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt kaasab kohus menetluse käigus vajadusel täiendava vastustaja või asendab selle. Kuna käesoleval juhul esitati kaebus Sotsiaalkindlustusameti tegevuse vaidlustamiseks, kaasas kohus menetlusse õigesti Sotsiaalkindlustusameti. Kohus ei ole Sotsiaalkindlustusametit asendanud Eesti Vabariigiga ega kaasanud menetlusse täiendavalt Eesti Vabariiki, menetluses on vastustajana algusest lõpuni osalenud Sotsiaalkindlustusamet. Õige on kohtuotsuses toodud selgitus, et

kohaselt on ka kahjunõude puhul vastustajaks mitte Eesti Vabariik vaid kahju tekitanud riigi struktuuriüksus. Sellist tõlgendust toetab

§ 17

lg 3 – kuna nimetatud säte näeb ette, et kohtulahendiga või seadusega ja seaduse andmata jätmisega tekitatud kahju eest vastutab ministeerium kui riigiasutus, võib eeldada, et ka muu kahju puhul on vastustajaks lähtuvalt

§ 17

lg 1 toodud reeglist riigiasutus, kelle tegevusega on kaebuse esitaja väitel kahju tekitatud. Halduskohtu poolt otsuse punktis 7 käsitletud vahetegu kohustamisnõude ja kahjunõude vastustaja määratlemisel ei ole asjakoha7

(9)3-12-2298 ne – Sotsiaalkindlustusamet kui riigi haldusorgan tegutseb mõlemal puhul menetlusosalisena riigi nimel, nagu selgitab ka

§ 15

lg 2.

§ 15

lg-t 2 tuleb mõista selliselt, et üks haldusorgan ei saa õiguste rikkumist vabandada teise haldusorgani tegevuse või tegevusetusega (vt

seletuskiri) ja haldusorgani tegevust tuleb kohtul hinnata kui halduse kandja tegevust.

  1. Kohus rahuldas kaebuse ja kohustas vastustajat suunama kaebaja ööpäevaringsele erihooldusteenusele hiljemalt 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Halduse vastu esitatavate nõuete rahuldamise alused reguleerib RVastS, mille § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada kaebuse halduskohtule või vaide haldusorganile. Sellise kohustamiskaebuse suhtes on kohaldatav Riigikohtu praktikas avaldatud seisukoht – kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või halduslepingust (Riigikohtu 06.03.2001 otsus nr 3-3-1-2-01, p 1).
  2. Kaebaja nõudeõigus erihooldusteenusele suunamiseks tulenes Sotsiaalkindlustusameti 16.03.2011 erihoolekandeteenuse osutamise otsusest nr 18-2/
  3. Nimetatud otsus on käsitletav eelhaldusaktina, milles tehti kindlaks et P. P on õigustatud erihooldusteenust saama maksimaalselt kuni 05.05.
  4. Arvestades seda, et kohtuotsuse tegemise ajaks oli taotluse rahuldamisest möödunud juba kaks aastat, rahuldas kohus põhjendatult kaebuse. Sotsiaalkindlustusameti 15.03.2013 erihoolekandeteenuse saamise suunamisotsuse nr T00021067 kohaselt on kaebaja suunatud ööpäevaringsele erihooldusteenusele perioodiks 06.03.2013 – 05.05.
  5. Seega on apellatsioonkaebuse esitamise ajaks kohtuotsus kohustamisotsuse osas sisuliselt täidetud ning kuna apellatsioonkaebuses esitatud seisukohad puudutavad eelkõige kahjunõude rahuldamist, ringkonnakohus kohustamisnõude rahuldamist rohkem ei käsitle.
  6. Kohus rahuldas kaebaja kahjunõude ning mõistis vastustajalt välja kaebaja poolt nõutud 5730 eurot. Kaebaja on leidnud, et talle tekkis kahju vastustaja tegevusetuse läbi – vastustaja ei suunanud teda ööpäevaringsele erihooldusteenusele ning kaebaja pidi seetõttu selle teenuse eest ise maksma. Kaebaja peab tekitatud kahju võrdseks summaga, mis riik erihooldusteenusele suunamata jätmise tõttu kokku hoidis. SHS § 1116 lg 5 kohaselt võib erihoolekandeteenuse osutamise maksimaalne tähtaeg, mille jooksul isikul on õigus teenust saada, olla kuni isikliku rehabilitatsiooniplaani kehtivusaja lõpuni. SHS § 111 p 1 kohaselt koostatakse isikule puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse §-s 21 sätestatud nõuetele vastav isiklik rehabilitatsiooniplaan kehtivusega kuus kuud kuni viis aastat. Nagu kaebaja osas koostatud otsusest selgub, otsustati 11.03.2011 otsuses, et kaebaja on õigustatud saama riigieelarvest rahastatavat erihooldusteenust tulenevalt isiklikust rehabilitatsiooniplaanist (kehtivusaeg 05.05.201005.05.2015) maksimaalselt kuni 05.05.
  7. Kuna kaebajat vaatamata vastuvõetud otsusele erihooldusteenusele ei suunatud, pidi ta teenuse ise ostma ning tema omand vähenes, talle tekkis kahju. Vastustaja tegevusetus erihooldusteenusele suunamiseks vajaliku haldusakti andmata jätmisel rikkus kaebaja õigust saada talle 11.03.2011 otsusega vajalikuks tunnistatud erihooldusteenust. Seega on täidetud ka RVastS § 7 lg 2 eeldus. Õiguste rikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos – kui vastustaja oleks kaebaja õigeaegselt erihooldusteenusele suunanud, poleks ta pidanud teenust ise ostma ning talle poleks kahju tekkinud. 8

(9)3-12-2298
  1. Vaidlus menetlusosaliste vahel puudutab ka mõistlikku ajaperioodi, mille jooksul tuli vastustajal kaebaja pärast erihoolekandeteenuse osutamise otsuse andmist teenusele suunata. Kaebaja leidis, et mõistlik aeg on 3 kuud, vastustaja arvates ei võiks see olla lühem kui 6 kuud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja kohtu seisukohaga, et 3 kuud peaks olema käesoleval juhul piisav aeg selleks, et haldusorgan oleks jõudnud teha vastavad ümberkorraldused leidmaks raha õigustatud isikule teenuse pakkumiseks. Koha puudumine teenuse pakkuja juures ei olnud vastustaja ja kaebaja eestkostja vahelise kirjavahetuse kohaselt käesoleval juhul probleemiks. Kuigi õigustatud isikul on õigus valida teenusepakkuja, peab vastustaja selle teenuse pakkuja juures vaba koha puudumise korral pakkuma õigustatud isikule vabade kohtade olemasolul võimalust saada teenust teise teenusepakkuja juures – SHS § 1117 lg 9 p
  2. Vastustaja piirdus kaebaja järjekorda panekul riigieelarveliste vahendite puudumise äramärkimisega. Vastustaja viidatud teenuse vahetamise ja lõpetamise tähtajad ei ole asjakohased, sest nagu kaebaja õigesti märgib, on õigustatud isikule sellisel juhul teenuse saamine tagatud ning kuuekuulise tähtaja määramisega on kaitstud üksnes õigustatud isiku õigust teenusepakkujat vabalt valida. Kuna teenusele määramise aluseks on isiklik rehabilitatsiooniplaan, mida peetakse teenuse eesmärgi ja sisu kindlaks määramisel eriti oluliseks ja mis koostatakse kuueks kuuks kuni viieks aastaks, ei ole põhjendatud selle elluviimisega viivitada, muidu on oht, et rehabilitatsiooniplaani kehtivusaeg saab enne otsa, kui järjekord õigustatud isikuni jõuab või lüheneb ebamõistlikult. Ka Sotsiaalhoolekandeseaduse, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seletuskirjas (kättesaadav aadressil http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/Sotsiaalvaldkond/puudega_inimestele/erivaj adus/seletuskirjad/SHS_seletuskiri_erihooldekande_muudatused.pdf) on SHS § 1117 lg 1 osas märgitud, et kui SKA ei saa väljastada suunamisotsust, mille alusel isik teenust saaks, peab ta tulenevalt § 1116 lg-st 3 tegema otsuse selle kohta, kas isik on teenuse saamiseks õigustatud või mitte, ning isikut tuleb otsusest ka teavitada. Ka viidatud selgitus kinnitab, et seadusandja ei pidanud võimalikuks suunamisotsuse väljastamisega pikalt viivitada pärast seda, kui isik oli tunnistatud õigustatuks ööpäevaringset erihooldusteenust saama.
  3. RVastS § 8 lg 1 kohaselt tuleb hüvitisega luua selline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Kaebaja on tasunud erihooldusteenuse eest Paju Pansionaadis kokku 7131,27 eurot, võlgnevus on 2440,20 eurot. Kaebaja nõuab tasutud summade hüvitamist 5730 euro suuruses summas, mis mahub tema poolt kantud kulutuste raamidesse.
  4. Vastustaja seisukoht, et kahju tekkimist poleks olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides, mistõttu tuleb ta vastutusest vabastada, ei ole põhjendatud. Vastustaja oleks pidanud võtma meetmeid, et riigi kohustuste täitmiseks oleks eraldatud vajalikus ulatuses rahalisi vahendeid. Isegi kui Sotsiaalkindlustusamet ise ei määra kindlaks riigieelarveliste vahendite jaotust erinevate sotsiaalvaldkondade vahel, ei saa Sotsiaalkindlustusamet kui vastava valdkonna eest vastutav riigiasutus vabaneda vastutusest avaliku võimu kandja tegevusetusest lähtuva kahju hüvitamisel (vt selle kohta ka käesoleva otsuse p 9).
  5. Menetlusosalised pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ning tulenevalt

§ 109lg 1 jäävad need nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.