KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Tiit Kollom, Ele Liiv, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 21. november 2013, Tallinn Tsiviilasja num

§ 1027. 34.

Kohus ei põhjendanud, miks ta jättis tähelepanuta majutusteenuse arved, millega kostja tasus objektil tööd teinud töömeeste majutuse eest, kuigi selle kulu tasumine oli hageja kohustus. Kostjal on nimetatud kulu hüvitamise nõudeõigus nii lepingulisel alusel lepingu p 3.5 ja 3.6 kohaselt kui ka VÕS §

alternatiivselt VÕS § 1027 alusel.

1. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, justkui kostja ei saaks nõuda hagejalt tema teostatud töödega seoses kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamist. Kohus viitas ainukese põhjendusena lepingu p-le 3.
2. Samas oli kostja poolt hageja tasust tehtud mahaarvamiste aluseks lisaks lepingu p-le 3.5 ka lepingu p 3.6, mis võimaldas nõuda kvaliteediprobleemidega seoses tekkivate kulude hüvitamist. Lisaks saaks kostja viidatud nõude aluseks olla ka VÕS §

§ 1027. 36.

Põhjendamatu on kohtu seisukoht OÜ Terasteenuse arve kohta. Kuna lepingu p-de 1.1, 2.2 ja 4.1 kohaselt kuulus töö teostamisega seotud seadmete rentimine hageja kohustuste hulka, siis ilmselgelt oli kostjal, kes kulu tegelikult kandis, õigus nõuda nimetatud kulu hüvitamist. Isegi, kui lepingus sellise nõude alus puudus, saaks kostja sellise nõude esitada VÕS §

§ 1027alusel.

Isegi kui kostja ei tuginenud menetluses sellele, et kostja nõude aluseks võiks olla VÕS §

§ 1027

, oleks kohus pidanud kostja nõude kvalifitseerima ja seda analüüsima ka VÕS § 115 ja VÕS § 1027 lähtudes, kui asjaolud seda võimaldavad. Kohus seda ei teinud, rikkudes oluliselt menetlusnorme.

1. Kostja taotles, et kohus kuulaks asjas tunnistajatena üle kostja projektijuht K L, ja Ü T , kes oli samal objektil objektijuht, soovides tunnistajate ütlustega tõendada asjaolu, et hageja ega OÜ Stirpis ei lõpetanud töid objektil, vaid kostja ise lõpetas hageja töövõttu kuulunud tööd objektil. Kohus jättis 26.04.2013 tunnistajate ülekuulamise taotluse ebaõigesti rahuldamata. Kohus jättis kostja ilma võimalusest oma vastuväiteid tõendada. 26.04.2013 määruses esitatud kohtu põhjendused tunnistajate ülekuulamata jätmiseks ei ole asjakohased ega piisavad. Viidatud rikkumine tõi kaasa ebaõige lahendi, kuna kohus tuvastas otsuses, et OÜ Stirpis hageja alltöövõtjana lõpetas tööd hiljemalt 25.09.2009, millise asjaolu ümberlükkamiseks soovis kostja tõendeid esitada.
2. Kohus kohaldas kostja kahju hüvitamise nõude analüüsimisel osas, mis puudutab AS Emajõe Veevärk nõutud leppetrahvi ja täiendava inseneriteenuse eest tasumist, vääralt VÕS § 127 lg-t 2 ja 3, mille tulemusel jättis viidatud nõude menetluses arvesse võtmata. Antud juhul oli poolte eesmärgiks lepingu p-des 4.1.2, 4.1.3 ja 4.1.4 tööde teostamise tähtaegade kokkuleppemisel vältida olukorda, et kostja rikuks tellijaga sõlmitud lepingut ja sellega seoses tekiks talle kahju. Seega on kostja nõue hageja vastu seoses tellija AS Emajõe Veevärk leppetrahvi ja kulude hüvitamise nõudega kooskõlas VÕS § 127 lg-ga
4. Kostja ei nõustu kohtu käsitlusega VÕS § 127 lg 3 osas, et kostja poolt hagejalt nõutav kahju hüvitamine osas, mis puudutab tellija nõutud leppetrahvi ja kulusid, ei olnud lepingu sõlmimisel hagejale ettenähtav, põhjendades oma seisukohta sellega, et kuna 30% töödest oli kostja teostada, siis ei saanud hageja ette näha, et kui ta oma tööde teostamisega viivitab, siis võib sellega kostjale kaasneda kahju tellija poolt nõutava leppetrahvi ja täiendavate kulude näol. Kohus tegi ebaõige järelduse justkui kostja oleks pidanud osaliselt teostama hageja töövõttu kuuluvaid töid. Isegi kui kohtu järeldus oleks õige (millega kostja ei nõustu), ei tooks see kaasa tellija nõutud leppetrahvi ja kulude hüvitise mitte-ettenähtavust. Antud juhul on küsimus selles, kas 9 hageja sai lepingu sõlmimise hetkel ette näha, et kui ta töid tähtaegselt ei teosta, siis võib kostja hilineda tööde üleandmisega oma tellijale ning kostjal võib sellega seoses tekkida kohustus tasuda tähtaja ületamise tõttu leppetrahvi ja hüvitada kulusid. Kuna kokkulepe, et tähtaja ületamisel tuleb maksta leppetrahvi ja hüvitada sellega seoses tellijale tekkivad kulud, on ehituse töövõtulepingute puhul praktikas väga tavaline, on ilmne, et hageja kogenud ehitusettevõtjana sai oma rikkumise tagajärjena sellise kahju tekkimist ette näha. Kostjalt nõutud leppetrahvi määr (0,1% summast iga hilinetud päeva eest) ei ole tavapärasest oluliselt suurem, samuti ei ole ebamõistlikult suur täiendav inseneri kulu (80 000 krooni). Kahju ettenähtavust ei välista see, kui osaliselt ei kuulu objektil teostatavad tööd ühe alltöövõtja töövõttu. Ka sel juhul peab alltöövõtja arvestama võimalusega, et kui ta töid tähtaegselt valmis ei saa, siis võib kogu objekt hilineda ja sellega seoses võib peatöövõtjal kahju tekkida. Seega ei saa kohtu esitatud väidete alusel asuda seisukohale, et kostjale tekkinud kulud seoses leppetrahvi tasumise ja inseneriteenuse kulude hüvitamisega ei olnud hagejale ettenähtavad.
5. VÕS § 127 lg 3 tuleneva vastuväite analüüsimisel väljus kohus vaidluse piiridest, kuna hageja ei esitanud kahju mitte-ettenähtavuse vastuväidet. Küll väitis hageja, et kostja ei tõendanud põhjusliku seose olemasolu hageja poolse tähtaja ületamise ja leppetrahvi nõudmise vahel. Hageja sellised väited on ainetud. Lepingu p 4.1.2 kohaselt pidi hageja tööd lõpetama 17.07.2009 (kusjuures haljastuse pidi ta lõpetama ja dokumentatsiooni üle andma varem). Kostja pidi hageja teostatavad tööd ning sellele lisaks kostja enda poolt teostatavad teede taastamise tööd (milliseid ei saanud enne hageja tööde lõpetamist teostada) AS-le Emajõe Veevärk üle andma 01.08.
6. Pooltel ei ole vaidlust, et hageja 17.07.2009 töid üle ei andnud, seetõttu ei saanud ka kostja töid AS-le Emajõe Veevärk tähtaegselt üle anda. Hageja väitis hagiavalduse p-s 3.8, et tema alltöövõtja lõpetas tööd 25.09.2009, sama tuvastas ka kohus. Hageja koostatud üleandmise aktist nähtub, et hageja lõpetas tööd alles 30.09.
7. Kostja andis tööd AS-le Emajõe Veevärk üle 30.09.2009 ehk samal päeval kui hageja enese väitel tööd kostjale üle andis. Seega on ilmne, et objekti valmimise venimine oli hageja kohustuste rikkumise otsene tagajärg, kuna kostja poolt teostamisele kuulunud tööd olid vähemalt kuni 25.09.2009 (või ka kuni 30.09.2009) teostamata, mistõttu ei oleks kostja hageja tegevusetuse tõttu saanud kuidagi töid üle anda enne 30.09.
8. Eeltoodud põhjustel on kostjale leppetrahvi ja täiendava inseneriteenuse eest tasumisega tekkinud kahju põhjuslikus seoses hageja rikkumisega. Hageja ei tõendanud vastupidist. Vastus apellatsioonkaebusele
9. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda, kuigi ta ei ole kõikide maakohtu seisukohtade ja järeldustega nõus. Ringkonnakohtu otsus
10. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata. Ülejäänud osas on kohtuotsus vaidlustatud. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtuotsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt TsMS § 657 lg 1 p 2ˡ alusel otsuse põhjendusi. 10
12. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud (otsuse põhjendava osa p 7), väljaarvatud alapunktis 20 tuvastatud kostjale määratud leppetrahviga seonduvad asjaolud. Muus osas puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
13. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus lõppjärelduses õigesti, et kostjal ei ole hageja vastu nõuet, mida ta saaks hageja nõudega tasaarvestada. Vastuseks apellatsioonkaebusele ja selle vastusele märgib ringkonnakohus järgmist.
14. Maakohus tuvastas õigesti, et OÜ Stirpis kõrvaldas puudused töös hiljemalt 25.09.
15. Kohus põhjendas, milliste tõendite alusel ta selle järelduse tegi. Muu hulgas arvestas kohus tõendina õigesti kaameravaatluse läbivaatuse memosid. Tähtsust ei oma asjaolu, millise õigussuhte raames need koostati. Ehitusseaduse § 30 järgi on omanikujärelevalve teostajal kohustus kontrollida tellija eest ja tema huvides ehitustööde käiku ja kvaliteeti. Nende ülesannete täitmist ei pea töövõtjaga kooskõlastama ega täitma töövõtja osalusel. Vaidluse all ei ole asjaolu, et memod koostati Rõngu aleviku objekti kohta. TsMS § 232 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Antud juhul ei ole kokku lepitud teisiti. Paljasõnaline on kostja väide, et memodes on kajastatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid.
16. Iseenesest on õige apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tuvastas kostjale määratud leppetrahvi suuruse 16.12.2009 riigihanke aruande lisa alusel (I kd lk 131), kuigi kostja väitel tuleb tema selgituste ja tõendite alusel lugeda õigeks 03.12.2009 riigihanke aruande lisas ja AS Telora-E 04.11.2009 kirjas märgitud leppetrahvi summa 339 252 krooni, millele lisandub inseneriteenus 80 000 krooni, kokku 419 252 krooni (II kd lk 58,59), mille tasumist kostja hagejalt arve nr 20091478 alusel (I kd lk 56) nõudis ja mis oli osa tasaarvestuse avalduses märgitud summast (I kd lk 64). Kohus ei põhjendanud, miks ta kostja selgitusi ja tõendeid selles osas ei arvestanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleva vaidluse lahendamisel lähtuda selles osas kostja esitatud andmetest ja tõenditest, kuna nimelt nendele tugines ta tasaarvestusavalduses. Samas ei muuda see eksimus maakohtu otsust lõppjärelduses ebaõigeks.
17. Maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et poolte vahel sõlmitud lepingu täitmise tähtaega ei pikendatud kuni 23.09.2009, nagu hageja oma vastuses jätkuvalt leiab. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
18. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-d 2 ja
19. Hageja ei esitanud kostja tasaarvestusavaldusele vastuväiteid, mille alusel saaks nimetatud sätteid kohaldada. Ringkonnakohus jätab maakohtu sellekohased põhjendused otsusest välja ja apellatsioonkaebuse vastavaid väiteid pikemalt ei käsitle.
20. Samas nõustub ringkonnakohus hageja seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud temale määratud leppetrahvi ja inseneriteenuse tasu, samuti kolmandate isikute arvete, mis olid tasaarvestuse aluseks, põhjuslikku seost hageja tegevusega. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et nii hageja oma alltöövõtja kaudu kui ka kostja tegid töid samal objektil, kusjuures AS Telora-E 09.04.2009 kirjaga on tõendatud, et kostja pidi rajama oma jõududega ca 30% torustikust ja reoveepumpla (I kd lk 31). Kostja ei ole põhistanud 11 ega tõendanud, et just hageja (tema alltöövõtja OÜ Stirpis kaudu) poolne tööde teostamisega viivitamine takistas kostjal tema tööde lõpuni tegemist ja lõpptulemusena tööde õigeaegset üleandmist tellijale. Arvestades asjaolu, et kostja andis kõik tööd, sh väidetavalt hageja viivitamise tõttu tema poolt lõpetamata tööd tellijale üle samal päeval kui kostja need hagejalt vastu võttis, ei ole eluliselt usutav, et kostja oleks saanud oma tööd lõpetada samal päeval ja need tellijale üle anda. Eeltoodu viitab sellele, et hageja tegevus ei saanud olla takistuseks kostja tööde teostamisele ja õigeaegsele üleandmisele.
21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole tõendanud kulude tekkimist hageja poolt tööde tegemata jätmise või ebakvaliteetsuse tõttu. Puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kostja oleks tegelikult kasutanud lepingu p-des 3.5 ja 3.6 sätestatud õigust ja teinud hageja asemel mingeid töid või tellinud nende tegemist kolmandatelt isikutelt. Ebaõige on kostja seisukoht, nagu ei peaks ta eelnimetatud asjaolusid tõendama seetõttu, et lepingu p-des 3.5 ja 3.6 ei ole sätestatud töödega seotud kuludokumentide ja nende tasumist tõendavate dokumentide esitamise kohustust. Üksnes kostja arvetest ja tema koostatud aktist nr 1 ei piisa kostja tasaarvestava nõude tuvastamiseks. Ebaõige ja asja materjaliga vastuolus on ka kostja väide, nagu ei oleks hageja vaidlustanud suuremat osa kostja arvetel ja aktis nr 1 märgitust ning kostja kuludega seonduvad asjaolud tuleb lugeda TsMS § 231 lg 4 järgi omaksvõetuks.
22. Iseenesest on õige, et maakohus ei nimetanud otsuses kõiki kolmandate isikute arveid, kuid see asjaolu ei muuda maakohtu otsust lõppjärelduses ebaõigeks. Kohus hindas nendest arvetest eraldi eraisiku kahju hüvitamise nõuet ja OÜ Terasteenus arvet. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu seisukohtadega ja ei korda neid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kohustuseks oli muu hulgas asfalttee killustikaluse ehitamine ja asfalteerimistööd, mille teostamiseks ta pidi kasutama tööjõudu ja millega kaasnesid kulud, sh tööjõuga seonduvad ja materjali (ka killustiku) ostmise kulud. Kostja ei ole tõendanud, et tema poolt esitatud kolmandate isikute arved on seostatavad hageja poolt tegemata jäetud töödega või hageja kantavate kulutustega, mitte tema enda tööde ja vajalike kulutustega. Sellekohaseid põhistusi ja tõendeid ei esitanud kostja ka seonduvalt KT Geodeesia OÜ, OÜ Nongroto, AS KR Priit ja SA Tartumaa Tervisespordikeskus arvetega. Kostja ei ole esitanud mõistlikku põhjendust ka selle kohta, miks ta käsitleb hageja lepingurikkumise tõttu tekkinud kahju tõenditena arveid, mis on esitatud kostjale või OÜ-le Stirpis ja millistest osa kannavad varasemaid kuupäevi kui oli pooltevahelise töövõtulepingu tähtaeg. Ringkonnakohus leiab, et ühegi kolmanda isiku arve alusel ei ole tuvastatav kostja rahaline nõue hageja vastu lepingu ega ka VÕS §

§ 1027alusel, nagu kostja apellatsioonkaebuses leiab.

1. Põhjendatud on ka hageja poolt esile toodud ja maakohtu poolt tuvastatud vastuolud tasaarvestusavalduses märgitud kostja nõude, selle aluseks olevatel arvetel nr-d 20090869, 20091309 ja 20091476 märgitud selgituste ja kostja 08.04.2013 menetlusdokumendi lisadena esitatud arvetel märgitud selgituste ja sisu osas. Arvetel nr-d 20090869, 20091309 ja 20091476 märgitud kogusumma ei kattu kostja poolt nende arvete alusena esitatud kolmandate isikute arvetel näidatud summadega.
2. Asja materjalist ei nähtu, et kostja oleks järginud VÕS § 643 ja vaadanud töö lepingutähtaja möödumisel üle või laskunud üle vaadata. Samuti ei ole tõendatud, et kostja oleks esitanud hagejale VÕS § 644 lg 2 nõuetele vastava pretensiooni. 30.07.2009 kostja projektijuhi K. Linki e-kirja sellena käsitleda ei saa. Kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (VÕS § 644 lg 3). Põhjendatud on hageja etteheide, et maakohus jättis eeltoodud asjaolud otsuses käsitlemata. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. 12
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus põhjendas piisavalt ja asjakohaselt tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist. Kui kostja leidis, et maakohus eksis ning tunnistajate K. L ja Ü. T ülekuulamine on asja õigeks lahendamiseks vajalik, oleks ta võinud taotleda nende tunnistajatena ülekuulamist apellatsioonimenetluses. Kostja seda ei soovinud.
4. Hageja leiab põhjendatult, et eluliselt ei ole usutav, et kostja majandus- ja kutsetegevuses tegutseva professionaalina sõlmib riigihankemenetluse raames ehitustöövõtulepinguid suuliselt ning tööde tegemist ja vastuvõtmist ei vormistata. Samas ei ole kostja esitanud ühtegi kirjalikku tõendit selle kohta, et hageja (OÜ Stirpis kaudu) lepingujärgseid töid oleks teinud kostja ise või kolmandad isikud. Kostja ei ole põhistanud, miks ta vastavaid tõendeid ei esita või esitada ei saa.
5. Muus, so käesolevas otsuses käsitlemata osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustega ja neid ei korda. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjärelduses muutmata.
6. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda, kuna otsus tehti tema kahjuks. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
7. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Protokolli parandamise taotluse lahendamine 12.11.2013 esitas OÜ Arco Ehitus taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks, paludes parandada protokolli esimese lehekülje viimase lõigu esimeses lauses alltöövõtja nime – OÜ Stirp asemel märkida õige nimi OÜ Stirpis. Samuti palus kostja lisada protokolli tema esindaja täpsustavad selgitused. Ringkonnakohus, tutvunud protokolli parandamise taotlusega, leiab, et taotlus on põhjendatud hageja alltöövõtja ärinime parandamise osas. Muus osas protokolli parandamiseks alust ei ole. Protokoll kajastab vajalikul määral istungil toimunut ning vastab seaduse nõuetele. Protokolli täiendamiseks kostja soovitud viisil puudub alus. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli juurde. Tiit Kollom Ele Liiv Ande Tänav 13