← Eesti

3-13-287/26

Obsah (9)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 177§ 201§ 61§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Lauri Madise ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-13-

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebu- 3-13-287 se läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Linnavolikogu arvas 20.10.1994 otsusega nr 118 Tallinnas aadressil XXXXXX asuva hoone (tolleaegne aadress oli XXXXXX) erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. E. Põdra (R. Põdra abikaasa) ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel sõlmiti 06.06.1996 mitteeluruumide rendileping selles hoones paiknevate korterite nr XXXXXX ja XXXXXX kasutamiseks (tl 146). Kõnealused rendilepingud lõpetati poolte kokkuleppel alates 01.05.
  2. R. Põdra on väitnud ning vastustaja ei ole vastu vaielnud asjaolule, et reaalselt kasutasid E. Põdra, tema abikaasa R. Põdra ning nende tütar eelviidatud ruume eluruumidena juba alates
  3. ja
  4. aastast ning jätkasid nende kasutamist eluruumidena ka pärast eelnimetatud rendilepingute sõlmimist (tl 21 ja 23). R. Põdra esitas 21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles taotles XXXXXX elamu eluruumide XXXXXX ja XXXXXX suhtes üürilepingute sõlmimist ja võimaluse korral nende eluruumide erastamist. Tallinna Linnavolikogu otsustas 18.03.2004 otsusega nr 53 XXXXXX asuva elamu arvata erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja. Sama otsusega otsustati anda mitmed selles elamus asuvad ruumid üürile, teiste hulgas R. Põdrale koos abikaasa E. Põdra ja tütar P. Põdraga 31,5 m2 suurune ühetoaline korter nr 71 ning 32,3 m2 suurune ühetoaline korter nr XXXXXX. Üürilepingud nimetatud eluruumide üürile andmise kohta sõlmiti 03.05.
  5. R. Põdra esitas 22.06.2012 Tallinna Kesklinna Valitsusele avalduse XXXXXX asuva elamu eluruumide nr XXXXXX ja XXXXXX erastamiseks. Tallinna Kesklinna Valitsus vastas 18.07.2012 kirjaga nr 9-12/12/4252 R. Põdra 22.06.2012 taotlusele, et ei käsitle eluruume nr XXXXXX ja XXXXXX erastamise objektina ega R. Põdrat erastamise õigustatud subjektina. R. Põdra taotles Tallinna Kesklinna Valitsuse 18.07.2012 vastuskirja nr 9-12/12/4252 tühistamist ja Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamist erastamaks talle Tallinnas aadressil XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta, sealhulgas sõlmima temaga notariaalse erastamise müügilepingu hiljemalt 60 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest selles haldusasjas. Tallinna Halduskohus rahuldas 29.11.2012 otsusega haldusasjas nr 3-12-1647 R. Põdra kaebuse ja kohustas Tallinna Kesklinna Valitsust läbi vaatama R. Põdra 21.10.2002 Tallinna Linnavalitsusele esitatud erastamise sooviavaldus ja tegema selle kohta mõistliku aja jooksul seaduslik ja põhjendatud otsus. Nimetatud kohtuotsus jõustus edasi kaebamata. Tallinna Kesklinna Valitsus teatas 08.01.2013 kirjaga nr 9-12/12/4252-VI (tl 104) vastuseks R. Põdra 30.11.2012 pöördumisele, et arvestades halduskohtu otsust haldusasjas nr 3-12-1647 peab linnaosavalitsus põhjendatuks XXXXXX korterite nr XXXXXX ja XXXXXX otsustuskorras võõrandamist R. Põdrale vastavalt 11 897,88 ja 12 193,30 euro eest. Kirjas selgitatakse, et korterite hind jääb selliseks, sõltumata menetluse ja korralduse valikust ning et hindade määramisel on eluruumide turuväärtusest maha arvestatud 50%, mistõttu on need märgatavalt madalamad keskmisest turuväärtusest ning võrdse kohtlemise põhimõtet võrreldes isikutega, kes said eluruumi erastada aastatel 2004-2006, ei rikuta. 2

(10)3-13-287
  1. R. Põdra esitas 07.02.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirjas sisalduva otsuse tühistamist ning Tallinna Kesklinna Valitsuse kohustamist erastama R. Põdrale XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta. Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirja puhul on tegemist haldusaktiga, kuna selles sisuliselt keeldutakse eluruumide erastamisest kaebaja poolt soovitud tingimustel. Tallinna Kesklinna Valitsusel on kohustus erastada talle vaidlusalused eluruumid hinnaga 7,31 eurot/m
  2. Kaebaja on erastamise avalduse esitanud tähtaegselt. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud avalduse esitamine. Vastustaja on 08.01.2013 kirjas nimetanud kaebaja poolt 21.10.2002 esitatud avaldust eluruumide erastamise avalduseks. Vaidlusaluste eluruumide erastamisel ei saanud kehtida eluruumide erastamise seaduse (EES) § 5 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaeg ega ka EES § 22 lg-s 61 sätestatud tähtaeg, sest elamu oli kuni 18.03.2004 kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Vastustaja ei ole kaebajat kirjalikult ega ka suuliselt teavitanud eluruumi erastamise võimalikkusest seoses elamu väljaarvamisega erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast. Kuna kaebaja koos abikaasaga on vaidlusaluseid ruume erinevate Tallinna linnaga sõlmitud lepingute alusel kasutanud oma elukohana alates
  3. ja
  4. aastast, olnuks tal õigus taotleda eluruumide ostueesõigusega erastamist ka enne 01.06.2001, kui elamu ei oleks olnud kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. EES § 2 lg-st 1, § 3 lg-test 1 ja 9, § 4 lg-st 1, § 6 lg 1 p-st 2 ja §-dest 7 ja 8 ei tulene kohaliku omavalitsuse üksusele kaalutlusruumi küsimuses, kas erastada tema omandis olev eluruum, kellele see erastada või millisel viisil ja millise tasu eest seda teha. Vastustaja 08.01.2013 kirjast ei selgu, millisel õiguslikul alusel eluruumide erastamisest keeldutakse ning eluruumide omandi eest kokku 24 085,78 eurot nõutakse. Selgusetuks jääb, milline norm annab vastustajale õiguse võõrandada eluruumid R. Põdrale otsustuskorras. Võrdse kohtlemise põhimõttega ei saa õigustada eluruumide erastamisest keeldumist, kuna antud juhul puudub haldusorganil erastamise küsimuses igasugune kaalutlusõigus. Samas viitab kaebaja kaebusele lisatud ostu-müügilepingutele, millest nähtuvalt on Tallinna linn erastanud 06.07.2004 − 19.12.2006 XXXXXX ja XXXXXX elamutes eluruumid 64, 66, 68, 69/70, 73/75, 75b, 76a, 76b, 77a, 78, 79, 81a, 82a, 83b, 87, 90, 102/103 ja 112/113 nende eluruumide üürnikele selliselt, et erastamishinnaks kujunes keskmiselt 7,31 eurot ühe elamispinnaruutmeetri kohta. Kaebaja oli erastamisavalduse esitanud juba
  5. aastast, seega pole teda alust kohelda erinevalt eeltoodud isikutest. See, et talle jäid eluruumid erastamata samaaegselt teiste seal elamus paiknevate eluruumidega, ei olnud tingitud kaebaja tegevusest. Kaebajale tuleb eluruumid erastada sama hinnaga, millega müüdi eluruume samas elamus elavatele teistele üürnikele ehk 7,31 eurot m2 kohta, kuna vastasel korral rikutaks kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele.
  6. Tallinna linn palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja 21.10.2002 esitatud avaldust ei saa käsitada eluruumi erastamise avaldusena. Kaebaja 21.10.2002 avaldus oli suunatud eluruumide üürilepingu sõlmimisele. Vastustaja teatas vastuseks kaebaja avaldusele, et kaebaja avaldus eluruumi üürilepingu sõlmimise küsimuses vaadatakse läbi Tallinna Kesklinna Linnaosa eluasemekomisjonis 07.05.
  7. Haldusorgan ei saa omal algatusel asuda üksikisiku tahet kujundama, seda tema eest avaldama ja taoliste eelduste täitmisel erastamismenetlust algatada. Kaebaja pidi olema hiljemalt
  8. aasta lõpuks teadlik sellest, et XXXXXX elamu on erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Kaebaja abikaasa on 15.04.2004 esitatud avalduses viidanud sellele, et ta on teadlik Tallinna Linnavolikogu 18.03.2004 otsusest. Tallinna linn sõlmis 2004 XXXXXX elamus viieteistkümne korteri erastamise müügile3
(10)3-13-287 pingud isikutega, kes elasid kaebajaga samas majas. Kaebaja oleks pidanud esitama erastamisavalduse mõistliku aja jooksul pärast erastamise takistuse äralangemist, st. pärast elamu väljaarvamist erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast, ent ta ei teinud seda, pöördudes linnaosavalitsusse eluruumide erastamise taotlusega alles 22.06.
  1. Eluruumide ostueesõigusega erastamise tähtajad on möödunud tulenevalt EES § 22 lg-st
  2. Kaebajaga sõlmiti üürileping 03.05.2004, seega oleks tulnud avaldus esitada hiljemalt 03.08.
  3. Kaebaja ei saa tugineda sellele, et väidetav 21.10.2002 erastamisavaldus on veel lahendamata. Võrdse kohtlemise põhimõtet kaebaja suhtes rikutud ei ole. Vastustaja viitab Tallinna Linnavolikogu 20.03.1997 määrusega nr 8 kinnitatud linnavara võõrandamise korrale ning selgitab, et Tallinna linn on otsustanud üürilepingutega koormatud eluruumid otsustuskorras võõrandada nende üürnikele ning on kehtestanud metoodika müügihinna määramiseks. Otsustuskorras eluruumide võõrandamise hinna määramise metoodika põhineb Domus Kinnisvara Vahendus OÜ analüüsil.
  4. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.04.2013 otsusega R. Põdra kaebuse osaliselt. Kohus tühistas Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirjas nr 9-12/12/4252 VI väljendatud otsuse ja kohustas Tallinna linna erastama R. Põdrale EES § 217 kohaselt XXXXXX elamus asuvad korterid nr XXXXXX ja XXXXXX. Kohus kohustas erastamistoimingud läbi viima kahe kuu jooksul sama kohtuotsuse jõustumisest, kui nendega viivitamiseks ei esine haldusorganist sõltumatuid takistusi. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirja nr 9-12/12/4252-VI näol on tegemist haldusakti tunnustele vastava otsusega, millega on jäetud rahuldamata R. Põdra avaldus XXXXXX elamus asuvate korterite XXXXXX ja XXXXXX ostueesõigusega erastamiseks EES alusel. Kõnealuses kirjas viidatakse Tallinna Halduskohtu 29.11.2012 otsusele kohtuasjas 3-12-1647 ning otsusest on üheselt arusaadav, et vastustaja on selles kirjas täitnud eelnimetatud kohtuotsuse. Kirjas väljendatud seisukoht, et kaebajal on võimalik omandada korterid nö otsustuskorras võõrandamise teel kirjas näidatud hindade eest, kinnitab piisavalt selgelt, et vastustaja keeldub eluruumide erastamisest kaebajale. Vaidlusalused korterid nr XXXXXX ja XXXXXX moodustavad kinnistusregistri numbrite XXXXXX ja XXXXXX all registreeritud korteriomandite reaalosad, mille omanikuks on Tallinna linn. Seega on EES § 217 lg 1 kohaselt tegemist EES mõttes erastamise objektiga. Kuna kaebaja on nimetatud korterite üürnik, kuulub ta erastamise õigustatud subjektide ringi. Vaidlus on selles, kas EES § 5 lg-s 1 ja § 22 lg-s 5 nimetatud eluruumi erastamise avaldusena saab käsitada kaebaja poolt Tallinna Linnavalitsusele 21.10.2002 esitatud avaldust. Poolte vahel on vaidlus haldusasjas nr 3-12-1674 tehtud kohtuotsuse ja selles tuvastatud asjaolude siduvuse üle. Käesoleval juhul ei saa pidada haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse põhjendavas osas tuvastatud asjaolusid sellisteks, mis vaidluse korral tõendamist ei vaja. Haldusasjas nr 3-12-1647 tehtud kohtuotsuse resolutiivosas on pandud vastustajale kohustus vaadata läbi kaebaja poolt 21.10.2002 esitatud erastamise sooviavaldus ning teha selle kohta mõistliku aja jooksul põhjendatud otsus. Kuigi kohus on kasutanud mõistet erastamise sooviavaldus, mida EES ei tunne, tuleb viidatud kohtuotsuse resolutsiooni mõista selliselt, et kohus on kohtuotsuse resolutiivosas tuvastanud, et R. Põdra on 21.10.2002 esitanud taotluse eluruumide erastamiseks. Halduskohtu 29.11.2012 kohtuotsuse resolutsiooni täitmisel ei võinud vastustaja seega seada kahtluse alla R. Põdra poolt XXXXXX korterite XXXXXX ja XXXXXX erastamise avalduste esitamist 21.10.
  5. Seega on otsus keelduda eluruumide erastamisest põhjusel, et kaebaja pole esitanud nõuetekohast erastamisavaldust, õigusvastane. Soovides eluruume mitte erastada, oleks vastustaja pidanud halduskohtu eelviidatud otsuse vaidlustama. Seda vastustaja ei teinud. 4
(10)3-13-287 Isegi kui haldusasjas 3-12-1647 tehtud kohtuotsus kõrvale jätta, võib tuvastatuks lugeda, et kaebaja on esitanud erastamisavalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul, mis annab talle õiguse nõuda eluruumide erastamist EES § 217 lg 5 alusel. Vaidluse seisukohast ei oma tähtsust see, kas Tallinna linn teatas kaebajale otsusest, millega arvati XXXXXX elamu erastamisele mitte kuuluvate elamute nimekirjast välja. XXXXXX elamu arvati kõnealusest nimekirjast välja linnavolikogu 18.03.2004 otsusega nr
  1. Kaebaja sõlmis korterite nr XXXXXX ja XXXXXX kasutamiseks üürilepingud alles 03.05.2004, seega pärast seda, kui elamu oli erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirjast välja arvatud. Asjaolu, et kaebaja abikaasale oli
  2. aastal teatatud elamu kandmisest erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja, ei ole vaidluse seisukohast oluline, sest vaidlus puudutab kortereid nr XXXXXX ja XXXXXX, ent nende korterite üürilepingud EES § 4 ja 5 tähenduses sõlmiti alles
  3. aasta maikuus. Ka 31.01.1995 teatest nähtuvalt on see esitatud seoses samas elamus asunud korteri nr 65 kasutamisega, mille kohta oli kaebaja emal sõlmitud üürileping ning kus kaebaja ja tema abikaasa (vähemalt sõlmitud üürilepingu kohaselt) elasid üürnikuga koos elavate täisealiste perekonnaliikmetena. Kõnealuse 31.01.1995 teate adressaadiks on märgitud E. Põdra. Kaebaja 21.10.2002 avaldusest nähtuvalt oli kaebaja ema nimeks Erna Põdra, kes suri
  4. aastal, seega ei ole esitatud
  5. aasta kirja põhjal alust arvata, et see oli adresseeritud kaebaja abikaasale, vaid pigem kaebaja emale, kes oli korteri nr 65 üürnikuks. Eeltoodust hoolimata on kaebaja esitanud Tallinna Linnavalitsusele 21.10.2002 avalduse, milles on ühelt poolt küll taotlenud korterite XXXXXX ja XXXXXX üürilepingute sõlmimist, ent samas on avaldanud sõnaselgelt ka soovi need võimaluse korral erastada. Avalduses on juttu sellest, et kaebaja tegelikult kasutab koos oma perega elamiseks just kortereid XXXXXX ja XXXXXX. Seega tuleb avaldust Palun veelkord Tallinna Linnavalitsust jätta meile õigus elada oma kodus. Võimalusel soovime seda erastada käsitada taotlusena just korterite XXXXXX ja XXXXXX erastamiseks. Kõnealuse taotluse osas ei ole kaebaja avaldust lahendatud. Samuti pole selle avalduse suhtes enne Tallinna Kesklinna Valitsuse 08.01.2013 kirja tehtud mingisugust muud otsust või nõutud kaebajalt avalduse täiendamist, parandamist või vorminõuetega vastavusse viimist. Kohtuistungil viitas vastustaja sellele, et avaldus lahendati Tallinna Kesklinna linnaosa eluasemekomisjonis 07.05.
  6. Kohus selle väitega ei nõustu. Eluasemekomisjoni 07.05.2003 protokollist nr 7 nähtuvalt arutati komisjonis küll nii üürilepingute sõlmimise küsimust kui ka võimaliku erastamise küsimust, ent ühtegi otsust selle kohta, kas konkreetsete eluruumide erastamine on võimalik või mitte, komisjon vastu ei võtnud. Protokollis kajastatud linnaosavanema J. Lumpi seisukoht eluruumide erastamise võimalikkuse kohta ei ole käsitatav erastamisest keeldumisena, tegemist on komisjoni istungil osalenud isiku arvamusega, mis on protokollis just sellisena kajastatud. Kõnealusel komisjonil ei olnud pädevust eluruumide erastamise avaldusi läbi vaadata ega lahendada. Küll on aga komisjoni istungil arutatu oluline selles mõttes, et ka komisjoni istungil on kaebaja kinnitanud soovi korterite XXXXXX ja XXXXXX erastamiseks. Asjaolu, et ajal, mil kaebaja kõnealuse avalduse esitas, ei olnud tal seadusest tulenevat õigust nende eluruumide erastamist nõuda, ei oma antud juhul tähtsust. Õige on, et
  7. aasta oktoobris välistas eluruumide erastamise XXXXXX elamus asjaolu, et see elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks sel ajal kasutanud neid ruume üürilepingu alusel – üürilepingud sõlmiti alles
  8. aasta maikuus. Sellises olukorras oleks Tallinna Linnavalitsus saanud 21.10.2002 esitatud eluruumi erastamise avalduse rahuldamata jätta, kuna erastamiseks puudus seaduslik alus. Seda aga ei tehtud ning avaldus jäeti lahendamata. Seega oli ka ajal, mil XXXXXX elamu erastamisele mittekuuluvate elamute hulgast välja arvati ning kaebajatega üürilepingud sõlmiti, Tallinna linnal 5
(10)3-13-287 olemas kaebaja poolt esitatud ning kohustatud subjekti poolt lahendamata eluruumi erastamise avaldus. Selles olukorras ei olnud kaebajal vajalik kolme kuu jooksul üürilepingu sõlmimisest uut avaldust esitada. See, et avaldus ei olnud vormikohane, ei anna alust väita, et avaldust ei ole esitatud. Tegemist ei ole vorminõudega, mille mittejärgimine avalduse esitaja poolt õigustaks haldusorgani poolt avalduse tähelepanuta jätmist. Kaebaja leidis kohtuistungil õigesti, et vormipuudustega avalduse saamisel oleks tulnud nõuda avaldajalt puuduste kõrvaldamist. 21.10.2002 avalduses on soov ruumide erastamiseks väljendatud selgelt ja arusaadavalt. Sellise avalduse saamisel oleks linnavalitsus pidanud kaebajale selgitama vastava avalduse esitamise korda ja vorminõudeid, kui ta neid oluliseks pidas, mitte jätma avaldust tähelepanuta. Õige on kohtu seisukoht haldusasjas 3-12-1647, et eeltoodud asjaoludel võis kaebaja loota, et tema esitatud avaldust hakatakse menetlema. Kuna kõnealune avaldus on esitatud enne seaduses sätestatud tähtaja möödumist, on kaebajal subjektiivne õigus nõuda praeguseks korteriomandi esemeks muutunud eluruumide erastamist. Kaebaja on taotlenud Tallinna linna kohustamist vaidlusaluste eluruumide erastamiseks hinnaga 7,31 eurot ruutmeetri kohta. Sellist taotlust ei ole võimalik rahuldada. Erastatavate eluruumide hinna määramine toimub EES §-s 7 ning Vabariigi Valitsuse määruse 1993/198 pdes 13-16 sätestatud korras. Selleks tuleb lähtudes hindaja poolt määratud elamu väärtushinnangu koefitsiendist koostada eluruumi hindamise akt, millest üks jääb erastamise kohustatud subjektile, teine väljastatakse eluruumi erastamiseks avalduse esitanud isikule. Selle akti näol on tegemist eelhaldusaktiga, millega määratakse kindlaks eluruumi erastamise tingimus (hind). Seda akti on kaebajal võimalik vaidlustada, kui ta sellega ei nõustu, ent kohtu pädevuses ei ole sellise eelhaldusakti andmine või muude eluruumi erastamise eeltoimingute tegemine eluruumide erastamise kohustatud subjekti asemel või tema eest. Vastustajal tuleb eluruumide erastamiseks vajalikud toimingud teha kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, välja arvatud juhul kui pikemat viivitust õigustavad mingisugused haldusorganist sõltumatud, eeskätt kaebaja tegevusest või tegevusetusest tingitud takistused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja teha uus otsus, mille kohaselt Tallinna linn ei oleks kohustatud erastama kaebajale EES § 217 kohaselt Tallinnas XXXXXX elamus asuvad korterid nr XXXXXX ja XXXXXX, välja mõista apellandi poolt tasutud riigilõiv 15 eurot ja muud menetluskulud jätta kaebaja kanda. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja ebaõigesti hinnanud tõendeid. Tallinna linn ei nõustu seisukohaga, et 21.10.2002 esitatud avaldust ei ole lahendatud. Kaebajale on 07.05.2003 eluasemekomisjonis vastatud suuliselt, et XXXXXX korterid XXXXXX ja XXXXXX erastamisele ei kuulu. Eeltoodu on käsitatav ruumide erastamise soovist selge ja arusaadava keeldumisena. Nimetatud keeldumine tehti kaebajale teatavaks pärast kaebaja avaldust, et ta on esitanud erastamise avalduse. Need asjaolud nähtuvad Tallinna Kesklinna Linnaosa eluaseme komisjoni protokollist, istungil osalesid ka E. Põdra ja P. Põdra. Koopiad protokollidest on väljastatud ka kaebajale. Seega tuleb lugeda tuvastatuks, et kaebaja on saanud asja läbivaatamiseks õigustatud ametiisikult keeldumise korterite erastamiseks. Erastamisest keeldumise tahteavalduse esitas Tallinna linn Tallinna Kesklinna Valitsuse esindaja (konkreetse ametiisiku) kaudu. Nimetatud otsus on jäetud kirjalikult vormistamata, kuid, tuginedes Riigikohtu 22.06.2004 otsuse nr 3-3-1-32-04 p-le 10, on see käsitletav haldusaktina. Tallinna linn ei nõustu seisukohaga, et 21.10.2002 avaldust saab käsitleda EES § 5 lg 1 ja EES § 22 lg 5 mõttes esitatud avaldusena ja et puudus vajadus esitada täiendav erastamise avaldus 6
(10)3-13-287 või pärast üürilepingute sõlmimist esitada 3 kuu jooksul uus erastamise avaldus. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja esitas avalduse vaidlusaluste eluruumide erastamiseks pärast EES § 5 lg 1 p-s 1 sätestatud tähtaega. Asjas ei ole vaidlust ka selles, et täidetud on EES § 22 lg 5 rakendamise eeldused, kuid kolme kuu jooksul ei esitanud kaebaja uut erastamise avaldust. Tallinna linn nõustub 20.10.2003 X Riigikogu koosseisu II istungijärgu stenogrammis avaldatuga „Eluruumide erastamise seaduse eesmärk ei ole aga mitte kunagi olnud anda isikule lõpmatult kestev võimalus igal juhul omandada üürilepingu alusel kasutatav eluruum ostueesõigusega, mis üldjuhul tähendab sisuliselt isikule üürilepingu olemasolul eluruumi soodustingimustel ostuvõimaluse andmist. See ei ole mitte kunagi olnud eluruumide erastamise seaduse eesmärk. Eluruumide erastamise seaduse eesmärk oli erastamise kaudu leida eluruumile omanik ning teatud kindla aja vältel anda eluruumi üürnikule võimalus vastava soovi olemasolu korral esimesena, enne teisi soovijaid, omandada tema kasutuses olev eluase.“ (http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1066651200#pk200001 0076) ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.01.2010 kohtuotsuses nr 3-07-2435 p-s 11 toodud seisukohaga. Vastupidine käsitlus tähendaks, et EES-s kehtestatud tähtajad ei omaks õiguslikku tähendust.
  1. R. Põdra palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Eluasemekomisjoni 07.05.2003 protokollist nähtub, et eluasemekomisjon ei võtnud seisukohta R. Põdra 21.10.2002 erastamise avalduse suhtes ega keeldunud selle rahuldamisest. Linnaosavanem J. Lumpi seisukoht ei olnud eluasemekomisjoni seisukoht, vaid konkreetse ametniku isiklik arvamus, mis on sellisena ka 07.05.2003 eluasemekomisjoni koosoleku protokollis kajastatud. Lisaks koostas ja allkirjastas R. Põdra koosolekul viibinud ametnike palvel 07.05.2003 kinnituse: „käesolevaga kinnitan, et saades XXXXXX XXXXXX ja XXXXXX omanikuks, loobun XXXXXX üürilepingust ja erastamise eesõigusest“. Kui pidada õigeks apellandi väidet, et 07.05.2003 toimunud Tallinna Kesklinna Valitsuse koosolekul teavitati kaebajat tema 21.10.2002 erastamisavalduse suhtes tehtud negatiivsest otsusest, siis jääb selgusetuks, miks pidi kaebaja samal päeval allkirjastama kinnituse, et eluruumide omanikuks saamisel loobub ta korter 65 üürilepingust ja erastamise eesõigusest. On loogiline, et jäädes ilma eluruumide erastamise õigusest, oleks kaebaja taotlenud igal juhul korter nr 65 erastamist. Asjakohatu on apellatsioonkaebuses sisalduv viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-
  2. Nimetatud lahendi asjaolud puudutasid olukorda, kus kohalik omavalitsus rahuldas eluruumi erastamise õigustatud subjekti taotluse eluruumide erastamiseks ja sõlmis temaga erastamise müügilepingu. Sellisel juhul on kohaliku omavalitsuse otsustus eluruumide erastamiseks käsitatav soodustava haldusaktina. Käesoleval juhul, kui lähtuda Tallinna linna väitest, et 07.05.2003 koosolekul ühe osaleja poolt suuliselt öeldu on haldusakt, on tegemist negatiivse, so isiku huve ja õigusi kahjustava haldusaktiga. Tallinna Kesklinna Valitsuse esindajal (linnaosavanemal J. Lumpil) ja eluasemekomisjonil puudub pädevus teha otsuseid erastamisele kuuluvate eluruumide suhtes, s.o lubada nende erastamist või keelduda nende erastamisest. See nähtub ka 07.05.2003 eluasemekomisjoni protokollist nr 7, kus komisjon kasutab väljendeid „taotleb“ ja „toetab“. Väide, et 21.10.2002 esitatud erastamisavaldus on esitatud hilinemisega, on otsitud. Tallinna linn ei keeldunud haldusaktis eluruumide erastamisest põhjusel, et 21.10.2002 erastamisavaldus on esitatud hilinemisega. Kaebajal puudus õigus nõuda eluruumide erastamist ja Tallinna linnal puudus vastav kohustus seni, kuni XXXXXX asuv elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja. XXXXXX asuv elamu oli kantud erastamisele mittekuuluvate elamute nimekirja perioodil 20.10.1994-18.03.
  3. Seetõttu ei ole EES § 5 lg 1 p-s 1 sätesta7
(10)3-13-287 tud tähtaeg selle hindamisel, kas 21.10.2002 erastamisavaldus on tähtaegne, asjakohane. Tallinna linn ei ole väitnud, et ta on kaebajat suuliselt või kirjalikult teavitanud eluruumide erastamise võimalusest. Kaebaja avaldus eluruumide ostueesõigusega erastamiseks on esitatud tähtaegselt.
  1. Tallinna linna seisukoht R. Põdra vastusele. Tallinna linn ei nõustu väitega, et Tallinna Kesklinna Valitsuse esindajal (linnaosavanemal) puudus pädevus teha otsuseid erastamisele kuuluvate eluruumide suhtes. Linnaosavanemal on õigus esindada Tallinna linna asjaajamises kõigis asutustes, organisatsioonides, kohtutes ja kõikide isikute ees korteriomandite, eluruumide, mitteeluruumide ja mitteeluhoonete erastamise ning võõrandamisega seotud asjades. Seega saab lugeda tuvastatuks, et eluasemekomisjonis esitas 21.10.2002 avalduse suhtes erastamisest keeldumise tahteavalduse selleks õigustatud ametiisik, kes on Tallinna linna esindaja Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu. Asjakohatu ei ole ka apellatsioonkaebuses sisalduv viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-32-
  2. Lahendis on Riigikohus selgitanud ja andnud üldise suunise olukorra suhtes, kus eluruumi erastamisel (mis on avalik ülesanne) vastu võetud otsus on haldusakt olenemata sellest, et ei ole vormistatud kirjalikult. Paljasõnaline on väide, et 07.05.2003 eluasemekomisjoni koosolekul koostas ja allkirjastas kaebaja koosolekul viibinud ametnike palvel 07.05.2003 kinnituse, et saades XXXXXX elamu XXXXXX ja XXXXXX omanikuks, loobub ta XXXXXX elamu korter XXXXXX üürilepingust ja erastamise eesõigusest. Nimetatud kinnituse võis kaebaja esitada ka enne eluasemekomisjoni koosolekut. Samuti ei ole üheselt selge, mida on mõeldud korterite omanikuks saamise all – see võib tähendada ka otsustuskorras müügi läbi omanikuks saamist.
  3. R. Põdra palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 19.04.2013 otsus osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kaebuse Tallinna linna kohustamiseks erastada kaebajale XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta, teha tühistatud osas uus kohtuotsus, millega rahuldada kaebaja kaebus antud osas ja kohustada Tallinna linna erastama kaebajale XXXXXX asuva elamu eluruumid XXXXXX ja XXXXXX hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta. Halduskohtu seisukoht, et eluruumide erastamise hinda ei ole võimalik kindlaks määrata käesoleva haldusasja raames, on ebaproportsionaalne ja kaebajat tarbetult koormav. Kaebaja nõudis eluruumide erastamist hinnaga 7,31 eurot/m2 kohta põhjusel, et see oli hind, millega Tallinna linn erastas perioodil 06.07.2004-19.12.2006 XXXXXX elamus eluruumid teistele üürnikele. Kui halduskohus möönab, et kaebajal on õigus erastada eluruumid sama hinnaga, millega enda kasutuses olevad eluruumid erastasid XXXXXX elanikud, siis jääb ebaselgeks, miks peab kaebaja pöörduma veelkordselt kohtusse ning miks ei ole võimalik käesoleva haldusasja raames määrata eluruumide erastamise hinda. Kaebaja viitab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17.02.2003 kohtuotsuse nr 3-4-1-1-03 p-dele 22 ja 23 ja leiab, et halduskohus on kohaldanud ebaõigesti EES § 7, Vabariigi Valitsuse 01.07.1993 määruse nr 198 „Eluruumide erastamise korraldamine“ p-de 1316 ning jätnud kohaldamata põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte, §-s 12 sätestatud üldise võrdsusõiguse ning §-st 14 tuleneva õiguse heale haldusele.
  4. Tallinna linn palub vastuses jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna linn nõustub halduskohtu otsuse p-s 32 märgituga, mille kohaselt ei ole võimalik rahuldada taotlust kohustada Tallinna linna erastama eluruume kaebajale hinnaga 7,31 eurot/m
  5. Ilmselgelt on väär metoodika, kus korteri erastamise ruutmeetri hind arvutatakse võrdluses teiste korterite erastamise hinnaga ja seda ka teistes XXXXXX tänava hoonetes asuvate korte8
(10)3-13-287 rite hinnaga. Ruumide kulumise aste, heakord ja võimalikud tehtud parendused erinevad üksteisest. Lisaks on muutunud ka turuolukord. Erastamine 7-9 aasta taguste hindadega seaks kaebaja eelisseisu võrreldes isikutega, kes erastasid korterid 7-9 aastat tagasi määratud hindadega, kuna korteri reaalhind oleks kaebaja jaoks sel juhul tunduvalt odavam. Sobimatu on viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-1-03, sest nimetatud lahendi faktilised asjaolud erinevad käesolevast vaidlusest, puudutades maa enampakkumisega erastamist. Viimane tähendab ühe kindla maatüki erastamise protsessi, milles osaleb mitmeid erinevaid omavahel võistlevaid isikuid ja mida ei saa samastada erinevas seisukorras olevate eluruumide erastamisega üürnikule. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Tallinna linn põhjendab esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse ebaõigsust 2 väitega: kõigepealt, et kaebaja 21.10.2002 avaldus lahendati juba eluasemekomisjoni 07.05.2003 istungil, kus kaebajale suuliselt selgitati, et eluruume erastada ei saa, ning teiseks, et 21.10.2002 avaldust ei saa üldse käsitleda EES § 5 lg 1 ja § 22 lg 5 mõttes esitatud avaldusena, sest on esitatud pärast seaduses sätestatud tähtaegu. Seega on vastustaja tõstatanud jälle üles sama vaidlusküsimuse, mille üle vaieldi juba haldusasja 3-12-1647 lahendamisel – kas 21.10.2002 avaldus tuleb läbi vaadata kui eluruumi erastamiseks esitatud avaldus. Sellele küsimusele vastati 29.11.2012 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-12-1647 jaatavalt – vastustajat kohustati nimetatud eluruumi erastamise avaldus mõistliku tähtaja jooksul läbi vaatama ja tegema seadusest tulenev otsus. Vastustaja seda kohtuotsust ei vaidlustanud ning kuna neile argumentidele ei tuginetud ka käesolevas asjas vaidlustatud 08.01.2013 otsuses, mis tehti 29.11.2012 kohtuotsuse täitmiseks (tl 104) ja erastamisest keeldumisel hoopis võrdse kohtlemise printsiibile tuginedes, siis ilmselt oli kohtuotsuse resolutsioonist arusaadav, et kaebaja poolt on esitatud erastamisavaldus, mis on veel läbi vaatamata ja tuleb nüüd läbi vaadata. Nende asjaolude valguses peab ringkonnakohus õigeks halduskohtu seisukohta, et tegemist on

§ 177

sätestatud olukorraga, kus kohtuotsuse resolutsioonis on menetlusosalistele siduvalt loetud 21.10.2002 avaldus erastamisavalduseks, mis on vastustaja poolt veel läbi vaatamata. Sellisel juhul ei saa vastustaja neid asjaolusid enam vaidlustada ning apellatsioonkaebus tuleb sel põhjusel jätta rahuldamata. 11. Kui aga siiski pidada vajalikuks apellatsioonkaebuse osas sisulise seisukoha võtmist, siis nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid

§ 201

lg-le 4 tuginedes.

§ 61

lg 4 näeb ette, et varasema jõustunud kohtuotsuse põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. Halduskohus on õigesti leidnud, et võrreldes haldusasjas nr 3-12-1647 esitatud väidete ja tõenditega, pole käesolevas asjas mingeid uusi asjaolusid esitatud, mis varasemas kohtulahendis tehtud järeldused kummutaks. Vastustaja viidatud eluasemekomisjoni protokollist ei selgu, et komisjon oleks teinud eluruumi erastamisest keelduva otsuse. Eluasemekomisjon on formuleerinud vastuvõetud otsused protokolli lõpus konkreetsete punktidena. Ükski neist ei puuduta vaidlusalust erastamise küsimust. 12. Kaebaja vastuapellatsioonkaebuses leitakse, et kohus peaks menetlusökonoomiast lähtudes kohustama vastustajat erastama eluruumi antud elamus erastatud korterite keskmise ruutmeetrihinnaga. Kohus leidis, et erastamishinna kindlaksmääramine toimub eraldi menetluses EES § 7 ja Vabariigi Valitsuse määruse 1993/198 p-des 13-16 sätestatud korras eelhaldusaktiga ning kohus ei saa siin asuda haldusorgani asemele. Ringkonnakohus nõustub kohtu selle seisukohaga. Halduskohus teostab halduse tegevuse üle järelkontrolli, kohtul puuduvad volitused erastamisele kuuluva eluruumi hinna määramiseks. 9

(10)3-13-287 13. Eeltoodust tulenevalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ning apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (

§ 108lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Lauri Madise /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.