← Eesti

3-12-1766/35

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 23. september 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-12-1766 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Eesti Advokatuuri juhatus tegi 03.04.2012 advokatuuri aukohtule ettepaneku aukohtumenetluse algatamiseks vandeadvokaadi vanemabi O L suhtes seoses tema tegevuse peale esitatud kuue kaebusega. Advokatuuri aukohus algatas 09.04.2012 protokollilise otsusega O. L suhtes aukohtumenetluse ja peatas tema kutsetegevuse alates 01.05.2012 aukohtumenetluse ajaks.
  2. Eesti Advokatuuri aukohus tunnistas 19.07.2012 otsusega vandeadvokaadi vanemabi O. L süüdi distsiplinaarsüütegudes, mis seisnesid kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 45 lg 5 ja eetikakoodeksi § 2, § 8 lg-te 1 ja 2, § 9, § 14 lg-te 3 ja 4 ning § 20 lg 1 sätestatud nõuete korduvas rikkumises ja määras O. Lle karistuseks advokatuuriseaduse (AdvS) § 19 lg 2 p 4 alusel advokatuurist väljaheitmise. Otsuse kohaselt on erinevatelt isikutelt laekunud informatsiooni O. L poolt toimepandud tööalastest minetustest. F N kaebuse kohaselt pole ta saanud õiglast ja tõhusat õigusabi. V L heidab O. Lle ette ebakompententsust tema kaitsmisel ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusest nähtuvalt on O. L teavitanud ringkonnakohut, et esitab kaitsealuse V Li soovil kassatsiooni, kuid pole seda teinud. K Mi kaebuse kohaselt jättis O. L esitamata taotluse talle elektroonilise järelevalve kohaldamiseks, kuigi selle esitamises oli kokku lepitud. Harju Maakohus informeeris advokatuuri juhatust, et O. L pole esitanud õigeaegselt kaitseakti. Politsei- ja Piirivalveamet edastas advokatuurile kriminaalmenetluse käigus leitud kriminaalasja toimiku koopia, mille kahtlustatav sai oma sõnade kohaselt O. L käest tutvumiseks. Aukohtu poole pöördus ka advokatuuri kutsesobivuskomisjoni esimees, kes teatas, et O. L pole hoolimata korduvatest meeldetuletustest esitanud komisjonile täiendusõppe aruannet, kuigi nende korraline hindamisperiood lõppes 31.12.
  3. N Ge kaebuse kohaselt sõlmis ta O. Lga 2011 novembris lepingu ja maksis raha, kuid sai viimane kord advokaadiga rääkida 25.01.2012 ning pärast seda oli advokaat kadunud. Tallinna Ringkonnakohtu 23.04.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-10-12758 kõrvaldati O. L riigi õigusabi osutamisest S Hile ning 20.03.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-7666 taandati O. L riigi õigusabi osutamisest U Tle. A Ra kaebuse kohaselt jättis O. L apellatsioonkaebuse esitamata, kuigi lubas seda teha, ning kohtuotsus jõustus. Aukohtu poolt uuritud O. L tegevus (tegu, milles seisneb väidetav süü) seisneb selles, et ta on suhtunud kaitsetegevusse ja muudesse tööülesannetesse korduvalt äärmiselt hooletult, pole olnud suhtlemisel klientide, kohtu ja advokatuuri organitega korrektne, on jätnud kriminaalasja toimiku seadusevastaselt kaitsealuse kätte. Erinevad kohtud on erinevates kriminaalasjades tuvastanud, et advokaat on õigusabi osutamisel olnud hooletu - jätnud kaitsealuse huvides esitamata apellatsioon- või kassatsioonkaebuse, kuigi teade selle esitamise kohta on kohtule esitatud. Advokaat võib jätta apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata vaid juhul, kui tal on selleks kaitsealuse kirjalik nõusolek ja ta ei näe edasikaebamisel perspektiivi. Kõnesolevatel juhtumitel on kohtud tuvastanud, et isik soovis kasutada oma kaebeõigust, kuid advokaat jättis edasikaebused esitamata. Seega on advokaat olnud kaitsjana hooletu ja jätnud isikud vajaliku õigusabita, mis on eriti jäme kutsealaste kohustuste rikkumine. Kriminaalasja toimiku kaitsealuse kätte jätmisega rikkus O. L KrMS §
  4. Advokaat pole täitnud kohtu nõuet, jättes esitamata selgitused oma tegevuse kohta riigi õigusabi osutamisel, mis on käsitatav lugupidamatusavaldusena kohtu suhtes. Ühtlasi pole advokaat suhelnud klientidega korrektselt ega olnud suhtlemisel kohtu, advokatuuri juhatuse ja kutsesobivuskomisjoniga lugupidav ja väärikas, rikkudes sellega neid kutse-eetika nõudeid, mis reguleerivad klientide, kolleegide ja kohtutega suhtlemist. O. L ei vasta ka advokatuuri juhatuse ja kutsesobivuskomisjoni pöördumistele õigeaegselt ega teavita asjaoludest, mis takistavad tal seda teha. Niisugune tegevus pole advokaadile kohane ning näitab tema hoolimatut suhtumist oma kutsetegevuse ja advokatuuri vastu tervikuna. Sarnased kaebused ja 2

(9)3-12-1766 probleemid O. L käitumises pole esmakordsed ning tema tähelepanu on korduvalt juhitud vajadusele olla oma tegevuses korrektsem ja tähelepanelikum. Tööalaste minetuste eest on O. Lt distsiplinaarkorras karistatud rahatrahviga ning kuigi karistus on kustunud, näitab tema käitumine, et ta pole karistusest järeldusi teinud. O. L on jätnud korduvalt oma kaitsealused ilma vajaliku kaitseta, rikkudes sellega KrMS § 45 lg-t 5 ja eetikakoodeksi neid sätteid, mis kohustavad advokaati kliendi huve parimal viisil kaitsma. Advokaadid peavad rangelt vältima kutsealaste standardite rikkumist ja suhtuma lugupidavalt ja austusega kutse-eetika reeglitesse. O. L on advokaadina jätnud need standardid rohkem kui korra tähelepanuta ja neist üle astunud. Advokatuuri kui kutseühendusse ei saa kuuluda isik, kes ei austa kutseühenduse väärtusi ja põhimõtteid ega käitu advokaadi kutsestandarditele vastavalt.
  1. O. L esitas 21.08.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 19.07.2012 otsus. Vaidlustatud otsusest ei selgu, millised distsiplinaarsüüteod on kaebaja toime pannud ja mille eest on teda karistatud. Konkreetselt on nimetatud kriminaalasja toimiku seadusevastaselt kaitsealuse kätte jätmist, millist süütegu pole kaebaja toime pannud. Aukohus jättis tähelepanuta, et toimiku kaitsealusele täiendavaks tutvumiseks andmine leidis aset 2011 jaanuaris, mil KrMS § 224¹ veel ei kehtinud (jõustus 01.09.2011). Otsuse põhjendavast osast võib tuletada, et kaebajale pannakse süüks kaitsealuse huvides apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata jätmist, kuid otsusest ei selgu, millise kaebuse mitteesitamist distsiplinaarsüüteona käsitletakse ning millist mitte. Tallinna Ringkonnakohtu määruses käsitletavas kriminaalasjas nr 1-10-12758 esitas kaebaja apellatsioonkaebuse vastavalt kaitsealuse soovile kaitsealusega samaaegselt ning kriminaalasjas nr 1-08-7666 pole kaitsealune pärast Pärnu Maakohtu otsusega tutvumise võimalust tähtaegselt teatanud soovist apellatsioonkaebust esitada. Perspektiivituid kaebusi esitades ja jätkuvalt menetluskulusid kasvatades ei käituks advokaat mõistlikult ja kaitsealuse huvides. A. Ra kriminaalasjas esitas kaebaja apellatsioonkaebuse tähtaegselt ning selle läbi vaatamata jätmisel esitas ka määruskaebuse, kuid enne selle menetluse lõppu peatas aukohus kaebaja advokaaditegevuse ning A. Ra taotles endale uue kaitsja. On jäetud arvestamata, et V. Li kriminaalasjas ei võtnud Riigikohus tema kaasosalise kaitsja esitatud kassatsioonkaebust kui ilmselt põhjendamatut menetlusse ega pidanud vajalikuks ka kaitsja asendamist või uue kaitsja määramist. Asjaolu kohta, et advokaat on jätnud kohtu nõude täitmata ja sellega avaldanud lugupidamatust kohtu suhtes, pole kaebust esitatud ega aukohtumenetlust algatatud, mistõttu ei oleks saanud ega tohtinud aukohus oma otsuses selle asjaolu kohta hinnangut anda. Samuti pole Tallinna Ringkonnakohus aukohtu otsuses viidatud määruses leidnud advokaadi käitumises lugupidamatust kohtu suhtes, vaid hooletust kriminaalasja menetlemise käigus. Aukohtu otsuse ülejäänud osas pole käsitletud ühtegi distsiplinaarsüütegu, vaid on asutud kaebajat iseloomustama ja hindama tema kutsesobivust, mis pole aukohtu kompetentsis. Rangeima karistuse määramine on ilmselt põhjendamatu.
  2. Eesti Advokatuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ainsaks konkreetseks süüteoks on otsuses nimetatud kriminaalasja toimiku seadusevastane kaitsealuse kätte jätmine. Vaidlustatud otsuses on fikseeritud kõik 11 kaebaja kohta aukohtule laekunud kaebust ja pöördumist, millest on teavitatud ka kaebajat, kes esitas oma kirjalikud selgitused ning seega oli kaebajale teada, milliseid distsiplinaarsüütegusid aukohus menetleb. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest kriminaalasjas nr 1-10-12758 nähtub, et kaebaja jättis täitmata oma kaitsekohustuse ja apellatsioonkaebuse esitamata ning kohtu hinnangul näitavad kaitsja poolt nii süüdistatavale kui ka ringkonnakohtule esitatud argumendid jämedat asjatundmatust. Tallinna Ringkonnakohtu määruse kriminaalasjas nr 1-08-7666 kohaselt nõudis kohus O. Llt selgitust 3
(9)3-12-1766 tema kaitsealuse väite kohta kokkulepitud apellatsiooni esitamata jätmisest, kuid O. L jättis kohtu seletuskirja päringule reageerimata ning kolleegium asus seisukohale, et advokaat on näidanud end kriminaalasja menetluse käigus hooletuna ja taandas ta riigi õigusabi osutamisest. A. Ra kaebusest nähtub, et apellatsioonkaebus jäeti läbi vaatamata ja kohtuotsus jõustus, sest apellatsioonkaebuse esitamisega hilineti. V. Li kaitsjana jättis kaebaja kassatsioonkaebuse esitamata, ehkki kaitsealune seda soovis ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-7-1-1-148 kohaselt oli kaebajal kohustus osutada V. Lile õigusabi kuni kassatsioonimenetluse lõpuni. Aukohtule esitatud kaebustest ja kohtulahenditest nähtus, et klientidel oli praktiliselt võimatu oma esindajat/kaitsjat leida ja temaga suhelda, kuna ta ei vastanud telefonikõnedele, elektronkirjadele, jättis kliendid kaitseõiguseta ja oma ülesanded esindajana täitmata. Kaebaja rikkus kutse-eetika nõudeid osas, mis puudutab suhtlemist klientide, kolleegide ja kohtuga. Analoogiliste rikkumiste eest oli kaebajat karistatud rahatrahviga ning ehkki see karistus oli vaidlustatud otsuse tegemise ajaks kustunud, iseloomustas see asjaolu kaebajat kui isikut, kes polnud varasemast aukohtumenetlusest ja karistusest vajalikke järeldusi teinud. Kaebaja advokatuurist väljaheitmine on proportsionaalne tema poolt toimepandud distsiplinaarsüütegudega. 5. Tallinna Halduskohus jättis 06.11.2012 otsusega O. L kaebuse rahuldamata ja mõistis O. Llt välja Eesti Advokatuuri kasuks 399 eurot. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. Advokatuuri aukohus võib AdvS § 16 lg 2, § 20 lg 1 p-de 3 ja 4 ning kodukorra § 51 lg 5, § 513 lg 9 alusel mitu distsiplinaarsüüteo tunnustega asja ühendada ühte aukohtumenetlusse ning teha nendes asjades omal valikul kas ühe ühise otsuse või iga asja kohta eraldi otsuse. Seega on aukohus 7 distsiplinaarsüüteo tunnustega asja alusel 19.04.2012 kaebaja suhtes ühtainsat aukohtumenetlust algatades ja hiljem sellesse menetlusse veel 4 distsiplinaarsüüteo tunnustega asja ühendades toiminud kooskõlas kodukorra sätetega. Kuna aukohus võib aukohtumenetlust algatada ka enda algatusel, ei pea menetluse algatamiseks või juba algatatud menetlusse hiljem laekunud asja ühendamiseks olema aukohtule esitatud kaebus nõudega algatada aukohtumenetlust, piisab, kui aukohtule saabunud teade sisaldab informatsiooni distsiplinaarsüüteo tunnustega teo kohta. Sellist informatsiooni sisaldavad Harju Maakohtu kohtunik L. Pohlaku, Politsei- ja Piirivalveameti ning advokatuuri kutsesobivuskomisjoni teated, Riigikohtu 07.03.2012 määrus, A. Ra, N. Ge, F. N, K. Mi ja V. Li kaebused nind advokatuuri juhatusele Tallinna Ringkonnakohtu poolt riigi õigusabi seaduse § 20 lg 31 alusel edastatud määrused kriminaalasjades nr 1-10-12758 ja 1-08-7666 kaitsja O. L taandamise kohta. Aukohus on informeerinud kaebajat kõikidest tema kohta laekunud kaebustest, kohtumäärustest ja ebakohase käitumise teadetest ning andnud selgituste esitamise võimaluse. Kaebaja aukohtu istungitest osa võtta ei soovinud; 10.05.2012 ta teatas lisaks, et on esitanud advokatuuri juhatusele avalduse enda advokatuurist väljaarvamiseks ning on lõpetanud tegutsemise advokaadina ega jätka seda olenemata aukohtu tulevastest otsustest. Eesti Advokatuuri aukohus karistas kaebajat distsiplinaarsüütegude eest advokatuurist väljaheitmisega (AdvS § 19 lg 2 p 4). Distsiplinaarkaristuse määramine ja valik on aukohtu kaalutlusõigus, mille otstarbekust ei saa kohus kontrollida ega haldusorgani eest kaalutlusõigust teostada. Kohus saab kontrollida, kas süüks pandud tegu on tõendatud ja kas karistuse valikul/määramisel järgiti kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kohtu hinnangul käesoleval juhul viidatud põhimõtteid rikutud pole. Põhjendatud pole kaebaja väide, et aukohtu otsusest ei selgu, kas ja millise asjaga seonduvalt on kaebaja toime pannud distsiplinaarsüüteo ja millisega seonduvalt mitte. Otsusest nähtuvalt 4
(9)3-12-1766 on aukohus leidnud kaebaja süüdi olevat kõigis 11 arutusel olnud juhtumis ning pidanud proportsionaalseks karistuseks nende eest advokatuurist väljaheitmist. Õige on kaebaja seisukoht, et kriminaalasja nr 10230111124 toimiku koopia seadusevastaselt kaitsealuse kätte jätmises ei saa kaebajat KrMS § 224¹ alusel süüdistada, sest see säte, mis lubas kaitsjal temale antud toimikust koopiaid teha Ault prokuröri loal, jõustus 01.09.2011. A. M, kelle käest kõnealune toimik leiti, mõsteti süüdi ja kohtuotsus jõustus enne viidatud sätte jõustumist. Ülejäänud 10 episoodis on kaebaja süü tõendamist leidnud ning vastustaja on nende episoodide osas õigesti tuvastanud KrMS § 45 lg 5 ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi § 2, § 8 lg-te 1 ja 2, § 9, § 14 lg-te 3 ja 4 ning § 20 lg 1 nõuete korduva rikkumise kaebaja poolt. Kohus nõustus kaevatud otsuses selle kohta esitatud põhjendustega. Tallinna Ringkonnakohtu määrusest kriminaalasjas nr 1-10-12758 nähtub, et kohus taandas kaebaja, kuna advokaat jättis põhjendamatult kaitsekohustuse täitmata, mistõttu kaitsealune minetas apellatsiooni esitamise õiguse, advokaadi argumendid oma tegemata jätmise põhistamiseks näitasid tema jämedat asjatundmatust. Tallinna Ringkonnakohtu määruse järgi kriminaalasjas nr 1-08-7666 nõudis kohus seoses kaitsealuse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotlusega O. Llt selgitust, mille viimane lubas esitada, kuid ei teinud seda. Kohus leidis, et advokaat on näidanud end menetluse käigus hooletuna, kuna ei vaidlustanud kohtulahendit, ehkki kaitsealune seda soovis, ning taandas advokaadi asjast. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-7-1-1-148 kohaselt esitas kaebaja V. Li kaitsjana 18.01.2012 ringkonnakohtule teate, et esitab kassatsiooni, kuid kassatsiooni ei esitanud. Riigikohtu arvates võib advokaadi tegevus olla vastuolus advokatuuri liikme kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetega. Ka V. L ise kinnitas advokatuurile saadetud kaebuses, et soovis kassatsiooni esitada. Asjaolu, et Riigikohus ei võtnud V. Li kaasosalise kaitsja esitatud kassatsioonkaebust kui ilmselt põhjendamatut menetlusse ega pidanud vajalikuks V. Li kaitsja (O. L) asendamist või uue kaitsja määramist, ei õigusta kaebaja poolt kaitsja kohustuste täitmata jätmist. Harju Maakohtu kohtuniku L. Pohlaku teate kohaselt rikkus kaebaja kaitsja kohustust esitada kohtu määratud tähtajaks kaitseakt. A. Ra kaebusest nähtuvalt jäeti tema asjas apellatsioonkaebus läbi vaatamata, sest apellatsioonkaebus esitati pärast edasikaebetähtaja möödumist. N. G, F. N, K. Mi kaebuste kohaselt polnud neil võimalik oma esindajat/kaitsjat leida ja temaga suhelda, kuna ta ei vastanud telefonikõnedele ega elektronkirjadele. N. Ge kaebuses nimetatud asjaolud on tõendatud tema ja O. L vahelise meilivahetusega, millest nähtuvalt püüdis N. G ajavahemikus 28.02.-13.04.2012 tulutult oma dokumente ja raha tagasi saada. Kaebaja kinnitas dokumentide tagastamist alles 19.06.2012 aukohtule esitatud selgituses. F. N, K. Mi kaebuste - et neil pole õnnestunud O.Lga kontakti saada -, kinnitamiseks muid tõendeid esitatud pole, mis on ka arusaadav, sest kontakti otsimine toimus telefoni teel. Ei ole põhjust kahelda F. N ja K. Mi kaebuste tõelevastavuses, arvestades advokaadi käitumist teistes vaidlusalustes juhtumites ning ka aukohtumenetluses, kus O. L reageeris aukohtu nõudekirjadele esitada seletusi enamasti alles korduval meeldetuletusel ning isegi tema büroo juhataja polnud suuteline kaebajaga kontakti saama. Advokatuuri kodukorra § 52 lg 1 järgi hindab kutsesobivuskomisjon perioodiliselt või juhatuse ülesandel advokaatide kutsesobivust. 01.03.2012 teatas kutsesobivuskomisjon 5
(9)3-12-1766 kaebajale, et tema täiendusõppe hindamisperiood lõppes 31.12.2011 ning kohustas teda 04.06.2012 tulema erialaste teadmiste kontrollimiseks hindamisvestlusele, kuhu kaebaja ei ilmunud ega esitanud täiendusõppe aruannet vaatamata korduvatele meeldetuletustele. Kohus nõustus aukohtuga, et niisugune tegevus pole advokaadile kohane ning näitab tema hoolimatut suhtumist oma kutsetegevusse ja advokatuuri tervikuna. Kaebaja väide, et ta esitas aruande elektrooniliselt, on paljasõnaline; selle väite kohta pole ühtegi tõendit esitatud. Eeltoodust nähtuvalt on aukohus karistuse määramisel alusetult arvesse võtnud ühte süüteona käsitletud juhtumit – kriminaalasja nr 10230111124 toimiku koopia jätmist kaitsealuse A. Mi kätte. Kuna aukohtu otsus advokatuurist väljaheitmise kohta on kaalutlusotsus, võib asjaolu, et mõni otsuses tuvastatud väljaheitmise aluseks olnud rikkumistest ei leia kohtuliku menetluse käigus tõendamist, olla aluseks aukohtu otsuse tühistamisele. Sellepärast tuleb kontrollida, kas aukohtu otsuses sisalduvad põhjendused võimaldavad hinnata, milliseid rikkumisi käsitles aukohus eriti rasketena ja rangeima karistuse väärilistena. Kohtu hinnangul vaidlustatud otsuses sisalduvad niisugused põhjendused. Aukohus on pärast arutusel olnud kohtumääruste, teadete ja kaebuste asjaolude käsitlemist leidnud, et kaebaja on olnud kaitsjana hooletu ja jätnud isikud vajaliku õigusabita, mis on eriti jäme kutsealaste kohustuste rikkumine. Samuti jättis kaebaja täitmata kohtu nõude ega esitanud selgitusi oma tegevuse kohta, mis on käsitatav lugupidamatusavaldusena kohtu suhtes. Kaebaja ei suhtle oma klientide ja advokatuuri organitega korrektselt ja lugupidavalt, pole kättesaadav telefoni ja eposti teel ega advokaadibüroo kaudu ning on andnud lubadusi, mida ei täida. Selline tegevus pole aukohtu hinnangul advokaadile kohane ja näitab kaebaja hoolimatut suhtumist oma kutsetegevusse ning advokatuuri vastu tervikuna. Kaebaja on rikkunud KrMS § 45 lg 5 ja eetikakoodeksi neid sätteid, mis kohustavad advokaati kliendi huve parimal viisil kaitsma ning reguleerivad klientide, kolleegide ja kohtutega suhtlemist. Kriminaalasja toimiku kaitsealuse kätte jätmise osas on aukohus üksnes nentinud, et advokaat võimaldas sellega olukorra, kus toimik oleks võinud sattuda kõrvaliste isikute kätte. Aukohus hindas eriti raske rikkumisena seega just kaitsealuste suhtes toimepandud süütegusid – apellatsioon- ja kassatsioonkaebuste seaduses ettenähtud tähtaja jooksul esitamata jätmist ning kaitseakti kohtu poolt määratud ajaks esitamata jätmist. Aukohus on arvesse võtnud ka asjaolu, et kaebused kaebaja peale ja probleemid tema käitumises pole esmakordsed, vaid et seoses kaitseülesannete hooletu täitmisega, sh edasikaebuste esitamata jätmisega on advokaadi tähelepanu varem korduvalt juhitud vajadusele olla oma tegevuses korrektsem ja tähelepanelikum ning selle eest on teda ka distsiplinaarkorras karistatud rahatrahviga. See karistus oli otsuse tegemise ajaks küll kustunud, kuid fakt, et kaebaja tegevuse peale esitatakse jätkuvalt sarnase sisuga kaebusi, kinnitab, et advokaat pole oma eksimustest õppust võtnud ja järeldusi teinud ega soovigi oma käitumist muuta. Kuna kaitsealuste suhtes toimepandud rikkumised leidsid tõendamist ning neid on õigesti käsitletud raskete kutsetegevuse nõuete rikkumisena, puudub alus aukohtu otsuse tühistamiseks vaatamata sellele, et aukohtu otsuses leidis kajastamist ka juhtum, mida ei saa distsiplinaarsüüteona arvestada. Pole tõenäoline, et selle juhtumi käsitlemata jätmine aukohtu otsuses oleks viinud teistsuguse distsiplinaarkaristuse määramiseni. Rikkumiste süstemaatilisus ei anna alust lugeda määratud karistust ebaproportsionaalseks. Kaebaja kahjustas oma ülalpool käsitletud käitumisega oluliselt Eesti Advokatuuri mAet. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. O. L apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et aukohtu otsusest ei selgu, milliste süütegude eest on teda karistatud. Konkreetse distsiplinaarsüüteona on nimetatud vaid kriminaalasja toimiku koopia seadusevastaselt kaitsealuse kätte jätmist, kuid selles osas tuvastas kohus aukohtu süüdistuse alusetust. Muus osas heidetakse kaebajale ette hooletust ja ebakorrektsust, kuid aukohtu 6
(9)3-12-1766 otsuse resolutsioonist ega põhjendustest kontreetseid süütegusid, mille eest kaebajat advokatuurist väljaheitmisega karistati, ei selgu. Kohus ei saa järeldada, mida aukohus hindas rikkumisena ja mida mitte, kui seda pole aukohtu otsuses konkreetselt ja üheselt välja toodud. Kaebajale pannakse süüks kaitsealuse huvides apellatsioon- või kassatsioonkaebuse esitamata jätmist, kuigi teade selle esitamise kohta on kohtule esitatud. Kaebaja selgitab, et kriminaalasjas nr 1-10-12758 esitas ta apellatsioonkaebuse vastavalt kaitsealuse soovile kaitsealusega samaaegselt. Kriminaalasjas 1-08-7666 ei ole kaitsealune tähtaegselt teatanud soovist apellatsioonkaebust esitada, seda ilmselt suurenevatest menetluskuludest tulenevalt. Ilmselgelt perspektiivituid kaebusi esitades ning jätkuvalt menetluskulusid kasvatades ei käituks advokaat mõistlikult ja kaitsealuse huvides. A. Ra kriminaalasjas esitas kaebaja apellatsioonkaebuse tähtaegselt ja selle läbivaatamata jätmise kohta esitati ka määruskaebus. Vastustaja ja kohus põhjendamatult ei arvestanud sellega, et V. Li kaebuses käsitletavas kriminaalasjas ei võtnud Riigikohus V. Li kaasosalise kaitsja esitatud kassatsioonkaebust kui ilmselt põhjendamatut menetlusse. Aukohtu otsuses pole analüüsitud, kas ja milliste kaebuste esitamist on kaebaja kaitsealused soovinud, kas nad on sellekohasest soovist teada andnud ja kuidas on see tõendatud. Kaebaja advokaadina pidas edasikaebamisi (va A. Ra juhtum) perspektiivituteks. Kaebaja veendumus edasikaebamise põhjendamatusest (ja seetõttu kaebuste esitamata jätmine) on käesolevaks hetkeks ka kinnitust leidnud ja nimelt on kriminaalasjades nr 1-10-12758 ja nr 108-7666 esitatud apellatsioonid Tallinna Ringkonnakohtu poolt rahuldamata jäetud. Need ringkonnakohtu lahendid on kaebaja kasuks rääkivad tõendid, millega käesoleva asja lahendamisel arvestada tuleb. Ilmselt põhjendamatu kaebuse esitama jätmine ei ole samastatav KrMS § 45 lg-s 5 sätestatud kaitsekohustuse rikkumisena. Rikkumises saaks kaitsjat süüdistada üksnes siis, kui ta loobub põhjendatud toimingute tegemisest. Aukohtu otsuses leiti, et kohtu (Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2012 määrus kriminaalasjas nr 1-08-7666) nõude täitmata jätmisega avaldas kaebaja lugupidamatust kohtu suhtes. Selle asjaolu kohta ei ole kaebust esitatud ega aukohtumenetlust algatatud, samuti ei ole ringkonnakohus leidnud kaebaja käitumises lugupidamatust kohtu suhtes, vaid hooletust kriminaalasja menetluses. Halduskohus on kaebaja need väited tähelepanuta jätnud. Vaidlustatud aukohtu otsuses ei ole hinnatud ühtegi distsiplinaarsüütegu konkreetselt, vaid on iseloomustatud kaebajat ja hinnatud tema kutsesobivust. Isegi kui lugeda, et kaebaja on toime pannud mõne distsiplinaarsüüteo, siis olukorras, kus kaebaja on varem karistamata (varasem karistus on kustunud), on rängima karistuse kohaldama põhjendamatu ning määratud karistus on ebaproportsionaalne, arvestades seejuures ka sellega, et halduskohtu seisukoha järgi on kaebaja süüdistamine KrMS § 2241 rikkumises alusetu. Kaebaja soovis ja soovib jätkuvalt tegutsemise advokaadina lõpetada ja on esitanud selle kohta avalduse advokatuurile, kuid ta ei nõustu enda väljaheitmisega. 7. Eesti Advokatuuri aukohus palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskuludena 576 eurot. Advokatuuri aukohtu otsuses on nimetatud kõik kaebaja kohta laekunud kaebused ja pöördumised, millele kaebaja on saanud aukohtumenetluse käigus oma selgitused anda, ning usutav pole väide, et etteheidetavad distsiplinaarsüüteod on kaebajale ebaselged. Kaebaja poolt toime pandud rikkumistest kaitseõiguse teostamisel kriminaalasjades nr 1-10-12758 ja nr 1-08-7666 informeeris advokatuuri Tallinna Ringkonnakohus ja need rikkumised on kirjeldatud aukohtu otsuse asjaolude p-des 9 ja 10. Pärast aukohtu menetlust tehtud protsessuaalsed otsused viidatud kriminaalasjades ei oma tähtsust kaebaja käitumise hindamisel ja apellatsioonkaebusele lisatud kohtuotsused tuleb apellandile tagastada. Kohus on õigesti leidnud, et aukohus võib mitu distsiplinaarsüüteoasja ühendada ühte menetlusse ning teha omal valikul kas ühe või mitu otsust. Kohus on kontrollinud vastustaja otsuse 7
(9)3-12-1766 seaduslikkust ja leidnud õigesti, et vaatamata sellele, et üks aukohtu poolt kaebajale süüks arvatud tegu ei ole käsitletav distsiplinaarsüüteona, on kõik teised vaidlustatud otsuses kirjeldatud juhtumid distsiplinaarsüüteod, mille eest on kaebajale määratud proportsionaalne karistus advokatuurist väljaheitmise näol. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Advokatuuri aukohtu 19.07.2012 otsusega tunnistati O L süüdi distsiplinaarsüütegudes, mille eest määrati talle advokatuuriseaduse § 19 lg 2 p 4 alusel karistusena advokatuurist väljaheitmine. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks apellandi jätkuvat väidet, et vaidlustatud otsuses, on Aukese distsiplinaarsüüteona märgitud kriminaalasja toimiku kaitsealuse kätte jätmine, mis halduskohtu hinnangul süütegu polnud. Aukohtu otsuses on loetletud O. L kohta esitatud kaebused (F. N – ei saanud advokaadilt õiglast ja tõhusat õigusabi, V. L – advokaat ei esitanud lubatud apellatsioonkaebust ega võta ühendust kaitsealusega, K. M – advokaat ei esitanud kokkulepitud taotlust elektroonilise järelevalve seadmisest ja ei ole kättesaadav, N. G – advokaat ei täida sõlmitud lepingut ja väldib suhtlemist, A. R – advokaat jättis apellatsioonkaebuse esitama ja kohtuotsus jõustus), samuti on viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusele, milles on palutud kontrollida O. L tegevuse kooskõla advokatuuri liikmete kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuetega seoses kaitsealuse V. Li asjas kassatsioonkaebuse esitamata jätmisega, Harju Maakohtu kohtuniku informatsioonile advokaadi poolt kaitseakti õigeaegse esitamata jätmise kohta, advokatuuri kutsesobivuskomisjoni informatsioonile täiendõppe aruande esitamata jätmise kohta ning Tallinna Ringkonnakohtu määrustele kriminaalasjades nr 110-12758 ja 1-08-7666, millega taandati O. L riigi õigusabi osutamisest S. Hile ja Ü. Tle, kuna advokaat suhtus kaitsealuse õigustesse äärmiselt hooletult ning jättis kaitsekohustused täitmata ja edasikaebused esitamata. Samuti on vaidlustatud otsuses toodud ära kaebaja selgitused ning esitatud seejärel otsuse tegemise põhjendused. Halduskohus järeldas nende põhjenduste pinnalt õigustatult, et aukohus leidis kaebaja süüdi olevat kõigis 11 arutusel olnud juhtumis, millest halduskohtu hinnangul on tõendatud
  2. Samuti on halduskohus piisavalt põhjendanud, miks tuleb õigeks pidada vastustaja käsitlust, et kaitsealuste suhtes toimepandud rikkumised on äärmiselt rasked kutsetegevuse rikkumised ning miks ühe süüteo episoodi äralangemine ei näita käesoleval juhul vastustaja poolt kaalutlusreeglite rikkumist ega muuda määratud karistust ebaproportsionaalseks. Samuti on halduskohus õigesti selgitanud, et aukohus võib aukohtumenetlust algatada ka enda algatusel, mistõttu on põhjendamatu apellandi väide, et aukohus ei võinud arutada ega anda hinnangut kaebaja käitumisele kohtuga suhtlemisel. Nõustudes halduskohtu seisukohtadega ja otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendatud pole apellandi väide, et Tallinna Ringkonnakohtu määruses kriminaalasjas nr 1-1012758 esitas ta apellatsioonkaebuse vastavalt kaitsealuse soovile kaitsealusega samaaegselt. Viidatud ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt O. L apellatsioonkaebuse tõepoolest esitas, kuid tegi seda hilinemisega ning tema selgitused olid KrMS sätestatud edasikaebekorda arvestades asjakohatud, kummastavad ja jämedalt asjatundmatud. Ringkonnakohtu hinnangul jättis kaitsja täiesti põhjendamatult oma kaitsekohustuse täitmata ning suhtus äärmiselt hooletult oma kaitsealuse õigustesse, mistõttu apellatsioonikohus rahuldas S. H taotlused O. L taandamiseks, uue kaitsja määramiseks ja apellatsioonitähtaja ennistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu määruse nr 1-08-7666 kohaselt esitas Ü. T kaitsja adv O. L Pärnu maakohtule apellatsiooni esitamise teate, kuid jättis apellatsiooni esitamata; kaebetähtaja ennistamise küsimuse arutamisel selgitas süüdistatav, et ta palus advokaadil apellatsiooni esitada ja advokaat kinnitas nii talle kui ka prokurörile, et on seda teinud; kohtunõudele vaatamata O. L ringkonnakohtule omapoolseid selgitusi ei esitanud. Seetõttu on alusetu ja kohtumääru8
(9)3-12-1766 ses toodud kaitsealuse ja prokuröri selgitustega vastuolus kaebaja väide, et apellatsiooni ta ei esitatud, kuna kaitsealune ilmselt suurenevatest menetluskuludest tulenevalt ei avaldanud selleks soovi. Kohtu viidatud kohtumäärustest nähtuvalt on kaitsealused soovinud alama astme kohtu lahendeid edasi kaevata ja advokaat on neile väitnud apellatsiooni esitamist, mistõttu on asjakohatud ja ennastõigustavad apellandi väited selle kohta, et edasikaebamisel poleks olnud perspektiivi, mida tõendavat kaebaja kaitsealuste kaasosaliste apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmine. Tulenevalt KrMS § 45 lg-st 5, on määratud kaitsja kohustatud kriminaalmenetluses osalema kuni kriminaalasjas kassatsiooni korras läbivaatamise lõpuni ja ta võib omal algatusel keelduda kaitsekohustuse võtmisest või loobuda võetud kaitsekohustusest vaid KrMS § 46 lg 1 sätestatud alustel. Selliseid aluseid tuvastatud pole. Põhjendatud pole kaebaja väide, et A. R kaitsjana esitas ta apellatsiooni tähtaegselt (03.02.2012 otsusele esitati apellatsioon 15.03.2012). A. R kaebuses nimetatud kriminaalasjas nr 1-10-17104 leidsid nii Harju Maakohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus, et A. R kaitsja O. L esitas apellatsiooni tähtaja ületamisega ning tähtaja ennistamist ei ole taotletud. Eeltoodu alusel jääb esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata, apelleeritud kohtuotsus muutmata ja kaebaja menetluskulud jäävad

§ 108

lg 1 alusel tema enda kanda.

§ 109

lg 6 alusel jääb rahuldamata ka vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlus, kuna ringkonnakohus ei pea põhjendatuks panna avalik-õigusliku isiku esindaja kulude kandmist kaebuse esitajale. /allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Silvia Truman 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.