KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 17

lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Ajavahemiku 31.08.2007 kuni 14.02.2008 osas on kaebus esitatud tähtaega eirates, mille tõttu puudub selles osas alus kaebuse menetlemiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue samal perioodil seoses tervise kahjustamisega ei ole aegunud, kuna puuduvad tõendid, et kaebaja sai tervise kahjustamise väidetavast põhjustajast teada varem, kui 13.05.2009. a, mil tal diagnoositi astigmatism ja presbüoopia ehk vanaeanägevus. Kaebaja ei ole kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluses välja toonud põhjendusi, mida saaks käsitleda oluliste ja kestvate takistustena kaebeõiguse kasutamiseks ettenähtud kolmeaastase tähtaja jooksul arvates Võru arestimajas esmakordselt viibimise viimasest päevast. Kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, eriti tähtaeg. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oleks Murru Vanglas pöördunud kontaktisiku poole. Lisaks ei ole ta tõendanud, et on kirjalikult pöördunud Murru Vangla juristi poole õigusabi saamiseks.

§ 9

lg 2 alusel tuleb ka hinnata, kas vastustaja on käitunud süüliselt, sest süü hindamiseks ei piisa ainult sellest, et tuvastada, kas vastustaja toiming on olnud õigusvastane. Kaebaja poolt taotletava hüvitisega tuleks luua olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on kaebaja asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud. Väidetava tervise kahjustamisega süüliselt kaebajale kahju tekkimise nõude rahuldamiseks puudub alus, sest ei ole tõendatud, et kaebajale oleks mittevaralist kahju tekkinud. Lisaks ei ole tõendatud kaebaja käitumise õigusvastasust, mille tõttu ei saa esineda ka põhjuslikku seost kahju ja vastustaja tegevuse vahel. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes süüliselt õigusvastaselt käitunud, kuna kaebajat on vaidlusalusel perioodil Võrus kinni peetud kõige pikemalt kaks nädalat. Isegi kui Võru arestimaja tingimused olid kehvemad, kui kaebaja poolt positiivse näitena välja toodud Tartu Vanglas, siis ei riivatud kaebaja seal lühiajalisel hoidmisel märkimisväärselt tema õigusi. Asjas kogutud tõenditega ei ole ühegi kaebaja poolt välja toodud asjaolu puhul tõendatud vastusaja süüline õigusvastane käitumine, mille tõttu on mittevaralise kahju hüvitamise väljamõistmine välistatud. Kaebaja kinnipidamistingimuste hindamisel ei ole nende kumulatiivne mõju ja ajavahemik sellised, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja põhiõigusi. Kaebaja kinnipidamisega kaasnevat kannatuste vältimatut taset ei ole käeoleval juhul ületatud määras, mis annaks aluse apelleerida väärikuse alandamisega mittevaralise kahju tekkimisele. Seega ei ole kaebaja õiguste rikkumine vaidlustatud toiminguga tõendatud ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 2 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. T. Jõela esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. Kaebaja kaebuse tähtaja aegunuks tunnistamine on alusetu ja kuulub

§ 17lg 3 kohaselt sätestatud kolme aastasesse tähtaega.

Lõuna Prefektuur on esitanud dokumendid, kus on kirjas, et kaebaja viibis seal 15.02.2008 ja edaspidi on seda kuupäeva nihutatud. Kaebaja palub kaebuse tähtaja ennistamist ja enda kaebuse uuesti läbi vaatamist. 5. Lõuna Prefektuur palub jätta T. Jõela apellatsioonkaebuse rahuldamata.

§ 17

lg 1 esimese lause kohaselt võib kahju hüvitamiseks esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

§ 17

lg 3 kohaselt tuleb taotlus või kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja pidi talle väidetavalt tekitatud kahjust teada saama juba arestimajas viibides. Seega jääb ajavahemik 31.08.2007 kuni 14.02.2008

§ 17lg-s 3 sätestatud kolmeaastasest tähtajast välja.

Kaebaja põhjendab mittetähtaegset kohtusse pöördumist õigusteadmiste puudumisega, kuid tuginedes kohtupraktikale, ei saa õigusteadmiste puudumist pidada kaebetähtaja möödalaskmises mõjuvaks põhjuseks. Käesolevas haldusasjas saab kohaldada ka Riigikohtu seisukohta 16.01.

1. a haldusasjas nr 3-3-1-75-08, kus on Riigikohus öelnud, et ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kuna HKMS §-s 199 toodud aluseid halduskohtu 09.01.
3. a otsuse tühistamiseks ja uueks arutamiseks samale kohtule tagasisaatmiseks ei esine, teeb ringkonnakohus vajalikus ulatuses ise uue otsuse. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu vaidlustatud otsuse osas, millega jäeti kaebus rahuldamata nõude osas, mis puudutas kaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmist ja asja menetluse lõpetamist Lõuna Prefektuuri vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses viibimisega Võru arestimajas perioodil 31.08.2007 – 15.02.
4. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab Politsei- ja Piirivalveametilt T. Jõela kasuks mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 338 eurot.
5. Ringkonnakohus peab kõigepealt vajalikuks märkida, et halduskohus on ebaõigesti tuvastanud ajavahemiku, millal kaebaja viibis Võru arestimajas. Halduskohus on leidnud, et kaebaja viibis esmakordselt Võru arestimajas ajavahemikul 31.08.2007 – 14.02.
6. Kaebaja on kogu aeg väitnud, et ta viibis Võru arestimajas ka 15.02.
7. Selline kaebaja seisukoht on kooskõlas ka Tartu Vangla õiendiga, mille kohaselt kaebaja saabu Tartu Vanglasse 15.02.2008 (tl 17). Seega on ringkonnakohtu arvates küllaldaselt tõendatud, et kaebaja viibis Võru arestimajas ajavahemikul 31.08.2007 – 15.02.2008, sh vähemalt osaliselt ka 15.02.2008 millal ta etapeeriti Tartu Vanglasse.
8. Kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 9 lg 4 kohaselt võib kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti või toimingu sooritamisest arvates. Samasuguse tähtaja kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks näeb ette ka

§ 17lg 3.

3 Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kaebaja poolt 15.02.2011 halduskohtule esitatud kaebus on tähtaegne. Ringkonnakohus leiab erinevalt vastustajast ja halduskohtust, et selline kaebus on tähtaegne. Kuna kaebaja etapeeriti Võru arestimajast Tartu Vanglasse 15.02.2008, mitte 14.02.2008, siis oli kolmeaastase kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtajaks 15.02.

1. Kusagilt ei tule kaebajale kohustust esitada kaebus esitama enne selleks ettenähtud tähtaja saabumist. Riigikohtu halduskolleegium on 24.05.
2. a otsuse nr 3-3-1-10-07 p-s 19 märkinud, et kaebetähtaeg on sätestatud seaduses ning kuskilt ei tulene kaebaja keeldu seda lõpuni ära kasutada. Kaebaja väidab, et tema õiguste rikkumine Võru arestimajas toimus kogu seal viibitud aja jooksul, seega on tegemist jätkuva toiminguga ja kaebajal on õigus selle tõendatuse korral mittevaralist kahju nõuda kogu seal viibitud ajavahemiku eest.
3. VangS § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Sama sätestas ka ASkE § 31 p
4. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kuna kaebaja vabas õhus viibimiseks suuliselt ega kirjalikult soovi ei avaldanud, mis on vastava õiguse realiseerimise aluseks ning ei esitanud arestimajas viibimise perioodil kaebusi selle kohta, et ta jalutada ei saa, siis puudub alus vastava toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja selle eest hüvitise väljamõistmiseks. Asjas puudub vaidlus selle üle, et sellel perioodil puudus Võru arestimajas jalutushoov ja seega ka jalutusvõimalus. Kaebaja on väitnud, et ta soovis jalutada, kuid sellist võimalust talle ei antud. Vastustaja ei ole tõendanud, et jalutamine kaebaja arestimajas viibimise perioodil oli võimalik ja ka seda, et kaebaja ei ole soovinud jalutama minna. Ka Võru arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõte (tl 33-62) ei tõenda, et kaebaja ei soovinud jalutama minna, sest esiteks ei ole väljavõtet esitatud kogu selle perioodi kohta, millal kaebaja seal viibis ja pealegi ei nähtu sellest, et keegi arestimajas viibivatest isikutest oleks esitanud mingeid avaldusi. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et sellel perioodil ei olnud ühelgi kinnipeetaval mingeid avaldusi ja seda, et kaebaja nii pika aja perioodil ei soovinud kasutada oma õigust viibida vabas õhus. Kuna vastustaja ei ole suutnud esitada veenvaid tõendeid selle kohta, et kaebaja ei ole avaldanud soovi viibida värskes õhus, siis loeb kohus tõendatuks kaebaja väite, et rikuti tema VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 p-st 4 tulenevat õigust.
5. Vastustaja on omaks võtnud asjaolu, et Võru arestimaja kambrites puudusid sellel perioodil laud, riidenagi ja eraldi istekoht. Samas on vastustaja väitnud, et kui kaebaja oleks nende puudumisele juhtinud tähelepanu, siis oleks olnud nende või samaväärsete esemete paigutamine kambrisse võimalik. Seega on vastustaja õigeks võtnud asjaolu, et toimus kambri sisustusele esitatud nõuete rikkumine. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kambri sisustuse mittevastavus esitatud nõuetele ei saa iseenesest alandada kaebaja väärikust, kuid see võib olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis.
6. Seoses T. Jõela kaebusega duši ja duširuumi aadressil märgib kohus järgmist. ASkE (v.r.) § 31 p 12 järgi on kinnipeetul õigus käia kord nädalas saunas, vannis või duši all. Kaebaja ei osunda sellele, et duši all käimise võimalust talle ei tagatud. Mis puudutab duširuumi seisukorda, siis vastavalt ASkE (v.r.) § 32 lg 1 p-le 6 on puhtuse hoidmine kambris ja arestimaja teistes ruumides üks kinnipeetute kohustustest. Seega sõltub nii duširuumi puhtus, duši seisukord kui sooja vee olemasolu suuresti sellest, kui heaperemehelikult on arestimajas viibinud isikud üldkasutatavasse inventari suhtunud, kui säästlikult sooja vett kasutanud ning millise hoolikusega on nad enda järelt koristanud. Ei saa eeldada, et arestimaja ametnikel lasub kohustus iga kinnipeetu pesemise järgselt üldkasutatavat ruumi koristada ja remontida. Ka ei võimalda arestimaja sisekorraeeskiri vee kasutust limiteerida. Ebausutav on T. Jõela väide, mille kohaselt ei vahetatud tal kord nädalas voodipesu. Kord nädalas voodipesu vahetamise kohustuse paneb arestimajale ASkE (v.r.) § 31 p
7. Kuna sama 4 säte paneb arestimajale ka kohustuse anda kinnipeetule võimalus kord nädalas saunas, vannis või duši all käimiseks, ning T. Jõela ei ole eitanud duši kasutamise võimalust, ei saanud ka voodipesu vahetamise kohustus arestimaja töötajate poolt tähelepanuta jääda. T. Jõela on väitnud ka seda, et talle väljastatud madrats oli ei olnud kvaliteetne. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kaebajal oli võimalik nõuda madratsi väljavahetamist ja praegusel momendil ei ole enam ka võimalik välja selgitada kaebajale väljastatud madratsi seisukorda.
8. Kaebaja on kinnitanud, et tema inimväärikust alandasid ventilatsiooni puudumine ja samuti ebapiisav valgustus. Kaebaja on kinnitanud, et klaasploki suurusele plekile olid sisse puuritud augud, kuid see ei taganud piisavalt värsket õhku. Samas ringkonnakohtule teadaolevalt oli peale selle Võru arestimajas ka tavapärane õhku sissepuhuv ja väljatõmbav ventilatsioon, mis tagas piisava õhuhulga. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kambris oli olemas klaasplokist aken, mis tagas ka loomuliku valgustuse. Peale selle oli olemas ka kunstlik valgustus.
9. Kaebaja on leidnud, et WC oli muust kambrist eraldamata ja ei taganud piisavalt privaatsust. Samas on ta kaebuses ise märkinud, et WC-d eraldas muust kambrist 70x70 cm suurune plekk. VangS §-de 90 lg 4 ja 156 lg 2 alusel peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine. Seega ei ole võimalik tagada isiku loomulike vajaduste rahuldamise täielikku privaatsust. Samuti nähtub arestimaja tööarvestuse raamatust, et suurema osa ajast viibis kaebaja kambris üksi ning seega oli WC kasutamise privaatsus küllaldaselt tagatud. Seoses WC ebahügieenilisusega märgib ringkonnakohus, et selle hügieenilisuse tagamine on kambris viibivate isikute enda ülesanne ja selleks on neil võimalik saada vastavaid puhastusvahendeid.
10. Kaebaja on oma õigusi rikkuvaks pidanud ka seda, et arestimajja vastuvõtmisel ei tehtud talle tervislikku kontrolli. Vastustaja on omaks võtnud asjaolu, et kuna arestimajas puudub meditsiinitöötaja, siis seda tõepoolest ei tehtud. Samas on vastustaja kinnitanud, et vajaduse korral kutsutakse kiirabi või viiakse isik tervishoiuasutusse. Sellist vastustaja väidet kinnitavad ka arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõtted, mis näitavad, et meditsiinilist abi vajavatele kinnipeetavatele oli see tagatud. 15.

§ 9

lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süülise väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Riigikohus on tõlgendanud seda selliselt, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti (RKHKo 15.03.2010, 3-3-1-93-09, p 11). Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud värskes õhus jalutamise mittevõimaldamine kogu tema Võru arestimajas viibitud perioodi vältel ning Võru arestimaja tingimused puuduvate, kuid samas määrusega nõutud mööbliesemete osas, ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning olid seetõttu oma kogumis õigusvastased ja kaebaja väärikust alandavad. Kuna kaebaja viibis sellistes tingimustes kokku 169 päeva, siis leiab ringkonnakohus, et antud juhul tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kuna muud hüvitamise võimalused ei ole piisavad.

1. Kaebaja on taotlenud tema mittevaralise kahju hüvitamiseks 12 000 euro väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et kahju ei kuulu hüvitamisele sellises summas. Arvestades kohtute senist praktikat, on ebaseadusliku kartseris kinnipidamisega peetud põhjendatuks 6,39 euro väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest. Samas on kartseris viibimisega isiku õiguste riive palju suurem, kui siis, kui isik ei saa arestimajas viibimise jooksul kasutada 5 jalutusvõimalust ja kambris puuduvad seal ettenähtud esemed. Kaebaja nõue ületab mitmekordselt ka summa, mis kuuluks väljamõistmisele iga õigusvastaselt kartseris viibitud päeva eest. Ringkonnakohus peab põhjendatud mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 338 eurot, so 2 eurot iga päeva eest (169x2=338).
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsusega, millega jäeti kaebaja kasuks välja mõistmata hüvitis tervisekahjustuse tekitamise eest ja hüvitis ajavahemikel 28.03.2008 – 11.04.2008 ning 25.04.2008 – 02.05.2008 Võru arestimajas ebainimlikes tingimustes viibimise eest mittevaralise kahju tekitamise eest. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi HKMS § 201 p 4 alusel korrata. Maili Lokk Madis Ernits 6 Agu Timmi