← Eesti

3-13-1494/16

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

  1. november 2013, Tartu Haldusasi M.M. kaebus Andmekaitse Inspektsiooni
  2. juuni
  3. a vaideotsuse nr 2.1.-3/13/768 p 1 tühistamiseks, OÜ Top Connect tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks ja OÜ-le Top Connect ettekirjutuse tegemiseks Tartu Halduskohtu
  4. septembri
  5. a määrus M.M. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja M.M. Vastustajad Andmekaitse Inspektsioon ja OÜ Top Connect Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-13-1494 RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  6. septembri
  7. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. M.M. esitas
  9. märtsil 2013 OÜ-le Top Connect teabenõude, milles palus loendit tema
  10. jaanuarist 2013 kuni
  11. märtsini 2013 tehtud kõnedest koos nende maksumusega. Ühtlasi soovis M.M. koopiat esitatud teabenõudest. OÜ Top Connect
  12. aprilli
  13. a vastuses leiti, et OÜ Top Connect kohustuste hulka ei kuulu koopiate tegemine. M.M. esitas OÜ-le Top Connect
  14. aprillil 2013 uue teabenõude, kuid ei saanud sellele vastust. M.M. esitas
  15. aprillil 2013 kaks vaiet Andmekaitse Inspektsioonile OÜ Top Connect tegevuse peale teabenõudele vastamisel. Andmekaitse Inspektsiooni
  16. juuni
  17. a vaideotsusega nr 2.1.-3/13/768 rahuldati vaie osaliselt. Vaie jäeti rahuldamata osas, mis puudutas
  18. märtsil 2013 ja
  19. aprillil 2013 esitatud teabenõuetest koopiate saamist ning kõneeristuste loendit ajavahemiku
  20. jaanuar 2013 kuni
  21. märts 2013 kohta.
  22. M.M. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Andmekaitse Inspektsiooni nimetatud vaideotsuse p 1 ja tuvastada OÜ Top Connect tegevuse õigusvastasus ning teha OÜ-le Top Connect ettekirjutus. Koos kaebusega esitas M.M. riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse. Kaebaja soovis ka kaebusest koopia väljastamist ning enda vabastamist selle eest nõutava riigilõivu tasumise kohustusest.
  23. Tartu Halduskohtu
  24. septembri
  25. a määrusega jäeti M.M. menetlusabi taotlus rahuldamata ning kaebus käiguta. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetlusabi andmisel lähtuda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ja § 112 lg 1 p-st
  26. Vaidlust ei ole selles, et M.M. isikukonto väljavõttest nähtuvalt oli kaebaja nelja viimase kuu sissetulek enne kaebuse koostamist 330 eurot. Halduskohus ei nõustunud aga kaebaja väidetega selles osas, millised kulud tuleks lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 kaebaja sissetulekust maha arvata. HKMS § 112 lg 1 p 1 tuleks tõlgendada kitsalt (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  27. mai
  28. a määrus nr 3-12-911, p 11; Tartu Ringkonnakohtu
  29. septembri
  30. a määrus nr 3-11-2923, p 6). Kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, mistõttu puuduvad neil üldjuhul ka kulutused eluasemele ja transpordile, mille arvessevõtmist HKMS § 112 lg 1 p 1 nõuab. Kohtud on kinnipeetavate puhul lugenud mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest makstud summasid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
  31. mai
  32. a määrus nr 3-12-911, p 9; Tartu Ringkonnakohtu
  33. augusti
  34. a määrus nr 3-12-342, p 5). Samuti on kohtupraktikas analoogia korras asutud seisukohale, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega on võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  35. märtsi
  36. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Kulutusi hügieenitarvete ostmiseks ei ole aga kohtupraktikas maha arvatavate kulutuste hulka loetud ning seda on eelkõige põhjendatud asjaoluga, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks vastavaid kulutusi sissetulekust maha arvata (vt Tartu Ringkonnakohtu
  37. juuni
  38. a määrus nr 3-12-625, p 7). Halduskohtu hinnangul ei ole sel põhjusel võimalik maha arvata ka kulutusi söögile, joogile ja koopiate tegemiseks. Seega tuleb kulutustena maha võtta rahaliste nõuete ja vabanemisfondi arvatud ning elektri eest tasutud 242,48 eurot. Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 43,76 eurot, mida riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 1 järgi nõutav riigilõiv 15 eurot ei ületa, mistõttu tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata. Kaebaja viitas taotluses ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 186 kohaldamise vajadusele, mis tuleneb HKMS § 116 lg-st
  39. Halduskohtu hinnangul ei vii nimetatud sätete kohaldamine teistsugusele järeldusele. Eelnevalt menetlusabi andmise kohta tehtud kohtulahendites väljendatud seisukohad ei ole antud juhul asjakohased, sest alates
  40. jaanuarist 2012 kehtiv halduskohtumenetluse seadustik erineb oluliselt varasemast regulatsioonist, mistõttu on vastavalt sellele muutunud ka kohtupraktika. Isikukonto väljavõttest nähtuval kinnipeetava vabaks kasutamiseks oleva raha jäägil ei ole taotluse esitamise hetkel enam määravat tähendust ja samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
  41. märtsi
  42. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Halduskohus tõlgendas HKMS § 112 lg 1 p 1 kooskõlas põhiseadusega. Riigilõivu tasumise kohustuse eesmärgiks on õiguskindluse ja menetlusökonoomia tagamine ning kohtusüsteemi ülekoormamise vältimine. Riigikohus on riigilõivude kehtestamist ja menetlusabi saamisele piirangute seadmist kohtusse pöördumise riivetena aktsepteerinud (Riigikohtu üldkogu
  43. aprilli
  44. a otsus nr 3-2-1-62-10). Kaebaja soovis koopiat kaebusest, kuid ei täpsustanud, kas ta soovib koopiat kaebuse põhitekstist või selle lisadest. Kaebuse põhitekst on kuuel leheküljel, lisad 27 leheküljel. RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kuni viieleheküljelise ärakirja tegemise eest. RLS § 58 2 lg 1 kohaselt on ühe lehekülje eest nõutav tasu 0,3 eurot. Kaebuse põhiteksti eest tuleks riigilõivu tasuda 0,3 eurot. Kaebuse põhiteksti ja lisade puhul aga 8,4 eurot. Riigikohtu halduskolleegium on
  45. aprilli
  46. a otsuse nr 3-3-1-7-11 p-s 17 leidnud, et kaebaja enda kohtule esitatud dokumentidest koopiate väljastamisel ei ole kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud, mistõttu tuleb M.M. taotlus jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  47. M.M. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
  48. septembri
  49. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kinnipeetaval mitmeid vältimatuid kulutusi, mida kohus peab maksevõime hindamisel arvestama. Lähtuda ei saa ainult HKMS § 112 lg 1 pst
  50. Selline tõlgendus on ühtlasi vastuolus põhiseadusega. Kohaldamisele kuuluvad ka TsMS § 182 lg 2 p 1 ja § 186 lg
  51. Maksevõime hindamisel tuleb arvestada teistes menetlustes nõutavate ja juba tasutud riigilõivudega. Kohtupraktika, mille kohaselt ei pea isikule pärast riigilõivu tasumist jääma rahalisi vahendeid põhjendatud kulutuste tegemiseks, ei ole põhiseaduspärane. Kaebaja palub kontrollida vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 vastavust põhiseadusele, kui kohus leiab, et kaebaja ei ole riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  52. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
  53. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus mainib vastuseks määruskaebusele siiski järgnevat.
  54. M.M. on määruskaebuses märkinud, et kohus peaks menetlusabi taotlust lahendades arvestama ka teistes menetlustes kantud menetluskulusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul selliseid kulutusi maha arvata, kuna kaebaja isikukonto väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks nelja kuu jooksul, mis eelnesid menetlusabi taotluse esitamisele, tasunud oma rahaliste vahendite arvelt riigilõive või muid menetluskulusid. Teistes menetlustes kantud riigilõivude ja kautsjonite mahaarvamine on võimalik ainult siis, kui need on kantud. Ainuüksi tasumise nõudmistest ei piisa, oluline on tasumise fakt.
  55. Määruskaebuses on leitud, et VangS § 44 lg 2 ja kohtupraktika, mille kohaselt ei pea kinnipeetavale pärast riigilõivu tasumist jääma rahalisi vahendeid vajalike kulutuste tegemiseks, on vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastav regulatsioon ja kohtupraktika on põhiseaduspärane. VangS § 44 lg 2 reguleerib kinnipeetava isikuarvel oleva raha kasutamise korda. Sätte kohaselt jaguneb isikuarvel olev raha kolme ossa: a) 50 % jäetakse rahaliste nõuete täitmiseks; b) 20 % hoiustatakse vabanemistoetusena; c) 30 % jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. Selline raha jagunemine vastavalt seadusandja poolt sätestatud otstarvetele on õigustatud, kuna võimaldab esiteks tagada kinnipeetavate vastu esitatud nõuete rahuldamise, ühtlasi vähenevad selliselt ka vangistuses viibides isikute vastu esitatud nõuded ja seeläbi ka kohustused. Seega on võimalik, et isik on vabanedes nõuded kinnipidamisasutuses viibimise ajal suutnud ära tasuda, mistõttu on tal kergem eluga edasi minna. Säte võimaldab kaitsta ka kolmandate isikute huvisid, sest neile on sedasi tagatud vähemalt osaline kui mitte täielik nõude rahuldamine ka sel perioodil, kui isikul otsest palgatulu ei ole, kuna ta kannab vabadusekaotuslikku karistust. Kui isiku vastu nõuded puuduvad või neid on alla 50 %, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. 20 % hoiustamine vabanemistoetusena tagab kinnipeetavale minimaalse rahasumma vahetult vabanemisjärgse elu korraldamiseks. 30 % jäämine vanglasiseseks 3 kasutamiseks on mõistuspärane, kuna kinnipeetavate igapäevavajaduste rahuldamise eest hoolitseb peamiselt vangla. Riigikohtu halduskolleegium leidis
  56. märtsi
  57. a kohtumääruses nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9, et „[s]amuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.“ Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga, ühtlasi ei ole ka Riigikohus vastavat seisukohta revideerinud. Ringkonnakohus kordab siinkohal juba eelnevalt mainitut, mille kohaselt ei ole kinnipidamisasutuses viibival isikul eelduslikult vaja teha suuremaid väljaminekuid, kuna igapäevaste vajaduste rahuldamise eest hoolitseb vangla, mistõttu on kinnipeetavatele tagatud inimväärne äraelamine ka vangistuse perioodil.
  58. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  59. septembri
  60. a määruse muutmata. Madis Ernits Tiina Pappel 4 Einar Vene

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.