3-13-1489/11

MÄÄRUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene

1. oktoober 2013, Tartu Haldusasi M.M. kaebus Sotsiaalministeeriumi kohustamiseks kaebaja
2. mai
3. a selgitustaotluse uueks läbivaatamiseks ja sellele vastamiseks Tartu Halduskohtu
4. augusti
5. a määrus M.M. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja M.M. Vastustaja Sotsiaalministeerium Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamine Menetlusosalised 3-13-1489 RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
6. augusti
7. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. M.M. esitas
9. mail 2013 Sotsiaalministeeriumile selgitustaotluse, millele vastati
10. juunil
12. M.M. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Sotsiaalministeeriumit kaebaja selgitustaotlust uuesti läbi vaatama ning sellele ka vastama. Koos kaebusega esitas M.M. riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse.
13. Tartu Halduskohtu
14. augusti
15. a määrusega jäeti M.M. menetlusabi taotlus rahuldamata ning kaebus käiguta. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb menetlusabi andmisel lähtuda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-st 1 ja § 112 lg 1 p-st
16. Riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg 1 kohaselt tuleb kaebuselt tasuda riigilõivu 15 eurot. Vaidlust ei ole selles, et M.M. isikukonto väljavõttest nähtuvalt oli kaebaja nelja viimase kuu sissetulek enne kaebuse koostamist 330 eurot. Halduskohus ei nõustunud aga kaebaja väidetega selles osas, millised kulud tuleks lähtudes HKMS § 112 lg 1 p-st 1 kaebaja sissetulekust maha arvata. HKMS § 112 lg 1 p 1 tuleks tõlgendada kitsalt (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
17. mai
18. a määrus nr 3-12-911, p 11; Tartu Ringkonnakohtu
19. septembri
20. a määrus nr 3-112923, p 6). Kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, mistõttu puuduvad neil üldjuhul ka kulutused eluasemele ja transpordile, mille arvessevõtmist HKMS § 112 lg 1 p 1 nõuab. Kohtud on kinnipeetavate puhul lugenud mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest makstud summasid (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
21. mai
22. a määrus nr 3-12-911, p 9; Tartu Ringkonnakohtu
23. augusti
24. a määrus 3-12-342, p 5). Samuti on kohtupraktikas analoogia korras asutud seisukohale, et HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega on võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
25. märtsi
26. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Kulutusi hügieenitarvete ostmiseks ei ole aga kohtupraktikas maha arvatavate kulutuste hulka loetud ning seda on eelkõige põhjendatud asjaoluga, et seadusandja ei ole pidanud vajalikuks vastavaid kulutusi sissetulekust maha arvata (vt Tartu Ringkonnakohtu
27. juuni
28. a määrus nr 3-12625, p 7). Halduskohtu hinnangul ei ole sel põhjusel võimalik maha arvata ka kulutusi söögile, joogile ja koopiate tegemiseks. Seega tuleb kulutustena maha võtta nõuete- ja vabanemisfondi arvatud 231 eurot ja elektri eest tasutud 11,48 eurot. Kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on seega 43,76 eurot, mis ei ületa tasumisele kuuluvaid menetluskulusid, mistõttu tuleb kaebaja menetlusabi taotlus jätta rahuldamata. Kaebaja viitas taotluses ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 186 kohaldamise vajadusele, mis tuleneb HKMS § 116 lg-st
29. Halduskohtu hinnangul ei vii nimetatud sätete kohaldamine teistsugusele järeldusele. Eelnevalt menetlusabi andmise kohta tehtud kohtulahendites väljendatud seisukohad ei ole antud juhul asjakohased, sest alates
30. jaanuarist 2012 kehtiv halduskohtumenetluse seadustik erineb oluliselt varasemast regulatsioonist, mistõttu on vastavalt sellele muutunud ka kohtupraktika. Isikukonto väljavõttest nähtuval kinnipeetava vabaks kasutamiseks oleva raha jäägil ei ole taotluse esitamise hetkel enam määravat tähendust ja samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
31. märtsi
32. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Halduskohus tõlgendas HKMS § 112 lg 1 p 1 kooskõlas põhiseadusega. Riigilõivu tasumise kohustuse eesmärgiks on õiguskindluse ja menetlusökonoomia tagamine ning kohtusüsteemi ülekoormamise vältimine. Riigikohus on riigilõivude kehtestamist ja menetlusabi saamisele piirangute seadmist kohtusse pöördumise riivetena aktsepteerinud (Riigikohtu üldkogu
33. aprilli
34. a otsus nr 3-2-1-62-10). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
35. M.M. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu
36. augusti
37. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kinnipeetaval mitmeid vältimatuid kulutusi, mida kohus peab maksevõime hindamisel arvestama. Lähtuda ei saa ainult HKMS § 112 lg 1 pst
38. Selline tõlgendus on ühtlasi vastuolus põhiseadusega. Kohaldamisele kuuluvad ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 182 lg 2 p 1 ja § 186 lg
39. Maksevõime hindamisel tuleb arvestada teistes menetlustes nõutavate ja juba tasutud riigilõivudega. Kohtupraktika, mille kohaselt ei pea isikule pärast riigilõivu tasumist jääma rahalisi vahendeid põhjendatud kulutuste tegemiseks, ei ole põhiseaduspärane. Kaebaja palub kontrollida vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 vastavust põhiseadusele, kui kohus leiab, et kaebaja ei ole riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
40. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. 2
41. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud seisukohtadega ega pea vajalikuks neid korrata. Määruskaebuses esitatud põhjendused ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks. Ringkonnakohus mainib vastuseks määruskaebusele siiski järgnevat.
42. M.M. on määruskaebuses märkinud, et kohus peaks menetlusabi taotlust lahendades arvestama ka teistes menetlustes kantud menetluskulusid. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul selliseid kulutusi maha arvata, kuna kaebaja isikukonto väljavõttest ei nähtu, et kaebaja oleks nelja kuu jooksul, mis eelnesid menetlusabi taotluse esitamisele, tasunud oma rahaliste vahendite arvelt riigilõive või muid menetluskulusid.
43. Määruskaebuses on leitud, et VangS § 44 lg 2 ja kohtupraktika, mille kohaselt ei pea kinnipeetavale pärast riigilõivu tasumist jääma rahalisi vahendeid vajalike kulutuste tegemiseks, on vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastav regulatsioon ja kohtupraktika on põhiseaduspärane. VangS § 44 lg 2 reguleerib kinnipeetava isikuarvel oleva raha kasutamise korda. Sätte kohaselt jaguneb isikuarvel olev raha kolme ossa: a) 50 % jäetakse rahaliste nõuete täitmiseks; b) 20 % hoiustatakse vabanemistoetusena; c) 30 % jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. Selline raha jagunemine vastavalt seadusandja poolt sätestatud otstarvetele on õigustatud, kuna võimaldab esiteks tagada kinnipeetavate vastu esitatud nõuete rahuldamise, ühtlasi vähenevad selliselt ka vangistuses viibides isikute vastu esitatud nõuded ja seeläbi ka kohustused. Seega on võimalik, et isik on vabanedes nõuded kinnipidamisasutuses viibimise ajal suutnud ära tasuda, mistõttu on tal kergem eluga edasi minna. Säte võimaldab kaitsta ka kolmandate isikute huvisid, sest neile on sedasi tagatud vähemalt osaline kui mitte täielik nõude rahuldamine ka sel perioodil, kui isikul otsest palgatulu ei ole, kuna ta kannab vabadusekaotuslikku karistust. Kui isiku vastu nõuded puuduvad või neid on alla 50 %, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena. 20 % hoiustamine vabanemistoetusena tagab kinnipeetavale minimaalse rahasumma vahetult vabanemisjärgse elu korraldamiseks. 30 % jäämine vanglasiseseks kasutamiseks on mõistuspärane, kuna kinnipeetavate igapäevavajaduste rahuldamise eest hoolitseb peamiselt vangla. Riigikohtu halduskolleegium leidis
44. märtsi
45. a kohtumääruses nr 3-7-1-3-61-12 p-s 9, et „[s]amuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks.“ Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga, ühtlasi ei ole ka Riigikohus vastavat seisukohta revideerinud. Ringkonnakohus kordab siinkohal juba eelnevalt mainitut, mille kohaselt ei ole kinnipidamisasutuses viibival isikul eelduslikult vaja teha suuremaid väljaminekuid, kuna igapäevaste vajaduste rahuldamise eest hoolitseb vangla, mistõttu on kinnipeetavatele tagatud inimväärne äraelamine ka vangistuse perioodil.
46. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
47. augusti
48. a määruse muutmata. Madis Ernits Tiina Pappel 3 Einar Vene