KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 47 lg-te 1-3 järgi kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Vangla toidukava koostamist ja toitlustamist jälgib arst. Arsti ettekirjutusel kindlustatakse kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Kaebaja ei põhjendanud kaebuses selgelt, kas ta taotleb lihavaba toidu andmist lähtudes tervislikest põhjustest või religioossetest toitumistavadest. Haldusasja materjalidest nähtub samas, et kaebajal puuduvad arsti poolt kindlaks määratud vastunäidustused lihatoidu tarbimiseks. Kaebaja religioosse kuuluvuse kindlakstegemisel pöördus vastustaja vangla vanemkaplani poole, kelle õiendist tuleneb, et väidetavalt on kaebaja õigeusku. Õigeusul on aastas aga üksnes kuus ranget paastupäeva, mil on kohustus hoiduda liha- ja piimatoitudest ja soovituslik hoiduda taimetoidust. Samuti ei ole vanemkaplani kinnitusel sellisele juhul tegemist menüü vaheldumise, vaid toidu hulga, koguse ja söögikordade teadliku ja tahtliku vähendamise ehk paastumisega. Hinnates vastustaja argumente ning seda, et kaebaja soov saada lihata toitu on põhjendamata, jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. 2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. A. Nikiforov esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse (tl 91, tõlge tl 94) ning ringkonnakohus ennistas apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja (tl 121-122). 16.05.
2. a apellatsioonkaebuse täienduses (tl 95, tõlge tl 97) selgitatakse, et on absurdne väide, et vanglas viibiv kinnipeetav peab esitama tõendi mungaseisu pühitsemise kohta, st kes on mungaseisu pühitsetud, võib süüa lihata toitu, kuid kes pole, see ei või. Kaebajal on lihatoidust hoidumiseks isiklikud, tervislikud ja usulised põhjused ning taimetoidu mittevõimaldamisega rikutakse tema usuvabadust. 20.05.
3. a täienduses (tl 98, tõlge tl 100) seab kaebaja kahtluse alla selle, et kui erimenüüd soovivate isikute arv oluliselt kasvab, siis pole vastustajal füüsiliselt võimalik valmistada nii eri- kui põhitoitu ning selle, et selline olukord pole lahendatav.
4. Vastustaja palub 09.10.
5. a vastuses (tl 129) apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt on halduskohtu otsus õiguspärane. Kaebaja õigus vabadusele on tema vabadusekaotuse kandmise ajal põhiseaduspäraselt piiratud ja nimetatud piirang seab ühtlasi piirangud tema teistele põhiõigustele.

§ 62

kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise ning

§ 47

lg 3 kohaselt kindlustatakse kinnipeetavale arsti ettekirjutusel dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Kohustust selleks ei tulene aga ei

-ist ega põhiseaduse (PS) §-st 40. Isikul on õigus, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda, et talle usuvabaduse teostamiseks teatud sooritusi tehtaks. Vastustaja lähtub kinnipeetavate toitlustamisel

§ 47lg-st 1 ning sotsiaalministri 31.12.2002.

a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ (Toidunormid) § 1 lg-test 2–5 ning §-s 2 toodud kinnipeetava ööpäevasest toiduenergiavajadusest. Ka kaebaja toidunormi määramisel lähtus vastustaja Toidunormide §-st

1. Seega toimub kinnipeetava toitlustamine kooskõlas õigusnormidega ja kõrvalekalded üldistest toidunormidest peavad olema põhjendatud ega tohi ohustada kinnipeetava tervist. Kinnipeetavale täisväärtusliku taimetoidu võimaldamine on seotud lisapingutuste ja -kulutustega ning seetõttu peab kinnipidamisasutusel olema võimalus veenduda, et erikohtlemise taotlemine pole pelgalt kinnipeetava kapriis, vaid see on tingitud tema usulistest tõekspidamistest või tervislikust seisundist. Kinnipeetavale eridieedi võimaldamisel seoses tema usuliste vajadustega on vanglal kaalutlusõigus, mille puhul on vaja kaaluda kinnipeetava tervist ja religiooni puudutavaid põhjendusi ning vangla võimalusi. Viru Vangla arst J. Kogan on 03.12.
2. a tõendiga kinnitanud, et kaebaja ei vaja tervislikel põhjustel lihavaba toitu. Viru Vangla vanemkaplani 28.12.
3. a õiendist tulenevalt ei ole üksnes viitamine õigeusule põhjus igapäevaselt lihavaba toidu saamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 05.03.
5. a otsus tuleb jätta muutmata ning A. Nikiforovi apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. Asja materjalidest nähtuvalt nõudis kaebaja vanglalt taimetoitu ilma meditsiiniliste näidustusteta isiklikel ja usulistel kaalutlustel. Meditsiiniliste näidustuste puudumine on tõendatud Viru Vangla arsti 03.12.
7. a õiendiga (tl 49). 13.

§ 62kohaselt tagab vangla kinnipeetavale tema usuliste vajaduste rahuldamise.

PS § 40 lg 2 kohaselt on igaühel vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või 3 eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. Seetõttu võib usutalituste täitmise vabadus hõlmata iseenesest ka toitumisharjumusi. Teatud toiduainete vältimine usulistel põhjustel võib seega olla käsitletav usuvabadusena ja seega PS § 40 kaitsealasse kuuluvana. Samas on PS §-s 40 sätestatud usuvabadus vabaduspõhiõigus - isikul on õigus nõuda, et tema usuvabadusse ei sekkutaks, kuid ta ei saa nõuda kelleltki talle usuvabaduse teostamiseks teatud soorituste tegemist. Vaidlust ei ole selles, et vangla ei ole sekkunud kaebuse esitaja usulistesse veendumustesse ega veennud teda nendest loobuma, samuti ei ole kaebuse esitaja väitnud, et tal oleks takistatud mõnede usutalituste sooritamist. Seega on PS § 40 alusel kinnipeetaval õigus mitte süüa talle usulistel põhjustel vastuvõetamatuid toite, kuid ei ole õigust nõuda, et vangla talle väidetavalt usulistel põhjustel meelepäraseid toite serveeriks. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et PS § 40 lõikes 1 toodud usuvabaduse kui põhiõiguse riivega käesoleval juhul seetõttu tegemist ei ole. Lisaks on asjakohane viidata PS § 40 lg-s 3 toodud piirangule usutalituste toimetamisel, mille kohaselt usutalituste toimetamine ei tohi ohustada tervist. Ka kirikute ja koguduste seaduse § 9 lg 1 kohaselt on ravi-, õppe-, hoolekande- ja kinnipidamisasutustes viibijal ning kaitseväelasel õigus täita usulisi talitusi vastavalt oma usutunnistusele, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist, kõlblust, nendes asutustes kehtestatud korda ega teiste seal viibivate isikute õigusi. Ringkonnakohus leiab, et tervise kahjustamise all ei peeta siinkohal silmas mitte ainult teiste isikute, vaid ka usutalituse läbiviija enda tervist ja seda eriti vanglas viibimise kontekstis. Nimelt on kinnipidamisasutuses viibimise ajal isiku põhiõigused paratamatult piiratumad kui vabaduses viibides. PS § 20 sätestab õiguse vabadusele ja isikupuutumatusele, mille esimeses punktis sätestatakse nimetatud vabadusõiguse ühe võimaliku riivena vabaduse võtmine süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks. Teisisõnu kaebuse esitaja õigus vabadusele on põhiseaduspäraselt piiratud tema vabadusekaotuse kandmise ajal ja nimetatud piirang seab ühtlasi piiranguid kaebuse esitaja teistele põhiõigustele. Kinnipidamisasutus peab tagama karistuse kandmise eesmärkide täitmise ja samas seisma hea selle eest, et kinnipeetavatele oleks vanglas tagatud tervislik toit ja olmetingimused. Seetõttu on loomulik, et kinnipidamisasutustes on õigusaktidega reglementeeritud ka kinnipeetavate toidu normid ja koostis, et vältida võimalike tervisehädade tekkimist, mille ravimise peaks riik ka peale kõige muu kinni maksma. Kui vabaduses viibides on isikul põhimõtteliselt võimalik toituda nii ebaregulaarselt ja ebatervislikult kui ta heaks arvab, siis kinnipidamisasutus peab soodustama igati tervislikku ja täisväärtuslikku toitumist ja seda nii kinnipeetavate tervisele kui ka riigi kulude kokkuhoiule mõeldes.

§ 47

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Lõike 2 kohaselt jälgib vangla toidukava koostamist ja toitlustamist arst. Inimese tervise kaitsmise, haiguste ennetamise ja tervise edendamise eesmärkidel on kehtestatud rahvatervise seadus, mille § 1 kohaselt saavutatakse neid eesmärke riigi, omavalitsuse, avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga. Muuhulgas on nimetatud eesmärgi saavutamiseks pandud sotsiaalministrile kohustuseks kehtestada toidunormid kinnipidamisasutustes (§ 8 lg 2 p 22). Nimetatud sättest lähtuvalt ongi kehtestatud Toidunormid, mille § 1 lg 2 kohaselt peab päevane toidunorm katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete (vitamiinid ning mineraaltoitained) ja valguvajaduse. Lõike 3 kohaselt määratakse pärast vastuvõtmist kinnipidamisasutusse kinnipeetavale toidunorm, mida muudetakse kinnipidamisasutusele tervishoiuteenuse osutaja ettekirjutuse alusel. Lõike 4 kohaselt arvestatakse toidunormi määramisel kinnipeetava ööpäevast toiduenergiavajadust, terviseseisundit, elanikkonna üldisi toitumistavasid ning võimaluste piires kinnipeetava oma religiooni toitumistavasid. Lõike 5 kohaselt kindlustatakse tervishoiutöötaja ettekirjutusel 4 erivajadustega kinnipeetava dieettoitlustamine või antakse tavalisele toidunormile lisaks igapäevast lisatoitu. Kinnipeetava ööpäevane toiduenergiavajadus on toodud §-s 2 ja sellest on vastustaja ka kaebuse esitaja toidunormi määratlemisel lähtunud. Seega toimub kinnipeetavate toitlustamine eelkõige kooskõlas õigusnormidega ja kõrvalekalded üldistest toitlustamisnormidest peavad olema põhjendatud ega tohi ohustada kinnipeetava tervist. 14.

§ 47

lg 3 kohaselt kindlustatakse arsti ettekirjutusel kinnipeetavale dieettoitlustamine. Võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Vangistusseadus ei kohusta seega kinnipidamisasutust igal juhul isiku usuliste tavadega kooskõlas toitlustamist tagama ning ei anna kinnipeetavale subjektiivset õigust saada alati ja igas vanglas usukohast toitu. Nagu eelpool märgitud, ei saa sellist kohustust kinnipidamisasutusele tuletada ka PS §-st

1. Lisaks sellele ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks end vanglas selgelt mõne usuorganisatsiooni liikmena määratlenud ning adekvaatselt põhjendanud, millistel usulistel kaalutlustel talle täistaimetoit ainuvajalik on. Vastustaja selgitas nii vaide- kui ka kohtumenetluse käigus, et alates 10.11.2011 viidi kõikides vanglates sisse ühtne praktika, mille kohaselt on lihavaba toitu võimalik saada üksnes tingimustel, et üheselt on tõendatud kinnipeetava usuline kuuluvus ja põhjendatud vajadus oma religioossetest tavadest lähtuvalt süüa lihavaba toitu. Kohtuasja materjalidest nähtub, et lihavaba toidu vajadus ei ole kaebaja jaoks põhjendatud ka religiooni tavadest lähtuvalt. Viru Vangla kaplan P. Gilli 13.12.
2. a vastusest ja 28.12.
3. a õiendist tulenevalt (tl 16 ja 58) ei ole üksnes viitamine õigeusule põhjus igapäevaselt lihavaba toidu saamiseks. Õigeusklikel algab kohustav keeld aastaringselt mitte süüa lihatoite alles mungapühitsuse teisest astmest. Tavapäraselt on õigeusklikel aastas kuus ranget paastupäeva ning nendel päevadel on kohustuslik hoiduda liha- ja piimatoitudest ja samas on lubatud taimetoit. Seega võib vangla võimaluse korral pakkuda õigeusklikest kinnipeetavatele lihavaba menüüd üksnes vastavate paastude ajal ning kui seda ei ole võimalik teha, siis on kaplan välja toonud, et võimalik on ka toitu puudutava paastu leevendamine ning selle asendamine armulauaeelse palvekorra ja pihiga või alternatiivse, toitu mittepuudutava paastuga. Samuti ei ole kaplani kinnitusel õigeusu kirikus paastu näol tegemist olukorraga, kus tarvitatakse ära sama toidukogus, mis tavapäevadel, ainult et ilma piima- ja lihatoitudeta, vaid tegemist on toidu hulga, koguse ja söögikordade teadliku ja tahtliku vähendamisega. Viidatud vastuses ja õiendis on vangla vanemkaplan ka märkinud, et eeltoodud kaalutlustel puudub alus määrata A. Nikiforovile usulistel põhjustel alaliselt lihavaba menüüd. Kuna

§-st 47 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda vanglas üksnes sellist toitu, mis talle maitseb või mida ta on harjunud sööma, siis ei ole asjakohased kaebaja väited selle kohta, et ta soovib lihavaba toitu saada isiklikel kaalutlustel. Juhul, kui kinnipeetavale ei maitse üks või teine toiduaine või vanglas valmistatud toit, on kinnipeetaval alati õigus seda toitu mitte süüa.

1. Lisaks eeltoodule peab kinnipeetavale erimenüü võimaldamise otsustamisel arvestama ka vangla võimalustega ning vajadusega tagada kõigile kinnipeetavatele tervislik toitumine. Mõeldamatu oleks igale kinnipeetavate eridieedi korraldamine nende usulistele tavadele või mõnele muule abstraktsele põhjendusele viidates. Ka käesoleval juhul on vastustaja muuhulgas viidanud õigesti sellele, et Viru Vanglas on ette nähtud üks põhimenüü ja mitu erimenüüd (lihavaba, laktoosivaba jne). Põhimenüü toidud valmistatakse kõik suurtes kateldes, milliseid on vastustajal kuus tükki ja need on toiduvalmistamisel alati kasutuses. Erimenüü toidud valmistatakse eraldi väiksemates pottides. Juhul, kui erimenüüd soovivate isikute osakaal oluliselt suureneb, siis ei ole vastustajal füüsiliselt võimalik valmistada korraga nii põhitoitu ja eritoitu. Ettenähtud kaloraaži ja 5 vajalikud toiduained peavad kinnipeetavad aga ka lihavabast toidust kätte saama ja see tähendab, et erimenüü toiduportsjonid on suuremad ning mõnelgi juhul on lihavaba toiduportsjon kallim kui lihaga toiduportsjon. Seega oleks vastustaja sõnul lihavaba toidu valmistamine oluliselt keerukam ja tihti ka kulukam, mistõttu võimaldatakse seda vaid nendele kinnipeetavatele, kellel on lihavaba toidu saamiseks meditsiinilised või selged ja tõendatud usulised põhjused.
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ka asjaolu, et halduskohus ei ole 06.01.
3. a määrust tehes arvestanud kaebaja 03.01.
4. a avaldust, millest võib välja lugeda, et A. Nikiforov soovis vaidlustada ka 29.12.
5. a vaideotsust ja Viru Vangla 02.01.
6. a vastust tema 29.11.
7. a selgitustaotlusele. Eeltoodu tõttu puuduvad edasises menetluses ja vaidlustatud otsuses halduskohtupoolsed seisukohad viidatud taotluste kohta, kuid see ei ole samas kaasa toonud sisult ebaõige otsuse tegemist arvestades asjaolu, et viidatud vaideotsusega seotud kohustamisnõudes esitatud kaebus jäi nagunii põhjendatult rahuldamata ja vangla 02.01.
8. a vastuse näol oli tegemist mitte haldusaktiga vaid selgitustaotlusele vastamisega.
9. Kokkuvõtlikult on seega kaebaja taotlus ja kohustamiskaebus jäetud õigesti rahuldamata põhjustel, et kaebaja osutatud põhjendustest ja seadusesätetest ei tulene kinnipeetavale piiramatut õigust nõuda kinnipidamisasutuselt meditsiiniliste näidustuste puudumise korral eridieeti; et kinnipeetaval lubatakse järgida oma religioosseid toitumistavasid üksnes vastava võimaluse olemasolul ning sellise võimaluse andmiseks peab kinnipidamisasutus olema veendunud eridieedi taotleja soovi tõsiduses ja põhjendatuses ning et taotleja poolt väljendatud huvi langeb kokku konkreetse kinnipidamisasutuse võimalustega. Ringkonnakohus nõustub eeltooduga ning jätab seetõttu apellatsioonkaebuse rahuldamata, viidates veel ka sellele, et käesoleva vaidlusega analoogsetes asjades on halduskohtutes tehtud lahendeid ka varasemalt ja neis on samuti jäetud erimenüü saamise nõuded rahuldamata ning need lahendid (vt näiteks lahendid haldusasjades nr 3-08-286 ja 3-10-1854) on jõustunud põhjusel, et Riigikohus ei andnud kinnipeetavate kassatsioonkaebustele menetlusluba. Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ 6 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/