Obsah (6)
§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 6. november 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-12
§ 212
lg 1 teises lauses sätestatud juhul (
§ 212lg 1).
Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (
§ 215lg 3).
Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (
§ 213lg 1 p 5).
Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (
§ 223lg 1).
Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (
§ 116
lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-1185 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (
§ 116lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Kaitseväe juhataja andis 29.05.2012 käskkirja nr 387P p-s 16 Luurepataljoni ülemale käsu seoses teenistusliku vajadusega vabastada XXXXXX J. R. ametikohalt alates 17.06.
- Sama käskkirja p-s 17 anti Kaitseliidu ülemale käsk määrata J. R. ametikohale alates 18.06.
- Luurepataljoni ülem vabastas 01.06.2012 käskkirjaga nr LuP-1.1-1/103P-S J. R. alates 17.06.2012 Luurepataljoni teenistusest.
- Kaitseliidu ülem määras 15.06.2012 käskkirjaga nr K-1.1-1/16720P XXXXXX J. R. alates 18.06.2012 XXXXXX palgaastmega K11 ja kuupalgamääraga 795 eurot, diferentseerides seda töötingimuste erisuse alusel 10% summas 79,50 eurot kuus.
- J. R. esitas 07.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse 29.05.2012 käskkirja nr 387P p-de 16 ja 17 ning 01.06.2012 käskkirja nr LuP-1.1-1/103P-S tühistamiseks. Kaebusest nähtuvalt pole kumbki vaidlustatud käskkiri nõuetekohaselt motiveeritud, sest neis pole märgitud, milles seisneb teenistuslik huvi kaebaja ametikohalt vabastamiseks. Käskkirjade motiveerimata jätmine võis mõjutada asja otsustamist. Pole kontrollitav, kas ja kuidas selgitati välja teenistuslik vajadus. Kaebajale ei ole tagatud ärakuulamisõigust ega selgitatud välja faktilisi asjaolusid. Kaebaja asus 2010 teenistusse Luurepataljoni, kus on olnud teenistuses kuni käesoleva ajani. Kaebaja üleviimisel Kaitseliitu tuleks lisaks põhitööle hakata omandama täiesti uut eriala, sest Kaitseliidus ei ole luure valdkonna struktuuri. Kui kaebaja viiakse põhjendamatult uuele tööle, siis see loob sundvaliku, kas lahkuda teenistusest või põhitöö kõrvalt omandada uus eriala, mis mõlemad on kaebaja jaoks koormavad. Kaebajale ei ole antud võimalust esitada dokumente, selgitusi ega taotlusi. Kaebaja määrati 18.06.2012 XXXXXX ametikohale. Käskkirjast nähtus, et kaebaja palga diferentseerimine on 10% (töökohal Luurepataljonis oli see 40%), millega kaebaja kaotab ca 30% sissetulekutest.
- Kaitsevägi palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaitseväe juhataja on kaebaja suunamisel Kaitseliitu võtnud arvesse järgmisi asjaolusid: 1) Kaitseliidus on suur puudus kaadriohvitseridest; 2) kaebajal on mitmekülgne väljaõpe, mida ta saab edasi arendada ja rakendada; 3) kaebaja saab jätkata oma teenistust samas piirkonnas ning ta ei pea oma elukohta vahetama; 4) lähtudes Luurepataljoni töö spetsiifikast, nähti temas Luurepataljonis julgeolekuriski. Kaebajale määrati Kaitseväe juhataja 21.11.2011 käskkirjaga 20P-S distsiplinaarkaristus riigisaladuse käitlemise nõuete rikkumise eest. Sellest tulenevalt ei sobinud kaebaja Luurepataljoni ülema hinnangul enam tegelema igapäevaste Luurepataljoni ülesannetega, kuna ta oli ebausaldusväärne. Kaitseliidu ülem leidis, et J. R. on parim ohvitser teenimaks XXXXXX ametikohal. Kaebaja omab oskusi, mida ta võib kasutada väljaõppe läbiviimisel kuni kompaniiülema tasemeni välja. Kaebaja viimase ametikoha palgamääraks oli K11 ehk 795 eurot, mida diferentseeriti kvalifikatsiooninõuete alusel 30% ja lisaks maksti teenistuse eripära eest lisatasu 10% ning auastmetasu (nooremleitnant) 105,84 eurot. Seega oli kaebaja brutotasu Luurepataljonis 1242,69 eurot. Kaitseliidu Tallinna Malevas saadav kuupalgamäär on K11 ehk 795 eurot, mida on diferentseeritud töötingimuste erisuste eest 10% ulatuses ja auastmetasuga (nooremleitnant) 105,84 eurot, mis brutotasuna teeb kokku 980,34 eurot. Kaitseväe raamatupidamiskeskuse 2
(5)3-12-1185 arvestuste kohaselt vähenes kaebaja teenistustasu 241,24 eurot ehk 21%. Teenistustasu vähenemine oli põhjendatud ja õiguspärane.
- Tallinna Halduskohus jättis 08.04.2013 otsusega J. R. kaebuse rahuldamata. Mõlemad vaidlustatud käskkirjad on piisavalt motiveeritud ja kohtu poolt kontrollitavad. Kaitseväe juhataja 29.05.2012 käskkirjas nr 387P on toodud nii kaebaja üleviimise õiguslik kui ka faktiline (teenistuslik vajadus) põhjendus. Luurepataljoni ülema 01.06.2012 käskkirja nr LuP-1.1-1/103P-S põhjendavast osast nähtuvalt on see antud Kaitseväe juhataja 29.05.2012 käskkirja nr 387P p 16 alusel. Vaidlust ei ole selles, et enne üleviimist anti kaebajale võimalus valida talle sobivaim uus ametikoht, kuid kaebaja soovis jääda senisele ametikohale. Seega ei ole kaebaja jäänud menetlusse kaasamata – teda on kavatsetavast üleviimisest informeeritud ja küsitud tema seisukohta uue ametikoha suhtes. Asjaolu, et kaebaja üleviimisest keeldus, ei anna alust rääkida ärakuulamise mittetoimumisest. Ärakuulamisõiguse nõrgem realiseerumine on aga põhjendatav kaadrikaitseväelaste ametikohtade operatiivse ümberkomplekteerimise vajadusega. Vastustaja selgituste kohaselt kujutanuks kaebaja jätkuv teenistus luuresüsteemis endast julgeolekuriski. Vaidlustatud käskkirjad on vaidlustatud osas ka materiaalselt õiguspärased. Puudub vaidlus, et kaebaja on kaadrikaitseväelane ning et ta vabastati tema nõusolekuta seniselt ametikohalt seoses määramisega samaastmelisele ametikohale. Kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt polnud kaebaja nõusolek vaidlusaluseks üleviimiseks vajalik. Kaebaja pidi oma elu korraldamisel arvestama võimalusega, et ta võidakse teenistuse huvides tema nõusolekuta viia üle teisele ametikohale. Vastustaja on kaadrikaitseväelase üleviimise teenistusliku huvina esile toonud kaks kaalukat põhjust: kaebaja kujutanuks teenistuse jätkumisel Luurepataljonis julgeolekuriski ning Kaitseliidu terav vajadus kaadriohvitseride järele. Viimases osas pole kaebaja vastuväiteid esitanud. Kaebaja väide seoses sissetuleku vähenemisega pole käesolevas vaidluses asjakohane, kuna see on tingitud põhipalgamäära senisest erinevast diferentseerimisest Kaitseliidu ülema 15.06.2012 käskkirjaga nr K-1.1-1/167200P, mis ei ole vaidluse esemeks. Kaadrikaitseväelasel ei ole subjektiivset õigust nõuda, et tema põhipalgamäära diferentseeritaks. Puutuvalt kaebaja kahtlusi uuel ametikohal toimetulekuga, leidis kohus, et nähtuvalt vastustaja kirjalikust vastusest kaebusele pole nendel objektiivset alust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
- J. R. palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja on vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtus Kaitseväe juhataja käskkirja, millega määrati kaebajale distsiplinaarkaristus (haldusasi nr 3-12-376). Kaebaja palub käesoleva apellatsioonkaebuse läbi vaadata haldusasja nr 3-12-376 lahendi tegemise järel, et oleks välistatud vastustaja poolsed viited nimetatud distsiplinaarkaristusele ja sellest tulenevad väited, nagu oleks kaebaja julgeolekurisk. Kohus leidis, et kaadrikaitseväelasel ei ole õigust nõuda põhipalgamäära diferentseerimist. Juhul, kui kaevatav haldusakt tühistatakse, siis peab olema kaebajal võimalik esitada taotlus varalise kahju hüvitamiseks riigivastutuse seaduse alusel, saamata jäänud töötasu näol, mille kaebaja kaotas ebaseadusliku üleviimise tõttu Kaitseliitu. Kuskil pole välistatud kaebaja õigus nõuda ebaseaduslikust haldusaktist tekkinud kahju hüvitamist. 3
(5)3-12-1185 Kaebaja ei ole enam tegevteenistuses, kuid apellatsioonkaebuse lahendamine on kaebajale vajalik, sest ta soovib esitada varalise kahju hüvitamise taotlust. Samuti selleks, et ümber lükata halduskohtu otsuses aktsepteeritud seisukohta, et kaebaja oli Kaitseväes julgeolekurisk ja Kaitseväe juhataja R. T. väited, et kaebaja oli ebausaldusväärne ja kaotas usalduse töötamaks Luurepataljonis, mis kahjustavad otseselt kaebaja head nime.
- Kaitsevägi palub vastuses jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata ja menetlus lõpetada ning jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta soovib kohtuotsuse tühistamist täies ulatuses. Kohtule ei esitatud uusi tõendeid, millega kaebaja soovib oma faktiväiteid tõendada. Kaebuses esitatud väidete kinnituseks on vajalik viidata konkreetsetele materiaalõiguse normidele ja seadustele. Vastasel juhul jääb kaebus paljasõnaliseks. Halduskohtu otsus on õiguspärane ja tuleks jätta muutmata.
- J. R. esitas 28.10.2013 ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles täpsustas apellatsioonkaebuse väiteid viidetega õigusnormidele ning Riigikohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu lahenditele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus on piisavalt selge. Märkides, et ta vaidlustab halduskohtu otsuse täies ulatuses, jääb kaebaja mõlema haldusakti tühistamise nõude juurde. Halduskohtu otsuse täies ulatuses vaidlustamine ei tähenda, et vastuväited tuleb esitada kõikidele halduskohtu seisukohtadele. Apellatsioonkaebusest selgub üheselt, et kaebaja ei ole nõus halduskohtu nõustumisega vastustaja seisukohaga, et kaebaja kujutab endast julgeolekuriski. Samuti ei ole kaebaja nõus kohtu väitega, et kaadrikaitseväelastel ei ole õigust nõuda põhipalgamäära diferentseerimist. Ringkonnakohus vaatab apellatsioonkaebuse läbi sisuliselt.
- Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning ei pea neid
§ 201lg-le 4 tuginedes vajalikuks korrata.
Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
- Vaidlusaluste käskkirjade andmise ajal kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 89 lg 1 p 1 alusel määratakse kaadrikaitseväelane sõjaväelise auastmega ametikohale ja vabastatakse sellelt käskkirjaga teenistuse huvides, olenemata tema nõusolekust. Lisaks sätestab KVTS § 99 lg 1 p 1, et kaadrikaitseväelane vabastatakse seniselt ametikohalt ja määratakse samaastmelisele ametikohale teenistuse huvides. Eelnevast nähtub, et teenistuse huvides saab kaadrikaitseväelase ühelt ametikohalt teisele üle viia tema nõusolekuta. Millal on tegemist teenistuse huvidega, hindab kaitseväe juhataja ning tal on selleks suur kaalutlusruum. Arvestades kaitseväeteenistuse olemust, ei saa eeldada, et kaitseväelasel on üleviimisel samaväärne kaasarääkimise õigus kui tavapärases avaliku teenistuse või töösuhtes. Ringkonnakohus on juba 10.07.2012 seoses esialgse õiguskaitse taotlusega tehtud määruses märkinud, et kaebaja pidi oma elu korraldamisel arvestama võimalusega, et ta viiakse KVTS § 89 lg 1 p 1 alusel nõusolekuta üle teisele ametikohale.
- Kohus ei saa kaitseväe juhataja eest asuda hindama, millal esineb teenistuse huvi ühe või teise kaadrikaitseväelase üleviimiseks. Kohus saab vaid kontrollida, ega vastustaja ole „teenistuse huvi“ sisustamisel lähtunud asjakohatutest kaalutlustest. Kuigi üleviimise käskkirjas pole iga konkreetse kaadrikaitseväelase puhul põhjendatud, miks ta tuleb teenistuse huvides üle viia, on vastustaja kaebaja osas vastava põhjenduse esitanud kohtumenetluses: kaebajast lähtub julgeolekurisk ning Kaitseliidus on suur vajadus kaadriohvitseride järele. Ringkon4
(5)3-12-1185 nakohus ei leia, et käskkirjad tuleb põhjendamispuuduste tõttu tühistada, sest kohtul puudub kahtlus selles, et põhjenduste puudumine võis kaasa tuua sisuliselt õigusvastaste haldusaktide andmise.
- Julgeolekuriskile on vastustaja tuginenud seoses kaebajale riigisaladuse käitlemise nõuete rikkumise eest 21.11.2011 määratud distsiplinaarkaristusega. Kuigi kaebaja on distsiplinaarkaristuse vaidlustanud, ei sõltu eelnimetatud kohtuvaidluse tulemusest praeguses asjas vaidlustatud käskkirjade õiguspärasus ega käesoleva kohtuvaidluse tulemus. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kehtiv haldusakt ning vastustaja sai sellest lähtuda. Vastustaja ei pidanud kaebaja üleviimise otsustamiseks ära ootama distsiplinaarkaristuse üle toimuva kohtumenetluse lõppemist. Üleviimine peab toimuma efektiivselt ning lähtuma teenistuse huvist. Asjaolu, et Kaitseliidus on suur vajadus kaadriohvitseride järele, ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud.
- Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebajal ei ole õigust nõuda, et uuel ametikohal diferentseeritaks tema töötasu samaväärselt vanaga. Kas kaebaja põhipalgamäära on Kaitseliidus õigesti diferentseeritud, ei ole käesoleva kohtumenetluse esemeks, sest kaebaja ei ole asjakohast käskkirja vaidlustanud. Samas ei saa kaebaja eeldada, et tema palka diferentseeritakse kõikidel ametikohtadel ühtemoodi. Diferentseerimine on seotud konkreetse ametikohaga ja sellest lähtuvate tööülesannetega, mitte kaebaja isikuga.
- Seoses apellatsioonkaebuse väitega, et käesolevat kohtumenetlust on kaebajal muu hulgas vaja ka selleks, et taastada oma hea nimi, märgib ringkonnakohus, et nõude aluseks olevates käskkirjades ei ole viidatud kaebajast tulenevale julgeolekuriskile. Sellele on vastustaja tuginenud alles kohtumenetluses. Kohtumenetluse eesmärgiks ei saa olla kohtumenetluses avaldatud seisukohtade ümberlükkamine. Kaebaja saab oma mainet kaitsta eelkõige haldusasja nr 3-12-376 menetluse kaudu.
- Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 5
(5)