lg 1 alusel esitatud vastuväite, mille kohaselt kohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostjate 11.01.2012 tunnistajate ülekuulamise taotluse ning 03.02.2012 taotluse täiendavate tõendite väljanõudmiseks. Maakohus on selliselt oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi. Maakohus on jätnud põhjendamatult analüüsimata kostjate väited, et laenuleping I on heade kommete vastane ning sõlmitud pettuse mõjul. Laenulepingu I laenu kasutamise ja käsutamise eesmärk oli laenulepingu IV refinantseerimine. Seega eeldas võlgnik laenulepingut I sõlmides, et Elvaston Trading laenuleping IV on kehtiv. Kostjad paluvad teha uue otsuse, millega jätta hageja hagi kostjate vastu nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses rahuldamata ning mitte tunnustada hageja 10 333 911,39 euro nõuet pandiga tagatud nõudena võlgniku pankrotimenetluses. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on õige ja selle muutmiseks puudub alus (
Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. I 03.02.2012 seisukohtade ja taotluste kohaselt (III kd, tl 40-46) pidasid kostjad laenulepingut I tühiseks põhjusel, et selle alusel kanti laen õigusvõimetule äriühingule Elvaston Trading tema laenude refinantseerimiseks. Kostjad peavad Elvaston Tradingut õigusvõimetuks, kuna äriühingu tegelik juhtimine toimus Eestist, mida kostjad tõendasid vastavate sidevahendite numbritega lepingutel (III kd, tl 49-63). Nimetatust tulenevalt leiavad kostjad, et Elvaston Trading pidanuks asutama Eesti filiaali. Hageja andis 5,162 milj eurot laenu äriühingule, kes oli kostjate hinnangul legaliseerimata, mistõttu laenuleping on algusest peale tühine. Kuivõrd Elvaston Tradingul puudusid kohustused hageja ees, siis puudusid ka refinantseeritavad kohustused, milleks sõlmiti laenuleping I hageja ja võlgniku vahel. Kuna võlgnikule raha üle ei kantud, ei saa olla tema vastu ka tagasimaksenõuet. Maakohus leidis oma otsuses õigesti, et vaidluse lahendamisel ei omanud tähtsust Elvaston Trading filiaali registrisse kandmine. Vaidlustamata asjaolude kohaselt olid Elvaston Tradingul õigusvõime, kuna tegemist oli välismaise juriidilise isikuga. Elvaston Tradingu ja hageja vaheline laenuleping III ei ole filiaali asutamata jätmise tõttu Eestis tühine. Filiaal ei ole juriidiline isik ja äriühing vastutab tema tegevusest tulenevate kohustuste eest (ÄS § 384 lg 2). II Kostjad tuginesid asjaolule, et laenulepingu III allkirjastamisel ei olnud Elvaston Trading suuteline laenu lepingus toodud tähtaegadel tasuma. Hageja varjas aga laenulepingu I sõlmimisel Elvaston Tradingu maksejõuetust ja varatust. Elvaston Trade maksevõimet 6 Tsiviilasi nr 2-11-50912 kajastavaid andmeid võlgnikule ei esitatud ja seeläbi peteti võlgniku juhatuse liikmeid. Nimetatud tegevust peavad apellandid võlgnikku eksitavaks ja hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, mistõttu laenulepingu I näol on tegemist heade kommetega vastuolus oleva tehinguga. Võlgnik refinantseeris Elvaston Tradingu 5.162 miljoni euro suurust laenu hageja ees. Juba asjaolust, et Elvaston Trading vajas laenu laenulepingust III tuleneva laenu refinantseerimiseks, saab teha järelduse, et Elvaston Tradingul ei olnud võimalik laenlepingust tulenevaid kohustusi täita või olid tal muud kokkulepped selles osas võlgnikuga, kes tema laenu refinantseeris. Vahet ei ole seejuures, kas kolmandal isikul esines ajutisi makseraskusi või oli ta maksejõuetu. Kui sellisest laenu refinantseerimisest saab tekkida nõudeid, siis üksnes võlgniku ja Elvaston Tradingu vahelises suhtes. Nimetatud asjaoludes ei saanud võlgnik eksida ja teda ei saadud ka panga poolt petta. Kostjate väited laenulepingu I sõlmimise eesmärkidest on vastuolulised. Apellatsioonkaebuses märgivad kostjad ära võlgniku huvi saada laenulepingu I alusel pangale tasutud summad Elvaston Tadingult kui maksevõimeliselt äriühingult tagasi (apellatsioonkaebuse p 2.2.3) Nimetatu viitab Elvaston Tradingu ja võlgniku vahelistele muudele kokkulepetele. Teisalt põhjendavad kostjad laenulepingu sõlmimist hageja survega – võlgniku juhatuse liige kartis kriminaalvastutust varasemast 02.11.2005 võlgniku, hageja ja Elvaston Trading vahelisest kolmepoolsest kokkuleppest tulenevalt. Kostjad ei ole esile toonud, et 02.11.2005 kokkuleppest tulenesid võlgniku või tema juhatuse liikme suhtes mingid sanktsioonid. Kostjad ei ole selgitanud, kuidas võinuks eraõiguslikust tehingust tulenevalt võlgniku juhatuse liiget kriminaalvastutusele võtta. Seega võis laenulepingu I sõlmimise üheks eesmärgiks olla ka võlgniku 02.11.2005 kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmine või hagejal kahju ärahoidmine. Kostjate vastuväited on aga selles osas piisavalt põhistamata ja nendest tulenevalt ei ole võimalik väita, et poolte vastastikkused kohustused laenulepingus I olid äärmiselt tasakaalust väljas ja laenuleping I sõlmitud pettuse või eksimuse tõttu. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse etteheide, et kohus jättis analüüsimata laenulepingu I vastuolu heade kommetega ja selle sõlmimise pettuse mõjul. Nimetatut on kohus analüüsinud otsuse lk 8-9 vajaliku põhjalikkusega. III Etteheide hagejale kui krediidiasutusele Elvaston Tradinguga sõlmitud laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumise kohta ei ole põhjendatud, kuna laenulepinguga I anti laenu võlgnikule. Võlgnik ei ole väitnud, et tema majanduslik seis ei võimaldanud laenulepingu I sõlmimisel oma laenulepingust I tulenevaid kohustusi täita või et hageja ei oleks seda kontrollinud. Laenu väljamaksmise taotlusest ja konto väljavõttest nähtub, et raha laenulepingu I alusel kanti võlgniku vastavasisulise taotluse alusel (I kd, tl 40) võlgniku pangakontole ja debiteeriti sealt kohe panga poolt sama summa ulatuses (I kd, tl 41). Laenulepingu I alusel ülekantud summad ei pidanudki jääma võlgniku pangakontole, sest lepingu sõlmimisel andis võlgnik hagejale vastava volituse. Maakohus tuvastas nimetatud asjaolud õigesti. IV Põhjendatud on apellantide väide, et maakohus jättis 08.02.2012 kohtuistungil lahendamata kostjate vastuväite kohtu tegevusele. Istungi protokollist (III kd, tl 123) nähtub, et kohus jättis rahuldamata kostjate taotluse tunnistajate ülekuulamiseks (II kd, tl 234-235) ning kostjad esitasid kohtu tegevusele vastuväite. Vastuväidet kohus istungil ega hilisemalt lahendanud ei 7 Tsiviilasi nr 2-11-50912 ole. Maakohus ei võtnud ka seisukohta dokumentaalsete tõendite väljanõudmise osas. Tegemist on menetlusõiguse rikkumisega, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada, hinnates kas kohus jättis tunnistajate taotluse põhjendatult rahuldamata ja kas tõendid olid asjas vajalikud. Selleks tuleb välja selgitada, kas kostjate poolt esile toodud tõendamist vajavad elulised asjaolud olid konkreetses tsiviilasjas asjakohased. Kostjad taotlesid 11.01.2012 erinevate tunnistajate üleakuulamist (II kd, tl 234-235) täpsustamata asjaolusid, mille kohta tunnistajad ütlusi annavad. Kuna kostjad tunnistajate ülekuulamise vajadust nõuetekohaselt ei põhjendanud, jättis kohus taotluse põhjendatult rahuldamata (
Apellatsioonkaebuses on apellandid leidnud, et tunnistajate ülekuulamine oli vajalik tõendamaks, et laenulepingu I alusel kanti laen otse Elvaston Tradingu kontole ja sealt hageja kontole, so laenu ei saanud võlgnik oma käsutusse. Ringkonnakohus leiab, et tunnistajate ülekuulamine ei olnud nimetatud osas vajalik. Asjaolu, et raha ei laekunud võlgniku arveldusarvele, ei pidanud kostjad tõendama. Vaidlus puudus, et hageja debiteeris laekunud summa osas koheselt võlgniku konto vastava volituse alusel. Kas raha kanti panga poolt hilisemalt üle Elvaston Tradingu arveldusarvele või mitte, see asja laenulepingust I tuleneva võlgnevuse väljamõistmisel tähendust ei oma. Elvaston Trading maksevõimet kajastavad andmed ei oma vaidluse lahendamisel tähendust ja vastav taotluse dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks oleks tulnud samuti jätta rahuldamata (
Õige on apellantide väide, et maakohus on seejuures vastuoluliselt märkinud, et kostjate vastuväited on ka tõendamata. Kohtu tegevusele vastuväite lahendamata jätmine ei toonud siiski kaasa lõpptulemuses ebaõiget lahendit, kuna taotlus jäeti põhjendatult rahuldamata. V Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kostjate kanda solidaarselt (
lg 1 ja § 173 lg 4).
lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Tiit Kollom Ele Liiv Ulvi Loonurm 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.