MÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2013, Tartu Haldusasja number 3-12-2464 Haldusasi I.T. kaebus Tartu linna vastu erastamise korraldamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks summas 30 000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.05.2013. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus I.T. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Kaebaja I.T. , esindaja advokaat Valli Murde Vastustaja Tartu linn Menetlusosalised RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.05.2013. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. I.T. elas XXX majas, mis aga omandireformi käigus omanikule tagastati. Seejärel sõlmis ta 1997. a septembris Tartu linnaga üürilepingu eluruumi (2-toalise korteri) XXX kasutamiseks (tl 14). Tartu Linnavolikogu 26.09.1999. a otsusega nr 351 (tl 21) tunnistati eluruumid asukohaga XXX sotsiaaleluruumideks ning 21.12.2000. a otsusega nr 251 tunnistati XXX sotsiaaleluruumiks. 01.10.2002 sõlmis I.T. Tartu linnaga sotsiaalüürilepingu (tl 175 p-178) XXX eluruumi kasutamiseks. 14.02.2005 esitas I.T. Tartu Linnavalitsusele avalduse (tl 178 p), milles palus, et talle eraldataks erastamiseks vähemalt sama suur korter kui XXX . Avalduse peale vastas Tartu Linnavalitsus 07.03.2005. a kirjaga (tl 79), et erastatavat eluruumi ei ole võimalik eraldada, sest Tartu linnal ei ole vastavat elamufondi. Pole teada, millal I.T. vastuse kätte sai. Uus sotsiaalüürileping eluruumi XXX kasutamiseks sõlmiti 15.10.2007. Tartu Linnavalitsus teavitas 26.05.2010. a kirjaga (tl 150) I.T. d sellest, et temaga 15.10.2007 sõlmitud sotsiaalüürileping lõpeb 29.09.2010. 2. I.T. esitas 23.11.2012 Tartu Halduskohtule enda ja A.T. nimel kaebuse, milles taotles, et Tartu Linnavalitsus annaks munitsipaalüürilepinguga kaebajate kasutusse eluruumi XXX piirkonnas, tingimusel, et kaebajatel ei tule tasuda üüri eluruumi kasutamise eest ning neil on õigus omandada eluruum soodustingimustel. Koos kaebusega esitas I.T. taotluse riigilõivust vabastamiseks ning riigi õigusabi saamiseks. 3. Tartu Halduskohtu 12.12.2012. a määrusega (tl 118-119) rahuldati kaebajate taotlus riigi õigusabi saamiseks. Ühtlasi jättis kohus kaebuse käiguta, osutades kaebuse puudustele seoses kohustamisnõude eelduste täitmise ning kaebetähtaja alguse kindlakstegemise vajadusega. 4. I.T. ja A.T. esindaja V. Murde esitas 04.02.2013 Tartu Halduskohtule kaebusena pealkirjastatud dokumendi (tl 130-132). Sellest nähtuvalt on kaebuse nõudeks 30 000 euro suuruse kahjuhüvitise saamine Tartu linnalt. Kaebuse kohaselt on kaebajaks I.T. , kellele on vastustaja kahju tekitanud erastamise korraldamata jätmisega, mistõttu on I.T. ilma jäänud omandiõigusest kahetoalise korteri suhtes. Kaebuse kohaselt on kaebus esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 3 sätestatud tähtaega järgides, kuna kaebuse esitamise tähtaega tuleb lugeda alates 26.05.2010, sest sel päeval teavitas Tartu Linnavalitsus kaebajat sellest, et temaga eluruumi XXX kasutamiseks sõlmitud üürileping lõpeb 29.09.2010. 5. Tartu Halduskohtu 14.02.2013. a määrusega (tl 134-135) jäeti kaebus teistkordselt käiguta. Kohus palus kaebajal teatada, kas A.T. on kaebusest loobunud ning milliste nõuete läbivaatamist halduskohtumenetluses taotletakse. Kuna kohus ei nõustunud kaebuses esitatud seisukohtadega kaebetähtaja alguse kohta, tegi kohus kaebajale ettepaneku kaaluda vajadust kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. 6. V. Murde esitas 12.03.2013 Tartu Halduskohtusse kaebuse täienduse (tl 145-148), mille kohaselt I.T. loobub A.T. nimel esitatud kaebusest. Kaebaja taotleb üksnes kahju hüvitamist. Kaebaja hinnangul tuleb kaebuse esitamise tähtaega lugeda alates 26.05.2010, sest sellest momendist sai kaebaja teada tema kui endise sundüürniku õiguste rikkumisest. Antud vaidluses tuleb kaebetähtaega lugeda mitte sellest momendist, kui vastustaja vaikivalt muutis kaebaja kasutuses oleva eluruumi režiimi, vaid momendist, mil selgus, et vastustaja ei kavatse astuda samme eluruumi erastamise võimaldamiseks, sest tal puuduvad eluruumid, mida saaks kaebajale anda eesmärgiga neid hiljem erastada. Kui vastustaja oleks täitnud põhiseaduse (PS) §-st 14, ORAS § 121 lg-st 5, elamuseaduse (ES) § 33 lg-test 3 ja 5 tulenevaid kohustusi, siis oleks käesoleval momendil kaebaja kindlustatud eluruumiga, mida keegi ei saaks talt ära võtta või teda sellest välja tõsta. Kui asuda seisukohale, et kaebaja pidi 2009. a alguses (Õiguskantsleri Kantselei direktori 03.03.2009. a kirjast) teada saama oma õiguste rikkumisest, siis on selline eksimus kaebetähtaja suhtes mõistetav. Kaebaja püüdis alates 2000. a välja selgitada ja lahendada eluruumi erastamisega seotud probleeme. Tema ja vastustaja kirjavahetusest võib moodustada mitu toimikut, kuid ühestki vastustaja koostatud dokumendist ei nähtu, et ta oleks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 57 lg 1 nõudest tulenevalt viidanud kaebaja õigusele esitada halduskohtule kaebus vastustaja toimingu peale. Seega tuleb vastustaja tegevust kirjeldatud probleemi lahendamisel lugeda formaalseks ja eesmärgiga venitada asja senikaua, kuni kaebajal kaoks ettekujutus probleemi lahendamise korrast. Kaebaja oli veendunud, et kui õiguskantsler selgesõnaliselt selgitas vastustajale vajadust kõrvaldada tekitatud ebaõiglus, siis tuli vastustajalt oodata õiguspärast toimingut. Õiguskantsleri 22.12.2010. a vastusest nähtub, et õiguskantsleri päringule vastas vastustaja, et ta „...püüab suurendada munitsipaaleluruumide arvu ja seisukorda ning seeläbi suurendada ka tagastatud eluruumide üürnike võimalusi nende olukorra õiglaseks lahendamiseks“. Seega esineb antud vaidluses kaebetähtaja möödalaskmiseks objektiivne põhjus: kaebaja uskumine vastustaja eksitavatesse lubadustesse (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-75-08 ja 3-3-1-58-00). 2 Alternatiivselt taotleb kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Kaebaja esindaja kordab, et kui lugeda, et kaebetähtaeg algas Õiguskantsleri Kantselei direktori 03.03.2009. a kirjast, millega kaebajale selgitati tekkinud olukorda, siis palub kaebaja lugeda, tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg-le 1, et vastustaja eksitav käitumine kaebaja suhtes on tähtaja ennistamise objektiivseks põhjuseks. 7. Tartu Halduskohtu 10.04.2013. a määrusega (tl 161-162) võeti kaebus menetlusse. 8. Tartu Halduskohtu 17.05.2013. a määrusega (tl 181-184) loeti kaebus esitatuks tähtaja rikkumisega, jäeti rahuldamata kaebetähtaja ennistamise taotlus ning lõpetati asja menetlus HKMS § 124 lg 2 alusel. Määruse kohaselt taotletakse kaebusega Tartu Linnavalitsuse tegevusetusega põhjustatud kahju hüvitamist (RVastS § 7 lg 2). Kaebaja ei pea endale kahju tekitavaks Tartu Linnavolikogu 26.09.1999. a otsust nr 351, millega tema kasutuses olev eluruum tunnistati sotsiaaleluruumiks ja millega kaebaja kaotas võimaluse nimetatud eluruumi erastamiseks. Kahju tekitavaks peetakse vastustaja tegevusetust üldisemalt, st erastamismenetluse korraldamata jätmist, mille tõttu kaebajal ei ole võimalik erastamise teel eluruumi omanikuks saada. Kohus leidis, et hüvitamiskaebus on esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastase kohtusse pöördumise tähtaja rikkumisega, ning põhjendas seda järgmiselt:
- a)Kuna vastustajale ei olnud erastamise korraldamiseks kehtestatud kindlat tähtaega, siis ei ole kaebajale väidetavalt tekitatud kahju põhjustamine, kahjust teadasaamine ega kaebetähtaja algus seostatav konkreetse tähtpäeva saabumisega. Seetõttu tuleb selgitada, millal kaebaja jaoks lõplikult selgus, et tal ei ole võimalik eluruumi erastada.
- b)Vastustaja hindas kaebetähtaja alguseks 01.10.2002, mil kaebaja sõlmis sotsiaaleluruumi üürilepingu ning pidi seega aru saama, et on minetanud erastamise teel eluruumi omandamise võimaluse. Kohus selle seisukohaga ei nõustu, sest kaebusest nähtuvalt ei järeldu sotsiaaleluruumi üürilepingu sõlmimisest, et kaebaja oli selleks ajaks teadlik erastamisvõimaluse puudumisest.
- c)Kohus ei nõustu ka kaebaja selgitustega kaebetähtaja alguse kohta. 26.05.2010, mil kaebajale teatati sotsiaaleluruumi üürilepingu lõppemisest (tl 150), ei saa olla kaebetähtaja alguseks. Üürilepingu lõpetamise tõttu kaotas kaebaja õiguse eluruumi kasutamiseks, kuid kasutusõiguse lõppemine ei toonud kaasa eluruumi erastamise õiguse lõppemist, sest tema kasutuses olnud eluruum erastamisele ei kuulu. Sotsiaaleluruumi üürileping ei loonud kaebajale õigust erastamiseks ega andnud selleks õiguspärast ootust. Seetõttu ei ole sotsiaaleluruumi kasutamiseks sõlmitud üürilepingu lõpetamisest teadasaamine seostatav väidetavalt erastamise korraldamata jätmisega kahju tekitamisest teadasaamisega.
- d)Puudub vaidlus, et kaebaja on erastamistaotluse ja XXX eluruumi kasutamisega seoses korduvalt Tartu Linnavalitsuse poole pöördunud. 14.02.2005 taotles kaebaja vastustajalt, et talle eraldataks erastamiseks korter. 07.03.2005. a vastuskirjaga keeldus vastustaja selgesõnaliselt kaebajale eluruumi erastamise võimaluse loomisest. Olukorras, kus kaebaja kasutuses olev eluruum on alates 1999. a erinevates Tartu Linnavolikogu otsustes määratletud kui erastamisele mittekuuluv eluruum, selgus kaebajale 07.03.2005. a vastuskirjast üheselt, et korteri omandamine soodustingimustel omandireformi käigus ei ole võimalik. Kahtlust pole ka selles, et kaebaja teadis, et erastamise korraldajaks on vastustaja. Seega kaebajal tuli kohtusse pöörduda kolme aasta jooksul nimetatud vastuskirja saamisest. Kuna aga puuduvad tõendid kirja kättesaamise ja selle aja kohta, ei saa kaebetähtaja algust tuvastada kirja kättesaamise aja järgi, vaid seda tuleb teha lähtudes HKMS § 46 lg 7, eelmise HKMS-i § 9 lg-st 9 ning Riigikohtu 29.04.2009. a määruse nr 3-3-1-19-09 p-st 19. Kui kaebajale ei toimetatud 07.03.2005. a kirja kätte, siis oleks ta ise pidanud mõistliku aja jooksul astuma samme, et saada teavet, kuidas on lahendatud tema 14.02.2005. a taotlus. Selliselt toimides 3 oleks kaebajale selgunud, et tal puudub võimalus eluruumi omandamiseks erastamise teel ning et erastamise korraldamata jätmisega on talle kahju tekkinud. Arvestades, et kaebus käesolevas asjas esitati 23.11.2012, s.o enam kui 7 a ja 9 kuud pärast 14.02.2005. a taotluse esitamist, on kaebetähtaeg möödunud.
- e)Ka juhul, kui lugeda, et 07.03.2005. a kirjast ei selgunud lõplikult erastamisvõimaluse minetamine ning kaebajal tekkis õiguskantsleri 06.03.2008. a kirjast (tl 26-43) ootus, et vastustaja loob kaebajale erastamise võimaluse, on kaebetähtaeg ikkagi möödunud. Selles osas jääb kohus oma 14.02.2013. a määruse p 8 põhjenduste juurde, mille kohaselt pidi kaebaja 2009. a alguses olema teadlik, et talle võib olla kahju tekkinud. Nimelt ilmneb Tartu Linnavalitsuse 12.12.2008. a vabanduskirjast (tl 56), et linnavalitsus ei kavatse eluruumi erastamise võimaldamiseks samme võtta. Samas pakuti kaebajale võimalust muuta XXX sotsiaaleluruumi üürileping tavaüürilepinguks tähtajaga 5 aastat. Kaebaja ja teised XXX elanikud esitasid 11.01.2009 vastuse vabanduskirjale (tl 57-59), mispeale Tartu Linnavalitsus vastas 09.02.2009. a kirjaga (tl 154-156) ning kordas, et Tartu linnal puuduvad eluruumid, mida kaebaja saaks erastada. 09.02.2009. a kirja kättesaamist kaebaja poolt kinnitab asjaolu, et nimetatud dokumendi esitas kohtule kaebaja ning asjaolu, et kaebaja pöördus 16.02.2009 uue kirjaga vastustaja poole. Seega hiljemalt 16.02.2009 pidi kaebajale väljaspool kahtlust olema teada, et linnavalitsus eluruumi erastamise võimaluse loomiseks samme ei võta. Sel juhul tulnuks kaebus esitada hiljemalt 16.02.2012, kuid see esitati 23.11.2012, s.o ca 8 kuud hiljem. Kaebetähtaja möödalaskmist põhjendas kaebaja vastustaja eksitava tegevusega ning õiguskantsleri 22.12.2010. a vastusega (tl 157-160), milles õiguskantsler viitas vastustaja lubadusele püüda suurendada munitsipaaleluruumide arvu ning seeläbi ka tagastatud eluruumide üürnike võimalusi nende olukorra õiglaseks lahendamiseks. Kohus leidis, et kaebajal puudus kaebetähtaja möödalaskmiseks mõjuv põhjus ning jättis tähtaja ennistamata, esitades järgmised põhjendused:
- a)Kaebaja ei ole esile toonud objektiivseid takistusi kaebetähtaja järgimisel, vaid viitab enda õiguslikule kogenematusele ja vastustaja eksitavale käitumisele. Kohus selle väitega ei nõustu. Käesoleva määruse p-des 11 kuni 14 viidatud tõenditest nähtub, et Tartu Linnavalitsus on hiljemalt 2005. a olnud järjepidevalt seisukohal, et linnal puudub võimalus kaebajale eluruumi võõrandamiseks soodustingimustel. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks vastustaja poolt antud eksitavaid lubadusi kaebajale soodsa lahenduse leidmiseks. Samuti pole vastustaja andnud soovitusi kaebaja eesmärgi saavutamiseks või õiguskaitsevahendite valikuks, mis võisid kallutada kaebajat hoiduma kaebuse tähtaegsest esitamisest. Muid kaebuse esitamist takistavaid asjaolusid kaebaja nimetanud ei ole.
- b)Kohus möönab, et õiguskantsleri 06.03.2008. a ettepanek Tartu Linnavalitsusele võib olla käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja möödalaskmisel, sest see andis kaebajale ootuse, et vastustaja võtab samme kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. Sõltumata kaebaja poolt Tartu Linnavalitsuse 07.03.2005. a kirja kättesaamise ajast, mida kohtu hinnangul tuli lugeda kaebetähtaja alguseks, ei olnud õiguskantsleri 06.03.2008. a ettepaneku tegemise ajaks kaebetähtaeg veel möödunud. Seega, kui lugeda, et 06.03.2008 kuni 2009. a alguseni takistas kohtusse pöördumist õiguskantsleri tehtud ettepanek, siis tulnuks kaebus esitada mõistliku aja jooksul alates vastustaja 09.02.2009. a kirja saamisest. Kaebaja seda ei teinud ega selgitanud, mis takistas tal kaebuse esitamist 2009. või 2010. a. Tartu linnavalitsuses 26.07.2010 registreeritud kirjast (tl 62) nähtub, et kaebaja teadvustas kahju tekkimise fakti ja kohtusse pöördumise vajadust. Seetõttu on kohus seisukohal, et puudub mõjuv põhjus kaebuse esitamiseks alles 2012. a lõpus.
- c)Ka juhul, kui lugeda kaebetähtaja alguseks 16.02.2009, puudub mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks. Vastustaja ei ole kaebajat eksitanud selliselt, et see oleks käsitatav mõjuva põhjusena kaebetähtaja möödalaskmisel. Ka õiguskantsleri 22.12.2010. a vastuses viidatust, et 4 Tartu Linnavalitsuse kinnitusel püüab viimane suurendada munitsipaaleluruumide arvu, ei saanud kaebaja järeldada, et vastustaja kavatseb võimaldada kaebajal omandada eluruumi soodustingimustel. Kaebaja seisukoha lükkab ümber tema enda väide kaebetähtaja alguse kohta, kuna kaebuse täienduses (tl 145
- p)kinnitas kaebaja, et sai just õiguskantsleri 22.12.2010. a kirjast teada endale kahju tekkimisest. Teisalt on kaebaja leidnud, et kaebetähtaja alguseks on 26.05.2010. Kui sotsiaaleluruumi üürilepingu lõpetamise fakt kinnitas kaebaja teadmist kahju tekkest, siis ei saanud õiguskantsleri 22.12.2010. a vastus luua talle arusaama, et kahju pole tekkinud. Õiguskantsler kõigest selgitas kaebajale tema õigusi ja mh nähtub õiguskantsleri vastusest, et oma õiguste kohtuliku kaitse küsimustes on vastutus eelkõige kaebajal endal. Isegi, kui nõustuda, et 22.12.2010. a kiri lõi kaebajale ootuse, et tal ei ole vaja oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, oleks ta pidanud mõistliku aja jooksul võtma samme selgitamaks, kas vastustaja on asunud realiseerima õiguskantslerile antud lubadust munitsipaaleluruumide arvu suurendamiseks ning milline mõju on sellel kaebaja õigustele. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud.
- d)Kui kaebetähtaja alguseks pidada 16.02.2009, jäi kaebajale ka pärast õiguskantsleri 22.12.2010. a vastuse saamist piisavalt aega asjaolude selgitamiseks ning kaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud, mis takistas kaebuse esitamist 2011. a või 2012. a enne 23.11.2012. Näiteks pidi vastustaja 10.08.2011. a kirjaga (tl 149) kaebajale meenuma tema õiguste rikkumine ja nende kaitsmise viiside selgitamise vajadus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. I.T. esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 17.05.2013. a määrus tühistada ning teha uus määrus, millega kaebetähtaeg ennistada. Määruskaebuse põhjendused:
- a)Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga kaebetähtaja ennistamata jätmise kohta, sest kohus jättis kaebetähtaja kontrollimisel tähelepanuta asjas olulist tähtsust omavad asjaolud. Kaevatav määrus ei ole piisavalt põhjendatud. Tuleb lugeda, et vastustaja eksitav käitumine kaebaja suhtes on ennistamise mõjuvaks põhjuseks.
- b)Kaebaja esindaja oleks kohtu seisukohaga nõustunud, kui kohus poleks tähelepanuta jätnud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 2 lg 1 ning § 3 p-i 2 ja seda, et vastustaja on kohaliku omavalitsuse organ. Kohaliku omavalitsuse haldustegevus peab vastama hea halduse tavale. See tähendab, et kui haldusorgan näeb, et isiku käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikut sellest teavitama ja võimaldama tal oma käitumist muuta (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-17-02).
- c)Vastustaja viis kaebaja oma käitumisega olukorrani, kus iga mõistlik inimene oleks kaotanud ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Menetlusosaliste vaheline kirjavahetus kestis aastaid. Kuigi vastustaja vastas kaebaja kirjadele, ei välista see hinnangut, et vastustaja oli kaebaja taotluste lahendamisel tegevusetu. Vastustaja tegevus kaebaja taotluste lahendamisel oli puhtformaalne ja toimus eesmärgiga venitada asja kuni kaebetähtaegade möödumiseni.
- d)Kokkuvõtvalt on kaebetähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks asjaolu, et kaebaja uskus vastustaja eksitavaid lubadusi. Vastustaja käitumine on vastuolus KOKS §-dega 2 ja 3 ning PS §-ga 14, samuti mõistliku inimese loogikaga. Vastustaja tekitas ise praeguse olukorra, esitades eluruumi erastamise asemel vabanduskirja. 10. Tartu linna 25.06.2013. a vastuses palutakse määruskaebus rahuldamata jätta. Vastuse põhjendused:
- a)Kaebaja seisukohad on põhjendamatud ja paljasõnalised.
- b)Kaebaja eluasemeprobleemide lahendamisel on linn järginud KOKS § 3 p-i 2 ja toiminud vastavalt seadustele. Vastustaja on kaebaja taotluste menetlemisel täitnud nii selgitamiskohustust, vastanud kirjalikult kõigile pöördumistele ja järginud kodanikuga 5 suhtlemisel hea halduse tava. Tartu linn on kaebajale korduvalt selgitanud, et XXX ei ole erastamise objektiks ja linnal puuduvad võimalused talle erastatava eluruumi eraldamiseks. Vastustaja ei ole andnud eksitavat informatsiooni ega katteta lubadusi.
- c)Kaebaja on õiguslikult kogenud ja asjaajamises vilunud isik, kellel oli võimalik adekvaatselt menetluses osaleda ja asjadest õigesti aru saada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus. 12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Halduskohtu määrus, nagu märgiti ka kaebaja määruskaebuses, on väga põhjalik, ning ringkonnakohtu hinnangul veenev. Ringkonnakohtul ei ole halduskohtu poolt tehtud põhjalikule analüüsile midagi lisada ning ringkonnakohus vastab seetõttu vaid määruskaebuse väidetele. 13. Määruskaebuses ei ole kaebaja esitanud ühtegi vastuväidet selle kohta, et halduskohus luges kaebuse esitatuks tähtaja rikkumisega. Seega on kaebaja sisuliselt nõustunud halduskohtu määruse põhjenduste p-dega 8–14 või vähemalt ei ole ta halduskohtu järeldust kaebetähtaja rikkumise kohta millegagi ümber lükanud. Ka ringkonnakohus ei näe põhjust asuda seisukohale, et kaebus esitati tähtaegselt. Halduskohus on kaebetähtaja kulgemise hindamisel kohaldanud õigesti seadust ning lähtunud lisaks Riigikohtu praktikast ja leidnud, et kaebaja oli endale võimaliku kahju tekkimisest teadlik alates vastustaja 07.03.2005. a kirja kättesaamisest ning kättesaamise (14.02.2005. a taotluse lahendamisest teadasaamise) aeg tuleb siduda mõistliku ajaga alates kaebaja poolt 14.02.2005. a taotluse esitamisest. Äärmisel juhul oli kaebaja aga kahjust teadlik hiljemalt 16.02.2009. Mõlemal juhul oli kaebuse esitamise ajaks (23.11.2012) 3-aastane hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumise tähtaeg möödunud. 14. Määruskaebuses põhjendatakse vaid seda, et halduskohus jättis kaebetähtaja valesti ennistamata. Kaebaja arvates on kaebetähtaja möödalaskmisel objektiivne põhjus – kaebaja uskumine vastustaja eksitavatesse lubadustesse, ning ta palub ka ringkonnakohtult sellele tuginedes tähtaja ennistamist. Halduskohus põhjendas oma määruse põhjendava osa p-des 15-19 põhjalikult, miks ei esine alust tähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja ja vastustaja vahelises suhtluses on vastustaja järjepidevalt ja selgesõnaliselt hiljemalt 2005. aastast kinnitanud, et Tartu linnal puudub võimalus kaebajale eluruumi erastamiseks. Seega ei ole vastustaja kaebajale midagi lubanud, teda lubadustega eksitanud ega sellega asja sihilikult venitanud. Kaebaja sai kahju tekkest teada vastustaja 07.03.2005. a vastuskirjaga, mille kätte saamise aega ei saa täpselt määratleda. Õiguskantsleri 06.03.2008. a ettepanekust võis kaebajal küll tekkida ootus, et vastustaja kõrvaldab õiguste rikkumise, kuid see ootus pidi olema lõppenud 2009. a veebruaris. Seega võimaliku mõjuva põhjuse mõju sai kesta 06.03.2008 kuni 16.02.2009. Ka täpsemaid arvutusi tegemata on selge, et kaebetähtaeg oli isegi võimalikku mõjuvat põhjust arvestades 23.11.2012 möödunud, sest selleks ajaks oli juba ainuüksi 2009. a veebruarist möödunud üle 3 aasta, rääkimata õiguskantsleri 06.03.2008. a ettepanekule eelnenud ajast. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et kui lugeda kaebetähtaja alguseks 16.02.2009, siis õiguskantsleri 22.12.2010. a kiri ei saanud olla mõjuvaks põhjuseks tähtaja ületamisel juba seetõttu, et kaebaja on ise väitnud, et just sellest kirjast ta üldse kahju tekkest teada saigi. 6 Järelikult ei saanud üks ja sama kiri tekitada kaebajale korraga arusaama nii kahju tekkest kui ka sellest, et vastustaja ikkagi võtab samme kaebajale soodustingimustel eluruumi võõrandamiseks. 15. Määruskaebuses heideti ette, et halduskohus jättis arvestamata selle, et vastustaja on kohaliku omavalitsuse organ, kelle tegevus peab vastama hea halduse tavale. See tähendab, et kui haldusorgan näeb, et isiku käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikut sellest teavitama ja võimaldama tal oma käitumist muuta (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-17-02). Viidatud Riigikohtu lahendis oli küsimus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamises ning kompenseerimises. Kui ühe vara suhtes olid õigustatud kaks subjekti ning üks isik soovis vara tagastamist ja teine kompensatsiooni, siis oli teisele isikule tema osa eest kompensatsiooni määramiseks kaks võimalust – kompensatsiooni suuruses ja selle tasumise tingimuste kohta võisid isikud ise sõlmida kokkuleppe või kokkuleppe puudumisel pani need tingimused paika kohalik omavalitsus vara tagastamise korralduses. Viidatud lahendis sõlmisid õigustatud isikud küll omavahel kokkuleppe, kuid see ei vastanud kokkuleppele esitatavatele nõuetele ega toonud lõppkokkuvõttes isikutele kaasa nende tahtele vastavat tulemust. Selles olukorras oleks haldusorgan pidanud isikuid teavitama sellest, et nende kokkulepe ei vii soovitud tulemuseni ning andma võimaluse vormistada soovitud tulemuseni viiv kokkulepe. Ringkonnakohus saab kaebaja poolt sellele Riigikohtu lahendile tuginemisest aru nii, et vastustaja oleks pidanud kaebaja esitatud taotluse lahendamisel mõistma, et taotlus teda erastatava eluruumi saamiseni ei vii, ning soovitama muid viise, kuidas erastatavat eluruumi saada. Kohus on seisukohal, et olukorras, kus vastustajal ei olnud pakkuda erastatavaid eluruume (mida ta on selgitanud juba 2005. aastast), ei olnud tal ka põhjust teavitada kaebajat sellest, et oma käitumise muutmisel oleks tal võimalik erastatavat eluruumi saada, sest Tartu linnal selleks elamufondi niikuinii polnud. Seega olenemata asjaolust, millistes vormides kaebaja vastustajalt erastatavaid eluruume oleks küsinud, oleks vastus olnud eitav. Asjas ei ole tõusetunud küsimust, et kaebaja oleks võinud haldusmenetluses mõnd muud käitumisviisi rakendades endale erastatava eluruumi saada. Seega tegemist ei olnud olukorraga, kus haldusorgan oleks saanud isikut teavitades juhtida asja lahendust suunas, mis oleks viinud isiku jaoks soovitud tulemuseni. Seetõttu ei ole käesolevas asjas tegemist olukorraga, mille suhtes saaks kohaldada viidatud Riigikohtu seisukohta. 16. Etteheited seoses sellega, et vastustaja oli kaebaja erastamise taotluse lahendamisel tegevusetu, on alusetud. Vastustaja vastas kaebaja taotlusele eitavalt ning jääb arusaamatuks, kuidas oleks vastustaja saanud kaebajale veel selgemalt enda keeldumisest teada anda kui ta seda juba tegi (tl 179, 154-156). Küsimus sellest, kas vastustaja lahendas kaebaja taotlust puhtformaalselt, ei kuulu lahendamisele määruskaebusmenetluses. See, kas vastustaja püüdis ka tegelikult kaebajale erastatavat eluruumi leida ning kas erastamisest keelduti õiguspäraselt, kuuluks lahendamisele alles hüvitamiskaebuse sisulisel läbivaatamisel. Kaebetähtaja ennistamise otsustamisel on oluline just fakt, et kaebajale anti keeldumisest teada, st ta pidi aru saama, et talle võis erastamise korraldamata jätmisega kahju tekkida. Kaebaja 14.02.2005. a taotluse peale koostatud kirjas keelduski vastustaja sõnaselgelt erastamisest. 17. Määruskaebuse kohaselt „tekitas vastustaja ise praeguse olukorra, esitades eluruumi erastamise asemel vabanduskirja ning kulutades nüüd riigi raha kohtumenetluses osalemiseks“. Kui „praeguse olukorrana“ mõeldakse hilinenult kohtusse pöördumist, siis võib sellest lausest järeldada, nagu oleks vastustaja kaebajat 12.12.2008. a vabanduskirjaga eksitanud. Halduskohtu määruses käsitleti vabanduskirja ja sellele järgnevat kirjavahetust ning leiti, et hiljemalt 16.02.2009 oli kaebajale selge, et vastustaja ei võta erastamise korraldamiseks samme. Seega analüüsimata pikemalt, kuidas võis vabanduskiri kaebajat 7 eksitada, on selge, et selle kirja võimalik lühiajaline eksitav mõju ei saa olla mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, sest alates 16.02.2009 oli kaebajal piisavalt aega hüvitamiskaebusega kohtusse pöördumiseks. 18. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus 17.05.2013. a määrus muutmata. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ rahuldamata ning Tartu Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Halduskohtu Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/