Obsah (7)

§ 121§ 111§ 180§ 204§ 206§ 104§ 112

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ag

vr) § 11 lg 31 p 1 alusel, kuna kaebaja ei olnud eelnevalt pöördunud kahju hüvitamise taotlusega vangla poole.

1. Tartu Halduskohtu 09.04.
2. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse kirjeldavas osas märkis halduskohus, et S. Varakin taotles ka vaidele vastamisega viivitamise õigusvastasuse tuvastamist. Otsuse p-s 12 leidis halduskohus, et 29.04.2010 allkirjastatud vaidele vastamisega alles 01.12.2010 eiras vangla küll vaide lahendamiseks seaduses sätestatud tähtaega, kuid kuna kaebaja vabatahtlikult loobus salatist, ei ole talle sellega kahju tekitatud.
3. Tartu Ringkonnakohtu 19.03.
4. a otsusega tühistati Tartu Halduskohtu otsus osas, mis puudutas kaebaja 30.04.
5. a vaide lahendamisega viivitamisega seonduvat nõuet, ja saadeti asi selles osas tagasi halduskohtule menetluse jätkamiseks. Otsuse kohaselt on kaebaja halduskohtule esitanud väiteid ka seoses sellega, et vangla viivitas tema vaidele vastamisega 193 päeva. Halduskohus ei selgitanud aga välja, kas ja millise nõude kaebaja seonduvalt viivitusega kohtule esitas, ega ole seda nõuet korrektselt menetlusse võtnud ega tagastanud.
6. Tartu Halduskohtu 09.09.
7. a määrusega tagastati S. Varakini kaebus Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks seoses vaideotsuse esitamisega viivitamisega. Tagastamisel juhindus halduskohus

vr § 11 lg 31 p-st 1, aga ka

§ 121

lg 1 p-st 4, kuna kaebaja ei olnud kahjunõudes läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

1. S. Varakin esitas 15.09.2013 määruskaebuse (pealkirjastatud apellatsioonkaebusena) Tartu Halduskohtu 09.09.
2. a määruse peale. Kaebaja palus tunnistada õigusvastaseks vangla toimingud tema vaidele vastamisega viivitamise osas ning selle tulemusena mõista vastustajalt välja kompensatsioon. Koos määruskaebusega esitas kaebaja ka taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
3. Tartu Halduskohus jättis 14.10.
4. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse

§ 111

lg-st 1 juhindudes rahuldamata, määruskaebuse käiguta ning kohustas kaebajat tasuma määruskaebuse esitamisel riigilõiv 15 eurot 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruse kohaselt puuduvad määruskaebusel eduväljavaated. Kaebuse kohtusse laekumise hetkel kandis kaebaja karistust Viru Vanglas ning kahju tekitas talle väidetavalt vangla. Seega oleks kaebaja pidanud enne hüvitamiskaebusega kohtu poole pöördumist esitama kahjunõude vanglale. Vangla 05.09.

1. a vastuse kohaselt kaebaja seda teinud ei olnud. Kaebaja polnud kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud hüvitamiskaebuse kohtusse esitamise hetkel ega ka hiljem ning seetõttu tagastas halduskohus õigesti tema kaebuse läbivaatamatult. Eelnevast tulenevalt ei ole määruskaebusel perspektiivi. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. 17.10.2013 esitas S. Varakin Tartu Halduskohtu 14.10.
3. a määruse peale määruskaebuse (pealkirjastatud taotlusena), milles palub halduskohtu määruse tühistada ning edastada tema 15.09.
4. a apellatsioonkaebus koos menetlusabi taotlusega Tartu Ringkonnakohtule. Määruskaebuse kohaselt esitas kaebaja oma 15.09.
5. a apellatsioonkaebuse halduskohtu kaudu Tartu Ringkonnakohtule edasiseks arutamiseks, kuid seoses arusaamatusega hakati tema kaebust läbi vaatama mitte selles kohtus, kuhu ta seda saata tahtis. 09.09.2013 vaatas kohtunik M. Krull läbi kaebuse küsimuse seoses kompensatsiooniga Viru Vanglalt selle eest, et viimane viivitas vaidele vastamisega. Halduskohus jättis 09.09.2013 kaebaja nõude rahuldamata, kuid jättis kaebajale õiguse esitada määruskaebus (apellatsioonkaebus). Kaebaja esitaski apellatsioonkaebuse ringkonnakohtule ning talle jääb selgusetuks, miks hakkas menetlusabi taotlust lahendama M. Krull. Kaebaja palub teha haldusasjas järgmise muudatuse: „Sergei Varakini kaebus talle Viru Vangla poolt tekitatud kompensatsiooni hüvitamiseks seoses viivitamisega vaideotsuse esitamisel“. Kahjunõue on 55 krooni iga viivitatud päeva eest. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et 15.09.
8. a ja 17.10.
9. a määruskaebustest nähtuvalt ajab kaebaja omavahel segamini apellatsioon- ja määruskaebuse. Ringkonnakohus selgitab, et haldusasjades on ringkonnakohtule võimalik esitada apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale ning määruskaebus halduskohtu määruse peale (vt

§ 180, § 203 lg 1).

09.09.2013 ei teinud Tartu Halduskohus mitte otsust kaebuse rahuldamata jätmise kohta, vaid määruse, millega tagastas S. Varakini hüvitamiskaebuse kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Antud määruse peale oli kaebajal õigus esitada määruskaebus, millist võimalust kaebaja ka kasutas (15.09.2013). Asjaolu, et määruskaebus pealkirjastati ekslikult apellatsioonkaebusena, ei muuda seda apellatsioonkaebuseks, ning tuleb arvestada, et apellatsioon- ja määruskaebuste menetlemine toimub erinevalt.

§ 204

lg 1 järgi esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule kirjalikult selle halduskohtu kaudu, kelle määrust määruskaebusega vaidlustatakse. Halduskohus viitas oma 14.10.2013. a määruses

§ 206

lg-le 1, mille järgi otsustab halduskohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Samuti viidati

§ 104lg-le 1, mille kohaselt tuleb määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõiv.

Seega on üheks nõudeks, mille täitmist halduskohus määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel hindab, riigilõivu tasumine. Kuna kaebaja esitas riigilõivu tasumisega seoses menetlusabi taotluse, siis pidi menetlusabi taotluse lahendama halduskohus ning kaebajal puudub alus nõuda, et tema menetlusabi taotlus edastataks koos määruskaebusega otse ringkonnakohtule. Kaebaja esitas 17.10.2013 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 14.10.

1. a määruse peale, millega teda ei vabastatud riigilõivu tasumisest 15.09.
2. a määruskaebuse esitamisel. Seega ringkonnakohus saab määruskaebusmenetluses kontrollida, kas halduskohus jättis kaebaja menetlusabi taotluse õigesti rahuldamata ning võtabki selles osas seisukoha käesolevas määruses.
3. Ringkonnakohus nõustub lõppkokkuvõttes halduskohtuga, et S. Varakini taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel tuli jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb Tartu Halduskohtu 14.10.
4. a määruse põhjendusi. Halduskohus ei ole vaidlusaluse määruse tegemisel enne määruskaebuse perspektiivikusele hinnangu andmist kontrollinud, kas S. Varakini osas esinesid tegelikult juba

§ 112lg-st 1 tulenevad menetlusabi andmise piirangud.

Nimelt ei nähtu halduskohtu määruse põhjendustest, et kohus oleks üldse hinnanud kaebaja maksevõimet, samuti puuduvad toimikus andmed kaebaja varalise seisu kohta enne 15.09.

1. a määruskaebuse esitamist. Seega halduskohus ei ole enne määruse tegemist kontrollinud menetlusabi taotleja majanduslikku seisundit.
2. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab

§ 111

.

§ 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 112

näeb ette füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud, mis on sätestatud imperatiivselt ning seega on kohtul kohustus nende esinemisel menetlusabi mitte anda.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset 3 keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Ringkonnakohtu päringu vastusena esitatud S. Varakini vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema 15.09.

1. a määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu (15.05.201314.09.2013) sissetulek 351,24 eurot, millest mahaarvamisele kuulub 257,35 eurot, s.o seaduse alusel tehtavad kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning kulutused elektrile. Muude kaebaja sellel perioodil tehtud kulutuste mahaarvamiseks puudub alus. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel tema arvesse võetavaks sissetulekuks määruskaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 93,89 eurot (351,24-257,35), mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 46,9 eurot (93,89:4x2).
2. Riigilõivuseaduse § 571 lg 6 järgi tuleb kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Menetluskulud piirduvad kaebaja jaoks eeldatavasti riigilõivuga (15 eurot), mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut (46,9 eurot). Seega esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille puhul füüsilisele isikule menetlusabi andmine tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks ei ole

§ 112lg 1 p 1 kohaselt lubatud.

Kuna menetlusabi andmine kaebajale on välistatud juba

§ 112

lg 1 p 1 alusel, siis ei võta ringkonnakohus seisukohta määruskaebuse eduväljavaadete osas. 15. Eelnevast tulenevalt on halduskohus lõppkokkuvõttes õigesti jätnud kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamata ning seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 4 Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/