← Eesti

3-12-2468/27

Obsah (7)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 201§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2013. a, Tallinn Haldusasja number 3-1

§ 212

lg 1 teises lauses sätestatud juhul (

§ 212lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi 3-12-2468 taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliameti Lääne maksu- ja tollikeskus (Lä

MTK) kontrollis maksukorralduse seaduse (MKS) § 10 lg 2 ja § 59 lg 2 p 1 alusel K. K poolt

  1. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kasvava metsa raieõiguse müügist saadud tulu deklareerimist ning tulumaksu deklareerimise ja arvestamise õigsust. Kontrolli tulemuste kohta koostati 03.08.2012 kontrollakt nr 12.2-3/8271-2, millele K. K esitas 09.08.2012 vastuväited.
  2. LäMTK 06.11.2012 maksuotsusega nr 12.2-3/8271-2-2 (tl 11-14) kohustati K. K tasuma tulumaksu summas 12 411,79 eurot. Maksuotsuse kohaselt soetas K. K 10.02.2011 müügija asjaõiguslepingu alusel OÜ-lt Grundar Puit XXXXXX kinnistu katastritunnusega XXXXXX. Lepingu p 4.1 järgi oli kinnistu ostuhind 153 200 eurot, sellest kasvava metsa hind 120 000 eurot ja maa hind 33 200 eurot. K. K sõlmis 01.03.2011 OÜ-ga OK Workers sellelt kinnistult kasvava metsa raieõiguse müügilepingu. Võõrandatava kasvava metsa raiemaht oli lepingu ja lepingule lisatud metsateatise nr 1721006901 kohaselt 3215 tm ning lepingu hind 120 000 eurot (käibemaksu lisatud ei olnud). OÜ OK Workers tasus K. K kasvava metsa raieõiguse ostu eest panga kaudu 22.03.2011 – 80 000 eurot ja 31.03.2011 – 40 000 eurot. K. K on registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana alates 22.03.2005 ning käibemaksukohustuslaseks alates 24.10.
  3. K. K 15.06.2012 maksuhaldurile antud seletuse kohaselt müüs ta XXXXXX kinnistult kasvava metsa raieõigust eraisikuna.
  4. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis K. K kasvava metsa raieõiguse müügist saadud kasu ei deklareerinud. Kontrolli ajal, 18.06.2012 tegi K. K tuludeklaratsioonis paranduse, mille kohaselt deklareeris tehingu ettevõtluse tegevusena ning kajastas seda kui metsamaterjali müüki. Näidates samal vormil kuludes põhivara soetusmaksumust summas 120 000 eurot, ei kujunenud K. K tulumaksuga maksustatavat ettevõtluse tulemit. Maksuhaldur on seisukohal, et K. K kajastas
  5. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis kasvava metsa raieõiguse müügitehingu ebaõigesti. K. K müüs kinnistu metsatagavara raieõiguse osaliselt, seega saab ta ka kulusid arvestada selles osas, mis langevad müüdud osale. Kuna XXXXXX kinnistu soetamisel oli maa hind (33 200 eurot) lepingus eraldi välja toodud, siis maa hind ei sõltu sellel kasvava metsa kogusest (tihumeetritest). Seega antud juhul ei saa maa ostuhinda arvestada kasvava metsa raieõiguse müügi puhul soetusmaksumusse ei terves ulatuses ega osaliselt. Riiklikus metsaregistris oleva metsamajanduskava järgi moodustas XXXXXX kinnistu kogu metsatagavara 7008 tm. K. K soetas kasvavat metsa kokku 120 000 euro eest ning seega on ühe tihumeetri kasvava metsa soetusmaksumuseks 17,12 eurot. K. K müüs metsa raieõigust mahus 3215 tm, mis moodustab metsatagavarast 45,88%. Müüdud metsa soetusmaksumuseks oli 55 040,80 eurot (17,12 eurot x 3215 tm). Kasvava metsa raieõiguse müügist saadud kasu on seega 64 959,20 (120 000 – 55 040,80) eurot. Nimetatud summast saab maha arvata müügiga seotud kulud (riigilõiv ja notaritasu kokku 761,64 eurot) proportsionaalselt müüdud raieõigusega (45,88% 761,64 eurost), so 274,07 eurot. Kokku on metsa raieõiguse müügist saadud kasu 64 685,13 eurot.
  6. K. K esitas Tallinna Halduskohtule 23.11.2012 kaebuse (tl 6-8) LäMTK 06.11.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/8271-2-2 tühistamiseks ja menetluskulude vastustajalt välja mõistmi2

(7)3-12-2468 seks. Vaidlust ei ole asjas tuvastatud faktiliste asjaolude üle. Pooled on erineval seisukohal müügitehingust tekkinud kasu määramisel arvesse võetava soetamismaksumuse tuvastamise osas. Kaebaja hinnangul tuleb lähtuda TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 üldregulatsioonist ning maksumaksja saab ise valida soetusmaksumuse määramise täpse korra, sest tekkinud olukorra osas eriregulatsioon puudub. TuMS § 38 sätestab soetusmaksumuse mõiste. Nimetatud paragrahv ei näe ette, et isik peaks vara soetamisel tuvastama selle oluliste osade soetusmaksumuse. Kinnistu puhul on see ka võimatu, sest selle olulisi osasid võib olla palju. Kaebaja soetas kinnistu koos kõigi selle oluliste osadega ning kinnistu soetusmaksumuseks oli selle müügihind, millele lisanduvad notaritasud ja muud lõivud. Antud juhul ületas vara soetusmaksumus vara müügihinna ning kaebajal ei tekkinud vara müügist maksustatavat tulu. Tulu teenimiseks peab isiku vara suurenema. Arvestades tehingu majanduslikku sisu ja maksevõimelisuse põhimõtet, ei ole kaebaja vara müügist tulu saanud. Kinnistu puhul on tegemist tervikuga ning maksumaksja ei pea asuma seda osadeks jaotama. Ebaõige on maksuhalduri seisukoht, et kaebaja saanuks raieõiguse müügil arvesse võtta üksnes eraldi tuvastatud kasvava metsa raieõiguse soetusmaksumust võõrandatud raieõiguse ulatuses. Kaebaja on pidanud eraldi arvestust kinnistuga seotud tehingutest saadud tulude ja kulude kohta ning säilitanud kõik vastavad dokumendid. Siiani ei ole kaebaja kinnistuga seotud tehingutelt kasumit teeninud. Maksuhalduri poolne metoodika valik kaebaja maksustamisel on õiguslikult põhjendamata. Füüsiliselt isikult ei saa nõuda sellist põhjalikku arvestuse pidamise kohustust, mida eeldab maksuhalduri maksuotsuses kasutatud metoodika. Maksuotsuses leitud kasvava metsa raieõiguse soetusmaksumus määratud summas on tõendamata. Maksuhaldur on toetunud maksuotsuses notariaalse müügilepingu p-le 4.1, kus on toodud kinnistu hind 153 200 eurot, millest kasvava metsa hinnaks on märgitud 120 000 eurot, ning leidnud, et kogu metsamaterjali soetusmaksumus oli 120 000 eurot. Kaebaja väidetel ei ole kasvava metsa hinna osas tegemist lepingu olulise tingimusega. Pooled ei pea lepingus märkima, kuidas müügihind kujunes. Oluliseks tingimuseks on kinnistu müügihind, millest tuleb vara väärtuse hindamisel lähtuda. Antud juhul puudub eksperthinnang kasvava metsamaterjali tegeliku väärtuse kohta. Seetõttu ei pruukinud kasvava metsa väärtuseks olla 120 000 eurot. Tegemist on üksnes informatiivse osaga lepingust. Kaebaja väidetel ei saa maksuhaldur asuda seadust täiendama ning maksukohustuslasele kahjulikumat metoodikat rakendama. Maksude määramine saab toimuda seaduste alusel. Antud juhul puudub TuMS regulatsioon, mis kohustaks füüsilist isikut eraldi määrama kinnistu oluliste osade maksumuse. Seetõttu ei põhine maksuhalduri metoodika seadusel. 4. Maksu- ja Tolliamet palus 08.01.2013 kirjalikus vastuses (tl 24-25) kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta. Maksuotsus on motiveeritud ja seaduslik. Maksuhaldur on soetusmaksumuse tuvastamisel lähtunud kaebaja poolt esitatud ja maksumenetluses kogutud tõenditest. Kui ostetakse kasvava metsaga kinnistu, saab omanik kinnistu ostuhinna jagada sisuliselt kaheks: osaks, mida saab arvesse võtta kinnistu võõrandamisel ja osaks, mille saab arvesse võtta kasvava metsa raieõiguse võõrandamisel. Antud juhul on kinnistu ostuhind jagatud kaheks juba 10.02.2011 kinnistu müügilepingus. Kui seaduses erireegleid kehtestatud ei ole, tuleb vara soetusmaksumuse kindlakstegemiseks leida oma metoodika. Lähtudes TuMS § 15 lg-st 1 saab varaks lugeda ka kasvava metsa raieõigust, kuna tegemist on raieõigusega. Maksustamisele kuulub kasu varalise õiguse müügist. TuMS § 37 lg 1 järgi on kasu müüdud vara soetamismaksumuse ja müügihinna vahe, antud juhul kasvava metsa soetusmaksumuse ja müügihinna vahe. Kuna kaebaja ei müünud kogu metsa ning ei teinud ise kindlaks soetusmaksumust, siis tuvastas selle maksuhaldur. 3
(7)3-12-2468 Maksuotsuse vaidlustamisel peab maksukohustuslane tõendama, et maks määrati valesti. Kaebaja selliseid tõendeid esitanud ei ole. Kaebaja leppis vaidlusaluse kinnistu soetamisel müüjaga kokku nii kinnistu müügihinnas kui ka seal kasvava metsa hinnas. Kaebaja on lepingu allkirjastanud, seega on ta nõustunud kõigi lepingu tingimustega. Kuna lepingus on toodud kasvava metsa soetusmaksumus, on selle alusel võimalik arvestada soetushetke tihumeetri hind ja võõrandatud raieõiguse soetusmaksumus. Kaebaja ei ole vaidlustanud soetatud metsatagavara suurust, võõrandatud raieõiguse suurust ega maksuhalduri arvestust ühe tihumeetri soetusmaksumuse leidmisel. Vastustaja on määranud maksu seaduse alusel. Maksuhaldur on tuginenud TuMS § 15 lg-le 1 ja § 37 lg-le
  1. Maksusumma määramise metoodika on ära toodud maksuotsuse p-s
  3. Tallinna Halduskohus jättis 05.03.2013 otsusega (tl 85-88). K. K kaebuse rahuldamata. TuMS § 38 lg 1 järgi on soetamismaksumus kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud komisjonitasud ja lõivud. Kaebaja ostis vaidlusaluse kinnistu 10.02.
  4. Lepingu esemeks oli maa koos selle oluliste osadega, s.h maatükil kasvava metsaga (lepingu p-d 1.1, 1.3, 3.1). Kinnistu müügihind oli lepingu p 4.1 kohaselt 153 200 eurot, millest kasvava metsa maksumus oli 120 000 eurot (tl 32). Lepingu sõlmimiseks peavad lepingupooled saavutama kokkuleppe kõigis lepingu olulistes tingimustes. Lepingu eseme hind on lepingu oluline tingimus. Eelnimetatud lepingus on selle eseme müügihinnas eraldi välja toodud kasvava metsa maksumus. Kuna mõlemad pooled on lepingu allkirjastanud, on nad nõustunud kõigi lepingu tingimustega, s.h kasvava metsa maksumusega. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kinnistu ostu-müügileping kehtib. Lähtudes eeltoodust, ei ole kasvava metsa hinna märkimisel lepingusse tegemist „informatiivse märkusega“ (tl 8), vaid poolte kokkuleppega kasvava metsa hinna osas kinnistu müümisel. Seega omandas kaebaja 10.02.2011 kasvava metsa maksumusega 120 000 eurot. Maksuotsuses ei ole tehtud kaebajale etteheiteid seoses puudustega kinnistu dokumentide vormistamisel ja/või maksuhaldurile esitamisel. Kuna kinnistu ostu-müügilepingus on selgelt välja toodud kasvava metsa soetusmaksumus, sai antud summa alusel välja selgitada, millise osa hõlmas võõrandatud raieõigus kogu metsa tagavarast ning vastavas proportsioonis maha arvata soetusmaksumus. Kaebaja väide, et tema soetas endale sobiva hinnaga kinnistu tervikuna, mitte eraldi maad ja sellel kasvavat metsa, ei mõjuta iseenesest hinnangut omandatud kasvava metsa tagavarale ega selle eest tasutud summa suurust. Maksuotsuses on tulumaksu määramise metoodika üksikasjalikult lahti seletatud. Tulumaksu määramise metoodika kirjeldus on osa maksuotsuse motivatsioonist, põhinedes sellel, millist liiki lähteandmete põhjal ning millisel arvutuslikul viisil on konkreetsetel asjaoludel kindlaks määratud seadusele vastav maksusumma (tl 12-13). Kaebaja ei ole kohtumenetluse käigus vaidlustanud maksuhalduri arvestust, vaid seadnud kahtluse alla konkreetsete andmete maksuhalduri poolsete arvutuste aluseks võtmise põhjendatuse (eelkõige kasvava metsa soetamismaksumuse ja metsatagavara suuruse osas). Kuna kaebaja vaidlustab maksuotsuses kasvava metsa maksumuse tuvastamist lepingus märgitud müügihinna alusel, tuli kaebajal kohtu hinnangul lähtudes MKS § 150 lg-st 1 tõendada oma väiteid maksuhalduri poolt metsa maksumuse ebaõige tuvastamise kohta (näiteks tulenevalt metsatagavara juurdekasvust/looduslikest kadudest/võimalikest raietest vmt). Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses ühtegi tõendit, mille alusel oleks võimalik järeldada, et maksuotsuses on kinnistul kasvanud metsa tagavara ekslikust suurusest lähtumise tõttu määratud kaebaja poolt tasumisele kuuluvat tulumaksu seaduses ettenähtust suuremas ulatu4
(7)3-12-2468 ses. Kohus ei tuvastanud selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. K. K palub 02.04.2013 apellatsioonkaebuses (tl 92-97) Tallinna Halduskohtu 05.03.2013 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada ning mõista vastustajalt välja kaebaja menetluskulud. Halduskohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi, jättes kaebuse olulises osas sisuliselt läbi vaatamata. Selle tulemusena ei ole kohus võtnud ka seisukohta materiaalõiguse kohaldamise osas maksuotsuses. Tulumaksuseadusest ei tulene kohustust tervikliku kinnisasja soetusmaksumust jagada maa soetusmaksumuseks ja kasvava metsa soetusmaksumuseks. Maksukohustuslasel on endal võimalik valida, kas ta soovib seda teha või mitte. Kui maksukohustuslane ei soovi eristada kinnisasja ja selle erinevate oluliste osade väärtust kinnisasja soetamisel, saab ta kasvava metsa raieõiguse võõrandamisel arvestada kinnisasja soetusmaksumust. Hilisemal kinnisasja võõrandamisel on aga selle tulemusena vähenenud soetusmaksumuse osa, mida on võimalik kinnisasja müügihinnast maha arvata. Isegi kui asuda seisukohale, et kinnisasja soetusmaksumus tuleb jagada maa hinnaks ja kasvava metsa hinnaks, ei tule tulumaksuseadusest kohustust ja piirangut arvestada raieõiguse võõrandamisel soetusmaksumust vastavalt võõrandatud raieõiguse proportsioonile kogu metsatagavarast. Seega seisneb kogu vaidlus sisuliselt maksuotsuses kasutatud metoodika ebaõigsuses. Halduskohus ei ole kaebust sisuliselt analüüsinud ning on jätnud tähelepanuta kaebuse p-des 2.2-2.4 toodud väited, seisukohad ja selgitused. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega, mis on iseseisvalt aluseks kohtuotsuse tühistamiseks. Puudub õiguslik alus, mis kohustaks kaebajat raieõiguse võõrandamisel soetusmaksumusena arvesse võtma üksnes kasvava metsa soetusmaksumuse osa, mitte aga kinnistu soetusmaksumust tervikuna. Maksuotsusest ei nähtu ka õiguslikku alust, mis toetaks vastustaja seisukohta. Isegi kui selline kohustus olnuks, ei ole raieõiguse müügihind 120 000 eurot ületanud kinnistu müügilepingusse märgitud kasvava metsa hinda 120 000 eurot. Maksuhaldur ega kohus ei ole viidanud õiguslikule alusele, millest tuleneks kohustus soetusmaksumuse arvesse võtmisel lähtuda võõrandatud raieõiguse proportsioonist. Proportsiooni määramine metsatagavara järgi tihumeetrite alusel ei ole asjakohane ka seetõttu, et metsamaterjal on üldjuhul erineva kvaliteedi ja väärtusega. Puhtalt mahu alusel proportsionaalselt soetusmaksumuse arvestamisel võib tekkida olukord, kus sõltuvalt müüdava materjali väärtusest tekib isikul kasum või kahjum. Kaebaja võõrandas metsatagavarast 45,88% ning ei tea tegelikult siiani, mis hinnaga on tal võimalik edaspidi võõrandada ülejäänud metsatagavara. Arvestades, et tulumaksuseadus ei luba tasaarvestust kahjumite ja kasumitega, on ebaõiglane luua olukord, kus isiku kasum võidakse kohe maksustada, aga võimalik kahjum tulevikus jääb arvesse võtmata. Kaebajal ei tekkinud raieõiguse müügist maksustatavat tulu, kuna raieõiguse müügihind ei ületanud kinnistu müügilepingusse märgitud kasvava metsa hinda. Ebamõistlik ja koormav on nõue, et kaebaja pidanuks tuvastama kõigi soetatud kinnisasja oluliste osade soetusmaksumuse ning raieõiguse müügil saanuks kaebaja soetusmaksumusena arvesse võtta üksnes eraldi tuvastatud kasvava metsa raieõiguse soetusmaksumust. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kinnistul asunud kasvava metsa hinna määramisel ei saa lähtuda XXXXXX müügilepingus märgitud kasvava metsa hinnast. Tegemist oli informatiivse märkusega. 5
(7)3-12-2468
  1. Maksu- ja Tolliamet palub 08.05.2013 kirjalikus vastuses (tl 104-106) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kohtuotsus on piisavalt põhjendatud ja õiguspärane. Halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, on õigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning hinnanud esitatud tõendeid õiguspäraselt. Vastustaja jääb enda varasemate seisukohtade juurde. TuMS § 15 lg-st 1 tuleneb, et vara on nii kinnisasi kui ka kasvava metsa raieõigus, kuna tegemist on varalise õigusega. Tulumaksuga maksustatakse kasu vara müügist. Seega nii varalise õiguse müügist, s.o kasvava metsa raieõiguse müügist kui ka kinnisasja müügist. Kuna kaebaja müüs kasvava metsa raieõiguse, mitte kinnisasja, siis saab kasvava metsa raieõiguse soetusmaksumuseks olla üksnes see soetushind, mis on tehtud kasvava metsa soetuseks, mitte kinnistu tervikhind. Kui ostu-müügilepingust nähtuks vaid kinnistu hind ilma kasvava metsa hinnata, puudunuks kaebajal õigus raieõiguse võõrandamisel saadud tulust kasvava metsa soetamismaksumuse mahaarvamiseks. Seda seisukohta kinnitab iseenesest ka kaebaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu lahend nr 3-09-
  2. Antud juhul oli esitatud dokumentide alusel võimalik tuvastada soetatud kasvava metsa maksumus ja kogus, millest tulenevalt oli võimalik välja tuua ka müüdud raieõiguse soetamismaksumus. Seetõttu pidas maksuhaldur võimalikuks müüdud raieõiguse tulust kasvava metsa soetusmaksumuse proportsioonis mahaarvamist, mis tähendab kaebajale soodsama olukorra rakendamist maksu määramisel. Analoogset soetushinna arvestamise metoodikat on maksuhaldur kasutanud ka varem ja selle kohta on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-
  3. Kohtuotsuse sisust on väljaloetavad kohtu seisukohad kaebaja kaebuse p-des 2.2-2.4 käsitletud seisukohtadele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses väljendatud seisukohtadega ja esitatud tõenditele antud hinnanguga ega pea

§ 201lg-st 4 juhindudes vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 9. Halduskohus ei ole jätnud kaebust olulises osas sisuliselt läbi vaatamata ega kaebuse pdes 2.2-2.4 toodud väiteid tähelepanuta. Halduskohus on andnud asjassepuutuvatele normidele omapoolse tõlgenduse, väljendades sellega oma mittenõustumist kaebaja käsitlusega. Ringkonnakohus on vaidlusalust maksu määramise metoodikat hinnanud haldusasjas nr 3-101772 ning leidnud, et soetusmaksumuse suuruse kindlakstegemisel on põhjendatud lähtuda soetatud metsa hinnast ja võõrandatud kasvava metsa raieõiguse proportsioonist. Ringkonnakohus jääb ka käesolevas asjas selle seisukoha juurde. Asjakohane on lähtuda sellest, et 01.03.2011 võõrandas kaebaja mitte kogu 10.02.2011 soetatud vara, vaid üksnes kasvava metsa osalise raieõiguse. Võõrandatud vara soetamiseks ei olnud kaebaja teinud kulutusi kogu XXXXXX kinnistu soetusmaksumuse ulatuses. Kaebaja väidab, et ta pole tulu saanud, sest vara soetamismaksumus oli suurem kui 01.03.2011 lepingu alusel saadud kasu. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal on 01.02.2011 soetatud varast oluline osa veel alles, mistõttu on asjakohatu rääkida tulu mittesaamisest. Maksuhaldur lähtus põhjendatult eeldusest, et metsa väärtuseks oli 01.02.2011 lepingus märgitud summa, so 120 000 eurot. Kuigi metsa väärtust ei pruukinud kinnistu ostulepingus ka6

(7)3-12-2468 jastada, on seda antud juhul tehtud, mis omakorda kinnitab, et lepingupooled ise on pidanud vajalikuks kinnistu ja sellel kasvava metsa väärtust eristada. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et metsa väärtus oli muu. Samuti pole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et maksuhalduri metoodika, mille kohaselt arvestati soetatud metsa ühe tihumeetri maksumus ja seejärel korrutati see võõrandatud tihumeetrite arvuga, on viinud ebaõige tulemuseni. Metsaregistri andmetel on kaebaja poolt soetatud kinnistul 7008 tm metsatagavara, 01.03.2011 kasvava metsa raieõiguse müügilepingus on fikseeritud, et raieõigusest saadav orienteeruv puidukogus on 3215 tm. Seega võõrandas kaebaja 45,88% raieõigusest ning alles pidi jääma 54,12% raieõigusest. Kuigi metsatagavara väärtus ja kvaliteet võivad olla erinevad, pole kaebaja selle väite paikapidavust käesolevas asjas tõendanud ega põhistanud. 10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (984,35 eurot)

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.