Obsah (6)

§ 45§ 185§ 157§ 2§ 49§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 49 lg 1 kohaselt otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks.

§ 45

lg 2 lubab tuvastamiskaebuse esitamist üksnes juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid. R. Kalda on ise kinnitanud, et töötab alates 21.09.2012 vangla majandustöödel (tl 130-133). Seega on tema suhtes juba koostatud uus majandustööle määramise käskkiri ning ta on asunud selle alusel antud korraldust ka täitma. Tulevikus võimaliku uue majandustööle määramise puhul on tal võimalik end tõhusalt kaitsta vaid vastava käskkirja suhtes tühistamisnõude esitamisega. Tuvastamisnõue ei saa kaebajat aidata ka seetõttu, et kinnipeetaval ei ole õigust nõuda endale meelepärast töötamise võimalust ning vanglal ei ole keelatud määrata üldkasutatavate ruumide koristajana tööle korraga mitut kinnipeetavat. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. R. Kalda palub 16.01.2013. a apellatsioonkaebuses (tl 156-166) halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja taotleb tunnistaja R.B. ülekuulamist ja istungi korraldamist. Tartu Ringkonnakohtu 08.10.2013. a määrusega määras kohus

§ 185lg-st 2 ja § 131 lg 1 p-st 2 lähtudes asja läbivaatamiseks kirjaliku menetluse.

Apellatsioonkaebuse põhjendused: a) Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei vasta halduskohtu otsus

§ 157lg-le 1; § 158 lg-tele 1, 2 ja 3 ning § 165 lg 1 p-dele 2 ja 4.

Tartu Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja esitatud põhjendused, väited ja seisukohad ning neid toetanud tõendid. Kohtuotsuse põhjendav osa tugineb vastustaja paljasõnalistele väidetele. Tartu Halduskohus on rikkunud uurimisprintsiipi.

1. b)Tartu Halduskohus on rikkunud menetlusnorme, kui keeldus kaebust edasi menetlemast tuvastamiskaebusena ja lahendas kaebuse tühistamisnõudena. Kaebaja leiab, et kuna käskkirjaga kaebaja tööle määramise tööperiood (26.04.2012 – 25.07.2012) oli kaebuse menetlusse võtmise määruse ajaks (06.08.2012) juba möödunud, ei saanud kohus seda käskkirja enam tühistada. Seetõttu leiab kaebaja, et tema õiguste kaitseks on tõhusam vahend käskkirja õigusvastasuse tuvastamine. Kaebaja on seisukohal, et tema 21.09.2012 tööle asumine E-7 osakonna koristajana 08.08.2012. a käskkirja nr 6.2/1205-T alusel ei ole seotud vaidlustatud käskkirjaga. Vaidlustatud käskkirjaga ei antud kaebajale korraldust tööle asuda. Korraldus tööle asuda anti kaebajale 21.09.2012. a käskkirjaga, mille alusel kaebaja ka tööle asus, sest osakonnas E-7 oli vahetunud suur osa kinnipeetavatest ning seega olid julgeolekuohud kaebaja osas vähenenud. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal olid veel julgeolekuohud olemas ja julgeolekuosakond oleks pidanud 3 kaebaja ära kuulama.
2. c)Kaebaja on seisukohal, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamise eelduseks ei saa seada tühistamiskaebuse rahuldamise eelduste täitmist ja kohaldada tuvastamiskaebuse rahuldamata jätmise põhjendusena haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-st 58 tulenevat erandit. Kaebaja leiab, et tuvastamiskaebus tuleb rahuldada, sest vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ega järgi HMS § 4 lg-s 2 ja §-s 54 sätestatut.
3. d)Kaebaja leiab, et halduskohus on jätnud täielikult tähelepanuta ja analüüsimata kaebaja väited, põhjendused ja esitatud tõendid, mis kinnitavad kaebaja väiteid seoses ohuga tema elule ja tervisele. Tartu Halduskohus on arvestanud ainult vangla väiteid ja õiendeid. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus on ebaõigesti viidanud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-44-12, mille kohaselt töötamist välistavate asjaolude puudumisel ei ole kinnipeetava ärakuulamata jätmisel olulist tähendust. Kaebaja leiab, et antud lahendis on Riigikohus öelnud, et kui haldus- ja kohtumenetluses ei ole leidnud kinnitust töötamisega seoses esinev oht kinnipeetava julgeolekule, siis ei oma määravat tähendust asjaolu, et enne tööle määramise käskkirja andmist ei kuulatud kinnipeetavat ära. Antud juhul ei ole halduskohus julgeolekuohtu kontrollinud.
4. e)Kaebaja rõhutab, et vaidlus käib selle üle, et ühele ja samale töökohale samal ajaperioodil on tööle määratud kokku 15 kinnipeetavat. Vaidlust ei ole selles, et vangla võib kinnipeetavaid määrata korraga tööle üldkasutatavate ruumide koristajatena kogu vangla territooriumil. Selliselt saavad kinnipeetavad määratud töökohal töötada iga päev 7 tundi kolme kuu vältel, ilma et nad peaksid jagama oma töökohta teiste kinnipeetavatega. Kaebaja saab E-7 osakonna päevakava kohaselt töötada 1 tund ja 15 minutit päevas. Seega on tegemist ebavõrdse kohtlemisega koristajana töötamisel. Kaebajal on subjektiivne õigus ja õiguspärane ootus, et vangla tagab kaebajale käskkirjas määratud perioodil teiste kinnipeetavate poolt hõivamata töökohal võimaluse tööd teha. Sellega, kui samal töökohal, kuhu kaebaja määrati, töötab veel 15 kinnipeetavat, rikutakse kaebaja põhiõigusi. Kaebaja rõhutab, et Tartu Ringkonnakohus on 12.09.2012. a kohtumääruses haldusasjas nr 3-11-2847 märkinud, et töölemineku võimaldamine on seotud selliste oluliste põhiõigustega nagu PS §-s 19 sätestatud õigusega vabale eneseteostusele ja §-s 32 sätestatud õigusega omandi puutumatusele, kuna töötamisest sõltub isiku sissetulek ja seega võib õigus töötada olla puutumuses teistegi õigustega ning töölemineku mittevõimaldamine võib takistada kaebajal põhiõigusi realiseerimast. Tuginedes Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 15 lg-le 1 ja PS § 29 lg-le 1, leiab kaebaja, et kui vangla määrab kinnipeetava kolmeks kuuks tööle, peab vangla töötamise ka reaalselt tagama.
5. f)Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et Viru Vangla kodukorra punkt 11.1.3 ja justiitsministri 07.02.2007. a määrus nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord“ reguleerivad eelkõige käitistes töötamist ega ole täiel määral kohaldatavad vangla majandustööde suhtes. Kaebaja leiab, et nimetatud normid kehtivad ka majandustöödele töötama vormistamisel.
6. g)Kaebaja rõhutab, et VangS § 37 lg 4 ja Euroopa vanglareeglistiku punkt 26.7 sätestavad, et kinnipeetavate töökorraldus peab sarnanema ühiskonnas tehtava sama tööga. Vabaduses ei ole mõeldav, et ühele koristaja ametikohale määratakse 15 isikut, kes peavad töökohta jagama ja saavad tööd teha ettenähtust vähemal määral.
7. h)Tartu Halduskohus on tunnistaja ülekuulamata ja kohtuistungi korraldamata jätmisega rikkunud kaebaja õigusi ja

§ 2

lg-s 2, § 27 lg 1 p-s 2, 5, 6, 8 ja § 131 lg-s 1; PS §-des 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) 4 artiklites 6 ja 13 sätestatut. Kaebaja ei nõustu kohtu väitega, mille kohaselt on vaidlus ainult õigusküsimuse lahendamises. Kaebaja leiab, et vaidlus on ka faktiliste asjaolude üle. Kaebaja on põhjendanud tunnistaja R.B. ülekuulamise vajadust 26.11.12. a taotluses ning jääb nende põhjenduste juurde R.B. on haldusasjas nr 3-12-523 (tl 128) tunnistajana selgitanud, et tema tööülesanneteks on vormistada kinnipeetavaid vangla majandustööle. Samas kinnitas R.B. , et ta ei saa tööle määramise käskkirja vormistada, kui tal ei ole julgeoleku- ja meditsiiniosakonna kooskõlastusi isiku tööle määramiseks. Kaebaja rõhutab, et käesolevas vaidluses ei olnud käskkirja andmiseks julgeolekuosakonna kooskõlastust. Tartu Halduskohus on R.B. haldusasjas nr 3-12-523 antud selgitused käesolevas haldusasjas tõendina tähelepanuta jätnud ja ei ole otsuses põhjendanud, miks seda tõendit ei arvestata.

1. i)Kaebaja ei nõustu halduskohtu tõlgendusega 04.04.2012 Viru Vangla II-üksuse juhile kirjutatud teate (tl 36) osas, mille kohaselt oleks justkui kaebaja selgelt viidanud ebameeldivast töökohustusest vabanemise soovile. Kaebaja selgitab, et vahendas teates informatsiooni, et ta ei saa veel tööle asuda ning selle põhjust ei saa ta öelda, sest nii seaks ta ohtu oma elu ja tervise. 8. Viru Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 177-178) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.12.2012. a otsus muutmata. Vastustaja jääb täielikult käesolevas asjas halduskohtule esitatud kirjalike seisukohtade juurde. Vastustaja põhjendused:
2. a)Kaebaja väide tema julgeolekule kaasnevast ohust on paljasõnaline, vastuolus tema poolt teistes asjades väidetuga ja esitatud eesmärgiga vabaneda töökohustusest. Majandustöödele määramise korral ei saa pidada kinnipeetavaga läbirääkimisi ning tal ei saa tekkida õiguspärast ootust töökohale, kus teisi kinnipeetavaid ei rakendata.
3. b)Põhiseaduslik alus kinnipeetavate töökohustuseks tuleneb PS § 29 lg-st 2, mille kohaselt ei tohi kedagi sundida tema vaba tahte vastaselt tööle ega teenistusse, v.a töötamine kaitseväeteenistuses või asendusteenistuse raames, nakkushaiguste leviku tõkestamiseks, loodusõnnetuste ja katastroofi korral ning süüdimõistetute töö. VangS § 37 lg 1 piirab seega kooskõlas PS § 29 lg-ga 2 kinnipeetava õigust valida endale meelepärast tööd. Kui vanglal on pakkuda kinnipeetavale tema võimetele ja oskustele vastavat tööd VangS § 38 lõike 1 mõttes, on kinnipeetav kohustatud seda tegema sõltumata sellest, kas see langeb tema vaba tahte valikuga kokku või mitte. Ka EIÕK välistab sunnitöö määratlusest kinnipeetavate töö, nähes artikkel 4 lg 3 punktis a ette, et konventsiooni mõistes sunniviisiline või kohustuslik töötamine ei hõlma töid, mida harilikult vastavalt konventsiooni artiklile 5 nõutakse kinnipidamisel või kinnipidamiselt tingimisi vabastamise korral.
4. c)Vastustaja selgitab, et vangistuse eesmärk on suunata kinnipeetav õiguskuulekale käitumisele. Õiguskuuleka elu vältimatuks osaks on tööoskused ja tööharjumuse omandamine või säilitamine. Kuigi R. Kalda on eluaegne kinnipeetav, siis ei ole välistatud, et ta kunagi vanglast siiski vabaneb. Samuti makstakse töötamise eest kinnipeetavale töötasu, mis aga omakorda tähendab seda, et kinnipeetaval on võimalik hüvitada riigile oma kuritegude sooritamisega tekitatud kahju ja parandada oluliselt vabaduses edaspidist majanduslikku toimetulekut. Seega on vanglas töötamine kinnipeetava jaoks olulise tähendusega ja aitab kaasa õiguskuulekale käitumisele suunamisel. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. 10. Ringkonnakohus teeb esmalt kindlaks, millise kaebaja nõude on halduskohus lahendanud (I) ning uurib seejärel, kas kaebajal esineb põhjendatud huvi vastava nõude esitamiseks (II). Viimaks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse taotlused (III). I 11. Kaebaja arvates rikkus halduskohus menetlusnorme, kui keeldus kaebust edasi menetlemast tuvastamiskaebusena ja lahendas kaebuse haldusakti tühistamise nõudes. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on rikkunud küll menetlusnorme kaebaja taotluse menetlemisel, kuid see ei too kaasa otsuse tühistamist. 12. Kaebaja esitas taotluse tühistamisnõude muutmiseks tuvastamisnõudeks 18.11.2012. a menetlusdokumendis (tl 89). 28.11.2012 taotles kaebaja täiendavalt istungi läbiviimist haldusasjas ja tunnistaja ülekuulamist (tl 124-127). 04.12.2012 määrusega lahendas halduskohus küll kaebaja 28.11.2012 taotluse, kuid ei võtnud määruses seisukohta 18.11.2012 esitatud taotluse kohta (tl 134). 04.12.2012. a määruse pealdises on kummatigi kohtuasjaks märgitud kaebaja tuvastamisnõue. Ka halduskohtu otsuses on kohtuasjaks märgitud R. Kalda kaebus Viru Vangla 16.04.2012. a käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks (tl 142). Otsuse p-s 8 selgitab halduskohus, miks ei ole kaebuse muutmine

§ 45

lg-le 2 tuginedes võimalik ning selgitab, et tuvastamisnõue ei aita kaebajal eesmärki saavutada. Otsuse p-s 9 leiab halduskohus, et Viru Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi ning pole põhjust käskkirja õigusvastaseks lugeda. Eelviidatud määruse ja otsuse pealdist ning halduskohtu selgitusi arvesse võttes on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus ei ole küll pidanud kaebuse muutmist kaebaja eesmärgi saavutamiseks otstarbekaks ega teinud ka menetluse käigus määrust nõude muutmise kohta, ent on vaikimisi kaebaja tahet siiski aktsepteerinud ning lahendanud kaebuse tuvastamiskaebusena. 13.

§ 49

lg 1 sätestab, et kaebaja võib kaebuse nõuet kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse muutmise lubamine on kohtu kaalutlusotsus ning kohus ei ole kohustatud igal juhul kaebuse muutmiseks luba andma isegi siis, kui kaebus vastaks muudetud kujul halduskohtumenetluse seadustiku nõuetele. Arvestades kohtu õigust kaebuse muutmisest ka keelduda, peab menetlusosalistele veel enne kirjalikus menetluses lõplike seisukohtade esitamist olema selge, kas kohus rahuldab kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks või mitte.

§ 2

lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Selgituste esitamine kaebuse muutmise perspektiivide kohta alles kohtuotsuses ei aita ilmselgelt tagada menetlusosaliste huvide kaitset. Kui kaebajale jääb ka kohtuotsust lugedes otsusega lahendatud lõplik nõue arusaamatuks, on tegemist veaga kohtu poolse selgitamiskohustuse täitmisel. 14. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga selles, nagu välistaks

§ 45

lg 2 haldusakti vaidlustamise korral igal juhul tuvastamisnõude esitamise, kuna tühistamisnõue on iseenesest haldusakti õigusjõu kõrvaldamiseks efektiivsem õiguskaitsevahend. Vaidlust ei ole 6 selle üle, et Viru Vangla 16.04.2012. a käskkirjaga nr. 6-2/588-T määrati kaebaja tööle finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks E-7 osakonna üldkasutatavate ruumide koristajana alates 26.04.2012 kuni 25.07.2012 (tl 6). HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Kuna haldusaktist R. Kaldale tulenevad õigused ja kohustused lõppesid 25.07.2012, kaotas haldusakt alates 26.07.2012 kehtivuse. Kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamine ei saanuks kaebajat tema õiguste kaitsel kuidagi aidata, mistõttu antud olukorras ei saanud kohus

§ 45lõikele 2 tuginedes nõude muutmise vajadust välistada.

Kui halduskohus leidis, et tänu haldusakti õigusjõu lõppemisele on perspektiivitu ka kaebaja muudetud nõue, pidanuks ta seda kaebajale selgitama veel enne kaebaja taotluse lahendamist ning selgitama kaebajale ka võimalust kaebusest loobumiseks. Käesoleval juhul ei ole halduskohtu rikkumised kaebuse nõude muutmise taotluse lahendamisel siiski sellised, mis tooksid kaasa halduskohtu otsuse tühistamise. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas, on halduskohus teinud otsuse kaebaja muudetud nõudest lähtudes, mistõttu saab ka ringkonnakohus anda järgnevalt hinnangu kaebaja põhjendatud huvile tuvastamisnõude esitamisel. II

1. Esialgses kaebuses taotles R. Kalda Viru Vangla käskkirja tühistamist kahel alusel: väidetavalt tekitas käskkiri R. Kaldale julgeolekuohu, kuid samas rikkus ka R. Kalda õigust teha käskkirjaga määratud ajaperioodil koristajana tööd. Vaidlust ei ole selle üle, et 21.11.2012, mil kaebaja esitas halduskohtule taotluse kaebuse nõude muutmiseks tuvastamiskaebuseks, ei mõjutanud Viru Vangla 16.04.
2. a käskkiri enam R. Kalda õigusi ega kohustusi (vt otsuse p 14). Vaidlust ei ole ka selle üle, et käskkiri selle kehtivusaja jooksul R. Kaldat faktiliselt ei mõjutanud, kuna R. Kaldat vaidlusalusel perioodil majandustöödele ei rakendatud. Ühtlasi puudub vaidlus selle üle, et 21.09.2012 asus kaebaja 08.08.
3. a käskkirja alusel tööle E-7 osakonnas koristajana, kuna kaebaja väitel oli julgeolekuoht selleks ajaks ära langenud.
4. Riigikohus on leidnud, et isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab olla isikul haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel (vt RKHK määrus asjas nr. 3-3-1-100-08). Arvestades seda, et vaidlusalune haldusakt ei kehti, ei ole ka faktiliselt kaebajat kunagi mõjutanud ning kaebaja asus enne tuvastamisnõude esitamist teise käskkirja alusel E-7 osakonnas koristajana tööle, ei ole ringkonnakohtu jaoks usutav kaebajale kehtetu haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest tulenev eelis.
5. 18.11.
6. a kohtule esitatud menetlusdokumendis märkis kaebaja tuvastamisnõude esitamisel põhjendatud huviks preventiivse eesmärgi (tl 89). Kaebaja soovis, et teda ei määrataks töökohale, mis on eelnevalt teiste isikute poolt hõivatud ning märkis, et Viru Vangla ei võimaldanud kaebajal ühtegi päeva töötada. Kaebaja leidis, et käskkirja õigusvastasuse tuvastamine aitab teda edaspidiselt, kuna võib eeldada, et Viru Vangla muudab oma halduspraktikat ning määrab kaebaja edaspidi tööle vabale töökohale, kus kaebaja ei pea seda teiste kinnipeetavatega jagama.
7. Kohtupraktikas on aktsepteeritud isiku preventiivse huvina huvi vältida haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt RKHK lahendid asjades 7 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-1-24-10, 3-3-1-8-11 ja 3-3-1-14-12). Kuna kohtupraktika järgi peab põhjendatud huvi ära näitama menetlusosaline (RKHK määrus asjas nr. 3-3-1-21-09) ning kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine (RKHK otsus asjas nr. 3-3-1-24-09), puudub kohtul kaebaja preventiivse huvi sisustamise ja täiendamise võimalus. Käesoleval juhul on ringkonnakohtul seega võimalik kaebaja preventiivset huvi käsitada vaid huvina, vältida haldusorgani korduvat õigusvastast tegevust kaebaja tööle määramisel töökohale, kus tal reaalset töötamise võimalust ei ole. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja põhjendatud huviks märgitud preventiivne eesmärk on sellisel viisil saavutatav ka juhul, kui kaebaja määratakse taas tööle E-7 osakonda üldkasutatavate ruumide koristajana eeldusel, et kaebajal võimaldatakse nimetatud kohal töötada. Ringkonnakohus sedastab, et nimetatud preventiivse huvi taustal on kaebaja väited julgeolekuohust asjassepuutumatud, kuna need on vastuolus kaebaja huviga vangla majandustöödel täiskoormusega töötada. Kuna preventiivset huvi, vältida tulevikus koristajana tööle määramisega võimaliku julgeolekuohu tekkimist, ei ole kaebaja kaebuse täienduses märkinud, lähtub ringkonnakohus kaebaja preventiivse huvi sisustamisel üksnes 18.11.
8. a menetlusdokumendis märgitud preventiivsest huvist.
9. Kuna kaebaja on ise selgitanud, et ta asus Viru Vangla 08.08.
10. a käskkirja nr. 6.2/1205-T alusel 21.09.2012 tööle E-7 osakonda koristajana, võib järeldada, et kaebaja saavutas oma eesmärgi vanglas reaalselt töötada olenemata vaidlustatud käskkirja kehtivusest või õigusvastasusest. Seega ei ole lisaks isikliku puutumuse puudumisele ka asjaolude muutumise tõttu kaebaja preventiivne huvi kehtetu käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks pärast kaebaja 21.09.2012 tööle rakendamist tõsiseltvõetav. Nii on Riigikohus leidnud, et preventiivset huvi ei saa pidada piisavaks, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele (RKHK määrus asjas nr. 3-3-1-40-10). Käesoleval juhul on pärast vaidlustatud käskkirja andmist muutunud nii faktilised asjaolud kui ka õiguslik olukord, mistõttu ei ole kaebaja väidetav preventiivne huvi vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamisel kaebaja kaebeõiguse esinemiseks piisav.
11. Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus vajalikuks osundada, et vaidlustatud käskkiri oli kaebaja vanglas töötamise huvi arvestades kaebaja jaoks soodne haldusakt, kuna selle alusel tekkis kaebajal õigus nõuda vanglalt enda reaalset tööle rakendamist. Vangla keeldumise korral olnuks kohaseks õiguskaitsevahendiks halduskohtule kohustamiskaebuse esitamine. Kuna vanglateenistus kindlustab kinnipeetavaid VangS § 38 lg 1 järgi tööga vaid võimaluse korral, ei saanuks haldusakti tühistamine kaebaja tööle rakendamisele kuidagi kaasa aidata, kuna vaid VangS § 38 lg 1 alusel vangla vastu kohustamiskaebuse esitamist ei saa kuigi perspektiivikaks pidada. Tööle määramise käskkirja õigusvastasuse tuvastamine ei saaks aga ka haldusakti kehtivuse korral kaebaja tööle rakendamist soodustada, kuna haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest ei tekiks vanglale kaebaja tööle rakendamise kohustust, ammugi ka mitte keeldu rakendada majandustöödel lisaks kaebajale ka teisi kinnipeetavaid. III
12. Kuna kaebajal puudub haldusakti õigusvastasuse tuvastamisnõude esitamiseks kaebeõigus, jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks analüüsida kaebaja sisulisi väiteid vaidlustatud käskkirja võimaliku õigusvastasuse kohta. Eeltoodut arvestades jääb rahuldamata ka kaebaja taotlus tunnistaja R.B. ülekuulamiseks. Ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab halduskohtu otsuse põhjendusi. Vastavalt

§ 108lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle 8 kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebaja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/